Tervist, mina olen Urmas Vadi, Olev Remsu on ilmunud raamat minu neenetsimaa, kus ta kirjutab, et neenetsimaal muuseumis mammuti topis ka Estonians. Kivisildnik annab nõu, kuidas ravib haigustest inimesi Kukerpilliplaat. Sofi Oksaneni puhastus on jõudnud raadiosse. Päevikut peab Andres Keil head kuulamist. Juba Shakespeare kirjutas, et aeg on liigestest lahti ja eks seda võib öelda vist alati, aga mida ütleb Kivisildnik akvaariumist? Kas me leiame oma liigestele ravi? Akvaarium number 19 tere õnnetud inimesed. Tänases akvaariumis valmistume me lahenevaks valimispettuseks ja vaatame lähemalt, kuidas rusuvat pettumus. Meeleolud laastavad meie kultuurielu. Jälgime huviga, kuidas hukkub meie kultuuri titaanik tühja pilgu, rasvase lõua ja laia tagumikuga muusikaelu. Kuid esmalt defineerigem mõisted, mida me peame silmas valimispettuse all. Esmalt seda, et meid on petnud Isamaaliit, Reformierakond, Kesk, Erakond, Rahvaliit ja väike, kuid iseäranis ebameeldiv sotside grupeering. See oli esimese laine pettus. Valimispettuse teise laine, nagu me kõik väga hästi tame, moodustasid asja ees teist taga ja mõõduka summa eest Res Publica ning rohelised. Ajalooliselt oleme murdepunktis ja valmistume valimispettuse teise laine viimaseks vaatuseks. Meid ootab alatu pettuse üksikkandidaatide poolt Krt. Seda pettust on võimatu vältida, sest protestihääled lähevad alati sinna, kuhu vaja. See tähendab selleks valitseva kliki poolt ette valmistatud häälte lõksu. Aga sellest veel aru, aga kunagi hakkame aru saama, siis on muidugi hilja. Eesti muusikateraapiaühingul täitus 20 tegevusaastat. Selle sündmuse väärikaks tähistamiseks korraldas ühing eelmisel nädalal Eesti muusika ja teatriakadeemias koolituse sissejuhatus analüütilisse muusikateraapiasse ja konverentsimuusika tervise heaks. Psühhodünaamiline lähenemine muusikateraapias. Konverentsil oli kaks plenaarettekannet ja kaheksa töötuba kutsutud põhiettekandja Benedict Esseebi tunnustatud muusikaterapeut USAst. New York'i ülikooli õppejõud tegi ettekande musitseerimisele põhineva analüütilise muusikateraapia rakendamisest psühhiaatradises ja meditsiinilises kontekstis. Kuulsime katkendit helikaja saatest Klassikaraadio arhiivist ja võisime oma kõrvaga kuulda, kuidas sügavia pöördumatu ühiskondlik väärastumine kaasa kultuurilise allakäigu, hingelise hämaroleku, mis omakorda kogub kultuurisfääris jõudu ja poolehoidjaid ning hiilib mööda meditsiini Mäendunud koridore tavaellu tagasi tehes niigi hullu olukorra veelgi lootusetu max. 20 aastat on meie ühiskonda vastanud turufundamentalistide ohjeldamatu omavoli. Äsja see oli, kui meedia pasundab sellest, et jälle on 400 eesti arsti pikkade hüpetega parema elu poole pakku läinud. Arstid põgenevad, aga loodus ei salli tühja kohta. Tühjale kohale tekib muusikateraapia, mis on nii kuradi analüütiline, groteskne, jäme, koomiline, et karju appi. Ma ei jõua ära imestada ullikesi, kes ravivad vähki sogase soolveega. Oleme selliseid näinud rahvusringhäälingu liikuva pildiosakonnas aga ullikeste arv on otsatu ja kõigil ei lähe sogane soolvesi näost alla. Nende jaoks on esteetiline tervise valem muusikateraapia, Kukerpillide plaat, apteeki müüki ja küll ta ravib, peab ravima, sest analüütik ütleb nii. Ta on ülikoolist ja tal on alati õigus. Paralleel sessioonidena toimuvates töötubades jagasid oma teadmisi ja kogemusi Eesti muusikateraapia spetsialistid Malle Luik, Eve lukk ja Tiiu Arro, samuti Benedicti seibi ja Alice Pehk. Lisaks neile olid esinejate hulgas USA Minnesota Ülikooli õppejõud, Liikumise tantsuterapeut Barbara norstrom lööb kogenud psühhiaater ja psühhoterapeut Andres Sild ning Jungiaanlik psühhoanalüütik Ursula Peterson. Ursula Peterson presidendiks õigesse Jungi jõnger teil seal oligi? Meil kõigil on ju täiesti ükskõik, kes on president, peaminister või Toompea tola, elu läheb niikuinii halvemaks ja peabki minema. Pole vahet, kas kannatame ainult pangaorjuse, karjäärikohustuse ja meelelahutusnuhtluse all või lisanduvad neile lõpututele, kannatustele pelgab muusikateraapia jääknähud. Kuid ärgem laskem ennast muusikateraapia sulgnetest helidest uimastada. Jätkame valimispettuse erinevate skeemide mudelitega. Põhiseaduse järgi on meil salajased otsesed valimised. Võib-olla nad ongi salajased, aga kui otsesed on häälte ülekandmised, valimiskünnise ja kõik see, see ei lähe meile korda? Ei lähe meile korda, sest valimispettuse põhiraskus on kusagil mujal. Ütleme, et püüame kinni kuldkalakese, kes kehtestab meile otsesed sõna otseses mõttes otsesed valimised ja teeb meie valija nii targaks, et ta ei vali enam kunagi lurjuse idioote Toompeale. Kas sellest muutub midagi? Midagi ei muutu. Töötubades käsitletud teemad hõlmasid muusikateraapia rakendamist erinevates valdkondades töös depressiivsete klientidega, sealhulgas lastega töös kinni peetavatega, kergemate psüühiliste probleemide puhul Igapäevase sisemise tasakaalu ja harmoonia säilitamisel ning probleemide kanaliseerimisel ennetavas muusikateraapias. Käsitlemist leidsid samuti Iiungi Jaanliku psühhoteraapia erinevad aspektid, psühho, draamaelementide mitmekülgne rakendamine ning teraapiameetod autentne liikumine, mis on rakendatav teraapilises töös väga erinevate sihtvanusegruppidega. Ju ta siis on ja küllap ta lapsi, hulle, vange ja muidu pooletoobised ikka mehe moodi aitab. Välismaalased, ütlevad, koolitajad kinnitavad, meedia õhutab takka. Minul küll mingeid kahtlusi muusikateraapia suhtes ei tekkinud. Kohe püüan mõne haige inimese kinni ja lohistan imetegija Ursula jalge ette, et ta raibe teaks, kust abi saada saab ja ei põeks nagu arutu loom. Ja valimistega on sama asi. Valimised on tõhus, toimiv ja üldse maailma parim asi. Abi on lähedal. Sellest pole midagi, et me valime endale seadusetegijad, aga kvaliteetsed, valmis seadused tulevad 85 protsendi ulatuses Brüsselist kus neid valmistavad isikud, keda pahatihti keegi kunagi kuhugi valinud ei ole. Ainult nii saavad tulla need kõige paremad demokraadid, vaatlikumad ja üldsuse huvidele vastavad seadused. Kui te nüüd korraks mõttesse jäite segadusse sattusite, siis jooge klaasike tuntud kaubamärgiga suhkruvett. See aitab rahuneda. Kui ärevushäired siiski ei kao, ärge mitte mingil juhul, pidage aru apteekriga perearstiga, vaid palgake Tallinna Ülikooli nurga tagant muusikaterapeut. Erinevalt perearstist saab tema teid aidata ka vanglas, kuhu ta varem või hiljem jõuate hakata ühiskonna toimemehhanismide otstarbekohasuse, Skahtlema. Hea on teada, et nii sinu tervis kui kogu riigi ja rahvas matus on kindlates kätes ja nii jääb kuni aegadel. Matk lõpetanud päeva, töötehaseid ja vabrikuid siirduvad tuhanded Tallinna töötajad ühiskondlikele taastamistöödele. Viimaseid pingutusi, et lõpetada võidu all ehitustööd Kirjeldavad lillepeenrad ja helgivad päikeses suured lumivalged kuplid kõrgete postide otsas. Alates järgmisest esmaspäevast võib vikerraadios kuulata Meie kuuldemängu kell pool 12 päeval ja see on Sofi Oksaneni puhastus ja Taago Tubin, sina oled selle kuuldemängu rezhissöör. Külli tüli on selle kuuldemängu helirežissöör. Ja muidugi mõtlesin alguseks kohe küsida sinu käest midagi yriteerivat lausa kiuslikku. Et milleks nüüd jälle see Oksaneni Puhastus, et see on nagu mingisugune selline kohustuslik asi, mida peab tegema? No ega sellist laadi Teerivat küsimust ma ma ootasingi ja mul endal tekiks samalaadne eriteeriv küsimus kohe, kui ma kuuleksin, et järjekordne puhastusega seotud ilming on, on tekkinud Eesti kultuurimaastikule. Aga esiteks see protsess on olnud küllaltki pikaajaline, et idee teha puhastusest. Kuuldemäng sündis 2009. aasta alguses seega siis üle kahe aasta tagasi. Kaks aastat on siis olnud kuulda, nagu valmimisprotsess eksis, stsenaariumi valmimine, lahtunud sinna sisse. Võtete planeerimine. Võtted olid siis möödunud suvel ja, ja montaažiprotsess niisamuti on võtnud parajalt palju aega. Ja siis kaks aastat tagasi ei olnud see foon antud teose ümber veel veel nii, nii massiivne, kaugeltki mitte, nagu ta praegu on. Tundub, et et see aeg on hästi oluline, vähemalt sulle, kui režissöörile selle kuuldemängu puhul see kuuldemäng algab noh, mingi raadiojaama kruttimisega ja siis sealt on kuulda, noh, ütleme seda 50.-te 60.-te sellist retoorikat kogu seda kõnemaneeri ja siis, kui on üleminek nii-öelda tänapäeva, aga noh, see ka ju ei ole enam tänapäev, vaid see on meie taasiseseisvumine. Et siis me kuuleme Tõnis Mäge laulmas, koitu ja kõike muud, sellega on kohe pandud paika selline aeg hästi, täpselt minu jaoks ja tundub, et see on sinu jaoks oluline. Kahtlemata. Et lugu leiab aset olevikulises reaalsuses aastal 1992 ehk siis laulva revolutsiooni järellainetuses sellel ajaperioodil, kui kui selle järellainetuse harjal hakkasid tekkima siis reaalselt ka probleemid mis puudutasid üleminekuaega ehk siis maareform, varade tagastamine ja nii edasi ja nii edasi ja teistpidi siis selle loo tõelised impulsid, aktsendid on on siis aastatest 1949 kuni kuni 53 ehk siis tegelikult need need heliga hetked, mis pärinevad valdavalt Eesti rahvusringhäälingu heliarhiivist on tegelikult noh, kajastavad täpselt ka neid aastaid, milles, millest see lugu siis siis episooditi kulgeb. Aga mis on ikkagi see see küsimus või, või noh, see peamine teema sinu jaoks selle puhastuse Puhul on minu jaoks peamine teema, mis mind on, on nagu läbivalt ei huvitanud, on on mäletamine ja unustamine. Ja antud teose kontekstis siis on nende kahe, kahe sellise mõtteprotsessi vahel ja ümberhirm. Et selline kolmik, jah, loomulikult on, seal on seal terve hulk kõrvalteemasid nagu armastus, kirg, reetmine, alistumine, alistamatus, häbi, eneseohverdus, lunastus. Aga, aga see kolmik on, on olnud jah, nagu kõige olulisem, mis ma eelpool nimetasin. Noh, olles kokku puutunud Madis kõivu dramaturgia ka mis on mulle hästi kuidagi hingelähedane olnud, et et siis kõiv räägib väga palju mälust, et mälu, onu tegelikult omamoodi õnnistus. Et läbi läbi mäletamise võime, võime tuua tagasi neid asju, mida, mida enam ei ole mida muidu enam ei oleks ja teistpidi on mälu ja mäletamine jällegi noh, ohtlik või või, või sisaldab paraat taaka ehk siis kui nüüd laenata mõtet Andrus Kivi rahult tema näidendist Eesti matus, siis teatud mälestused on radioaktiivsed. Sa võid nad peita ära keldrisse või, või kuuri alla. Aga sa ei saa neist lahti tegelikult nagu radioaktiivse saastaga. Et sellest vabanemine ei ole kerge. Ja nii ongi, see ongi see huvitav ambivalentne teema see ühest küljest mäletamise õnnistusi ja teisest küljest see taak, et sa ei saa mingitest asjadest lahti, mida sa väga tahaksid mitte mäletada. Kas kuuldemänguvorm või kuuldemäng kui selline annab midagi sellele materjalile juurde. Et on see materjal kuuldemängupärane. Antud juhul on tegemist ikkagi ikkagi konsentraadiga nii sündmustikku kui, kui ütleme ka atmosfääri või ka ütleme, rolliliinide ja tegevusliku suhtes. Nii nagu kuuldemängu žanr isenesest Ta teeb nii, nii toimib ta ka siin. Et andes kuulajale siis suurema fantaasia kujutluseks muutuvad ehk teatud sündmused ka mõjumaks. Ja noh, see oli ka üks põhjus tegelikult miks, miks tundus oluline seda tegemisse võtta just läbi raadiomeediumi sest paraku sellest ajalooperioodist või noh, üldse ajaloolistest traumadest kõnelevaid lugusid on, on väga vähe või õieti neid peaaegu et polegi. Et iseenesest tuleks neid kõneleda. Kas ma olen seal, et minu talu uju? Kas te elate siin ja seal minema ja tehke siis olete sellesse. Kirjastuselt Petrone print on ilmunud selles sarjas, kus ilmuvad need raamatud, kus räägitakse kaugetest maadest. Nüüd on ilmunud raamat minu neenetsimaa ja selle autor on Olev Remsu, Olev Remsu, enne, kui me räägime täpsemalt sellest raamatust ja sellest sinu tekstist ja neenetsi maast võib-olla alguseks raadiokuulajatele ja mulle ka kaardistavad selle paiga, selle neenetsi, ma üldiselt võiks öelda, et, et on teisel pool paar joont ja kuskilt Siberis, aga kuidas sina seda kaardistada? No vot juba esimene asi, see siberis, see on kahtlane, sest keegi ei tea, kus Siber algab ja kus lõpeb. Kuid ütleme nõnda on tõepoolest siis teisel pool polaarjoont Vene põhjalas nii, ning nad elavad siis ühelt poolt Arhangelski oblastis, seal on olemas siis nii Netsi autonoomne ringkond, Narnia on, ma arvan, selle pealinn siis annatiumeeni oblastis ja maalin inertsi autonoomse ringkonna seal sale hard, kus need elab kõige rohkem ja millest ka minu sellest raamatus on kõige rohkem juttu ja siis nad elavad veel Taimõri poolsaare Tolkaanin inertsi autonoomses ringkonnas. Pealindu ka ja see astub Krasnojarski krais seal. See on nagu Venemaa ja endise nõukogude liidu rahvaste puhul ikka suur õnnetus, ainult ütleme meie siin Baltikumis võib-olla seda õnnetust elanud üles elatakse väga mitmes administratiivpiirkonnas ning tegelikult needsid elavad ise kompaktselt tohutu tohutu suurel pindalal metsatundras tundras. Kuid see, nende asuala neenetsimaa kuulub siis kuulus nõukogude ajal ja kuulub praegu mitmesse Venemaa administratiivpiirkonda, mis teeb loomulikult nende siis ühiskondliku elu sotsiaalse korralduse tunduvalt raskemaks. Raamatu alguses mainid üht südametunnistus piinas ühte hirmsat õnnetust, mis neenetsimaal on juhtunud ja milles sina ka justkui natukene endale teadmata osaline oled olnud. Jah, no kõigepealt juttu tuleb siis sar pumbast, see on siis kõigi aegade kõige suurem plahvatus, mille inimkäsi on teinud, see on siis vene õige, mis Nõukogude vesinikupomm 50 megatonni või rohkem ja mille siis nagu omavaheline kuskil mat selle pommi nõudis teadlaste rühmalt eesotsas Nobeli laureaadid Igor Dow Athamski ja muide ka Andrei Sahharov, hilisem hilisem Nobeli rahupreemia laureaat. Sellised tuumafüüsikud olid, kes siis tegid Nikita Hruštšovi-le selle tohutu imepommi, millest suuremat ei ole enam kunagi tehtud, isegi ka Nõukogude Liit, Venemaa ei ole teinud ning see plahvatati, vot praegu on just õige aeg sellest rääkida. 30. oktoobril 1961 Novaja Zemljaal, kus samuti elavate nimetasid ja mis kuulub siis sellel sammusesse Krasnojarski krais, seal, millest oli juttu ning nüüd mööduvad aastad see on muide väga võimas on plahvatus, oli Pariisini tajuda, Rootsis olid, olid suured meeleavaldused selle vastu ja jana Nikita Hruštšovi visiit Rootsi selle tõttu jälle sõnaga üsna palju pahandusi, muidugi mitte Nõukogude Liidus, kus oli täielikult salastatud. Nüüd siis needsid jääd. D täiesti meelega, kuna nad on väga hõredalt asutavad, nõnda olid head head katsejäneste objektiks pommiplahvatuse nõnda, et siiski neli, neli viiendikku või kolm neljandikku sektorist plahvatuse sektorist raadiolainest läks põhja poole jäämerele, kus ta muidugi häirisi jääkarusid ja teisi üksikuid looming, kes seal elavad ja lindusid. Kuid umbes üks kolmandik võiks neljandiku puhul üks viiendik jääb tõesti neenetsi asualale edasi, aastakümneid uuriti Neynedseid ja taimestikku. Minu osavõtt on selles järgmine. Et kui ma Tartu Ülikoolis käisin, siis üks eestlane nimeks on tal Kitsing töötas Leningradi Arktika ja Antarktika instituudis vanemteadurina, et tema käis lihtsalt neid Tartu Ülikooli geograaf suveks sinna Taimõri poolsaare tööle värbamas, nii sellest maksis hurraa. Ja mina küll olin filoloog, kuid ma kauplesin ennast sinna juurde ja sain ka. Ja Me tegelesime seal dendrokronoloogia, aga vot see on niisugune asi, et kui võtta puust, no seal on metsatundra tundra. Päris põhjas on puid väga vähe, kuid niimoodi puusakõrguseid mände ikkagi leidub kuskil mäejalamil üksikuid ütleme nii, puurisime nendesse siis väikese väikese augu ja võtsime noh nagu nagu punane, nagu veinipudelile kuiva veinipudeli korgile võtsime, sellise tähendab puutüki ümmarguse ja lihtsalt panime, panime ta kasti ning Kitsing kirjutas sinna kuupäeva, kellaaja juurde ja nii edasi ja see oli kõik, see kestis umbes kolm nädalat, võib-olla natuke unime rohkem ja sellest makstud tohutu suurt raha, 700 rubla saime noh, mis on enneolematu rahalisem professori palgast suurem ja nii edasi, nii nahk, kõik olime rahul ja nii edasi. Ning nüüd möödunud aasta 10. aastakümnete eest eestindanud taasiseseisvunud Kitsing tuleb Eestisse elama kord temaga, siis nagu lõbusalt lõbusalt aega veetes, meenutades vanu Siberi praegu ja nii edasi põhjal aegu, siis ta ütles mulle, et vaata, olevat sa siin võitjad kangesti iseseisvuse eest niimoodi. Aga sa üldse tead seda, et sa oled ise olnud Nõukogude Liidu kaitseminister, Jeremy palgaline, sa oled saanud, tähendab keskusest tohutu suurt raha, kas sul aimu? Ta avas mulle siis selle selle saladused? Loomulikult puua ringides säilib tohutu suur informatsioon. Meile räägiti, et see säilib ilmastikku kliima kohta või, ja muude atmosfäärinähtuste kohta see vastab ka tõele, kui loomulikult kõrget palka ei makstud selle selle eest, et teada saada, milline oli ilmselt paarkümmend või mõnikümmend aastat tagasi, vaid milline radiatsioonihulk on veel puu aastaringis säilinud ning milline on siis lööklaine tugevustel säilinud. Nii et need olid siis siis tegelikult kaitseministeeriumi täpsemini öelda sõjaministeeriumi uuringud ning ka õnnetud nimetasid nende Komineelsete juurde, kes siis said kas siis plahvatuslaine või siis radiatsioonilaine kiirituse said ka neid uuriti aastakümneid sellest samast Leningradi Instituudis näiliselt osutati arstiabi ju sellega, noh, niivõrd-kuivõrd tehti, kuid tegelikult olid nad siis katsejänesed, uurimisobjektid. Nojah, see kõlab tõesti nagu, nagu ulme ja õudne on see, et, et see, see ongi nii ja kas sinu raamat algab nagu mingisugune triller, kus te lähete neenetsi maale ja teid võtab vastu KGB ja te olete kogu aeg selle pilgu all. Ja samas noh, kõik kõik need juhtumised, mida kirjeldatakse, noh, need on tõesti uskumatud. Aga noh, teades Venemaad, siis me kõik usume seda. No meie KGB oli põhjusele, Ma läksin koos ameeriklasega koos tšehhiga, ütleme niimoodi, see inimene on reaalselt olemas. Ta kaitses äsja Helsingis doktoritööd, tegeleb edasi soome-ugri ja samojeedi ja Uuralites ega nii, ning ta tõepoolest Tal oli Ameerika bastioni ameeriklane, kuigi ta oli juba ma ei tea, et väga tükk aega elanud Helsingi seda valdas neenetsi keelt, mis on noh, ühesõnaga uskumatu, et eks ameeriklane oskab siis keelt, mida 1000 inimest räägib ning mina olin toona veel Nõukogude kodanik, see oli 89. aastal. Tõepoolest siis noh, nagu me lennukiga maandusime, nii võeti ära terveks selleks pikaks ajaks. Meie mõlemad passib nii minul nõukogude kui tema Ameerika pass ning need basse. Me nägime alles siis, kui me lennukile tagasi läksime, ainult Andiumine tagasi. Mis nendega vahepeal tehti, eriti Ameerika passiga, seda võib ainult ainult ainult oletada. Ning seal tekkis selliseid kurbloolise situatsioone. Kuna kohalikud siis ütleme, KGB lased noh arvatavasti, aga nad ei hakanud varjamagi eriti seda, et nad on noh, ütleme luurest niimoodi. Kuigi aga keegi otseselt ei öelnud seda, et ma olen KGB ning nemad hakkasid minult nõudma, et mina tõlgiksid Cheina Jack, tegelikult seal on, see on, et tema, sellel seisis neenetsikeelset juttu nendele vene keelde, sest sest vaatamata vaatamata seal teenimisega nemad muidugi neenetsi keelt ei osanud seda, seda hullem võib nendel olla selline pahviks löömine lausa keeletuks jäämine. Et tuleb Ameerika kodanik, kes oskab isegi, et, et siin ei viitsi, keel oli esimestel päevadel passiivne, ta tundis grammatikat ja sõnavara ja niisugust asja, kuid päev-päevalt muutusse paremaks järjest niimoodi nagu passiivse keeleoskuse puhul ikkagi on. Ja loomulikult ei hakanud tõlkima, kas venelased, et see Chei räägib eesti keelt, soome keelt ja ta räägib praegu hästi keeleandekas ja ta räägib üsna mitmeid soome-ugri keeli, praegu dollan ta kõiki neid rääkinud, võib-olla ta isegi räägib kõiki, kõik on ilmselt liialdus, nii palju ei räägi üsna paljusid, räägib jaak, eesti keelt, räägiks tollal ka tema tõlkis mulle oma neenetsikeelset eesti keelde muidugi ja, ja mina ei hakanud seda loomulikult vene keelde tõlkima. Aga see aeg, sa nüüd ütlesid enda jutu sees ka 89 aasta 90? See on hästi huvitav aeg, et, et siis on ka Venemaal igasugused suured muud muutused, eks ju. Gorbatšov, perestroika ja noh, meil Eestis veel eriti ja see raamat, ma saan aru, et ongi selle aja reisikiri just nimelt kirjutatud. Nüüd. Kirjutatud on nüüd aga, aga mälestuste ja märkmete see selle aja kohta ning noh, see, et oli perestroika ja Gorbatšov see tegi üldse võimalikuks ameeriklase minemise sellisesse piirkonda ilma selleta, varem ta poleks sinna lihtsalt lastud teda ja ongi, ongi, ongi kõik. Ja eks seal loodi esimesed kooperatiivid ja juba tekkis väike eraettevõtluse ja nii edasi, seda ma olen püüdnud kõike kõike kirjeldada. Ka kui palju selles raamatus on noh, fantastika või sinu kui kirjaniku mingit liialdust grafaktises. Ise, ma võin öelda siin võtme. No ma ei tea, kas ma nüüd endale hakkan nüüd õla peale patsutama või nii edasi, aga no ma mõtlesin, et ma olen püüdnud, noh, nimetame seda siis sürrealismi selliseks kohalikuks üriks või niimoodi ja natuke madalamalt püüdnud siis selle asja niimoodi pea peale, keerd ma olen püüdnud, ma ei tea, kas mul on see õnnestunud ja ausalt öelda, ega ma ei oska sellist püüdlust hinnata. Ent ma olen püüdnud nõnda etnofaktid, tunduksid välja Mõldisena ja väljamõeldised tunduksid faktina. Olen püüdnud keerata selle fakti ja kujundisuhte tegelikult pea peale ja ilusa ilusa faktina see, et me me lendasime välja linnast, mille nimi on Leningrad saabusime tagasi hoopis teise linna. Selle nimi oli siis juba Sankt-Peterburg. Noh, see näitab, kas muutuste muutuste muutuste tähendab toimet-Venemaale. Tahaksin Olev Remsu sinu käest lõpetuseks küsida midagi suurejoonelist, et kustkohast tuleb selline suhtumine põlisrahvastesse, nagu paljudel okupeerijatel on olnud, noh, see on põhimõtteliselt suhtumine nagu nagu loomadesse. Noh, eks ikkagi oma nagu kultuuri pealesurumisest oma kultuuri paremaks pidamiseks, oma nina upitamisest ja noh, ühesõnaga millest siis rassism selline ühelt poolt siis olmerassism ja teiselt poolt siis tõepoolest hoiaku rassism koosneb ning kõik suured koloniaalrahvad välja arvatud muide Portugal, portugallased kõige vähem ülejäänud kõik inglased, prantslased, venelased, sakslased ja nii edasi ja nii edasi, hispaanlased on iirlased ja nii edasi on siis nina püsti ainult kõigi rahvastele, mille, mille, mida nad on siis allutanud, vallutanud nendesse, suhtunud väga-väga ja väga aktiivselt. Ning noh, me teame omast käest, kuidas baltisakslased meisse suhtusid ning võib-olla siis meie nagu Sa võid selliste väikerahvaste elust ongi nagu meil minevikust pärit, kui meid ühesõnaga üsna üsna loomadeks peeti, peksa anti ja nii edasi, ma ei tea maailmast. Millega täidab oma päevi Andres Keil? See on huvitav küsimus, millele saame kohe vastuse kui kuuleme tema kultuurikaja jaoks peetud. Teisipäev, 15. veebruar, viimane hommik Berliinis kui eelmisel öösel on olnud viimane peatuspaik maa-aluses geiklubis, mis pole mitte Tiirane pesa, nagu ma nendega varem kohtunud olen, vaid kultuuride kokkupuutepunkt. Peale seda on bojaar Indrek meid jaaguga taksoga sõidutanud ja suurepärast türgi sööki söötnud. Nii et hotelli jõuame. Kell viis on kell pool üheksa ärgata, väga halb mõte. Aga noh, hulluga pole. Berlini õlu teeb väsimuse, mitte pohmelli, mis on hämmastav. Aga nii juba mitu päeva. Ja peale kella üheksast kohtumist Sammingap miitingut. Istume me jaagu ja teise jaaguga ja räägime tööjuttu aastast 2012 mis osutub olemaks tegelikult juba eile, nagu ikka siin peab tulema, kell 10 aga helistab, et jääb hiljaks. Et Mihkel otsib rahakoti, läks, sedastab vaatasse küsima. Vaevalt et leiab, ei leidnudki. 70 eurot olnud kellelgi teisel. Võtame hotelli healt autolt Varssav, siit me tuleme. 600 kilti. Enne Poola Grentsi on bensujaam ja oldi. Oldi tunnistab ainult saksa kaarte, mis avastan, et mu 30 eurot sulli on kuskil mujal. Kahtlustan bensujaama peldikut ja võtan, mis pilt viimased veeringud. Pärast võtan bensujaama peldiku põrandalt oma 30 eurot. Poola. See ei ole võimalik. Kiirus on 50, rekkasid on 5000. Õhtused rõõmud Varssavis, jätame ära, paneme 150 kilti edasi. Lomsa linnas avastame mõnusa motelli. Millegipärast peame vajalikuks sinna 190 kohaliku pealt 170 peale tingida. Enne und joome inertsist paar õlut ja mängime länbleina kolini rallit. Idioodid, need ei ole täiskasvanud mehed. Kolmapäev, 16. veebruar ärkame kell seitse optimistlikult, sööme all viinerit keedumuna. Uuesti ärkame kolmveerand üheksa. Kell üheksa sõidame ja sõidame ja sõidame. Kuradi Poola, sõidame kuradi leedu. Kaunases käime söömas. Leedulastel on vabariigi aastapäev, palju õnne, leedu armsate tüdrukute, ma siinkohal tervitan astat. Ja sõidame ja sõidame. Läti võiks oma teedega tõepoolest. Sõidame poole Lätti, Pealt hakkan Siimu teisteks silmadeks. Ta ei näe enam kiirusepiiranguid. Autos mängime mihkliga veel kolinit. Idioodid. Tõstan Mihklile mussi. Alates Volgast räägime peamiselt usust religioonist. Pool 10 kodus. Jaagu ja Andrese tsirkusetuur on täitsa nii otsa, vaatasin Andrese kukub filmi, see on vapustav teos. Magama. Neljapäev, seitsmeteistkümnes veebruar, magan, loen mõned kirjad, mõtlen, mis neile vastata. Loen ekspressi. Magan veel, mõtlen veel, mis neile vastata ja veel magan veel. Siis hakkan liigutama, helistab isa. Vanaema on iga päev lahkumas juba nädalajagu päevi. Homme lähenelvasse. Reede 18. veebruar tühi päev ei teagi, mida mõelda või mida tunda. Hommikul helistan Elvasse, härra teel, ütleb, et äravast täna tule, võtame ühe päeva korraga. Siis ei lähe loengeruoki teel. Mõtlen teedele, nende pikkusele, käänakutele ja kurvidele. Vaatan, kuku filmi veel kord. Mis salgamatult on vapustav teos. Ja teed on väga erinevad. Kõige olulisem on vist siiski, et käiks oma teed nii, et nina on püsti, poole pilk on suunatud avaramalt, kui järgmine samm. Õhtul kirjutanud meili, mis pole pikk, aga on mulle oluline, emotsionaalselt oluline. Ootan vastust. Magan juba mitmendat ööd halvasti, mingid jaburdused ununes. See vanaema pärast ole. Laupäev, 19. veebruar. Elvasse lähen siiski homme. Ega ma päris täpselt aru ei saa, miks minemine päeva koppa edasi lükkub. Aga nii on täna teist Kristjan külas. Tallinnast tuli Otepääl ja edasiminekuni oli tal ühest viieni auk. Istusime köögilaua taga, ma teen ahjus singi ja juustuga saia. Räägime juttu lihtsatest asjadest, põhimõttelistest asjadest. Kristjani kolmest pojast minu tegemistest. Kingin talle defandy tõusust tehtud foto. Esimene ise pimikus tehtud suurendus vist peale 20 aasta pikkust pausi. Inimesega, keda sa oled tundnud terve oma elu, kes on nii sõber, et peaaegu vend tegelikult vist ikkagi rohkem vennade veri, aga veriheide vaimu, sõpruse teevad vaimud. Aga ega ma seda täpselt muidugi ei tea, mul pole õdesid-vendi, mu vanematel ka ei ole. Ühesõnaga inimesega, keda sa oled tundnud terve oma elu kes on kõrvalt sind igasugustes olekutes näinud, on teistmoodi, on lihtne. Midagi pole tõmmelda. Vaatame suusatamist, trammeni, MK-etapi mehed sõidavad 15 kilomeetrit klassikat. Kullasäraajad on selleks korraks vist must definiitne möödas. Nõelas olla. Saan meilile vastuse. Ma natuke kartsin, seda polnud põhjust. Naeratan pikalt. Kirjutan omakorda vastasele. Pühapäev, 20. veebruar käisin Elvas. Ega see ilus ei olnud, aga see on elu. Ja 30 kuueaastaselt oleks muidugi naiivne arvata, et elu on alati ilus. 94 aastat on muidugi pikk aeg, sajand. Internet tuli vähem kui 20 aastat tagasi. Minu esimesed kokkupuuted netiga olid 94. aastal. Vanaema oli selleks ajaks üle 70 aasta elanud. Ma ei tea, kas me saame rohkem oma ajaga tehtud meie vanaemad ja vanaisad või on see lihtsalt pinnal ohupeksmine. Ja ma ei tea, kas selline aja muutmine kuidagi kohane on, aga ega sellistel hetkedel ei oskagi midagi mõelda või öelda. Ma istusin vanaema voodi kõrvale, võtsin tal käest kinni, ütlesin tere. Ja siis mõtlesin paaniliselt, et mida ma nüüd ütlema peaks. Ütlesin. Väljas on ilus ilm, päike paistab, ma tahtsin sulle lumememme teha, aga see oleks toas ära sulanud. Lollakas, abitu ja lollakas. Kohtumine tundmatuga on õõvastav. Me oleme harjunud elama oma mugavas mullis. Vanaema ei taha haiglasse minna. Haiglas oleks tal füüsiliselt parem, emotsionaalselt kehvem. Küsimus on, kuidas need kaalukausid teineteist kaaluvad ja kes see on, kes otsustab. Lepime kokku, et isa püüab ta haiglasse veenda, homme. Aga kui ta väga vastu punnib, siis ei veena ja liiga. Eks siis näis. Esmaspäev, 21. veebruar. Varahommikul helistan Elvasse. Laneman vilets. Aga on nõus, et haiglas parem ütlesise haiglas parem. Kella ühe paiku tuleb kiirabi. Transpordiks. Kirjutan päev läbi jaaguga loomingus hostelis loomingust sena. Kolmandat versiooni. Liigume vaevalisemalt edasi, kui võiks, aga ega meil eriti aega enam ei ole. Vesi on peaaegu ahjus. Aga pole hullu, saame hakkama, jõuame pärast edu, etendus uues teatris. Ja siis tähistatakse Nero sünnipäeva, 28. Teisipäev, 22. veebruar, proovipäev see jublakas on olla aga proov produktiivne. Halli vanamehe saabumine vaese lapse juurde sai sellise veits ebamaise võib-olla isegi jumaliku mõõtme, nagu ta olema peakski. Marjukese lugu läks UM nurga alt tööle. Leidsime kukke ja kana muinasjutule vormi. Ega tegelikult vist nii lastetükke ei tehta nagu meie seda vaese lapse ja käsikivi lugu teeme. Vähemalt mina pole näinud. Ja ega see ka ei ole teab mis asi, et lastetüki teevad neli inimest kellel endal lapsi pole. Aga Me teeme vähemalt nii, et ei alahinda ennast ja lapsi. Loodetavasti. Põhiline küsimus on, et ega me ei tea, kui vanadele lastele me siis ikkagi teeme. Tundub, et algklassidele siiski ninnu-nännu teda ei tahaks kohe kuidagi. Eks millalgi tuleb referentsgrupp tekitada lapsed tuppa tuua. Pärast Siimule Stella ka söömas arutame läbi, et mis vormis analoogfotokoolitusi teha, et milline peaks olema algtaseme, formaat, midagi mõtleme välja. Üldiselt võiks need loomemajanduskeskuse ruumid juba valmis ja pimiku püsti saada. Vanaema kõigub viletsas väga viletsa piiril, kuulen telefonis. Vahepeal antakse hapnikku. Homme proov, neljapäeval lähen Elvasse vaatama. Õhtul vaatan härraskuulav, rokistsenaariumi tuutor, Tom meile soovitas. Sotsiaalsest luuserist peategelane saab küll olla väga sümpaatne. Mida oligi tarvis tõestada. Magama. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.