Täna on meie ees Bernard Kangro romaan Jäälätted ja stuudios on Janika Kronberg. Bernard Kangro on kirjanik, kes oma mahukas ja kõiki žanre hõlmamas loomingus jäädvustanud nii hästi oma sünnimaa vana Võrumaa kui ka oma vaimse ja unistuste pealinna õpingute, linna ehk surematutartu. Vana Võrumaa ja surematutartu on küll Kangro luuletsüklite pealkirjad kuid surematuks on Kangro kirjutanud Tartu justama suures romaanisarjas. See niinimetatud Tartu Sari koosneb kahest triloogiast ehk ühtekokku kuuest romaanist mis ilmusid Lundis Eesti Kirjanike kooperatiivi kirjastusel ajavahemikul 1958 kuni 1969. Loetlege siin ka nende pealkirjad. Jäälätted, Emajõgi, Tartu kivisild, must raamat ja keeris tuli Neist romaanidest Tartu ja keeristuli on saanud paguluses maineka Henrik Visnapuufondi kirjandusauhinna. Ja nõnda nad tunnistatud ilmumisaastate parimaks eesti uudiskirjandus teostaks. Nende mainitud kuue teosega kokku aga kuulub tegelikult veel üks aastakümneid käsikirjas seisnud teos mis kannab pealkirja üks sündmusteta suvi. Kangro on seda ise nimetanud romaaniks ühe romaani sünnist. Ja üks sündmusteta. Suvi ongi kirjutatud paralleelselt Emajõega 1959. aasta suvel ja dokumenteerib selle Tartu sarja teose kirjutamisprotsessi. Selles 1998. aastal Tartus Veljesto kirjastusel ilmunud pigem essees mõte väärikus kui romaanis segunevad nii reaalsed isikud kui ka Tartu sarja fiktiivsed tegelased. Jäälätted nagu kogu sellest välja kasvanud seeria, võiksime öelda ka jõgiromaan on sündinud nostalgiast ja võime öelda ka, et sirelilõhnast meenutame selle algust 1937. aasta septembrikuise laupäeva pärastlõuna Tartu Ülikooli viiendas auditooriumis, kus professor Gustav suits pidas oma legendaarseid loenguid eesti kirjandusloost. Romaanis on lektoriks professor Samuel särm. Ja tema loengus tunneb üks peategelasi Nathan üürike tollele aastaajale kohatut sirelilõhna, mis hoovab naisüliõpilaselt Assey airuselt. Tema traagika kujutamisele ongi sarja esimene teos keskendunud. Ent kogu sarja kesksete tegelaste Nathanit hõive Pärdi-Jaagu, Jukuleebrami ja Werner Taklaja edasise saatuse jälgimise kaudu loob Kangro tegelikult suure üldistuse oma generatsiooni saatusest ja eneseteostusest. Õigem on küll öelda selle eneseteostuse võimatusest ja purunemisest edasiste aja sündmuste keerises. Sellele osutab ka sarjas kujutatud ja üha kiirenevas tempos kulgeva aja kestus. Kui jääletate kestusaja kestus markeerib üliõpilase aastat sügisest kuni kevadeni siis romaanisarja viimases teoses keeristules on see muutunud juba äärmiselt fragmentaarseks ja lõpeb epilogiga 20 aastat hiljem. Jääletati alguses lubab kursiivkirjas jutustaja olla vanamoeliselt kombel koos oma tegelastega. Tsiteerin. Tahan oma loodud kujud eest tänapäeva lõhestatud maailmas jõudumööda hoolitseda ja mõelda ka heatahtlikule lugejale, et ta päriselt ära ei eksiks selles raamatus mis on veidi ebaharilik ja kohati ehk arusaamatu. Sealsamas kursiivkirjas sissejuhatuses on veel vihjeid ka vana Tartu täielikule hävingule ja illusiooni rikkumisele. Seda näemegi romaanisarja keskses teoses neljandas romaanis Kivisillas kus tegevus on muutunud juba pragmentaarseks katkeb ja inimesed, kelle eest autor lubas autor või tema alter ego lubas hoolitseda, on muutunud tema tööriistadeks. Aeg on saanud tegelaste üle võimu ja nood pole enam iseseisvad tegutsejad. Peategelastest peegelduvad tollased võimalikud elusaatused. Üks neist osaleb küüditamises, teine teeb ametlikult lubatud kirjatööd. Nathan vangistatakse ja Werner võitleb vaenlaste vastu. Nende eri tegelaste aeg jääb eraldiseisvaks killustanuks. Teksti fragmenteeritus kasvab teosest teosesse ja lõpuks jõuab lugu Jeaalsesse aega unenäolist aega. Kangro kuus romaani paigutuvad aga ühte tähenduslikku kirjandusloolisse konteksti. Nimelt mäletame Anton Hansen Tammsaare avaliku kirja noor kirjanik Karl Ristikivile viimase tule Raua ilmumise järel milles on nähtud tõe ja õiguse autori otsest tunnustust ristikivile kui mantlipärijale. Juba alates 1950.-te aastate algusest aga Ristikivi kaugenes otseselt eesti ainestikust ja siirdus esmalt Euroopa modernismi ja hiljem Euroopa ajalooradadele kadunud aega otsima ja elustama samuti Kangro. Kuid Ristikivi kadunud aeg on eelkõige ideede aeg. Vaimuajalugu Kangro asus Prosa Eesti noh, aga eesti ainestiku viljeledes otse Tammsaare jälgedesse. Kõigepealt juba 1940.-te aastate lõpul oma teostamata jäänud suurt teose kavatsusega, millest valmis ilmus vaid kaks esimest romaani, igatsetud maa ja kuma taevarannal. Teiseks romaaniga taevavõtmed, mida me võime lugeda kui mõttelist järge Anton Hansen Tammsaare põrgupõhja uue vanapagana-le. Kolmandaks, aga just Tartu sarjaga, mille järjena me võime omakorda vaadelda 1970.-te aastate algul ilmunud unenäolist Jonathani triloogiat koduma külastust fantaasias ja kujutluses Tammsaare järglus eesti proosas justkui jagunenuks, seega kahe. Ja Kangro vahel. Ja kahtlemata on Kangro romaanisari aktuaalsem ja ajatundlikum Ristikivi suurest ajaloosarjast mida võib vaadelda ka kui suurejoonelist Esscapismi pääsu ahistavast kaasajast. Kangro seda ahistust ei pelga vaid just nimelt loobki sellest jõudu ammutades. Vähe sellest, ta tuletab kama proosauuenduse oma modernismi just nimelt sellest killustunud ja kindlustundeta kaasajast milles puuduvad kindlad väärtused ja kindel hierarhia, milles kõik muutub, on suhteline ja mänguline milles puudub ka üks kindel kõiketeadev jutustaja ja puuduvad elu, korrastavad reeglid. Tartu sarjata oleks Kangro looming kujuteldamatu nagu oleks 20. sajandi eesti kirjandus kujuteldamatu terve Kangro loomingut nii modernismi poeetikat kui ka kujutatud aegruumi silmas pidades. Rääkis Janika Kronberg.