Tere, head klassikaraadio kuulajad. Algamas on seitsmeteistkümnenda veebruari saade kino, kino ning tänasest saatest järgmistel teemadel vaimukat dokumentaalfilmi Banksy elevant. Kingipoes kommenteerib Tõnu Karjatse Sulev keeduse filmist kirjad inglile kõneleb lähemalt Kaarel Lepik ning kuuleme ka Doc Point'i raames. Lihastanud filmib pädefarbacking kommentaari. Ka Eestis on linastunud uusi dokumentaalfilme, nimelt Kristiina Norman kõneleb oma filmist. Meeldiks kõigile ja kuulame ka, milliseid mõtteid tekitas Tõnu Karjatse ning režissöör Arko Okk kõneleb oma uues dokumentaalfilmis monoloogid. Kolm tee, mis käsitleb Lennart Meri pärandit ja režissöör Katrin Lauri kõneleb oma uuest filmist surnuaia vahi. Tütar Tartu stuudios on ka filmi helilooja Pärt Uusberg ja Tõnu Karjatse teeb ka ülevaate tänavusest Rotterdami filmifestivalist. Head kuulajad. Kinos Sõprus linastuma seks aasta paremaid dokfilme Banksy elevant kingipoes. Pluss on võtnud argu pärast pealkirja eksitrude kihvt shop omamoodi ja ega see tõlgendus vale polegi. Filmis on tõepoolest elevanti, võrdpildina on elevant kingipoes üpris kohane väljend. Film pole aga tegelikult tanksist skandaalsest tabamatu tänavakunstnikust, kes tasub tarbimismaaniast kantud ühiskonnale ta enese vahenditega. Film räägib õigupoolest sellest, kuidas Banksiste tänavakunstist püüti filmi teha ja mis sellest välja tuli. Filmi peategelane, Prantsusmaal sündinud Dierr riik ja keda on nimetatud isegi kunstimaailma Boratiks lapsepõlvetrauma tõttu kaameraga kõike jäädvustada sooviv Thierry puutus kokku tänavakunstiga selle algusaastatel 1990.-te aastate lõpul oma sugulasega kaudu kes arvutimängust Space siin veider mosaiigi tehnikas tegelaskujusid tänavanurkadele kleepis. Terri jäädvustas oma kaameraga pea kõigi olulisemate tänavakunstnike tegevust ja jõudis ka lõpuks kättesaamatu briti impenccini. Neist said isegi sõbrad ja Dierreile õnnestus jäädvustada mitmed änksi kuulsa taiese tekkepüha gigant saada kokku filmimaterjal. Kõik aga muutus, kui Thierry võttis endale kunstniku nime mister Preinwoss ja panin teiste eeskujul püsti suure näituse tehes endale reklaami just nende samade nimekate tänavakunstnikega Oudova reklaam, aita seadja Riisay üle kuulsamaks ning muidugi ka rikkamaks kui mitmed ehtsad kunstnikud, kel maailmale ka midagi öelda on ehk siis film nimega Banksy elevant kingipoes on hoiatava sisuga tõsielutöö alatus turunduses, haipist ja süüdimatult enese upitamisest. Lihtsameelsete suurte silmadega oma lugu jutustav Thierry ei näi milleski süüdi olevat, vaat kui kinnitab, et tahab olla ka nagu need teised. Pealegi tunneb ta tänavakunstimaailma läbi ja lõhki. Tänavakunstnike tegemisi üles võttes on ta õppinud töövõtteid ja oskab soovitada parimaid kunsti ülespanemise kohti Los Angeleses. Ilmselt äkki see viimaseks filmiks tänavakunstnikest, sest üsna hindamatu videomaterjali lihtsalt keldrisse kogunud Thierry on selle skandaalse kunstiga tegelejad teinud sedavõrd ettevaatlikuks, et oma tegemisi nad enam ei paljastanud. Aga võib-olla oleme ise hoopis langenud Banksi õige nimega Robert Banksi lõksu, sest filmi autoriks on märgitud just nimelt toosama skandaalne ja tabamatu tänavakunstnik, kelle ühiskonna valupunkte tabavat tööd ei jäta kedagi. Osa võtmataks Ameerika filmiakadeemia auhinnale ehk Oscarile kandideerivad filmi võib aga samas võtta ka kui Thingsi vastu käiku. End tegijatena rajal üles upitanud Thierry le Thingsi maine Tierra tegude tõttu kannatanud pole. Ta lasi amatöörid küll siseneda enda valdustesse, kuid see ei sega talle edaspidigi etableerunud kunstimaailma šokeerimast. Küll aga tegid Jerry karuteene tänavakunstile endale, sest algupäraste ideede kopeerimisega, millega ta endale praegu Warholi kahvatu varjuna leiba teenib, heidab ta varju neile sõnumile, mida tänavakunsti ühiskonnale tegelikult edastada püüab. Ehk siis omatoodetud ikoonilise müraga hägustab ta neid sõnumeid, mida võiks tõsiselt võtta. Ühele Los Angeles tänavale on aga ilmunud kaantantsid kuldmehikese kujutav maaling ja puhkenud on debatt selle üle, kas maalingu tegi Banksi ise või on selle autor mister Prein Voss ehk Thierry Edda ja kes siis õigupoolest kelle abiga Oscarita. Millal te viimati silmi kontrollisite? 20 aastat tagasi? 21. Ma mõtlesin oma tütarde naist Olin pikalt ära. Tahaksin täna heita pilgu ühele aasta alguses valminud eesti filmile, see on nimelt Sulev Keeduse kirjad inglile. Filmi süžee on üles ehitatud ühe mehe ümber kaasaegse Eesti jaoks lausa paradoksaalse mehe ümber, sellepärast et see on eestlane, kes on hakanud moslemiks. Selle asjaoluga toob Keedus otsekohe filmi perspektiivi ulatuva küsimuse. Millal küll on Eestis moslemeid nii palju, et nendega arvestamine peaks olema igapäevane ja loomulikult ka selle, mida tähendab eestlase jaoks Afganistan sealolek, sealne ajalugu ja sealsed sõjad. Ehkki režissöör Sulev Keedus kuvab peaasjalikult ühe mehe lugu, kelle nimi on Jeremija Younas Kirotaja, siis selleks, et see lugu joonistuks välja toimib peategelase ümber hulk igasuguseid seltskondi. Millist tegevust intentsioone ja milliste mõtteid on režissöör kord kujutanud väga sürr realistlikkus võtmes, kord realistlikkus võtmes ja kord hüperrealistlikkus võtmes. Sellist mängu võib ainult nautida ja mina nautisingi keeduse mängu eri maailmadega. Milliste ülesanne oli see Nende taustalt veelgi eredamalt joonistuks välja? Ei tea, mida kõike läbi elanud sõjamehe hästi õrn, peaaegu värelev igatsus oma tütre järele. See igatsus on tegelikult filmi läbiv osa, sest tütar, keda Jeremija Younas Kirota usub enesel olevat see tütar mõtestab tema elu eeskätt pärast seda, kui ta on moslemi saanud. See õrn igatsus ei jäta teda hetkekski ka nendes episoodides, kus kirataja pigem tundis et ta eestis olles on otsekui põrgus, kusjuures tema peegliks on tema kui moslemi maailmavaade. See eesti, kuhu ta tuli oma isa matustele, ei olnud selline, kus ta varem ära läks. Ja siinjuures tahaksin pöörata tähelepanu filmi esteetikale. Kirotaja asetatakse Eestisse, kus kõik on veelgi enam lagunenud kui see Eesti, kus ta lahkus. Samas soosaarel olevas isatalus on aga elu operaator Rein Kotov annab seda rohelust ja elusümbolit väga hästi edasi ja kuvab seda sooja ning armsana. Ma arvan, et selle filmi kõige tugevamad osad on reži ja operaatori töö. Rein Kotov on teadupärast Sulev Keeduse pikaajaline partner ja seda filmi hingamises ka tunda. Hästi kujukad ja ütleksin peaaegu et väikeste tillukeste nüansside ja elementide eri kuvatud suured plaanid. Kuiga kontrastsed kaugplaanid on alati olnud Sulev Keeduse filmide tugevuseks, kus Rein Kotov mängus on. Filmis oli ka mõni päris korralik rollisooritus. Loomulikult Tõnu Oja sissepoole vaatega Jeremija Younas kirataja aga ka tema nii-öelda naisansambel, kes teda igalt pool ümbritses ja eeskätt Tiina Tauraite, aga ka Mirtel Pohla episoodiline sisseastumine oli väga mõjukas ja mõjus väga loomulikult. Üldse ümbritsesidki Kirotajat Eestisse tulles naised. Moslemi meest hakkasid kohe ümbritsema iharad, silmaklappidega naised, sest võimalikud meesosatäitjad olid kas narkouimas või siis taaskord paradoksaalselt Afganistani missioonil. Mulle tunduks, et sürrealism on tunamulluse ja mulluse aasta filmiesteetika märksõna. Olgu või mainitud terri chilliami tuntud Monty Python, lase doktor Barnassuse imaginaarium ka keedus, kasutades sümbolite keelt ja mängides eri maailmadega näitab veenvalt, et ta ei teinud lihtsalt filmi vaid ta tegi filmikunsti. Olen ühe oma sõbraga täiesti üht meelt. Filmikirjad inglile tuleb vaadata mitu korda, kuna selle filmi kihistused ja allhoovused võimaldavad vaatajal mitmeid lähenemisviise Jeremija Younas kirjutaja lookäsitlusele. Sulev Keeduse filmist kirjad inglile kõneles kaarjas Lepik. Tänavuse Doc Point'i raames oli võimalik paari päeva jooksul Tallinna saadata taas kord muljetavaldav hulk väga häid dokumentaalfilme, kuid 11 seondus ka filmiteemadega, mis on võib-olla Eestis aktuaalselt nimelt Laura Ferry pädev paaging ja siinkohal kuulamegi veel kord. Kommentaari sellele filmile film valmis aastal 2010 Inglismaal ja selle filmi on üles võtnud Londoni äärelinnas spakingis küllaltki noor filmidokitegija Norra Ferry. Ta on siis üles võtnud sellise väga vastandlikku valimisvõitluste erinevad pooled, ehk siis ühelt poolt Margaret Houch leiboristide esindajana ja teiselt poolt äärmuslik British šabades briti rahvusliku partei esindajana liidrid Kressenit intervjuudes on Laura Ferry toonud välja, et seda dokumentaalfilmi ajendas seda tegema selline asjaolu, et miks läheb Ühel äärmuslikult parteil valimisvõitluste käigus väga hästi Londoni äärelinnas paagingis, kus muidugi on migratsiooniprobleemid tööprobleemid, et väga suur arv selliseid mustanahalisi või kusagilt mujalt sisse tulnud inimesi, kes seal elavad ja töötavad. Teisalt näitas lora ferisele silmis kuidas Margaret Hodžis sellise situatsiooniga, kus väga tugevalt on sisse tulnud äärmuslikud ideed. Et kuidas ta selgitab inimestele oma mõtteid, miks peaks valima siis leiboristide Margaret hootši, Briti parlament, Tin ja lora Ferry selline noor naisterahvas, nagu ta ise ennast intervjuudes kirjeldab, siis on ta kahe väikese lapse ema. Ja selle aasta jooksul, mil ta seda filmi üles võttis, on näha, et ta on väga palju aega veetnud nende erinevate parteide juures ja tal on õnnestunud nende partei inimestega ükskõik, kas siis leboristidega või ka äärmusliku parteiga British National paadi leida kontakti ja ta on ise öelnud intervjuudes, et eriti raske oli tal leida kontakti tegelikult selle äärmusliku parteiga Nick refiniga, kellel oli väga palju halbu kogemusi meediaga, aga Noora püüdis filmida lihtsalt neid erinevaid maailmapilti kuulata intervjuus, et kuulata nende mõtteid, nende probleeme, nende lugusid, et miks nad on valinud sellise tee või miks nad võitlevad oma ideede eest ja püüdis vältida hinnanguid. Nii et see on võrdlemisi selline objektiivne pilt, et kuigi peab ütlema, et filmi käigus paratamatult, et tekib mingisugune empaatia, Margaret hoitšiga sellise vanema daamiga, kellel ka selle valimiskampaania käigus langevad osaks rasked isiklikud läbielamised sest lahkub tema abikaasa, kes on ühtlasi olnud tema hingesugulane ning ühtlasi ta peab võitlema ja läbi tegema valimiskampaanias. Samal ajal peab ta kuidagi toime tulema oma leinaga, aga nagu k loraferi sõnab siis Margaret Thatcheril õnnestub anda energiat ja organiseerida ka oma valimismeeskonda väga hästi, nii et see avaldab muljet, et kuidas nad inimestega läbivad. See on päris raske töö. Igal hommikul tõuseb Margaret Sotši ülesse käib läbi tõesti ukselt uksele, et inimesed, et tal on teatav muidugi usaldus selles piirkonnas paagis juba aastate jooksul tekkinud. Nii et inimesed, nagu selgub ka tema parteikaaslaste leiboristide uuringust, et inimesed hindavad teda kõrgemalt kui seda parteid, kuhu Margaret Thatcher kuulub luuraferi kõneleb küllaltki avameelselt, et sellest millised sellised hirmud ta elas üle, kui ta ka suhtles prestiižne šampaatiga ja koos selle parteiga mööda tänavaid ringi kõndides. Ja peab ütlema, et partei liider Nick refinit saatsid alati sellised mõjuvõimsad turvamehed, mida on võimalik näha siis ka filmist. Ta tundis hirmu, ta tundis nagu ohtu ja kuna väga palju oli selles piirkonnas inimesi, kes tõesti täiesti siiralt vihkasid kõige tavalisemad inimlikul tasandil ning Grifinilt ja tema ideesid siis oli tunda, et asi võib kiskuda mingisugusel hetkel vägivaldseks ja teatud määral vägivalda selles filmis ka on, aga mitte muidugi selliste fataalset tagajärgedega. Väga huvitav on ka selline vastandus, mille lora Ferry välja toob, et kui agarad Hodž püüab vältida kogu maailmanägemist läbi migratsiooni, läbi selle, et inglastel on mingisugune õigus oma kodupaigale, siis Griffini jaoks on migratsiooni ainus hea külg, mida luuraferi püüab talt välja peilida, ainult see, et tänu rahvasse, Paabelile Inglismaal esindatud erinevate rahvaste köögid aga midagi muud positiivset see endaga kaasa ei too, ehk siis üks nendest püüab leida koostöövõimalusi, püüab leida kontakte, püüab sulandada erinevaid inimesi, ühiskonda, püüab aidata, nii palju, kui see võimalik on. Ja teiselt poolt siis sellised väga radikaalsed ultimatiivset loosungid. Inglaste vanaisad on võidelnud mitmes sõjas ja mille nimel ja loomulikult tuuakse sisse ka praegused sõjad, kus siis samuti inglise noored poisid osalevad ja juhtub ju ka, et nad saavad seal hukka ja võib-olla selliseks väga emotsionaalseks kaadriks. Tõesti, selles filmis on siis ka see, kuidas British National paadi üks liige, aktivist andi, kõneleb oma vennast, kes siis on hukkunud samuti hetkel toimuvates sõdades. Ta ei suuda seda nagu andestada briti valitsevatele jõududele. Lorferei on veel välja toonud, et väga huvitav oli viibida mõlema parteikontoris, kuulata ära inimeste mõtteid, kes tõepoolest vihkasid kirglikult 11 aga Nende lugudega oli huvitav tutvuda ja peab ütlema, et Oraferry film on tekitanud Briti ajakirjanduses ja inimeste seas väga palju poleemikat ja väga tõsiseks võtabloraferry viimane lauset tema antud intervjuus, et kuigi antud valimistel 2010 võitsid siis pakingi äärelinnas leiboristid, siis tuleb siiski olla ettevaatlik ja, ja mõelda, et millised võiksid olla ka Nick Griffini suguste äärmuslike inimeste järgmised võtted. Soovid leida siis mingi teatud koht Inglismaal, kus on tõepoolest kohalike elanike ja sisse tulnud kodanike vaheline vastasseis väga suur, et sellised nagu plahvatused võivad uuesti tekkida ja pole kindel, et kas siis leitakse mingisugune koostöö võimalus või tekivad ühiskonnas pinged, mis võivad jõuda ka väga kohutavate tulemusteni. Ohumoment on sellistes rahvaste paberis nagu olemas selle filmi jooksul. Kuna on tõesti filmitud igasuguste erinevate klasside esindajad, siis on väga erinevad inglise keelt kuulda. Nii et see pakub veel sellistele inglise keele huvilistele veel eraldi naudingu. Jaanuaris esilinastus Kressiia Normani debüütfilm, et meeldiks kõigile, mis käsitles Vabadussamba kerkimise lugu. Kaks-kolm. Me oleme kolm vöös modelleerinud päris palju andekaid, väga hea ettekujutus kolmemõõtmelisest objektidest ja ma näen silme ees kohe seda monumenti, vaatame. Korraks neid kokku pääl. Vahet ei ole, millise välja näeb? Tuleb midagi, tulebki tuleületus. Mida kallim, seda rohkem. Ja klaasist tellida. Et see on väga tähtis ja minu meelest, kui me seda praegu ei tee siis tekib üldse küsimus, kes me oleme, kust tule kuulaja. Nüüd on aga lõppkokkuvõttes ka sealsamas. Eks ole? Suurjärve püsti või pikali. Otsa. Me oleme teinud mingeid skulptuur ei ole. Et seda on tunda küll õhku, aitäh. Sellise professionaalsel tasandil võib-olla on see mina debüütfilm. Sõnab Kristiina Norman intervjuus Elisa isikuna. Aga eks me, eelmised ka kunstiprojektid on väga tihedalt seotud dokumentalistika ka, et need on sellised nagu ka see film, ajastu dokumendid ja need on seotud just nimelt dokument tavaliselt ei jäädvustustega küll võib-olla natuke teistsuguste meetoditega saadud, võib-olla materjal ja võib-olla ka on seal rohkem tegemist olnud mingisuguse teistsuguse kunstivormiga, mille jaoks need dokumentaalset kaadrit on tervikuks kaagutada. Selle filmi puhul on see just huvitav, selline dokumentaalfilm kui monument ja kui selline kunstiline vorm. No esimene mõte oli augustis 2007, kui kuulutati välja need monumendi kavandi võitjad, Rainer Stephen ja Andri Laidre, siis kellest saidki filmi peakangelased, eks me siis suhtlesin vägi rohkem nende autoritega, sest et kohe ennem kui, kui seal Laidoneri muuseumis siis need diplomid pidulikult siis kätte jagati. Võitjatele oli juba teada, et, et teema on parajal skandaal Anne ja lõhestab ühiskonda päris päris päris korralikult. Muidugi kogu see film põhineb sellisel nagu usalduslikul suhtel, mis tekkis just nende samba autoritega. Tänu sellele on muidugi, et neid meedias nii palju piitsutati. Ilmselt oodati siis ikkagi meie omavaheline selline suhe just põhines sellel, et erinevalt sellele, mida nad said siis meediasse ütelda, filmis said nad ütelda ikkagi nagu teistlaadi asju. Et lasteaiad, linna ametlikud kanalisatsioonitehnikud tegelevad luugi kaantega meedegedele oksad. Kristina Norman monumentide märgilist tähendust lahanud oma töödes ennegi, kommenteerib Kristiina Orbani filmi Tõnu Karjatse. Meenutagem kasvõi kuldsõduri projekti ja lühifilmi monoliit. Normannid köidab monumentide tähendus ja see, kuidas peaaegu eimillestki luuakse poliitilises masinavärgis müüt, mis võib muutuda isegi rahvast lõhestavaks teguriks. Nii pronkssõduri realjuša lugu kui ka vabadussõja võidusamba püstitamine on suutnud ajaloolisest alateadvusest esile tõsta sündmused mis oleks seal rahulikult edasi laagerdunud kuni oma loomuliku hääbumiseni ajalooraamatute lehekülgedel. Nüüd on aga igalühel arvamus nii Aljušast kui ka võidusambast. Norman näitajad Ühe samba püstitamise vastuolulist käiku ja sellega vallandanud ühiskondlikku debatti kahe ambitsioonika noormehe Rainer Stern Feldija Andrus Laidre kaudu, õigemini küll Ta peategijaks Rainer Stern Felt teleka eestkõnelejana seisab enda ja oma sõbra idee eest nii Tallinnas kui ka Prahas, vihmas ja päikeses. Nad ei varja, et püstitavad aumärki läbi eesti rahva kuulsusrikka ajalooga iseendile tõdedes, et mida suurem, seda uhkem ning vaadates mööda muinsuskaitsjate ja kunstiinimesteni ulisemisest, nagu ehk mäletame, siis sedaviisi see torn sinna kerkiski kunstnikud ja muinsuskaitse ei saavutanud piisavalt võimsat üksmeelt, mis oleks plaani juba varem tühistanud. Ja poliitiline surve see ausammas just praegu püsti panna oli tugev ning skulptuuris harimatutel poistel õnnestuski oma esiktööga olla õigel ajal ja õiges kohas ja nad lahkusid Ki lahinguväljalt võitjatena kaitseministeeriumi autähti ja lindikesi uhkelt pihku surudes. Vormeli on õnnestunud tabada hästi kõnekaid, värvikaid kaadreid, mis varjatult toovad esile ka autori enda seisukoha. Jätan olgu siinkohal ütlemata, sest üpris tasakaalustatud film pakub ka teistsuguse tõlgendusvõimaluse vabadusaadet siiani rinnas kandnud vanakesed laulmas, pisar silmis sõdurilaule lipud, seal valves seisvad noorest prisket skaudid ja kodutütred. Teisalt aga näeme, kuidas samba autorid end tšehhi klaasitootjaga kaela määrivad, et nende tegemised jõuaks ka Discovery telekanalisse. Et meeldis kõigile, pakub vaatajale nii äratundmist kui ka mõtlemisainet. Seda enam, et see sümbol senini Harjumäe nõlval ähvardavalt kõrgub. Mida see siis sümboliseerib, jäägu igaühe otsustada. Mööda ei saa vaadata ka filmi mõningatest puudustest pea, et loogiliselt üles võetud ja sedasi ka esitatud lugu nakkas veidi takerduma, kohati. Ehk oleks selle kulgu aidanud sujuvamaks muuta veelgi karmim toimetaja töö. Tihti jäi vajaka ka mõnest kaadrialusest seletavast kirjest, mis aitaks vaata veel aega ja kohta ning arengut paremini paika loksutada. Eelkõige on Kristina Normani, et meeldiks kõigile siiski teemafilm, mis toimib ühte ajastut ja selles elavaid inimesi iseloomustava dokumendina. Sel nädalal esilinastus Eestis Arko Oki uus dokumentaalfilm monoloogid kolmdee, milles käsitletakse Lennart Meri ja tema pärandit. Arkoki intervjueeris Elis Vesik. Kui ma filmi alustan, siis ma reeglina just dokumentaalfilmi puhul ei tea, millega see lugu lõppeda võib ja asudes seda filmi tegema, asusin otsima seda dimensiooni, mis mulle tundub, et on meie igapäevaelus kaduma läinud. See oli ja on selline kujund, see on tehnoloogia, see on üks asi, mis võimendab professionaalse kino võlusid ja see kõik kokku minu arusaamist mööda on kuskilt maalt ka Lennart Meri olemas just see mitme mõõtmelisus ja selline ettearvamatus ja artistlikus ja et astuda väike sammuke peategelasele lähemale, siis Ma ei kahelnud hetkegi, et seda mitte kasutada seda tehnoloogiat, seda enam, et see tehnoloogia siis oli kättesaadav Tallinnas ja seal samas stuudios Digital Sputnik, kus ma olen Monteerinud sisuliselt vist kõik vihmased filmid, kuni 2003. aastani veel praktiliselt kaheksa aastat töötavad poisina lihtsalt leiutanud vahepeal vä uusi asju. Vaatasin iseenesest seda pilti sellest kaamerast, et isegi päris omaette nähtus juba ta on selline lapsepõlvemaailm jah, et ta on selline seletamatu, uus kogemus, ruumiline just kõik see, mille poole me oleme püüelnud, et edasi anda kolmemõõtmelisest kahemõõtmelisele ekraanil ja praegu on meil see võimalus selles varjude mängus ka sinna varju taha kiigata, mis on eriti uhke. Olete filmi tasalülitaja nüüd mitte ainult tema kaasajal elan nüüd mõtlejate nägemused emast vaid esile kerkivad ka siis ühe seitsmeteistkümnenda sajandi filosoofi mõtted, et kuidas Tomas Campanella'st päikeselinnani jõudsite. Tegelikult jõudsin komponellani juba keskkoolis, et ma lugesin seda, oli selline vene sorry, klassik Isovrime ennegi, kui ma ei eksi ja nüüd juba olles selle materjali üles filminud keset võtteperioodi, siis keset montaaži ühtäkki see lüli, mis räägiks sellest, mis tuli välja ka filmist enesest osatäitja sõnutsi, et Lennart Meri oli mees, kes elas kolmemõõtmelises ajas, siis tahtsin ma näidata seda Campanella'st kaasates. Nii veider kui see ka ei ole, ei ole palju muutunud selle 400 aasta jooksul inimkonna püüdlused ideaalse maailma poole on jäänud samaks ka meil siin Eestimaal ja et kuivõrd siis see Eesti vabariigi taassünd, kuivõrd utoopiline see võis olla ja kuivõrd realistlik see on, kas me oleme siis suutnud selle ütleme siis Lennart Meri põlvkonna ja tema vanemate põlvkonna kaotsi läinud idee, mis siis Lennart Meri, ütleme siis nooremal põlvkonnal õnnestus teostada, kas me oleme suutnud seda ka hoida nii et, et see paistaks kuidagi veider või, või elukauge, et Campanella'st oli see üks mineviku dimensioon ja meie iseolemise tuleviku dimensioon ja Lennart Meri ja tema põlvkond oli siis nii-öelda olevik, mis annab meile võimaluse elada siis tulevikus selles riigis, siin, sellel monokil, noh, eks meil kõigil on oma mälestused, kes on kokku puutunud, kes mitte Lennart Meriga Lennart Merist siis oma selline arusaam ja, ja mälestus ja selles mõttes ma ühelt poolt tuginesin oma vaistule, ütleme nii, et 15 ja 16 aastat kulus mulle, et Lennart Meri ning jõuda ja siis need viimased neli aastat teda mõista ja ma püüdsin teha seda, et ma väga oma saamist või nägemust peale ei suru, vaid leian tema mõttekaaslased, kaasaegsed, kes on teda vahetult tundnud. Ma lasen siis neil rääkida sellisel moel, et igal tema eluetapil siis kokku puutuna fiksis pühendada mingi hetkest sellele etapile, et mitte nii, et siis kõik räägivad kõigest väidet, et on nagu konkreetne tegelane, konkreetne maailm, konkreetne aeg või ajastu siis või viivise kümnend ja et siis mis sellest tuleb, millele nad siis rõhuma hakkavad, millise kuvandi nad siis loovad, et see siis ongi see film, et et ma tegelikult ei üritanud üldse peale suruda mingit oma nägemust, mida ma ise dokumentalistika, sest ka väga hindan ja pean sellest, et ma ei tea neid vastuseid ette, sest et see on dokumentaalfilm, et kuigi meil kõigil on omad arvamused, eelarvamused, siis filmi vaatama minnes me võiksime olla vabad nendest eelarvamustest, noh, nii palju kui see võimalik on ja seda enam, et see kolm tee veel veel süvendab mingit sellist, nagu arusaamist, et mis seal siis on ja mis see siis olla võib, et pigem ma ikkagi pöördusin sellise seitsme universumi poole kultuuritegelase, teadlase poole, kes siis igaüks omaette on terve maailm ja kõik see kokku on siis minu arusaamist mööda nagu Lennart Merimaailm sa tahavad teda siis enam ei ole ja palju teda siis seal nüüd on, kas ta üldse on, et noh, et see ongi nagu vaatajal mõelda? Pildiline materjal pole tegelikult ju fookuses? Jah, et see oli vist võimalus kõrghetk välja tuua, sest paljudel ei olnudki rohkem kui üks või kaks fotot, mis on nii kummaline, kui see on, et ei ole tervet albumit, see oli võimalus alustada monoloogi selle pildi kaudu tuua esile kõige olulisem, sest et kindlasti Lennart Meri oli selline mees, kelle kohta ei olegi võimalik kõike korraga rääkida ja praktiliselt juba selle teema puudutamine, sellise särava isiksuse elulugu ja, ja rahvuse ja riigi lugu paralleelselt, kus nad tihti põimuvad ja praktilised, kattuvad, et seda kõike on liiga palju ja sellepärast ma otsustasin hoida sellist minimalistlikku joont ja isegi nii kaua, kui see vähegi võimalik on, vältida ka peategelasena mainimist, küll siis ainult sünonüümidena kuni selle hetkeni, kuni 100 testi möödapääsmatult vajalik on, et siis ära nimetada see isik kellest sest et eestlaste jaoks paljuski on see mõistetav, kellest on jutt, loodan maa ja inimesed, kes ei ole kursis Lennart Meri elulooga ka Eesti ajalooga, siis nende jaoks on seal filmis teised pidepunktid kujundit, ma loodan, mis kuidagi siis aitavat universaalses keeles rääkida, kes ta siis ennekõike oli, kas konkreetne isik või valgustatud isik, riigijuht, isa, abikaasa, filmimees, Ginast, teadlane filmi avaepisoodi tegelikult Ma püüdsin rõhutada seda kõrghetke siis tulla tagasi otse südamesse, jällegi puht vanades väljendudes siis siis kuna tundus mulle, et see või noh, tundub praegugi, et see on nagu üks üks suur kulgemine, siis noh, ma ei tea, kui loogiline see praeguse järeldus on, aga see, et ta sai presidendiks ja oli, oli selliseks nagu lipulaevaks või oli selliseks nagu kehastuseks, kuigi seal tema kõrval oli, oli palju aatekaaslasi võitluskaaslase lihtsalt kodanikke tänavalt, siis siiski tema presidendiks saamine, et see ei toimunud nagu hetkega, et ta tegelikult nagu kasvas presidendiks või vett võtta nagu, nagu sündis presidendiks temas olid kõik need eeldused olemas, et need lihtsalt nagu väljendusid sel hetkel selles rollis kogu see kodune kasvatus ja see kogemus ja asend, see miljöö ja haridus ja see, see eneseväljendusoskus ja teravmeelsus ja selline vaimukas olek ja, ja oskus auditooriumi köitaja ja noh, lõppkokkuvõttes ka teadmised, et kõik see kokku lõi eelduse, et jällegi see oleks võinud muidugi kõik ka teistmoodi minna ja üldsegi nagu toimumata jääda, ütleme siis Eesti vabariigi taassünd, kuigi põhimõtteliselt see, sest nagu hetketunnetus ja see õige õiges suunas tegutsemine. Põhimõtteliselt see hetkeline äratundmine, et see oli temale kuidagi nii iseloomulik ja just ma nimetaksin seda nimetabki seda artistlikkuseks, ta suutis ennast väljendada ennast luues, et kogu see elu, mida ta elas, näib, et see oli ühe suure kunstniku elu. Meie õnn, et ta olime kaasaegne, suutsin ennast teostada ja ütleme siis need temana ugrilased filmid, et sel hetkel, kui tema neid tegi tegelikult siis ega siin Eestis ütelda ju noh, neid otsati ju kellelegi justkui nagu vaja ei olnudki ja see oli ikkagi selline eneseületamine ja kõik see nagu see finantseerimine ja et see ikkagi oli, oli tema isikus kinni, et nad olid vajalikud, et fikseerida veel seda, mis oli tõestada oma teooriate õigsust, näha seda, mis, mis veel seob meid, seda soome-ugri traditsiooni nagu tänapäevaga, et ja siis kui see osutus võimalikuks, siis ta kahtlemata liikus edasi, et see nagu noh, pidigi nii olema, et kuskilt maalt ma puhtalateadlikult püüdsin ka selles võtmes jäädvustada tema kaasaegseid, et see on see maailm, see arusaam elust, mis tegelikult paljuski nagu mulle näib, on, on kahjuks murenemas ei kadumas või et kuigi me oleme siin praegu linnakeskkonnas ja inimeste kodudes koridorides, siis see on meie kaasaegne, need on need viimased oikaanlased ja et see maailm tõesti muutub nii ruttu, kas tahame või ei, et kuskilt maalt ma kasutasin sedasama, ütleme siis nagu vormi fikseerida, et teadvustada, et teha seda, mida oled seal hetkel on vaja teha ja teha seda vahel, mis oleks ka siis vaadata või jälgitav siin, ütleme kümnekonna aasta pärast ja selles keeles, mis on siis küll ta on väga vaoshoitult taga siis ka selle uue põlvkonna nagu väljendusvahendite, kasutades neid ja et teha need ideed ja teha iseennast kuuldavaks. Kõne Sarkokkama uues dokumentaalfilmist monoloogid kolm tee, mis kõneleb Lennart Merist ja seda intervjuud tervislikul kujul on võimalik kuulata laupäeval, 19. veebruaril kell 14, null viis. 23. veebruaril esilinastub ka uus Katrin Lauri film, mis kannab nime surnuaia vahi tütar. Klassikaraadio stuudios annavad intervjuu režissöör Katrin Lauri ning filmi helilooja Pärt Uusberg ning neid küsitleb Sven Sosnitski. Surnuaia vahi tütar on film väikestest inimestest, kes ei saa eluga hästi hakkama. Nad on kindlasti olemas ei esimeses, teises kui kolmandas Eestis ja igas muuski kohas ja see on üks perekond, kes elab Maal, kellel on kaheksaaastane tütar, lus siia. Isa saab veel sedasi ja teisiti natukene hakkama on. Surnuaiavaht ja raha teenimine on muidugi probleem, sest tööd sealkandis eriti ei ole. Aga ema on kahjuks hoopiski jooma hakanud ja mitte ütlus siia nüüd väga selle üle kogu aeg mõtisklex, sest et kurt elu käib maal, siis ta saab üsna lõbusat ja kontrollimatut Pipi Pikksukaelu elada. Kuidas selle perekonnaelu muutuks, seda me näemegi ja see ei muutu loomulikult võluvitsa väel kord meil on tegemist väga realistliku filmiga, võiks ütelda, siis ei ole meil suurt Holywoodiliku häbi endi, aga üks pisikene kiirekene ikka on seal lõpus. Sellest eestlaste alkoholilembusest on ikka pidevalt juttu tehtud. Kas ma mäletan õigesti, et see filmi süžee on, on kuidagi selles oma iva saanud? Ausalt öeldes mina ei tunne, räägi nii palju inimesi sellistest riikidest, kus alkoholi ei tunta, eks ole, nii et noh, et ühte ja teistpidi ikka inimesed. See on ju vahe, eks ole, kas juuakse paar klaasi veini õhtusöögi juurde või juuakse põhimõttel kadugu mõistus, aga ma siiski näen seda siin natuke laiemalt, see on ikka natuke ka, üldiselt hakkas maa saamatuse eluga, et mida siis inimene üldse oma eluga peab tegema, eks ole. Katrin, te olete niis. Stsenarist kui režissöör filmil, et kas selline kooslus, et võimalus olla režissöör omaenda süzee-le omaenda kirjutatule, et see lisab teie jaoks mingi uue mõõtme või, või lähenemisvõimalusi asjale. Ma ju tegelikult olen režissöör esimese haridusena või niimoodi, läksin kinno ja õppisin mängufilmi režissööriks ja siis stsenaariumi kirjutamine tuli tegelikult hoopis hoopis palju hiljem. Sest oma noores EAS, kui ma alles õppisin ja nii siis ma koguni mõtlesin, et noh, et seda, seda annet. Mulle ei ole antud. Aga kunagi hiljem ma natukene õppisin juurde ja sain aru, et miks siis see ei ole, et ma näen ka lugusid. Mul on lugusid ja ma märkan lugusid ja suudan võib-olla ise mõne isegi välja mõelda, kui toetuda nendele, mida ma juba tean. See on väga hea, kui on režissöör ja stsenarist eraldi isikut. Ma kardan, et seda stsenaariumit oleks ma hästi kaua jäänud kellelegi pakkuma, kui ma poleks ise arvanud, et ma pean selle filmima. Pärt sulle on see esimene täispikk mängufilm, millele oled muusika kirjutanud, et kui keeruline ja kui aeganõudev protsess sinu jaoks oli? Tõsi, see on minu esimene täispikk mängufilm, millele muusika kirjutasin. Enne seda olen teinud mõnele sõbrale balti filmi meediakoolist lühifilmile, muusikat ja eelkõige vastu just sellel põhjusel, et Katrin Lauri film täispikk film, aga kohe otsustasin selle pakkumise vastu võtta ja tagantjärgi ütlekski, et see oli väga rikastav kogemus mulle ja loodetavasti kasulik ka edaspidiseks. Et sain nagu lähedalt näha. Just, kuidas siis täispikka mängufilmi peal protsess kulgeb ja protsess oli mul küllaltki pingeline, ütleks, kuna kooli kõrvalt tuli seda teha. Aga samas ta ei olnud ka vast üleliia pingeline. Oli teil see koostöö, ma saan aru üpris tihe siis selle ka muusika kirjutamisel juba. Tegelikult jubert luges seda stsenaariumit enne seda, kui ühtki meetrikunud filmitud, mis oli natuke kahju, oli võib-olla isegi see, et suvel, kui me filmisime, siis kartuli nii intensiivselt ära, et ei saanud teda võtta kohale. Aga noh, see ei ole midagi, sest et ikka üsna varsti, kui me tagasi tulime oma saagiga ja loomusega, siis läks, eks ole, nagu niimoodi intensiivsemalt see asi käima. Meenuvad sellised pikad jalutuskäigud muusikaakadeemiast sinna saue tänavale Al filmistuudiosse, kus siis Katrin ja monteerija Kersti seal ootasid ees ja seal sai ikka käidud päris tihedasti. Filmis on kaks väga noort peategelast, kaheksa aastane elu siia ja Ats, kui keeruline oli nendesse osadesse leida just neid õigeid inimesi? Lossi, aga oli selline asi, keda mängib Kertu-Killu Kreenmann, et tema oligi esimene laps, keda ma jumala juhuse läbi Hagudi koolis pildistasin, siis kui hakkasin stsenaariumit kirjutama, sest üks mu kena tuttav lihtsalt poetas mu sinu kooli ukse ette ja ütles, et ta tunneb seal inimesi ja ma võin seal istuda tundides ja vaadata natukene, ma käisin üsna palju koolidest siis, kui ma kirjutasin ja, ja oli seal üks niisugune pisike, pliks ja estrit oli muidugi natuke raskem leida, sellepärast et noh, esiteks ei ole ju olemas maailmas nii kohutavalt palju enam-vähem selles vanuses, eks ole, tauni sündroomiga lapsi. Ta on Imastu koolkodu kasvandik, seal ta elab. Kui Pärt oli nagu esimest korda seda esimest montaaži näinud, siis ta oli natukene küll šokeeritud sellest ja mul oli niisugune tunne, et, et see on nii noor inimene, et kas ma ikka pean nii keerulised tegelased nii keerulistega, sest ma arvan, et ta natukene tundis võib-olla niiviisi nagu killus tundis ennast Marja suhtes varia, isegi Avdjuško vahepeal kurtis mulle suvel, et, et lapsel on ikka tema suhtes väga suur võõristust, sest ta mängib väga ebameeldivat inimest, osati. Mäletan seda, kui esimest korda selle filmiga kokku puutusin, siis tabas mind küll teatav segadus, et, et kas ma just olen kõige õigem inimene sellele filmile muusikat kirjutama, kuna ma nagu ei leidnud õieti just seda kontakti nii väga üles oma sellise muusikastiiliga, mida ma võib-olla olen siin kirjutanud ja siis selle filmiga, et kontekst tundus mulle nagu natukene võõras. Aga enamik ajast filmis, kus minu muusika kõlab, on ta seotud tegelikult nagu just nende väikeste lastega ja ütleme, siukseid nagu Pipi Pikksukk ja maailmaga ja lapselik helgus ei ole mulle võõras ehedamaid hetki. Selle filmimuusika kirjutamise juures oli kohtumine sama selle peategelase Kertu killuga, kes ka siis filmimuusika osaleb. Pärast temaga nagu koostöö tegemist oli minul võib-olla ka palju lihtsam sellesse filmi suhestuda. Et see lugu on selles mõttes väga väike lugu, et ta on seotud nii konkreetsete kohtadega, eks ju, näiteks Rapla Hagudi kant kuidagimoodi või nii nagu Meil on filmitud Ridala juures, eks ole, sina Lepal ja noh, näiteks see maja ja need kohad ja nad järsku noh, kui siis, kui me olime nad leidnud, nad muutusid olulisteks selles filmis, et, et see ei ole selline asi, mida ma olen kuidagi nagu merevahust oma ajust välja Sigutanud, et see on nagu tõesti reaalsete kohtadega reaalse eluga meie ümber niimoodi noh, oluliselt seotud. Mis on nagu, teeb nagu tugevamaks minu arvates lugu. Kõnelesid filmi surnuaia vahi tütar režissöör Katrin Lauri ning filmi helilooja Pärt Uusberg. Neid küsitles Sven sositski. Sedasi avas end tänavune Rotterdami filmifestival, mis tähistas seekord neljakümnendat tegevusaastat. Kõik need aastad on Rotterdami festival ajanud oma rida ja välja kujundanud oma näo, millest ei loobuta ka nüüd, mil koju saab üles seada võimendatud heliga kinoteatri ja paljundatud filme isegi taskus kanda. Kui kinod ja ka enamus festivale püüavad vastu tulla reavaataja maitsele ning külastajanumbreid püütakse tõsta maailmamainega, režissööride menufilmidega, siis Rotterdam on siin teinud vaid marginaalselt laienduse arenovski Must Luik põhilisi 127 tundi. Coppola kusagil või näiteks siniharitu biooti full sobituvad oma kunstiliselt panuselt festivali üldpildiga mis moodustab peamiselt kompromissitu ost värskest ja uuenduslikust kinokunstist. Teisalt ka neilt filmitegijatelt, kes tegutsevad ka geograafilises mõttes äärealadel. Festivali ühe asutaja, 1988. aastal omanimelise fondi loonud Hubert Balsi teine ongi selles, et ta pani aluse uute talentide leidmise ja toetamise süsteemi arengumaadest sealhulgas ka Ida-Euroopast. Balsi fond toetas ka Sulev Keeduse Giorgiga soomlane järeltootmist ning pole juhus, et pool anti välja ka festivalil linastunud filmide juubelikogumikus. Lisaks kiirusele Rotterdami festivalil linastunud Veiko Õunpuu ja Mati Küti filme. Tänavu jäi küll festival Eesti filmita, kuna küttida Taevalaul polnud kava kokkupanemise ajaks veel valmis. Rotterdami filmifestival ongi parim näide sellest, kuidas säilitada sõltumatus läbitud aastakümnetele vaatamata. Festivalikülastajate arv ulatus tänavu 340000-ni. Seda on küll 10000 võrra vähem kui mullu, kuid festivalil oma kindel publik ja festivali direktor Rudger Folsson on veendunud, et isegi kui riiklik tugi heaks festivali korraldamiseks mingil põhjusel vähenema siis suudab festival juba oma tuntusele tuginedes leida teisi rahastusallikaid. Ja tänavune eelarve oli Rotterdami filmifestivalil ei rohkem ega vähem kui 7,2 miljonit eurot. Teiste festivalidega võrreldes on Rotterdami ka mõningane ajaline soodus positsioon. Aasta esimese olulisema filmiteona pakub konkurentsi siinjuures vaid sonde transkuid. Kuna see festival toimub Ameerikas ja on keskendunud just Ameerika sõltumatule filmile, siis jääb Rotterdami ikkagi kohaks, kus presenteerida filme ja autoreid, kes alles valminud. Näiteks Iirimaal toimuva korki. Festivali korraldaja Mikk Hänniga nendib et just Rotterdam annab filmi alal tegutsevale ja selle vastu huvi tundvale inimesele ülevaatega neist regioonidest, mis muidu jääksidki tähelepanuta. Siin on esindatud uued talendid, kino väljakutsuvam pool kanni festival on küll suurepärane, seal on esindatud peamised filmide peamised tegijad, aga Rotterdam, meil on oma kordumatu loomus, nendib Hänniga, on, ja see on kindlasti koht uuteks avastusteks, nii mulle kui ka teistele filmiala proffidele räägib korki festivali korraldaja. Aga mitte ainult proffidele, vaid ka neile, kes naudivad kinokunsti kui tavalised vaatajaid filmisõbrad. Üllatada võib ka siis, kui arvad, et kõik on juba nähtud ja kõik lood räägitud. Seda näitavad kasvõi mõned nopped tänavusest võistlusprogrammist. Rumeenia režissöör doktangi Jorge abeetri näitab oma filmiga Authound, et sealne uus laine pole veel ammendunud. Film räägib ehmatava paneva loo vanglast korraks vabanevast neiust, kel on ainult üks päev, et üles leida lastekodusse pandud poeg ja saada kokku riigist põgenemiseks vajalik rahasumma. Meeldejäävate rollidega üles astunud karakternäitleja pädikaansid Ain on valmis esimese pika mängufilmi selle nimeks andnud rannas. Ja ta lisab uue kõva kivi briti uusrealismi nimistusse. Konsid ainult teab, kuidas töötada näitlejaga, avades uue tahu kabiitermaallani rolli lahendustes. Mallen kehastab filmis elult räsida saanud meest, kes leiab tuge alkoholi, see maailma vihkamises. Konsultandid ennast, saar on aga ühelt poolt armastuslugu. Teisalt on ta sotsiaalselt kriitiline film arenenud ühiskonnas vähk haigusena varjunud vägivallast. Omapärase filmikeelega india autorikino, uue tähe Pippin Witcher sai täispikka esiktööd. Iminstrees võib visuaalse ja semantilise läbitöötluse tõttu kõrvutada ka paratšanovi filmidega. Võidufilmideks tunnistati aga Lõuna-Korea režissööri Park Yong, pommifilme Muzani päevikud, tai režissöörisi varai konksakuli igavik ja hispaanlase sonarifestivali korraldaja seeriaga pajero esik. Finisterra. Huvitav on nüüd vaadata, katsetab PÖFF neist mainitud filmidest, midagi oma kauba võtab. See oleks kindlasti julgus töö. Sest et need filmida on oma sisult reostuselt sellise suure klassi festivali jaoks üsnagi omapärased. Oleme oma nägu näitab ka see, et festivali tänavuse aukülalise Mehhiko autorikino elava legendi akusti villarongas retrospektiivi-le oli peaaegu et võimatu piletit saada. See on ka selline autor, mille töödega tasuks tutvuda filmisõbral eksperimentaalkinos. Nendest nimedest tõi Rotterdami filmifestival tänavu vaatajate ette olemise saladusi läbi filmi esteetika uuriva Nathaniel torski ja eksistentsi tumedamaid pooli lahkava post-punk, visionääri ossangi erikavad olid koostatud vee liisternitest, mis on siis kunagise nõukogude liidu ajal vesterni eeskujul vändatud kartulid ja erikavaga fuksia filmidest ehk siis kungfu filmidest alates kõige esimesest Ventšimini punane kangelanna aastast 1929 kuni mullu valminud John kuu ja suušapinni Reinov Assassins nimelise filmini. Võib ka öelda, et Rotterdami festivalil kohtuvad filmikunsti ülla soomlane ja mainekas eilne ning ajalugu tehakse sealsamas vaatajate kaasabil. Näiteks kaks aastat tagasi alguse saanud projekti Sinimari lõudid raames, kus publik sai võimaluse olla lõpetamisjärgus olevate filmide kaasrahastaja esitlesid nüüd oma töid Alexis dos Santos ja Hoiu hang. Vaatajatega kohtusid ka sellised nimed nagu Siniad, sukamoto, Janšhank, Mayer või Liina Ronaldo Sonic jõhvist, kes muuseas kuulus ka festivali žüriisse ja andis koos oma abikaasa, lüües Singeriga isegi kontserdi. 40. Rotterdami festivali ülisuurust ehk XL-i tähistas festival temaatiliste sündmuste paiskamisega isegi 40-sse kohta linnaruumis. Palju õnne, Rotterdam. Selline oli tänane saade kino, kino ning saatele tegid kaastööd Sakalas Lepik, Elis Vesik ja Sven Soznetski ning Saadet toimetavad Mirje Mändla ning Tõnu Karjatse.