Pilistvere kihelkond on praegu üsna huvitava asustusega, sest. Kihelkond jaotatud ära kolme maakonna vahel. Viljandimaa, Järvamaa ja Jõgevamaa vahel on neli valda Ko kabala, Imavere ja Vana-Põltsamaa ehk Põltsamaa vald. Pilistvere ise jääb veidi suurtest teedest kõrvale, kuigi asub küllaltki Eestimaa keskosas. Meie oma ekspeditsiooni läbiviimise osas oleme väga tänulikud pastor Vello Salumile ja kogu pastoraadi perele, kes meid nõu ja jõuga ja mis väga tähtis öömajaga varustasid. Võime me öelda ainult häid sõnu kõigile Pilistvere kihelkonna inimestele sest kõik võtsid meid väga lahkesti vastu, juhatasid hästi, rääkisid, mida nad teavad. Ja meil oli selles kihelkonnas hea ja kodune olla. Väga tore on üldse, et Pilistveres on kõigi aegade jooksul olnud väga erksaid inimesi. Praegune raamatukogu juhataja lende, Allik on kogunud pilisteri, ajalugu, kultuurilugu ja muud sellist. Ja kõike seda on võimalik praegu pilistere raamatukogus lugeda. Väga head suhted tekkisid neil ka Pilistvere vanadekoduga sest pilistere vanadekodu asub vanas mõisahoones ja küllalt Pilistverekeskuses. Ja sealt saime meie palju huvitavat. Ja ma loodan, et ka meie pakkusime vanadele inimestele väikest vaheldust. Üldse kogusime Me Pilistvere kihelkonnast üsna palju kirjutasime kokku üles üle 2000 lehekülje mitmesugust rahvaluulet, laule, jutte, uskumusi, kombeid ja nii edasi ja lindistasime üle 30 tunni. Peale selle õnnestus meil kogudega hulka laulu gladesid, sest minister on tõesti üks selline kant, kus on väga alal hoitud oma vanasid laulu gladesid ja muid vanu asju. Selles mõttes on pilistere isegi, võib öelda päris erandlik kihelkond sest peaaegu igas talus olid alles need vanad laulukladet ja neid me siis väga usinasti kopeerisime siin kirjandusmuuseumis ringi. Ja õnneks meid usaldati. Üldse on pilistele rahvas olnud kogu aeg väga ärgasia, väga aktiivne. Seltsi tegevus on seal üsna varakult arenenud ja muidugi see seltsitegevus on natukene vana. Rahvalaulu võib olla teisele taandanud niimoodi eemale, aga sellest hoolimata on väga palju säilinud. On tekkinud mitmesuguseid ansambleid, ka praegu tegutsevad Capello ansambleid on üsna palju ja mitmed, kelle juures meie käsim, on siis seal pilli mänginud või seal laulnud. Muidugi on neid pidusid olnud mitmesuguseid, üks asi on seltsipeod, aga varematel aegadel on väga tihti peetud ka külades. Niisuguseid suvepidusid kas mõne inimese küünis, neid hüüti siis küüni või küünejubid kuhu toodi Gazett sisse ja pühiti põrand puhtaks. Ja siis seal tantsiti ja mängiti. Vanade lauludega ülalhoidmine on jäänud praegu just nende laulu bladede tasemele sest laulu gladedest põhiliselt ka lauldakse. Näiteks elab Imavere vallas külas paetalus Magdaleena Liivik, kes on praegu juba 89 aastane kuid ka sellel suvel laulis meile üsna palju laule lindile. Ja väga tore on see, et tema kodus need nooremad, kes talus elavad tema juures, õigemini tema talus, oskavad hinnata neid tema tarkusi ja tema neid vanu laule. Ja on ka ise parem lindistanud vanaema laule. Ja siinkohal kuuletegi mõnda nendest lauludest. Vanapoiss oli surema ja hing oli välja minemas Su või suurema ja Entel välja minemas. Ana vōi sai maha maetud piibu, toobikene suhu aetud Su võima maetud piibu, toobikene Su aetud seestagampi taeva poole, selle uhke linna ju su või taeva poole, selle uhke Lenna juure. Ingel talle vastu tooli kaasa ja ka, ega soola rooli so või vastu tooli kaasega ega õlale, oli Seenorontru sina lurjus. Äkki sa ma arma skaa endi nõudma sind haarama? Ärge Stiagi ta lauluga. Ta ei näe, arm ei roosteta, kui tuule nõuscortawani siiski staabarmeile edasi, kui tuule niux kord aga staabar meile öelda oli. See eetriteiba imi. Ega ma neid veel ja ka andja olda, On küll, oldi ka allpool. Või veel ja, ja ta on Küllo, oldi Kalvu. Jõe järve joobuda aine joa arm ei roosteta jõe järve jooputa. Ju arm ei roosteta. Praegu ollakse muidugi peale nende laulu, gladede, laulude, mida tegelikult osatakse ka laulda. Teatakse üsna palju veel lastelaule, kuid lastelauludest me täna vast pikemalt ei räägi, sest sellest saab võib-olla kunagi eraldi saate, aga mitmesuguste seltskonnamängude ja Mitmesuguste kunstidega on inimesed küll tegelenud näiteks balti lunastamisi teatakse üsna hästi siis omavahelises läbikäimises on kasutatud tüdrukud just eriti omavahel mitmesuguseid Oraakleid ja mitmeid ennustamismängude mänge. Kuid päris huvitavaid paroodiaidki teati. Siinkohal Loeb leili, Tepp ka nendest ühe. Kas linnukesest suurem? Kustas saab, Mihkel, söö, Kaarel nälga sureb. Tõnis loodab looga peal. Looga peale, hüppab seal aisa peal, Krõõt tõstab hääle. Palju teatakse praegu veel mõistatusi, parematel aegadel on olnud mõistatamine üsna tavaline asi on käidud koos mõnes peres või siis videviku peetud ja selle videviku ajal mõistatatud. Neid mõistatusi kirjutasime üles üksjagu, kuid Eevi valk andis isegi kopeerimiseks oma tädi kladed, kus oli sees nii laulud, kus patused, kus naljandid. Ja mõistatustest teadis leilid päris huvitavaid. Temal oli Kolga-Jaani päritoluga vanaema, kes talle oli üht-teist õpetanud. Näiteks niisuguse ise pikk tera, pikk, veel pikem pinu vedaja. See on ämblik. Või kukk, laulab kiignast Kaagnas bana laual osu all. See on siis kilk. Aga Paige kuldiaadist, mõistatusi. Näiteks tõstan ühtereid, tõstan teistreit ja pistan pataka vahele. Hobuse rakendamine. Või lehti Magnus teab vanades nurgas munauniks üles, on reheahi või nahkpüssi udukuul kanda, sihib, ninna laseb, on Pusu hais. Nii et niisuguseid üsna huvitavaid ja väga huvitava sõnastusega mõistatusi teatakse ikkagi veel praegugi. Mis puutub nendesse juttudesse, siis jututraditsioon on Pilistvere kandis üsna elab. Ja kõige populaarsemad ilmselt on Aljandid ja kõige populaarsem tegelane üldse tervest Pilistvere kihelkonnas. Naljantites on kahtlemata Rätsep kilgi Jüri sest need Kilgi Jüri lugusid teati peaaegu kogu kihelkonna ulatuses. Muidugi, kõige rohkem teati neid keskuses Pilistvere ümbruses koos aga isegi äärealades teati näiteks vallas ja, ja kabala vallas, et jah, oli jah, selline Rätsep, Kilk Jüris. Selle kilgi Jüri kohta räägiti, et olla rohtusid keetnud naiste raporteidnud. Tundud rätsepatööd, parandanud jalgrattaid ja teinud nii mõndagi. Ja kui kilgi Jüri kellegagi vastuoksa, läks võistlus elu nii kibedaks teha, et seda keegi eriti soovinud. Kilgi Jüri võis teha sulle väga korraliku ja ilusa ülikonna, sest õmmelda oskas. Aga kui ta jälle sinuga pahuksisse sattus, siis võistlusele ülikonnaga nii vussi keerata. Sest kord oli niisugune lugu olnud, et kilgi eri oli Ühele mehele väga ilusa ülikonna õmmelnud. Meie käest siis küsiti, et kust ta sellise ilusa ülikonna saanud mees ütelnud, et linna rätsep tegi aga kilgi Jüri juhtunud seda kuulma. Ja nüüd, kui mees läinud kilgi Jüri käest teist ülikonda tahtma, rikkunud tema ülikonna, päriselt. Mees siis pahandama, et kuidas sa siis nüüd eelmine kord õmblesid nii ilusasti siidi teinud kilgi juhi. Aga selle ju linna rätsep tegi ja tihtipeale ei võtnud kilgi Jüri mõõtugi vaid vaatas, et ah seal põllu peal, niisugune mees on külma, selle teen. Näiteks räägiti niisugust lugu, kilgi Jüri, tema oli ikka rätsep küll ja tema käis Imaveres ka õmblemas kutsuti talusse õmblema. Perenaine ütles, et maa, kutsun ta mõõtu võtma. Jüri ütles, et pole vaja kutsuda, et ma nägin teda küll ta oli nihukene oina kerega poiss. Või siis oli jälle teinud talis jõuka vimkamees küll et teine püksisäär oli lühend, küsiti, et miks sa nii tegid. Noh, tal oli teine jalg künnivaos ega mina teadnud, kas tal olid need ühepikkused. Ja üldse näitest Gildi Jürist räägiti väga-väga palju lugusid. Praegu ei ole meil ekspeditsioonidel kokkuvõtteid tehtud ja sellepärast ei oska praegu öelda just mitu varianti meie kokku sellest kilgi jürilugudest saime, aga neid tuleb ikka oma 50 ringis vist ära. Ja kindlasti on inimestel veel paljugi, mis, kas rääkimata ununes või mida lihtsalt ei tahetud rääkida. Sest mõned jutud, nagu inimesed ütlevad, on sellised, mis ei kõlbagi rääkida. Teised naljandi tegelased olid Kiisa, Jaak ja üldse lendre pererahvas siis pastorid, Mikwitzia Steinberg, endised pastorid ja Nendest räägiti ka üksjagu lugusid. Pastorite naljandid, mis Mikwitzi kohta räägiti, olid sellised tavalised traditsioonilised pastori naljandid, mida siis seostati just Nikvitšiga sealkandis. Aga toredaid naljalugusid oli üsna palju. Ja lihtsalt naljandeid oli ka. Nii jutustab Calebi Magnus ühe loo. Ja siis vaata ühest, ühest alusele. Kas te seda aekdooti pole kuulnud? Ühest alus suri ära, perenaine ja naaber Ilus varastati ära, mootorratas. Kas te olete seda kuulnud? Aga õpetaja läks nüüd seda kirstu panema, aga ta juhtus sinna majja, kus mootorratas varastati. Peremees oli neid seal väljas ja ja ta läheb ilusti peremehe juurde ja avaldab kaastunnet ja kõik ja peremees löök, kui mees ta sitast oli poisikesed taaga Jokkerdasid täis mees selga ei läinud eest ajas ees törises Takayast tossu välja, ei sess põldmete kedagi. Naljajutud olidki minu arvates jutu repertuaarist just domineerivad pärast, et ilmselt pilistele rahvas armastab nalja ja oskab sellest lugu pidada. Ja kihelkonnas on olnud ka selliseid väga koloriitsed kujusid. Üldse, siin on see juttude tegelasi, selliseid huvitavaid inimesi olnud, aga muidugi igas külas on olnud ka oma laulutegijad. Ja nendest laulutegijatest võiks ka jälle saada täiesti omapärase ja huvitava ülevaate, kui hakata neid kõiki kokku võtma. Sest Pilistveres endas oli laul. Kirivere külas oli oma lauloopre, külas oli oma laul, palukülas oli oma laul, nii et seal öelda, et peaaegu iga küla kohta on olnud oma külalaul ja see on käinud siis ikka niimoodi ühe pere pealt teise pere pihta. Ja igas kandis on olnud siis vähemalt mõni laulumeister, kes, kes siis istub maha ja mõtleb välja jälle siis selle uue külalaulu. Ja selle külalauluga on küll niimoodi, et neid niimoodi on suhteliselt raske koguda, sellepärast et külalaul ikkagi puudutab noh, oma küla inimesi ja seda nii väga kergesti laulda ei taheta või kui lauldakse, siis öeldakse, et ära sa mitte raadiosse pane või ära sa mitte kellelegi teisele näita. Ühesõnaga, see külalaul on selline natukene keelatud traditsioon ja just sellepärast, et need inimesed, kellest laul on, võivad ju elus olla või nende sugulased ja võivad siis pahandada. Aga kui inimene kord laulu sisse on saanud, siis ega sealt laulusest välja nii kergesti ei saa. Ja neid laulumeistreid on olnud Pilistvere kandis tõesti väga-väga palju. Piiriveere, see joon kuulus mitme eval sees, sest linnapeaks on rahvale on väga tuntud mees. Sulle kasukaga varsti Pilistveres puudub veel elektrivalgustus sees ja alarahvale on tundmatu ja uus mõõne poest. Tee otsas näedsa väikest traadijuppi kogu plaan see nõndamoodi. Läheb meil küll uppi oma meeste vahel, olla asi rääkini, eks või, ja lihatraadi otsi pikemaks kavi. Linnarikkam asutuspiimameierei sealt laiali. Kuulus Eesti, Taani või iga mees, meil loodab etüüd varsti püüliza sees töötama, nüüd hakkab jo jahukombinaat. Kahju, et melootid olnud nõnda õelad katki närinud. Piss peened püüli sõelad asutusi rahva kasuks töötamas on kolm, kuid räägitakse Bel laatsaret on Riga külm. Sellepärast. Mõni mees veel kardab ennast arsti. Piira Jaani. Tervist tulla talle varsti ja mis veel puudub, see on kuulus Pilistverelaat, kus Murrow kõrtsis vintis peaga laulis, taluda, et laulis. Konilaual oli laulu heli teisel päeval. Tere, kodunt järelduli Kaubamaja tsi, riikla ja uhke pritsikuur. See näitab, et me linnas hästi areneb kultuur, kes vaimu. Toimetab neid mehi on meil kaks ja teisel on peale panna. 1000 lastetusemaks. Juttudest usundiline jutt oli muidugi mitte eriti teada, tähendab neid räägiti, aga enamasti olid inimeste üsna realistlikud. Ja eriti palju seda ei uskunud. Ah, ega meil oli küllalt koolitatud rahvas, meie olime üsna selline lugenud ja selline rahvanurk ja meil ei olnud palju ebausku ja siis neid ebausujutte ka enamasti seletati ikka mingi reaalse põhjusega. Näiteks kui kedagi peetakse kummituseks või arvatakse, et see on kummitus, siis tegelikult selgub ikka, et, et seal taga on mingi kas hobune või või mõni loom või, või teine inimene, tuleb vastu või heinasaad või ühesõnaga enamus jutt oli niisuguseid, et et kedagi peetakse Tondiks kummituseks, aga tegelikult ikkagi saadakse lõpuks ära, kas see inimene on olnud nii hull, Käia saadakse ikkagi teada, et tegelikult oli seal taga kas mõni hobune või või midagi muud. Mis puutub rahvaarstidesse, siis üldse Pilistvere kandis neid rahvaarste väga palju olnud ei ole. Ka kirjandusmuuseumi varasemat materjali Pilistvere kohta vaadates selgub, et neid lugusid just eriti palju ei ole. Kuid üks tuntumaid rahvaarste sealtkandist on Jüri raba olnud ja sellepärast oli minule see ekspeditsioon päris huvitav, et mina sattusin olema rabakukk Jüri lapselaste juures. Need olid filmikütt sarja Linda sulg, kes siis rääkisid sellest, kuidas nende vanaisa siis arstis. Ja tõesti sellest rabakukke Jüri artimistest ja teadmistest on kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas ka varem kirjapanekuid. Ja mõlemad õed rääkisid seda, et nende vanaisa oli saanud siis selle ravivõimed sellega et oli vainu köied, isegi mitmed vainu köied ära lahutanud, seb ainucase on niisugune pisikestest ustikestest koosnev mis tuleb siis sõrmedega ära lahutada. Ja siis võib inimene saada sellest ravivõime. Ja see jüri olevat siis seda teinud ning oskas arstide, mitmesuguseid maa-aluseid ja üldse mitmesuguseid niisuguseid haigusi, millega keegi teine hakkama ei saanud. Nemad Helmi ja Linda rääkisid ka sellest, kuidas nende endi õde oli olnud sellist vistrike üleni täis ja üleni mädanenud ja kuidas siis vanaisa selle oli terveks teinud. Ja tema juures käidi kohe ikka kaugemalt. Kuigi see jüri rabakukk oli. Mitte niisugune arst, kes, kellel oli kogu aeg ainult järjekord ukse taga ja ainult arstis, vaid ta tegelikult teenis oma elatist ikkagi põllutööga. Aga kui keegi abi vajas, siis ikkagi aitas ja ütles, et mina ei taha mitte midagi tasuks. Mina tahan ainult inimesi aidata. Ja siis üks mõisahärra tuli siis imearsti juurde ka, olid ka Corbad peol ja pidi ööseks sinna jääma. Ja ema ütles siis, et lapsega tuli ja vanaisa ei kartnud, et külgi hakkab. Ja pani siis selle haige lapse, selle mõisahärra lapse siis oma lapse juurde. Ja tõesti, ta sai siis selle mõisahärra lapsega terveks arstida. Ja siis oli vanaisa veel hobuseid kokku ostnud ja kelle jalgade peal olid siis kooljaluud ja siis need kooljaluud terveks teinud, ära parandanud ja siis sai siis selle hobuse uuesti ära müüa. Aga arstidega on alati see lugu, et kui nad vanaks jäävad, siis tahaksid nad kindlasti oma teadmised kellelegi edasi anda. Ja siis see vanaisa oli tahtnud oma ühele lapsele siis oma tarkusi pärandada, aga see hakkas kartma, et see nõidus ja nii jäidki siis tema tarkused temaga koos ja järgnevad põlved siis neid tema oskusi edasi pärandanud. Muidugi selliseid tarku oli igas külas, kes oskas lapsi vastu võtta, sest igas külas olid oma ämmamoorid. Ja neid oli tõesti teati ja neid oli olnud ikkagi igas külas. Aga selliseid suuremaid arst mitte just väga palju niisuguseid väikseid vigasid nagu soolatüügaste arstimine või, või maa-alused või veel selliseid oskasid paljud ära võtta, niisuguseid ja maarohtu tunti ka. Ja nendest osati teed keeta. Kuid selline väga palju sellist ebausku ei olnud. Et öeldi, isegi kui ei ole nõiauskujad, siis pole nõida nõidumas ka. Nii et, aga tore oli veel see, et palun võtmise sõnad olid peale nende tavaliste, selle valu teati ka teisi, näiteks paike kull taimetsa külast luges nii kivi külge kännu külge, roisu külge roika külge, Winwen haavast välja, Ilbates iiriku poole karates kaariku poole, joostes juuriku poole vilistades Viljandi poole iga nelja tuule poole, meie laps saab terveks. Nii et selliseid lapsega mängides või, või kui laps haiget sai, siis tema lohutamise sõnu oli üsna huvitavaid. Üldse on vanaemadelt vanaisadelt nii mõndagi päritud. Leili get anna mõisast, näiteks temal oli Kolga-Jaani päritoluga vanaema. Ja tema teadis seatapmise juures peale selle tava-lise et mis Kuustule siga tappa, teadis tema veel nii mõndagi. Tema vanaema ütles, et seapõrna ei tohi lapsele anda väikesele lapsele kukub hobuse seljast maha või seamaksa ei tohi anda, et siis tuleb laps pudikeelega või seakeelt ei tohi anda, õpib valetama. Nii et niisuguseid kunste ikka kas siis usuti ja tihti tõemeeli öeldi neid naljaga pooleks. Aga niisuguseid asju väga mäletati. Nii et seda inimesed ikkagi teavad ja peavad meeles. Üldse peab ütlema Pilistvere kihelkonna kohta seda, et et inimesed on tõesti väga huvilised, tähendab kõik see, mis on varasematest põlvedest alles jäänud või mida need vanemad ja vanaema mad õpetanud, see on, seda on kuidagi ikkagi edasi kantud. Inimesed ei ole küll eriliselt niimoodi ebausklikud, kuid nad on väga palju meeles pidanud, sellest väga palju tähele pannud. Ja just pärast on seal tänini nii palju huvitavat säilinud. Ja praegu on pärast meil siiski viimane aeg käia niimoodi mööda neid külasid, et inimesed on väga palju talletanud, meeles pidanud, aga praegu on meil siiski ka juba tehnikat selleks, et üht-teist üles võtta ja säilitada päriseks. Nii et praegu see kogumistöö on juba ka sellepärast et me saame nad lindile võtta ja neid paremini säilitada kui mõnikümmend aastat tagasi. Ja muidugi sellele tööle saab oma kihelkonna rahvas igal pool ja ka Pilistveres kindlasti kõvasti kaasa aidata. Sest igal pool on olemas niisuguseid inimesi, kes on ise kogunud teistelt ja saatnud kirjandusmuuseumisse niga pilisterest on ka varem kogutud ise kirja pandud jutte ja nii on kogunenud neid lugusid ja laule kenakene hulk. Ja praegu kindlasti oli meie ekspeditsiooni seltskond selleks liiga pisike, et kogu seda suurt kihelkonda otsast lõpuni läbi käia. Pealegi olime me põhiosa sellest jalgratastel. Ja nii ongi mul veel palve Pilistvere kihelkonna rahvale. Kui teil on selline arvamus, et me mõnele poole või mõne väga vajaliku koha käimata jätsime, siis kirjutage meile, kas pange ise need lood kirja või kui teie arvates on väga vaja, siis kutsuge meid tagasi. Meie aadress on Tartu Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond Vanemuise tänav 42. Nii et meile võite alati kirjutada. Ja kui teid huvitab, mida meiegi kuulsime teie kihelkonnast, siis võiksite ka meie juurde tulla ja te saate seda materjali näha, mida meie siit kirjutasime ja mida meie lindistasime. Nii et kuna kõik need kogud on juba Jakob Hurda aegadest kõigile kasutamiseks, siis ei ole ka praegu kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas selleks mingeid piiranguid tehtud, tähendab, kohapeal saab kõike seda materjali lugeda ja kasutada. Muidugi kaasa viia siit midagi saa. Ja Sellesuvise korjandusega täienes Pilistvere kihelkonna materjali osas meie fondid väga oluliselt. Ja veel kord suur tänu neile kõigile.