Minu jaoks ei ole kodu ühtne mõiste. Kõigepealt ma mõtlen selle all muidugi linnakorterit või seda, kus ma kogu aeg elanud aga siis Nende, maakodu ja teised sellised ubasemad kohad, need kohad, kus ma ennast tunnen oma inimesena, üks paik näiteks, kuhu sattudes mul süda soojaks läheb, on maa läheduses kassas, sirelipõõsas, kus asjas ma esimene on hästi palju igasuguseid oksa võrasid oli seal, kus sinna vahele oli nagu kihvt riiuleid teha ja siis rippus seal igal pool igasuguseid vanasid, mis millest osad olid mingi vanadest sellistest kollihunnikutest, toodet, kus teised olid nagu ära visanud ebavajalikud esemed. No ega mul palju see ehitis stiil ei muutunudki nende onnide juures ikka üsna sarnased olid, aga siis nagu kolisin nende asjadega edasi teise kohta. Ja nagu kollektsiooni pärl oli üks vana väike külmik ja hiljem gaasipliiti Ja vahel on muidugi palju selliseid kohti, millega on igasuguseid päästlased seotud. Lasnamäel asuva koduga on see lugu, et kui ma siia ilma sündisin, siis meie perel veel ei olnud seda. Lasnamäele ma tulin nelja aastaselt ja see juhtus, kuna meie puumaja pööningul pandi korda tahtlik süütamine misjärel teatati, et maja läheb lammutamisele. Aga nüüd on selles mitu asutust, ma täpselt ei mäletagi, mis seal täpselt oli, aga aga keldris on näiteks paari hiirelõks. Selle kodulugu on siin selle mere ääres Torgu vallas, kus täpsemalt. Me oleme praegu jama ja külas. Ja see õu, kus me seisame, on jama ja koguduse õpetaja maja. Ja see on minu kodu, nüüd olnud siis kolm-neli päeva. Miks pärast ta niimoodi on, sest ma elasin siiamaani pastoraadi kogudusemajas, see on siit natukene üks mõnisada meetrit eemal. Aga ma tahtsin tuua enne kui pimedaks läheb, meid siia, et me näeksime seda paika. Minu meelest, kui maa peal rääkida rahuriigist, siis oleme prahuldsel pealses rahu riigis. Kuigi ta on avatud vormidele. Ta on avatud tuulele. On siin ometi kõike seda minu meelest, mida inimene vajab. Anu, konks Te olete siin? Sõrve maal, kahe koguduse hingekarjane. Nii, ta on? Kaks kogudust, üks on jama, kogudus, teine on see küla kogudus. Arvuliselt on üks siinne kogudus, veidi üle 300, Anseküla kogudus, 70 inimest. Me seisame teie värske koduõue peal. Mitmes kodu see teile on? Ma sündisin Tallinnas. Mu vanemad elavad kakumäel. Ja seal on minu lapsepõlvekodu, mu vanemate kodu. Ma käin seal üsna tihti üle paari kuu kindlasti. Ja sinna ma lähengi just oma koju oma vanemate juurde. Nende meenutustega mälestustega, mis mul on lapsepõlvest. Siis on minul olnud koduks Lasnamäe paneelmaja. Seal elasin ma või koos oma abikaasaga Tallinna ajal. Me tulime ära Saaremaale ja isegi Saaremaal olnud kodusid Mustjalas. Kihelkonnal on abikaasa lapsepõlve ja vanematekodu. Ja nüüd siin jama vaja on siis minu Saaremaa kolmas kodu ja see võib olla imelik niisugune, kuidas inimene rändab nagu mustlane. Aga ma olengi natukene mustlase virvega. Selles mõttes, et mulle tundus omale ka niimoodi, et kuidas võib inimene vahelduda või vahetada neid kodusid või otsida või minna edasi ja minna minna ja minna ja minna. Aga minul tuli nagu niisugune passaraal seminaris oli meie kursuse juhendajaks saksa koguduse õpetaja Paul-Gerhard hõrkhelmann. Tahaks ühe loo. See lugu oli üsna niisugune lihtne, et kui tema oli noor pastor, siis ta läks Saksamaal ja nad hakkasid oma kodu ehitama. Ja see maine kodu on üsna kaitsetu. Ja temalgi oli ühel päeval see napp vara, mis nad olid jõudnud oma abielu esimesel aastal koguda lihtsalt varga käe läbi. Kõik ära viidud, väga must tunne, väga paha tunne oli tedagi vallanud. Ja ta ütles, oli hakanud mõtlema sellele samale piibli kohal, et meie tõeline kodu ei ole meil tegelikult siin. Ja tõepoolest meil oli juttu ka asjadest, siis ma ei oska ühtegi asja nimetada. Ma tahaks, ma olen püüdnud hoopis vastupidi asjadest lahti saada. Ma peatun ja mul on siin väga hea peatuda. Ta on tõesti rahu pakkuv ja me oleme tulnuka mõne õpilasega siia, lapsed on käinud siin koolilapsed ja teatud olukordades lihtsalt siia tulnud aitäh. Ja siin millestki rääkida ja olla rääkinud. Ja selles suhtes on ta minu meelest parim paik. Ma ei tea ühtegi ilusamat paika. Ja asukohalt on see kindlasti üks soodsam minu kodune kodu mere, kusjuures huvitav, kui kauaks siis nüüd jääb koduks? Ma ei oska sellele küsimusele vastata, aga ma ei näe praegu küll ühtegi niisugust asja, mis või põhjust, mis peaks mind siit praegu ära viima. Aga muidugi ma ei oska öelda, Me teame, Lotte ju te olete ka turgu. Kooli direktor, ühtlasi. Teid valiti tee, tulite konkursi võitjaks? Nii ta oli, ta oli noh, väikene konkurss, võib-olla minu tingimused või need olid kõige rohkem minu isikule nendele tingimustele kõige kõige sobilikum sellel hetkel. Siin oli kaks meesterahvast, üks nendest oli, tal ei olnud veel hariduslik külg täidetud, sest direktorilt eeldatakse kõrghariduse olemasolu. Noh, see minul oli. Ja ma isegi ei tea, mis selle teise kandidaadiga, mis seal ta tal ei olnud eriharidust, tal oli kõrgem haridus, aga mitte pedagoogiline, juu see sai siis määravaks. Aga kodu on korter, kodu on maalapp, mis seda maja või korterit ümbritseb, kodu võib olla ka natuke laiem veel. Kas me oskame üldse seda kodu kuidagi määratleda? Ennist oli tore, oli see jutuajamises, kui tuli, see kodumärk. Väga meeldib ja me oleme täna palju rääkinud ja me rääkisime peremärkidest, mida, mille kohta siin Sõrvemaa öeldakse, et koduõue märklist õue märk õue, märk, millega tähistati kõike selle perele kuuluvaid esemeid. No mis seal kodus oli. Aga ma ei oska ka praegult lähemalt, sest nad on hävinud ja neid kindlasti on. Ja see mõte tänagi tekkisin, et nendele märkidele hakata just ka rohkem tähelepanu koguma võid pöörama, et neid koguda ja talletada ja ju neil on oma tähendus. See maja siin on niukene suhteliselt värske Kevist. Vähemalt see tuulekoja osa või, või mingi pisikene juurdeehitusplokkidest, see polevat veel tõstke. Vaevalt, et siit me leiame õuemärki, aga kui see oleks või kui te selle kusagile riputaksite, siis mis sellel võiks olla? See on teie jaoks sellise tähendusega, mis ühekorraga ka tähistaks teie olemist siin maa peal. Ja, ja kodutähendust. Ma mõtlen seda, et sellel siin past ei saa tõesti olema niisugust traditsioonilist õuemärki. Ja ma arvan, et selles majas minu eelkäijad, kes on siin olnud, on kõik jätnud oma jälje. Võib-olla see ongi märk nendest oma elamine oma suunad või ütleme, see tegevus. Ja kogu see siinoleku aeg Sõrve maal mingi aeg tuldud oldud ja andud ja. On see külas, oli meil just möödunud nädalal tähistasime ühe koguduse õpetaja õpetaja Kreinorti sajandat sünnipäeva, õigupoolest külastasime seda, sest see õpetaja on surnud surnud Saksamaal. Ja tema on elanud, on see külas, kus praegult, kui ma mööda sõites tulime ei ole kirikust jälge, ei ole enam nendest majadest jälge. Ometi ta on märg. Ta ise oma isikuga on jäänud märk inimeste südamesse. Tema mälestus on niivõrd ilus, teda meenutatakse. Ja just need vanemad, koguduse liikmed, kes meil siin Anseküla kirikusse tulevad ikka nad hakkavad juttu sellega, et õpetaja, Kreinorti aeg oli meil niimoodi. Minu arust see ongi märk. Tahaksite jätta märgi, tahaks loomulikult, aga seda näitab aeg ja Anu, mis te olete sellest oma lapsepõlvekodust? Kaasa võtnud, kas on midagi, mida te tassid endaga elus kaasas kogu aeg saades sellest tuge ja kindlust ja igast kodust peata olema? Kindlasti ma olen saanud kindlasti see kaitsetunne, et kodu on see koht, kus peab iga inimene saama kaitset. Turvatunne. Teiseks kasvatuses võib-olla see joon. Ära ole väga äkilise meelega. Aga seisa kindlalt, kõige kindlam on kaasas kanda seda, mida ei saa hävitada ükski torm, maavärin ega tulekahju. Seda kindlasti, ja see on see inimese südames ja suhted ja see, see on kindlasti üle kõigi nende esemete. Mida aeg edasi, seda kallimaks muidugi pere ja peresuhted. Sest noh, kõik on siiski mulle oma laps kasvamas, üks on suur, kas saab lapselaps, et need sidemed oleksid terved, sest nähes ümber seda lagunemist või, või valu, siis kogu jõuga tahaks küll ja talvejõuga ja üldse kogu omada nii palju see tarkusega natu, seda meile antud on, tahaks selle eest seista, et seda valu oleks vähem. Oma esimesed paar eluaastat elasin kesklinnas. Maja, kus elasin, oli väike, aga minu jaoks kohutavalt armas. Kahjuks juhtus õnnetus ja meie rajatud kodu põles maha. Pidime algama otsast peale. Kuna elamispinda oli raske saada. Asusime elama Lasnamäele, kuigi see oli meile vastumeelne. Ehitasime üles uue kodu ja see sai meile väga armsaks. Kõik oli olemas, turvalisus, ubasus, armastus. Kuni päevani, mil isa ära läks. Sel hetkel tundsin, et pean kõike jälle otsast peale algama. Nüüdseks on mul üles ehitatud uus ja fantastiline kodu, mis sootuks erineb eelnevatest oma isa peanaga kodu lõhkujaks. Tänu temale pidime me jälle suured pettumuse osaliseks saama. Ei, meie jutt algas tegelikult kõige elujaatava maa asjaga maailmas imiku eneseväljendusega. Aga nüüd me valisime jaan kitsega natukene vaiksema koha. Me istume pliidi ees tuli pliidi all, ragiseb mõnusalt ja veekatel sahiseb soe. Oleme Valgamaal mudasilla talus. Ja ma tulin siia küsima, kuidas te siia jälle tulite. Sest et tegelikult hääl, mida me alguses kuulsime, kuulub ju juba selle talu viienda või kuuenda põlvkonnale põlvkonnale. Jah, kuues põlvkond. Viienda põlvkonna esindaja, poeg Kalle oli tõrva gümnaasiumi lõpuklassis kui palus näidata vanaisa talu piir. Saatke jalgas pani isa neljaks aastaks talu juhtima ja ühtlasi õpetaja töö kõrval ja ise läks Tartu Põllumajandusülikooli, kus lõpetas inseneri. Elukutse. Mis vahet apelsin oli olnud? Vahepeal oli 50 aastat peatus, 18 augustil sai 50 aastat ja 48. Vanemad arreteeriti ja anti 10 pluss viis kogu vara konfiskeerimine. Ja nad tulid tagasi 55. 56. aastal. Ja vend Arno ostis. Ja üksiku poissmehena siis 30 aastat pidasin vastu ja ja ja hoidis nagu tulukest nii-öelda pliidi all. Hoidis hoonetel katused peale, ehitas uusi. Ja see andiski aluse, et me võisime abikaasa Aime isa sünnitalust Kunda külast Lääne-Virumaalt tuua siia tõu laamat. 22 tõu noort, loomegümne siga anti ja see saigi aluseks need hakas Pivaariar. Siin ei antud midagi tagasi. Siin millegipärast ja on tänaseni need talust röövitud varad tagasi andmata. Kas loodate veel? Noh, võib-olla kingime nad ära, tead, ei ole ilmselt vajadust. Sest et teil on nüüd korralik põhi juba olemas, nüüd ainult tööd, tööd, tööd, tööd, tööd. Ja nii ta on läinud, et poeg on kõigepealt lahendas abielu. Neiu Pille, mitu aastat käis perekonnas noorema tütre Kailiga sõbrannad koos. Ja tunneme, et kui talusson, noorus, perenaine, talu, Lucia, jää, taluhing ja noor peremees, kes asja tunneb ja põld on pandud uuesti saaki andma. Teatud talu 40 hektari põllumaad on koos renditud maadega, 100 hektarit on ohakaväljad võidetud ja põldudel kasvab professore indrek kolderi poegade abiga rajatud 30 hektari rohumaid mis ongi päikeseenergia poolt lehmade peamine söödabaas. Silo tootmine. Ja seetõttu on ka talveks kõik varutud heina piisavalt, on teravilja. Täna lõpetasime kartulikoristuse. See täna on seitsmeteistkümnes september ja jumal ise teab, millal see jutt raadios on, aga see praegu ei tähendagi midagi. Tähtis on see, et see kõik siin on olemas ja et see väike Kairit on tänaseks juba üle kuu aja ja seda te peate väga oluliseks ja et tal on ka vanem õde juba. Ja Kristel on neid kaks aastat vaimustanud ja teostanud. Lapse armastus on niivõrd suur, et tema sisuliselt juhibki taluvad kolm põlvkonda sõpruses armastuses võib ühise eesmärgi nimel tegutseda. Ja tähtsam küsimus noore pere kõrval on sama, mis oli Vargamäel võitlusveega. Et riigi abiga tänavu koduküla oli üle 1000 1300 hektari, uuesti tehakse korda parandatud maad. Ja sellest riigi poolt on kaks miljonit kingitust. See on tagula küla. Maaparandusühistu poeg ongi selle juhiks ja palgavalm Jaksesid Falmit. Mehed teevad nii, et eelvoolud on korda tehtud, suund Matzatrjedlik poris ja, ja neid on kõikjal, vesi voolab. Nii et ilmaasjata ei ole selle koha nimi siin mudasilla talu. Ja ta kunagi asus all orus 100 aastat tagasi ta põles neli aastat tagasi juu talus uuesti tulekahju ja nüüd on taluhooned ehitav kõrgema koha peal oli põhja pool oli üks mägi, mis küll kolhoosijõud omal ajal vedasid ära, aga midagi ei järgi. Ja need uued hooned Tuuks, karjalaut 50 peale lehmadele on seal valmis autogaraaž ja teisi hooneid. Nii et kui praegu vaatate oma varandust, siis põldu on Põldu on talu käsutuses, mida 80 hektarit koos rohumaadega, sest osa korvat on renditud ja osa naabrite maid, ka laudas on 20, lüpsilehm tuleb juure ja noorkari on sama palju, aga eesmärk on viis kümmend ja sellega, et anda ühele noorele perele tööd ja noor perenaine. Tulevikus võiks õpetaja olla ja poeg võiks osaleda ka ühiskonnategevuses vallas. Ja 100 hektarit laat on tasakaalus 50 pealise karjaga. Ja katab ilusti ära ja juure osta vaja ei ole, silotöö on korras ja lutserni pandud kasvama. Ja möödunud aastal oli talus suvel 31. juulil oli karjamaapäev ja hollandi teadlane ütles, et talu karjamaa on maailmatasemel. Taanis kasvatatud seemnega ongi põllud külvata. Te räägite seda kõike nii nagu asi tuleks, kuidagi iseenesest ei oleks tulnud. Aga see oleks pikem jutt, kuidas ta on tulnud. Ja võib-olla peaks küsijalgi siin olema natukene suurem kokkupuude maaga tegeliku maatööga ja ja siin ei saa öelda lihtsalt tööga, vaid lauset tootmisega. Mind huvitab natukene rohkem praegu see inimese pool selles mõttes, et miks ta seda kõike teeb ja, ja mille nimel ta seda kõike teeb, aga alustame sellest missuguses seisus oli talu 50 aastat tagasi. Siis kui siin kõik kord päevapealt lõppes. No talu oli üks valla, 50 hektariga talu, need tunnistati kulakutaks ja, ja maksud olid kõrged ja lõpus toimus arreteerimine ja. Kulakuks sai loomulikult see, kes oli teinud oma tööd hästi. Nojah, see on õnnetu lugu totaalsele riigile. Kulaku nimi anti sellele, et Venemaal oli oli vilja kokkuostjale isegi sbekis ja see nimi anti põllumehele ja selle tõttu on Venemaa praegu edasi oleme meie ka külas on põlised põllumehed, on hävitatud ja üksikud praegu kodukülas on ainult kolmneli talu, kus on endised järglast. Kui suur see kõla oli kunagi 36 elujõulist taluvus oli kaks masinaühistud ja nüüd ainult mõni neist on tagasi tulnud jõudu leidnud selleks ja õnn, et ta tagulasson alles põllumajandusühistu, kelle käes on 70 protsenti põllumaast ja tõrje tugev linnu talu, kus on 30000 kana tema ostabki kohalikku vilja ja need kaks jõudu. 10 talu on liiga nõrk jõud, praegu küla. No just täna saite te Võru piimakombinaadist teate, et vähe sellest, et oma piimaraha ei ole kätte saanud ei osteta teilt piima. Kaheksateistkümnenda oktoobris lõpetab Võru juustutööstuspiimad alustada kokkuostu. Ta leiame lahenduse, kuu aega on pikk aeg ja isegi 24 tundi on pikk aeg selleks, et uued head lahendust. Te ütlesite, et teie talus kuidagi käibki asi nii, et viimase 24 tunni jooksul tulevad lahendused. No mõttejõud peab, oleme positiivne alati tuleb uskuda, head soovida, head siis ei tule, ei vargad, ei keegi ei tule segama ja Ta ei tohi karta ka ei tohi ja, ja talu ongi Eesti riigi alusvundament, kui me Eesti talud taastame. Sest kaheksakümnendaid aastaid tagasi ja kui Eesti vabariik lõppes, see on siis nii-öelda üle 50 aasta tagasi. 82 protsenti maarahvas sai maaomanikuks ja 82 protsenti oli 20 aastat hiljem ekspordis maarahvatoodang. Ja praegu on ta kuskil kuue protsendi peal, tähendab seda, et Eestimaa põld, mets ja päikeseenergia ja talupere Haus ja armastusega tehtud töö. Kui me seda ei oska siin taastada, siis on küsitav, kas meie oma põlisesivanemate maal alles jääb kuidas nende esivanemad, kartulid siia tuli. Jerry Antsu poeg, Sangaste mõisamüürsepp ilmselt oli tubli mees ja sai talu rendile ja tema isa Hans ja Auguste, Jaan Kitzbergi isa Peeter on vennad. Nemad olid ka 1863. aasta olid kitsad. Ja minu vanaisa Joosep kosis naabritalust. Mõisa metsavahid Therese tõi kaasa kaasavara, et üle 7000 kuldrubla võistlusele taluest maks. See on kuskil 60 tonni nisu ja see oli siis alusseljaalus, sealt algas ja isa sai olla vabatalu peremees. Oma kümmekond aastat ja siis asi lõppes ja nüüd tuginedes just Jürri, Joosep ja ka oma isa kaareli nende tublide abikaasade nii-öelda pärandile südame hääl andis ülesande tulla abiks poeg Kallel, kes soovis, ilmselt. Ja huvitav on niimoodi ka, et vanavanaisa oli koera aastal sündinud, mina koera aastal poeg koera aastal, tütre peres on ka koera aasta lapsed. Te olete kõvasti seda usku, et tähed näitavad? No peame, ei, julgeme endale kinnitada, et meid juhib kosmost. Me oleme kosmoselapsed ja kosmos kõiki maiseid asju ja tuleb arvestada, et armastus on jumalik jõud. Ja kui me armastust endast genereerime, siis ükski paganlik jõudmist janu, isa. Ja isegi kui tahaks teile vastu vaielda ma usun, et selle vastu lihtsalt ei saa, mida te praegu ütlesite? Öelge, kui tähtsaks te peate? Seda? Et kogu seda juttu, mis te nüüd just kesitama esivanematest ja selle talu loomise loost teatakse siin põlvede kaupa et üldse pered teaksid, kust nad on tulenenud aastaid gaasi, siis kui meie laulev revolutsioon oli, rääkisime me väga palju oma juurtest. Nüüd on meil tähtsamaid asju juba ajada. Ma tean, muidugi väga suure üldistusega mõtlen meie, see on vägivaldne. Ütleme, paljudel meist on ajada tähtsamaid asju puhtamaid väliselt võib-olla mitte oma olemuselt puhtamaid asju. Ja see juurte küsimus on kuidagi nii, et juured on õhku jäänud. Minu isiklik arvamine on see, et ma võin ka eksida, et on vaja andestada. 50 aastat võttis ära meid oma peaga mõtlemise võime. Praegune meie riigikogu ja juhid on millestki ilma jäänud, tuleb aegus, nad küpsevad. Kui inimene 35.-st eluaastast seal oma viiendas arengutsüklis ei ole hingeline väärtus muutunud vaimseks, siis me jäämegi loeks lasteks. Me oleme leludega ära meelitatud petetavat ja siit on praegune vigasem lastehaigus. Aga peame oma juuri vaatleja tundma ja vahel katsuda saama, see on antud aja kõige tähtsam ülesanne, kust me tuleme, kuhu me läheme. Ja kui me selle teadvustamine, siis ma usun, et Eestimaa kõlada uuesti täituvad endiste talude järglaseks on haritud inimesed. Kiike tuleks, Theodor Pooli fond on ka siin tarus asutatud ja tema noore pere sihtkapital on abikaasa sünnitalu kaudu Kunda külast käivitanud, aga meie konverentsidel siin helmes ja Valgamaal, siis noore pere sihtkapitali kaudu. Meil ongi mõtet kuskil kümned tuhanded tütred ja pojad, kes on hariduse saanud, kes julgevad Nad tahavad ujuda vastuvoolu ja tuleksid eesti külasse tagasi. Pille ja Kalle on tõestanud, et koolihariduses külaühistu juhtimisnoored saavad suurepärast hak. Meil on andekad, võimekad noored, ainult nendele elu valgus, selleks vanem põlvkond peab peab usaldusmeestena Nad, liigud nende kõrval märkamatud, andma nõu, et nad tuleksid oma koormage mäel ja nad tulevad. Nad tahavad, nad tahavad seda, ainult need elukogemuste nappus on. Sellepärast vanem põlvkond peab kõik andestama, noored eksivad ja näitama õiged lahendused ja meil talus on see õnnestunud. Ühesõnaga, et kolm põlvkonda elavad sõpruses armastuses. Ühis Meeles viis nõus Kohos nii, põld annab saaki päikeseenergia ja lehmad väärindavad ja senini viis aastat on Võru juustu viinud piima ja iga kuu kindlat lepingu alusel kannud raha ja usun, et kuu aja pärast on uus lahendus kas mulgi meiereid või või, või Need või Põlvaga, kuskil toimub lahendust. Mul on olnud mitu kodu, Tallinnasse kolisin alles hiljuti. Nelja aastaselt läksime perega elama Kurlasse. See on väike külake Järvamaal. Maja oli suur ja ilus kahekorruseline, palju aknegi, suured toad. Enne meid elas seal korraga neli perekonda. Juhtumisi olid need üle mitme küla suurimad pätid. Maja ise ja selle ümbrus olilt kohutavas olukorras. Elamu vajas kõvasti remonti. Alumise korruse põrand oli päris mädanenud. Hiljem olime jälle hädasi pelgatega remonti. Põhjalik. Ta peetisime, värvisime, ehitasime mitmeid kohti ümber. Kevadel hakkasime maja ümbrust korrastama. Kõige varasemast ajast on mulle meelde jäänud hunnik Takeid lumehanges otse ukse ees. Ehitasime kasvuhoone ja tegime peenraid. Istutasime puid ja põõsaid. Paralleelselt välistöödega ehitasime kõrval hooneid. Laudtee oli kunagi varem kasutatud, aga see oli lagunenud. Ehitasime selle lõpuni ja tegime veel külge, heinaküüni. Koor tuli ise otsast lõpuni ehitada. Hiljem planeerisime ka garaaži ehitamist. Kui laut korda sai, ostsime omale tihti loomades jäska hobuse kodus tekstöödeks. Mõne aasta pärast saime omale traktori ning muretsesime veel igasugust tehnikat juurde. Meil olid suured põllud, metsad ja karjamaad. Suvel tegime Heine rohicine, sügisel oli saagi koristamine, talvel tegime puid ja kevadel oli külviaeg. Pidevalt oli meil tööd ja tegemist, mingit puhkust me omale lubada ei saanud, kõik hakkas juba rööpasse minema ja me võisime juba kergemalt hingata. Olime õnnelikud ja rahul. Ime ja tahtsime oma tulevikku siduda ainult selle paigaga seal. See oli muutunud meile niivõrd südamelähedaseks, et sellest loobumisele või kaotamisele ei mõelnud iialgi. Seitse aastat hiljem talvel pojas maja täiesti maha. Järele ei jäänud midagi peale lähedaste inimeste sügava hingevalu ja tühjustunde tuli kõigega täiesti nullist alata ja oma elus uus lehekülg pöörata. Ilus paik siin lähemal. Millal teie pere siia hakkas oma kodu seadma? Sisse see oli kuskil 30 aastat tagasi, minu äiapapa ostis selle maja, sime, elas ennem kolhoosi partorg rahalises kohutavas olukorras. Äiapapa ehitas ta üles, nüüd on ta nagu nukumajakene. Ja kõik oli nii ilus, kuni nüüd hakkasse maade tagasisaamine, erastamine, aia papp oli nii tehtud mees küladaldades igas peres abis igale poole talioodatud vanemad inimesed siiani veel väga hästi mäletavad teda, 188. aastal suri ta tuli linnast lihtsalt mees linnaski tahtis endale maale kudu. Ta käis juba siin suvitamas, ikka oli ühes talus laka peale, teises talus aitas neid talutöid teha ja selle eest sai ta siis suvitada. Siis viis ta perenaise munad linnamis, Nad mahaosti selle perenaisele kardinaid ja mida perenaisel linnas talvisel ja siis avanes niuke võimaluse ostiski siis nii et enne seda oli ta ennast siin külas nagu juba oma inimeseks elanud ja, ja suhted olid head, väga head, väga hea niukene, kena paigakene, soli vita laia papa rääkis, kuidas nad jaaniõhtut põllu peal koos pidasid, tehti koduõlut. Meelde, ja, ja küllap ta päris palju siinsest rahvast ja, ja sellest elust siin teadis, mis siin ka varem oli, kas ta seda ka teadis, et kelle majas oli olnud ja kuidas see kõik varem oli olnud? Ei seda ei teadnud tema ja ei teadnud see inimene, kes müüs, nii et see oli enne juttu ostetud või lihtsalt, kuidas öelda, vallutatud nii-öelda, nii ta oli, see ei tulnud ka tänase päevani välja, mis ajast see majas ja maha jäeti, aga muidugi see jäetud ta igal juhul oli, enne kui see kolhoosi partorg selle nagu oma omaks tegi. Jah, jah, jah, ennem ta oli maha jäetud, siin oli elanud igasugu inimesi sees nagu ikka, nendes tühjades majades väga palju, nii et kõike ei mäletagi, kes siin veel ennem seda elanud olid ja siis umbes 30 aastat tagasi võttis äiapapa kätte, kasutas võimaluse ära, ostis majakese, sai matka juurde. No siis nagu ikka kõikidel see null, 15 väike aia maakene. Nii palju ikka, et sai ikka oma kapsa ja porgandi maha panna, kartuli kõik olija mesilasi pidas natukese ja ilus oli elu. Sõbrad olid ümber ja elast aasta ringi siin. Nii ta ei alanud aasta ringi, ta läks kusagil novembris ära, aga ta unistas, et saaks aasta ringi elada, aga jäi haigeks, ta oli kaheksa aastat voodihaige. Et teie tulite siia kohe sujuvalt siis edasi, nii et vahepeal see tühi ei olnud, ei tühi, ei ole ta olnud sellest ajast peale, kui minu äiapapa selle ostis. Meie oleme käinud aastaid juba siin kõik nädalalõpud, et me oleme ja aasta ringi absoluutselt kõik nädalalõpud sest meil on tööga oleme seatud. Ja minul on niisugune töögraafik, et mul on vahest terve nädal vabasid maga koheselt tulen siia, olgu talv või suvi või kuidas kujunes siis elu edasi siin. Millal see murdumine tekkis, vot siis kakas maade tagastamine. Siis hakkas nüüd subjektasin käima, käisid need inimesed, kelle käest meie ostsime? Tahtsid seda maja, nagu ma aru sain, tagasi käivad nad siiani astutakse ikka uksest, kohe siis küsitakse, kas on leivaahi alles, kas on see asi alles kohe rahvakontroll. No võib-olla on see lihtsalt teatud nostalgiat, tulevad külla ja vaatavad ja et, et noh, et tahaks veel korra näha, kuidas me olime siin noored ja õnnelikud tähendab need järeltulijad perenaist ennast ma ei ole näinud, kelle käest see maja osta ja siis ilmus siia see õigustatud subjekt, tähendab nüüd see inimene, kellest keegi tegelikult aastakümneid mitte midagi ei olnud kuulnud ja keda ei olnud nähtud ja kelle ilmselt siis esivanemad või sugulased kunagi jätsid selle paiga, nii ta oli jah, sest tema käis ja ta ei teadnudki täpselt, milline see maja on paar maja enne meie aja tähistama ühte talu pildistamas ja arvas, et see on see tema vanaisa maja. No ilmselt inimene ka otsis juuri, ilmselt ilmselt otsis ta täpselt seda asja, ei teadnud. Ja sellega nii palju pahandust inimeste vahel. Sest seda tarnija on ju ka mitu korda muudetud. Algul ei antud inimestele metsa tagasi, kui neil ei olnud maja. Nüüd muidugi see asi rahunes maha, nii et meil on ikka päris suured naginad, vahel teeb pere, ei taotle suuremat maad või metsa või ei tea mida kõik, mis selle noh, selle maja ja selle maalapiga kaasas. Varem käis maad, Me taotlesime ja me ka saime seda vaba maad on ju siin? Jah, sellepärast et ümberringi on põllud, tõesti palju põldu siin ja seal, mida keegi ei harju. Nii ta ongi. Aga metsa ei ole taotlenud, kui palju maad saite? Meil on 5,71 hektarit, käite sellest kõigest üle eeldasele? Ei, siin alles selle saime kätte jäime jõuagi kõigest üle käia, meil ei ole ju tehnikat. Aga noh, tarvis on ikka kartulimaad vahetada ja siis mul on sõbranna küla peal, kes ka aitab mind ja kes kasutab seda Adria tähendab inimene, kellel on ka tarvis, eks ole, oma juurikat kuhugi panna ja ja oma saak saada? Jah ongi, sest õnnetuseks on jälle niisugune koht, kus ta ei ole veel saanud üldse enda maid, Tätte. Ka palju tahtjaid maade peale, palju pahandust. Ja siis me leppisime niimoodi pakut, saame hakkama, tema aitab mind ja mina aitan teda. Viis hektarit on ikka perspektiivitundega võetud, nii et ta päris süüti ei jää, ei sööti ta jää, siis meil oli plaan natuke metsa sinna istutada. Tähendab, isu ei teinud mitte teise metsa tõele, vaid ise tahaks seda metsa luua. Tahaks jah ise luua ise seda metsa muidugi, aga meil on lapsed ja lapselapsed ja küll nemad näevad. Nii, ja see on nüüd niisugune otsene keeruline suhe järeltulijatega või, või nende nagu siin öeldud on subjektidega või subjektiga. Loomulikult on seadus on seadusõigus, on õigus. Muide, kas nad seda õigust soovivad. Kuidagi realiseerida ka või, või, või on see üldse õigus, kui te olete ikkagi nii-öelda juba ostnud selle maja ja see on ametlikud, teiega? Rõõmu? Ei noh, ei ole loomulikult enam õigustes asi, nüüd ikkagi lõpuks lahenes. Aga tükk tegemist oli mitu aastat närvisöömist. Närvid olid päris pingul, mitu, mitu aastat ei taha ju midagi teha, sa ei tea, kas sa võid teha, kas sulle jääb see muidugi selge see oli, et see hooned jäävad meile, aga ikkagi jälle läksin vallavalitsusse, jälle oli meie toimik kadunud, siis oli toimiku vahele jälle avaldus ilmunud, et subjekt igapäevaneid ka tagasi. Aga nüüd on subjekt saanud ilmselt oma kätte, sest arvata võib, et see magus suutäismets on tal siis käes jah, ja sellega asi laheneski. Ega tal ei olnudki muud vaja. Aga kuidas on suhted külaga sellesama külaga, naabruskonna, nende inimestega, kellega nüüd äiapapa hästi suhtles ja ja mis oli nii oma ja sõbralik ja kas siin on ka midagi teisiti, nüüd? Kui palju on teisiti, no esiteks on nii palju neid inimesi juba kadunud. On ka järel neid inimesi veel, kes tolleaegsel tollel ajal minu härja papaga suhtlesid? Jah, nihukeseks väravaks on see asi läinud? Kritiseeritakse ja missa linnast tulnud inimene teed, mis sa diaatsaid ja ühel suveõhtul olin lapselapsega õues, kudusin sokkis tuli naabrimemm kaheks, mis inimese linnainimene on südasuvel kopsaki? Niukesi ütlemisi on ega rahul ei olda. Nii et seesama naabrimemm, kellega enne oli teistsugune, on nüüd muutunud, äkki kriitilisi ongi nii, oli kena memmekene ka vajas vahest aia papa abi ja aga nüüd on asjad kriitilised, siis raali mul kartulivao vahel maltsa, siis jälle memm tuli ja ütles nii kriitiliselt, et kitsas olnuks. Aga ega neil endal need asjad ju kanni korras ei ole, aga ikka teise silmas pindu nähakse. Nendest olukordadest ma olen üle ja püüan üldse eemale hoida, et noored on ju kõik ära läinud. Ja needsamad vanad vanad inimesed, kes meid peavad sissetungijat, eks kas nad selle peale siis tõesti ei mõtle, et ka nende lapsed on ju kuhugi sisse tunginud? Sageli linna ja see ei ole vist tungimine seal mingi ülim püüdlus olnud. Linn on selles suhtes rahulikum, linn neelab kõik alla. On neid siin linna, Jon seal ümbruskonda teistesse asulatesse Sid kolitud, ega päris Tallinna vist nii palju ei olegi. Nii et omamoodi on paratamatus, et vahetuvad kodud, vahetuvad maad ja majad. Kui on mindud, siis sageli on üsna lõplikult mindud, sest kusagil on rajatud midagi. Midagi, kust ei saa enam tagasi tulla. Nii ta on ja vot see Eestimaa on ju nii väike, et me peaksime väga kokku hoidma igal pool ennast kodus tundma. Ta ei ole ju nii suur, et niimoodi meid kõik ära killustada. Iga jalatäie maa peale. Aga kas pole see vahel ka nõnda, et need vanad inimesed, kes siin on nüüd kibestunud ja ja naabritega vahel isegi Ma julgen öelda, tõelutsevad. Nad on lootuse kaotanud, et keegi tuleb üldse tagasi. Aga nende elu on siin ikkagi mingil moel selle nimel elatud ja keeruliselt elatud, raskelt sageli on kõik tulnud. Et keegi tuleb. Jätkab, miks nad selles lootuses ja kõik praegu elavad, et küll ükskord ehti ka noored tulevad ja noored midagi teevad, võtavad üle nende vanade majapidamist, aga see ei ole sugugi nii kindel. Kas nad ikka tulevad. Aga tee peale jääb, meie Tre jääb meie kodu, meie lastekodu ja meie lastelastekodu huvitav, mitu põlve. Well suureks kasvama siin, et kord jälle hästi läbi saadaks, et kord jälle küla on tervik, kus üksteise eest seistakse, kus naaber tuleb appi, mitte ei tule ja ei osata, ainult et sul on see halvasti või teine või vaiksete parastaga midagi halvasti läheb. Tahaks küll väga loota, et meie lastel ja lastelastel oleks juba kergem, et neil oleks siin lõbus elada, et nad saaksid omavahel kokku, nagu vanasti peeti külasimmanit ja ühiseid jaanitulesid ja käidi talgudel ja väga-väga loodaks, et Est läheb nii.