Loos on asju. Tervist head kuulajad. Eetris on saade loosem asju. Stuudios on Peeter Helme, Jan Kaus. Ja täna meil stuudios külalist ei ole, kuna kavatseme keskenduda ühe konkreetse teose asemel kogu lõppevale kirjandus aastal ehk siis kirjandus aastal 2010. Meil on ühe külalise asemel siin palju külalisi, hästi palju raamatuid vedeleb laua peal. Jah, palju külalisi raamatute näol. Ja kuna me oleme oma saates ma isegi ei tea, mis põhjustel keskendunud rohkem värskele tõlkekirjandusele, siis võib-olla räägime tänases saates rohkem siis eesti algupärasest kirjandusest, nendest uutest eesti autorite teostest, mis siis on 2010. aasta jooksul ilmunud. Tõsi, aasta ei ole veel lõppenud, alles täna avastasin enda laua pealt Kalju Kruusa uue luulekogu, mille lugemiseni ma loomulikult pole veel jõudnud ja ma kujutan ette, et enne detsembri lõppu ilmub veel mõni mõni huvitav huvitav teos, mis hiljem võib-olla teatud ajaliselt distantsilt hakkab siis kirjandusaastat 2010 kuidagi mõjutama või iseloomustama. Aga lähtume siis sellest, mis meil praegu käes on ja loetud on loetud ei ole muidugi kõike. Aga no minu esimene postulaat oleks siis see, et Peters ütles siin mõni saade tagasi, et talle paistab see eesti kirjanduse proosa aasta kuidagi tagasihoidlik, kuna siis julgeksin sellele üha veenvamalt oponeerida. Paistab, et just proosa osas jääb aasta kõlama. Valikut paistab olevat, võtame kas või siin Viivi Luige varjuteatri, Holger kantsi mardika, umbIndrek, Hargla, Melchiori raamatutega, Andrei Ivanovi minu Taani onuke tuhk ja keerudi muutlik Mehis Heinsaare, ebatavaline ähvardav loodus, lauri pilteri retk, rohemäkke, Mats Traadi õelate lamp, Aare Pilve Ramadan ja nii edasi ja nii edasi. Jan sai peagi minuga enam vaidlema, ma olen nüüd aasta lõpus oma seisukohta muutnud, sest tõesti tol hetkel, kui ma seda ütlesin, see oli just vahetult enne seda, kui hakkas riburada pidi tulema igasuguseid asju, nii et praegu ma olen sinuga täiesti nõus, et on täiesti tugev proosa, aasta isegi. Kuidas ta tugevdada, on ju arutatud seda, et taastad kipuvad siin eesti kirjanduses olema ühele või teisele poole kaldu, noh, räägime siis luulaste roosast. Et eelmine aasta 2009. aasta oli siis luule poole kaldu, nüüd see aasta proosa poole kaldu? Muidugi ka seda on võib-olla mõnevõrra vara öelda. Ma pidin kirjutama ajalehele Maaleht kirjanduse aastaülevaate ja seal me siis püstitasin sellise vastandused. Luule aasta jääb mõnevõrra kahvatumaks proosa aasta kõrval. Aga tõesti, aasta lõpul on siin ilmunud veel mitu huvitavat luulekogu. Ja teisalt eks on ilmunud, ilmunud mõndagi tähelepanu väärset võtame kasvõi mats, traadil on ilmunud kaks kogu Lauri Kitsnikolon ilmunud luulekogu marmelaad. Lisaksin Kitsnik, jätnud 2010.-sse aastasse jälje. Luuletõlke Diana kahe jaapani luuletaja kogude tõlkijana. Ja noh, arvatavasti kõige märkimisväärsem nendest tundub võib-olla siis Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärve, Asko Künnap, tee eesti haiku. Noorema põlvkonna autoritest on tegelikult päris paljudel ilmunud, tänavu luulekogusid, tuleb nüüd mõni üksik meelde, et vabanda, kui kõik need, keda ma ei nimeta, Krista aiasaarel ilmus uus kogu siis Vimbergil ilmus ja tänavu kaks luulekogu millest vähemalt ühte Eesti kööki. Ma julgen küll esile tõsta nii kujunduse kui sisu poolest ja tegelikult on neid noorte inimeste luulekogusid veel väga palju. Nende tase muidugi on ebaühtlane, aga ka tänavu siiski on tulnud eesti kirjandusse ka luule, te mitte, ainult et ikkagi omajagu. Kahtlemata jah, et tasuks nooremast põlvkonnast veel mainida Tuuli Tauli elulugu. Täiuslik, turvaline, mis on tekitanud väga elavat keskustelu. Aga kui nüüd sellest proosa aastast vähekene lähemalt rääkida, siis võtsin endale vabaduse ja tooksin esile konkreetsemalt viis teost, viis raamatut. Ma tean, et sinule Petretis Lauri pilteri retk rohemäkke väga-väga sügava mulje, et äkki räägid sellest paari sõnaga. Pilteri retk rohemärke on tõesti üks väga huvitav teos ja ma ei taha nüüd siin ühtegi teist aasta jooksul loetud raamatut kuidagi alahinnata, aga ta kuidagi tõusis esile. Sest ma ei tea, kas seal kõige õigem sõnavalik, aga minu meelest on seal midagi sellist Kõrgmodernistliku, nii selle sõna kõige paremas, kuivad kõige halvemas võtmes. Sest filter ei kohku tagasi ühegi. Et ega sellise lähenemisnurga eest kõige tähelepanuväärsem osa raamatust minu meelest on ikkagi kunstmuinasjutt, mis on esitatud kunstlikus murdes, mis on mingi segu lääne ühest. Ma ei tea, millises konkreetsetega ühest Lääne-Eesti murrakust ja ühes Tartumaa murrakust. Et see on ikka küll selline kunstnik, mida enamik eesti kirjanikke ei suudaks lihtsalt teha. Ja raamatumöll paljuski huvitav just sellepärast, et ta tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Aga mitte halval moel mitte. Ja seda tunnet, et autor ei suuda nüüd oma lugu kokkuvõtva ära seletada vaid pigem sellel moel, et ta ärgitab iseenda sees neid vastuseid otsima. Ja ma arvan, et see on suuresti sellise tõeliselt võimsa kirjanduse tunnus. Et ta mitte ei too sulle kõike kandikul kätte vaid osutab mingile võimalikule vaatenurgale ja paneb selle sinu enda hinges kõlama ja siis saab vastavalt oma meelelaadile leiad erinevaid vastuseid või, või võib-olla vaidled üldse vastu, aga igatahes sa oled sunnitud astuma dialoogi autoriga. Ja see on ikka väga mitme koha pealt huvitav teos, päris vaatenurgad vahetuvad. Kuidas ta suudab mängida tempoga? Noh, kõige tähelepanuväärsem on ju see üks lause, mille ma siingi saates, et lugesin, mis on vähemalt minu loetutest kõige pikem lause eesti kirjanduses natukene lehekülje. Ja siis veel need viited pilteri eelmisele lugejale pilvele osa tegelasi on samad, osa tegevusest vaadeldakse uuesti aga teise nurga alt. Et võib öelda, et filter on kahe romaaniga suutnud luua oma kirjandusliku maailma. Kahtlemata ja selle lausa stiili meisterliku siniulatuva stiili pärast tasub piltri raamatut kindlasti esile tõsta. Minu enda esimene tõeline lugemiselamus aastast 2010 oli Lauri Sommeri raamat kolm üksiklast. Et ma olen seda nimetanud siis kirjanduseks, mis mitte ei elama Kanglastesse sisse, vaid elab seal nende sees justkui juba enne loo algust. Tegu on juba nii-öelda loo kui lugude esimesest lausest sellise sees elava kirjandusega. Sellise ilmutuslikkuja üleva kirjandusega, mis minu meelest on Eestis ikkagi üsna harva esinenud. Selline kirjandus, mida siis kannab usk sellesse, et empiirilisel või kombataval maailmal on teatud piirid, mille taha näeb ja haarab siis keegi, eriti tundlik inimene siis nendest eriti tundlikest inimestest, Lauri summer, jutustabki seal on siis üks Tarja nimeline setu ravitsejanaine siis tuntud briti folkmuusikat laulja Nick Tšaike siis muidugi Lauri Sommeri vana vana lemmik Uku Masing. See on raamat, mis minul oleks ka väga korda. See oli raamat, mille ma lugesin läbi tegelikult ühe päeva, täpsemalt ühe rongisõidu jooksul. Samal päeval olime kaanest kaaneni läbi lugenud Milan Kundera olemise talumatu kerguse. Et selles mõttes huvitav raamatute paar ühe päeva jaoks. Mind võlus selle Lauri Sommeri kolme üksiklase puhul see et need kolm lugu On küll omavahel dialoogis, just nii, nagu sa enne ütlesid, aga jälle kõik täiesti erinevates stiilides. Esimene lugu isegi on ju osaliselt teises keeles selleni osaliselt sellised setukeelsed lõigud, et ma lugesin neid ja ma sain vaid ositi aru, millest jutt käib. Seda enam, et ta vahetab keelt ühe lause sees ta hüppab eesti keelelt seto keele peale ühe lause piires. Ja nii, et ta on tõesti selles mõttes toime tulnud huvitava raamatuga, kuidas on kolm väga eri registrites rütmidest, teost, mis ometi kõik justkui toetavad 11. Toovad kindlasti sidusa terviku. Muidugi ei saa üle ega ümber maarjakangrust, kelle luulekogu vist, mis need aasta lõpul ilmus, pole me kumbki jõudnud lugeda sest saame rääkida tema proosateosest, ahvide solidaar otsus. Ja tundub, et see on mõnes mõttes võib-olla lõppeva aasta üks kõige värske värskemalt mõjuvaid teoseid. Seda saab lugeda nii feministliku kui post feministliku vaatepunktist ja arvutesti. Tema kõige suurem teene on siis see, et Kangro suudab luua värskelt mõjuva naiskangelase kuju sellise intelligentse, jõulise, vajadusel isegi ka vägivalda kalduva aga samas oma kehaste kehalisusest väga teadlik. Sellise sitke intelligentsi, kes ei talu on minu meelest naeruväärsuse piirini füüsilist lodevus või ebapuhtast. Loen teile ette väikse katkendi, kuidas siis kangelanna kohtub tema jaoks ebameeldivate inimestega. Jälgisin natuke aega inimesi ja püüdsin kindlaks teha, millised on siinse füsiognoomia erijooned. Üldilmelt tundus rahvas sümpaatne ja avara pilguga. Kui kell oli seitse minutit, üheksa läbi ilmusi Jaama võlvitud sissekäiku kerajas naisekuju. Nii, ma ei tea, miks, aga just see sõna tuli mulle pähe. Nii. Kera hakkas minu poole veerema ja ma tundsin, et tõmbun pingule. Lähemale jõudes muutus naise kogu üha vormitumaksja, tundus mõnda aega inimmorsana. Aga kui paks naine lõpuks mu kohvri juurde seisma jäi, täheldasin, et ta isu oli morsaga võrreldes liiga lõtva ja vahuline. Tema valge nägu oli puhvis, pisikesed pruunid silmad vilasid söekalt ja söakust pani mind ebalema. Pikad lokkis lehvidega kaunistatud juuksed olid muidu lopsakad, ainult pealael hõrenesid need tunduvalt justkui mõnel kiilaneval mehel. Ja siis selgub, et sõnana esimene, anna. Anna viib peategelase oma koju, kus siis kohtutakse mehega, kelle nimi Roku. Rokko hüüdis Anna ja köögist astus välja pikki ebamäärases eas mees. Mehe jume oli kollane, ta huuled värisesid kergelt ja pilk hiilis ringi. Võib-olla oli ta varastes neljakümnendates, võib-olla ka juba 50 ligi. Mehel oli seljas T-särk, mille rinnal, nagu mulle esmapilgul tundus, jooksis üle kiri, lood ohte flais. Järgmisel hetkel sain aru, et särgile oli siiski kirjutatud, loonud of windows. See on Rocco, ütles anna, ta õpib praegu haldjate keelt. Tere õhtust, ütles Roku. Ta vaatas mind kentsaka argliku muigega, just nagu kaaluks ta samal ajal põgenemist. Ülejäänud figuuri kohta, mis tundus suhteliselt sale, oli tal tohutu suur kõht. Huvitav, täitsa võõrastav isegi meile öösel kodus und oodates tulid ja needsamad Anna ja Rocco oma sellises ilguses meelde, kuigi samas mis on ka oluline ära märkida, kui sa juba tegelaskuju kirjeldasid. Mitte nüüd, anna ja Roku ei ole tingimata nii ilget, vaid see pilk, mille kaudu neid vaadatakse teel selliseks, et seal selline terav ja halastamatu pilk, mis sellel naiskangelase rolli, see kordub eoloost loosse, kuigi lugude tonaalsus on selles raamatus kohati üsna erinev. Mõnikord juba täitsa soe. Mul tekkis tegelikult selline lause pähe, et võrdles Maarja Kangro kelder poisike, aga muidugi ma ei ole Kenderi uut raamatut kombek lugenud. Ütle sina, Peeter, sina oled lugenud, kas on vana hea kelder tagasi? Jah, vana hea kelder on tagasi küll ta on selles mõttes teinud sellise noh, omamoodi toreda meediatrikki ütelda raamatule pannudki pealkirjaks siis tagasitulek, kamber. Ja see on kohe mitmes mõttes tagasitulek, sest tagasi tuleb Kenderi esimese romaani Iseseisvuspäev peategelane Karl Pajupuu, kes on siis tükk aega Eestist ära olnud, sellepärast et see on, nagu siit ka välja tuleb. Ja nagu iseseisvuspäeva lõpus oodata võis, suri tema abikaasa üsna vägivaldselt surma segastel asjaoludel. Ja Karl ei tahtnud siia jääda. Tagasitulek on seal sellepärast, et Kender ise on aastaid vaikinud. Ja tagasitulek on see võib-olla veel ka selles mõttes, et kirjanik läheb tagasi oma esimese romaanikangelase juurde. Ja ta teeb seda stiililt. Loen ühe väikese stiili, näitleja ette. Tahaksin istuda, aga miks ma siis raha maksin ja ma valan trumpi ja võtan riidest lahti ja valan trumpi ja olen riidest lahti ja valan trump ja olen voodis ja valan trumpi pudelist suhu ja kogu see noor sale, vähenev keha on minu ja Oksana vaatab alt üles oma roheliste silmadega, naeratab silmadega suu endal täis ja ma valan trumpi endale pähe ja ja nii edasi. Et selles mõttes on tõesti tagasi ja lugu on lihtne, lineaar hoogne, ropp, kõvasti vägivalda, kõvasti alkoholi, kõvasti seksi. Ja samal ajal ka naerutav ja saab hästi ruttu läbi. Ja mulle tundub, et Kender seda raamatut kirjutades on mõelnud ka kuidagi oma kirjanduslikule tulevikule. Miskipärast jäi mul selline tunne siit raamatust, et ta ei kavatse järgnevalt kaheksa aastat uuesti vaikida vaid et ta on uuesti meiega. Selge, lähme siis keldri juurest hoopis mingi teise tonaalsusega kirjanduse juurde. Järgmine raamat, mida mina kindlasti tahaks esile tõsta, on Aino Perviku väikene kuid eepiline mat Leena teekond mis ühendab minu meelest väga kütkestavat sellise praegusel hetkel väga populaarse oma eluloolise, kirjutas laadis. Ühesõnaga soovi mäletada, jutustada oma perekonna lugu ja teisalt sellise nägemuslikkusena kirjanduse kui, kui just kujutlusvõime võimalusena. Pervik loob oma raamatus sideme vaarvanaema mat leinaga aga mitte niivõrd sellise kultuuriloolise ülesehituse kaudu, vaid vaid pigem teatud sort intuitiivse seosena justkui nagu südamevere kaudu. Pervik ise kirjutab nii, tsiteerin seda peab oma südames sõnadeta mõtlema. Ühesõnaga, sõnadeta mõtlema. Väga kütkestav ja intrigeeriv väljend selle sõnadeta mõtlemise on siis Pervik moondunud 70 lehekülje pikkuseks sõnadega mõtlemiseks. Ja tulemus on minu meelest minu meelest väga poeetiline. Ja pealegi mulle avaldavad alati mõju raamatut, mis hoolimata oma lühidusest mõjuvad eetilistel. See eetiliselt on väga hästi valitud sõna on tõesti, sest tegu on ju taskuformaadis isegi, võiks öelda väikese taskuformaadis raamatuga, kus on meil ainult 70 lehekülge, ka ometi raamat, mille puhul ma oleksin saanud selle läbi lugeda nii ruttu, kui ma arvasin, võtsin ta kätte ja mõtlesin, et noh, tunnike ja siis on läbi. Ei olnud nii, ta justkui ei lasknud ennast nii ruttu läbi lugeda, raamaturütm ka, kuidas jutustuses autoripositsioon muutub. Algul kirjeldab ta siis tema oma vaarvanaema ja hiljem läheb see kirjeldus üle minu jaoks, et justkui intensiivsusaste tõuseb ja selliseid rütmi vaheldused. Ja samal ajal vaatamata nägemuslikkusele on esitatud seal ka väga selle ajalooline taust. Tegevus toimub vahetult pärast Krimmi sõda, sellepärast seal näiteks Tallinnat kirjeldatakse ja neid külaolusid. See kõik on täidetud, sest lõhnade värvidega helidega. Et seda lugedes on tunne nagu oleksidki seal kohal. Selle kohta võiks öelda kangastuslik. Ja minu meelest osalt või, või, või mingit serva pidi liigub ühte sammu selle Aino Perviku raamatuga. Rein Põdra romaan, unustatud Rein Põdra, noh selline huvitav kirjanik, kes siin omaette Tallinnas elades kirjutab pidevalt tõesti tähelepanuväärseid romaane. Ja 2010. aastal ilmunud unustatud koosneb siis kolmest loost, kolm lugu eestlastest teises maailmasõjas. Meil on siis eestlased, kes on sunnitud kodunt lahkuma põgenema siis rindejoonest lääne suunas. Ja põdraraamatus on nii põnevust kui ka sisekaemust, don selliseid mõtisklusi ja kirjeldusi sõja ja teisalt saatuse-juhuse teemadel. Ja mulle tundus sümpaatne see, et põdralugu kannab teatud sorti fatalism. Aga seda tasakaalustab humanistlik, humanistlik hoiak, nukke, soojus, ma loen väikse katke oma jutu illustratsiooniks. Need vaesed vennikesed terve sõja läbi teinud ja selle võitnud olid muidugi veelda vaenlased ja samas ma polnud ka. Viha ühe riigi ja maailmakorra vastu ei tohtinud laieneda igale üksikule inimesele igale üksikule sõjamehele. Temalgi oli selja taga oma lugu mitu aastat pikk lugu. Temagi oli olnud samasugune, ainult et teise poole mees. Temagi pidi toonaseid käske täitma, sest oli tohutu masinavärgi väike kruvike oli sõjamees. Tema vastu üksikult selle Saša vastu ei saanud tol muud vihaollu kui too, mida ta oli seal küünipealsel tundnud. Kuid see oli sama vana lugu kui kõik sõjalood sama vana kui meeste julmus naiste kallal. Jah, naised olid igasuguse sõja kõige suuremad kannatajad. Nad kaotasid oma mehi, nad pidid lugematuid kordi läbi elama säärast vägivalda, et siis sünnitada lapsi, kes polnud nende omad. Ja sellele lisaks ka mõnevõrra üllatav lõpp, mis kogu seda teost Pingestab huvitav võtnud, see jutt läks teise maailmasõja peale, et ilmusin missugune näitekirjandus, aga proosavormis. Tiit Aleksejevi leegionärid, mis räägib samuti teisest maailmasõjast ja selle ohvritest, mis minu jaoks jääb ka vägagi selgelt meenutama seda aastat ka õhuke raamat Loomingu raamatukogus ilmunud aga väga võimsate kujunditega. Et see on minu meelest ka üks selline üsna märgiline tekst, et kuidas eesti kirjanikud kui ütleme, 90.-te alguses hakkasid inimesed Lähme ei olnud saanud, ei tohtinud oma mälestusi sellepärast, et valel poolel olid olnud avaldama, siis mul on hea meel, et nüüd on eesti kirjanikud hakanud seda ainest ka nende kõrgemal tasemel sellisel sümbolistlikumal ja üldistama tasemel läbi töötama ja Tiit Aleksejevi tekst on selles osas ma julgen öelda, üks tugevamaid, mis mulle kätte on sõltunud. Kahtlemata ja kes tahab teada, mida arvavad Tiit Aleksejevi leegionäride Peeter Helme, Jan Kaus, siis tuleb kuulata saatesarja loos on asju esimest osa esimest saadet. Mina tõstaksin veel esile aasta lõpul ilmunud Urmas Vadi raamatut kirjad tädi Annele. Ja Urmas Vadi võtab siin samuti aluseks selle populaarsust koguva oma eluloolise aspekti. Aga mässib selle omaenda fantaasiates see, nii et tulemuseks on minu meelest kõige parem pudru ja kapsad, mida ma üle pika aja aja olen pidanud helpima. Vadi on kirjutanud raamatu, kus ühinevad tema selline, kuidas ütelda Kivirähki lik alge ja siis heinsaarelik alge. Ja tulemus on minu meelest väga hea. Siin on lugusid lugudes, mis muudab selle ka ühtlasi suurepäraseks raamatuks raamatu kirjutamisest sest minategelane püüab kirjutada romaani ning justkui ei jõuagi lõpuks selleni. Aga ometi tekib sellest mingi kummaline sidusus, mingi vaimsus, mis kannab siis pealkirjad, kirjad tädi Annele, see vaimsus siis sisaldab sellist lausa ajuti anarhistliku huumorit ja samas mingit tõeliselt kummalist nostalgiat kas või kas või Tartu linna suhtes. Ma loen ühe väikese lookese suurema looses kus minu meelest on sellist Urmas Vodiliku reaalsustaju, et ühelt poolt nagu realistlik ja teiselt poolt realistlikkus hakkab kuidagi kaarduma otsast. Urmas Vadi sisemine leek põletab otsast, nendes hakkab kaarduma. Lendasin siia läbi Kopenhaageni, sealt võttis peale lennuk, mis oli kuidagi vana ja väikene, pea põrkas lakke, kui end vahekäigus püsti ajasid. Juhikabiin oli kohe sissekäigu juures, uks oli lahti, kangide seieri kõik näha. Kohati näis, et festival on juba seal lennukis peale hakanud. Oli ainult üks stjuardess emalik taanlanna nagu monopoli seriaalist, kes oli ehk sama suur kui mina sain madalasse kitsas vahekäigus lendlemisega suurepäraselt hakkama. Ta askeldas koduselt nagu oma köögis, naeris, luges ise sisse, turvajuhised näitas hapnikumaski, avas pardapoe ja sõimas läbi korvpalliga neegri, kes avas turvavöö enne lubatud aega. Hetk pärast sõimu ta naeris jälle. Tänas lennu, eesti ütles teiega oli tore. Ma ei saa lahti mõttest, et ehk oligi ta seal lennukis üksi, ainsana teenindavas personalist ja lisaks oma askelduste naerule ja sõimule juhtist aga lennukit, sest pilooti, kui uks oli lahti, ma ei näinud. Ja tegelikult kui nüüd hüpata proosa juurest proosa ja luulevahelistele hämaraladele siis mina annaksin aasta kõige eriskummalisemaks. Ja võib-olla siis žanriliselt kõige värskema raamatu tiitli Indrek Kofi raamatule eestluse elujõust. Tegu on siis naljaka, kuid samas väga täpse kogumiga eestlaste seas ringlevatest, stereotüüpsete ütlemistest, igapäevaväljenditest korduvatest fraasidest, kõnekeelsetest vormelitest. Kohv on siis suure hulga selliseid väljendeid kokku kogunud ja mätsinud kokku neist absurdse Aga toimiva terviku. Ja see heidab minu meelest erksa pilgu nii-öelda eesti rahvuse keelelist enesepilti. Seda saab peaaegu lugeda nagu näidendit. Ja selle näidendi tegelaskonnaks on siis kõik kõik eestlased. Vihkan vihkan, vihkan selleks sagedamini esinevaid lauseid seal raamatus. Ma olen sinuga nõus, et ma annaksin ka selle auhinnad laande piiride ületamise ja samal ajal kuidas öelda eestlase kvintessents avamise eest just Indrek kohviraamatule. Kusjuures, kui sa ütlesid, et seda saab lugeda nagu näidendit, siis ma tean, et et ühed inimesed püüavad seda näidendiks vormida parasjagu. Aga millal see valmis peaks saama ja kus lavale tulema, selle kohta ma ei oska midagi öelda. Sest ma kujutan ette, et sellest tekstist mingisuguste korduvate häälte või mingite tegelaskujud ülesleidmine ei olegi nii kerge. Aga tegu on tõesti väga tähelepanuväärse sellise lustaka ja natukene hirmutava raamatuga. Öös on asju. Eetris on saade, loosum, asju stuudios on Peeter Helme ja Jan Kaus. Me nüüd oleme käsitlenud siin aastal 2010 ilmunud kirjandusteoseid just eesti autorite kirjutatud uudiskirjandust. Ja need räägiks võib-olla mõnest 2010. aastaga liituvast ilmingust samuti. Juhtunud on ju igasuguseid asju kestnud, on lugemisaasta mille hindamise jätame võib-olla kellelegi teisele või jätame siis ta hilisemaks. No üks asi, mis mulle pähe kargas, oli muidugi see marmorist Marie Underi kuju rahvusraamatukogu juures. No eks ta on saanud omajagu puudutada ka. Aga olgu meile, need on kohmakas, matsakas, kummalise kübaraga, peaasi et selline luuletaja ja tõlkija on ülepea marmorist valatud. Ja võib-olla siis tervitused meiegi poolt maimu Bergile sitkele, poliitikule ja suurepärasele novellikirjanikule, kellega algatus on nüüdseks saanud ikkagi kombatavaks saanud, sellise empiirilise tulemuse. Tahan veel mainida sellel nädalal sirbis ilmunud Asta Põldmäe mõtet või ideed jätkata kirjanikele mälestuskujude linnaruumi püstitamist osta tõstis üles Juhan Viidingu teema ja kommenteeriksin seda, et loomulikult. Loomulikult tundub, et see teema on tõesti õhus, sest et olles möödunud nädalavahetusel kirjutas Harry Liivrand samal teemal Postimehes kus ta ütles, et Tallinnal nimedeta linn kui me läheme Estonias teatrisse, ei ole kuskil väljas silt ja sellest, millised kuulsused seal kontserte andnud või seal orkestrit dirigeerinud. Kui me käime mööda Tallinna vanalinna, Läheme kuskil peale selle ühe Dostojevski sildikese, kus viibisid kuulsad kirjanikud, kui nad Tallinna külastasid ja neid nimesid on palju, palju palju, keda te järjest seal üles loetleb, ja üldiselt tema artiklit lugedes jäi selline mulje. Ei ole sellist Akriibilist tööd teinud, et kõik tegelased üles loetleda, vaid loetleb just neid, kes talle pähe tulid. Ja küsimus ei ole mitte ainult välismaalastest, vaid ka siin kohapeal elanud inimestes ja loomulikult ka kirjalikes. Tõepoolest mis linn see selline on, kui meil on siin ainult siis ühe taldriku kuju. Et kindlasti peaks neid rohkem olema, mis tõesti selle kuju ennast puudutab, siis. Ma ei ole veel näinud ühtegi monumenti Eestis, mis oleks üksmeelse aplausi saatel heaks kiidetud, et selge see, et iga monument saab kriitikat. Ja alles aeg näitab, kuidas ta rahva hinge elama jääb. Jah, ja mulle ikkagi tundub, et siin võiks jällegi libistada siis vähemalt väikse kivi Tallinna kapsaaeda, sest kui minna kas või Tartusse või Viljandisse, siis on näha seal nagu skulptuuride nii-öelda suhteline rohkus võrreldes võrreldes Tallinnaga kogu see linnaruumi ees kritiseerimine on seal minu meelest hoopis teised. No heal tasemel jah, tundub, et see on kohati aur, läheb millegi muu peale, aga aga lumekoristusest hoidumise peale. Aga õige ongi, kui kui selliste asjadega tegeletakse, et kui see mobiliseerib kirjalikke ise selle asjaga tegelema, siis see on ju ka hea, et ei ole kunagi nii, et halvas ei oleks midagi head. Antud juhul see hea halvas võikski olla see, et kirjanikud ise võtavad selle enda õlule, et seda asja ajada. Jah, väga õige. No võtame siis teemaks ka kirjandussaated. Et siis Jüri Üdi klubi ETV-s kui ETV2-s olgem siis täpselt on saanud omajagu kriitikat. Saadan saanud sokutada siit ja sealt. Aga mina tooksin mängu veel ühe aspekti, tuletaksin meelde, et algselt plaanitud Tiiu ETVsse konkreetselt just kirjandussaadet. Tegelikult on nii Jüri Üdi klubi kui ka meie saade loos omi asju kasvanud välja ühest ja samast algimpulsi ist. Vajadusest tuua rahvusringhäälingusse senisest rohkem kirjandust. Jüri Üdi klubi on selle idee üsna kauge järglane, teatud sorti ird, Garrett vorm. Palun mitte minust valesti aru saada. Ma arvan, et ETV oleks kohustus teha mitte ainult eraldi kirjandussaadet, vaid eraldi teatrisaadet, eraldi filmisaadet, eraldi arhitektuurisaadet, eraldi rahvakultuurisaadet. Aga millegipärast ETV rõhub rahvavalgustuse asemel reitingutele ja nende arusaam reitingute parandamisest väljendab siis mööda stuudiot tõmblevates mingite kardinate taha libisevates kaamerates intervjuude puruks peksmises, kus vaene igati andekas näitleja Erki Laur peab sekkuma täiesti suvalises kohas, sest ma tea, jumal hoidku, muidu läheb igavaks. Ja kardetud igavuse asemel. On segadus, närviline tõmblemine. Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärvel ei lasta minu meelest rahulikult juttu rääkida. Jõuda nii-öelda külaliste intervjueerimisel tõesti otsa peale. Ja minu meelest peaks ETV ikkagi loobuma ettekujutusest, et huvitav teleajakirjandus tähendab mööda stuudiot, vihisevaid kaameraid ja kolm eri kaadrit sekundis. Ma võin ma sellest tehnilistesse üksikasjadesse ei läheks, et ühte saadet saab ta kindlasti mitmel eri viisil, et olulisem on sisuline pool, et on selgelt näha, et ei ole suudetud otsustada, mis saadetud tahetakse teha, kas tahetakse teha saadet laiali kadele või tahetakse teha saadet sellistele eriala inimestele inimestele, kes kirjanduse vastu sügavamat huvi üles näitavad. Mõeldud on just sellise pooliku lahenduse peale, kus meiesugustele on see ilmselgelt kuidagi liiga igav tase ja ma arvan, et siis inimestele, kes tahaksid võib-olla kirjandusele mingisugust meelelahutuslik muud kõrvalpilku heita. Neil on selle teistpidi liiga igav. Ja veel üks kolmas aspekt on muidugi ka, et nüüd ka meie Jutasin tiga vingumisena ei tuleks. Et seda ma usun, sa ise märkad ka oma töös sirbis ja mina märkan Eesti ekspressist et ega need, kes on oma eriala esindajad, ei ole iialgi rahul sellega, kuidas meedia kajastab selle eriala tegemisi. Et osaliselt võib veel õiged inimesed kritiseerima või vähemalt ütleme, meie kriitik ka seda tuleks siis mõista kui kriitikat pigem seestpoolt, mitte kui kõrvalt. Ja osaliselt on see kõigi mingisuguste kultuurisaadetega, nii et selle eluala inimesed ikka tunnevad, et kas on liiga vähe või eide õiged inimesed või räägite õigetest asjadest, et sellised nii-öelda nuhtlused jäävad iga saadet teatud saatma. Aga kahtlemata saaks, iga saadeti eriti seda saadet paremini teha. No kas sa sellega oled nõus, et TTV-s oleks vaja eraldi kirjandussaadet? Ja ma arvangi, et kui ma näiteks võrdlen sellega, mida mida ma Saksamaal elades Saksa avalik-õiguslikust televiisorist nägin, kus nad julgevad tõesti seda teha, et on paar kaamerat ja siis neli vanameest istuvad ja räägivad väga keeruliste filosoofilistel kirjandusloolistel teemadel ja see asi on igati populaarne. Nad ei karda kuidagi kaotada vaatajatest, nad teavad, et õiged inimesed ikka vaatavad, et just nimelt õigetele inimestele, Neile, kellele sa saade suunatud on, just selline asi meeldibki. Siis kahtlemata on meil palju arenguruumi just selles suunas, et tõesti, teinekord on vähem rohkem. Äkki me peaksime siis Markus portsjoscado eeskujul, kes lõpetas oma kõnet senatis lausega muide, ma arvan, Kartaago tuleb hävitada siis kuidagi omalt poolt AK hakkama järgmisel aastal oma saateid lõpetame üleskutsega, muide, me arvame, et ETV-s oleks ajakirjandussaadet, kas ühineksid? Olen sinuga täiesti nõus jah, et. Ei tea, kui palju sellest kasu on? Enda ja meie kuulajate sellisele südametunnistusele ja, ja ka huvi äratamisele selle vastu, et millised saated meil siis on ja milliseid millistest puudust tuntakse. Selleks kuulub see võib-olla ära küll. Aga noh, see on, eks siis selline üks tendents, et teisest küljest tõesti ei saa öelda, et midagi ei oleks ära tehtud, nagu sa ütlesid, et kas või seesama meie saade praegu on välja kasvanud algatusest, et rahvusringhäälingus peaks rohkem kirjandust ja selle Jüri Üdi klubi näol nii väga ebaõnnestunud, kuidagi on lähemalt midagi proovitud ära teha, et eks ole, esimene linnuke seegi absoluutselt. No üks teema, mida, mida ma veel korraks tahaksin peatuda, on see kuulus või kurikuulus Sofi muu juhtum, et just hiljuti või siin viimastel päevadel märkasin uudist, et Sofi Oksanen on saanud oma raamatupuhastuse eest siis Euroopa raamatuauhinna, mille väljaandeks on siis Euroopa Parlamendi Nojah, neid auhindu andasime sügise jooksul üsna jõudsalt korjanud ja nüüd hiljuti oli just Helsingi sõnumites uudis. Et nüüd lähebki selles New Yorgi selles lamama teatris, kus minu meelest ka Tuhkatriinumäng on lavastatud siis sellesama puhastuse lavastamiseks. Et Sophie Hoo juhtum kestab, jätkub ja, ja nii-öelda siirded on otsapidi juba aastast 2011. Nojah, ta eestist korjas kõvasti kirgi ilmselt korjama mõnevõrra ka tulevikus, aga sellesse tasuks selles mõttes rahulikult suhtuda, et esiteks ei ole tema meie ajalugu ära varastanud. Ja teiseks ilmselgelt on tegu toodanguga, mis ei ole meie jaoks mõeldud, et las ta siis olla ja need, kellele meeldib ja kellele see mõeldud on, las nad siis loevad ja ja, ja siin ma julgen veel seda öelda. Natukene sarnane juhtum või noh, ma ei tea, kas sarnan õige öelda küll ta sellise retseptsiooni loometes seal vahepeal ajakirjanduse veergudel käis ka väike debatt selle üle, kas lapsed peaksid Harry Potterit ja midagi sarnast lugema. Ja arvamused jagunesid nii ja naa, mänd arvas, et Harry Potter rikub inimesena ja nüüd hakkavad maailmast kuidagi valesti aru saama kirjandusest. Minu meelest sedasama on ka sellel Sophie oodaga, et mõned arvavad, et kes loeb, teda saab Eesti ajaloost mõne pildi ja, ja nii ongi. Aga mina arvan, et igasuguse kirjandusega. Kas saab ühe raamatu läbi, loed siis tahes tahtmata tekitavat suviga uued raamatud ja nii nagu ma usun, Harry Potter tekitab noortes lugedes lihtsalt lugemisharjumuse ja see, mida nad tulevikus juba loevad on kindlasti natukene põnevam ja mitmekülgsem kui Harry Potter. Mis täpselt sama on selle Sofi Oksase ka, keda ikkagi Eesti ajalugu huvitab? Selle jaoks puhastus jätab tegelikult nii paljud asjad küsinud. Ta võiks nii kahtlasteks, et kes vähegi intelligentne inimene nii vähegi kriitiliselt seda teksti loeb, küll temal tekib huvi, kui mitte midagi muud teha, minna juba Vikipeediasse ja vaadata, kuidas siis niimoodi neutraalsemalt pinnalt ajalugu käsitletakse. Ja, ja minu meelest on see ka vaatepunkti küsimus, ma kujutan ette, et meie siin Eestimaal võib-olla tähtsustame seda Eesti taustaraamatus võib-olla mõnevõrra üle, et kuskil teistesse Euroopa regioonides kultuurides loetakse seda võib-olla eelkõige ajaloolise taustaga psühholoogilise põneviku, noh kus siis võib-olla see Eesti ajaloonüansid jäävad mõnevõrra tahaplaanile. Jah, kahtlemata võib see nii olla, meil on seda väga raske niimoodi üldse näha, aga ja pealegi, iga kirjanikud on vabadus valida. Noh ja lõpetuseks ütlen, et võrdlused leeveretiga on minu jaoks ikkagi liiast. Nojah, igal juhul üks selline tendents, millel minul tahtsin peatuda, mis mulle tänavuses eesti kirjanduses silma jäi, on selliste nii-öelda noorsooromaanide või noortekirjanduse rohkus. Noh, ühest küljest on see natuke nagu kunstlikult tekitatud, et kirjastus Tänapäev korraldab iga aasta seda seda noorteromaanivõistlust ja annab üsna valimatult neid tekste sealt välja. Nii et toovad välja kõik võidutööd pluss terve portsu ära märgitud siis on selle tase seal ikkagi väga ebaühtlane. Aga üht-teist alati leidub, et ma nüüd ei arva, et iga raadiokuulaja peaks üritama kõike selle Eesti lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse tänapäev noorsooromaanivõistluse võidutööd läbi lugeda, et siis mõni teraselt sõprade hulgast leida. Aga üht-teist siiski on päris huvitavat ilmunud. Ja minus on tekitanud khatiküsimused. No kuidas need au hindavad, et On jäänud teinekord mõni auhinnatud kuidagi palju nõrgemana meelde, kui mõni ära märgitud. Aga ikkagi on noori inimesi, kes viitsivad kirjutada selliseid 250 kolmesajaleheküljelisi proosateoseid. Tõsi, need raamatud on kõik üsna narratiivsed, keeleliselt suurt midagi ei paku. Aga ma arvan, no vot päris hea sissevaate tänapäeva noorte ellu, et mul on mitme raamatu puhul kohe torganud silma tegevusliinid, on mõningane sarnasus igal kooliprobleemid, esimene armastus, kokkupuuted alkoholi, seksi, teinekord narkootikumidega või koolivägivallaga või perevägivallaga. Mõnes mõttes teemade ring kordub. Aga on autoreid, kes suudavad seal üsna elegantselt lahendada, et näiteks mind üllatas väga meeldivalt sellise noore kirjaniku nagu Kristel Kriisa romaan. Neetud, mis on selline lugu esimesest armastusest ja ja sellest, kuidas uus keskkond, uus koolikeskkond neiule mõjub. Et üht-teist leidub, aga tänavuse sellise noorteromaani parimaks esindajaks mul on muidugi imelik, seda öeldes isana raamatu toimetaja on Margus Karu nullpunkt, et. Ja öelda, et ma võtsin selle toimetada ka sellepärast, et kui ma käsikirja nägin, kohe nägin, et siin on tegelikult raamat olemas, autoril oma stiil teab kust kuhu lugu arendada. Ja see tõuseb selgelt esile paljudest teistest näiteks tänapäeva kirjastuses ilmunud võistlusele äramärgitud töödest, et et tore, et on inimesi, kes selliseid asju teevad, et kes tulevad kirjandusse kohe paksude romaanidega ja viitsivad ka võib öelda enda kallal tööd teha. Head kuulajad, eetris on saadet kloosun asju, stuudios on Peeter Helme, Jan Kaus. Ja nagu ikka mäe saates kombeks, tõmba matsud rubriigis ilus koht seekord oma valinud ühe ilusa lause Kalev Kesküla raamatust Elu sumedusest. Kuigi see raamat ilmus aastal 2009, siis tõelise tähelennuraamatupoodide müügitabelites on see teos sooritanud käesoleval aastal. Võib-olla mõneti on selle põhjus äärmiselt kurb, Kalev Kesküla lahkumine meie hulgast. Aga tema sumedad, mõtted jäävad, jäävad meiega ja ühe sellise. Loen Tõi lätte väikese soovitusena jõuluajaks. Mina eelistan siiski nostalgilist merereisi isendaga odavlennule Bangkoki. Häid jõule. Head uut aastat. Kohtume kahe nädala pärast.