Keelesõnumi saates jätkame juttu õigest või heast hääldusest, meil on käsil viies vestlus rahvusringhäälingu keelenõustaja Heinar Kraudiga. Tere, Einar Kõre. Meil oli väike paus vahepeal, siis läheks korraks tagasi veel sellesse eelmisesse saatesse. Jah, me peame meelde tuletama nüüd kuulajale, kuhu me jäime ja jäime sinna, et vaatasime võõrhäälikuid FSH. Ja mis vaatlusmeile näitas, see näitas kokku võetud siis seda, et niisugused häälikud nagu FSH ja et eesti keelele nad väga omased ei ole. Just selle tõttu, et nad on keeltes, kus neid rohkem kasutatakse kui sadam, igapäevased, seal nad on, pingsad ja mis nüüd meie eestlastena nende häälikutega oleme siis pidanud tegema selleks, et nad omaseks teha, et nad ära Heidit, aga süüa, et nad, et nad meile suhu istuksid. Me oleme nad kodustanud kodustanud sel moel, et me moodustame nad, mitte pingega, nagu nad moodustavad nendes meile kõige lähedasematele tuntumatest laenu, nendes keeltes nagu saksa ja vene keel omal ajal olid. Kui me neid häälikuid ajasime, me ei moodusta neid häälikuid pingega, mis meiegi sellel ei oleks võõras, aga me moodustame need häälikud Topeldamisega ehk kemineerides, see tähendab, me teeme ühest häälikust otsekui kaks pikendame häälikupeal olemise aega oma häälduselunditega ja see siis annab sellesama efekti meie kõrva jaoks ja needsamad häälikud siis pingelistena annaksid nendes teistes keeltes. Niisiis, tänane jutt tuleb meil geminaatide Nii ma mõtlesin jah, keminaatidest ehk siis ütleme veel kord ära topelt häälikutest või kaksikhäälikutest ja räägime sellest asjast just seetõttu, et see geminatsioon, hoone ehk häälikute kahekordselt hääldamine on üks eesti häälduse väga omaseid. Jaa jaa isegi ütleks põhilisi alustpanevaid dünaamika võtteid. Ma aeg-ajalt ikka kasutan seda sõna dünaamika, sest tuletan meelde, me algusest peale oleme rääkinud, et hääldamine on tegevus on teatud liigutuste süsteem ja, ja dünaamikast me siin mööda ei pääse. Ja geminatsioon, kroon ehk häälikute kahe kordsena hääldamine, Topeldamine või pikendamine. See ongi üks niisuguseid tehnikavõtteid, mis eesti keelel on hästi omane. Nüüd võib-olla enne, kui jutuga päris lahti minna, siis võib-olla mainiks ära, mis võiks olla meie tänase jutu sihtmärgiks või mille peale me ette vaatame? Mis võiks olla nende juttudega Tänaste ei tõsta ja mõtiskluste niisugune praktiline kaasaanne või, või mida me selle jutuga siis saame? Siin on õige mitu keemi, vaatame, kas me jõuame kõigest rääkidagi. Aga mainime esialgu näiteks niisugused asjad ära. Esiteks sellest samast Eeeffist ja saast juba mainitud effiste saast lähtudes. Kuidas me üldse vahendame pingsaid häälikuid teistes keeltes näiteks nimedes võtame näiteks saksa nimi Asjon Vahh. Eestlane hääldab seda jällegi sedasama armsa võttega, millega ta saajeefi kodustas teeb selle saksa pingsast või häälikust teeb topelt haa, haisen Bach või vene nossov, vene keeles on üks s seal. Aga meie ütleme ilusaid ja isegi kirjutame kahe s-iga. Sest et meil on nii omane, me saame niimoodi seda vene keele pingelistes ilusast eesti keelde üle tuua ja, ja kõlab enam-vähem nii, et et venelane saab aru, millest me räägime või inglise pashans passas Parsons kirjutame, eks ole. Seal keskel on tugev ess ja jällegi mingid Parsons vaid ütleme, passons ess läheb topelt. Hollandi Vanhoch jällegi hollandlaste tugev pehme suulae häälik mis nendel isegi ragiseb lausa meie sellest ilusasti topelt haa ja ei olegi mingisugust erilist keele vähenemist või moonutamist vaja või hispaania kartachina. Coya muuseas kojaga assotsieerub mulle sõna, mis on olnud eesti keelekorralduses viimasel ajal natukene probleem ja see on sõnamajja, maiad, maiad, maiad, maiad Nõvat, eks ole, ja vahepeal 76. aasta uss tegi, tegi enda meelest autorite meelest suure uuenduse ja, ja justkui parandused, et hääldatakse seda Jotiga ja Pikaaga majad. Kui me vaatame praegust essi, seal on uuesti majja tagasi, miks, aga sellepärast, et see, see kirjapilt, mis hispaania hääldussõnastikud annavad n a j a see tegelikult vastu, kuna hispaania keele j pingsem, kui meiega, siis meie kõrvu kõrvade jaoks vastakse just nimelt Maiale, mitte maajale. Sest A pikeneks siis, kui järgnev kaashäälik oleks nõrk, lühike, kerge nii nagu l või n on aga kui järgmine nisugune, pingeline kaashäälik nagu nagu seesama igreki mõistetav Võikeega tähistatav haa siis see vokaalselis lühele, nii et mitte maaja ja koja, vaid maia koja ütleb meie kõrva jaoks muidugi ma ei üritagi siin praegu päris hispaaniakeelset hääldust, see nõuaks veidi 16. Võimekas hoiu pole, aga, aga me toome selle eesti keele hääldusalusele sedamoodi. Aga see ei puuduta ainult võõrnimesid, see puudutabki. Sõnu, ja muidugi, see puudutab ka võõrsõnu ja nüüd näiteks kui me mõtleme niisuguse asja peale, kuidas me kodustame sellised võõrsõnad nagu advokaat psühhopaat, insti, tuut, adjutant, arhitekti või siis natuke teistsuguse ehitusega sekretär, atmosfäär või siis essi, kaasates juba filosoof, komisjon fokusseerima, ühel puhul me ütleme, kaks s teisel puhul ühe siin on, eks ole, mis võib justkui tunduda esialgu kahtlustäratava või küsimärke tekitav, on, aga tegelikult kui me asjasse niimoodi süsteemselt läheneme asjale ja järele mõtleme, kuidas need sõnad on kõlanud teistes keeltes, siis me leiame põhjendusi nendele asjadele. Niiet harjumus näiteks, kuidas kõnekeeles tihtipeale me kuuleme advokaat, adjutant või, või arhitekt see iseenesest heakskiidetav ei ole, sellepärast et oleks nad liitsõnad. No näiteks ma siin nimetasin sõna psühhopaat, kui meil oleks, et mootorpaat või hüdrorobot, aga see on jabur, niisugune sõna, aga, aga paneme mingi muu mõttelise liidsema sellele paadile ette, siis see paat on ilusasti nõrga d-ga. Aga, aga see paat ei ole iseenesest sõna osa, see on, see on liitsõna järelosis ja ja selle tõttu psühhopaat, hääldame tugevam veega instituut, mitte instituut. Ja, ja nõnda edasi, nii et sellel sellel geminaatide või spetsiifilisemalt nüüd sulghäälikute teemal, millest me praegu räägime, sellel on üsna palju niisuguseid praktilisi, kutsun teid või siis näiteks üks üsna tülikas Es-s-hääliku üsna tülikas häälik just nimelt sedasama kivinatsiooni koha pealt. Sest et me oleme harjunud lugema S häälikut, kui ta on ühekordselt, oleme harjunud hääldama teda lühid lühikesena. Aga väga palju Euroopa keeli hääldab lühikest ühekordse Tessi tegelikult pikana näiteks läti keel. Noh, kuuleme siin niisugust meeskonna nimel spordisaadetes nagu, lase lase tegelikult või, või? Koidutäht Auszeklismite auset. Esimene kirjutas, maga hääldama seda tugevalt. Või rootsi nimilissa Vaassa mitte Liisa ega Vaasa. Me võime neid lisaks. Ma tahaks teha siis, kui me täielikult kanname selle Eesti konteksti. Aga kui me räägime rootsi kontekstist rootsi keelekeskkonnas, siis seal nad on liis saia Vaassa või tšehhi tuntud riigitegelane, massarik näiteks mitte Masarit, vaid massarik, Bulgaaria linn, Russe. Kõigis neis nimedes kirjutatakse üks s. Aga on hea, kui me teame, et tegelikult ess eesti keelde tuleb üle kahessi. Igal juhul see on ütleme, kultuursem nojah, siis. Sellega me saame sellega, me saame lähemale nende keelte, nende nimede algsele hääldusele. Selles päritolu keel. Ilma, et me peaksime hakkama selliseid häälikuid moodustama, mis eesti keelde Just et me saame tõesti tuua eesti hääldus alusel eesti täiesti eesti keeles olemasolevate häälikutega neid nimesid hääldada, aga mida me selle juures teeme nüüd pingsaid häälikuid siis Topeldame. Ja lõpuks näed, kui pikk see ettevalmistav jutt meil juba paljalt on, aga aga miks me ikkagi sellest Topeldamisest või keminatsioonist peame täna rääkima? On see, et see on tõeliselt hea eestipärase kõnemoodustuse ja samuti ka laulva artlikuleerimise väga tähtis osa, kui me seda ei valda, kui me sellest endale aru ei anna, kui me seda ei oska ja ei tea siis me tegelikult kipume taotledes head, taotledes võib-olla head hääldus, täpseti, puhas tähendust. Me kaldume eesti keelt moonutama. Nõvat, kui nüüd midagi sellest jutust meil täna rääkimata jääb, siis jõuame sellest rääkida edaspidi, aga, aga hakkame asjaga pihta. Niisiis, geminatsioon ehk ehk häälikute Kahekordse hääldamine, see on eesti hääldussüsteemi kõige põhjapanevam osa. Ja nüüd me peaksime nüüd võib-olla jälle võrdlema teiste keeltega. Küllap vist ma arvangi, et see jälle teeb selgemaks. Niisugune võrdlemine on ju tegelikult keele uurimise kõige tõhusam meetod alati. Kui, kui me näiteks nüüd sulghäälikuid ja nendest me täna tahamegi kõige rohkem rääkida, kui me vaatame sulghäälikuid teistes keeltes üle maailma see on kõige universaalsem häälikuklassi üldse. Sellepärast et kõigist kaashäälikutest annab just sulghäälik kõige suurema kontrasti täis häälikutele võrreldes täishäälikutega. Üldine hääldusvoog kõnevool sisaldab alati selleks, et üldse kuulajani jõuda, ta temas peab olema kuigi palju täishäälikuid, ta peab olema reaalne helisev kõlab siis selleks, et seda vokaalset kõnevoolu nüüd liigendada, selleks on olemas kaashäälikud seal vahel. Ja sulghäälikud on selliseks kontrastiks kõige ilmekamad, sest seal hääldusvoog või väljahingamine katkeb üheks hetkeks täielikult. Täielik sulg. Me paneme lihtsalt häälduselundi ühe koha pealt kinni, kas see on siis huulte abil nagu bee hääl hääldamisel või, või siis keele esiosaga vastu hambavalli tee hääldusvõi või siis viime keele tagaosa vastu pehmelt, suulage nagu tahad, hääldades. Aga üheks hetkeks täiesti hääldusvoog katkeb, Aapata ka, eks ole. Seal on kindel paus vahepeal. Aga nüüd, mis on nende sulghäälikute juures veel üks ilus, huvitav asi? Enamikus keeltes kujundavad nad kaks rida, kaks sarja kahesuguseid sulghäälikud on tugevad ja nõrgad, see on meile väga arusaadav, kui me mõtleme oma tähtede peal keebeedeegaabeedee. Sellest me juba rääkisime, et eesti keeles on see üks ja sama häälik, aga võib-olla tasub sellel veel peatada. See pole mitteheliline ja, ja eks ole, see, see keebeedee ei ole eesti keele selline. Aga nüüd nüüd kui me vaatame, kuidas eri keeltes need kaks häälikuklassi tegelikult omavahel suhestuvad, see ei ole sugugi ühtemoodi, et võimalusi on mitmesuguseid, näiteks kõige tavalisem tõesti see, et tugev häälik, see nimi, niinimetatud tugev häälik A või B või T et see moodustatakse pingega. Hea näide on siin veel või, või ka näiteks prantsuse keel ja nõrk vaste moodustakse helilisusega. Näiteks vene vene keeles. Kaks häälikut B ja B K ja G ilusasti kontrosteeruvad, vastanduvad omavahel ja vahe on täiesti selge, aga nüüd Kiility, see vahetegemine võib käia teistsugustel põhimõtetel teistsugustel alustel, näiteks me oleme harjunud kujutama, no aga niisugused meile väga tuntud, arusaadavad ja lähedased keeled nagu saksa keel ajalooliselt või tänapäeval inglise keel, mida igaüks juba oskab. Nendes keeltes käib see vahetegemine samamoodi, see on kuidagi niisugune väga lihtne mõtteviis. Aga tegelikult saksa keeles ei ole üldsegi niivõrd see tugevus ja helilisus vaid aspiratsioon ehk plahvatuslikus. Sõnaga, häälikuga käib kaasas tugeva häälikuga kaasas väidet. Väike väike plahvatus, õhuvool tuleb sealt takistusega välja häälduspinge välja hingamispinge on niivõrd suur ja, ja selle juures nüüdse nõrgem vaste BDG ei pruugigi olla heliline. Ta on väga heas häälduses sedasamast teatri häälduses, taun heliline ja helises naabruses maalide vahel täishäälikute vahel. Aga ta võib kõnekeeles kui näiteks näiteks tavalise noh, kuskil maal elava sakslasega sa sa juttu ajad, sa tajud, et need on üsna üsna mõnusalt isegi eesti keelele natukene lähedased, need häälikud. Nii et, et vastandus on olemas, aga seal nihkes sellega võrreldes, mis me kohtasime saksa või vabandust vene või, või prantsuse keeles ja niisuguseid selle skaala ühest otsast teise liikumisi on eri keeltes väga mitmel moel. Näiteks kui võtame soome keele, nüüd Abu puu, siin vastandamine on jällegi täiesti olemas, aga see toimub ainult keminatsiooni pinnale. Ainult selle pinnalete lühike häälikuise kerge nõrk häälik, ütleme siis nõrk häälik, niinimetatud nõrk häälik on, on hästi kiire, lühike, võiksime ütelda, õhuke, miks ma kasutan sõna õhukesi, on kunagi ladina keeles oli niisugune nimetus mõne häälikuliigi kohta peenuis mis tähendabki õhuke, aga selle all mõeldi ladina keeles peetikaadi millest me järeldame, et ladina keeles antiikajal olid need häälikud tegelikult mitte väga jõulised ja tugevad, vaid, vaid üsnagi kiired ja ja, ja, ja, ja kerged. Aga sellest paksemad olid siis aspireeritud hääli kui needsamad, mis kreeka keeles tulid üle võetud CH PH. Ja siis PH, mis tol ajal siis igal veel hääldusid nii kreeka kui ka ladina keeles tõepoolest aspiratsiooniga mitte effi k Efina, nagu me praegu oleme harjunud Virhana CH. Siin on huvitav just jah, see soome keele näide, kus tihtilugu eestlased, ta ei saa sellest aru, et see ühekordne klusiil ei ole mitte nii nagu eesti keeles. Aga see on puhtalt lugemisharjumus ja see on puhtalt lugemisharjumusest, tegelikult me võiksime ette kujutada nii, kuna me nüüd juba rääkinud, see on kuulajale juba tuttav mõte, et eesti keeles helilisi häälikuid ei, meil ei ole BDG näol. Et siis tegelikult me võiksime kujutada ette, et me ikka eesti keeles kirjutame need sõnad nagu vaba või kodu. Et me võiksime nad kirjutada ka tugeva häälikuga, aga see on lihtsalt meil üks niisugune väike hea nipp. Väike hea nõks, kuidas me saame ökonoomsemalt kirjutada, sest siis sellisel juhul me peaksime näiteks katus või, või papud kirjutama sõna keskel kahe tähega ja see teeks meie teksti pikemaks. Et niisuguseid tugeva ja nõrga vastandamise aluseid eri keeltes neid on. Neid on üsna hea hulk ja. Ma ei hakka kõiki ette lugemagi siin näiteks niisugused keeled nagu islandi või taani keel, nad kasutavad veel lisaks nüüd sellele tugevale aspireeritud häälikule siis sellele õhukesele meie mõttes peaaegu nagu nõrgale BDG-le, aga mis kaun helitu siis Nendel on veel olemas, spirantsed ehk? Niisugused kergelt üle libisevad, kus ei olegi sulgu, vaid on lihtsalt lähiasend see on seal, mis mõjub, nagu oleks kuum kartul suus ja just nimelt just nimelt. Aga nüüd tulles ikkagi selle pika jutu pealt tagasi eesti keele juurde, siis siin me võiksime siis öelda, et see tugeva ja nõrga vastandamine, mis meil ka on olemas. Et see toimub nii-ütelda, kirge ja keminaatse ehk ühekordse ja kahekordse vastandamisena. Et jutt ei jääks jutuks kohe näide, siis seesama vaba ja papu kus siis nõrk bee tegelikult moodustub justkui ühe kortseb häälikuna ja puu, me jääme korraks peatuma häälikul niimoodi, et hääliku moodustus, lõpetab eelmise silbi. Papu tuleb nagu selgelt välja, nagu olekski, võin nagu ongi kaks ja, ja Eesti. Just see on eristatavad, kui me vähegi sellele ainult tähelepanu viitsime pöörata Me harjumusest rippuda kirjapildi küljes, kunagi sellele ei mõtle. Aga kui me hakkame, mõtleme näiteks noh, kuidas näiteks lapsed spontaanses, missuguses mängulises keelesituatsioonis nad võivad seda just nimelt poolitada neid sõnu niimoodi papu, papu, mitte papu, vaid papu. Väga hästi tuleb jällegi välja, kui me võrdleme niisuguseid sõnu, mis on ühised meil ja teistes keeltes, näiteks võtame sõna Photo, sakslane, suhtu. Fotod Silvitab seal, enne teed aga need foto foto. Kui aeglustame seda kõnevoolu, siis foto. Me lõpetame selle teega ja alustame uue tee kõutsi uute, siis tähendab see uus tees on seesama tee, aga me oleme vahepeal temal ka korraks pidama jäänud. Tervik üks eesti keeles mitte. Jaa, ja võtame niisugused sõnad nagu apetiitne reputatsioon, fakultatiivne, nikotiin, okupant epateerima. Kui me endale rahulikult anname, kuidas meil neid sõnu on mugav hääldada, siis just niimoodi aeglases kiirustamata, pingevabas minekus nad meil läbi suu ilusasti kulgevad ja, ja tulemus on selge. Aga selle juures täiesti pingevaba. Kas sa tahad nüüd öelda, et ei tohi kiiresti rääkida? Tahan küll jah, miks kiiresti või aeglaselt, sest et kiiret kõnet on raske jälgida, eriti muidugi raadioeetris ja ja noh, ma olen kuulnud noored inimesed, kes on üldiselt ju kiirema kõnelemisega. Nad kurdavad, et Nende kodused, nende vanemadki ei saa nende jutustada. Et nad räägivad nii ruttu, nii kiiresti, et läheb nii palju kaduma, et need ei ole võimalik. Sõnad enam isegi ei eristu ja vahel jooksevad jah, pidevalt lindile. Täiesti selge on see, et kui me tahame rääkida niisugusest korralikust selgest arusaadavast kõneleja kõnest siis seal ei maksaks kunagi tempoga liialdada. Aga nüüd siis võib-olla veel, et puust tänaseks lausa teha, siis näiteks võrdleme kaht sõna, tulen päris eesti sõnade juurde, võtame näiteks sõnad käpal ja käbar. Siis kuidas me seda käpal hääldama? Paal käpal käpal, paar käpa all, nii et jällegi see kaks p tegelikult. Ja, ja kui me seda nüüd võrdleme seda käpal ja gabar selle hääldamisega, mis meil on, näiteks juhul kui meil p asemel oleks m kämmal ja hämar siis tulemus on täpselt sama, analoogiline mõlemal puhul toimub tegelikult kemineerumine ehk häälik pikeneb ja jaotub kahe silbi vahel geminaadi. Nüüd me võime selle keeruka mõistaja õõra võõra ja paha sõna meie kõrva jaoks ka lahti mõtestada, mida me selle all tegelikult mõistame. Valikud, mis hõlmavad silbipiiri jaotades. Ent dünaamiliselt kahe silbi vahel need hääliku moodustus, kujuneb siis niimoodi, et meil häälduse lund läheb selle häälikumoodustuse peale, silbi lõpus paneb nagu silbi lukukäpp ja siis läheb sealt edasi. Paal käpal, kämp maal, emmal samuti keminaatsin, hääldab nende kahekordselt ta ja ta paikneb silbi piiril. No nüüd võib-olla läheksime siis niisugused üksikjuhtude juurde, vaatame kui palju meil keeles niisugust geminatsioon esineb. Jah, me oleme seni rääkinud üsna palju võõrsõnu nihetest, aga ta esineb meie oma sõnadega just. Need näited, mis me siiamaani oleme toonud eesti keeles, need on üpris vähesed, aga vaatame, kui palju seda tegelikult seda kriminitsiooni meil keeles on. Seesama käpa all juhtum on nüüd selles mõttes üsna tülikas, et me oleme harjunud seal nägema ühte peedi väga kergesti, ikka kujutamegi seal ühte peed ette, väga raskelt Öeldi, et seal seal kaks on. No ma loodan ikkagi nüüd kuulajad mingil määral kaasa tulid selle mõttega jõudsid kaasa endale hääldada ka kodudes. Aga vaatame niisuguseid asju, kus on natukene võib-olla hõlpsamini tajutav, näiteks kolmandavältelised sõnad, hoopis saapad vaatan, vaikus karta. Kõikides nendes sõnades me kirjutame, ühe sulghäälikud peeti või ka. Aga tegelikult tajume väga selgeks, et me ühendame kaks. Aga nüüd võtame niisugust sõna nagu ala teeolekud kirikus Karepa õnnetu, kollakas õpetab ja nii edasi ja nii edasi, et sõnu on mustmiljon ja, ja eri sõnavorme, kus me niisugust võtet saame kasutada. Et sõna tagaosas tekib ka keminaat, me kirjutame küll ühe teega põhja p-ga või ühe ka, aga aga sõidame, hääldame topelt. Me jääme nagu selle rõhusilbi hooga sellel häälikul pidama korral, kas me lõdvestume me minu meelest, kas või võiksime ütelda, laseme liugu selle hääliku peal või mõnuleme ja siis läheme edasi ja ja siin selle liugu laskmise võid mõnulemise või kõige paremaks ütelda toetumise näol. Meil on tegemist ühe väga eesti keelele väga omase nähtusega. Ja see ongi õigupoolest see, mille pärast seda tänast juttu ma tahtsin rääkida. Sest see on nüüd midagi niisugust, kus me võib-olla esimest korda selle Nende jutuajamiste sarja jooksul me oleme jõudnud nüüd mingit pidi tõesti ühe eesti keele hääldusliku olemuse põhjal joone juurde. Geminaadid annavad meile tegelikult võtme eesti keele tegeliku häälduslaadi mõistmiseks. Millest see häälduslaadses koos seisab. On üks väga huvitav paradoks eesti häälduse juures. Ma olen nimetanud seda paradoksiks mõnedes esinemistes kus me asjast olen rääkinud ja see paradoks seisneb selles, et meil on ju üldteada väite häälduspinge, kui kõneleme Selle juurde öeldud, et meil on kuidagi niisugune libisev vool, libisev, voolav laulaga. Ütleme ja, ja samas on ometi eesti keelele omane ääretult täpne häälikute välja joonistamine, reljeefne täpp, täpislike. Tuleb välja meie kolmest vältest. Tulebki tulebki, need on omavahel seotud, need asjad ja vot nüüd kuidas on võimalik see, et see pingevaba artikuleerimine seondub samal ajal niivõrd reljeefse, häälikujoonisega pingevabu keelion Euroopas teisigi, võtame taani keel ütleme Inglise keel paljudes variantides Ameerika inglise keel, eriti seal on kaasalikute segunemisi, täishäälikute redutseerumisi. Need kõik ähmastavad seda akustilist pilti väärivad kuidagi, aga eesti keeles pingevabadus ei kaota ära seda reljeefselt häälikujoonist. Ja vaat siin ongi nüüd just kurja juur, jutumärkides, tegelikult see see asi, millele me võime tänulikud olla timinatsioon, sellepärased, geminaadid, et kaksik, millest me kogu aeg räägime, need võimaldavad meil nüüd rõhu igas sõnas, mida me sisuliselt tähtsustame, seda me rõhutame rõhu järel. Me saame toetuda mingis häälduspunktis oma häälduselunditega ja sellega toimub lõdvestumine. Häälik moodustab väga selgelt, et aga sealjuures ilma igasuguse pingeta. Ja tänu nendele keminaatidele on see toetuv reziim üldistunud tegelikult kogu Eesti hääldusplaani, mitte ainult nüüd geminaatide Stay erinevaid edaspidime seda demonstreerima. Siin kogeme mängime läbi need, et kombinatsiooni, et tegelikult see niisugune toetu, vaba mõnus inertsiga hääldamine on võimalik kõikides eesti keele eesti keeles võimalikes häälikuolekutes üldse. Ma vahepeal meenuta oma ülikoolipõlve, kui elasime koos Linnar Priimäega ja kes seal meil kuulut saksa keele spetsialist ja kuidas tema hääldab saksa keelt, et see on just see, kui sa ütlesid, et eesti keel on pingevabalt, siis saksa keel on erakordselt pingeline, kusjuures häälikuid moodustatakse suuresti suu esiosa niinimetatud ilus köötaja, saksa keel ja nüüd on, aga see oli vahele põikeks. See oli väga asjakohane, siis kõik niisugused võrdlused teevad meile asja selgemaks. Ma ei tea, kas meil on veel natukene aega rääkida ka laulutehnikast, see on üks huvitav moment veel, mis puudutab seda, kuidas eestlased laulavad ja kuidas meil on olnud, kuidas meil on näiteks ajaloo jooksul ajaloo vältel käsitletud head ilusat titsiooni laulu juures. Omal ajal, kui me kuulame vanemaid salvestusi, siis me kohtame seal ühte niisugust asja. Et neid eestikeelseid sõnu lauldakse tegelikult ilma kemineerimat Ta ilmagiminatsiooni kasutamata nende peedeegaadi juures. Noh, ma siin improviseerin praegu niisugust laulu nagu ei saanud. Nii vaikihi vaiki, olla lauluviisi õpe, et a. Tol mobiile tee nii p vai Ki. Muidugi liialdan, aga kuulake vanu salvestusi, sealde täheldati, niisugust laulmist. Tänapäeval me õnneks seda enam ei kohta. Tänapäeval on kasutusel ka laulus niisugune artikuleerimine, et tegelikult me tajume neid kriminaal, et kuidas see teoks sai. Sellel väike ajalugu, minu dirigent sellel ajal, kui ma veel Tartu päevil akadeemilises meeskooris akadeemilises meeskooris laulsid Richard Ritsing, tema oli suur foneetikahuviline ja, ja ma võin nüüd eksida, minu meelest oli see kusagil veel eesti aja lõpuaastatel kirjutada pääs ühe artikli niisugusest asjast nagu peegeldamine ja selle peegeldamise põhimõtte all ta mõistis siis seda, mõtles seda. Et kui laulus esineb pikk noot, mis tuleb vokaalil välja pidada, näitab, eks ole, ja kui siis järgneb see peedeegaa, et siis tuleb enne sellele PD või ka peale üleminekut, tehakse. Rõhukene nii, et mitte nii de, vaid nii teen vaiki, lõpp, lõõbee eta. Jaburdamine kaval nõks ja see on, see on imelihtne ja tänapäeval kõik lauljad kasutavad seda. Aga me ei tule selle pealegi, sest see nii endastmõistetav meie jaoks. Aga kuulake vanu salvestusi ja seal kohtate niisugust saksa pärast artikuleerida. Ma arvan, et tänaseks siis olen oma jutud ära rääkinud, millest jätkame edasi. No ma arvan, et me saame nüüd sellest kriminatsioonist rääkida veel tuues juurde ka teisi häälikuid, täname rääkina sulgejalikutest, aga aga kuivõrd see on nii tähtis asi eesti keeles, siis vaatame, mis ta muude häälikute kallal teeb. Aitäh tänases saates siis taas osalemast hästi rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut ja soovime kõigile inimestele kena laupäeva õhtu jätku.