Täna on meie ees Ain kalmuse ajalooaineline triloogia ja stuudios on Lauri Vahtre. Seen triloogia on üks täiesti tähelepanu väärne triloogia. Ta koosneb raamatutest pealkirjadega toone, tuuled üle maa, jumalad lahkuvad maalt ja koju enne õhtut. Need on kirjutatud viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel vabas maailmas ja näitavad ka omalt poolt seda aega, mil eesti kirjanduse raskuspunkt oli veel väljaspool Eestit. Kalmuse romaanid on selle üheksa nagu esindajaks ja Ma tahan nendele romaanidele soovida pikka iga, selles mõttes, et neid ikka loetakse, loetaks. Sest mõningad nende juttude atribuudid võivad nagu mõnes mõttes võib-olla vananeda. Et ütleme, sellised konstrueeritud vana eesti nimed või, või see pilt, mis meile silme ette tuleb vanast eestlasest võib-olla selline nagu ära leierdatud mõne filmi kaudu. Aga see, millest raamatud räägivad, see on minu meelest aegumatu. Aga jah, ma tõttu siin ette. Jutt iseenesest on Ajast, millal Eesti ära vallutati ristisõdijate poolt ja selle triloogia peategelaseks on ajalooline isik Viru maavanem tabeliinus, keda nimetab ja tema kurba saatust mainib kroonik Läti Henrik. Üldse on kogu triloogia üles ehitatud ajaloolisele karkassile, mille autor on võtnud ja minu arvates väga andekalt võtnud hääleti Henrikult. Ta on suutnud jääda usutavuse piiridesse selle loo konstrueerimisel. See tähendab siis seda, et võtnud Lädihenrikult reaalselt aset leidnud sündmused ja pannud peategelase nendesse olukordadesse kasutamata selleks ütleme helikopteri abi vaid vaid ikka nii, et tegevuspaigast tõesti omaaegsete vahenditega võis jõuda teise tegevuspaika ja võis sattuda nendesse olukordadesse teatav konstrueeritud võib ju tunduda ajaloolasele, kes väga hästi tunneb läti Hendrikut, aga kes kroonikat just nii pooleldi peast ei tea, selle jaoks peaks see küll jääma märkamatuks. Ja mis siis on juttu nagu sisu või põhimõte ei ole eesmärgiks anda lugejale kronoloogilise ülevaadet verevalamisest ja mõõgavõitlustest seiklusjutu laadis. Kuigi ka selle elemente on, ei ole eesmärgiks kütta lugejas üles patriootilist viha võõrvallutaja ja ristiusulise vastu. Selle triloogia sisuks on inimene, kes võitleb, elab, armastab kahe ajastu piiril ja kes on ühe jalaga eelmises ja teise jalaga järgmises ajas ja ta otsib siis seda teed, mis oleks õige. On võib-olla triviaalne öelda, et otsitakse tõde, otsitakse elamise valemit, sest selle kuulutab oma sisuks ka iga viletsaim Ki romaan. Aga antud juhul on see lahendatud väga elegantselt ja väga eluliselt. Need probleemid, mis vaevavad kahe ajastu piiril olevat inimest, siis tabeliinust on mõnes mõttes analoogilised meiegi omadega, kes me oleme ka kahe ajastu piiril siin ja praegu Eestis. Tabeli linnuse puhul on valik igal juhul sobiv, sellepärast et kroonikast me teame, et tegemist oli ristitud eestlasega. Aga samas ta oli üks muisse, ülikonna õisi ja juba ilma kalmuse romaanitagi. Ta provotseerib, inspireerib kujutlema. Milline võis olla sellise inimese siseelu, kuidas ta sobitas oma usu selle asjaoluga, et sellesama usu kandjad tulid tema rahvast röövima ja hävitama ja lõpuks poosid ta enda ülessegi ja mida pidid sellest arvama tema lähedased või tema järeltulijad. Raamat lõpeb koju jõudmisega, viimane osa kannabki pealkirja koju enne õhtut. Ja mõneti meenutab see Bulgakovi Meistri Margarita Lõbu peatüki andeksandja, igavene kodu. Aga siin on üks väike erinevus, pulgaakovi tegelased tõesti saavad andeks ja jõuavad oma igavesse kodusse. Jõuab ka tabel linnuse noorem poeg, tähend, kelle me võime siis mõtteliselt tabeliinuse õnnetul kombel ära hukatud. Tabel linnuse jätku esinemisvormiks lugeda ja tema mõtisklusega lõpebki kogu triloogia lõpeb sellise lausega, mille ma kohe ette loeks. Vastus sellele küsimusele pidi kuski leiduma, kuid siin seistes tundis ta, et kogu ta elu kulub enne, kui ta selle leiab. Vot see, lasen tunnuslik ja mõtestab kogu triloogiat. Kalmu sõnul kahes asjas veendunud. Esiteks tõde on olemas. Teiseks, et me ei pruugigi teda leida. Aga see, et me tõde tõenäoliselt ei leia või vähemalt enamik meist on väga paljusid inimesi inspireerinud ka tänapäeval ütlema tõde polegi. Või, või äärmisel juhul, et tõde pole mõtet otsida, kalmus teeb vastupidise järelduse, isegi kui me teda ei leia. Meie ainus mõistlik viis inimesena elada on seda tõde otsida ja tema poole püüelda. Ja seda teevad peategelased kõige oma inimlikkuse juures siiski vihal, kogu aeg. Kui tabel linnus ise hukkub, siis on sellega öeldud, et tema oli vist veel liialt eelmise ajamees. Ja see aeg läks minevikku, hävitati poolenisti kogemata kombel, linnad nagu tabeli, nõus isegi, aga elu läks edasi ja tõe otsimine samuti. Ja selles mõttes ehk Eesti ajalugu teades tulevik ei toonud eestlastele midagi eriti rõõmustavat. Sellegipoolest oleme me siin ja praegu üle 800 aasta hiljem, kui võrrelda algus sündmustega. Ja me oleme ikkagi olemas, nii et ei ole mõtet kõrisse pessimismi langeda ja selles mõttes on nagu kalmuse triloogia lõpp, et kõik läheb edasi ja otsing kestab, on ajalooliselt Ki mitte ainult kunstiliselt, vaid ka ajalooliselt täiesti õigustatud. Ja rääkida võiks muidugi palju, see, see on raamatukolmik, kust leiab igavesti midagi uut. Saab teada muinasaja lõpu eestiolude kohta. Seda ei saa loomulikult võtta kroonikana, kus iga kirjeldus, ütleme, olustikuline detail, tingimata peaks tõele vastama, aga minu arvates on oluline siiski see, et see üldine pilt inimeste mõttemaailmast ja ka olmest maalitakse on meie teadmiste juures ka praeguste teadmiste juures, mis on ju pool sajandit hiljem, kui raamat kirjutati. Või need raamatud on ikkagi täiesti usutav. Ja me võime ka praegu arvata, et umbes niimoodi need inimesed elasid ja toimisid. Mis kõige olulisem, need inimesed on meie esivanemad, tasub seda endale meelde tuletada, et see kõik kunagi tõesti oli. See ei ole silm ega väljamõeldud lugu ega mingi luul. Ei oska joonistada Lembitu portreed, kas ta oli habemega või ilma, aga ta oli, ta oli tõesti, ta oli elav inimene, ta elas ja tegutses, me me teame sedasama tabeli linnuse kohta. Ja nende veri ja nende vaev ja ka nende rõõm ja saavutused on nii või teisiti kuidagi meis alles, ehkki see kõlab õõnsalt. Aga me oleme selle pärijad ja ja peame seda ka edasi viima. Ma ei tea, kas me peame seda just koormuna võtma. Võib-olla kirjutatakse meie ajastust kunagi selline triloogia. Aga selle triloogia jaoks me nüüd külg käituma, mõtlema, võitlema ja otsima ei pea. Tõde tuleb sellepärast otsida, et inimene peab ikka tõde otsima. Rääkis Lauri Vahtre. Eks liibris? Raamatu Aasto lehekülgi.