Hea kuulaja juba mitu korda me oleme siin Eesti Raadio Pärnu stuudios lehitsenud Pärnu vanema kultuuriloo lehekülgi. Ja tänagi teeme seda täna, see lehekülje pealkirjaks võiks tinglikult olla Pärnu ooperit. 45 aastat tagasi. 31. juulil 1950. aastal tõmmati eesriie Pärnu Endla teatri tõelisele viimasele operetihooajale. Nii on kirjutanud ühes oma teatriraamatus filoloogiakandidaat Leida Talts. Sellele tähtpäevale pisikesele talatumile, olgugi siis pühendatud meie tänane saade. Siia stuudiosse on täna kogunenud väike seltskond, kellest õigemat oleks küll raske leida. Rääkimaks Pärnu operetiasjadest kõrval on Veera Luur. Pärnu teatriveteran istuvad Pärnu opereti viimase veerandi kaasa teinud ellumeister, lankots ja valveoti. Hoole ja stuudios on ka juba tsiteeritud Leida Talts Pärnu teatriloo uurija ja kirjapanija. Ja loomulikult kult. Proua Leida, olete teie, see, kellelt me palume lühikest tagasivaadet Värna operetiajaloole. Aga lubage enne, üks küsimus. Teie sulest on ilmunud mitmeid publikatsioone Pärnu teatria Pärnu näitlejate kohta, kas neile on ka järge oodata? Kirjutada ju võib ja kirjutada oleks, aga probleeme on avaldamisega, sest praegune aeg on niisugune kus kipub väga massikultuur vohama. Ilmub suurtes tiraažides ja arvukalt kolmekümnendatel aastatel ajalehesabades nii-öelda ilmunud kriminaalromaane, aga selle asemel on kirjastustes tõeliselt kultuuriloolised lood, olgu siis teatri või kirjandusloo alal. Nii ka on minuga, et pooleldi on Viljandi teatri monograafia ja trükkimist ootab täielik Pärnu teatrilugu, mis haarab üle 100 aasta Pärnu teatrist. Nii et ikka paremaid aegu ootamas on mõnigi käsikiri. On jah, seda ikka, kui jääme, siis neid aegu ja kui seda ei ootaks ja ei toodaks, siis ei saakski. Ja muidugi kurb on see, et need asjad ei ilmu, need asjad peaksid ilmuma. Sest inimesed, kes veel mäletavad neid aegu järjest, jääb vähemaks ja elava inimese sõna on ikka peamine. Kirjasõna on, muidugi on, jääb aga elama inimese sõna- ja mälestus on see, mis on ikka jääma väär. Noh, see, mis annab ikka liha ja vere ja nii ma arvan ka, et täna me istume siin ja seal tükk nii Eesti kui ka Pärnu teatrilugu, millest me siin räägime, et niisiis operetist. Päris pädev ma selles osas ei ole, aga niivõrd-kuivõrd ma olen Pärnu teatrilooga kokku puutunud. Ja Pärnu on ju väga vana kultuuritraditsioonidega teater ja kaugelt üle 100 aasta ja on Pärnu teatrilugu, kui me arvestame aastast 1875, kus alustati viidia Koidula säärase mulgi ka, aga kui võtta nüüd, siis teistpidi nüüd viimasel ajal on jälle hakatud tähistama kutseliseks saamist, siis Pärnu teater on oma vanuselt kolmas kutseline Vanemuise ja Estonia järed. Aasta 1911, kui ehitajat uus maja ja palgad, esimesed palgalised näitlejad sinna maale said punktitasu tutte eest tasustatud. Muidugi alguses hakati mängima olemasolevaid näidendeid nagu Koidula, Carl Robert Jakobson, Jaan-Voldemar Jansen ja mugandusi. Teiste rahvaste kirjandusest aga alustati ka laulumängudega. Jäävad laulumängud, ongi opereti eelkäijateks. Pärnus oleks esimene laulumäng siis Friedrichi ema õnnistus ja Veeberi printsi osa. Aga see oli aasta 1900. Aga esimene Eesti muusikalavastus oli 1901 ja see on Hansumardi muru heidetud tar, millele siis rahvaviiside ainetel muusika kirjutas. Mihkel Lüdigi oli ühtlasi ka selle laulumängu muusika või muusikalavastuse muusikajuhiks. Ja sellest peale hakata operette mängima päris palju. Ja kui võtta nüüd kogu repertuaari mahust, siis operett on kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel moodustanud kogu Pärnu teatri repertuaarist kindlasti kas ühe kolmandiku, ühe neljandiku, aga külastatavuse poolest on kõik arvud ületanud sõnalavastuse ja rahalises väljendis. Rooperet on kulukas, aga ta tõika publikusaalides muidugi Pärnus nagu teisteski väiksemates linnades, nagu Ugala mängiti põhilised sammud või samu operette, mis Estoniast. Sellepärast oligi väga lihtne Estonia näitlejatel tulla ja esineda siis ka Pärnus või Ugalas. Huvitav oleksin nimetada nimekamaid, kes käisid Pärnus kolmekümnendatel aastatel, käiski siin Milvi Laid Estoniast, Verner Kasemets, Konstantin Savi, Elsa Putinil, Arnold Veisman, üldise liisima Jaagulüüdik muidugi need olid, kes käisid siin operettides esinemas. No mida siis ennesõjaaegse operetiperioodil mängiti? No muidugi väga palju mängiti Kalmani operette Leehaari sellerilaviini klassika. Oli mingisugune mõõnaperiood kuskil 30.-te aastate lõpul olen kuskilt lugenud operetitegemises, aga. Jälle uuesti hoogsamalt vist 30. aastate täpsemalt 1934, kui lemmiste tuli Pärnu teatri näitejuhiks, siis ema hakkas tähelepanu rohkem pöörama sõnalavastustele ja siis oli vähem operette. Aga uuesti hakati mängima 40.-test aastatest 42 ja siis oli ta eriti esikohal, aga see kõrgperiood, opereti kõrgperiood oli ikka 20. aastate teine pool ja 30.-te aastate esimene pool. Kus siis olid niisugused näitlejad Mary Kalbekija, Brida, Hildingis mängisid ise ja lavastasid ja laulsid siin mütsi Voranzova ja Marta Ohaka Ida Suvooruva suveropaga, kes oli hiljem Vanemuises, no muidugi rääkimata, milline Nõmdakist ja Victor Krullist ja Hugo Malmsten Jennaare, kes lavastasid ja mängisid siin. Kas saksa okupatsiooni päevil ju ka ikka vist lavastati operette mängiti ka ilma? Neid küll tõesti ei mängitud, seda ma tean kindlasti tema oli nende keelatud kirjas. Lehaariumenditki lõbus lesk oli trumme õnneyndlikest ja madam flirti lehaarikaks. Krahv Luksemburgi tuli uus opereti tuhangeva pääle sõda. Pääle sõda ja siis mängiti aastal 1940 40 48 siin onupojad, botaaviast, lõbusad talupoega Maaritsat, Cornelli kellad, rosmariin Silvalt, seltsidaami Moont Maltricannikest kolme musketäri kõrbelaulu ja siis veel miljootini. Rahutud õnne ja viimast 50. aastal lepini. Linn Volgal. Ja see oli siis ka viimane, nii mõned. Viimane hektar ja siis oligi nii suur paus kuni aastal 1968, kui alustati muusikalavastusi muusikalise esimene muusikali limonaadid ju. Ja seda siis n toona lavastuses, sellega on siis see muusikalavastuse traditsioon jätkunud. Kuni noh, igal aastal on siis tulnud välja muusikal. Kuni tänaseni väljend. No kuna stuudios on mitu inimest, kes kes ise on mänginud operettides või elanud kaasa operettide perioodi Pärnu teatris, siis pöörduge juba nende poole. Proua Veera Luur teevad õige mitukümmend aastat Pärnu teatris kaasa teinud vist mitmel tööpostil. Ja see oli, millal te tulite teatrisse? Teatrisse tulin 1928. Olin sel ajal 16 aastane, nooruke ja argsüdamed värisedes astusin teatrisse sisse ja mõtlesin, et no mis vasakul tee. Aga kui ma klaveri juurde seisma jäin, siis polnud enam vigagi. Rahunesin maha ja siis õieti näitlejaks, kohe või, või mõnele muule. Koorikoori ja koori tulek oli esialgu niimoodi, et see oli tasuta. Ja pool aastat ma olin ilma tasuta kooris ja siis hakkasin saama kolm krooni õhtuste etenduste pealt. Proovib need olid siis õhtuti operetti, koorile olid õhtuti proovid kuni pea proovideni. Siis läks kokku kogu ansambel orkester ja teie olete terve pika perioodi seda operetti tegemist, Tärno teatris kaasa elanud. Proovime nüüd meenutada, mida mängiti, kes lavastasid. Esimene operett tuli hollandlanna minuga, samal ajal tuli teatrisse Friida Hilden ja Frida Hilden oli siis nagu sel ajal ööde primadonna. Ja lavastas Teetsov. Ega siis ei olnudki nii, et erilavastaja muusikalavastuse lavastusse tegevus, kõlavast süda ja järgnev silland, mis mul meeles alla'l. Stambuli roos. Sellega mul olnuks kurb mälestus, tol ajal ei olnud mitte proove, kostüümidega ega parukatega Krimmiga. Need tulid kõik etendusel alles. Ja etenduse eel jagati kostüümid välja, statistid olid oma tualetiga sel ajal, aga siis tantsukostüümid olid teatri poolt. Ja mina kui noorukene tuli ja siis mind pandi tantsurühma. Minu eest jäeti välja üks vanem. Ja see oli natukene vimma minu peale ja kostüümid välja jagati siis tantsurühmal olid seal käen, kostüümid aga teistel olid mallist. Ja äkki tema tuli minu juurde ja ütles, et kuule, sul on minu kostüüm seljas. Ma ei oska midagi öelda, ütlesin, et ei, et mulle anti see võta kohe ära ja midagi ei aitanud, koores mu ära sealt. Teised siis kes olid kaastundlikud vastu, ma olin nii arg Need läksid siis sa rääkisid seda lugu ja siis garderoobi proua tuli andis mulle uue uue kostüümi, aga kuna kõik olid juba välja mõeldud, siis kõige väiksem oli järgi jäänud, aga mina olin kasvult kõige pikem ja liimas endise dast ampliroosi kaasa, nagu golfipükstes kolmveerandpüksid olid. Ja siis õnnetuseks juhtusin tantsu ajal Jaama vaibanurga peale, aga vaip oli lihtsalt õhukesest kotiriidest ja kui oli vaja ringi keerata, siis see rullus mulle ümber jala niimoodi. Ja ma mäletan selgelt, kuidas siis tolleaegne inspitsient tuli kõveras lava taga ja naeris ja kui ma siis lõpuks pisaraid valasin välja jõudsin laual, siis ta ütles, et kuule, et seda ma näen küll esimest korda Stambulis. Golfipükstega käiakse. Ja lavastajatest, kas tuleb midagi meelde ka, kui asemel tööd tegin? Nagu te ütlesite? Tehti, tegi üks mees nii laama lavastust kui ka muusika. Tuli Viktor Krull, tema küll ei teinud sõnalavastusi, ta tegi ainult opteriti. Krulliga kolonn meeles, Krull tegi Maaritsad. Ja seal on üks stseen, mis nüüd viimasel ajal on välja jäetud, nagu ma olen märganud seal valitseja lasteaeda saada üks number. Ja need lapsed olid toodud lastekodust. Krull oli väga hea inimene ja ta oli jõukas mees ka ja ta ostis neile lastele kõigile kingad etendusel olemiseks ja pärast nad said need omale. Noh ja siis väga südamlik ja kena number. Ja siis aplausi peale, siis toodi lastele suured kommipakid tänutäheks katoodi teatrisse etendusega pärast viidi jälle koostagas. Materiaalse külje juurde oleme juba läinud. Te ütlesite, et ühekordse esinemise eest seal tantsutrupis saite kolm krooni. Ka näitlejate palgad olid hiljem. No see kolm krooni, see hakkas mul alguses, järgmisel aastal ma sain inspetsiendiks ja siis ühtlasi tegin kaasa ka. Palgad olid ma tõesti tolleaegseid palkasid, ei mäleta. Aga hiljem, kui veel kroonides rahad olid, siis oli 120 180 niimodi. Mul on kuskilt välja kirjutatud, et 1929. aastal näitlejate palgad olid 50 kuni 120 krooni, direktor sai 200 krooni, väga uimane ja kuskil 30.-te aastate alguses on siis jälle palgad langenud 50 kuni 100 krooni. Näitleja direktor 180 krooni. Mul on raske võrrelda, et mis siis selle eest, kas näitleja palgast sai ära elada? Ja siis ikka sai. Ja mina elasin õega ja saime küll ära elada. Aga mina sain. Ma mäletan, et ma lepingu peale sain siis iga aastaga ikka piiskrooni tuli juurde Valkla lõpuks siis kui kroonide aeg lõppes, mul oli 75 krooni bankima. Mida te olete operetis ise kaasa teinud, siis talle tantsunumbrite koor Laulsid ja siis hiljem pärast ma ei mäleta, mis aastasse naaritsa oli, kui ma pole tähtis. Mängisin seda vana vürst hennat, niisiis lihtsalt väikseid osi. Lõbusas leses ja. Nii et olete operetileiba maitsnud vähesel määral ja, aga no kõrvalt kaasa elanud vähemalt nii kaua aega ise peale sõja järgne periood oli, rahvas käis usinasti operetti vaatamas, sest nagu jutuks jutuks oli, siis väga palju etendati. Rahvas käis operetti vaatamas, niikuiniimoodi, nad, vanad klassikalised opereti. Aga kui tulid juba nõukogude aegsed aparaadid, siis kadus publik ära. Jah, neid ei võtnud puugipask. Kui 50 oli see viimane etendus, operetietendus, kas on meeles, oli see kurb sündmus trupile? Eks ta ikka, kuid juba oli. Ja mis selle põhjuseks siis õieti oli, kas tuleb, et siis jutuks oli, et miks operetilise kaotati ära, kaotati ära sellepärast et topperitel on väga suured kulud ja tasu ära ja ideoloogiliselt püha nagu loogu augu ja peamine põhjus oli muidugi see. Siin on nüüd proua elu Meister lankots, kes selle, kes vahepealse perioodi kaasa teinud tahaks, teebki samad küsimused, küsilda, tulite, kes siis mängisid, kes lavastasid emistel kõige eredamalt meelde jäänud on? Tulin Tallinna töölisteatrist. Te olete draamanäitleja, olite? Põhimõtteliselt ei olnud seal olnud, oli kõike kade, nagu stuudio alles õppisime. 43. aastal, Paul Mägi kutsus. Ta oli siin lavastamas Endlas ja siis tema sotsus, nagu siin oli nagu puudujäägid ja laulmises osas ja siis siis ta kutsus mind siia ja siit, nii ma tulingi. 43., mis siis repertuaaris oli sellele? Sel ajal hakkasime kohe tegema mängima ja õppima, õigemini oli sõduri armastanud, mina ei teagi, kelle omas. Aga muidugi kõigepealt, kui ma tulin, siis oli komisjoni ja pidin laulma ja kas mind üldse vastu võetakse? Varisesid ojja, vedas veel, kas või klaver? Ava oli ja, ja ikka. Siis läks päris hästi. Esimene kontsert oli ka paari päeva pärast. Kirevat kavadest olid. Teisel käel on valve ott, mäletab Ello meister, oli ta siis ainult esinemisi? Ja minule oled sa küll nad üles. Kui sattusin siia teatrisse, sattusin ma tulin Valgast, evakueerusin sõja eest ära, anti kesklinnast ära tulla, tulin Pärnusse ja Pärnus, ütles siis Miti Bruno abikaasa laini. Et teatrisse on vaja. Et mine räägi, Valgas tegelesid siis laulmisega, valdas mind kaks aastat õppinud laulu Valga teatris olin olnud kaks aastat, tegin seal kaasas sõnalavastustes ja siis tegimegi veel silma Ruubel igavesti tükki, kus ma mängisin nihukest Tootsi taolist osa. Aga siis seal olid poisid, võeti ju sõjaväkke ja siis anti kontserte, alati külmad läksid ja siis laulsin seal lihtsalt niisuguse solistina, mis solist või asi? Ps ühesõnaga täiesti. Aga siis sai seal tehtud ja siis ma tulin, tulin siis läksin, küsisin, et ega ei ole kohta veeta koori. Nutsin tihti katse ja võeti siis kooli ja läksin siis muusikakooliga. Nii et ma olin nii vähe laulmist õppinud väga vähe ja loo looduslikul baasil, nagu aga nii ma siis hakkasin tegema. Kas sina tulid teatrisse enne, kui Ello meister ei, elu oli ikka ennina ees ja tema oli siis muidugi alguses on väga raske, kui sind pannakse mängima Bocific, vaatavad kes Amisse ja mida sa teed. Ma pean ütlema, et vanadele näitlejatele, draamanäitlejatele ja tänu kestusid ja väga meeldivalt ütlesid vead tatraniidi järanaadi ja mis puutus just niisuguse rääkimise osas 100 me ellu oli üks võrratu inimene, kes võttis nii südamlikult vastu, mitte. Vaata, tuleb nüüd üks noor ka ja ei tea mis, mis tal ei olnudki kasutada nägijatele noorem ja loll on, see on niikuinii teada. Aga, aga siiski ta nii äärmiselt sõbralikult aitavalt suhtus tema demoli südamlik siiralt, mingis mõttes on väga tähtis 44. aastal tulin siia, siis see oli siis oktoobrikuul ja siis tegi kelder, tegin skoopereti põimik, seal sain siukseid, pisikesi asju tehtud. Aga siis, kui tuli Maaritsena, siis oli minul see see siis osase muslanna, kes ennustab siis grafinnale tema tulevikku ja see on niisugune väike koll, osatuur, laulukija. Sina oled, panid siis vastu nüüd selle pärnu opereti lõpupäevadeni nii-öelda seal regulaarselt operettide ja mida sa siis mängisid teha, mis on meelde jäänud, on sulle endale kõige enam on südamelähedane on Kannik, kes on iseloomult võib-olla mulle kuidagi kõige vastuvõetavam oli niisugune armas ja selline, nii väga meeldis, kes see ikka nyyd sai siin 45. soli kohe Maaritsa Kornevili kellades mängisin koolis, kaas oli ka 45. ja siis Roos Marii, olin ka koolis sama aasta, see, kas kas sa neis Nõukogude operettides kaasa tegid rajanist luna Jevski 48, kahe isanda teener, soni, tule, Jeski taba tuul. Seda peab ütlema. Ma ei ütleks, et see nii väga hull omamoodi jälle ei saa teha alati ainult ühtemoodi kõiki osi ja rääkida siis sealt ideoloogias nii edasi. Nii sellepärased. Meie olime selle sees ja me ei saanud teisiti tookord teha vastavalt, mis tükantik, seda tuli teha ja ma ei saa ütelda, et vot mulle ei meeldi, see on nõukogude ei saanud öelda. Ja sellest omad plussid omad miinused, need ei ole. Kuidas rahvas vastu võttis, seda vaba tuult võeti päris kenasti, muidugi seal oli koomilisi situatsioone, kuna edasi vaba tuli järel kõrbelaul. No see on teada operett, kes tollel ajal mängisid tennise Volmer. Sümpaatne ta, ainult et tal puudusid need kõrgused kõrged noodid olid vahel siis öeldi muljed laule ära siis Viktor Taimre siis Oskar vihandi surnud, jälle tari ei ole Friidilistil puhas olnud, need mehed, kõik surnud Hannes kelder, lavastaja Jan jaanist jälle surnud korstnate ja, aga see koosseis oli minu arvates väga meeldiv. Meil oli vast kõige suurem mõnus senti, et meil oli vaja, et näiteks nagu Estonias kuma külalisetendust tegin, siis öeldi nii intervjuu, et tulete kontsi õppima, seda on vaja nuia õppima. Nii kuni Superid pärast likvideeriti tookord võimalus kortereid lisandiga. Nii et vaja oli ühte tugevat peaosalist eesti tugevdkist annab risti kõik osad ära. Ja, ja tehniliselt ilmikalt ja räägi lavastajatest, kes meil siis olid kuljus. Siis kuljus jälle rosmariin ise siis Silva löödi Silvat, teil võeti klubi kooli külalised, lavastas ja külalison, et ma ei tahaks eriti õnnestunud lavastus. Ma olen lugenud ja ei, ei taha midagi nii-öelda just otse pahast nurga. Aga see oli niisugune lavastus, mis inimestele ei meeldi siis vanaajast juba ta ei olnud nõukogude oma, tähtis oli see puudulikule sageli ja, ja see luges, seal olid kenad tantsud ja tantsurühm oli täitsa kena ja hea ja, ja nii et sellele ei saanud midagi ütelda, siis näiteks kolm musketäri oli kelder vaba tulev, arvestas Tammur. Ja siis ta vastas meie selle viimase lahutusena Laurale sellest räägigi natuke. Pilutin jõuluTalgse tükk oli väga meeldiv, väga meeldiv tükk oli. Aga talv sepatöö vast ei olnud nii igati. Minul isiklikult üldse meeldis takud tammuri kohta, mis öeldakse inimesena. Mina seda ei puuduta. Aga tema võis teha massidega suurepärast, ta võis halvasti öelda sealsed lehmad lavale näiteks meil naiste kohtagi isegi üks kord ja tead, see on niisugune Irgist üle võetud Daile, mis niimoodi ei saanud enam rääkida. Täna sai ird, sai surmale ja hiljem sai, siis on sul ilusad, aga ta loobus sellest sellest stiilist. Ada, ta tikkis suurepäraselt massidega, ta pani mängi nagu praegu näiteks Nüganen panid. Vot, ja see oli tõesti haruldane kohe panna ning mängu on vaja apitada, kui sa laululiselt ei ole sul veel midagi, Käsmissonent vot see ongi see noorel minna lavale ja aga nii, et tema oli, minule meeldis kujus jälle digikuule igaüks neist omad miinused kõigil ja igaüks andis, mida liikumise pool seadis nendel aegades, proua kurjus sättis meil Nadia Kullu kuljus ja tema tegi meile liikumist, saavutusena meeldis see tükk, vot ma ei saa midagi teha, see on niisugune sõja minule. Saisal tähendab inimtahtis pianistiks minna, aga käsi tähendab haiget. Avatud jah, ja see oli suurepärane. Oli väga ilus sisu, ma pidin ütlema, et mina filme vaatasin ka üks, seitse, kaheksa, nii et mina ei saa midagi üteldi. Vot seda lavastust ütleski keegi, tema on seitse, Kozneid, vot see oli küll meesterahvas, talle meeldisid naised rohkem. Mine sa tea, ükskõik kuidas see oli, aga need käisid ja, ja lavastus oli minu arvates ka vastuvõetav friitilisi disk ja igaüks oli nagu omal kohal, nad ei ole tehniliselt nii kaugel kui oli muidugi Estonias on loomulik, täitsa, aga tegid dünastiast. Aga te jätsite ühe väga huvitava fakti mainimata, kellega te veel Pärnu laval mängisite. Ai, Georg Ots või isa, vaat see inimene oli üks ja see ei ole. Mul ei ole. No vot, oli tema abivalmis väga meeldivalt, ma ütlen, kui Estonias tegime suul lava, tead sa naudid Estonias ka tema ja temake, temal on vist kaks etendust siin ja mina laulsin Estonias ühe. Ja, ja, ja tema oli nii väga meeldivalt, aitas kohe silitas tuli kogu aeg nii väga vaikselt vastu kibedasti põlema vaid. Üks laul oli täitsa, mis, õppisin Pärnus üksinda ära, ilma et oleks teinud Iztonlastega üldse. Võid sülitati ära, kus, kui kaugele lähed? Tsite mainimata lööde mängisid laulsite Nataša AT pearolli. Nojah, see pyharull ja noh, olgu pealegi muidu poleks saanud osa lauljaid, ei oleks saanud otsad ja lausa. Ja tema oli väga-väga südamlik, lihtne ja südamlik, oli äärmiselt lihtne. Nii oma tulite, kahtennad tari mulle ei meeldinud. Mis Danish liiga mees. Nii. Visandi ei olnud laululiselt kahtlemata nii tugev loomulikult ega meie mehed, kus oli Ots-Ots, oli ju siis kahanes veel algastmel, aga tal oli väga eriline, ilus tähendab väga ilus ja väga meeldivalt ja siis mänguliselt Ani aitas sind kohe ridasid nii väga kaasa, Viiumad nagu kas ei osanud või ei olnud, et antud see väga nii, et tõesti võsatust minule väga meeldis, siis see on sinu näitleja biograafias kindlasti väga oluline, väga oluline. Jah, ja siis tema tuli siia mängima siis need etendused, mis tema sind tekitas, meie näitlejad rääkisid kõikide mõttetule, puhmikul vastasid püks kikkis, trepi pealt tulistasid röövlid tirida, ei olnud uhke, too oli niisugune äärmiselt sõbralik. Nii lahutunud vabatuurtigin Estonias. Nii et üks väga meeldiv näitleja, see lõpuperioodil rahasid käis, operetina käis muidugi vähem lähemalt. Kas sinu arvates siis oli, vaat seda operetti likvideeriti Pärnus? Raha võib-olla ka leiti, ooperit on lihtsalt kallis, mitte ei leitud või ongi, sest seal peab olema balletitulp, seal peab olema orkester, seal peavad olema tualetid, ühte tualetti läks 14 minutit riietega, riiuli, nii nalja muidugi. Ja kahtlemata see oli üks põhjustest, aga mis seal siis veel võis olla, kas me olime siis nii nõrgad viited ei ole tasemel, niivõrd jutud olid teisiti õiget isand riigilt otsa peale meie sugugi. Ja nii siis 1950. aastal see reisid siis Kareli millegi point. Ja edasi läks nii, nagu meil siin juba rääkis. Mitu aastakümmet paar aastat hiljem siis hakkas Pärnu teater muusikaliga ja jälle ei saanud jällegi pihta. No mis sellel ajal teatrirahvas on muudki teinud, kui, kui laval mänginud seda teist, mäletate kõik, et käidi teatud aegadel puid varumas üles töötamas, kaevikuid kaevama ja kaeva ikka, see oli siis juba sõja aastatel Ungaris. Ja missis palgaks anti kassist näitleja, kuidas näitleja elas sellel ajal 450 rubla oli palk, Nonii aga võikilo ilmatšekitamaks siis 250, turul. Võrdlus talong oli, see oli siis toidutalong pilliga, sa said odavalt, aga kui sul seda raha enam ei olnud, ega talonge ka ei olnud, siis sa pidid maksma roppu hinda. Ma tahaksin lõpus kõigi käest küsida ühe küsimuse, mis mind ennast ka vaevanud, olen operetti vaadanud ja noh ei saa ma niimoodi öelda, et ma ei vaata oopereid ja põhimõtteliselt mulle ei meeldi või ma vaatan ainult sõnalavastusi, tähendab, on operette või joon õieti lavastusi, mis on, ei meeldinud. Ja kuskil sisemuses ütled vatsioon operi. Sa võid sama tüki näha kuskil teises lavastusi, sealsete, see ei ole mitte midagi. Aga see on selge, et rahvamassid käivad vaatamas opereti, mis see on, mis operetis tõmbab inimesi, mis ta meile annab, kas me saame siis öelda nii, et seal kuskil kunstiredelil peame ta allapoole panema sõnalavastusest või ooperist Kriski uuteks? Kahtlemata, aga on inimesi, kes leiavad, et ooper, noh, muidugi see on tõsine järgud ärgi päeval töötab niisugusel teatud kohtadel ja ta on ära väsinud, siis ta tahab niisugust vaheldust ja ta tahab siis sundiski ilusti, laulab, ilusti tantsib ja siis on tõesti niigi, ta läheb hädada niisuguses heas tujus. Aga ooperi puhul, kui see on ikka kirjutatud seal teatud tugevate draama teoste põhjal. Ja siis see paneb su nii elule mõtlema, teeb sind nii kurvaks vahel, et mõtled, terve Tierra tehtigi kellegagi. Selle, selles on last tahtma ja võib-olla ka selles, et operett peaks tooma nagu mingi pühapäeva tänavale. Vaheldust on vaja, ei saa inimesel olla andist isand inimene elada ja samal ajal on ikka vist mingid omad nõkked ka. Ma just ütlesin, et seesama opereti üheskoosseisust laulavad tugevasti mängivat tugevasti järsku minu jaoks ei ole operett vaid kuskil teine lavastus, mis võib-olla isegi noh, mingis mõttes nõrgem, järskude Watson operett, aga ma ei ole endale suutnud seletada, et mis see on, mis on operatsioon Pole näitlejatest näitlejatest muidugi, jah, aga kellena ta lemmikud ja tihtipeale on niimoodi Estoniaga läheb ikka kes mängib. Et vaadata ja tuleb ette, et olen vaadanud ju suurepäraseid muusikafilme näiteks Jelena, habras Soovakond, tehtud operette. Siin ei ole midagi, kostüümid, lavastust, kõik hääl ja ometi minu jaoks pole see operett olnud, minul on igav ja samal ajal mõne mõne väsi Friidi mitmed nii suurepärast, Watson operette, et aga ma ei oska endale seletada, mis on seal, vahe hakkas ta tuli pandud ka lõpp-produktid, mis filmideks on tehtud, nüüd on. Eriti ei ole perenaine muidugi peale seda tehti, see oli paroodia, kuna see ideoloogiline pannakse kirja, aga no need on need hilisemad ja nad on tõesti tehtud, et tehtud täie tahtmisega teha. Suurepärane, et üks sellest asjast ometi pole välja tulnud, aga tal puudub selline hitsel, kui tan draama näiteid näiteks olnud temal puudub üldse vajalik kergus pereks äärmise kergusega tiga säraga tähendab erilist sära. Näiteks kui Nüganen, digiFigaro sas sinder Maiule aastat näinud niisugust suu prohvet nii USA täita, kus see Soopide osas tähendab, oli see noor soomlanna aga Nüganen, draamanäitleja ja lavastas, ta pani need näitlejad mängima ja siis nad laulsid, ise oli ta särav, ta ossa taevakene. Ma ütlesin Polemanni aastandendivil ooperis nii midagi, nii loomulikku sära peab olema. Valve Ehala ott ütleski välja, selle peamised peab olema sära ja peadvad igal operetis esinejale ei ole seda sära. Ja kui tal on seda, siis sa võid tõesti lõpmata vaadata, imetleda just lasteaias niimoodi lõdvaks ja vaatate seda ja tunnetada seda kergust. Tähendab operett, see on ikka midagi erilist, midagi erilist ja see on ikkagi kunst ja suur kunst, erinevad. Miks ta muidu Viini koolkonna operetiklassika ja kui seda ikka nii hea muusika, ilusad kostüümid, värvi Eridus, toredad, efektselt esinevad näitlejad, no mida veel? Ja näitlejate, see eriline operetitunnetusmaterjal ja mina ei saanud endale seletada, tähendab, operett ikka peab olema ja jääma ja muusikalavastus Pärnu teatrilaval tuleb ikka tervitada, kuigi nagu proua Valve siin ütles, muidugi, see on kulukas asi. Väga kulukas. Praegugi, arvatavasti kõik meie eesti teatrid vaevlevad rahapuuduses ja siinjuures mul tuleb pähe üks niisugune mõte, et meie Endla seltsi asju ajaloolises plaanis jälgime. Lõpuks Pärnu Pärnu teatri ehituse algataja, Endla seltsi agaa sagedasti teatri ülalpidaja siis Endla seltsis, selle juhatuses ja teatrikomisjonides lõid kaasa ikka väga mõjukad inimesed. Nad olid firmade juhid, oli linnavolikogu liikmeid. Me võime lugeda protokollidest välja, et juhatuses olid kunagised Pärnu linnapead Jaan Leesment. Näiteks on olnud Oskar Kask, hilisem sotsiaalminister, linnavolikogu esimees Jaan Pajo ja no pole mõtet neid siin üles lugeda, samuti laevade äride omanikud August Klein, Johan Linde ja nad kõik on ka majanduslikult katkenud teatrit. Ja tundub nii minule isiklikult, et Pärnu seltskond mõjukas ja võib-olla ka rahakas seltskond peas ka tänapäeval teatrit hakkama toetama ei ole meil kuskilt vist taevast oodata ja abi ja kui me tahame taas elujõulist operetti Pärnu teatrilaval näha, siis me peaksime kõik oma jõu ja nõuga käed külge panema.