Austatud, kes käine kuule ja oli meil eelmine kord juttu Tartu ülikoolist 1900 kahekümnendatel aastatel ülikoolist kui õppeasutus tusest nähtuna selle õppeasutuse poolt õppejõudude ja vanemate inimeste pilgu läbi tõdesime, et ülikool sai jõudsalt jalad alla. Et õppetöö siin toimus neljas keeles eesti, saksa, vene ja kohati ka soome keeles. Ja et 20.-te aastate lõpul oli jõutud nii kaugele, et võidi juba üle minna täielikult eestikeelsele õppetööle. Tahaksin rääkida ülikoolist, nähtuna üliõpilaskonna noorema rahva pilgu läbi tema muredest ja rõõmudest, olmest, seltsidest, organisatsioonidest, korporatsioonidest. Kui meenutate üliõpilaste arv Eesti ülikoolis saavutas oma maksimumi 1926. aasta sügisel siis oli immatrikuleeritud 4006 151 nendest üle 90 protsendi eestlasi. Siis veel suuremal määral sakslasi, venelasi ja juute. Tudenkonna jaotus sooliselt oli, et kaks kolmandikku ülikoolis olid mehed, üks kolmandik naised. Naiste ilmumine jääb püsimajäämine. Ülikooli oli tol ajal üks märkimisväärsemaid tendents. Mehed olid põhiliselt vabadussõjast olnud Nende hulgas palju vanemaid elukogenud mehi, kes püüdsid nüüd tugeva tööga tasa teha. Neid kaotatud aastaid, mis olid läinud vabadussõja või ka maailmasõjaaltaril. Oli kiirelt kutse taotlejaid, kes võimalikult lühikese ajaga, et kulude ülikoolis õppimiseks oleksid väiksemad, tahtsid saada kutse kätte. Aga oli ka neid, kes elasid õige rõõmsat tudengielu. Oskar Rütli tollaaegne avaliku elu tegelane kirjutab oma mälestustes järgmist. Kaks möödunud sõda olid jätnud oma jälje üliõpilastesse. Närvid olid kõigil rindel olnutel saanud kannatada, kestis aastaid, enne kui kõik jälle normaalse ilme võttis. Paljud üliõpilased olid muutunud Stahlis kaudseteks ja kombetki olid mitmes suhtes teistsugusemad kui enne sõda. Sama käis ka moraali kohta. Viisakas kohtlemine oli asendatud pooleldi jõhkrusega ja kohati oldi isegi toored. Suur pahe oli, see loomine oli kasvanud ning õppimine ja toorete sõnade tarvitamine ja vandumine tihti koosistumisi tumestasid. Paljud sõjast tulnud olid ka niisuguses olukorras, et nad polnud enam suutelised ülikooliõpinguid jätkama. Kuid kõigele sellele vaatamata kasvas üliõpilaste arv kiiresti. Sõjast osa võtnud kooliõpilastele võimaldati riigi poolt tasuta õppimine ülikoolis. Need, kellel sõtta minnes oli ülikool pooleli jäänud, tulid ka enamasti tagasi. Paljud uued eestikeelsed keskkoolid saatsid samuti ülikooli hulgaliselt noori teadushimulisi asutati õhtugümnaasiumi, kus võisid haridust omandada täiskasvanud, kes päeval olid kinni oma kutsetöös. Kõik see paisutas meie ülikooli kiiresti ja varsti oli eesti hiljem belglaste suhtelise arvu poolest üks esimesi riike maailmas. Oli loomulik, et niisuguse tungi tõttu jäi meie inimeste vaimsesse arengusse mõningaid lünki ja terade seas oli ka palju, aga neid leid. Kuni 1926. 27. aastani paistis, et kõrgema haridusega noorel inimesel ei ole erilisi probleeme sobiva töökoha leidmiseks. Eesti vajas eesti keelt, valdavaid spetsialiste, ametnikke, koolid, eelkõige gümnaasiumid vajasid õpetajaid. Kuid senine vakants sai täis ja 1927.-st aastast peale hakati juba rääkima haritlaste üle produktsioonist. See teema tõusis eriti teravana esile. 1930.-te aastate alguses, mil Eestit tabas ülemaailmne majanduskriis. Nüüd mõni sõna sellest, kuidas üliõpilased saabusid Tartusse. Paljud tulid rongiga põhja, kui lõuna poolt, sealt, kus raudteejaamad olid olemas ja 20.-te aastate alguses oli see rongisõit teinekord küllaltki romantiline. Alis. Harri Moora abikaasa elab praegugi Tallinnas aastaid juba üle 90 meenutas järgmist. Ta oli Tallinna tüdruk. Meie klassi tüdrukutega ühines teisigi, nii et Tartusse sõitjaid oli õige palju. Keegi hea inimene andis meile nõu, üürige kaubavagun, kuhu mahub peale teie enda kui ka kogu kraam. Nii tuleb tükk maad odavam ning tavalisse reisirongiga sõites oleks kallim. Nii tegimegi. Mul on alles saatekiri, millega Tallinna jaam läkitas Tartusse ühe kaubavaguni 32 üliõpilasega. Võtsime sinna vagunisse kaasa igasugust vara, sellisel hulgal otsekui sõidaksime maailma lõpp, puu, kus pole midagi eluks vajalikku saada. Raasiku jaamas vanemate kaudu olen sealtkandist pärit, ootas tädi vankritäie toidumoonaga. Tal oli seal kartuleid ja kapsaid, jahu ja liha ja kõige selle krooniks veel suur hunnik peeneks lõhutud ja puntideks köidetud pliidipuid. Et lapsel oleks Tartus hea käepärast võtta. Veel kuulus mu kraami hulka suur valgest riidest voodikotid, ettenägelikult põhku täis topitud. Eks sõjad ja revolutsioonid olid teinud inimesed ettevaatlikuks ettenägelikuks, mis pärast kallid, kodused andsidki mulle kaasa. Vähemalt poole aasta moone. Sõit venis pikkamööda, aga rõõmsalt, kuni olimegi õhtul Tartu vaksalis. Olin juba varem endale Tartus vaadanud toa natukese sealsus Riia mäel ühes vaikses tagahoovis, Blouab Klumbergi juures. Häda oli aga selles, et sel õhtul ei olnud proua Bloombergi kodus ja mul tuli koos käru mehega kärul mu varandus kõrgus otsida öömaja hoopis lossi tänavas elava kooli juures. Kärumees Norrises, et seda ei olnud kauba sees mööda munakivi sillutust vastu, väge on ju raske sikutada, egas midagi. Haarasin käru käsipuust kinni ja aitasin kaasa, ei saanud ma ometi tänavale ööbima jääda. Järgmistel päevadel tirisin oma kraami proua Bloombergi häärberis. Suur punane kast jäi aga lossimäele paremaid transpordiaegu ootama. Need saabusid koos lumeteega. Siis võtsin ühel vaiksel õhtul kasti nööriga järele ja vedasin seda nagu kelku Riia mäe poole endal hirm nahas, et korralikud Tartu põrieli tulevad vaatama ja riidlema, kes nende kallist õhturahu nii sündsusetu viisil rikub. Aga õnneks ei tulnud. Nii lõppes minu suur kolimine Tallinnast ülikoolilinna Tartusse. Hiljem oli võimalus Tartusse sõita ka omnibussiga Ants Rulli. Viljandi kandi talupoiss meenutab, kuidas ta 1930. aasta sügise alguses Viljandis sõitis bussiga Tartusse jaamamäele. Siin, kus praegu asub Eesti põllumajandusülikooli peahoone. Selle tiivas kaitseliit seisis tol ajal hobupostijaam, mida kasutati ka Talle oli korter lubatud promenaadi tänaval sugulase juures kuid jälle häda ei pääsenud sugulaste juurde sisse. Nähtavasti olid kodunt väljas ja rulli kirjutab, mida teha, otsida võõrastemaja. Aga kust seda leida ja milline see peab olema, et sobiks verivärskele tudengile, kes seni polnud kordagi ööbinud võõrastemajas ja kelle rahakott oli õige piiratud, mis muud. Vana hea voorimees, aita paar sammu edasi, Barclay platsi ääres seisidki teenistusvalmis voorimehe troskad. Ühel neist istus pukis, vuntsidega vanem mees, kuula säramu soovi esindas täiendava informatsiooni saamiseks paar küsimust, et kas see peab olema ka lõbus võõrastemaja ja kas preili peavad olema ja kuulnud, et see peab olema keskpärane võõrastemaja, kus ainult töö saab ära magada. Algaski sõit Vene poodidest mööda kvartali osa Aleksandri tänavat pidi, siis pöörasime jõe poole ja peatusime hämaralt valgustatud maja ees, millel ilutses silt hotell, restoran Moss, tasunud voorimehel arve. Astusin koos kohvriga võõrastemaja uksest sisse. Vantidele väike tuba, seal. Altrestoranist kostis kisa ja kära, ent sellega harjusin ruttu ja väsinud inimese noore inimese und, see palju ei seganud uks lukku ja voodisse. Aga hiljem kuulis, et see võõrastemaja oli Tartu peal kurikuulus just oma selliste kergete elukommete ja vastavaid elukombeid esindavate daamikeste poolest. Tartu voorimeestele heideti veel ette, et nad kasutasid esmakordselt Tartusse tulnud tudengite teadmatust ja tegid neile ringsõidu linnas et voorimehe tasu suurem tuleks. Aga omalt poolt oli see hea, näidati ära ülikoolilinna tähtsamad kohad, kivisild, rindpoed või kaubahoovi kant. Ja alles siis, kui jõuti võõrastemaja ette voorimees ütles, mis see kõik oli maksma läinud. Poolkaardiga. Reedene päev. P ja. A. Ja. O. Preeennas. Ja siis viisin ma kuule veega ja vesi. Kuule. Ju ma ju Tartus. Kaugel? Aga? Siiski ma noorena. Kuule. Jaa? Jaa. Jaa. Tulid ülikooli tuli leida endale ulualune ühiselamuid, kui selliseid tol ajal veel ei tuntud. Tartus oli piisavalt üliõpilastube ja üliõpilaskortereid. Aga sobiva toa või korteri leidmine ei olnud niisama lihtne. Tallinna postilmus selline ajaleht kirjutas järgmist. Kusagil mujal ei üritamist nii massiliselt möbleeritud tube kui Tartus. Kellel on perenaisega head suhted, pääseb uue toa otsimise vaevast ja leidub neidki, kes terve oma ülikooli aja elavad ühes ja samas toakeses. Kuid harv pole ka see, et iga semester kolitakse vahelduse ja õhupuhastuse des uude korterisse. Eriti siis, kui perenaisega on tekkinud arvamuste lahkuminekuid. Olgugi et Tartu perenaised on suurelt osalt tudengitele. Ühelt poolt juba välja koolitatud ja nooruse ülimeelikkusega harjunud daamid. Maavärisemine on ka vastuvõetavam kui möbleeritud toa otsimine, kurdavad mõned tudengid. Toa otsimisega on sama lugu kui naisevõtmisega. Naise õige iseloom tuleb alles pärast pulmi nähtavale samuti nagu toa ise loomudki. Tõsi, kuulutusel on mugav tuba, aga see on petlik, sest sageli seisneb kogu mugavus nagisevate vedrudega vanast diivanisse. Rajal nõuab perenaine, noor üüriline olgu anšl antli. Need on enamikus saksikud tädid, kes näivad minevikus peenemat elu nautinud olevat ja elavad nüüd kahekesi oma spitsi võitaksiga. Neil on üürilistele kümneid lisanõudeid, kõik keeldudega seotud. Lubatud on ainult üüri täpne tasumine. Aga ega ka tudengid olnud mingid inglid. Tallinna Post kirjutas, et ühel vaiksel tudengil jutumärkides olnud imelik komme panna pärast pidu veinipudelid muidugi tühjad pudelid, siis aknalauale ritta, aken lahti teha ja siis revolvriga pudelikaelu puruks pommitada. Kui tema käest tuldi küsima, miks ta nii teeb, ütles ah, mul pole kodus korgintseri ja sellepärast pean harjutama. 1925. aastal tuli Tartusse filoloogiat Slodeerima Tallinna poiss Paul Berg, kes hiljem eestistas oma nime Aristeks. Ta kirjutab järgmist. Muret oli mul muidugi korteriga. Mul oli Tartus küll onu Jaan oma naisega, aga nende ühetoalises elamises Kastanje tänaval sain peatuda vaid mõne esimese päeva, kas siis põrandal magades. Üliõpilastuba oli küll võimalik leida, aga selle eest nõuti raha. Pidin mõtlema odavale toale, kus oli tuba üürida. Seal oli aknale kleebitud valge pabeririba. Käisin paaris kohas vaatamas. Enamasti olid üürileandjad vanad saksa daamid, kes tõid eeliseks Hirgen Simiton onstaidž plashenda fermesson sinist ekstrapet. Saalen. Tähendab, te võite siin meiega saksa keelt kõnelda, selle eest ei pruugi eraldi tasuda. Üür oli aga kallis ja lisatingimusi esitati ohtralt. Ei tohi suitsetada, ei tohi õhtul valjusti rääkida ei tohi naiskülalisi tuua, peab aitama ahjugi. Ta peab jalad uksel puhtaks pühkima ja nõnda edasi. Kõik see otsimine toimus enne semestri algust. Lõpuks leidsin oma sõbraga tähe tänav 86 otse Tolstoi tänava nurgal sobiva katusekambri. Elasime selles korteris kaks aastat, makstes toa eest kokku 15 krooni kuus. Elekter oli peremehe poolt, kütuse pidime ise ostma ja ka toas olevat raudahju kütma. Nädalas kraamiti tuba. Vahepeal tuli meil jänestel puhtuse eest hoolt kanda. Õues olid halupuud ja pump kaev, sealt tõime pangega vett. Peremehe käest saime kuuma vett tee tegemiseks ja habemeajamiseks. Oli omaette vaikne elamine, mistõttu olime Ta oli ka hästi rahul. Selleks, et tuba säilitada. Ka järgmiseks õppeaastaks tuli meil üüri tasuda ka suvekuude eest, mil me polnudki tartus. Nii saabus 1925. aasta immatrikuleerimis päev, kirjutab Paul Ariste. Uued rõivad seljas läksime aulasse, kus oli pidulikkust ja muusikat ja rektor Heinrich Koppel andis isiklikult kätte üliõpilastõendi ja surus igaühe kätt. Aga Ennuga aulasse jõuda tuli minna suure kella all mööda Friedrich Siimanist ametliku nimega ülikooli portjeest, kellel oli aga mitmeid hüüdnimesid. Nii nimetati simmanit rektor Innofitsiaalis, tähendab ebaametlik rektor hüüti teda Peetruseks, piss markiks. Simmanit peeti kõige populaarsemaks meheks ülikoolis, keda tundis küll iga tudeng, ka need, kes polnud veel oma ihusilmaga rektorit näinud. Ta kandis portjee mundrit, mis tsaariajal olnud eriti kulda ja karda täis, nii et peahoonesse juhtunud maainimesed pidasid teda ülikooli ülemaks. Õppejõude tervitas soliidse kummardusega. Ta oli peahoone osas nagu mingi infokeskus. Siin on üldse alati teada jõududest või ametnikest oli tööle tulnud, kes juba lahkunud, kandis ta väikese jootraha eest kasulikku informatsiooni üliõpilastubade kohta mille pakkumiskuulutusi oli mustal tahvlil mõnikord kappakikesena laual õige palju. Nii teadis ta öelda. Kuspool on kuriperenaine, kus mehelesaamist ootav tütar, kus elamistingimused, vabalard ja nõnda edasi. Korporantidel oli komme saata rebaseid Siimanni juurde küsima, millal härra professor jutumärkides saaks neid eksamile võtta. Viimane oli selliste naljadega harjunud ja tal olid tabavad vastused keelel. Veel oli Siimanni ülesanne viia huvilisi aula kohal olevaid kartsereid uudistama. Vanema mehena torises tai seejuures, et pidest üles-alla ronimine ei ole talle enam hea kohane öelnud ajakirjanikele järgmist, oli siis 65 aastane juba 31. aastal. Ma pean olema siin postil jooniks toimetama ülikooli tulnud kirjad igaühele kätte riputama iga päev kuulutuse üles valvama tudengite riideid, lukustama uksi. Tülikamad on mulle aga öised ülevalolemised, sest professorid peavad tihti koosolekuid südaööst kaugelt üle, sina ka muudkui käi, võtmekimp vööl ja lukusta uksi. Hea on see, et mul läbisaamine tudengitega on mõnus ja sama võin öelda ka läbisaamise kohta. Professorite ja õppejõududega. Õppimine ülikoolis oli tol ajal tasuline. Kuigi paarkümmend protsenti üliõpilastest oli igal aastal õppemaksust vabastatud ja nagu varem öeldud, vabadussõjast osavõtjatele oli kõrghariduse omandamine priis. Aga probleeme oli, kuidas ära elada, kuidas ots otsaga kokku tulla. Ja 20.-te aastate lõpul oli teravalt päevakorras üliõpilaslaenu küsimus. Selle kohta kirjutati üliõpilaslehes. Üliõpilaslaenu kohta peab küll ütlema, et häda ajab härja kaevu. See laen oleks sobiv juhul, kui üliõpilane saab pärast lõpetamist kõrgepalgalise koha, mis võimaldaks kiiresti tasuda üliõpilaspõlve võlad. Aga võlad rõhuvad ka pärast tööd, löövad alla meeleolu, ei saa asutada perekonda. Enamik 25 kuni kolmekümneaastasi haritlasi on ju poissmehed osta oma erialale vajalikku sisseseadet. Mõtted on muudkui võlal ja selle protsentidel. Seetõttu on kogu eluroopast väljas ja noor haritlane kannatab depressiooni all. Üliõpilaslehes kurdetakse ka selle üle, et tõsiselt õppijaid võiks olla tunduvalt rohkem. Eduard Roos kirjutas 1928. aastal. Börs on vaheajal rahvast täis. Tõrsiks nimetati üliõpilasarr koos peahoone fuajeed suure kella ümbruses, kuhu koguneti niiet Persson ajal rahvast täis küll tekliga ja teklita. Mütse küll ühe ja mitmevärvilisi. Kõlab aga akadeemiline kell ja siis on kõik kadunud. Osake läheb loengutele, suurem osa aga kolmepäise Tartu vampiiri Verner Vatmann Linda embusesse. Need olid siis starti, tolleaegset kohvikud. Neid tõmbab suur turupankade Kolmnurk, restoranid, lokaalid ja kenad. Praegu on meil jalgade ajajärk hästi, Foxi hõõruvad jalad charlestoni murdvat varred. Kuld ja hingeõnnistus annaks üliõpilane nende eest. Probleemiks oli ka ülemäärane alkoholi pruukimine. Kuraator Peeter põld karskusliikumise eesseisja kirjutas 1920. aasta novembris. Paljud üliõpilased on sõja ajal oma aated kaotanud, meie paremad asutused nagu Vanemuine on muudetud joomapaigaks. Haritlased taaruva linnatänavail. Pidudelt kantakse noori mehi välja. Nii mees- kui naisüliõpilased joovad end laua alla. Vanemuises löövad nad aga avalikke lahinguid. Ja Peeter põld toonitab. Karskusliikumine on just üliõpilastele sotsiaalne kohustus. Siin ei tohi külmaks jääda ega kõrvale hoida. Rahvas peab äratundmisele jõudma, et alkohol, tema kõige suurem vaenlane on meiega, rahvas võitis vaenlased, kes tulid idast ja läänest. Nüüd tuleb tal võita veel kolmas vaenlane. Alkohol pandi alus ülikooli karskusseltsile. Aga eriti massiliseks ega tugevaks seltsiks. See ei kujunenud. Keskööprogramm. Üliõpilasorganisatsioonid jagunesid kaheks. Korporatsioonid ja üliõpilasseltsid. 1925. aasta lõpul tegutses Tartu Ülikoolis kokku 85 üliõpilasorganisatsiooni. Rusikareegli kohaselt kogu üliõpilaskonnast kuulus korporatsioonidesse 20 protsenti mitmesugustesse seltsidesse 30 protsenti ja ülejäänud 50 protsenti olid siis valge mütsikandjad metsikud või organiseerimata üliõpilased. Seltsid koondasid üliõpilasi põhiliselt vaimsete huvide ühisteni huvialade alusel korporatsiooni taga silmas pidades tulevase karjääri tegemise võimalust. Polnud mingi saladus, et pankurid ja rahandustegelased olid korporatsioonis Vironia juristid ja kõrgemad politseiametnikud, Ugalas, riigiametnikud, hiljem ka vapsid, koondusid Sakalasse ja nii edasi. Ülikooli õppejõudude demokraatliku intelligentsi hulgas arutati pikalt kuidas suhtuda korporatsioonides. Peeter treiberg, hilisema nimega Peeter Tarvel kirjutas 1925. aastal. Üliõpilaslehes tundub olevat otse kuritegu meie rahvusliku tuleviku suhtes kui väga paljud akadeemia kodanikud. Üliõpilasaastatel lõbukultuuriuimas omandavad elumehelikud kalduvused, mida edaspidine eluproosa ei luba minimaalses määras rahuldada. Kui hävivad üliõpilaspõlves kujunenud illusioonid, tekib virilate õnnetus laste jutumärkides ülearuste inimeste klass. Ja riigile ja rahvale võib see kujuneda suureks tüliallikaks. August Palm sekundeerib talle. Samal ajal, kui Eesti riigis on käimas kibe ülesehitus harjutab noor korporantlik intelligents vehklemist, teklite läbilöömist, klambritest, ka naised teevad seda. Loobib mõttetuid ja absurdseid määrustike pähe, võõrdub ümbritsevast kultuurilisest ja sotsiaalsest elust ja Pummeldab. Korporatsioonid on vaimse ja poliitilise konservatismi, härrasskulptuuri, egoistlikku mõnutsemise ja elupõletuse taimelavaks. Tõepoolest, korporatsioonides enestest kuuldub analoogilisi mõtte halvastusi. Vändras elanud korporatsioon Ugala vilistlane Eduard Kärner kirjutas 1928. aastal Ugala ühe juubeli puhul järgmist. Kui mina õppisin, siis iga väiksemagi eksimuse eest määrati karistusklaas säržis. Tihti lasti rebast neid nii kaua juua, kuni ta viimaks ise alkohoolikuks muutus. Paar aastat niistud heerinud jutumärkides noort meest oli raske ära tunda. Rasvane lai, vananenud ilmega nägu oli nende rõõmsate päevade tunnistaja. Mõned vanemad tudengid purjutasid vahel päevade kaupa konvendikorteris minnes sageli telleeriumine ja kaotades igasuguse piiri. Alkoholiga koos käisid muud pahed, kõlbeline langemine, võlad, elu ja tervisega mängimine. Samal ajal oli ka teistsuguseid hääli. Korporatsioonid ise ütlesid, et meil on tarvis maapoistele anda seltskondliku lihvi. Nad on õige tahumatud. Ja see vastas ka tõele, et on tarvis teha tutvust oma tulevase eriala edasijõudnud meestega vilistlastega. Ja kas see vastas tõele ja veel korrati sama, mis saksa korporatsioonid olid toonitanud. Kui inimesel on kalduvus alkoholismile, siis on parem, et see ilmneb juba üliõpilaspõlves ja ta kaldub kõrvale, ilma et omandaks akadeemilist haridust. Joodik, arst või advokaat on ühiskonnale palju kahjulikum kui purjutav üliõpilane. Korporatsioonielu oli küllaltki kallis. Nii kurtis üks korporant üliõpilaslehes üles kaasvõitlejad. Teada on, kuhu tühjenevad tudengite taskud, need on kohvik, kõrts ja mõnikord ka konvent. Siis on kaks valikut, kas võlg või võllas ühetasa valusad ja vaevarikkad mõlemad. Et ka see tudengielu ilma valu ja vaevata niisama nagu ilma õlle ja piinata olla isa on selge. Ilma naiseta saab veel läbi, aga ilma piinata ja sellele järgneva pea paranduseta tudeng ei saa. Ja lõpetab hüüdlausetega teenistust on vaja teenistust, aga mitte tööd, sellist tööta teenistust, mis tooks palju raha. Aidake kaasvõitlejad. Nüüd noole sooloo see on. Kui. Ja armastus Vorma saad kaasa ja kui see Koos ja. Seest vaala ka see Ja. Tolle aja Tartu ajakirjanduses esines sageli Richard Janno, kes kasutas varjunime Johan Balberk. Ta kirjutas Postimehes 1926. aastal järgmist. Kui on juba mürgel, siis olgu põhjalik. Kommertstoimub tähe tänaval, korpi korteris. Ja sõna-sõnalt Balbergi tekst, siis pöörasime peatähelepanu fuksidele, kes seisid meie selja taga püsti, igav Burkhedaga üks Phuks ja jõid vahetpidamata. Kõigepealt lasti neil kolm korda kukerpalli Luija, mille keskel pidid nad tühjendama Schopeni. Siis pidid nad kõik viis minutit vasika häältega karjuma, mis meid üldiselt vaimustas. Vahepeal laste neil teha nurgas püramiide, siis käsutati üks neist püsti toolile ja seal Peeter Pervõi nägu järele tegema. Mis vaesele mehele valjuvaeva sünnitas iga ebaõnnestunud katse eest saidapudeli sisse. Muide, sisseandmine oli väga levinud komme. Üks tolleaegne naljapilt kujutab kaks burghi, istuvad õllelauas. Rebane, must müts peas, seisab selja taga. Esimesel pildil on dialoog. Rebane, kas sa kuulsid, mis me kõnelesime? Ei, vastab rebane, võta sisse. Rebane peab kõik kuulma ja nägema. Teine samasugune pilt, alltekst. Rebane, kas sa kuulsid, mis me kõnelesime? Jah, ei kõlba mitte rebane teiste juttu pealt kuulab võta sisse. Nii et sisse anti igal võimalusel. Nüüd edasi Balbergi tekst. Pikapeale läks meil igavaks. Rebastele anti tühi õllekast kätte ja kästi neil teist viiulit mängida, millega nad päris hästi toime tulid. Siis võime edasi, kuni ühel kuldrebasel tähendab vanemalt tudendil tekkis mõte teise Lochi peale ülemen. Phukesedele anti igale suur õllekorv kõhu peale ja Burkhed marssisid suure kolinaga trepist alla. Alla jõudnud dresseeriti rahva lõbuks Veltsipa Fuxe. Nad pidid umbes 10 korda korv ikka kõhu peal edasi-tagasi ronima, mis meile tõsist värskendavat nalja pakkus. Pealegi oli see trepp hästi libe ja püstes. Siis marssisime linna peale mööda tähe tänavat. Burghardt kõndisid keset teed Ani reas ja fuksid Boris kõntsas nende kõrvalkorvid ikka kõhu peal. Jõudsime kuskile kõrge müüri äärde, kus jäime oltermanni hüüde peale kõik seisma. Puksid pandi müüri äärde ja käsutati kähku üles ühes õllekorvidega üle müüri ronima. Meie istusime seal aiatroTuaari veerel ja laulsime siidilipp ja hõbepurjed, mis oli tütarlaste leib, kantus Barclay platsil, püüdsime vana kindralit tema troonilt tõugata, tähendab Barclay kuju, mis aga korda ei läinud. Siis võeti millegipärast minul lips kaelast ja seoti feldmarssalil kaela, nii et ma pidin palja maniskiga, endal häbi silmad täis mainitud viisakas seltskonnas viibima. Kuna fükside vähene jõud oli üles öelnud, nad kükitasid, kui elutud tombud oma õllekorvide juures ega liikunud paigast. Siis said Burkhed vihaseks, karjusid veidi nende peale, lõid lõpuks käega ja läksid üle linna laiali, igaüks oma kodukambrisse ja lõpuks kirja pannud, õpetuseks ja õhutuseks järeltulevatele põlvedele. Erapooletu kroonikakirjutaja Juhan Balberg. Siia lounge reedaga ja sellest on sõpruseks ool see killa. Vahel teen tervist. Kui tuju on lives või siin kurjasti vaeva. Siis viina saab saata. Maatseegornina. Kui naine suunas v või ülemus närvellega või tütarlapsi noole siis öelda lootusi. Siiski err ritta asi, ja ta joob kõrvetava alluvuses. Ja ootasin saata sulle Vanad 19. sajandi tudengikombed võetud laenatud just saksa ülikoolidest püsisid edasi. Üks selline olid duell. Tartu tudengite mensuuridele püüti 1900 kahekümnendatel aastatel anda teatav lavastuslik, isegi pühalik ilme kirjutas tundmatu arutor, kes varjab ennast varjunime all. Eks korporant, üliõpilaslehes mõneskonvendis on men suuri eelõhtul nõndanimetatud vaikne õhtujutumärkides millisegi laulda ei tohi. Tolliettevalmistamise protseduur on väga mõjus. Pauk, kant, see tähendab vehkleja määritakse eetriga sisse. Siis Takeldatakse ta keha, mähitakse löögi kindlatesse vammustesse, jättes rinnale vaid mõne sentimeetri laiuse vaba riba. Samal ajal võtab Paukant julgust harilikult konjaki kujul. Teised laulavad ta ümber nõndanimetatud men suuri laulu, milles on sõnad. Ja sulle tõotan sõstrasilmi neiu veel truudust mõõgatera ees mu huul. Ma olen siis veel sinu armas peiu kui hauakalmul, kuhu vilu tuul. Kui pauk Anton piisavalt üles ärritatud, sammub ta sekundandi saatel, tõsi küll, pisut ebakindlal sammul suitsust ja õllelõhnast täidetud lahinguväljale. Seal teeb erapooletu ettepaneku ära leppida, mis ei olevat autu. See ettepanek lükatakse muidugi põlgusega tagasi. Askeldavad sekundid, lepp, fuksid ja arstid viimasel hetkel rohkem dekoratsioone, tas puudub vaid pastor, kes surmaminejad jutumärkides kohe jumala armu annaks. Siis oleks kollektsioon täielik. Seinte ääres seisavad kahvatunud nägudega rebased, nemad näevad men suuri esmakordselt ja neile naeratab külmalt vastu elukogenud purss. Tema teab ju, et asi pole sugugi nii Rescand kui näidata püütakse. Vehklemine on õigupoolest paari sentimeetri laiuse prao otsimine ja õnnestub vastaspoolel veidi nahka kriimustada, siis juubeldus ümberringi suur. Pärast mensuuri toimub loomulikult suurem joomine, kus plaanitsetakse järgmist etendust. Ses Tartu pursside hüüdlause on, andke meile õlut ja mensouri. Ja siis veel mõni sõnaseltsidest sellest tahaks küll järgnemas seda ühises vestluses pajatada. Seltsid koondasid enda ümber vaimselt ärksamad tudengid. Ja Valli Eller kirjutas Veljesto kohta, meie selts kasutas rapiiri asemel sulepead. Aga see seltsi olnud mingid tuimade Norrutajate raamatu koide selts, kes ei oleks osanud teha ülemeelikud nalja peale igakordset loenguõhtut seltsi ruumides järgnes tants, laul ja tõeline mürgel käis elurõõmus hullamine, aga ilma õlletaja piinata ja see kestis vahel kuni hommikuni. Lihtne kojamees imestas, mis rahvas need Veljesto lased küll on müravad ja laulavad, nii et katus väriseb. Aga ühtegi tühja pudelit pole kuskil näha. Elurõõmu jätkus tõepoolest, kuigi teinekord kõht oli tühi ja tasku veelgi tühjem. Mõni väli või sõts elas meil ainult raamatutest, õhust ja armastusest, sest Veljesto põhisuunaks oli edendada eeskätt Eesti kultuuri ja vabaneda võõrastest mõjudest. Eriti vanadest baltisaksa üliõpilaskommetest. Meie garderoobi ei kuulunud ei värvitekkel ega ilus kirju lint üle Rinne. Seda, mida tegi Veljesto, milline oli üliõpilaste erikeel ehk Argo ja kuidas üliõpilaskond hakkas muutuma kolmekümnendatel aastatel seoses uue ülikooli seadusega kuuleme Kuu aja pärast kuulmiseni.