Loos on asju. Tervist eetris on, loos on asju, stuudios on nagu ikka Peeter Helme ja Jan Kaus ning täna on meil otseühendus Tartuga, kust on meiega liitunud kirjanik Urmas Vadi, tere, Urmas. Tere. Samas oleme kutsunud täna saatesse väga selgel põhjusel eelmise aasta lõpul ilmuma surmaselt proosaraamat kirjad tädi Annele. Mida võib siis nimetada Moniks roosas kirjades ja ühes luuletuses sellest zhanri määratlusest võib-olla pärastpoole räägime veel. Aga alustaks juttu sellest, et küsiks Urmas sinu käest seda, et millest olid tingitud, et nõnda suur paus proosa kirjutamises mäletatavasti sinu eelmine proosaraamat novellikogu unetute ralli ilmus 2002, niiet Sul on olnud ütleme, proosa avaldamises kaheksa aastane paus, muidugi ilmunud on omajagu näidendi raamatuid ja oled ka teatris nii autorina kui ka lavastajana väga aktiivne ja silmapaistev olnud. Aga millest siis selline paus tulenes? Noh, tegelikult see on selline, noh, ma ei taha olla väga kuidagi ennast paljastav, aga samas ma midagi varjata ka selle vestluse jooksul ei taha. Et see paus oli sellest, et et ma tundsin, et, et et ma ei ole nagu päris kohal. Noh, mida see tähendab, et, et see on umbes midagi sellist, et, et ma olin õudselt mingite kirjanike mõju all. Kui ma juba hakkasin kirjutama mingeid jutte, siis ma sattusin ühel hetkel Jüri eelvesti mõju alla, ma võtan tema tekste. Ja siis, kui Ma avastasin enda jaoks Mehis Heinsaare, siis ma nüüd tagantjärgi veel eriti hea on seda vaadata. Seda mulle heideti ette, et seesama unetute ralliraamatut, see on hästi Heinzore tuules kirjutatud ja tõepoolest, see on ka niimoodi. Ja ma olin ise kuidagi nagu selles pettunud ka, et kuidas siis niimoodi. Ja, ja kuidagi ma ühel hetkel ei tahtnud, et mingisuguseid jutt või novell enam kirjutada ei kirjutanudki ja mind hakkas huvitama see teatrile ja filmile kirjutamine on mind alati huvitanud ja siis ma hakkasin kirjutama näidendeid ja ma tundsin, et vot sealt ma selle kaudu leidsingi mingisugusel enda enda rea üles, mis on nagu mulle endale nagu huvitav seal mingisugune minu maailm, mida ma siis nagu noh, ma tea, loon kõlab hästi, eks ju, aga kirjandus saatusest võib nii öelda. Ühesõnaga, ja siis läbi selle just nimelt draamatekstide sain nii-öelda rea peale, leidsin ennast üles kirjanikuna ja ja siis mingil hetkel noh, eks ma mingit proosa asja kirjutasin ikkagi ka edasi, aga aga ikkagi hästi vähe ja mingid aastad ma tõesti ei kirjutanud. Ja siis juhtus niimoodi. Et Berk Vaher koostasest Tartu-teemaliste juttude kogumiku. See oli vist kaks aastat tagasi Tartu rahutused, jah, Tartu rahutused ja siis ta küsis, et kas ma võiksin midagi kirjutada, mis oleks Tartuga seotud. Et mingit novelli ja siis ma mõtlesin, noh, miks mitte, et pole küll ammu seda teinud, aga aga võiks proovida. Ja, ja tõepoolest, mul üks selline lugu oli kuidagi hinge peal ka, et mida ma tahtsin jutustada ja millest nii-öelda mingit näidendit või midagi sellist poleks saanud ja aga see lugu oli ja siis ma hakkasin kirjutama. Sattusin sellest sellisesse tuhinas. Õudselt hea tunne tekkis, seda kirjutades. See valmis sai, siis ma sain aru, et ma olen täiesti olengi oma rea peal ja ei helvestega ega Einsorei ei kummita mind, kui sinusse lugu, räägi veel vestist. Jah, sinu lugu, Tartu surm ja räägib ju tõesti Jürjel vestist. Või on Jüri eelmistiga juhtunu ja sinu ja Jüri Elvesti vahel juhtunu teatud sorti, kuidas ütelda, no mitte päris kirjeldus, aga aga ütleme sa tõug küll väga konkreetselt sellest üsna sinule olulisest suhtest siseks. No just jah, täpselt, et seal on nii noh, minu tutvus eelvestiga kui ka noh, need tekstid ja siis seal on igasuguseid muid asju veel, et noh, selliseid maagilisi kui sidet, et, aga kui oleks nagu sellises situatsioonis tema näiteks öelnud niimoodi, et aga mis siis mina oleksin öelnud, kui ma oleks seda teinud, et, et noh, sellised ulatuslikud, aga, aga jah, ta on nagu noh, ongi kantud sellisest isiklikust kogemusest. No põhimõtteliselt jah, sa võtsid mingil moel sõnad minu suust, sest mulle just tundub, et kirjadest tädi Annele oled sina kirjanikuna leidnud tõesti oma hääle. Kuigi ma ei arva, et see sinu oma hääl näiteks unetute rollis kuidagi puudus, võib-olla ta ei olnud veel veel nii esile, olid see oli teel selle nii-öelda oma lahenduseni. Ja nüüd tundub mulle juba, et võrdlused heinsaarega kisuvad täiesti vales suunas, seda muuseas tähelepanu ka Toomas Vint oma oma blogis, kus ta sinu raamatut väga tunnustab. Et noh, võiks tõesti öelda, et heinsaar teeb mingist oma ainukordsest fantaasias temale omasest fantaasiast oma lugude tegelikkuse. Aga sina siis vastupidiselt võtad iseenda elu omaenda tegelikkuse, asetad sellesse fantaasia võimaluse kui asetad selle fantaasiavõimalusse. Noh, see, mis sa ütled, kõlab väga õigesti küll, või igatahes meeldib mulle, mida sa ütled? Et ma ei tea, kui ma veel, ma ei tea, kas ma peaks Einsare kohta midagi ütlema, et mulle Ei, absoluutselt, sa ei pea, aga kui sa tahad, siis sa võid öelda. Mis puutub Heinzorasse tegelikult minusse endasse, siis selline näoline sürrealistlik veider, kummastav maailm, mis on Heinsari juttudes ja mis olid, mis oli minu enda juttudes, noh, ütleme selle suunatud trollis veel enne seda või ikkagi jah, seal siis ma kuidagi olen täiesti väsinud sellisest maailmast, et ja see läheb kokku selle, sinu sinu, selle väitega, et need minu lood tõukavad kuskilt tegelikkusest või, või see sellest kogemusest, mida ma nagu inimesena igapäevaselt tajun. Ja siis sellest sünnivad mingisugused lood, et et mind on ära väsitanud selline noh, mingid mingid sellised muinasjutud või ja mikspärast, sellepärast et minu jaoks on hästi oluline praegusel hetkel selline asi nagu nagu kohalolu. Ma räägiksin selles kultuuriruumis nende inimestega, kes siin on, püüan elada selles ajas ühesõnaga olla ise ka see, see tegelane. Et sellepärast mulle võib-olla ka hetkel see heinsaare mingisugune väga peensusteni lihvitud ja väga unenäoline maailm jääb kaugeks ja see tõesti ei ole kuidagi hinnang, et on ta nüüd hea või halb, eks ju, või lihtsalt, see on minu enda nagu positsioon, mida ma praegu vaatan. Et noh, kuna sellest oli juttu Nojah, ma ütlen, et kui sind üldse nüüd hakata kellegagi võrdlema, kuigi mulle tundub, et kirjad tädi Annele kinnistab nüüd seda tõsiasja, et sind ei ütleme, ei anna ega pole vaja kellegagi võrrelda, kui üldse kellegagi hakata võrdlema, siis esimene paralleel mul tekib Andrus Kivirähu kes, kes on ka võtnud, eks ju, tihtipeale oma lugude aluseks tegelikkuse hakanud siis selle pinnalt fantaseerima. Aga erinevus on see, et Kivirähk reeglina lähtub ajaloolisest tegelikkusest, kuigi sul on nagu näpuotsaga mõnes loos ütleme siis ajaloolist tegelikkust Jänese tegelikkusse lisatud näiteks huugoya Cornelius Treffner, tooneseppade loos, aga tõesti lähtud või tõukud omaenese elust sa kasutad, pärisnimesid, eks sinu enda nime mainitakse enamikes lugudes ja sa ise mainid tõesti, reaalselt eksisteerivaid inimesi nende oma nimedega. Ja noh, kuna ma ei saa praegusel hetkel üle ega ümber faktist, et ma mõnevõrra tunnen siin siis siis mõned need olukorrad, mida sa kirjeldad, on kas tõesti juhtunud või olen ma neid sinu suust varem lihtsalt vestluses kuulnud siis tekib mitu võimalust, et kas sa juba siis nii-öelda konstrueerisid oma peas lugu ja luuletasid mulle rääkisid lihtsalt vägeva laheda loo või on need asjad siis päriselt juhtunud ja see seetõttu mu meelest see võrdluskivi rahaga, mille ma välja viskasin, on ju mõnes mõttes kihvt vääri pidi seksikas, aga, aga samas üsna tulutu. Noh, tegelikult, mis puutub nii heinsaart või Kivirähk või ükskõik kellesse sinusse võib eetrisse või noh, ükskõik kellesse et siis siis mulle tundub, et et selle kohta on kõiv õudselt hästi öelnud, et kõik noh, et kultuur ongi selleks, et, et seda teada lugeda ja lasta ennast mõjutada, et, et mitte nagu kohe karjuma hakata, et oi, et ma olen nii omapärane ja keegi ei ole mind mõjutanud. Aga noh, see on jah, selline jutt, et aga, aga, aga see Sina oled liikunud läbi mõjutuste omane sääleni. Nojah, seda küll, aga, aga see, mis sa ütlesid selle, noh, et, et kas kas ma olen kuidagi sulle mingeid lugusid rääkinud rääkides need välja mõelnud, et, et ei ole ja ja sellega on niimoodi, et, et ikkagi ma arvan, et noh, sina, Peeter ja mina ka, et, et ikkagi vahepeal mõtlen, et et see teema on kogu aeg õhus, et, et mida me kirjutame, mis meist inimesed, kes võiksid meid lugeda, ootavad ja nii edasi edasi. Ja noh, tihti on need probleemid sellised, et et noh, miks te seisate nii kaugel meist kui lugejatest, miks te ei räägi meie tegelikkusest, ei peegelda meie maailma ja nii edasi ja nii edasi. Aga noh, see ei ole mingisugune selline sotsiaalne tellimus, vaid et ta on pigem selline mõte, et see on nagu kaks, kaks asja. Üks asi on see, et ühel hetkel tajusin seda, et miks ma peaksin välja mõtlema mingisuguseid veidraid unenäolisi lugusid kui, kui ma võiksin tegeleda sellega, mis minu endaga toimub. Ja teine selline põhjendus on see, see, et et miks ma niimoodi olen kirjutanud, et ma olen kirjutanud päris mitmeid lugusid, näidendeid ja filmistsenaariumi kunagi päriselt elanud inimestest, matid Talvikust, Voldomandist, Georg otsast ja, ja siis siis ma olen. Eelmisel kevadel tuli Tartu uues teatris välja näidend Peeter Volkonski viimane suudlus, mängibki Peeter Volkonski ja Laura Peterson ja ma olengi nad kirjutanud, tegelasteks võiks ju noh. Ja siis ma mõtlesin tegelikult tegelased jah. Ja siis siis ma mõtlesingi, et, et see oleks aus kõigi nende tegelast, et suhtes, kui, kui ma kirjutaksin iseendast ka, aga noh, selle iseendast kirjutamisega on see konks, et et ega ma olen ka ju ainult seal noh, tegelane, et ma, ma olen seal mustvalgel kirjas. Nojah, tähendab noh, minu meelest raamat on tahes või tahtmata väga kontekstuaalne, kui, kui nüüd selleks kontekstis pidada praegust eesti kirjanduspilti või seda, mis eesti kirjanduses toimub või, või noh, ütleme mis on juba aastaid toimunud, ehk siis selline oma eluloolise elemendi noh, väga tugev juurdekasv või lausa juurde tulv. Ja ka sinu raamat Harry pidi siis haakub selle oma eluloolise elemendiga. Ehk siis inimene räägib isenda elust, aga noh, mulle meeldibki tegelikult see, et sa sama palju, kui sa nii-öelda avaldad või kui avalikustad või kui välja ütled sama paljuga sa varjad, sellepärast et sa tõesti tood mängu fantaasia, sa tood mängu, väljamõeldised, sa tood mängu unenäod, sa tood mängu erinevad erinevad lood mille puhul see piir tegelikult juhtunu ja välja mõelda vahel on äärmiselt ähmane ja, ja nii ongi hea, tähendab mul tekkis, teeks tõesti kummaline paralleel sinu raamatu ja Vana-Rooma ajaloo vahel, sellepärast et Vana-Rooma ajalugu on selles mõttes väga huvitav, et ta üldjoontes jaguneb sellisesse kolm etapp ja see kõige vanem etapp, kihistus on siis see nii-öelda kuningate ajajärk, kus siis oli seitse Rooma kuningat. Esimeseks Rooma kuningaks peetakse siis Romulus, kes pani siis Rooma riigile justkui algus, aga promole on läbinisti müütiline tegelane. Ja, ja noh, paljud-paljud teisedki tolle ajajärgu kuningad ja ja, ja teised Ajaloos osalenud tegelased, ütleme siis nii kalduvad sinna, müütilise sfääri või, või, või väljamõeldise sfääri, võib-olla et see piir tegeliku ajaloo siis väljamõeldise vahel on ka seal Rooma ajaloos väga-väga ähmane ja väga pikk. Tähendab sinu puhul kehtib, kehtib seesama asi. Ma leidsin ühest loost sellise lause, sinul tsiteerin korraga tema argine jutt muutus, lisaks kohalikule elule ja inimestele hakkasid sisse tulema mingid müüdid ja uskumused. See oleks enda kohta kirjutatud, et see oleks nagu sa oled oma sõnadega iseennast arvustanud, et siin võiks siis öelda sinu loomingule kohandades, et korraga Urmas Vadi orgini jutt muutub. Lisaks kohalikule elule ja inimestele hakkavad sisse tulema mingid unenäod ja välja mõelda. Üldiselt ja ka Jan selles mõttes minu meelest natuke eksid, et kõik see, mille me välja mõtleme, on tegelikkus. Ei olegi selles mõttes, mõtlesin väljamõeldis, vähemalt mitte kirjanduses, kui sa juba kaante vahele on kirjutatud. Ja kui siis kirjalik Urmas Vadi oma peategelase Urmas Vadi paneb just nii käituma, siis see ongi selle kirjaniku enda kirjeldatud tegelikkus. Ma vaidlen sulle, Peeter vastu vaidle. Et ma ei taha öelda, et, et noh, et ega, ega ma ei taha ka nagu väga kindlalt vastas standard on see noh, vot ma ikkagi tahaks öelda, et jah, et see on ilukirjandus, aga et, et noh, mis pinnalt on tekkinud, on ju, et see on nagu jah see seal mingi mingi isiklik taustaga, et seal sees on jah, tõepoolest, et, et mingisugused müütilised asjad ja ja siis selline argine jutt ja, ja nii edasi, et, et seal oleks nagu sellised kihid, aga aga ma just praegu lavastan näidendit ja kusjuures naljakas on see, et et seal on ka näitlejad, mängivad iseennast, mulle tundub ka seotud just nimelt selle sama asjaga mida ma taotlen on see kohalolu, et olekski näitlejad ise mängivad ennast mitte mingit, Jon Smitte, et see, see koht oleks tähenduslik, mitte lihtsalt mingi teatrisaal või sobiks sinna ja et olekski nende jaoks kirjutatud tekst. Ja siis tekst, mille pealkiri on Rein Pakk otsib naist. Et siis mõtlesin seda lugeda ühele oma tuttavale ja siis noh, see lugu on võrdlemisi jabur, mingisugune kihistus sellest, et ta on selline. Et seda ei saa uskuda või see on nii, nii jabur. Aga kui, kui tegelased on, eks ju, ja Helena Merzin ja nad räägivad iseendana siis ühel hetkel tekib see küsimus, et fotot et mis siis nagu päriselt oli, aga mulle mulle see küsimus juba iseenesest meeldib, kui see küsimus nagu tekib. Et noh, aga mul oleks nagu selline soov või, või noh, lihtsalt oma noh, mingi soovunelm osa võtta, et ma ei tahaks, et et see küsimus tekiks, aga ta ei muutuks selliseks räpaseks küsimuseks. Kes, kellega või kuidas siis ikka tegelikult oli või, või noh, kuidagi selline kõmuline küsimus ei oleks see vaid et vaid et et seal oleks ka samamoodi see kokkupuutepunkt mingi reaalsusega. Et ma saan aru, et ka mitte ainult nüüd selle kirjade raamatu puhul, vaid ka sinu varasema loomingu puhul, see küsimus vist on sind alati paelunud või või isegi mitte küsimusena, aga mulle tundub, et sind lükkab tagant soov raputada inimesi vaatlema reaalsust kui ühte võimalikku väljamõeldud narratiivi vastupidi, vaatlema ühte väljamõeldud narratiiviga ühte võimalikku reaalsust. Jah, võib olla küll, et, aga, aga ma olen nagu sellest ka teadlik, et, et see on lihtsalt üks võimalus või et et ma ei tahaks, et inimesed võtakski kõik kirjandust kui, kui elu vaid et et see olekski üks üks nagu võimalus, et muidu võiks ju pöörduda varsti arsti poole. Nojah, ma siiski, kas ka midagi Peetrile vastu vastu, ma saan aru, et Urmas on meie tänase saate külaline, aga ma siiski arutaksid Peetri õhku visatud kahtlusest edasi. Et noh, loomulikult ma võiks astuda sammud tagasi, öeldi, et kõik absoluutselt kõik on, eks ju, meie väljamõeldis, et see, millest me räägime, muutub kohe nagu tegelikkusest millekski muuks. Aga on asju, mida me käsitleme tegelikult juhtuma ja on asju, mida me käsitleme, välja mõelda. No ütleme, kui me toome jälle siis selle vana-rooma paralleeli, siis, siis rumaluse tegutsemine on meie silmis pigem väljamõeldise Julius, see sarimõrv on pigem tegelikult juhtunu oli, aga mis vahet seal vahe on, see, kuidas me seda käsitleme, kuidas me seda, kuidas me seda näha, aga nüüd ma jõuan Urmas sinu juurde tagasi selles mõttes, et kui tõesti rääkinud sellest, et Urmas Vadi segab tegelikult juhtunut isiklikult juhtunud ja siis väljamallist siis tegelikult seesama segamine muudab kogu selle vastandused tegelik väljamõeldis, mille vastu sina peetud protesteerisid tõesti selles suhtes ma olen nõus. Mõelgem, kas või neile paarile kummitus, loolasin siin raamatus, eks ju. Kõigepealt ühele kummituseleid Itaaliast mat saanu Majas ja siis toone seppades on üks tegelane, Otto Jalakas, kes ka ilmub, ilmub tegelikult kummitusena. Väga hea kummituslugu on täpselt selline, mida saab õhtul oma poistele ette rääkida. Sedaoto jalaka lugu. Aga seda te juhid. Nii õudne lugu see ka ei ole, nii et kui küsida, et kas nemad saanud kummitus ja, ja kasoto jalakas on tegelikult juhtunu kirjeldus fantaasia või siis mingil määral mõlemat, siis noh, tegelikult võib ju sellele vastata, et mis tähtsust seal üle tee on, on ju tähtis, on lugu. Tähtis on loo mõju ja keskmine. Et tsiteerides kuulsat kuulsat Eesti Eesti laulu, kuni su lugu elab, elad sina ka. Ja just selline lugu, ütleme Vadilik lugu, mis hakkab kasvama, peegelduma, haarmed ajama, paljunema. Ma olen sinuga täiesti nõus, et, et see lugu, kui on hästi tähtis ja minu jaoks on ka see, see loo jutustamine selline noh, kõige klassikalisemas mõttes kõige klassikalisem mõttes, et, et on lool algus, keskpaik ja lõpp, pesal juhtub midagi, et see, see paelub mind kõige rohkem, et see, see olekski justkui minu kui kirjaniku kõige peamine soov. Muuseas, kas sa oled lugenud, mida Toomas Vint sinuga oma blogis kirjutas ja ta saatis Facebookis mulle lingi ja siis ma lugesin, et noh, loomulikult see, see jutt mulle meeldis kõige enam noh, sellega, et ta ütles, et, et see ongi ainuke raamat aasta jooksul, noh sellega muidugi nõus ei ole, et, et minu jaoks on ikka veel Aga temal oli tõesti üks väga hea määratlus ka, ehk siis ebareaalne reaalsus, millega ma olen täiesti nõus. Jätkub saade, kloosn asju, stuudios on Jan Kaus ja Peeter Helme ning täna on meil saatekülalisena ka Urmas Vadi, kelle loomingust veidi laiemalt me saate esimeses pooles rääkisime ja võtaks nüüd lähemalt vaatluse alla tema uue raamatu kirjad tädi Annele, mis ilmus 2010. aasta lõpus. Ja mis minu jaoks vähemalt küll jääb lõppenud kirjandus aastat väga positiivsena märkima minu jaoks ka. Ja minu meelest jääb see märkima ka ühte huvitavat arengut, mille üks esindajas raamat kahtlemata on siin paari teise näite kõrval, et möödunud aastal ilmus veel näiteks väga raskesti žanriliselt liigitatud EOS Indrek kohvi, eestluse elujõust ja ilmus ka Lauri pilteri teine romaan, retk rahe mäkke, mis seal samuti ka kummaline teos, sisaldades väga erinevaid stiilivõtteid ja väga erinevaid žanre. Ja Urmas Vadi kirjad tädi Annele on minu meelest samasugune teosed, kui sai on enne saadet alustades üritasid seda kuidagi määratleda. Öeldes, et see on mingis mõttes proosast kirjadest ja ühest luuletusest koosnev romaan siis tõepoolest, see ei ole just täpne žanri määratlus. Aga ega seda raamatut vist ei olegi väga lihtne žanriliselt määratleda. Mina julgeksin väita, et see on romaan teatavate mööndustega, aga minu meelest on mõned romaani tunnused olemas, et Jan, kuidas. Sa ei saanud, aga ma küsiks, kus su käest, et mis on need romaani tulemusi? Minu meelest kõige lihtsam on see, et need kirjad struktureerivad teose ja nende kirjade kaudu on võimalik peategelase, kelle nimi on siis Urmas Vadi sisemist arengut jälgida ja nii tema kirjandusliku kõige sellist psühholoogilist arengut ja minu meelest see ongi see, mis annab talle romaani tunnused. No mulle tegelikult kogu selle raamatuga žanreline mitmeti määratletavus väga meeldib selles mõttes, et miks mitte ta kohta võib öelda romaan küll, kuigi ma mingis mõttes olen jälle Tooma sünniga nõus, et, et väga ei tasu seda romaani mõistet devalveerida, see ausalt öelda nüüd küll ei puuduta tõesti niivõrd palju Urmase raamatut, kuivõrd mõnda teist teost, mida nagu täiesti raudkindlalt romaaniks liigitatakse, nagu näiteks Jaak Jõerüüdi raamatut muutlik, mis minu meelest ikkagi ei ole romaan, vaid üks suur, paras ports, ütleme siis päeviku sissekandeid. Aga mida sa ise Urmas, sellest määratlusest arvud oli, kas žanrile määratlus on su jaoks oluline, kas on oluline, et, et inimesed tajuks seda romaanina? Noh, nii ja naa, selles suhtes ei ole oluline, et minu jaoks on see oluline, et et on selline kontseptsioon seal olemas, nagu ta on, et ta algab ja lõpeb, et on need, need lood või, või mingisugused läbivad liinid olemas, et see, kuidas selle kohta öelda, et mul on noh, tegelikult täitsa. Et noh, kas tan romaan, kas ta on nagu romaan novellides või ta on siis mingi selline kogumik teksti, kus mis on kõik, mis mul on nagu hinge taga või hinge peal olnud, eks. Aga samas see küsimus, et kas ta on romaan, see on nagu hea küsimus, sellepärast et kui me vaatame kas või seda meie põlvkonda, eks. Jan, sinul on romaan, kas kolmeks, Peeter, sinul on ka kaks, aga tegelikult kui me vaatame, et ega neid romaan ja väga palju meie põlvkonnal, noh, ma ei tea sõnaga nii lai mõiste, aga ütleme, et noh, ikkagi midagi saab. No ütleme, 90.-te lõpus tulnud inimesed, eks ju, kirjandus pildile, et noh, neid, nendel ei ole väga palju romaane ja mulle endale ka ei ole ja, ja see on mingisugune selline ihalus ja suur soov kirjutada romaani ja, ja noh, siis siis mul tekkis nagu see, et, et ma ei taha seda romaani mõistetega kuidagi naeruvääristada. Aga üks väike mõte veel siia juurde on see, et seal alguses raamatu alguses lubane. Et ma ei lõika juukseid enne, kui romaan on valmis. Meil on põhimõtteliselt noh, ma arvan, et see ei ole saladus, et mida me peame hoidma, et, et see on nii-öelda see klassikalises mõistes. Romaan selles raamatus ei saagi valmis, aga ükspäev vaatasin peeglist ilgelt pikad juuksed, sellised hästi tüütu. Ja siis muidugi mul on veel üks teine raamat, nagu praegu kirjutame, selles ma alguses mõtlesin, et noh, ma lõikan juuksed maha siis, kui teine saab valmis, mõtlesin, nii tobe vine, et käin ringi nagu mingi vana hipi, sest hõredam juustega ja no mis see siis tähendab, eks see justkui devalveeriks seda raamatut. Tobe on nagu teise suhtelised. Ma lähen homme juuksurisse ja lõikan juuksed maha ära samasugust lubadust habeme kohta annab selleks veel õudsam, sest mul juuksed ikka kasvavad siis Abel, ega mul veel halvem lugu, et need kasvavad üksikud karvad, et see ma arvan, et ei tahaks minuga suhelda. Raadio, ütleme nii saaks, kui olen jälle Tartus ja Tallinnas. Aga see, kui ma ütlesin selle raamatu kohta romaan, siis ma kahtlemata ei mõelnud seda romaani mõistvat evalveerimisena mõnes mõttes. Ei, ma saingi aru, ma lihtsalt ise nagu mõtlen, et see et mina ka ei taha devalveerida Sest selge on lihtsalt see, et ka romaanižanr on nähtus, laieneb. Ühest küljest on mul endal ka teinekord kahju, et ära on unustatud tore, hea sõna jutustus mis tegelikult ju hõlma püsselist pikemat proosat, mis siiski päris niivõrd ütleme, nüansseeritud gurmaan ei ole ja väga paljud asjad, mis meil romaanide nime all ilmunud, on jutustused. Aga kirjutad, on just selline palju huvitavam lähenemine proosale, palju mängulisem. Ja ma kujutan ette, et midagi sellist üks moodne ja hea romaan ongi, et mänglev oskab sellist ilu ja ilukirjandust segada. Ja samal ajal on siin mingisugused läbivad niidid siiski olemas. Jah, ma selle mängu aspektiga tõesti ise rõhutaksin, sest sest kui sisult, eks ju, saab Urmase lugusid siin kirjakirjades Stadiannele lugeda nii kuidagi nukras, noh ütleme kurvas võtmes, kui ka väga humoorikas, naljakas võtmes, siis mulle tundub, et see mäng ikkagi. On ka žanriline siin raamatus näiteks kaheksas kiridad jonnele. Raamatus ilmus tegelikult novellina pealkirjaga märkmeid Workshop ilt, Workshop on siis kirjutatud Stasin Kivisildniku moel. Siis ilmus septembrikuu vikerkaares aastal 2008, kus muide ilmub minu teada, kui ma nüüd ei eksi ka Maarja Kangro esimene novell külas. Äkki oli sinu jutt ka seal sees ja seal oli üks minut ka sees, ma enam ei mäleta, milline. Ja ma võrdlesin neid tekste sõnaga, kui sa oled nüüd selle novelli muutnud kirjaks siis sinna tõesti novelli ette endise novelli ette ja taha on lisandunud siis pöördumised tädi Anne poole, et sa oled ütleme, võtnud võtnud novelli ja teinud sellest sellest väga osavalt, et kirja ja seal on mingeid väikseid erinevusi. Kui märkmeid workshop pilt kannab siis sellist ajalist ja ruumilist määratlust Troc Heda juuni 2008 siis Su raamatus on koht sama, aga aeg on muutunud maiks 2009. Nii et sa oled käinud ühes ja samas kohas täpselt kaks korda ja, ja täpselt samad asjad juhtisid mõlemal korral. No vot, minu jaoks oli see need kuupäevad olulised, aga, aga minu jaoks on oluline ka see, see mäng või nihestamine. Et noh, seal seal on veel mingeid põhjuseid, miks on nii No ja üks asi, mis mulle väga meeldib, mida võib ka selliseks žanriliseks mänguks pidada, on see, kuidas lood kasvavad teiste lugude seest nalja, ühesõnaga hakkad lugema ühte lugu ja korraga seal kasvab välja hoopis teine lugu, millel on hoopis teine atmosfäär, hoopis teine keel, hoopis teine, ütleme loogika. Minu lemmik on muidugi selle kellelegi Džhipismiffi Jaan paruness i lühike elu, mis on sul minust ääretult ilusti ja kuidagi autentselt välja tulnud, nii et ma hakkasin täiesti kahtlema ja siis sisestasin Google'isse nime Chaipis, mis lootsin leida Vikipeedia lehekülge, kus siis räägitakse mõnest 19. sajandi inglise kirjanikust, aga võta näpust. Kas see on lahe, et sa otsisid või et, et see, see teebki mulle nagu sellist nagu salarõõmu või et näed, keegi otsibki selle järgi üles, et kas on tõesti keegi selline kirjanik olemas olnud, et mulle tõesti meeldib selline segu sellisest fantaasiast mingitest müütidest lugudest ja siis sellisest reaalsusest, mis meie ümber on või kuidas isegi mingisugusest olmest. Et see kuidagi noh, võtame, et see võikski olla ütleme, mingi inimese teadvus või et ega, ega see reaalsus ka ei ole kuidagi selline, et buss ja siis on pilet ja siis on koju sõita, et seal on ju ka igasuguseid bussis, mõtled midagi, näed, kedagi tulevad, mingid seosed, tahetud. Mudide teadvustamatult bussipileti väikeseks suitsuks. Ja mida see tähendab? Aga sa saate alguses ütlesid seda, et tunned, et sa oled ennast leidnud. Kas see mõju seda ähvardusena, et nüüd hakkab iga paari kuu tagant sinult romaane, novelle, esseesid, näidendeid, ma ei tea luuletusi, mida kõike ilmuma. Noh, selles suhtes ma olen, vot see on, ma arvan, sa tead ise seda ka, et, et noh, on ju ka sinust endast olenemata põhjustel ühel hetkel tuleb noh, ütleme mingeid raamatuid ja lavastused ühel hetkel kõigi sellel hetkel sa ei pea, ei pruugi mitte midagi kirjutada. Aga noh, või siis vastupidi, et sa kirjutad ja siis inimesed küsivad, et kuule, mis sa enam üldse kirjutada, et praegu on jah, kuidagi. Aga noh, see su küsimusele vastata, siis on tõesti nii, et et mul on päris palju igasuguseid lugusid, mida ma tahaks kirjutada, aga lihtsalt ongi, et tuleb nagu oodata, kuni kuni on aega nende kirjutamiseks, et viimasel ajal on tõesti palju kirjutanud. Et, et selles suhtes on mõnus nagu see, see kõlab nagu kuidagi edvistamisena, et oi, et vaat, ma olen nüüd kuidagi ennast leidnud või olen soone peale. Aga noh, ma julgen seda öelda, sest ma olnud aegu, kus nagu istud laua taga sa imed midagi, noh, et mingisugune soov kirjutada on, aga midagi muud ei olegi. Igatahes palju õnne sulle nõnda õnnestunud raamatu puhul. Palju õnne minu poolt ka etuvad. Eetris on saade, loos on asju, stuudios on Jan Kaus ja Peeter Helme ning Tartus meiega Urmas Vadi jäänud viimane osa, milleks on ilus koht. Ja kui me nüüd nii pikalt rääkisime siin kirjandusest, mis põimib ühte elu ja väljamõeldise. Mitte midagi sobivamat ei ole siia otsa lugeda kui katkend ühest raamatust, mis elust kohe suure kaarega mööda vaatab. Selleks on kirjandusteadlase Epp Annuse raamat, sina Matilda, mis ilmus 2007. aastal ja mis on üks töötlus kaunitari ja koletise muinasjutust. Ja see on selline, julgeksin öelda, hästi eestetiseeritud teos. Vahel kõlab siin siiski muusika kuigi mitte vali moose kandi laul. Siin sünnib väikese tähega muusikahelid, mis ei täida lossi. Ei vaheta välja selle vaikust, vaid istuvad vaikuse turjale väikese i punktina. Flööt, habras, õhuline seal, nii erinev siinsete müüride raskusest. Mulle tundub, nagu mängiksin duetti flööti loss. Flööt häälitab, loss vastab vaikusega. Nii taas ja taaslossis on rohkem vaikust nende helide kaudu. Lossi omandab piirjooned sedamööda, kuidas ta ruumid täituvad helidega või ei, ei täitu. Kuidas helid neist pikkamööda vaibuvad. Või vastupidi, nagu tol õhtul, mil ma neid helisid esimest korda kuulsin. Algul pelga aindusena nõrga hingusena ruumist ruumi kõlasid nad tugevamini, kuni hakkasin aimama, kust nad alguse said. See oli raamatukogu toa suletud uks, kuhu ma välja jõudsin. Kerisin ennast istuma koridori hämarasse akna harva. Vaatasin läbi akna pimedusse, kus polnud mitte kui midagi näha. Vaatasin seda midagit ja kuulasin neid vaikust, loovaid nukraid helisid. Tundsin, kui tihkelt vaikust täis oli loss mu ümber, kui pime oli, kõik loss ja muu tulid mu enese seest, mina olin nende helidega. Ja samas ma ei teadnud, kuhu nad suubuvad, millal lõppevad, mis järgneb. Olin täis nende nukrust, üksildust ja vaikset rahulolu häälitamise rahuldus hääl, mis teeb su kuuldavaks. Tulgu ta pealegi kusagilt mujalt väljastpoolt. Mul pole enam väljaspoolsust siin lossis. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni nädala pärast.