Hingamise päeval. Tere õhtust, raadiokuulaja, mina olen Margot Visnap. Ja kui ma eelmises saates olin intervjueeritav, siis selles saates olen mina küsija rollis. Ja ma olen siia stuudiosse kutsunud Jaanus Rohumaa, kes on Tallinna linnateatri lavastaja. Tere kutsumast. Mõtlesin, et võib-olla alustaks juttu niisugusel teemal nagu, nagu naine. Ja kuna me mõlemad oleme üht või teistpidi teatriga seotud, siis on üsna loogiline, et ma võtan selle teema nagu üles sinu viimasest lavastusest. Linnateatris tuli välja Jaan Tätte näitemäng sild. Ja ma nüüd ei mäleta, kas enne või, või, või pärast esietendust ilmus Eesti Päevalehes Jaan Tätte ka intervjuu kus ajakirjanik vestles temaga ka naisest, naise olemusest ja, ja tema rollist praeguses ühiskonnas ja ja, ja siis mulle meenub, et see artikkel tekitas küllaltki palju poleemikat, nagu mõnes mõttes ka näidend ja lavastus Ki. Ja üks etteheide, ma mäletan, oli see, et kuidas ikka mees saab teada, mida mõtleb naine. See etteheide vist kõlas küll kelleltki ministrilt ja jääd, kuidas, kuidas on võimalik, et naise saab ikka mingeid ettekirjutusi teha ja mõnes mõttes tehti Tättest peaaegu et meesšovinist. Et milline on nagu sinu arvamus, et kas mees saab ja võib kujutada naist ja kui tõepäraselt ta võiks seda suuta või kas see on ka üldse ajal? Muidugi saab, sest siis samahästi võib küsida seda, et kas ütleme noormeest ütleme, kas noormees on võimeline kujutama vanameest või kirjutama raamatut, kus on tegelane, vanem mees või see küsimus mitte ainult nagu empaatiavõimes, vaid selles, et noh, et näha nagu elu komplekssena. Mitte see ei ole selline molekulide kaskaad, mis tiirleb ümber objekti nimega mina vaid, et see koosneb mind ümbritsevatest, tahetest ja, ja soovidest ja ja ka sellest, et väljaspool seda reaalsust on meil mõni muu reaalsus ja see selle teise inimese peas. Nüüd mis seda seda küsimus puudutab, et kuidas siis Jaan sõnastas selle enda visiooni naisest, mis üht või kaht kirjutavate inimeste vihastas, oli vist see, et Jaanus ütles midagi sellist, et kui kui naine on kodus ja kasvatab lapsi, siis ta peaks olema õnnelik, eks ole, et mis saab olla paremat asja või paremat rahu üldse maa peal, eks, et seal on nagu funktsionaalselt siis olid Jaani meelest need asjad siis paigas, May sotsiaalne, nii üks-üheselt seda mõtles. Sest küsimus muidugi eeldas sellist vastust, ausalt öeldes. Aga minul isiklikult on olnud küll nagu selles mõttes kogu aeg, nagu see küsimus, et et ma olen teinud teatris selliseid nagu noorte meeste lugusid enamjaolt ja naistegelased on, on sinna ilmunud suhteliselt ükshaaval ja ja, ja nad on ka tihtipeale mõnevõrra olnud idealiseeritud minu jaoks on selles teemas või, või kui sa küsisin naise kujutamise kohta. Mul on mingi respekti müür veel ees, mis on küll tasahilju nagu lagunenud mis mureneb, et ma loodan, et maleva tõele lähemale jõudma. Tuleme selle teema juurde võib-olla hiljem uuesti tagasi, aga ma jätkaks sellest Jaani intervjuust pärast. Mingeid kuluaarivestlusi kuuldes sain ma aru. Jaani sõnu ei ajakirjanik pisut võib-olla valesti tõlgendanud, kombitsad oli kõpitsevad. Ja mõningal juhtumil oli trükki jõudnud hoopiski midagi vastupidist sellele, mida Jaan tegelikult et oli tahtnud väita või mõtles. Ja siit selline küsimus, et. Et milline on sinu arvates meedia võim, kui suur see on meedia võim praeguses ajakirjanduses 50 Eesti ühiskonnas või on see ajakirjanike võimumpski? Ma vist piiritaks seda küsimust nagu teatriga, sest et tema muid sfäär suurt palju ei tunne ja ja need PR-inimesed on ju hetkel Eestis väga hästi makstud ja väga-väga mõjuvõimsat sageli ja, ja nii poliitiline lobi kui ka siis ajakirjandus, rahamaailm on omavahel ju üsna kõvasti seotud, aga teatri kannad niimoodi, et kasvõi Saksamaa või Inglismaa näitel. Et kuna ma neid teatrid nagu suhteliselt, nagu paremini tunnen, on ajakirjandusevõimega äärmiselt suur, kuna rahvast on palju, teatreid on palju, troppe on palju ja see, kes pääseb suure ja mõjuka väljaande noh, ütleme siis arvustus küljele enda lavastusega etendusega ja see on positiivne kajastus, siis see tähendab seda, et et ta leidnud noh, üldrahvaliku heakskiidu, mis tähendab nii materiaalset tulu sellele teatrile, kus seda tükki mängitakse, jaga ütleme mingeid tulevikuperspektiivi sellele inimesele. Aga see nagu kehtib suurte arvude puhul, kus on 80 miljonit või 120 miljonit inimest kus püramiidi alumine osa on väga suureks ja ja selleks, et nagu nähtavaks muutuda, tehakse tohutuid jõupingutusi, et Eestis ja on ta selline kogukondlik ja natukene selline nivelleeris printsiibil tööd tav siin ei saa nagu rääkida pressiväsimusest ühestki teisest inimesest, vaid sellest, et et mul on tunne, et, et aeg-ajalt on tunnete, taheti temast on räägitud võib-olla pikka aega liiga hästi peaks leidma kõnet nagu, et noh, et asi püsiks tasakaalus või organism süsteem pisikest asja kordades leida mingisuguseid negatiivseid aspekte. Tema juures. Aga pressivõimu Sis. Ma arvan seda, et näitlejad ja teatriinimesed üldiselt on nii tundliku loomuga, see võib-olla ei pruugi kehtida kõikide kohta, aga ma siiski arvan, et see enamjaolt on nii, et kui neile tuleks vastu peale esietendust tänava nurgal üks väike laps ütleb lihtsalt talle, et sa, onu või tädi ei meeldi mulle siis ta võtab seda täiesti hinge ja võtab seda täiesti isiklikult ja, ja seob seda kohelda loomingulise biograafiaga, et näitleja ei saa olla tundetu ja ka ma leian, et selline et siin ei ole küsimus selles, et ei oleks enda arvamust või, või oleks tegemist nõrkade isiksusega, vaid see on nagu isiksusetüüp on selline, et et ta peab olema äärmiselt vastuvõtlik kõikidele signaalidele, kes tulevad. Kriitika siis tähendaks näitleja jaoks midagi veel veel rohkem mingi minema vaatia tõsiselt. Üldiselt seda elatakse üle, aga ma pean tunnistama, et on tekkinud selline teatav immuunsus siis nagu kriitika suhtes, eriti mis puudutab teoreetilisi artikleid, mis puudutab ka noh, neid vist sõltub teatrist, trupist loomulikult ma arvan, provintsi teatrites on kaheksateistmoodi. Et seal on ikkagi see, kui üldse kirjutatakse või tähele pannakse seal ikkagi sündmus. Et ma arvan, Tallinna teatrites on sa nagu harjumuspärasem, eks ju, et, et noh, et ma loen midagi enda kohta ja tavaliselt ta ei ütle suurt mitte midagi. No vot, puud on minu meelest teatrikriitikas, kuidas nad sellest rääkida tärkava teatrikriitikast, aga kuna sa oled ise ja mul oli kuskil küsimus ka sellega, et sa võid selle juba ette, et aga ma vastaks küsimusele, kas pressivõim on Eestis suur või et ma arvan, ta on piisav, ta ei oska seda õieti kasutada, sest ta on käsist-jalust seotud omanikuga, ehk siis kuidas öelda ettekirjad, omanikke, siis tahtega. Aga kui ma Jaani kohta küsisin, siis ma tegelikult pidasin nagu silmas nagu, kas siis need nagu meedia, ajakirjanduse või tõesti ajakirjaniku võimu üksikisiku üle, et selles mõttes mina olen jõudnud küll äratundmisele, päris ohtlik on ennast tegelikult just nimelt kirjutava ajakirjandusega mitte anda, sest sa ei tea kunagi, millisesse konteksti siis üks või teine repliik sisse pannakse, kuidas ajakirjanik selle kirja paneb, sest enamasti kõigil on väga kiire, ei jõuta artiklit tagasi saata ülekontrollimiseks ja nii edasi et jaani puhul nagu niisugune asi juhtus, et, et kuidas sina nagu suhtuvad sellesse kergesti, sa annad ennast just kirjutavas ajakirjandusse, sest noh, praegult, kui me siin räägime, mis mõnes mõttes on ka ju ajakirjandus räägid sa ikkagi iseenda nimel ja minul kui küsijal ei ole võimalik? Noh, mul on võimalik sind ainult sulle vastu vaielda või, või, või oma mõtteid nii-öelda öelda, et ma just pidasin seda silmas, et on sul mingeid kogemusi endal ka olnud sellega, et et sa ei tunne ennast nagu pärast ta ajakirjandusväljaanded. Sära, või eksib oma mõtet või? Eks ma olen enamuse neist asjadest nagu ära öelnud või, või eriti mis puudutab sellist noh, seltskonnaajakirjandust. Ja, ja need jutud ja asjad, linnateatri, nagu algusaastatel 90.-te alguses oli noh, et, et küllap me võtsime selles mõttes nagu Elmaga küll enam-vähem igast võimalusest selles mõttes kinni, et et selgitada enda vaateid ja rääkida nendest tükkidest, mis tulema hakkavad ja ja, ja noh, eks ma usun, nii tema kui mina mõlemad me kontrollisime seda püüdma, kas te saate seda viimast trahtiga nagu enda kätte, et vaadata, mis sinna sisse on läinud. Siis polnud ka seda probleemi nimata tegelikult sind noh, pannakse mingisse valgusesse, üks üks näide just oli, et seoses sellega, et meil oli peres nagu tore sündmus, et meil sündis teine tütar sügisel, siis hakkasid pommitama igasugused väljaanded, kes ilmselt sellega tegelevad nende töö. Ja nemad vist teadsid juba enne, kui vanaemad ja kolleegid seda kõike. Aga noh, see on nagu naljakas, mis näitab jälle seda, et, et tegemist on teile külakogukonnaga või sõnaküla kasutatavaid hästi väikse kogukonnaga kus info liigub väga ruttu läbi küla telefoni. Ja, ja siis oli see probleem just, et et ma nagu telefoni teel lihtsalt nii-öelda napilt vastasin mõnedele küsimustele, millele isandaga, mitte vastatuna, fakt on see, et tõesti laps on sündinud ja, aga siis üks kolleeg tõi mul järgmisel päeval ajakirja, kus ma olin mullivannis või sellises roosas vannis peaaegu poolpaljalt. Ja ma olin nagu šokeeritud ja paljud mu tuttavad ka, et no mis nüüd toimub. Et kas te olete samas on nagu siis kategoorias, kõigi nendega, kes ise helistavad ajakirja toimetuses, ütlevad, et kuulge, meil sündis lapsed, tulge nad kaameratega kohale ja et tal on filmikonid. Ja tegemist oli kunagi sellise üritusega, millest ma kaasa tegin, mida noh. Ma olen mingitel hetkedel mõelnud, et kas see oli õige või vale, et selle M-klubi mängimise ajal oli meil üks filmi võtta kunagi Pärnu sanatooriumis, kus meil oli stseen, kus me ujusime nendes nende igasugu basseini asjadega ringi. Ja seal nagu paratamatult tehti pilte ka. Ja mina ei tea, kuidasmoodi need pildid niimoodi laiali on läinud või et igal juhul ma olen näinud veel ühte teist tegelast, nii Ain Lutsepp, Tõnu Kark, pikki vannis mingil hetkel ja, ja seal nagu kontekstist välja rebitakse sinu roll. Ja pannakse sa nagu hoopis teises kontekstis nagu ajakirja, siis on see muidugi nagu ebameeldiv. Aga noh. Ma loodan, et nagu sõbrad ei pööra selga pärast seda ja kirjutav press on nagu selline, et hull lugu on see kuidagi nagu aega on nii väheks jäänud nagu ettevalmistusperiood ühe artikli jaoks vist tundub, et on läinud hästi lühikeseks ja selline nagu portreeartikkel on muutunud üldse veidraks tehakse inimesega, kes on nagu antud hetkel nagu üleval või kuidagi nagu mingis mõttes nagu kas PR-inimeste või, või kellegi teise poolt ta on vajalik, et enne vampiiride tantsuetendust ilmuvad kõikides lehtedes, eks ju, nende tegelastega millegipärast vot sellel hetkel hakkab see asi huvitama, see on loomulik ja, aga, aga, aga see ajakirjaniku oma tahe et seda ma tahan sellest inimesest praegu rääkida, sest mulle tundub, et vaatamata kõikidele nii-öelda kõrvalmõjudele, et praegu on tema antud hetkel oluline või et siit võib hargneda olulisi suundumusi temast või mis iganes. Aga mul sellest foobiast olen küll nagu noh, nagu vaba ma ei karda, sest ma tean, et ta on teatrile äärmiselt lähedane struktuur tegelikult. Ja kas või sellest aspektist, et enda ametite poolest elu ja lühiduses ületavad näitlejaid ainsatena ajakirjanikud. Või tahtsid sa öelda, sügav kaastunne? Mul oleks nagu üks küsimus veel meedia kohta mitte et ma ei arvaks, et terves saates Läheksime nüüd ajakirjandusest rääkima. Aga küsimus on selline, et sa oled ju ise ka kättpidi nagu kirjutajana kolumnisti meedias sees olnud. Noh, varem oled avaldanud artikleid teater, muusika kinos ja kirjutasin Postimehe kultuurilisele humala ja aga hiljuti tee ilmus sinult niisugune mõtteavalduste või mõtete sarikirjad, kuu pealt oli see vist nii Eesti Päevalehes. Miks sa selle pakkumise vastu võtsid ja mida see kogemus sulle andis? Kuna ma loobusin peale Londonis õppimist nagu näitemängude kirjutamisest, kuna ma nägin, millist pööretes on minu elus nagu nõuaks Et saadakse näitekirjanikuks, ma peaksin puhtaks vahetama enda temperamenditüüpi punkaks, jätma, jätma mõiste järgi lavastamise ja, ja, ja nii edasi veel ühte-teist juurde, aga ma ei ole nagu valmis selleks et küllap ma kunagi kirjutan ka midagi, mis on, sobib draamalavale hetkel ma nagu mõtlen rohkem ikkagi nagu nagu filmikategooriates mõtlen, hüplikum, fragmentaarsem seal nagu vist vanuselised ja muud iseärasused, aga siis see kirjutamise nagu tarve või see tahtmine ennast sundida nagu vaimsele pingutusele. Et, et see nagu oli olemas ja Päevaleht nagu pakkus selle variandi välja kolumn nagu vist nagu mingisugune hetkel on ta Eestis nagu natuke naljanumber, aga mujal maailmas on ta vist nagu üsna nagu tore asi, kui või noh, et kui sul sellist võimalust pakutakse, siis on üsna loetav koht, eks ja et et ta on nagu vaimse distsipliini küsimus, sest et eks ma neid asju kirjutasin suhteliselt kaua kõiki. Ja ma meil oli leping selles mõttes, et ma kirjutan niimoodi ainult neid asju, mis nagu mulle on olulised ja nad olid kõik üht või teistmoodi tegelikult teatriga seotud. Ja nüüd ma seal pole seda mõnda aega teinud, kuna töökoormus on lihtsalt sügisel väga kiirelt. Ma arvan, et ma, et ma kirjutan nagu tulevikus veel, aga ma püüaks nagu vältida selle asja puhul seda mehaanilisust. Sest väga raske on öelda midagi, kui sul ei ole mitte midagi öelda. Ja, ja kui see pole teemat millestki kirjutada, siis, siis on mul piisavalt professionaalsust, et seda simuleerida, nii et ma tegelikult ma kirjutan hea meelega, aga see tuleksin raskelt välja, nagu sa ütlesid, tuleb esimene esimene, see hoog või see esimene nii-öelda asi tuleb mul kergelt, et ma tean, millest ma kirjutan ja mul tekib kohe struktuur, asjad, aga see kõik nagu ära täita ja von õigesse sõnastusse, et see oleks loogiline. Ja siis tekivad nad siseoponendid, et need, kellega sa nagu hakkad vaidlema kirjutamise käigus. Ja seal nagu kummaline asi, et, et sa vaidled, võttes enda autoriteetidega või inimestega, kes on sulle midagi viimasel ajal halvasti öelnud, vaadataksegi magus tunne, et võiks ju praegu on ju super hetk kätte maksta. Et lugejaskond on nii suured, praegu võiks raipele lajatada. Aga noh, muidugi ei tee seda. Et vot sellised momendid nagu käivad läbi, et aga eelkõige ikkagi see, et et ma siiski ei usu, et see sõna jõud nagu mingil määral ikkagi siin nagu edasi kamm, nagu maksab Eestis ta nagu päris devalveerunud ikkagi oleme harva. Aga võib-olla sa seletasid oma esimeses kolumnis seda ära ka, aga ma praegu ei mäleta, miks sa panid sellele mõtteavalduste sarjale peale niisuguse pealkirja kirjad kuu pealt. See oli vist su enda idee. Jah, ma arvan, et et ma ei tunne üldse sotsiaalütleme, kuidas öelda siis nii hästi sotsiaalpoliitilisi kõiki mõjureid ühiskonnas ja ma ei tea poliitika telgitaguseid ega midagi muud, aga see lehekülg arvamuslehekülg sorry, kogu lugupidamise juures Päevalehe suhtes lihtsalt oli pikka aega ainuke lehekülg, mida üldse kõlbas lugeda. Et ja see oli niivõrd autoriteetne, et sellepärast kuna meil on suhteliselt nagu naiivsed või mingis mõttes ma just pean silmas mõningaid aspekte, et ma ei tea, kellel on näiteks Eesti raudtee, erastatakse kaks kuud eelne maakonna ajakirjanikke, kes seda näiteks väidavad, teavad, et seetõttu, et tõmmata ka nagu piir sinna vahele, et tegemist on ikkagi nagu ka mõnikord fiktsiooniga nendes kirjutistes seda, et näidata enda positsiooni selles eelkõige finantspoliitika ja väga harva ka kultuuritegelaste, aga nagu sellised suured mõtlejad seal arvamusleheküljel. Et just et rõhutada tuttavat momenti, et see ei pea olema kõik nii tõsine. Saite mingit tagasisidet ka või? Jah, sain päris head ja, ja vist viimase artiklist nagu juba nagu ajakirjanikud andsite mõistet nagu on juba täitsa sedamoodi, et nad võiksid jätkata. Sellega tegelevad suure harjutamise tulemusel. No üks asi on see, et sa ei tundsid ennast tugevana, pigem nendel teemadel, millest sa kõnelesid oma oma, nendes arvamustes. Aga ega sa ometi ei tähenda, ja nüüd seda, et, et sa näiteks meie niisugust ühiskondlikku elu ja ja ka sisepoliitiliste elu üldse ei jälgiks või, või ise kuidagi sinna mõtetesse sisse jookseks. Kahtlemata muidugi ma jälgin ja eks ma lendav pilt, sellest on ülevaade. Aga selle põhjal otsuseid teha mul infot natuke liiga vähe. Et otsustada või noh, et öelda, et, et see on nüüd hetkel vale või et see on nüüd õige. Ma arvan, ma elan nagu pädev. Et selleks ma peaksin sellesse masinasse sisse minema, aga see on üsna tülgastav. Mitte sellepärast, et poliitika on räpane või bla blabla, eks ju, vaid. Kogu see öelda otsuste ahel. Tundub mulle sageli, et väljaspool nii-öelda kunstisfääri või väljaspool jah nii-öelda väljamõeldud maailma on üsna jõhker tihtipeale et sellepärast ma nagu katsun sellest ennast eemale hoida. Sest ma võtan seda väga hinge ja, ja ma jään uskuma inimest. Üsna lihtsalt vist. Ja et selleks, et midagi öelda, otsustada mingi suure teema kohta näiteks taala, mida teha näiteks Eestis venelastega. See on küsimus, eks sa teha Eestis venelastega, aga nüüd on see, et vastata ainult. Aga mida siis nendega peaks tegema, et nad ise teevad? Ei, see on, et ja meie teeme seda, mida meie teeme ja tegelikult meie olemegi meie kõik, et siin ei ole vahet eestlaste ja venelaste vahel, et siin on küsimus ainult mõnes nüansis. Tihtipeale on probleem selles, et seal sa pead ennast hakkama sõnastama, kui sa, kui sa lähed mingile territooriumile. On see siis poliitikas, majanduses midagi, sa pead raudselt diametraalselt vastama kohe kellegi poole hakkame kaitsma või noh, väga raske on jääda täiesti varajasele positsioonil nagu Kaplinski tegelikult ka Kaplinski on võimalik siiski kuuluvuse järgi kuhugi klassifitseerida. See enam ei ole nüüd nii väga meedia küsimus, aga Eesti ajakirjanduse ajaloo erinevatel perioodidel etappidel on olnud noh, ajakirjandus kui siis nagu rahva häälekandja väga suuresti just kultuuriinimeste käes või õigemini, nende roll on mingitel erinevatel etappidel olnud tunduvalt suurem, kui mulle näib Ta praegu olevat. Kas sina igatseksid ka Eesti ajakirjanduses, noh, ma ei teagi, kui palju seda loed ja jälgida ja võib-olla rohkem kuulata, mida arvavad erinevad kultuuriinimesed, kellel kellel tegelikult ka on midagi öelda. Jah ja ma ei saa aru, miks on näiteks miks, miks sirp nii steriilne ja igav, et ma ei saa sellest aru, juba pikka aega on ta seda ja ja ei ole see asi seal nagu põrmugi muutunud formaat on kehvakene ja kuigi seal püütud nii-öelda selles mõttes ütleme, selliseid sotsiaalset dimensiooni juurde tuua ja poliitika asja siduda, aga seal noh, need üldistused, mis seal tehakse, on noh, nagu kuidagi see oli ka nagu väga juhuslikke ta ei haara, see formaat on valedavaks olema, kas siis pikema põhjalik, ma läheks seda raamatust siis või natukene mingit sädet on nagu vähesel põhimõtteliselt Postimehe kultuurilisa oli nagu korralik asi sarnanes kaadianiga kaadeni selle kultuurilisaga, mis teadupärast töötas hiigelkahjumiga aastaid. Ma pean siiski tunnistama. Kahjuks sirvin läbi kõik tähtsamad Eesti päevalehed ja, ja ka nii Loomingu, Vikerkaare kui ka akadeemia viimast katsunud nagu lugeda ka ja ja Vikerkaarest asju, mis mind professionaalselt huvitavad võimaluse korral noh siis välismaised teatri vä või ka muid ajakirju muidugi, teater, muusika, kino on seal ka kuskil lava serval ikka nii äge. Et ma olen nende vähese, selle vähese, 1000 või või 2000 seas sinuga see küsimus, et tegelikult ega ajakirjanikel vist ma saan aru nõukogude ajal eriti palju millestki muust kirjutada nagu väga palju polnudki kui kultuurist sest kirjutada objektiivselt majandusest, nii kuidas sa sellest aru saad kirjutada objektiivselt? Poliitikast oli ju peaaegu võimatu. Nii et, et see on selgelt saab endale, on näinud praegu natuke sinnapoole ära, et isegi mõnikord käsi sirutada äripäeva järgi, et vaadata, mis, nagu tegelikult see nimeks. Et aga see on ju kõik nagu illusoorne, sest et see raha on sama kui kui luuletus või isegi vähem tegelikum teda palju teda reaalsetele olemas seal on milline see, millega tegeletakse ka fiktsioon mille taga võib öelda, et jah, et selle taga on inimese igapäevane elu ja, ja tema töö ja vaevaga sama hästi on, on see, et kui poleks luuletusi, siis ilmselt oleks maailm ammu välja surnud juba vaatamata sellele, et kas meie ostukorv maksab 700 või 800 krooni. Et mul on meeles muideks üks ühe ajakirjandustudengi selline arutlus kunagi vist oli 80.-te lõpus, 90.-te alguses, kui nagu ajakirjandus mängis ülisuurt rolli, eksju ühiskonnas mis seal võrreldavgi praegusega. Mis aga mõistet ei, jumala õnn, et ajakirjandus selle rolli enda peale võttis nite salaluure, et et seal oli süsteem on selline, et esimesel, teisel kursusel tahavad kõik noormehed saada ajakirjandust õppides saada kultuuriajakirjanik, eks siis saavad aru, et see nagu pole ka suurem asi keisse, siis läheks, minnakse nagu poliitikaga hakatakse tegelema ja üldiselt diplomitöö kirjutatakse majandusest. Selle idee oli vahepeal päris selline kõva tendents olevat. Tulevad teatriordenid tagasi räägime ikka natuke teatrist ka, kuigi mul on siin küllalt palju veel küsimusi, just ei puuduta teatrit. Aga sellesama Jaani viimase näidendi juurde, et kuidas see sinu kätte jõudis ja miks sa otsustasid selle näitemängu lavale tuua, mis sind võlus jooni näidendis. Ta rääkis sellest mõttest mulle hulka aega tagasi ja ta ütles, et mõtleb mu peale ühte näidendit kirjutades, et kus on nagu kaks, kaks reaalsust, on see siin-sealpoolsus ja ta arvas, et see peaks nagu mulle sobima või mind huvitavad. Mõtlesin, et siis ta nagu rääkis ka natuke, et et inimesed püüavad saabul heastada seda, mida nad symbol tegema tegemata jätsid, mõtlesin, et see on okei, et see sobiv. Lase edasi. Ja siis kuskil mõtlesin selle aasta veebruaris tekkis selline moment, et arutasime, loome uusi plaane, eks lavastus kukkus ära. Kevadest tähendab lavastaja ja trupp jõudnud üksmeelele ja lõpetasid proovid ja siis tekkis selline moment, et poleks enam olnud ühtegi uuslavastustega välja. Ja kuna ma olin nagu hetkel võtnud endale vaba aja, mida ma mõtlesin ma just nagu puhkele kogun ennast. Aga ei, kus sa sellega, siis ma läksin ise nagu nagu pioneer, kaader haiglas läksin siis Elmurdesse kuule, et ma tahaks tööle hakata, et et aga et. Meil on üks mõte, et olen valmis sellest ainult vist esimene vaatus mis oli ühe tüdruku monoloog. Et selles mõttes siis selle teise juurde panema, aga põhimõtteliselt sama nagu Jaaniga kaubale, et me kirjutame siis selle proovide käigus edasi. Ja siis muidugi enne seda me oleme Jaanika korra maha istunud ja ma sain aru nagu, millest ta selle loo tahab rääkida. Et ta ütles seda, et, et noh, et inimesed jätavad nagu siin elus teise kiitmata sellest, mis ta head on teinud või, või ütlemata talle selle, mis ta tahab öelda. Et sa nagu nagu Uku Masing ütleb, et eestlased on nagu vist ilmselt maailmast kõvemad leinajad, et et haua ääres vist ükski teine rahvas, ta nii palju häid sõnu surnu kohta, mis seal täpselt pöördvõrdes selle ka, mis talle eluajal öeldi. Alguses mulle tundus nagu pisut nagu moralitee moodi. Aga kuna seal on piisavalt huumorit sisse tükk nagu sellisena välja ei kukkunud ja siis alustasimegi proovi esimese vaatusega ja kutsusime trupi kokku ja ja selle nii-öelda oletatava trupi siis teiseks vaatuseks ja hakkasime kirjutama näidendit 1000 igaks päevaks, kas siis üks või kaks uut lehekülge, mida lugesid, nii me siis arutlesime, tegime tüüri kohe selle peale ja ja siis ta nagu, parandas ta ja õhtu jooksul ära ja siis niimoodi see asi käiski. Kevadeks oli siis terve näidanud valmis selleks mai keskpaigaks et kukkus ta täpselt välja, nagu ta kukkus, ma ise oleks ilmselt dramaturgi mõelnud asja üle küllap keerulisemaks. Et oleks pannud kolmanda vaatuse kabeli juurde, et otsad rohkem kokku tõmmata, aga jumala õnn, et Jaan on Jaan ta tegi just ta nii lakooniliselt ja nii paljude ja väheste küsimärkidega, kui täiesti välja tuli. Ta on igal juhul tavatu ja, ja mis, mis mulle ka imponeeris on see, et et Jaan ei läinud tegelikult ikkagi sissetallatud rada, mida ta nagu ei teinud seda, mida ta oskab. Ta läks territooriumile, mida ta ei tunne, mida, mis mitte keegi ei tunne, ta tegeleb teispoolsusega ja tegeleb seda ühiskonnas, kus praktiliselt puudub kujutlus teispoolsusest traditsioon selles suhtes. See on huvitav aspekt, ma ei ole nagu seda kuskilt kuulnudki ammu-ammu vist lugenud, et see teine vaatus just niimoodi sündis. Seda ei tule just tihti teatris, nagu sageli. Ja see mulle meeldib üle kõige, tegelikult on ainsa igavese teine vaatus niimodi sündinud ja ka kõik improd. Parasjagu proovisime seda veel, aga me pidime noore meda juures pidime lihtsalt poe kinni panema, kuna see trupp noh, olin trupi, mitte valesti komplekteerinud, aga kompliteerinud natukene vähesele infole baseerudes ja seetõttu tuli ikkagi jõumeetodil asi lahendada ja teha ta noh, nii-öelda väita, et see on valmis, näidend aga aga iseenesest noh, sellepärast ta mulle ka Robertile baasi tegemised nagu teatris. See on Kanada lavastaja väga imponeerinud, et rühmatööprintsiip on domineeriv ja tekst sünnib etenduse käigus ja nii-öelda kõige värskem kõige elavam Arani. Ma ei tulegi hetkel meelde, et kas sinu lavastaja teel on olnud mingeid niisuguseid Kadotaalseid läbikukkumisi ju midagi vist on olnud. Aga et kuidas sa ise nagu seda läbi elad? Kui tegu on, ohkas nüüd mitte ebaõnnestumisega, pigem nimetaks seda siis niiviisi, et tulemus ei vasta tegelikult ikkagi sellele mille peale sa nagu välja läksid või alguses lootsid või mis nägemuses kuidagi. Sellele saabki vastata ainult kaks aastat hiljem, sest et kui sa nagu lavastus oled välja toonud, sa oled sa nagu peast pool pool loll veel tükk aega olen võimeline ikkagi adekvaatselt minu meelest nagu päris aru saama, analüüsima seda protsessi, sest on töö elavate inimestega ja mida noorem sa oled, seda, seda, seda rohkem oled sa läbi, kui sa proovid lõpetad, sest et praktiliselt igal päeval sa puutud kokku tundmatute asjadega. Noh, kuidas 20 viieselt seletad 55 aastasele naisele tema intiimelu probleeme või, või mida iganes, eks ju, niimoodi peale etendust või peale lavastuse valmissaamist on väga raske öelda mis oleks pidanud teisiti olema või mida oleks pidanud võib-olla muutma, kust otsast vea tegid, mõnikord on lihtsalt see küsimus, et lihtsalt on niimoodi tükele ajas ja on ka selline variant, et ta on ajast ees või ajast, kas sa oled läinud mingisugusesse käiku või, või, või, või tunnelisse, mis hetkel ei oma nagu selle peateega noh, mingit ühendust seal nagu hull lugu, et see tööajaga põhiliselt lavastamise, töö ja tööajaga just selles plaanis. Et need inimesed, kes seal trupis on, et et see on nende elu nende elust kaks-kolm kuud, seda nemad tagasi ei saa, sina ei saa ka ja kuhu see tehniline personal aga on ka töötavad selle sinu väljamõeldud idee nimel, et see noh, sa teed seda koos trupiga küll, eks ole, teksti valid, sina võtad, et antud hetkel meil on vaja seda autorit tutvustada, nüüd hakkab kell tiksuma. Ja üks hull lugu on veel, et vist väga vähesed lavastajad üldse maailmas saavad endale seda lubada. Et nad ütlevad poole perioodi peatud kõik. Siit ma enam edasi ei tee. Palun, lähme laiali, paneme poe kinni, trüki ei tule mitte kunagi, vähemalt mitte sellises koosseisus. Mõned saavad, võib-olla lubavad endale seda üks, kaks korda rohkem, ma arvan. Või kui sul on enda ülimalt fanaatiline trupp, kellega lepitaja, seal asub teistmoodi kokku. Nende elu, Aegi, näitleja, näitleja, see kell jookseb omasoodu, tal on enda aeg, kus ta saab ära mängida, näidelda, mingid rollid. On teatav vanus, isegi kus sa saad mingeid rolle mängida. Kui see on nii ja see nagu vastutus, et sa pead igal juhul selle tulemuse jõudma. Sa ei saa seda lõuendit ära põletada või seda nooti visata prügikasti või seda asja kokku käkerduda ja et sa, sa pead igal juhul selle etenduse välja tooma selle taga nii paljude inimeste energia. Et see tegelikult on nagu kõige kõige rängem, mis teebki paradoksaalsel moel selle elukutse sarnaseks hoopis pigem ohvitseri elukutsega. Nii veidralt kui see kõla miks sinu kätte on usaldatud inimelanud. Ja mitte üks või kaks, vaid mitu, nii see tegelikult on ja nii peakski mõtlema. Ja teine asi on see, et, et see et ta on täiesti üksi enda otsustamishetkedel, ta võib Haagalt kindraliga nõu pidada või jumalaga kui ta on kuskil lähedal või käepärast. Ta ei saa olla alavormis. Ta noh, kuidas öelda kõik need parameetrid, mis peaksid heale ohvitserile vastama, et sul ei ole nagu seda seda aega, kus sul ei ole vastutust puhkehetkel või puhkeajal ja et see pole nagu ooplemisel, lihtsalt ma räägin sellest, mis mind nagu vaevanud või mis selle ameti nii meeletult raskeks on teinud. Ja miks ma veel kord ma olen ikka nõus sellega, et et see ei ole nagu noore inimese amet, aga samas, kus sa seda hing muidu õpid. Ma usun, et sul on siiski juba piisav lavastaja kogemus selja taga, et vastata niisugusele võib olla esmapilgul natukene veidra le küsimusele. Aga et kas töötamine naisnäit ja, ja meesnäitlejaga on nagu selles mõttes kaks mingit erinevat asja ja siin ma pigem nagu fokusseerinud küsimuse just naisele ma mäletan, ma lugesin kunagi Susan osten ühes artiklis rääkis sellest, et et naised on mõnes mõttes laval hoopiski teistsuguses, erineb omas võib-olla ka natukene rõhutumas olukorras, kuigi see ei olnud nagu mingi absoluutne väide. Sest noh, see oli juba vana tuntud tõde, et naistel on nagu maailma Travat urgas rolle vähem ja nii edasi mingis mõttes peavad ka, et kui nad selle rolli saavad, siis on üks eesmärk endast nagu kõik anda. Aga naiste seovad võib-olla nagu tema lavakäitumises või rolliloomes mingid isiklikud kompleksid hoopis hoopis rohkem kui mehineid, eks, ja et et naistel on näiteks üks hirm laval vananeda või, või näha välja kole või näha välja. No ma ei tea noh, tüse või midagi niisugust, on sul kunagi kuidagi nagu välgata. Tänud, midagi niisugust, mis võiks nii-öelda naist ja meest näitlejana laval. Eristada just just just nagu sellest tööprotsessis või ei ole see sinu jaoks üldse nagu, nagu probleem olnud. Oi muidugi muidugi nad erinevad. Mul on tunne, et Eesti näitlejannad on üldjuhul üsna hirmul. Ja selle kontrastiks, kui, kui kohtuda mõne norra või või mõne Põhjala trupiga nii-öelda sõltumatu trupiga või ka sellise nii-öelda kasvõi suure teatriga siis nagu naised on nagu truppides täiesti nagu teisel positsioonil tavaliselt, tähendab nad kummardavad, tullakse, siis tähendab, seisavad naised pool sammu ees ja, ja, ja siin on nagu küsimus, nagu lihtsalt ühiskondlikus mõtteviisis või et. Et selline pseudomacho-kultuur on Eestis ikkagi nagu, nagu noh üsna levinud ja eks ta on teatris ka, tähendab, et naine on kala ja krevetid suu vait, eks vaata, mehed teevad, eks ju. Et see on nagu, noh, eks ajapikku lihtsalt. Taandub, sest et iseenesest see on sihukene, üsna sovjetlik või isegi nagu sihuke Moshiki kultuur mis ka selle hirmu tekitab, et sa ei tea, mida nagu mehest oodata on, et kas ta kolki või jätab mu maha või kas ta mind armastab. Et seda hapusta nagu üsna palju. Ja siin ei ole küsimus selles, et ikkagi ei oskaks või ei oskaks näidelda või ei teaks mida teha, vaid et lihtsalt, et ühiskonnas truppides endise valitseb selline ideoloogiline määrama, ütles, et ei ole need, need jõuvahekorrad või joonised üldse paigas. Et noh, kui meil oleks tegemist Iraaniga, kui me elaksime Iraanis, siis oleks selgelt noh, naine ei lähe lavale lihtsalt kui lugu ja naine ei lähe teatrisse ka. Ja asi on selge, et mehed teevad teatrit omavahel ja vaatavad seda, sest et nad on niimoodi otsustanud. Ja töötada on niimoodi, et sa oled vanuseline küsimus, lavastaja noh, positsioonist, et seal põhiliselt vanuse küsimus, et, et kui sa oled 22, siis sa suhtud nagu naiste keelastesse täiesti ühtemoodi ja kui sa oled 30 w, suhtuti neisse täiesti teistmoodi. Ja see sõltub ka sellest, milline on sinu enda nii öelda kuidas öelda siis elukogemus selleks ajaks, milline on sinu enda perekonnaseis, milline, millised on olnud need sinu kontaktid elus, vastassooga näiteks milline on sinu naise kujutlus või see kuvand või noh, mis, mis tähendab seda, et. Et ta on kontseptuaalne, et millised näidendid sa valid, kelle peal on rõhk. Ja kahtlemata on see erinev. Aga, aga nii-öelda kuskilt seal tipus ei ole vahet terit muide kas mees- või naisnäitlejat ja kui nad päriselt muide mängima hakkavad laval, siis on täiesti siis ei loe enam, ei vanus, ei sugu ega midagi, kui nad päriselt mängivad, siis unustab selle saal ära ja, ja see muutub ebaoluliseks. Oluliseks muutub see lugu, mida nad jutustavad nende inimeste elu, seda nad seal laval edasi meile annavad. Seal kuskil tipus ei ole see enam oluline, aga, aga ma ütlen veel kord, et niisugune pseudomatšundus on nagu ikka ikka veel nagu siin-seal kehtile. Mis sa arvad, kui meil oleks rohkem naislavastajaid, kas siis kuskil väga sügaval varjatud niisugune hillitsetud hirmu fenomen, mis mõnedes naisnäitlejatesse oma koha säilib tagamise nimel nagu sees istub. Et kas see, kas see olukord võib-olla nagu paraneks, parandaks natukene, meil on ikka tegelikult väga vähe naislavastajaid või on see, või on see sellesama nähtuse öelda ka üks, üks tahk või üks üks näide või väljund? Üldiselt nagu briti teatrikultuuris on lavastajad lõpetanud Oxfordi või Cambridge'i niimoodi väga sageli või see on traditsioon ausalt öeldes mis tähendab seda, et inimene on omandanud ikkagi klassikalise kõrghariduse ja maailma ühe parima kõrghariduse ja sellega kaasneb teatav noh, juba käitumisvõime erinevates elusituatsioonides kaasa arvatud, kuulub suhtumine vastassoosse. Seega naislavastajate hulga suurendamine Eestis ei parandaks oluliselt meie teatrisituatsiooni ja naisnäitlejate olukorda, vaid vaid vaid intelligentsete töövõimeliste ja fantaasiarikaste lavastajate olemasolu. Ja, ja inimesed, kes on kelle puhul noh, ei teki neid pingeid või, või kes suhtuvad kellel ütleme, see nüüd jälle probleem, et naine või mees, vaata, see on veider, mõnes kultuuris tunduks jutt nagu täiesti naeruväärne praegu, mida me sinuga räägime? Et seal miskit kuskilt džunglist üksikud saared Ei, ma ei usu, et ei ole päris nii, selles mõttes, et hostel on tegelikult see ja seal rootsi tuli vabameelne Rootsi ühiskond ja nad on selle etapi tegelikult noh, selle naisõigusluse ja kõik naise nii-öelda rolli ja staatuse nii-öelda võib-olla noh, võrdsemale positsioonile asetamise etappi tegelikult juba juba läbi käinud, aga ta tuleb ikka aeg-ajalt nendesamade teemade üle, see, see tegelikult, ma arvan, on mingis mõttes mõtlema võib-olla tõesti meie vestlus või meie käsitlus sinuga on tingitud sellest, et me, meil on mitmed sammud ühiskonnas veel astumata ja ja, ja ta võib-olla pisut nii-öelda nagu, nagu nihestatult hetkel mõjub või kunstlikult, aga ka nii, et täiesti džungli, et see ei ole, ma arvan Mõistan seda silmas, et, et see on ju noh nagu naise mehe roll on ka ju ikkagi jumala abiga muutunud. Ja noh, eks teater, teater üldiselt ju peegeldab ikka ümbritsevat enda parimatel hetkedel väikese nagu faasinihkega, mis on pisut teed, eks ju. Nii et see pilt, mis valitsus teatas, on üsna adekvaatne sellega, mis on mis on tsiviileluski. Aga naislavastajaid, häid võiks, loomulikult olen, ma kuulsin saasta võite lavakunstikateedrisse vastu viis uut lavastajat ja nendest viiest neli on minu meelest tütarlapsed. Nii et suurepärane ja nad lootustan. Hetkel, kui me selle saate tarbeks siin juttu ajame, väljas juba pime. Kui ma hommikul üles ärkan, siis on pime. Ja kui ma kella 10 paiku veel kodus olles näiteks kardinad eest ära tõmban, siis on ka pime. Ja siis, kui tööle jõuan, on ikka veel piima. Ja nüüd, kus me siin sinuga istuma on jälle pime. Rääkimata sellest, et ajal, mil see saade eetrisse läheb, on juba väga sügav pime. Et noh, Eestimaal on nüüd jõudnud see kõige sügavam kaamuse aegse pimeduse aeg, et et kuidas sina seda talud ja ja mis sind sellel noh, mind küll tegelikult mõnes mõttes maadligi suruv on pimedal ajal nagu toidab või aitab. Kui inimene Inimesed on erinevad. Ja ei, ta ikka tahab kangist ära murda, tavaliselt võtad nagu endale väga palju tööd ka selleks ajaks november, detsember, siis nii ongi, et päev on veel lisaks kõigele muule nagu pimedas proovisaalis õppi sellises ütleme toss süsteemis ekskogud, liigud ja soomise edasi-tagasi. Ja eks ta võtab läbi, eks sa saad elada ainult unistustest. Et sind ootab ees kaunis kevad, meeldiv esietendus. Mis muutus rõõmudeks, ahvatlevad perspektiivid tulevikus seal see aeg, mis, mis, mis, mis peaks olema ju iseenesest see tulepõletamise ja, ja punsi joomise, jutu rääkimise aeg, kus tehakse plaane ja unistatakse. Aga paraku on niimoodi, et me kõiki hirmsal kombel tegutseme hoopis sel ajal. Ja mina küll vist vajaks hoopis poole rohkem und sellel perioodil, aga kust seda võtta? Ja eks ta väsitav on kaamos retseptidest, nagu ma olen nagu basseini kasutanud, et mis seal nagu tundub nagu sihukene külluslikult valge korraga ja arusaamatult soe kohta. Et olen käinud ujumas ja, ja niimoodi keegi saadetes solaariumi proovida, aga see nagu kahtlane asi. Ja väga hästi muide mõjub luule. Kui, kui lihtsalt võtad luuleraamatu ja loed, mida näiteks suvel on üsna keeruline teha, mingi loeme seal maakodus või niimoodi sõpradega mõnikord ikka, eks ju üksteisele niisama ette midagi või mingi seltskondlik kokkugi laulab luuletusi, tead nagu filmis. Aga, aga, aga seal ei ole tal seda mõju või toimet, mis luulel tegelikult on, et see on sinu pildi sisse minek või selline autoriga koos unistamine, et seda ma võiks nagu kaamos rohusky soovitada. Aga kas see, et eestlane on pidanud läbi aegade nii palju selles pimedas ja pikas ajas elama, sinu meelest on kuidagi meie nii-öelda iseloomule vilatuurile välja kui mingi pitseri pannud jälje jätnud? Muidugi, meie keel on ju selline, möllab insolatsiooni keele lõpus all noh selles mõttes, kui, kui me räägime, siis me läbi me ei räägi pidevalt niimoodi, et sellises lahtises kõrges erutusseisundis, eks, et nii et kõik, et Paidet pikema elanikke mõmmelt natuke. Noh, tempo rütm on, pulss läheb ju meil sama kiiresti või kiiremini kui teistel maailma rahvast rega itaallase pulss ei löö üldiselt ja kiiremini kui eestlasel. Aga küsimus on mingi mõtlemise kiiruses või ja ka selles, et, et, et siin ei ole järske protsesse, kõik saabub aeglaselt, hiilib pikkamööda taas jälle minema, eks. Ja ta nagu keeles kinni ja keelt on omakorda mõjutanud see keskkond, kus me elame. Need asjad, need esemed, nähtused ei ole järskude üleminekute jaoks kombel sõnu. Tragöödiat on sellepärast Eestis üsna raske teha lavastada, meil ei ole tragöödia sõnu korralikke, tegelikult häid draamasõnu, kus varjundite pehmeid üleminekut, aga järske tapaid sõnu selliseid löögisõnu on tegelikult suhteliselt vähe. Nonii, neuroposidki. Mulle jääb mulje, et sa oled küllalt palju reisinud või vähemalt vestlustes suuruselise mõnuga varasematest vestlustest või olete nendest reisidest unistanud, ma tean, et sa nüüd lähed ka varsti. Ma ei tea, kas nüüd jaanuaris vehkleja mingile suhteliselt eksootilisele rännak Kuule jah, et. Rein raud, et Rein raudtee pani kokku ühe väikesem ekspeditsiooni meeskonna ja ta ise, olles Helsingi Ülikooli professor ja tema spetsialiteet on siis orientalistika jaapani keel, eks ju. Et siis. Ja ta tegi mulle tõesti sellise pakkumise, et kas ma ei oleks valmis osalema tema poolt korraldatud ekspeditsioonist, mille eesmärk on siis uurida religiooni ja, ja teatrit ja ka vaadata, mis on juhtunud traditsioonilise kultuurile moderniseeruvas keskkonnas ja seda teha riikides nagu Kambodža, Tai Laos, Birma Vietnam, olles ise ekspeditsiooni juht ja, ja see asi kestab kui kaks kuud, kus Me läbime, Angkor, Wat ja, ja teisi asju mis on võib-olla maailma kõige mõned olulisemad ehitused üldse. Kas on universumi? Kogu universum on nii-öelda lahti joonistatud ühel maastikul, arhitektuuriliselt? Kujutlus sellest, milline võiks universum olla. Et ma arvan, see on, see on oluline reisima, nagu ütlesin, muidugi hea, et, et muidugi tulen kaasa, seal on vist mingi seitse, seitse inimest kokku, ta ei ole selles mõttes muidugi mägimatkareis Paidet, lipsu, keeliseerid tal ühest asutusest punktist teise, aga muidugi seal on lahtised veoautod ja kõik see muuga. Aga ma arvan, et ma olen, ma olen saanud reisida rohkem, kui ma olen unistada osanud. Aga vaatame, mis sellest reisist tuleb. Olgu peale, meie aeg hakkab otsa saama ka ja kahjuks on väga paljud küsimused veel küsimata, aga küsiksin niisuguseid küsimusi, et ma tean, et sul on maakodu Hiiumaal, kui sageli sa seal käid ja ja mis seal käimised, olemised sulle annavad. Ja küsin kohe teise küsimuse ka sinna juurde, et äkki põimid selle sinna vastusesse sisse, et kas sinu meelest oli see nüüd Hiiumaa maakodu, et kas see on sinu meelest nagu teine Eesti ja teine elu? Mõeldes sellele, et viimasel ajal on tekkimas mulje, et ainukene Eesti ongi koondunud Tallinnasse. Oja ta on kindlasti täiesti teistsugune, kui on Tallinn ja, ja natuke vähem teistsugusem, kui on ülejäänud Eesti Hiiumaal on erakordne maa, sest et see koht, miks mõnda kunagi valisin enda selleks maakoduks või tema valis minu või seda öelda, oli see, et ta on ilmselt kõige turvalisem koht üldse, mida ma tean. Ja hirm jälitas sellel ajal tänavatel kõiki inimesi minu meelest, kui see oli ja need on siiani. Vähemalt ma sain sellest enda surmahirmus seal lahti. Aga see selleks, et ma olen seal aastas umbes kolm kuud vaheaegadega suvel pikemalt ja muidugi olemas, aga jõulude ajal liha ja ma käin seal ikka niimoodi hopsti. Ja ma saan seal aru, mis tähendab aeg jälle. Ma kujutan ette, kuna mul endal oma kodu, et seal on nagu nagu ajamõõde ja üldse asjade mõõde on nagu teist sulama, õigemini ta läheb õigesse, õigesse paika just nimelt kuivõrd aeg koputab meile juba niiviisi ukse peale või mikrofoni peale ja me peame lõpetama hakkama. Küsiksin veel ühe niisuguse küsimuse. Mis iseloomustab meie praegust aega. Mulle tundub, et selle üheks märksõnaks on kiirus müra, inforohkus, pealiskaudsus ja veel palju niisuguseid asju, mille kohta Kaplinski, no mitte sõna otseses mõttes nii. Aga samal teemal rääkides on öelnud, et ta tunneb ennast nagu Eestis sisepagulasena. Kuidas sina oled selle niisuguse kiire ja tormilise ajaga nagu kohanenud? Või aitavad need reisid ja, ja ka seesama Hiiumaa sul oma keset uuesti üles leida ja siis jälle siin mürarikas Tallinnas, kus meil üksteise jaoks aega ei jää nagu edasi kesta alla. Asi pole Tallinnas, London on palju hullem veel Berliini aga see, et on, mul on balloonid seljas ja, ja akvalang peas ja ma ujun niimoodi selles selles keskkonnas ja maailmas, missugune ümber on enamus aega niimodi, et ma katsun hingata, mingit muud õhku, mis mul Paloonides on, kui see balloonide olev õhk otsa saab, eks ma pean siis jälle minema kuskilt ja seda õhku juurde saama, koosneks õhksis kunagi loetud raamatutest või, või, või reisidest, üksi olemisest või mõnest kohtumisest, mis, mis tegelikult võib ka su elu muuta või anda sulle jõudu tegelikult väga pikaks ajaks. Aga ma arvan, et, et see ongi enam-vähem iga haritlasi nii sinu kui minu kui teiste saatused. Et sa, see ongi sinu ülesanne endale balloonidesse seda seda hapnikku, mis on just sinu eluks vajalik koguda. Ja kui mõnikord seda üle jääb, siis ka sellesse vette lasta vaadata. No väga armas, tore ja meeldiv oli sinuga juttu ajada ja ajaks teise tunnikese veel täna siia saatesse tulemast ja nende inimestega, kes veel ei maga juttu rääkimas. Ka mina tänan sind, et sa, et sa mind saatesse kutsusid ja ma soovin kõigile head. Niisiis, head raadiokuulajad TÖÖD stuudios olid Jaanus Rohumaa ja Margot Visnap.