Tänase saate kirjanik on Uku Masing ja stuudios on Jaan Kaplinski. Tahan rääkida Masingu pikast poeemist piiridele püüdes, mis on veel ilmumata, loodetavasti lähematel aegadel suures kogutud luuletuste köitestikus ka ilmuma hakkab. See on oluline poeem, mingil määral kvintessents Masingu väga suurest ja mingil määral üsna Barrogsest loomingust mõnest raske ennast läbi lugeda. Minu meelest selles poemis avaldavad Masingu ehk kõige olulisemad luuletaja, mõtleja küljed. Ja siin avaldub ka see, et Maasing kõige oma iseäraliku seejuures on siiski luterlik teoloog ja mingil määral need luterliku teoloogia põhimõtted elavat ja toimivad tema luules. Luterile, inimese olemise alus, viletsust, inimese puudulikkuse poolikus kapata, niisama nagu püüd sellest poolikusest täielikumaks saada. Head teod ilma usuta on tühine, omast väest ei saa inimene õigeks, ei leia lunastust ja Pauluse kirjade kohta on Lutter kirjutanud, et apostli siht ja ülesanne selles kirjas on hävitav teda iga tarkus ja oma õigus ning taas jalule seada patune olukord, millest arvasime endid vabad olevat oma õiguse abil. Masingu poeem on mingil määral kirjeldus sellest inimese katusest, olukorrast olukorrast, kus inimene ometi näeb. Täitsa olukord ei ole normaalne, ta näeb selle olukorra patust ja temas on tahtmine sellest pääseda. Kuigi jah, luterlikule võttes, kas tahtmine on ju mingil määral osa sellest samast Katust? Masingule märgid teisest võimalikust maailmast on ilu eelkõige looduse ilu, armastus, tarkus. Siin ilmas on vapustavat ilu, mis teeb haiget, ei lase teispoolsust unustada teispoolsust lunastust. Seda, et meie oleme siin patuses olukorras eelkõige loodus, loodus on, on jumala loodud, on ilus. Aga inimene on vilets patune siin maailmas, Maasing küsib. Milleks ma üldse, milleks veel inimest vaja, kui maailm võib-olla nii ilus polegi tarvis, sest saladust neilt kuulda ei oska. Aid ainult töötavalt surmalt, kel kõrvad on kuulda iga lämbuja vaimu, rumalat süüd. Või teisal ütleb Maasing, vigased on ju inimesed vaid liblikad, mitte öeldes Wana kirikliku fraasiga surm on patu palk. Looduse ilu on nagu pühapilt nagu ikoon, mille kuldne taust meile manab, et selle, et on olemas midagi muud, üks teine maailm. Ja huvitaval kombel maasingulsin, ongi kullerkupud kullerkupp otsima minek on üks oluline koht poja emis. Ja tema suhtumine kuller pudesse on, on nii harras religioosne, et kullerkupud on tõesti lunastuse teispoolsuse sümbol. Asingu, ikoon, tsiteerin Kullerkupp, tahaksin näha, kui palju kordi veel, et nad tungiksid täitsa mu sisse. Avaraim lõhn, hele taim, kuld, mitte kuivavad õislehed. Ilu on üks tee lunastuse nii, aga paraku see ei aita. Ta inimeses on kõdunemine sees. Maasing ütleb. Ei midagi. Aita, ootan. Jasmiin, kaen pilvi ja sooja, kuid just nagu rohtu ttmiseid tervendas hetkekski viivuks õisi ei anna polema õitsenud iial. Teadmine ka midagi mis suga kristluses oluline teadmine, tunnetus, Masing olnud väga ennustanud astronoomiast füüsikast, bioloogiast, arvestatav maturalist, looduse uurija. Aga samal ajal ta ei saa uskuda oma teadmistes nende täielikusse. Temasugune tohutu eru tiita ju, voolik on kõik teadmine kui ebakindel ja ta tajub ka seda, kui suur on inimkonna kollektiivne lollus mida ta ei väsi põhjamast sajatamast. Näiteks kirjutab ta siin poe, mis pole inimese maks sirgunud. Ükski mu tuttavaid rongis Raikküla ja Tallinn sadama vahel oli tagasihoidlikus kodus. Teadmine saab olla ikka vaid ühele, aga temagi ei jõua tõelise teadmiseni. Armastus. Ka armastus on tee lunastusele, armastuse sümbol, siin ninanna sumeri jumalanna, kellest ta kirjutab, see on üks telg, tema poeemist, linnanna otsimine, armastuse lunastuse tark kusegi. Ta kirjutab, arvan suure mererannal kunagi meie kauged vanemad elasid koos, kuuled. Aga kas teadmine aitab neil? Annabel ligemale? Caninanna otsimine on osa inimese patule, sest kondiitsugumaanast inimese elu järjest luterliku võitlus, vaev, patutunne, kus tuleb ikka jälle siis eemalolek Neinannast on otsekui eemalolek jumalast inimese halb, lootusetu olukord, ta kirjutab. Hunnik roostunud rauda jääb igast tööst. Iga ehitatav hoone tukub pooleli siiski kui aega seisaks tuhandeid aastaid ja miljoneid elusid iial ei saa küllalt targaks leidma, nina alla ikka jääb endasse tolleks samaks piir. Võide isal, see mu lõpp, mu allkiri kuldsele paberile, põletis ohvriks. Lootuseta on minu tar, kus üksnes minestus elu. Sest ma leian annat ja pooleks jäänud kestaks teist ja tuumaei kingita iialgi. Masing mõtleb palju inimese uueks saamise võimalusest isegi natuke Science Fiction laadis uue inimsoo tekkimise võimalusest, aga tal on raske ka seda lõpp puni uskuda. Ta tahaks teada, miks me üldse maailmas olema, ta küsib igivanu küsimusi, mida küsitud ammu enne teda küsitakse kindlasti ka pärast meid. Näiteks kas ei nutnud jumal, poisike linnu teid laiali, kui ta kujudest ei saanud temataolisi. Kas me peame kurtma noorukiga kaasa, et ta nüüd on üksi? Meist kaaslast ei tulnud pallimängule kosmostega. Isand vaikib, kui ma peksaks end sodiks ta südamemüüride vastu mullast altarile heidaksime heka Tombiks, kosmos ehk värahtaks. Nii, jääb järele kõigest suur kahtlus. Aga see ongi ju see inimese tegelik olemise viis, selles mõttes on Masing väga aus. Luterlane ei tee endale illusioone. Ta ei otsi ise lohutust. Sest lohutus, kui ta tuleb, siis ta peab tulema kuskilt täiesti teiselt poolt. Kõigi inimlikud inimlikud võimalused ei vii kuskile ainult sellise pessimistliku tõdemuseni nagu poe, mis elu on mõtet. Surm on mõttetu. Kui saan targemaks, koolnud sai, lunastame end, ogarus samuti, mitte. Lõpuks ometi, kui midagi jääb, jääb ehk lootus. Ta kutsub sõpru, korilasi, vendu, laevureid ja merenomaade. Andkem oma räbalad Naatsareti Jeesusele süüdata maailmast tuld, milles põlevad äragi. Kaklevad jumalad. Või pöördub buda laadsee poole. Aga see kõik võib nii olla, aga selleks on vaja usku. Me teame Masingu esseedest, et ta usub usus, usud mäkke. Aga siin tunnistab ta, et tal pole usku. Oh, ma ei usu. Lõpeb poeem. Oh ma ei usu. Udu tiheneb piiskadeks üle kündmata jäänud põldudel. Neil lõpeb üks eesti kirjanduse kõige mõjuvamaid poeeme, mis on ühtlasi mingis mõttes nagu teoloogiline traktaat. Aga poeemina erakordselt mõjuv, suge stiivne võib-olla sellepärast, et on vabavärsis. Aga ma usun, et see on ka üks maailma nii-öelda bioloogilise luule ehk mõjuvamaid teoseid üldse. Rääkis Jaan Kaplinski