Tervist head kuulajad. Eetris on värskelt eestikeelset kirjandust tutvustav saade, loos asju. Stuudios on Peeter Helme, Jan Kaus. Tänaseks külaliseks on kirjanik Tarmo Teder. Tere, Tarmo. Tervitus. Ja põhjus, miks Tarmo siia stuudiosse sai. Tiritud on lihtne. Eelmisel aasta lõpul noh, ikkagi täiesti aasta lõpus. Kas ma mäletan õigesti, et 29. detsembril ilmus esmalt siis romaan vanaisa tuletorn ja sellest romaanist siis kavatsemegi täna juttu teha? Alustuseks võiks siis väga üldiselt öelda, et see romaan räägib tavaliste inimeste elust räägib ühest vanemast kalurist Erikust ja tema abikaasast taimist. Ma hakkasin mõtlema, et kui pilt meie vestlust alustada, siis äkki võiks visata õhku sellise üsna tarvikuna tunduva üldistused. Tarmo Teder on kirjutanud eesti versiooni vanamehest ja merest. Mis sa ise Tarmo sellest arvavad? Võib-olla natuke see asi on isegi peab paika aga mitte ainult, sest vanamees oli oma merega Henning veel päris kahekesi ja see ehitus oli kuidagi selline eksistentsiaalne ja puhas ja konkreetne. Aga minul romaanis on ikka lisaks selle taine ja Eerikuga perekonnaelule, igapäevastele tegemistele, tagasivaateid, sellesse sotsialismi või kolhoosiaega ja perekonnaloolise põikeid, ka vana vabariided, aja lõppu ja 40.-te segastel üleminekuaastates pisikesed, sellised sisselõikeid Vene keisrile aegadesse ja see perekonna lugu ei baseeruv ühelgi mingil konkreetsel suguvõsal ega puul vaid ta on lihtsalt legodest tõsielulistes klotsidest siit-sealt, Hiiumaalt, Saaremaalt, põhjarannikult, Eestist ja igalt poolt mujaltki kokku korjata tud ja ütleme siis lihtsalt konstrueeritud, loodud uus, selline perekonna ja maailmapilt. Ta on nende väikeste kõrvaltegelaste või tüübistiku elulugudega ka keda siinse lehekülgede peal antakse nii põgusalt, et see baseeru konkreetsele tõsi loole. Aga kõik, mis siin raamatus on kirjas, peaks olema üpriski usutav. Ja muidugi on ka tegelikult rahast Fictionid, mida võidakse vööta siis hoopis tõsikindla fakti pähe, et siin ma tahaks folkneret korrata. Kes ütles, et väljamõeldis on sageli kõige tugevam fakt? Aga et sa ütled, et siin raamatus on palju sellist, mis baseerub tegelikkusele. Mulle jäi see ka siin raamatus kohe silma, et kui võrrelda näiteks sinu eelmise romaaniga unanistid siis analistides on kahtlemata ka väga tugev tegelikkuse põhi all. Aga ma julgen väita, et siin vanaisa tuletornis tegelikkus puudutab palju laiemalt inimhulki kui unanistide oma. Munanistid oma puudutasid peamiselt sellise, noh kuidas öelda Tallinna joodik intelligentsi elu. Ajakirjanike elu Päevalehes aastatel 1995 kuus seitse. Kaheksa. Aga oran istudes oli tõesti ka väga konkreetseid prototüüpe Eksu Sulev teine maa nimi oli Onanistides Kalevi neli meri ja, ja nii edasi ja nii edasi, et seal olid väga konkreetsed tegelased siin, pigem väljendub see oma eluloolises konkreetsus just selles kalapüügis, et sa oled ju ise kõva kalamees vä? Jah, eks kalapüügiasi on küll võetud oma oma elust. See on sõjal tõstaci. Kas toiduretseptid on ka kõik ise järgi proovida? Jah, seda ka, aga neid polnud ju palju seal, aga nad olid head, pehmelt kirjeldused olid küll sellised, et kõht läks tühjaks, tagajärgi proovida, poisi oma räimest on raske kätte, sest seal on muidugi käidud. Nagu ma aru saan ju ka, isegi isegi muudes kohtades Eestist väljaspool kalale. No see oli puhtalt selline, et kulukas spinning, isti, sportlik kalapüük, suurte lõhede jaht ja baikali peale olen käinud ja korduvalt seal siin meie ola poolsaare jõgedel ja ükskord ka taga Kamtšatka kuninglõhet püüdmas, aga see oli viimati juba ligi neli aastat ja nüüd mind enam ei tõmba, kõik nagu oleks tehtud ja meie Eestis on alati võimalik leida üksildasi paiku sumbata, saapaga sees, vibutides pinningut püüda. Oi kui nolk. Sihedaga kolm päev järjest täitsa kuivale. Tähtis hingata, kopsud puhastada, olla nagu mõttemaailmas eemal igasugustest intellektuaalsete matest mõtetest. Ma saan aru, et neil ei ole kalasaade, vaid vaid kirjandus, saada ka seda sinu raamatut silmas pidades siiski veel ühe täpsustava küsimuse küsiks, et kas sa praegu kaid pigem jõgedel, järvedel, kalastamas või merel Rohkem merel ka siin oli võrgulubadega jama sellel aastal internet ütles just üles, Eli on, kus sa seal protestid, kes hiljaks jääb, see ilma jääb, aga noh, eks ma käin ikka meres ja natuke jõgedel järvedel ka, mitte väga tihti, kui aega on, siis lähen. Nii ja naa. Asjatundlikkus paistab siit raamatust minu meelest väga meeldivalt välja, et ühest küljest sai takerdu minusuguse võhiku jaoks pisiasjadesse, aga teisest küljest, kui ma kogu seda püügiosa siit raamatust loen siis on kohe näha, et kirjanik teab, millest ta kirjutab ei üritata mingisugust tünga teha. Ja see tekitas minus sellise paralleeli. Nimelt anti Sirge, kellest meil ka siin saates juttu on olnud, kus ka on autor võtnud vaevaks kirjeldada väga lihtsat elu, aga ta täpselt teab, millest ta räägib, et ta ei lähe mingisugusele võõrale marjamaale. Eks anti uru paralleel täpselt samamoodi, väga hea, Peeter, et sa selle jutu sisse tõid. Kuigi mul ei tekkinud hirv paralleel mitte merel käimiste kirjeldusi lugedes kalapüügikirjeldusi lugedes, vaid vaid siis hiljem, kui hakatakse ehitama tuletorni siis laskub tihti Tarmo sellistesse väidetesse tailsetesse, kirjeldustesse, kuidas, kuidas sellist tuletorni siis siis ehitad. Vot selle tuletorniga oli selline lugu, eks ole, tegelikult vaatlustorn ja siin on selline torn täitsa olemas ja üks üks asi, mida tähelepanu pole pööratud, et siin on ju ka täitsa tõsieluline taustaga kõrgessaare vallas Hiiumaal Reigi Eiffeli on olemas, Jaan Alliksuja ehitas sinna omale ma kunagi seal kolm aastat, kes tagasi käisin. Aga see torni ehitus, mis siis alles selle raamatu lõpu poolt läheb lahti, on kuidagi võib-olla kiirustades. See on kõik ise välja mõeldud, ma ehitasin selle torni oma ajudesse, tegin omale joonised ja püüdsin ise seda ette kujutleda, kuidas mina ana mehekesena seda torni üles paneksin, et Allikso tegi seda ise päris üksi, aga selles romaanis oli ka mõningaid abilisi ja selliseid tüüpe ja veidi veidi kõrvaltegelasi seal abiks. Et selles suhtes jah, see torn on ka üks konkreetne oluline klots isegi pea pealkirju tunginud elust, mis on muidugi töödeldud jälle suva järgi siia, sellesse kompositsiooni või selle romaani sündmustikku. Aga muidugi ei lähe, sinu lugu on ju iseenesest üsna üsna lihtne ja sirgjooneline, aga aga tuletorn tahes või tahtmata mõjuka üsna metafoorsena siin mingisugune metafoorne tasand selle tuletorniga sinul loosse ikkagi sisse tuleb, sest sest põgusa tuletorni temaatika, olenemata sellest, et Eerik viib oma lapselapseantu siis tuletorni, kus oli kunagi vahiks olnud, siis Eeriku vanaisa. Ja sa kirjutad, tsiteerin, vanaisa seisis halli taeva all tütrepojaga oma vanaisa tuletornis ning see kõik oli nende taevas maa ja meri, et väga lihtsalt ilusasti öeldud, aga siin tekib ka mingisugune tõesti väga tugev metafüüsiline aisting või või sa tood sisse mingisuguse järjepidevuse või või kõige kokkukuuluvuse kokkukuuluvuse elemendid. Kerin veel ühte kohta, et kogu see maa taevas ja vesi olid elus ning taimi tundus hõljuvat kusagil nende kohal või sees. Et siin paistab tegu olevat lausa sellise lihtsa mehe panteismiga või mingi sellise väga-väga-väga tugeva tugeva tunnetusega, kus siis nagu kõik asjad on, on maa ja taevas ja kõik muud asjad kuidagi. Inimese lihtsas tajus. Koos jah, miks mitte, seal on väga hea, ma tahtsin selleni jõuda, milleni sa jõudsid ise. Et tegelikult on ju tegemist kahe tuletorniga, et üks on Eeriku vanaisa tuletorn ja teine on siis antu vanaisa ehk Eeriku tuletorn, mille ta siis rajab hoopis tegelikult sellise vaate torilinemis pole klassikaline tuletorn või noh, vene keeles öelduna majakas vaid, vaid iseenda selline looming ja sõrestik, arhitektuur ütleme nii selline. Aga mis puutub sellesse taevasse ja maasse pennid peaksid olema igal pool, mida silmad näevad üleval kotkaid, kaljus või pankrannikut ja mets ja maastik on nagu nähtav ja Astitav. Aga ma püüdsin oma antennidega minna 10 20 kuni 80 meetrit maa alla nendesse liivadesse, nendesse rahnoosid, tabada rahnude hingeelu, mis on sügaval kruusas ja hingavad oma seda noh, ütleme 10 tuhandete aastatetagust tulekut kusagilt siis praeguse Soome territooriumilt. Et panteistmi, istme püüdsin olla tõesti. Et aistida seda luursust, seda, seda tungida kas või atmosfääri. Kõik on ikkagi loodus selles romaanis ka oma selline kohalolu, inimesed inimesteks, aga aga väljaspool seda ruumi. Me ei saa ju kuidagi inimene eksisteerida. Nojah, aga selle kõige kõrval otsa ja siis sisse selle inimese niimoodi väga madala. Selles raamatus on ju veel üks lugu ka lugu siis tegelikult korruptsioonist ja sellest, kui keeruline on meil kohaliku omavalitsuse tasandil selle vastu võidelda, sest riigikontrolli silmad sinna ei ulatu ja nagu keegi tegelane ütleb, et et kapolen endal käed-jalad tööd täis, suuremate omavalitsustega. Jah, eks ta ole, korruptsiooniteema pole sugugi mitte väheoluline, see on üks kihistust selles romaanis ja kui sa ikka kuulad aastate aastakümnete jooksul inimestele tehtud ülekohut, ma mõtlen siin erastamist, ärannast, kantimist, pantimist, varrastamist, nihverdamist Eestis on üle 250 olla, mida on valitsetud siis erinevate igasuguste võimurite võimumeeste poolt võib-olla ka hästi, aga, aga ka lihtsatest inimestest päris julmalt üle sõites ja see on, ei saa sugugi alahinnata seda jälge Eestimaa rahvale, mis on tehtud. Ütleme, nii lihtsameelsemad ja ära kasutatavate inimeste varanduste maade ja metsadega vallaga Kaval-antsud on, on noh, küllaltki suure jälle halva jälje jätnud Eesti viimase ütleme 15 aastase ajalukku ja siis ei saa sugugi imestada Toompeal kõrged poliitikud laiutavad, see asi ei tea, miks rahvas on poliitikast võõrdunud, miks nad noh, kolmandik rohkemgi ei tule jälle valima, käega löödud, midagi ei muutu. Et seal on tegelikult täitsa reaalsed, ütleme sellised maaelulised ja valla vallapoliitilised kohaliku omavalitsuse, sellise ülbamise põhjused. Niidistik on sügavalt sees, seda ei saa päevapealt. Asuke halb, halvas voolus edasi. Libisev laev, võib-olla me ka siis aastakümnete jooksul saaks muuta, kui tõesti külaühiskonna niinimetatud kodanikuühiskond külaseltsid ja igasugused liikumised võtavad võimu ja teevad siis ametnikele selgeks, et ka nemad on kõige tähtsamad. Asi algab inimesest ja koha pealt, mitte kabineti kujuti Helmedest ja skeemidest ja kvootidest ja paberitest. Nojah, vot seal on üks, üks väga huvitav tasand siin romaanis ja üleüldse ma arvan, et see selline motiiv poliitika või, või poliitpoliitiline elu ilukirjanduses tundub olevat kuidagi üsna ajakajaline, sest sest lugedes siit Tarmo raamatust seda, kuidas vald tahab panga ääretammikusse teha spaad ja siis kuidas selle põhjal luuakse selle idee vastu külaselts siis tuli mulle meelde üks teine eelmisel aastal ilmunud kodumine uudisproosateoseks Holger kantsi mardi, kumb, kus on ka selline poliitiline element väga tugevalt tugevalt sees. Holger kantsilanda muidugi kõvasti grotesksemalt ekse, seal rajatakse sinna rahakummardajate sekt. Aga ka tegevus toimub täitsa realistlikult nüüd ja praegu, hea küll, siin Sinuse rannaküla võib tõesti olla ükskõik kus kuskil põhjarannikul, aga põhimõtteliselt saame me aimu, et ju see kuskil üsna Tallinna lähedal on ja võime enam-vähem ette kujutada kohta, et kantsiline ka olustik väga realistlik, seal ta isegi nimetab osad välja mõeldud, aga enamikus päriselt eksisteerivaid Tallinna tänavaid ja põhimõtteliselt on võimalik kantsi raamatu järgi Tallinnas liigeldes. Ja mulle tundub, et nüüd seda kantsi poliitilist liini ja tedre poliitilist liini nende raamatute söandab just see, et et kui see mõte, et Luuakse mingi õilis idee, noh, Tarmo siis külaselts, mis peaks justkui nagu külainimeste huvi kaitsma, aga siis teostus, hakkab loo edenedes kiiva kiiva kiskuma. Nii kantsi, kantsi raamatus kui ka siin Tarmo. Et ühesõnaga sul ei ole vist erilisi, kuidas ütelda illusioone, illusioone poliitilise või poliitika toimimise suhtes ei ole jah. Ka on ka pikemas perspektiivis, et noh, pahatihti on öeldud nõnda, et kui tehakse üks ilus mõte ja inimesed hakkavad seda hurraaga optimistlikult hindu ellu viima, siis ilmuvad välja mingisugused tüübid, kes võtavad seal kuidagimoodi võimu, lörtsivad kõike, raha, keeravad kõik nässu, siis irvitavad ja teevad lõpuks mingites seltside seltsi või katusorganisatsiooni, mis on täielik fiktsioon. Ja ma ei tea, palju siis Eestis selliseid asju on aset leidnud, aga ühte näidet ma, teadmised on kuigivõrd ka siin rakendatud selles kirjelduses või kujutluses. Ja mis puutub sellesse suhteliselt rikkamasse valda ta võib-olla Tallinnast 25 versta idas Läänes erilist vahet pole, pankrannikut meil jätkub. Vihjeid on antud seal ühe sadama suhtes, see võib-olla noh, võtame kas Paldiski või Muuga palju vahet nagu ei olegi ja ja valla nimi on muidugi muudetud, et ma ei tahtnud dokumentaalne üheselt määratlev olla, aga vihjeid on piisavalt ja kes olusid tunneb, see saab muidugi pihta isegi isegi tegelastele, võib-olla kohati mõneti Öös on asju. Eetris on kirjandussaade, elus on asju, stuudios on Peeter Helme, Jan Kaus ja külalisena Tarmo Teder. Ja täna räägimegi siis Tarmo Tedre värskest romaanist vanaisat tuletorn ja võiks siis nüüd pisut pikemalt peatuda selle raamatu, kuidas ütelda ise väärtustel just tedre varasema loomingu valguses, mulle tundub, et siin on tekkinud teatud nihe, kuigi Tedrele, eriti tema novellides on meeldinud sedasi üsna grotesksed vormis baroksed keeles kujutada siis tänapäeva intellektuaalide või, või, või siis linnas ekslevate põhjakihtide elu, ütleme, vaesemate inimeste elu kusagil Kopli kandis ja nii edasi. Ja siis selline kunstirahva elu ja keelekasutuse irooniline kujutamine tuleb, tuleb sisse ka vanaisat tuletornis, kui, kui sellest tuletorn muutub poliitilistegempluste objektiks ja siis kunstnikud asuvad seda objekti kaitsma, hakkavad seda nimetama puitinstallatsiooniga reaalseks roigasarhitektuuriks. Aga üldiselt minule meeldis väga selle raamatu juures mingi teatud sorti õrnus, mingi teatud sorti, selline vaoshoitud ja rahulik atmosfäär, kuigi, kuigi tegevustik siin ja tihtipeale ei ole sugugi rahulik. Vot see on lausa lausa traagilisi sündmusi. Mulle meeldib selle raamatu peategelane Eerik, kes sellist sellist rahulikku, keskendunud meelelaadi või sellist rahulikku atmosfääri kannab. Eerik on lihtne inimene, töömees. Ja kuigi juba loo alguses Ta koondatakse on kummaline ja kuidagi rahustav. Ta ei kaota terve selle loo käigus meelerahu. Et ta on selline väga lihtne mees, kes, kes saab kes saab kuidagi vaimset tuge merest. Jah, seda kirjutades oligi võib-olla üks sõlmprobleeme see, kuidas saavutada 60 pealt veidi aastase ranna vähe põlisega Rannamäe raskes sotsialismi läbi tulnud külamehe hingamine. Kuidas saavutada see toon ja rahu, mida siseeriku peategelane peab enda ümber kandma, et seal võivad igasugused särinat jamade traagikatki olla. Aga, aga üldine see otsus võib olla hingab peategelasega või püüab vähemalt kirjaniku sule kaudu hingata mingisuguses samas rütmis ja see ongi just see tooni saavutamine mida ma julgen väita, kuigivõrd Rain läbi viia. Kogu selle suhteliselt lühikese romaani. Jooksul sa muuseas, huvitav, et sa siin seda mainid, sellepärast et sa oled ise siin raamatus kirjutanud Eeriku kohta, et tegu on mehega, kelle kirikuks oli meri kelle kirikuks oli meri, soomlane väga ilusasti öeldud ja võib-olla selline merevõimas rahulik hingamine kandub kuidagi Eerikusse edasi, et isegi isegi leinates on Eerik kuidagi väga rahulikke tirikul eine ja ei aja kordagi üle ääre, selles puudub selline noh, kuidas ütelda moodne neuroos, eks. Ja siis ta läheb ka merele. Jah, just rasketes olukordades läheb ta merele. Eks ole, tegelikult võib-olla nüüd hiidlased, tõstaks esile selline ikkagi pragmaatiline mõtlemine, et inimesel on läbi elu õnnestunud ellu jääda, siis tal on palju ajudesse jäänud hingevalud ja vaevad ja kõik kõigeks, aga eesti külamees on ikkagi olnud pragmaatik, talupoeglik mõtlemisega, rannakalurimõtlemist ma püüdsin ka ehk seal kuidagi väljendada. Aga kõik tegelased seal raamatus pragmaatilised ei ole, et ütleme nii, et igasuguseid jobusid. Seal on igasuguseid etnikuid, jahve, pullimehi ja provokaatoreid, joodikuid ja, ja, ja lurjused tüüpi mehi ja naisi on natuke vähem, võib-olla kui sookvoodid eeldaks. Naljad naljadeks. Meil on siin on juba raamatu esimesel leheküljel tuleb mängu jõesuv Jüri, kelle kohta on kirjutatud väga ilusti väga Tedrelik barokne ütlemine, eemal kaupluse seinad, aerosooli jõesuu, Jüri, jõudnud end ümber prügikasti kerra tõmmata, nagu küülikud, kägistab püüton. Aga, aga minu arust isegi ka Eerik ei ole kuidagi lamedalt selline mehelik, selline Jerm tuim tükk, ta on temas tugevad, sellised metafüüsilised hoovused, näiteks. Kui ta pärast pärast väga-väga rasked sündmusteks leinas läheb, läheb alale, siis siis siis selles kala kalapüüki ja läheb poolt ei karjuvalt eksistentsi ristlikega, teised ka pealetükkivalt metafüüsiline, aga seal on selline koht, kus võiks ju. Erik püüab kinni suuremat sorti nähe juraka nagu Tarmo, sina kirjutad ja tunneb, et seal on saatnud siis lahkunud inimene, keda Eerik leinab. Miks mitte, inimene võib kõike märke lugeda, seda kuidagi nagu teispoolsuse vaimud virtuaalsete sidemetega võib-olla kinnitada või, või endale sugereerida, see polegi võib-olla nii väheoluline. Ja eksi, Eerik läheb ka peale seda. Lahkun ärasaatmist ju kohe järgmisel päeval oma tütrepoeg, aga tuletorni ehtsesse tuletorne, kus vilgub, tuli kaugele miilide taha merele. Jah, ja näiteks noh, ma ikkagi tahaks selle vanamehe ja meremereteema juurde või selle vanamehe ja meremotiivi juurde tagasi, sest ma arvan, et võrdlus kannab ka sinu öeldu valguses, sest sest olgugi et siin on väga kirev hulk kõrvaltegelasi, siin on väga kirev hulk erinevaid liin, eks ju, täiesti päevakajalist poliitikat, nagu me juba rääkisime siis ometi üheks leitmotiiviks saab see Eeriku ja mereütleme mingis mõttes häirimatu dialoog nende nii-öelda omavahel omavahel. Jälle tsiteerin sind ennast, meri oli see pime avarus, kus maisest rähklemisest vaevatud inimene võis end vabamini maailmaga kahekesi tunda. Ma muidu lugesin hiljuti Jaan Malini luulekogu alati vahe, mis ka ilmus eelmisel aastal ja seal oli üks selline Ühed, sellised read, meri on nagu lõputu hommik, tema kohinas tasane Paed. Siis ma mõtlesin, et see, need read sobiks jube hästi sinu sinuga, Matu motoks ja, ja noh, minu meelest see ühe konkreetse inimese ja suure mere omavahel olek on ikkagi selle raamatu üks leitmotiive. Jah, seda küll, eks lõpebki ju see ka kahekesi olemisega selle suure laia vedela vee peal pimedas öös. Aga nüüd püüan mälu järgi tsiteerida kui lähedane küsibeerikult, et mis sulle siin maailmas kõige tähtsam on? Erik mõtles viis sekundit ja vastas. Merele minek, merel olek, merelt tulek ja merele minemist ootamine. Aga tervikuna ma päris ei ole siiski kunagi saa tegelikult ka rahul olla. Ikkagi see karakter Eeringul võib-olla tuleb välja mitte nii väga otse voolida tahtvalt minu sulest vaid kaudsete asjaoludega just tema tegevust, igasuguste tegevuste ja nahka mõningate selliste meeleseisundite ja tunnetuste kaudu, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta surma üleminekule mõtleb, et mis must siia maailma järgi jääb ja kes siis minule olulised ja tähtsad asju edasi viivad, meid on seal ka natuke. Neid teemasid puudutatud, siit lihtsalt vilksatab ka läbi sellist mõtet, et vanasti olid, olid mehed rauast jaa, rohi oli rohelisem, et teatud sellist sellist nostalgiat kadunud kadunud aegade vanade kommete järele, et muutuse tuuled seal selline moodne kapitalism, mis, mis külaühiskonna kuklasse hingab, et sellesse suhtutakse ju tegelikult üsna üsna varjamatu varjamatu skepsisega ja nähakse selles teatud sellist allakäiku, et või, või et kogu selles sellises moodsas rähklemisest tundub olevat sees mingisugune allakäigu allakäiguhõng. Nojah, see puudutabki, sa ütled poliitilist, ma ütleks pigem olustikulist või kohaliku omavalitsuse poliitilist seda külge just nimelt selles praktilise väljundiga poolt, et olid ju siin kuni neli-viis aastat tagasi hirm, parandused, kus taheti kiriku vastu, klaasist torme, elumaju ehitada ja kõike hullusi mida tahes pankrannikule võib-olla üheksakordseid, maju ja inimesed hullusid ära igalt poolt volikogudes esimehed surusid, pritsisid siin noh, ma ei hakka nimesid nimetama, et saaks arendada, saaks viiekordse vähemalt püstitati üheksa oleks parem. Eile on muidugi need asjad natuke jahtisid maha annaks ja siis tehti igasuguseid suvilaid pappkaste ja plekist küüne ja ja mällu ja tõsist asja betoonia merre haarata merre vaiade peale, kahjuks ei ole midagi õnneks tehtud, aga plaanid olid võimsad ja sellega keerati ilgelt käkida kokku omale tõmmata ennast võlgades võlaorjusesse igasugust jama, see tekkis suhted vanade olijate ja uute tulijate vahel, noh, on nagu on, teadega vaadatakse viltu. Võib-olla saadakse läbi ka inimeste keemia aeg-ajalt klapituma hakata, et, et see on jah, selle selle varjamatu irooniline irooniline külg ka seal täiesti olemas. No nii nagu tsiteerin siinset raamatust, nii nagu üksin tegelane Priidu, kes selle külaseltsi algatamise tagan ütleb. Mõni uus asukas on nagu pasavares, kes oma pesast välja. On küll minge jõe äärde kusagile või või metsa alla, kus on auto koorm. Lihtsalt süüdimatu ülbusega ehitusprügi maha kallatud, otse jõkke, kurat, kaikaga üle turja anda, kahe Priit lööks kohe maha, aga, aga eri kanna varmad räägiks viiks talle selle kuradi pasa õuemuru peale, mis on lakitud majaesine ja paljudel on. Aga kaugemale sealt ei nähta. Paljuski on inimesi. Tiiv jah, jookseb ka siit mitu korda läbi see keskkonna, keskkonna hoolimatu reostamine, aga nüüd kuidagi oleme jõudnud sinu, sinu keele kasvatasin, et mida sina, Peeter arvavad, et kuidas sulle Tarmo Tedre keelekasutus tundub, et ma kujutan ette, et mõningad võib-olla konservatiivsemad inimesed jälle ehmuvad sellise mahlaka mahlaka väljenduslaadi peale, noh näiteks tsiteerime ühte lauset. Taimi ahter oli öösärgi all soe nagu rügemendi leivaahi. Noh, selles mõttes, et ma usun, et kes on Tarmo raamatuid ennegi lugenud, see siis üllatuma väga ei pea. Huvitav, võib-olla ongi just see, et minu meelest on vanaisa tuletorn oma teemakäsitlused tõsisem ja ründab siis suuremaid teemasid ühest küljest metafüüsiline külg, millest me oleme siin üsna pikalt rääkinud, teisest küljest. Ma jätaks rahule ikkagi ka seda kohaliku omavalitsuse elu ja korruptsiooniteemat, et nii poliitiline ei ole Tarmo kirjandus minu meelest varem olnud, aga samal ajal toetub ta just keeles ikkagi sellele vanale heale, et kellele Tarmo asjad on varem meeldinud, Neile meeldib ka see, kellel ei ole meeldinud, siis ma usun, et neil ei ole meeldinud samal põhjusel miks, mis siingi raamatus, et keelekasutus on tõesti selline väga maalähedane ja see sobib väga hästi. Sest et ega ei kujutaks ju ette seda Eerikult, nii. Selline järelemõtlik, isegi filosoofiline kuidagi on eriti veenva eesti külamehe tüübina, kui ta väga rafineeritult kõneleks. Küsimus selles ongi, et. Kui mehed on närvilised, vihased ja ülekohtu pärast häiritud, siis nende otsene kõne ei saa ju olla mitte vaba nendest vägisõnadest, et kui seal ongi midagi, mida ausalt öeldes võrreldes teiste raamatut, ma arvan, on siiski tunduvalt, tunduvalt vähem. Mul küll on ainult otseses kõnes, eks ju. Et kui noh, ütleme neutraalselt positsioonilt autoripositsioonilt kujud või kirjeldada või midagi ei tunne, et siit edasi anda, siis, siis on ju sellised sõnad täiesti välistatud. Ebakohased ja neid on välditud ja need ei ole võib-olla mõttesse tulnud, et et kui öelda, et noh, mahlakas ta võib ju olla, aga rappustest on asi minu meelest väga kaugel rapusunud kordama jällegi ainult lugeja peas. Ja võib öelda ka seda, et seda mahlakust siis ikkagi tasandab seesama mingi selline pantestlik vaim, eks ju mis ulatub mitte ju isegi läbi või looduse, vaid vaid raamatus on üks ääretult ilus koht, kus Erik läheb mere äärde, siis ta näeb seal neid õlimahuteid-ist ja isegi need õlimahutid kuidagi mahuvad siis siis sellesse üldpilti ära või nad kuidagi mängivad kogu sellest vastikus kaasa, nad ei ole mingisugused jubedad võõrkehad, mingeid selliseid ohtlikud ohtlikud elemendid, vaid kuidagi tsivilisatsioone, looduse puhtus moodustavad mingi mingi ilusa kummastava terviku. Ja mulle mulle tundub, et kui vahepeal kasutada sellist rahvalikumat kõnepruuki, siis kuidagi tasandab võib-olla seda teist poolust, nii et kumbki ei hakka kuidagi domineerima, kumbki ei hakka häirima. Ja noh, loomulikult, et aeg-ajalt ju lugu kisub ju lausa noh, ütleme mingisugused loo harud kisuvad täiesti anekdootlikuks. Loen siit väikese kohakese ette, mis räägib siis külakoerte elust, konservatiivsemad kuulajad, pange nüüd siis esikas raadio kinni või mingi teise tuppa see selline koht, see juhtus juba oma viis talve tagasi, kui pundale tantsu vana koerhai igavene üle külakargaja ja lumehanges magaja kord sooja ja rohelise detsembri alguses sellise tembu tegi, et kusagil suvilate vahelt omale pruudi koju lausa kuuti kaasa tõi. Ja siis nad Koinisid kaks päeva väraval ja kuudi katusel. Ja üldse igal pool, kus sugutad andis. Hiljem aga selgus, et see küla pealt kaasatoodu oli ilvese Tiiu kirju karvalita surra-murra, kes jäi teeneks vaatamata sellele, et ta oli operatsioonil kastreeritud. Ja siis, kui sellele eksju vastukaaluks vastukaaluks tulevad sellised kohad näiteks tsiteerin, õhus oli ühtaegu ilu ja hoiatust, ürgse looduse puhtus ja tsivilisatsioon siis minu arust need kaks sellist poolust väga-väga hästi väga hästi tasandavad. Üks teiste raamat, raamat, ütlemisi stilistiliselt ei kisu kuidagi. Ühepoolseks. Või ühekülgseks, kui sa ennem mingit raamatule mingit muutuvad pakkusid, siis mul tuli meelde, et minu muutu oli, kuigi ma pole seda kusagil deklareerinud, on võib-olla rannakalur ei anna alla kolm sõna. Aga nii üldises tonaalsuses või sisulises, sellises ütleme, ülimas kokku surutises ma püüdsin olla nukker, võimas lööja, ülev. Kui palju see õnnestus, seda otsustavad lugejad ja ilmselt ka kriitikud. No ütleme, et meie, meie, Peetriga, mängime siin praegu seda kriitik, kriitiku roll rolli, et kui midagi kriitilisemalt öelda, siis ma arvan, et selle raamatu probleemi väljendavad pigem ütleme siis materjali doseerimises teatud sellises tõsiasjas, et raamat läheb väga aeglaselt käima, et see tegevus, tegevus jõuab nii-öelda oma oma sisulise keskmeni üpris üpris hilja. Aga see, mida sa enne siin just mainisid, siis, siis ma arvan, et raamatu atmosfäär on, on küll tõesti väga-väga võimas tee kohati ka tõesti väga ülev. Et selles suhtes, ma arvan küll, võiksid raamatut pidada kahtlemata õnnestumiseks. Samal ajal, mis minus endas veel tekitas mõtteid, mida ma ei osanudki selle raamatu toel lõpuni mõtelda on ikkagi see raamatulõppe, et sa ütlesid, et rannakalur ei anna alla, samal ajal. Ega ta nüüd siin keegi ei küsi temalt, kas ta annab alla või ei. Et ta katsub küll oma teed käia, aga tal eriti ikkagi ei lasta ja see lõpp jääb ikkagi väga lahtiseks, hämaraks. Ja see mind küll kripeldama. See oli sihiteadlik, ma tahtsin jätta otsad võimalikult harali. Et lugeja laseb, mõtle mõttel kui ise, ma noh, viisin sündmustiku arengu teatavate otseste argnemiseni ja probleemid jäid õhku. Aga nende ühena lahendamine ja paikapanemine ma kartsin, et tulevad pigem kasuks, kui seda romaani venitada ja selgitada ja kompositsioone otsis sõlmide sulguda. Tahtsin ta jätta lahti. Mina arvan, et see ei ole üldse halb mõte. Ma olen ise alati mõelnud ka kirjanikuna, et et hea romaan võiks alata siis, kui lõpeb tema viimane lause, et siis ta mingil moel alles algab. Siis ta mingil mingis mõttes. Hakkab lahti rulluma? Nojah, selles mõttes ka ütleme nii-öelda elu ise toetab seda teesi, et romaan saab olla mingisugune välja võetud jupp elust või tegelikult romaanis on alati üks etendus elust aga ikkagi välja võetud. Tseremoonia algab siis, kui eerub, kui elust on suur osa juba elatud lõpeb siis, kui jah, mis on, kui igatahes romaan ei räägi lugu lõpuni, vaid lugu ise on suurem kui see romaan ja see, see on ka vist ainuvõimalik tee Est, ükski kirjanik ei saaks kirjutada ju totaalset romaani, kus kõik on see absoluutselt. Romaan on Eerik ja lugu ise on meri. Ka nii võib öelda, tegevus leiab aset tegelikult ühe aasta jooksul ja väga tihe suur ports on ju tegelikult ainult kahe kuu jooksul alguses, siis läheb linnu lennuldasemalt kuni järgmise aasta augustini septembrist augustini peaaegu aasta aega. Tagasivaateid on palju. Elulukku perekonnalukku. Jah, ka teiste tegelaste puhul, näiteks mulle meeldis see, et sa suudad üsna nappide vahenditega siin ka kõrvaltegelasi kirjeldada. Näiteks taimi Saaremaa sugulane Sander, kellest on juttu ainult mõne lehekülje jooksul, aga seal mainitakse ära tema noorus, räägid, kuidas sander noorena vastu tahtmist kolhoosi esimeheks tehti ja räägiti oma kohta isegi ühe eluloolise anekdoodi ära. Tsiteerin. Ükskord uppunud kalurit mõttes oli ta ka kirikus kõnet pidanud ja öelnud muuhulgas umbes nii seltsimehed juhuslikud siin pühakojas käesolevat surnut mattes, tervitan teda kogu Iisrindliku kolhoosi rahva nimel ja mul on rõõm teatada, et meil on muidki suuri saavutusi, peamiselt just räime kevadpüügivallas. Selliste pisikeste miniatuuridega teed sa need kõrvaltegelased, kes tõesti vilksti tulevad, siis, kui tarvis mängu ja siis, kui nüüd tarvis ei ole, siis nendele kaovad sa täitnud, aga elavataks, mis on selles mõttes tore, et see on üsna õhuke raamat, aga siin on palju elavaid tegelaskujusid. Jah ütleme nii, et kui midagi kokkuvõtteks põhjapanevat püüda öelda siis Tarmo Tedre punase tuletorn on kindlasti väga kihiline raamat. Siin on lugemist nendele, kes tunnevad, et, et elu-olu Eestis lobiseb on liigestest lahti. Ja siis on siin lugeda võib-olla. Mulle isiklikult meele pärasematest asjadest, ehk siis sellest iniminimlikust püüdest leida maailmaga kokkukuulumist. Ja noh, siin püüab sisendit Eerik leida seda, seda mere kaudu. Mulle meeldib siin raamatus üks, mis, mis seda tunnet väga selgelt sõnastab. Aina selgemini tundis ta, kui siin kord juba siia ilma loodud siis tead seda ilmaga teenima mitte üksnes võtma püüdma ja saama vaid ka andma lahti laskma ja annetama. Et see Eeriku soov maailma või või kõiksust kuidagi teenida on ääretult, ääretult sümpaatne ja annab tõesti Tarmo raamatule sellise üleva tooni. Nii selleks korraks kõik eetris oli saade, loosn asju, stuudios olid Jan Kaus ja saatekülalisena oma uuest jaanist rääkinud Tarmo Teder. Kohtume nädala pärast ja muide arvame, et ETV-s oleks vaja kirjandussaadet.