Eks liibris? Hall kull suur väike ja päris äike. See on raamat, millest täna räägime ja stuudios on Fret Jüssi. Ma võtsin selle raamatu kaasa stuudiasse aga ma ei lugenud teda enne siia tulekut. Aga enne kui ma hakkan rääkima sellest raamatust, tahaksin lugeda. Et ühe väikese pühenduse, see on mulle kingitud sünnipäevaks nimelt viimaseks sünnipäevaks ja kinkija mu vana hea sõber tegi sellele väikese kaaskirja mis kõlab nõnda, Fret. Mulle on meeldinud lugeda vanu tuttavaid, kuues milles need esimest korda kohtasin. Olgu pealegi see kuub siis kuluna võitu ehk sulle ka see on üks kaunimaid sünnipäeva kinke, mida ma üldse ei osanud oodata, nii andist õige ütelda. Ja kui toimetaja küsis minu käest, et missugusest raamatust ma tahtsin rääkida, siis ei olnud mul üldse raske vastata esimese hingetõmbega. Ma tean täpselt missugusest, see on halli kulli suur-väike ja päris väike. Kinkija pühendusest rääkisin, aga ma tahaksin nüüd alustada juturaamatust endast pühendusega, mille on esikaanele või raamatu ette kirjutanud autor, hall kull. Selles väljaandes, mis minu käes praegu on, on kirjutatud pühendatud kogu maailma lastele ja neile, kes armastavad looduse vaikset ilu. See on kahekordne pühendus. Esimene pool sellest lahendusest oli määratud mulle siis, kui ma seda esimest korda lugesin. Ja teine pool sellest ühendusest oli määratud mulle siis, kui ma kohtusin selle raamatuga uuesti 40 aastat hiljem, kui tuli uus välja, on eesti keeles. Mu vend oli keskraamatukogu lugeja ja ta tõi sealt igasuguseid põnevaid asju. Ma ei oska täpselt öelda, kui vana ma siis olin, aga igatahes Tallinna keskraamatukogus oli raamatu genotsiid, siis veel toimumata. Raamatuid ei olnud siis veel ennesõjaaegseid, raamatuid ma mõtlen, hävitatud. Aga see, see raamat kadus sealt sellepärast et kui ma hiljem teda püüdsin veel võtta, siis ei olnud see enam võimalik. Ja kõigepealt minu lapseelamus, ma olin lapsi, ma olin väga avatud sellele maailmale, milles liigub hall öökull oma raamatu lehekülgedel. Autor iseenesest on ju ka väga põnev mees, ta päritolu täpselt ei olegi teada. Kas ta on päris indiaanlane, ta olevat Metmestiits, ma olen kusagilt kohta lugenud, ma mäletan, et kui ma kohtusin sellega 40 aastat hiljem, siis ma lugesin seda õhinaga täiskasvanud mehena. Ja ma olin hämmeldunud sellest, missuguste detailideni üksikasjadeni see raamat oli mulle meelde jäänud oma sündmustikku ja oma oma meeleolu oma lähenemise poolest. Nii et mõnikord lehte keerates ma arvasin, et nüüd peaks järgmisel leheküljel tulema niisugune üksikasi ja oma hämmastuseks ma leidsin, et, et see tuligi süžee seal on iseenesest lihtne, eks indiaanlane. Kitšimi läheb jahile ja kopratammi juures. Ta näeb, et kopratiik tühjaks jooksnud keegi lõhkunud tammi. Seal on kopra kuhilpesapojad neli poega, kaks neist põgenevad, panevad taastuvad nad ära, aga kaks tükki hälbivad ja need satuvad indiaanlase kätte. Ta toob need koju lastele ja nendest saab sünnipäeva kingitus peretütrele seitsmele, mis on tema kõige ilusam sünnipäevakink? Lapsed kasvatavad neid, nad mängivad nendega, nad kiinduvad nendesse, need on, on väga südamlikud ja väga tundelised leheküljed. Noorte kobraste käitumisest ja laste ja loomade suhetest ja see on antud aga puhtal ja väga kohasel taustal, see on, on indiaanlaste maailm, see on indiaanlaste keskkond, jõed, metsad. Ükskord tuleb aga kitsi mehikon koju ja temaga kaasas. Valge mees on kaupmees. Faktoria son, vahetunud kaupmees ja uus kaupmeest nõuab indiaanlasel tema võlgade tasumist. Ja tal ei ole muud võimalust, kui tasuda talle ühe elusa koprapojaga. Lapsed ei usu alguses oma kõrvu ega silmi, aga nii see siis tõesti juhtub. Nad otsustavad õieti Zeitša. Kellele sünnipäevaks kingiti. Otsustab, et ta peab midagi ette võtta. Ja nüüd ta läheb kõnelevatele vetele. Loen ette ühe väikese lõigu sellest raamatust Taali koprapojaga jõe ääres ja nüüd ja kuna ta väikene kaaslane ujus ringi või kooris paju kepikesi vahestistustas ülesenud kammides kuulates seisu kose hääli. Sest teadke, kui ta üsna kannatlikult istute jõe kärestiku või kose ääres Te hakkate kuulma mõne aja pärast. Tasaselt sosistavad hääli, mis tulevad ja kaovad kostes kord valjemini, kord tasemeni, vahest üsna selge siis vaibudes, kadudes hoopiski vee kohinaisse. Indiaanlased teavad seda, aga ka mõned valged, kes on kannatlikult kuulata and on neid õrnu ja laulvaid hääli kuulnud. Indiaanlaste arvates on need vaimude maaelanike hääled, kes tulevad siia tagasi kõnelema oma armsatega. See on mulle väga tuttav helis, minul on ka oma kõnelevad veetma, käin Jani vahel istumas, ma istun teinekord tund aega jõe ääres ja kuulan neid hääli ja mul on ka seesama tunne hakanud midagi kuulma selles jõe kohinas või jänes lõi jõe vulinas. Need hääled, mida mina arvan kuulvat selles, need tulevad minu maast tulevad minu metsadest, see on minu kodumaa, see on maa, mis on mind kandnud, mis on mind väga hoidnud nii otseses kui kaudses tähenduses. Ja mida ma väga usaldan? Sündmustikku sedasi rääkides, nad, see on väga seiklusrikas raamat. Aga tänu nõuandele, mida indiaanitüdruk saab kõnelevate vete kõnet kuulates, ta teeb otsuse, et nad lähevad vennaga, see on seiklusrikas retk, nad leiavad teise Ta koprapoja üles ja need viivad need kaks koprapoega kokku. Ja nad tulevad nendega siis tagasi oma indiaanlaste kodusse ja, ja see on üks väga liigutav ja, ja kaunis ja õnnelik hetk. Raamat, raamat lõpuks, aga see, mis raamatusse inimesest jääb. Seeme, mis üks niisugune raamat võib inimeses äratada, seda võib endaga kaasas kanda, see jääb temaga elu lõpuni. Ma olen selle raamatu juurde tulnud viimasel ajal palju tagasi sellele raamatule endale mõtlemata. Sellepärast et see, mis toimub Eesti metsades praegu, kuidas mõistetakse seda varandust mis me Evine, mis meil Eestis on elusa ja, ja veel praegu siiski nii rikka terviku näol, kui me metsast räägime. Vot see puudutad neid väärtustusi. Ja see puudutab seda, kuidas mõistavad, las siis nüüd uued omanikud või pärijad või need, kes ostavad riigimetsadest lankeenedeles töötavad kuidas nad mõistavad seda, mis tegelikult juhtub selle tervikuna, mida peaksid need inimesed. Millele nad peaksid mõtlema, millele neid peaks äratama või mis peaks neid äratama. Ja siis ma mõtlen sellele raamatule, mida ma praegu käes hoian ja mõttes lehitsen, jaga sõrmitsen. Midagi niisugust peaks olema, see on halli öökulli suur, väike ja päris väike. Rääkis Fret Jüssi. Raamatu Aasto lehekülgi.