Tänane luulega Paul Viidingu luuletustest, mis on ilmunud kogus traataed 1935. aastal ajakirjades, eeskätt loomingus, kirjaniku viimastel eluaastatel. Luuletused ja mõttekatked oma isa käsikirjalisest pärandist valis ja loeb mari tarand. Päev pudenes väikesteks raasudeks täna nõnda kui eile Jäin õhtuhämara saabudes mõtlema käiduteile. Tere, hommikukavad vallatud juba keskpäevaks jooksid liiva. Kuid olgu, et tühja sai tallatud mind süümepiinad heeriva. Las näha püsivais sihtides arukad ainsat kasu. Minu tundmuste põhjakihtides jaotet, teisiti palk ja tasu. Sest kui tulengi koju saagita siis pole ta koormat kanda. Eks minuta lähevad laadite juhita kuhugi randa. Su maise rännueesmärk seos, tung teadvusele. Aga Möllex, siis peitub ühes elu eas vorm kahejalgse teiseski lille. Kaht lõpmatust, vaid jaotav piir ürgpimeduses kübe valgust, läks sinna uttu, kaduvkiir, mis pärast lõppu enne algust Kas leppida, et nii on hea? Sa pole tulnud omal tahtel. Mis oli enne? Sa ei tea. Mis tuleb pärast? Lukus sahtel. Kui lapsi ja mänguhoos alles kilkad, päike ja pai ei tarvitse teada, et kaduma vilkad on päevad prilli ja May benesi visates tegude hurma. Neis kaotades pea võid rõõmuga surra seitsmesse surma ja lausuda siiski. Ent loetelles kahtluste, mürgiseid tilku vaekausside jälgides taset tunnet, kuklasse, puurivat saatuse pilku, käed jõuetult rippu lased. Mida sa jutustad, noor inimene oma lapsepõlvest? Sest muud sul jutustada veel ei ole. Mida jutustan mina, vana inimene oma lapsepõlvest, kõikide lapsepõlvest sest sellest jutustada tahan meelsamini. See on kõige huvitavam. Ja jälle seesama keskealised on omaette. Vanad ja noored on üksteisele lähemal. Poeesia on inimese võimetuse väljendus. Temas väljendub meie nõrkus. Intellekt ei suuda veel kõike mõista, siis tunneme tundmustele, imetleme, oleme hardunud. Ses mõttes on poeesia lähedal religioonil. Kas saab ka tema kord tarbetuks nagu religioon? Miks ta valus pole, seegaatus. Sügis. Pihl kannab punaseid marju. Puulehti vedeleb maas. Järjest madaldub taevalaotus, juba puudutabki inkure, Harjumaad, rõhukuid, Hinanegaar. Koju lastud on valged Uteet suvepilvede päikest nii pisut sellel jahedal niiskel kuul. Sügisnurmede nägu on nutet ning salude parukaid kisub endast joobunud. Sügise tuul. Päikesekiirtes ahtretes paitav hüvastijätt. Targi kõrgetes vahtretes märkan maalija kätt. Sügise pillav, värvirõõm, salude purpur ja kuldsuvejääkidest viimane sõõm. Mullaks saab taas, mis muld. Nendel leebetel tundidel vaikselt mõttesse jäänud. Küllalt kui näljaste huntide karjad tõstavad, pead tormid nad ööd läbi vingudes peksaks, kui saatana reht. Saabuva talve hinguses puult langeb vili ja leht. Alleegel maha jäätuil, vaikselt sammun ma midagi taatle, mul ei ole ruttu. Kõik võitlused on võideldud ju ammu. Every hõiskeid võit, ei kaotus nuttu. On saabunud et jälle mõista tõde, kõik möödub. Rõõm just samuti kui valu. Ma tunnen, sügissee on minu õde ja endale ma midagi palu. Valutav siis kasvab kinni armiks ja huultelt kaovad nuriseja uhked. Kui jahtub päike. Õhud löövad karmiks. Ja lehti langeb iga ööga rohke. Paelamakatest püstloodis üles laotud kõrge müür. Üks pärn tõstab oma vägevat haaralist latva taeva poole. Müüripraos pikud ja väike kaseke. Kaks jalutajad, poiss ja tüdruk kõnnivad teineteise käest kinni hoides teerada müüri ja vallikraavi vahel. Ütleb tüdruk. Ja osutab valgele liblikale, kes hõljuvad alles natuke jahedas kevadtuules. Aga ühtlasi ikkagi ka heledas, kevadpäikeses. Näen, ütleb poiss ja pigistab tüdruku kätt. Kas mäletad? Küsib naine 25 aasta pärast. Mäletan. Ei mäleta. Vastab mees. On niisuguseid imelisi hetki. Harva on neid, aga siiski on niisuguseid hetki, mil mingist tühisestki, kuid ütleme sulle isiklikult väga tähtsast või tähtsana näivast mälestusest tähelepanekust. Ta killust lähtudes hakkad avasilm joonistama. Kas oli just unistame haigusena või meelisklema või mõtlema. Ja siis mõtled, äkki hakkad jooksma kuidagi eriti lahedalt nagu lahedast lõnga vihist kerides. Ja nad teevad suure ringi. Ja see ring ei jää lahtiseks, vaid sulgub ilusasti kindlalt. Ja sa tunned, nagu oleksid avastanud mingi väärtusliku, tõi. Nii ma mõtlesin täna näiteks mingi valulise igatsusega südames ühele hetkele inimese elus. Seal ta oli, noor tütarlaps, küllaltki seede pädev ja pea püsti, alati kinnine vormi hoidev, eemale tõrjugi. Aga siis Ühel korral haruldaselt korral elus ühe teise inimese vastu, nii anduv, nii alandlik, Jahjust, alandlik, et kuidagi ei saa teisiti, jääd mõtlema? Ei see ole inimese enesevalitseda, see vere hääl, see elu, mis elab meis ja tahab elada kauem kui meie. Ja sellepärast Koeraiga on kolm aia, iga hobuseiga on kolm koeraiga. Inimese iga on kolm hobuseiga. Rahva suust, kolhoosi tallimees, ennuki Juhanilt. Kevade hommikul vara parandab vana, et lagunenud aiatara. Õunapuud seisavad õites valgeis roosades. Õitsegi aeg on võiti, suvivilja donees vallatuks kutsikas ajab kollast liblikat, aga temal on seda vaja. Pehme kohmakas kere, suured Lõnkuvad käpad päritud jahilust liikmeis. Piibu aeda on lastud noorele rohule valge hobune, miir. Varss hoiab vanale ligi. Lõhnab hobuse, higi lõhnavad õied ja muld. Mina Kexlen ja karglen Vena kardleni yxlen, väikene poisipõnn. Minus Carleb eksleb olevast osasaamise õnn. Kaks vaatlusviisi huvitavad mind. Sünkronistlik vaatlusviis, mis toimub ühel ajamomendil. Ajakoordinaat on konstantne. Immanuel Kant loeb puhta mõistuse kriitika, korrektuuri veeru viimast lehekülge. Minu tundmatu vanavanaisa Künnap patküla mõisa põllul kesa ka võib-olla lõpetab parajasti Venemaa impeeriumi valitseja, ka teeb midagi. Tulevane Napolion ratsutab kepphobusel, on alles viieaastane. Teine vaatlusi intega. Praegu on siinkohal Teaduste Akadeemia kolmanda korruse üks tubadest 1000 aasta eest. Ruumi, samas punktis hõljus männilat maapinnast 10 meetri kõrgusel. Juunikuu öö oli valge, olgugi alles viilu. Minul on meeles su palge arglikult jahe ilu. Sumedas augustiõhtus hõõgub veel keskpäevasooja ning pealegi päike varem kui kevadel looja. Rõhtsates kiirtes kõndides poetub Meghan sõnad tõid ütlemisi elust, maailmast, õnnest, sellest, kus liituvad ühte pikaks sügavaks rõõmuks suvesoojas ja kevade pillad, valguse rõõmud. Ennemuiste elanud ühes külas laisk ema tütrega. Rahva suust. Ilusat suve, heki, kerge on eluke tütrele, emake kõneleb nii. Kui tuleb, talveke susiseb krantsi. Surm võtab minu poiss kosib sinu endale, viib mida me kraabime? Kellele korjame parem kui orjata olla prii. Lõppendansuveki tulnud Andalveki külmad on kaanetanud veed. Hunte ise, ent krantsi surm ei viinud, ema tütart ei kositud veel. Oleks nüüd põrand põimata põlluks, ahju esineks. Küll siis veel Liiviks, küll siis Vellaabiks. Aga mis enam teed? Koidueelne jahedus tõi alla hõbedase kaste. Kaks haljast vööki rohule jäi maha, meie jalas teist. Lai väli, Orassinetav noor kuusik, tihe nagu muru, palju kõrgem Oradest, ent künnimaale ligi surus. Raudkivi aegunud piirimärk. Halljänes selle kõrval magas just praegu tõusnud päiksekiirargpüksijärgselt tunnilt tabas ei teki püsti, nõksatus, kõrvad kikkis, hõõrus sill. Me mõtlesime tema eest, kas näen veel und või elan ilmsi. Üksüpe kadus Orezes läks nagu nool, mis virutas lastud. Läks teab kas hirmust elu ees või armastusest elu vastu. Ma armastan ja austan iga inimest. Aga selle austamise armastamise kraadis on vahe. Nende inimeste ainult sellepärast, et ta kuulub liiki inimene. Teist sellepärast, et ta sellele liigile au teeb. Et ta nime inimene kannab õigusega. Ära katsu ühiskonnale sisendada ideesid mida sa peaksid kahjulikuks sisendada oma lastele. Meister vormib Savitõmbust igatsuse unelm, kuju murrab töö, siis passib kokku, uue teeb, kui jätkub tuju, savi talub sajakordset hoolimiste kokku peksmist. Ning tühja 100 katset. Inimene on ju ekslik. Ent kui aineks sinu käe all pole savi, väidan. Õelus ise, mitte ulm või mõtiski elu. Siis vast hindad seda jõudu, seda oskust, mille najal teha nii, et korra tehtud poleks parandada vaja.