Sügisläinud teisipäevast kalendri järgi kured läinud ja kurjad ilmadki käes. Mõte aga ikka veel suves kinni. Nokitsen oma väikses kaminas algusid paremini põlema, sest tuba on küljel. August oli aga isegi teate. Ja veel augusti õhtu Pariisis armunud paaritseid 100-ni kaldal jalutades küpsetatud kastaneid. Ma olen sellest lugenud. Ja Eiffeli torn sealsamas säras tuledes. Palju armunud paare oli õnne otsimas ja küllap leidmaski. Kas need on? Nii. Ja siis see juhtus uus kuu, september algas täiesti ootamatu, märksõnaga meedia. Miljonid pilgud, klammerdusiteleviisoritesse, ajalehed haarati lennult. Traagiline õnnetus, paparatsude jälk hasart, juhuste kokkusattumine, küsimused, aina uued küsimused, versioonid, spekulatsioonid euroopaliku maailma kohal. Meediat vajatakse ja meediat vihatakse neil päevil rohkem kui kunagi varem. Meedia ei ole enam vahendaja nagu John Kennedy tapmise puhul. Meedia on nüüd ise süüpingis. Aga kas ikka ainult meedia? Kes ostab kollast pressi, kindlustab väljaannetele tohutut kasumit? Kas mitte needsamad, kes nüüd silmad pisarais? Ei tea, mida mõelda, mida arvata. Peaks kõmureporterid ehk kividega surnuks pilduma? Kui tõus ja mõõn mererannal käivad mõtted selle järgi, kuidas meedia toibub. Veafotograafide vastu väheneb, kui saadakse teada, et autojuht oli purjus. Presson välja nuuskinud, et printsess Diana olnud huvitatud avalikkuse huviväljast. Mäng läks aga üle piiride. Meeletu jahikirg lõi piltnike vere silmadesse. Ja ise oma muserdunud elus veel õnne lootva jahijumalanna lapp oligi käes. Autotunnelisse laskus hetkeks surmvaikus nagu Shakespeare'i kuningas Richard kolmanda finaalis, kui hukkus kuningas. Tema hõikele Heiratsu, andke ratsu eest mu riik. Järgnenud lunastavad lõpufraasi. Nüüd peatusverejooks taas rahu saame, et jääkski nii seks kui jumala laamad. Ei tulnud toona rahu, brittidele ei tule ka tänasesse maailma. Ta Yana matusetalitusel kuninglikus kirikus Westminster Rääbis saatis Canterbury peapiiskop südamete kuninganna jumala sõnaga külleete jõe taha. Kuid aamen asemel, ütleksin. Kuningas on surnud. Elagu kuningas. Meediaäri elab ise oma seaduste järgi. See, mis järgnes, oli ka vajalik. Mõte pööras ennast järelemõtlemisele kes hukkus. Miks oli see tõesti fataalne paratamatus? Meediaimpeeriumi, kui meie aja sümbolmärgi kõrvale tõusis uus märksõna inimene? Maailm andis endale aru, et inimkond oli kaotanud midagi ilusat, suurt ja head. Järsku mõisteti, et elus on ka teised väärt. Et peale kuulsuse, raha ja ühiskondliku positsiooni on olemas ka meist igaühe isiklik õnn. Peaks olema ka inimlik turvalisus. Peaks olema. Traagiline hukkumine aga juba nädala jooksul. Matusteni oli pressist tunda helistiku muutumist mis kulmineerus Elton Johni lauluga katedraalis. Gäng infiniit ja inglise. Päeval teatasid ajalehed. Laul lööb plaadi rekordi, mis seni kuulus Ben Grazbele. 170 miljonit kogu tiraaž. See oli meile kõigile tuntud vahet, christmas. Rulett oli käima lükatud. Patusest oli saanud pühak, mõtlesid iroonilisemad pead. Esimeste leinahetkede varjust võib aimata formeeruva farsiks piirjooni. Tõnis kahu Sirp kajastus plaadipoodides löödi läbimüügikiiruse rekord. Aristoteles angerjat Tänud Niko mahos eetikas. Enamik inimesi mõistab õnnelikkuse all hästi elamist ja hästi toimetulemist. Nii see on, kui Eestimaal ringi vaadata. Armastus ei ole filosoofiline kategooria, ometi vajatakse seda. Peame meiegi elu ja septembrikuu üle järelemõtlemiseks pöörduma piibli poole. Pauluse esimeses kirjas korintlastele on öeldud, ma valin vabalt. Armastus ei hävi ilmaski. Armastus on pikameelne, ta ei ärritu, ei ole iseennast täis. Ta ei ole viisakas, hätta jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Keskaja suur mõtleja Akvina toomas. Lisab Aristotelese vooruseõpetusele vaprus, mõõdukus, tarkus, õiglus, uued märksõnad, muide, meie Kurkse tragöödia analüüsimiseks. Jällegi needsamad kolm üleloomulikku voorust, usk, lootus, armastus. Küsigem nüüd endalt, kes Me läksime toomkirikusse või Paldiski kirikusse leinapäeval. Ja järgmist korda läheme võib-olla et jõululaupäeval. Kas kirikliku isa, poja ja püha vaimu kõrval on olemas ka päris tavaline inimlik armastus? Anna 1997? On olemas. Mõtlen ennast tagasi esimesse septembrisse. Ilus päikeseline hommik oli. Sõitsin Tartusse oma Alvo maatori linna Tartu lennukolledži avaaktusele. Mu süles olid värsked ajalehed õnnetusest Pariisis. Eesti Päevalehe esiküljel oli suur foto ilusast ja armsast naisest. Kogu tema olek kiirgab hea soolikust. Mõista tahtmist nende vastu, kes elu lainel alla jäänud. Suurim häda, millal inimesed kannatavad, on armastuse puudumine. Ma tahan neile seda anda. Nii on ta ise öelnud otsaga prohvet. Tartu raekoja kell kolmveerand 12 südalinnas mind ainult ülikooli peahoone poole. Tartu oli, on ja jääb ülikoolilinnaks. Kuskil mujal linnades ei koge seda nii vahetult. Ma vaatan sisse viienda auditooriumi uksest, keda nad ootavad. Kas tuleb Johannes Voldemar Veski tumedas ülikonnas ja kikilipsuga nagu tänapäeval välisminister Toomas Hendrik Ilves. Või peab esimese loengu Paul Ariste ja räägib, et kõige ilusam on see keel, milles ema meile unelaulu laulnud. Aga kui tuleb Gustav suits näpitsprillid ninal, kellest ühed räägivad, et ta loenguid olnud erakordsed teised jälle lõpetanud kirjutamise vastu hommikut Läks ta väsinult kateedris, luges kirjutatu maha, silmi tõstmata. Ilusad mõtted, olnust, aja kulg on need puhastanud hetke int riikidest ja päevapoliitilisest tolmust. Oredotsaku vanaks saanud Oskar Luts ja naudid rändavaid pilvi. Siis muutub absurditeatriks ka tänaseid ajakirjanikke. Ennast tunnustamiseni kütnud rongaema sündroom. Ja tuleviku noor põlvkond. Ei sa naeru pidada, kui arutlevad, mille nimel sellel septembri kuul Eestimaal lahingusse mindi. Püüan neid mõista. Kui küsimus on põhimõttes, ei räägita inimlikkusest, vaid seaduslikkusest. Kui palju kordi on aga seadusest mööda vaadatud, et jääda? Kas ütlus seisa naeru pidada järgi on võimalik triklit nüüd kohtusse kaevata. Hästi ei tahaks minna, vana mees juba ja eks sa katsu pensionirahaga kohtukulusid maksta. Aga päris mehed on meil julm, õiglased noorsiilipeaga härra oli teledebatis otsekui sõjajumal, marss, sõrm kogu aeg rääkida, tahtmiseks püsti ehk näpp päästikul. Kui ainult saaks Eestimaale teada anda, kuidas Euroopa kohtus inimõiguste eest seistakse. Aeg sattus Saint olema koduseks arvete klaarimiseks. Väike rahvas võib oma vaimult suur olla, nagu uskus ja lootis Jakob Hurt. Ja mis Eesti vabariigis täide on läinud. Aga kakluski vabandamise kultuurrahvast ühe olulise eetilise tasandi ümber, mida meil aga ei respekteerita sesse kuuluvat vaid olmeellu siis küll. Sorry, oleme brittide peaministri Tony Blairi kõrval, kes ütles, kui minus poleks armastust, ei saavutaks midagi. Ikka tõesti maailmaklassi mudamaadlejad. Ja ärgem unustagem, et peaministreid kavatsevadki seal algatada seaduse karmistamist. Sest mistahes piirangust olulisemaks pidas ta seda piiri, mida loob kultuur. Tus, kasvatuskombed ja traditsioonid. Hüüumärk, et mitte öelda lamedalt. Siia ongi eestlaste koer maetud. Oh, ma tunnen, et minu ajud hakkavad eesti kohtutülidest lehkama nagu õunte hunnik septembrikuus puu all. Tuulutan ennast parem mälestuste ja Tartuviisidega. Nero õelus kaunistab siin raamatukogul vaikne ja tark on. Tuumas filmil lainetes kiirgavad kaadrid tald meenuga jagavad voodis. Nii ka äri ajada. Kas ta paar vanus? Veega äärjada. Kuis kõnnid? Kui sind piinab armuvalu ja ei lase magada, Tõuse hakkab paljajalu ümber voodi plagama. Nii kirjutas üks plika mulle kord salmikusse siis internetis ei surfatud ja kui ka silma vaadata, veel ei söandatud suhelda üksteisega salmiku läbi. Tartu aeg oli aga juba midagi puud. Kui teatrist tulime, olid meil hingega kindlad suudlemise kohad. Üks oli enne Oskar Lutsu maja. Miks ma tõesti ei tea. Teine Tamme staadioni aia ääres, kolmas mõistagi tema koduuksel. Veel aastaid hiljemgi, kui Tartusse sattusime, sõitsime need kohad alati läbi. Magus tunne oli, armastus on ikkagi olemas, rääkigu sümpaatne professor Voldemar Kolga mu üliõpilastele, pealegi üheksa kuud kestvast armastusest mille järeltulevat midagi, mida ta isegi nimetada ei osanud. Et noored vahel professoritest targemad on. Eks ole seegi aja märk. Piret Danilov, kelle telesaatesse seik oligi viis igatahes tume maailmade paljususele. Ehk siis ka arvamuste mitmusel. Toomemäe muuseumis pidas Tartu lennukolledž oma avaaktus. Minu jaoks on lendamine olnud alati midagi rohkemat kui lennukiga sõitmine. Seepärast Merutan, kui kuulen arutlusi, et meie riik on liiga väike ja vaene et üleval pidada üht lennuhariduse kõrgkooli. Esimeses Eesti vabariigis olid meil ametilennukikonstruktorid, neist nimekaim Voldemar Post. Enne esimest ilmasõda, aga murealcoli mõtteline koolivend. Vilistlane Teodor Kalep konstrueeris Riias omanimelise lennuki. Ta oli. Eesti vabariik, suutis koolitada baraid. Kaitseväelendureid, kes 55 aastat tagasi relvastamata spordilennukitega asusid hulljulgelt Eesti rannakaitseluurelendudele jõudsid oma lahingutöödel Volhovi rindele ja Leningradi alla. Mäletan seda päeva ilmselgelt, kui mõisa Eesti vabariigi kotkaristi kavaler koos eskadrilli ka, millesse ta motoristina pardalaskuri kuulus Ülemistelt õhku tõusid rivistasid ja teinud auringi ümber Toompea. Võtsid kursi. Neist aegadest on ka minu kiindumus lendamisse. Kuni sepp septembris 49 aastat tagasi sellelt samalt lennuväljalt startisin lõpueksamilennuks. Murealcoli kaasvilistlane sõjaväelendur Hendrik Arro avab mälestusteraamatus Eesti lendurid lahingute tules. Panoraami meie lendurite võitlusteest teise maailmasõja päevil millest paljud kuulajad Selle aja üks silmapaistvamaid lendureid oli reaalkooli, 1928. aastal lõpetanud William Laanekõrb. Praegu läheb Austraalias tema lennusalk esimene välismaalastest koosnev lennuüksus saksa õhujõududes alustaski Soome lahe rannaluurega. Seose kaitseväelenduritega, kes Venemaale sattus, saadeti sügavale tagalasse, kus nad peamiselt instruktoritena tegutsesid. Koju tagasi jõudnud tena tõid nad eesti keelega Tallinna aeroklubi mootorlendurite kursusele. Kuni needki lõpetati. Eesti lenduri eestlasest laevakapten olid sellel ajal nii kahtlased kui ohtlikud. Olgu lennuväega, kuidas on, vajadus rahvusliku lennunduskaadri järele on suur. Paraku leidub arutlejaidet, et kas on ikka mõtet, odavam tuleks ehk välismaal koolitamine. Mul on piinlik. Kuidas seal päris Euroopas neile selgeks teha, et oleme, jah, maailmakuulsate laulupidude rahvas. Aga lennata näe, ei oska. Nii nagu tšuksit telefoniga rääkida. See on võrdlus ühest vanast anekdoodis. Jah, aga muidu oleme kultuurrahvas ja missugune. Sellest Toomemäel Tartu lennukolledž juhtidega rääkisimegi ei ole meil rahvusliku lennunduse ajalugu. Sõjaeelne osa on entusiastide küll valmis sõjaaegne ka viimase 50 aasta kohta, aga tegijat veel silmapiiril ei ole. Nüüd küll Rein Bloomi õhusangarite marssi kuulama, kuigi on hiline õhtu. Aga ehk meie mängi liiga valjusti ja mõtlema peaksime Eestil lennunduskultuurile. Kultuur on juba kord nii lai ja kõikehõlmav, et temasse mahub inimtegevus, kaosest, korrastatuseni, meistri kätetööst, heliloomingu nii parafraseerimine president Meri sõnu, kui ta Muusikaakadeemia rektorile ametiraha kaela seadis. Hädas olen tänase saatega, kus maga uue jutu üles võtan, ikka jõuan eestlase ürgolemuseni, mis on tülialdis, nagu oleksime kõik Peipsi-äärsete kurgikasvatajate või setu poti Treielite sugu. Tallinna aeroklubi pidas seitsmendal septembril oma kuuekümnendat sünnipäeva saksa armee ridades Eesti eest võidelnud sõjaväelendureid ja eesti kuulsaid Lennusportlasi Eda Laan ja Illar Link kas või nimetada või siis vene õhu trassidel endale nime teinud lendureid ühe laua ümber aga ei saanud. Eesti-Vene piiriajamine kestab viiendat aastat. Visalt läheb ka arusaamisele jõudmine, et vend venna vastu sõda ei tulnud enamusele meist omatahtsi vaid et see oli saatuse kurbmäng, mis Eestist ennegi on üle käinud. Aga võiksime ja peaksime siiski ühes suunas vaatama. Sest meie vaimne ressurss ei ole lõpmatu. Sellega peab targalt ümber käima. Nii ütleks minu mõte, sõber, maailma suurim lendur, filosoof ja kirjanik Antoa dessant eksib päri. Te ometi teatexi prii väikest printsi kirjutatud 1943. aastal samal aastal, kui Wiiralt tegi oma tamme ja kujutas sel ajal väikest tüdrukut. Miks olen ma kord juba küsinud? Aga miks joonistas sajand teks. Nii hüüdsid teda sõbrad oma printsile lamba. Prantsusmaa vabastamiseni oli jäänud kolm nädalat kui sõbrad talle lenduri ülikonna selga aitasid ja nagu hiljem selgus, viimseks lennuks. Kui erinevalt lähevad inimesed meie juurest ära kes lihtsalt tapetakse nagu Sulev Luik, kes upub sügiseses meres nagu need 14 eesti poissi kelle hukutab meedia kes läheb surmaohtu, aimamata, kes pimedast vaprusest, kes ideaalide nimel nagu antuaante 100.-ks hüperi Kuulasin praegu seda laulu ja see lausa sunnib mõtisklema. Inspireerib selleks, sest tähendab tuhandes- antakse päri, oli niisugune, nagu ta oli. Laulusõnadest ma ka kahjuks aru ei saa, aga ainus, millega tal elus ei vedanud naistega tal ei vedanud. Aga nüüd pöördume koju tagasi. Annaks jumal kultuuri, et mõista kultuuri. Kui kaua ikkagi peame veel käima Tammsaarelt mõistust laenamas? Tammsaare oli irooniline, seent ükse prii oli aga idealist, kes usku seadusse ja armastusse. Me hingame vabalt ainult siis, kui meid seob ühine eesmärk, mis on meist väljaspool. Kogemused näitavad, et armastus ei tähenda sugugi üksteisele otsa vaatamist vaid koos vaatamist ühes suunas. Inimese tõde on see, mis teeb temast inimese. Loen ma edasi ja mõtlen, kui erinevad on inimesed. Kuigi see ei peaks meid üldse imestama panema. Kuhu jääks siis Iirimaa sajandite tüli usu vere saanud praegu Alžeerias Bosnia konflikt ja mis ja mis kõik veel? Tõde pole hoopiski see, mida on vaja tõestada vaid see, mis teeb kõik lihtsalt kaks eksemplari. Ja muidugi kohtuasju niiviisi ajada ei saaks. Aga ilusana armastuse uskumine ja vahel elada unistuste maailmas ilusal lennata, olla kõrguses maa ja taeva vahel ja mõtiskleda seal inimesest kelles võib-olla on surmatult Mozart. Aga kui maa peale tagasi tulla? Tammer ei olevat tohtinudgi Laanaru ess vabandada viisakus kuuluvat igapäevasesse tänava suhtlusse, mitte ka ajakirjanduse võitlus. Ilm ei, ongi eestlaslik mõtlemistasand. Tunnen mudamaadluse ja ämbrisse astumiste teravmeelsete arutluste kulisside tagant vastu vaatamas küünilist egokesksust. Meenutan minevik oli ka siis silmapaistvaid eesti ajakirjanikke. Tammlaan jänkimees oli ajakirjanik ja inimene. Temale kõneles elust isegi Talumäe hobusepabul Tallinna tänaval. Ja ei olnud tal ühessegi rahvusvahelisse kohtusse kaebama minna. Maamehe raske elujärje pärast. Ei käinud Carl Robert Jakobson. Sest siis oli naiivsete palvekirjade kirjutamise aeg. Jansoniga olid ikkagi eesti meeste moodi karvupidi koos. Muidu aga tegi tööd ööd ja päevad ajas eestlaste asja. Selles nägi ta oma rahvuslikku missiooni. Nüüd oleme nii koolitatud, et rahvusmeelsuse missioonitunne on millekski lapsemeelseks kuulutatud. Rääki naiivsed arutlused, kas pole. Aga igaüks teab, et ajakirjandus on äri. Meilgi müüb ennast kõmulugu. On vaja sügavat šokiseisundit, et võiks tekkida puhastustuli Katarsis. Iga tragöödia raputab ühiskonda. Resümmeerib sirbis. Enn Soosaar. Olgu Inglismaal olgu Eestis. Kuulaja märkab, et ma lükkan Kurkse tragöödiast rääkimist edasi ja edasi. Aga ma ei pääse sellest ei üle ega ümber. Kes oli süüdi, selle üle langetab otsuseid kohus. Seda ei oleks juhtunud, kui ja nüüd on meil igaühel oma versioon kohe võtta. Ühed süüdistavad noorukest alamastmejuhti, kelle innukus käis üle ohutunnetusest. Aga õigus on ka nendel, kes näevad õnnetused, aga kogu kaitseväe subordinatsiooni nõrkust. Kõigest on palju kirjutatud, veelgi rohkem mõeldud aga noori mehi enam tagasi. Me ei saa. Kaplan Mihkel viise kiitis nii Toomkirikus kui nädal hiljem Paldiskis noorte meeste uljust ja kaitsetahet. Uljus ja ristotellik vaprus ei ole üks ja see sama ollus võib sageli kergemeelne olla. Vaprus on püha. Vapper ollakse kriisiolukorras. Vaprana minnakse Isamaa Est lahingusse. Isamaa kaitsmise tahe ei luba mõttetult kasutult surma minna. Nikonovide ja teiste purjuspäi vastase tulepunkrite etteheitmine oli tobe punapropaganda, mille kõhutati massipsühhoosi. Arukas sõjamees. Niiviisi Italitaks. Kõige vähem Eestis, kus kahurilihaks mehi ei jätku. Eesti sõdurbani. Vabadussõjas narval seisma 10 korda suurema vaenuväe pealetungi. Tegi sinimägedes vapruse imesid. Pani isegi punasel rindepoolel endast kui eliitväest kõnelema. Kas kõik kuulajad teavadki missionaatilisus? Harva kuuldav peaaegu et arhailine sõna. Ma võtan riiulilt niiskusemärkidega kalingurköites raamatu. Hoidsin seda pikki aastaid peedikus. Albert Kivikas. Täna, 29. septembril on Tallinna reaalkooli 116. sünnipäeval. Viisime päeval poisile lilli. Seda teevad nüüd ka kõik Tallinna tähtsad külalised, et taustad eestlust. Aula seinal. Meie marmortahvlil on reaalkooli langenute nimed. Õpetaja Anton õunapuu õpilased, Gunnar topka, Artur Sisask, Eugen Seeberg ja Haraltrigel. Nemad ei läinud mõttetusse surma, nemad langesid Eesti vabariigi eest. Nüüd aga loen teile paar rida Albert kivikese raamatust. Oi sa kurat, poisid uisab kuradite, kurat küll. Osas saatanat saatanat saatanas ometi. Rutati hääle poole ja nähti tääkkerit ja tema ees mingit ratastega asja, millest tunt ära kuulipilduja. Kuid kurat, kui sa vanasarvik käratseti ja pannuti nüüd ümberringi. Teater laskis õrnalt silitades käia oma käed üle masina. Ja, ja mu ilus, kulla Mu kena musu rullike. Kui sa ainult teaksid, kuidas ma sind armastan. Oh, kuidas ma sind armastan, need mehed, koolipoisid veel, võitsid, vabadussõja armastus oli selle võidu nimi, isamaa armastus, mitte uljus. Uljena mindi tüdrukute juurde. Reaalkooli Velistlasena ma häbenen eesti mehi Lepiksoni ja Kitsingu, et kes selle asemel, et olla tragöödiapaigas Kurkses kihutasid autorallit. Kaevake mind pealegi kohtusse, aga niisuguste meestega Eestit ei hoia. Ardus hetkedel laulame küll jumal, kaitse Eestimaad aga kui ringi vaadata, siis näeme ja tunneme telepildi järgi kõige rohkem ikka pankureid ja muid ärimehi. Aga keda valida kaitseväe juhatajaks, seda on raske otsustada. Nüüd aga, Maris, palun keerame meeleolu meie elumündi lustlikuma poole peale ja valime sealt ühe niisuguse laulu, mis sõdurpoistele aida ukse taotaks või, või laka redeli kätte näitaks. Nonii pärast niisugust laulu on küll viimane aeg ka meil enne keskööd kuraasi juurde keerata. Muide, vahv oli kuulata, kui see ka kuulasite. Kui tark ja ilus Mati Murutar TV3s meeste sõna pruugist rääkis. Saatejuht oli küll õnnetu pealkirja valinud ropendamine. Noore mehe asi, ju ta ei tea veel vahet teha, et ropendamine on rõve sõnapruuk, mis kedagi madaldab, midagi halvustab või millel üldse mõtet ei ole peale lihtlabase vandumise tattninade meelest veel suurustlemise. Et vaata, mida ikka ütlen. Venelaste keele rikkuste kõrval jäävad nad nannipunnid, eks niikuinii. Hoopis midagi muud on, kui mehed nimetavad elulisi toiminguid nende juurde kuuluvate rahva või meeste pärast teemetustega. Kust pidi Eestimaapoiss neid ladinakeelseid oskussõnu, teadmadi. Mina sain paariteistkümneaastasena vist under välde, oli selle mehe nimi tema seksiraamatust, mis enne sõda oli Eestis ülipopulaarne, teada kotus interructust tähenduse. Ei ole mingit kahtlust, et macho lik sõnavara meest tõstab ja et meeste maailm on üldse üks ja kui midagi muud, kui feministid seda arvavad. Alles hiljuti kuulsin meie rahva raadiost vikerraadiost, et mehed häbenevad oma folkloor settemeeste lauludega avalikkuse ette tulla. Ingrid Rüütel on mulle kunagi ei jutustanud, et talle on Kihnus näidatud alasti meeste pulmaöötantsurituaali. Aga võib-olla, et mehed rääkisid talle sellest, ma ei julge vanduda. Nii või teisiti, näib, et mitte naisi ei ahistatud Ta eesti kultuurisituatsioonis vaid hoopis õnnetuid mehi, kellelt nõutakse kombekuse huvides kaltsunukk, Kuliku käitumist ja ühes kohas magama tähendab hoopis midagi muud kui rahvakeelne mängurõõmu täis keppima mis on viimasel ajal jõudnud ka filmile teksti tõlgetesse. Nüüd agaaga midagi südant soojendavat emakeelest. Imelikke asju juhtub elus ja kätt neile ette ei pane. Terve septembrikuu on Euroopa press rääkinud üksikisiku turvalisusest ja piirist, millest algab avaliku elu tegelase peaaegu et kohustuslik meedia silme all olemine. Seda tehakse tänapäevase tehnika abil. Ja me peame õppima üht ilma uusi sõnu. Mõni kuulajatest ehk ei tea, mis on p. Mina ka ei tea seadme tehnilist olemust. Aga üllatusega lugesin ajalehest, et Clintoni perekonna piipari teateid siis nende omavahelist kommunikatsiooni võib lugeda internetist. Igaüks. Minu kodus ei võetud lahti isegi mitte laste kirjavahetust sest võõras kiri, see oli puutumatu ja püha. Kuidas käituda ka tänases maailmas, kus midagi ei ole enam püha. Uudissõnade tähenduste õppimise kõrval teeb mind nukraks, aga et on sõnu, mis meie juurest paratamatult ja igaveseks ära lähevad. Praegustel sügispäevadel üürgasid mul lapsepõlves rehepeksumasinat. Ma olen hobustegagi vilja trampinud sest Bildaga peksmine käis mul veel üle jõu. Pint ja mihkelmihkel pint. Mäletad Vildet? Mina mäletan Felix moori seda lauset raadios lugemas lummava häälega, mitte plekk hammaste kolinal nagu mina. Aga naid tuli mul taride küll, see oli poisikeste ja vanade eitede töö. Tuulamine ehk sarjumine oli jälle väga tähtis töö, sinna minusuguseid ei lastud. Kui kaugele on meie jaoks need ajad kaugemal kui härjahõik? Muide, Wiedemanni on sellegi sõna Hiiumaalt üles korjanud nii nagu ta oma sõnaraamatuga igavikust tas teaduse ja kultuuri jaoks. Meie selja ja emakeele sattusin mõni aeg tagasi ühel öötunnil raadiolainel uidates kuulma nõmmeraadiot, ostab pühadevahe, oli see vast keelepruuk, milles tüdrukuid pidu panema kutsuti. Isegi Slankiks oleks seda liig kaubaklik nimetada. Kogu konversioon toimus printsiibil, sülg toob suhu, keel lükkab eetrisse. Algul ehmatasin soliidsetele nõmmelastele mõeldes, siis aga rahunesin, sest kui Marconi oli geniaalne rakendama Maxwelli härtsi saavutusi elektrifüüsikas. Õnnetu Popov suri aga vene ülitarkade rüntide uskmatute akadeemikute ohvrina siis on tänapäeva kuulaja niisama geniaalne raadium keerama. Kui te ei usu, keerake kohe praegu. Kuulete tümpsu ei olegi. Tere, keskööd ootama koos yks raadiaga. Väljas on pime ja tuuline. Teie kodus on loodetavasti hubane soe. Miilava kamina ees peenutavad teie lemmikkoerad. Abikaasa on ennast mugavalt diivaninurka kerinud ja mõtiskleb üksisilmi tulle vaadates. Pöörab siis pilgu mehele, kes on Playboy fantaasiatest tukastanud. Kallis, sosistab naine. Seasco Ama Rillo diivan ja Havanna kangas selle peal. See on nii hellitav, et ei lähekski voodisse. Ja ainult 9995 krooni. Või tahad sa voodisse? Mis lehes oli? Ahi midagi äratab mees, üks eit hüppas rõdult alla, teine oigas mehele kööginoaga. Jamps, kõiki ei viitsi lugedagi. Ei tea, kas Asko maksab ka selle eest, et ma praegu talle reklaami tegin? Kuluks ära, küll. Peab ikka hirmrikas firma olema, et niisuguseid pildialbumeid pensionäride postkastidesse. Jätan teile nüüd öö ja muusika. Igal meist on oma öö ja oma mõtted enne kui uni meid saada. Aga miks ma rääkisin? Kas ainult sellepärast, et ma olen üksik ja rääkimine on mulle vahel tähtsam kui miski muu? Nii see ei olnud. Kui oleks olnud, oleksin teie suhtes omakasupüüdlikult käitunud. Mingi sõnum pidi mul ju ometi olema. Kas see pisitilluke? Aga kas selleks oli vaja teid vaevata vastu ööd kõige selle hirmsa ja ebaAusega, mis meid päeval ümbritseb? Ma ei ole ju mingi kohtumõistja? Ei, printsess Diana surma asjas ei Kurkse tragöödias kõige vähem Enno Tammeri kohta loos mis nii nagu ma aru saan, meie ajakirjanike väga pahandab. Ma tahtsin ainult mõtiskleda sellest, et võimu ja kohtu kõrval On olemas ka mingid inimlikud kriteeriumid mille järgi me otsustame. Ja et tänapäeva rusina elus. Me oleme selle võib-olla, et unustanud Inimesed ütles väike prints poevad kiirrongidesse kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi. Ja ta lisas, see ei tasu vaeva. Inimesed sinu kodus kasvatavad 5000 roos ühes aias. Ja nad ei tea, mida nad otsivad. Meie ka ei tea. Ja sellepärast ei ole meil õigus olla kohtumõistjad. Nüüd aga lõpp jutule. Ja edasi mediteerime. Pariisik olmetuvid kohvikus.