Austatud hilisõhtune kuulaja. Oleme oma rännuteedel mööda Tartu Ülikooli arhitektuuri ja lähemat ajalugu teinud kahe aastaga kaunis ulatusliku ringi. Täna on siis meil sarja viimane ade, milles ma võtaksin otsad kokku. Aga eelkõige räägiksin eesti vabariigi Tartu ülikoolist 1930.-te aastate lõpul. Teise maailmasõja eelõhtul ja alguses. Vabariigi valitsusel ja presidendi tiitlit kandval Konstantin Pätsil oli tekkinud ju 30.-te aastate keskel konflikt Tartu ülikooliga ülikooli akadeemiliste vabaduste ja üliõpilaskonna vabaduste küsimuses. 1939. aasta septembri esimestel päevadel külastas Konstantin Päts Tartut. Presidendina. Panin nurgakivi Riia mäel kaitseliidu majale. Samale majale, kus praegu vaata tuleb ja samuti viibis Vanemuise uue teatrisaali avamisel käis Tartu näitusel ja leidis aega ka pöörduda lühikese kõnega üliõpilaste poole. Selles kõnes ütles päts järgmist. Ma saan hästi aru, et ega meie vanemad inimesed, üliõpilastega ju kõigis asjus ühes arvamises ehe olla sest meie taga on elu oma kogemustega ja oma kohustustega. Ning kui teie alles lähete ellu, siis näete kõike koguni teises valguses. Konstantin Päts rõhutas, et oluline on need meetodid, see teaduslik mõtlemisviis, mis ülikool noortele annab ja mis jäävad neile nende elus kõige suuremaks raudvaraks. Ja ta ütles sõna-sõnalt edasi. Ülikooli viimase aja reformid võivad puudulike külgi sisaldada. Neid võib siis parandada, kuid alles siis, kui elu on näidanud, mida on tarvis parandada ja mida tuleb ümber teha ma usun ja loodan. Meie riigi jõud puutumata jäävad suurtest hädaohtudest. Siis meil jätkub ülikoolile rohkem rahalist toetust kui seni. Seda teab ja mõistab praegune vabariigi valitsus. Aga meie ei suuda ülikooli Ki soove täita, sest haridus töörahvakoolide osas nõuab suuremaid summasid. Rahvakool peab aga Eesti hariduse aluseks olema. Arvan, et pikema aja järele ülikool siiski oma tarvilikud ehitused saab riigi toetusel. Nii et Tartu ülikool võiks siis lahedates oludes oma tööd jätkata. Aga 1939. 40. õppeaastal oli ülikooli seisund majanduslikult mitmeti kitsik. Ebameeldiv uudis üliõpilastele olijat õppemaksu tõsteti 120-lt kroonilt aastas 150-le kroonile. Väitega, et ülikool ei tule muidu ots otsaga kokku. Koolireformi tõttu 1939. aasta kevadel ei olnud gümnaasiumilõpetajaid ja eelmisel aastal lõpetanud noored mehed ei olnud veel vabanenud ajateenistusest kaitseväes, mistõttu arvati, et Tartu ülikool ei suuda 39. aasta sügisel täita talle ette nähtud 440 viit uut üliõpilaskoht. Seosutus Aga ykslikuks sooviavaldusi laekus 901 peamiselt nendelt noortelt, kes polnud seni ülikooli pääsenud ja lootsid nüüd kasutada soodsat konjunktuuri õigusteaduskonnal ja oli antud 50 kohta. Nendele kandideeris 227 soovijat. Paljud lootsid diplomiga pääseda kindlasse ja tulusasse riigiametisse. Ajakirjandus märkis, et ülikooli juurde tahetakse asutada keskastme riigi ja omavalitsusametnike ettevalmistuse kursus kaheaastase õppeajaga. Koolis taheti läbi viia valgusreform? Ei, ärge mõelge nüüd, et see haridus puudutas. See oli suuremates auditooriumites seada sisse korralik silma valgus. Majandusprorektor rõhutas, et meie ülikoolis saavad tudengid vaimuvalgust poolpimedates ruumides mis ei vasta isegi tervishoiu algnõuetele. Seda eelkõige peahoones. Koos valguspargi tugevdamisega asendatakse vähekõlbulikud vineerist tahvlid uutega, mis on tehtud mateeritud klaasist. Nii et neid on kerge puhastada ja neile saab kirjutada ka värviliste kriitidega. Muide, mõned neist klaastahvlitega käigus ka sõjajärgsetel aastatel mil ma ülikoolis õppisin ja peab ütlema, tegemist oli tõepoolest heade tahvlitega. Vot sellised olid nüüd mõned mõned probleemid ülikooli. Sügisel 39. aastal tehakse kokkuvõtteid, mida on ülikool saavutanud 20 tegevus, seda jooksul, kuivõrd esimesel detsembril 1939 tähistati Eesti vabariigi Tartu Ülikooli kahekümnendat aastapäeva märgitakse, et 39. aasta lõpul õpetab ülikoolis 54 korralist 23 erakorralist ja 25 adjunkt professorit. Peale nende veel 22 määralist abi, õppejõudu, seega kokku 124 määralist õppejõud. Ülikooli juures on teadus- ja õppeasutusi kokku 103 20 aastat tagasi oli neid 44. Õppejõudude järelkasvu soetamiseks on ülikool andnud 20 aasta jooksul omas summadest pendiumi kokku 110-le isikule. Me ütleks tänapäeval, nad suunati doktorantuuri. Põhiliselt käisid välismaal endale eriala omandamas ja täiendamas. Kuni esimese novembrini 1939 oli Eesti vabariigi Tartu ülikooli immatrikuleeritud 17635 üliõpilast ja 20 aasta jooksul oli lõpetanud 4179 meest ja 1510 naist. Kokku 56089 isikut. Arvestati välja, milline protsent, immatrikuleeritud test oli jõudnud ülikooli lõpudiplomini. Siis saadi kaunis madal arv 32,2 protsenti. Muide, on teisigi andmeid, kui siin reklareeritutele lisandati 39. 40. õppeaasta näitajad. Aga mida tuleb toonitada 20 aasta jooksul, oli Tartu ülikool õppejõudude kui üliõpilaste koosseisult muutunud tõeliselt rahvusülikooliks eesti bee keelega. Jõudsalt laienenud rahvusvaheliste sidemetega ja 21 aastat, mida Eesti vabariigi Tartu ülikool sai tegutseda olid talle kõigile raskustele vaatamata jõudsa arenguaastateks. Üliõpilaskonna rahvusvaheliste suhete laienemise osas oli 38. 39. aastal üks peamine kõneteema. Ülikooli akadeemiline meeskoor sõidab 1940. aastal Ameerikasse. Ja seda mitte nii pelga plaanina. Poisid, võtame kätte, sõidame ära. Oli täiesti konkreetsed eeltööd tehtud. 38. aasta kevadel külastas Tartut ülemaailmse üliõpilasmuusikaliidu esimees ameeriklane Marshal. Tartalemjuu Marshall ei ole mitte aukraad, vaid eesnimi. Ta peatus koorijuhi ja helilooja Richard Ritsingu juures tammelinnas. Külaskäigu põhjuseks oligi meeskoori Ameerikasse sõidu ja Ameerikas eelnevalt kirjastatavate laulude ja nootide küsimused. Kui kontsertturnee majandusliku külje võitsid ameeriklased enda kanda sõidukulud laevaga üle ookeani jäid aga Tartu laulumeeste ja Tartu Ülikooli mureks. Peamised peatuse esinemiskohad olid planeeritud Boston, New York, Johaaven, Philadelphia, Washington ja mõned väiksemad linnad. Arvestades pikemaajalisi ettevalmistusi, leiti, et kontsert matk saab toimuda alles 1940. aasta lõpul ja 41. aasta alguses. Nii et väljasõit Eestis toimuks 40. aasta detsembri keskel ja tagasi sõit jaanuari lõpul. Poolteist kuud kestaks kontsert matk kontserdiga avasooviti ameeriklaste poolt, et see olgu eestipärane pakuta Korohkest eesti rahvalaule ja nende töötlusi. Ja veel avaldati soovi, et kooril tuleks esitada ka vaimuliku repertuaari, kuivõrd osa kontserte oli ette nähtud kirikutes. Härra partolomio panija Richard Ritsingu le südamele et akadeemiline meeskoor võtku kindlasti osa 39. aasta septembris Kopenhaagenis korraldatavast ülemaailmsest üliõpilaste laulupeost. See tutvustaks koori laialdasemalt ja oleks ka kergem organiseerida Ameerikas koori vastuvõtt. Me teame aga, et see jäi Vagaks sooviks. 39. aasta septembris käis juba täie hooga sõda. Tartu ülikooli meeskoori suurima ja kõige pikema kontsertreisiplaan langes teise maailmasõja ohvriks. Teine maailmasõda tõi ühe olulise uuenduse ka üliõpilaskonna koosseisu. Füürer Adolf Hitleri kutsel mitmelt poolt Euroopast. Seal elavad saksa rahvusvähemused kutsuti tagasi Haimat, nafaterland, õigemini küll Baltikumist tulnud, paigutati endisele Poola loodealadel. Üliõpilasleht kirjutas sel puhul. Nüüd nad lahkuvad siit. Suured ajaloolised sündmused, ristisõjad tõid selle rahva kunagi siia. Suured ajaloo sündmused viivad nad siit ära. Meie ise aga jääme. Lähme kui kalda kivid, mida on aastasadade jooksul uhtunud veevood, mis ikka ja jälle on purunenud ja nõrrisenud külgi mööda allasakslus Baltikumis on lõppenud. Rangna osten on nüüdsest minevik. Meil tõesti Eesti ülikool, kus 38. aastal oli professoreid eestlasi 85 protsente ja Tõnk professoreid koguni 100 protsenti. Kuid siiski, see oli saksa ja juudi rahvusest üliõpilasi oma rahvaarvuga võrreldes suhteliselt rohkem kui eestlasi. Iga 1000 vastavast rahvusest elaniku kohta tuli 38. aastal eestlasi üliõpilasi kolm venelasi üx, sakslasi üheksa, juute 16 ja muid rahvusi 1,5. Sakslastel tegutses Tartus kuus. Üliõpilasorganisatsiooni lahkumine oli erinev, vanemad baltisakslased läksid Eestist murelikult, realiseerisid siin oma vara. Reisid võileivahinna eest raamatukogusid ja raamatuid kinkisid Eesti muuseumidele kunstiteoseid ja kultuuriväärtusi. Tartust oli lahkujaid 3000 ringis. Noorem generatsioon, sealhulgas ka üliõpilased vaatasid lootusrikkamalt tulevikku. Tudengid läksid aga kuidagi lõhestunud tunnetega. Ühelt poolt füüreri kutse teiselt poolt aga oli teada, et korporatsioonidele on Saksamaal lõpp tehtud. Rahvussotsialistlikus süsteemis nende jaoks kohta ei ole. Konflikt oli tekkinud sellest, et aristokraatlikus konservatiivset korporatsioonid pidasid oma traditsioone tähtsamaks Hitleri ja Hitleri agendi poolt juurutatavatest uutest. Olevat pidanud oma pidusid Hitleri kõne ajal katkestamata pidujat füüreri kõnet kuulata. Nad olevat teinud iroonilisi märkusi füüreri lauakommete kohta. Ja selle peale esitati nelja, 35. aastal ultimaatum. Kas korporatsioonid astuvad Hitleri juhendisse ja tasalülituvad või neile tehakse lõpp? Hitleri jõgedesse nad ei astunud ja Saksamaal keelati korporatsioonid. Kuid üks 139. aastal saksa korporandid valmistusid Tartust lahkumiseks. Siis on teada, et nad kogunesid riski tänav 13 hoonia korporatsiooni maja õuele. See maja asub praeguse päri maja memoriaalmaja vastas. Ja seal lahkumiskommerschil põlispuude all põletasid oma korporatsiooni mütse ja sümboolikat. Nüüdsest peale oli korporatsioonielu neile minevik. Ega nad võinud aimata, et see hitlerlik režiim oli lühikest aega püsib ja hiljem saab Saksamaal jällegi korporatsioone taastada. Erirongi viis baltisakslasi Tartust Tallinna sadamas. Kui esimene erirong Tartu jaamast liikuma hakkas, olid vaguni akendel seisjate, sakslaste silmis pisarad. Okstel tunglevad saksa Junged. Aga rõkatasid Deutschland liidi koos heil hüüetega, millele eesti koolipoisid vastasid vilekooriga. Tolleaegsed ajalehed sellest episoodist ei kirjutanud. Küll jutustasid seda mulle mõned Tartu põliselanikud, kes olid sel päeval olnud Tartu jaamas ja näinud sakslaste lahkumist. 1930.-te aastate lõpul kerkis ülesse ülikooli peahoone küsimus. 35. aastal oli peahoones läbi viidud ulatuslikum remont. Remondi puhul tehti mitmeid uuendusi ja ma leidsin, et ka ajalehtedest materjalid, mis selgitasid, miks ülikooli peahoone koridorid on nii kitsad ja pimedad. Postimees kirjutas 1935. aasta 21. juulil. Lause olid need ruumid projekteerinud, siis nägi ta ette peahoone alumise korruse vasakule tiivale. Tähendab, kui me seisame näoga peahoone poole, tuleb füüsikakabinet ja paremale tiivale. Keemiakabinet. Tulid kolm kõrvuti asuvat auditooriumi läbi käivad. Esimene oli auditoorium üliõpilaste tarvis teine aparaatide room ja kolmas kabinet, kas siis optika, kabinet või keemiliste katsete tegemiseks. Koridoridest füüsika keemiakabinettide ruumidesse ei pääsenud, koridor oli umbne ja alumise korruse koridoris kabinettide vastas oli neli korterit. Kohvikupoolses tiivas, kaks kahetoalist, telli korterit ja siin raekojapoolses tiivas kaks Kalfactory kortereid, Kalfaktorali ülikooli ahjukütja ja kojamees kandis Niukest uhket ladinakeelset nimetust. Nendest koridoridest pääses ainult sinna nelja korterisse. Ei üliõpilastele, ka professoritel ei olnud mingit asja sinna koridoridesse minekuks ja sellepärast nad nii ahtakesed ja vähe esinduslikud tehti. Hiljem aga murti koridoridest käigud läbi, korterid kaotati, sinna tulid ülikooli ametiõpperuumid ja ülikooli fuajees sammastevaheline ala. Müüriti koguni kinni. Nüüd 35. aasta remondi käigus võeti need müürid maha ja aula alla. Tolleaegse esimese ja teise auditooriumi ruumidesse toestati aula laed, toeta pandi vaatons aula põrand, toestati, tähendab toet pandi rõdusammaste kohale, et suuremate rahvakogunemiste korral ei juhtuks varingut. Nii oli tehtud juba mitukümmend aastat ajutiste tugedega. Ülikooli 300 aastase juubeli puhul olid need toed olnud eriti tugevad, et mingit pahandust ei tekiks. Ka kavatsus ümber ehitada peahoone esine Ülikool esitas vastavat kaevad teedeministeeriumile, kes pidi raha andma. Teedeministeerium aga ei kinnitanud. Ülikoolikava kohaselt taheti lammutada peahoonet tänavast eraldav müür. Õige madal müürikenemis, praegune on alles sel juhul trotuaar oleks läinud praeguse tänavakõrguselt. Peahoone uksest tänavani oleks aga langenud või tänavalt ukseni tõusnud õige lai 15 astmeline trepp. Ja kahele poole trepi oleksid tulnud kogu fassaadi ulatuses. Avarad muruplatsid. Märgiti, et vene ajal oli ehtinud peahoone sammaste kohal olevat viilu suur riigikull. Eesti vabariigi ajal võeti see kull maha ja viil jäi harjumatult lagedaks. Juba pikemat aega kaaluti, milline ehis paigutada viiline. Eesti vabariigi vapp tundus selleks liiga kitsana. Kuuldavasti kavatseti ülikooli viilu ehistamiseks välja kuulutada avalik võistlus. Ja hoone börsipealne Se fuajee ruum oli nüüd hoopis avaram. Seni oli peahoones pidagem meeles 35. aastani olnud osaliselt gaasivalgustus osaliselt elektrivalgustus. Nüüd võeti gaasitorustik maha ja kõikjal asendati gaasilambid elektrivalgusega plekist joogijõu. Kohal oli keti otsas olnud kruus. Nüüd ehitati seadeldis, mis annab paarikümne sentimeetri kõrguse veejoa mida saab juhtida otsejooja suhu. Nii kaob ära nakatamise oht. 38. aastal aga teatati, et on välja tatud Ülikooli peahoonekompleksi sihukene esinduslikuks muutmise projekt. Põhimõte on, et ühe teaduskonna laiali paisatud õppehooned õpperuumid koondada ühte piirkonda. Esmajoones taheti seda printsiipi kasutada arstiteaduskonna allasutuste juures. Juba pikemat aega oli olnud päevakorras Otsa arstiteaduskonna instituutide hoone ehitamine ja lõpuks leiti selleks sobiv plats otse peahoone kõrval. Ja kui see korralikult hoonestada, siis aitakse tõsta ka peahoone ilmet esinduslikumaks see plats, kus praegu asub keemiahoone. Aga kunagi oli seal mitmed teised asutused, prantsuse instituut. Need osteti ära, lammutati ja planeeriti selline õige ulatuslik hoone venekeelse p-tähe kujuline mille üks külg farmaatsiatiib vaatas vastu Toomemäe nõlva. Teine tiib keemiatiib vastu peahoonet ja kolmas tiib, kuhu oleksid saanud endale asukoha matemaatika instituut, füüsikud vastu Werneri kohvikut. See tiib on praeguseni ehitamata projektidelt vaadates visanditelt aga oli ta küllaltki esinduslik. Instituutide hoone tuleb neljakorruseline alla, keldrikorrus kujundatakse neoklassitsistlikus stiilis. Esimesena peab valmima tiib vastu toomemäge, kuhu paigutatakse kolm farmaatsia instituuti. Teises järjekorras tuleb siis see osa, mida me tunneme keemiahoone tarvis. Ja Ülikooli tänava poolne hoone, praegune von Bocki maja ja ka Marxi majas nimetatud hooned kuulusid nähtavasti lammutamisele ja sinna asemele pidi tulema siis matemaatika ja ka majandusteaduskonna hooned. Märgiti, et edaspidi on kavas ümber kujundada ühtseks araks klambrite sansambliks üliõpilasmaja ja Peeter Põllu tänaval olevad ülikoolihoonet. Ümber tahetakse ehitada ka peahoone taha jääv Toome Nõlvak. Edaspidi koostatakse kogu Tartu Ülikoolikeskuse väljaehitamise üksikasjalik kava pikema aja peale. Nende kavade elluviimine kirjutas ajakirjandus eeldab Eesti riigipoolset toetust, mida seni on ka saadud. Ühtlasi aitab see kaasa Tartu linnasüdame ajakohasele ümberkorraldamisele. Viiendana novembri 1938. aastal keskpäeval pandigi Instituudi hoonele nurgakivi. Keskpäevast peale seisis ülikoolis õppetöö, oli nii pool pühakohale, oli saabunud haridusminister kolonel Jaakson rektor, kaha, rektor, Kant, haridusministeeriumi esindaja, direktor professor, vasartalitust, õnnistasid ülikooli koguduse õpetaja professor Kõpp ja ülempreester Kokla. Maja, ehitustööd algasid peagi ja enne sõda oli farmaatsiatee valmis. Keemiatiib valmis aga alles 1950. aastal. Mõeldud von Bocki maja ja selle kõrval olev hoone olid plaanis ette nähtud lammutada ja Ülikooli tänav Küütri nurgalt lossi tänav valguseni muuta hoopis laiemaks, trapetsikujuliseks pisiväljakuks. Muide, saksa okupatsiooni ajal avaldasid sakslased arvamust, et ülikooli peahoone ette jäävad kvartaleid tuleks kuni Emajõeni hoopiski lammutada. Vot selline oli ülikooli ehituskavad plaanid. Peahoones me alustasime kaks aastat tagasi. Nüüd oleme peahoone juures jälle peahoone, mille sissekäiku varjavad kahelt poolt kõrged plankaiad mille taga on mindud õige sügavale maapinda toestada ülikooli vundamenti, mis, nagu kogu Tartu kesklinna ähvardab seal olevate hoonete tugipunktide ära võtmise ja varisemisega. Ma lõpetaksin tolleaegse üliõpilase noh tol ajal küll juba Tallinnas teatri- ja kirjandustegelase Juhan Sütiste sõnadega Pärisime ülikooli, kui ära väsis, sünge marss. Ja kohe mõnel õppetoolil sai filosoofiks loomaarst. Kõrvadeni kasva, suhkus ning kriitikata enda usk. Ent varsti saabus meelde tusk, kõik pahupidi käis, luhtus. Orgeis sambais esikülg ka mulle alul näis, kui Meka liturgiaks sai, iga eksam siis kehvus järsku ütles, küll, peab jätma ootused, kui tarkust võib paluda vaid raha eest. Mul soojalt soovitati Harkut, kui kant või heegel liiga teeb. Jah, kahju. Jõudsin tõe manu, et õiglus meil on ainult müüt, jäi minu mängu, ainult panus, mu elurõõm. Ja 10 küüt. Ja ta lõpetab õige nostalgiliselt. Veel Toome sillal seisab kiri, et puhkus, jõudu karastab. Üldise küll on juba viril, siin pole miskit parata, kõik muutub, tuhmub, längu vajub ning tummaks jääb mu kodulinn. Südames kui torkaks pind, nüüd punakirjalehesajus. Kõik, mis on valminud siin hääd, sa pead endast ära andma, lai elu tormab mereranda ning sinna peatuma jääb. Mu siseootust otse solvab. Näen, et mandub noorus, leek all kuivab jõgi, ülal tolmab professor Toom, Jäpiblioteek. Mul on siiski sellest võlust, mis minu meeli siia seob, mis sest, et juba ammu Põlus on kõik muud toimingud ja tead. Olen kohal siis, kui haned viib lõuna poole hallaöö ja kõrtsinurgas vaikselt sööb Rospiffi üliõpilane kui sügisene selge ilm siin kirjuks maalib, puud ja kingud raadio kõrvus vingub ning kinos karjub röövlifilm. Ja siis, kui linna langeb uni haudvaikseks maa ning laotus jääb lamp, põleb ärklis hommikuni ning laual käele toetupe. Viimasele seal on räägitud, et Tartu jääb arengule ikka rohkem jalgu tehtud ettepanekut ehitada linna keskossa klaasist ja niklist kiskavaid pilvelõhkujaid. Teha moodsaid McDonaldi tüüpi kiirtoitlustamise asutusi, sammuda ühte jalga lääne tuppa ja mis veel, Elam Ameerikaga. Aga ma mõtlen, kas meil tasub ikka eeskuju võtta pilvelõhkujate linnadest. Kas Tartu eeskujuks ei peaks rohkem olema sellised vaiksed ülikoolilinnad nagu Saksamaa vanim haiglapäraks või Ena Inglismaal Oxford, Cambridge klient ja teised? Tartu ülikoolil on oma ajalooline nägu ja see, mida mõnedki nimetavad provintsialismiks. See on küll nendes sisemine mõisteid, sest linnas, kus on kuus kuni seitse miljonit raamatut sealhulgas Eesti suurimaid rikkamaid raamatukogusid, kui mitte suurim rikkam Tartu Ülikooli oma üle viie miljoni köitega. Aga pealkirju omaette pealkirja on seal umbes kolme miljoni ümber. Peab inimene ikka õige vaene olema, vaimselt, kui ta kurdab, et tal mitte midagi teha ei ole. Nii oleme lõpule jõudnud ülikooli akadeemilist arhitektuuri Eesti vabariigi Tartu Ülikooli saamis ja arengulugu käsitleva saatesarjaga. Lahe võiks öelda nüüd õppeaasta jooksul on olnud 20 vestlust ja selle sarja teokssaamise ja eetrisse andmise eest. Ma tahan tänada Eesti raadio esimese programmi töötajaid Marielency Viljar Peetsi kui Tartu poolsed toimetajad ja Taavi Tagelit kui hilisõhtuse saate eetrisseandjat ja muusikaga varustajat. Samuti Tartu Ülikooli raamatukogu arhiivi ja neid küllaltki paljusid tartlasi, kes on mind toetanud kord tunnustava sõnaga kord kriitiliste märkustega, aga leidnud, et ülikool on seda väärt. Et temast aeg-ajalt ka pikemalt juttu oleks. Jäägu see nii ka edaspidi.