Selles paigas siin oli kolm majandit, see on puhtalt põllumajandusliku kallakuga noh, territoorium ja piirkond. Meil ei ole ühtegi tööstusliku ettevõtmist, kui välja arvata väikesed puidu saekaatrid, milliseid Meil on ka kaks, kes nad olid, konnaääremaade majandid. Mitte ükski ei olnud neist majandite esirinnas. Aganad ometi seda, et me nende nimed ütleme jah, seda kindlasti, need olid Teenuse kolhoos sipaagolhoos, Sipa põllumajandusühistu, hiljem siis, ja Laukna kolhoos, mis oli ka enne sovhoos kaks olnud kolhoosid väga pikka aega tähendab nende territooriumil olekul sovhoosi kui sellist olnud. Aga Laukna koos tekkis Sooniste sovhoosi pinnale. Kõikide inimeste jaoks oli oluline muutus see, kui majandites hakkas toimuma põllumajandusreform. Ja loomulikult ka veel omandireform, mis käivitus vabariigis. Ja sellega seoses siis lambid pidid tegema omad otsused, oma varade ülelugemised. Kui palju läks sellest varadest siis endist õigustatud omanikele, kui palju siis said need inimesed, kes on nendes majandites töötanud ja elavad praegu edasi ja mis üldse nendest varadest saama pidi siis oli ka valla jaoks oluline aegsest. Vallale tulid üle tõlkide kolme majandi jaamu majandused mis oli ka väga raske. Sellepärast, et juba majandid oma lõpuaastatel ei suutnud niivõrd Nende keskkütte ka majade kütmistega toime tulla. Hästi, teie kaari, Tammaru olite tol ajal? Ma olin 27.-st aastast külanõukogu esimees ja 90. aastal tegime me siis Martna valla. Ja siis ma olin loodav vallavanem. Kas te tunnete lootne vallas iga inimest? Ei julge niimoodi öeldes sellepärast, et lapsed on kasvanud nii suureks, et lapsi ma kõiki küll koju ei aja. Arvan küll, et eakamaid inimesi ikkagi tahaks küll, nagu pidi, ütleme nii, et täiskasvanuid jah, täiskasvanuid, inimesi, kui palju inimesi on Loodna vallas. Vallas on pisut alla 1300 inimese, praegu aga oli ka aeg, kus neid oli rohkem, meil on kahjuks rahvastiku arvu negatiivne ka, kas see tähendab, läheb vähemaks ja tõepoolest ka kolhooside ajal oli ikkagi rohkem, sest meil on praegu keskustes teades jäänud ka tühjaks kortereid. Veel. Aknal on meil kaks suurt maja, mis on täiesti elanikest tühjaks tehtud, aga maale sellel ajal postid olid, kolhoos ehitas ikkagi selliseid suuri maju, kus inimesed said olla kõigi mugavustega korterites, mis oli selle aja märg. Ja sellepärast ongi nendes kõigis kolmes keskuses siiski nendes külades, mis olid majandite keskusteks, on suuri maju meil olemas ja inimesed nendest siiski elada. Aga on suuri maju, mis on tühjaks jäänud, tähendab, inimesed on kusagile ära läinud. Räägime sellest enne, kui me teiega läheme inimeste juurde siit vallamajast välja. Mis siis juhtus inimestega, kui majandid lagunesid, mida nad hakkasid tegema need inimesed, kes olid majandite spetsialistid või põllutöölised või traktoristid, ühesõnaga kelle töö ja leib oli seal? Inimesed olid sunnitud muidugi leidma endale elamist, aga kes olid siis natukene algatusvõimelisemad? Nad hakkasid kiiresti ennast püüdma leidma võimalusi otsima lahendusi, kuidas ikkagi ellu jääda ja edasi väärikalt elada ja edasi väärikalt elada, et ei peaks jääma võib-olla, et teiste valla inimeste või niinimetatud maksumaksjate kulul elama, nagu me praegu räägime, aga põhiosas olid ikkagi inimesed sellised, kes olid ju maal töötanud elasite ja kes elasid nüüd niisugustes majades juba, mis asusid külas hajutatult siis nemad ikkagi püüdsidki oma taludes teha talud, mis toidaksid neid. Meie tänase ringsõidu üks objekt ongi talujaht. Ja see on nüüd üks suur talu, kus talupidaja siis tõesti, pärast majandist töölt lahkumist võttis omale suure lauda suure Sipa lüpsifarmi, kus tema oma elu hakkas, Edasi kujundab. Aga seda läheme Ma juba kohapeale vaatama. Ja nüüd ma olen kasetalus. Peremees Jüri salk on talupidaja 88.-st aastast. Seega enam-vähem 10 aastat. Olite enne majandis tööl, olin, mis te tegite seal? Paljusid kohti pidasin üldiselt lõpuajal ain peagrana. Ja peaspetsialistina, kas te lihtsalt tundsite, et nüüd on talude aeg käes, nüüd on vaja ise midagi tegema hakata või hoopis seda, et seda peaagronoomi kohta enam kauaks ei ole, sest et ega seda majanditki ei ole ja ja, ja siis hakkasite juba aegsasti ennast ümber rivistama. Ei, ma nii ei arvanud, ma arvasin ikka, majandid peavad ikka kaua veel vastu. Noh, valesti küll, arvasin, aga, aga seal sedasi ta kukkus välja. Aga noh, tundsin, et ikka talus on parem ja ja tahtsin lihtsalt talu pidada. Oli sihuke mõte. Kas võtsite tagasi oma vanemate esivanemate talu või või kuidas sellega on? Ei, ma olen ise Pärnumaalt pärit ja siia puhtalt nagu sisserändaja, aga siin olen nüüd juba 24 aastat elanud. Ja ostsin selle maja vanade vana peremehe nagu surma järel ära. Ja hakkasite talu pidama. Mis siis talupidamised kõige olulisemaks tunnusmärgiks teie jaoks oli? Mis oli tarvis selleks, et te võiksite oma kodu ja majapidamist juba taluks nimetada? No sel ajal ma arvan, kindlasti oli see loomakaris. Ja noh, esialgu oli neid siin mõned ja kui siis ükskord nagu vaese laut täis sai siis oli vaja juurde ehitada seda tegime siia maanteel näiteks 20 looma juba ära ja peale seda siis nagu, kui siia enam rohkem ei olnud võimalik panna, siis ostsime 92. aastal farmi ära Sipa farmi. Nii et nüüd olete te Sipa farmi omanik ja sinna mahub loome juba. 500 loomakohta on seal loomi. Praegu on loomi 250. Pool on veel võimalik täis lüüjaks on perspektiivis. Tõenäoliselt mitte maad ei võimalda praegu küll seda teha. Vaatan vähe karjamaid, eriti karja Mayden kusagil 100 hektari ringis ja see ei ole ka kõik mitte omajagu, võidan, renditud ja osa on nagu siis võimalik, ära osta farmi juurde 50 hektarit selle, selle nagu saan kätte ikka. Aga selle omamoodi julgustükk siiski Sipa farmer aasta seda küll võlgu ei olnud peal. Ei õlgu ei olnud, aga järelmaksuga ostsin küll, nii et võlasain kaasa, noh selle selle järelmaksuvõla. Ja see on nüüd ära makstud küll. Nii et nüüd olete farmer ja see tähendas mitte ainult teile, vaid kogu perele mingisugust elukorralduse muutust ikka päris tõsist. Ja enne tuli kõik põhiliselt ise teha ja väga harva kusagil mujal tööjõudu juurde võtta, aga nüüd on ikkagi palgatööjõud ja sellega tuleb arvestada ja, ja nii ta see just kõige rohkem mõjutab seda, et teised ka teevad. Ja selle eest tuleb nagu palka maksta. Et ta juba annate tööd ja vastutate nagu teiste inimeste eest ka, kui palju neid on? Praegu on seal kolm karjakut ja kolm põhilüpset ka niimoodi ja oma perega ka ikkagi noh, peale selle. Nii et karjakuid lüpsjaid tulid siis nende inimeste hulgast, kes varem majandis töötasid, ilmselt samade ametite peal. Ja, ja neid oli seal palju rohkem, alguses muidugi, karjakuid oli ju ei mäletagi kusagil, 20 inimese ringis oli seal kokku nagu nimekirjas, ma arvan, et me jõuaks veel rohkem praegu, aga masinat võiks natuke paremad olla ja veel tuleks mehhaniseerida ja nii et seal annab ikka teha veel ka selle tööjõuga. Aga praegu, 10 aastat pärast seda, kui ta talupidamist siin alustasite väikselt ja nüüd olete juba suurfarmi omanik. Kas te võite mingisugust vahekokkuvõtet tehes, sest et päris kokkuvõtet vist veel teha ei saa, et kõik ei ole ju veel valmis, eks ole, mis te olete mõelnud, et kas te tegite õige sammu? Ja õigel ajal. Ise hindan küll, et õigel ajal ja õige samm oli ka tähendab, kui põllumajandusest rääkida ja selle edukusest, siis, siis tõenäoliselt see oli ikka õige aeg ja õige samm ka see suurfarm võta väiksena, kui ma oleks edasi jäänud. Ma ei tea, ma kindlasti oleks ka 10-le emaga siin ära elanud, aga, aga ikkagi tundub, et praegu on neil nagu viletsam. Ja ma ei tea, kas ma oleks siis suutnud investeerida, mul on praegu olemas alfa, lavali Need, lüpsiseadmed, jahuti, sõnniku erastamisseade, neid ma ei oska öelda, kas siis oleks olnud ka need väiksed väike laut oleks olnud. Kas te võite endale juba midagi lubad? Ega eriti küll veel nii luksuslikku elamist ei saa küll lubada. Sellepärast et niisiis ikka ise tootmise arvelt jälle näe, jääb midagi vähemaks, kohe. Kahju on sealt ära võtta, kuigi elamine tahab ka elada ja, ja raha peab ikkagi enda peale kulutama, aga raske. Noh, see sajandi viimane aasta on nüüd meil ees mida ta siia kase tallu siis tooma peaks. Ja iseenesest ei tooda siia vist midagi. Ei tea. Eks ta ole. Soovida võib palju asju, aga, aga noh täri hästi läheks, ütleks nii. Ja tuleme nüüd veel korraks tagasi Loodne alla valitsusse siia vanasse viljaid. Vallavolikogu esimehe proua kaari Tammaruga et arutada edasi, mis sai inimestest pärast kolhooside lagunemist inimestest, kes oma leiva said moosist selle leivaraha seal välja teenisid. Te ütlesite juba, me päris saate alguses, et oli neid, kes jäid peale, üks näide on meil juba olemas, meil on täna ees veel käike paikadesse nende inimeste juurde, kes võtsid ja hakkasid midagi tegema, nii mõnedki neist hoopis midagi muud, kui nad seni olid teinud. Aga vahepeal ma tahaks teada, öelge, kui palju on neid inimesi, kes siiamaani otsivad, keda tuleb toetada, ka vallal tuleb neid toetada. Neid on ka õiekümnender, tähendab päris niisuguseid, kes siis on ka ise tunnistanud seda, et nad otsivad. Nemad on registreerunud tööhõiveametis, olgu siis tööotsijana või töötuna. Ja kes tõepoolest ei ole suutnud endale leida kohta, kus teenida elatist. Miks nad ei ole seda suutnud, kes nad on selles mõttes, et mis on olnud varem nende ameti elukutse. Eks ka majandites olid sellised inimesed, kes olid natukene viletsamad tööinimesed ja kes on ka pensionieelikud, võib-olla praegu kes on jõudnud sellesse ikka, et nad ei ole lihtsalt üldse enam ette võtma hakanudki midagi enda jaoks luua ja siis edasi minna ja kes ei ole ka tööd leidnud teiste ettevõtjate juures. Noh, need on majandite põllutöölised. Noh, on ka traktorist mõned keda siis veel töökodade inimesi, kes olid lihtsalt inimesed, kes ei olnud just spetsialistid, sest majandite spetsialistid olid ju ka ikkagi? Pidid olema nii-öelda aktiivsed inimesed ja nemad on kõik otsa peale? Jah, majandite spetsialiste, jaa, jaa. Neid, kes ikkagi mingil moel juhtisid majandis majandites vägesid, nendest küll, aga kuidas siis need endised põllutöölised ja traktoristid ja töökoja töölised, kuidas nad siis nüüd hakkama saavad, kas ka nemad elavad ikka oma maakodus, kasvatavad oma juurikaid ja peavad lehma ja siis saavad veel oma töötu abiraha või kuidas, kuidas kulgeb see nende elu ja toime tulla? Kahjuks ei ole nendele, kes seda ettevõtmist, et nad peaksid maa maad, sest maapidamine, kui ei ole endal olemas masinaid ja tehnikat, on väga kallis. Tähendab, kui sa pead kõik ostma kogu teenused, et pidada või harida maad ja siis kasvatada seal köögivilja, kartulit või ka vilja, siis see läheb kalliks ja seda nad ka ei suuda teha. Mõned võib-olla peavad veel ühe lehma, teevad siis heina käsitsi ja niimoodi elavad, aga enamus on sellised, kes ei tegele mitte millegiga, nad tulevadki lihtsalt võtma seda toimetulekutoetust. Ja sellepärast me oleme ka siin Märjamaapiirkonnas natukene mõelnud nendele inimestele, et kuidagi integreerida neid uuesti ühiskonda ja, ja vähendada nende nii-öelda abitust sellega, et et me oleme nüüdseks teinud aktiliseerimis keskuse Märjamaapiirkonda seal siis mitme valla peale kokku. See on jah, see on nagu ma ütlesin, Märjamaa piirkonna valdade peale saan siis Märjamaa vald, Loodna vald, Märjamaa alev ja Vigala vald ja seaktiviseerimis, keskuse algataja oli muidugi tegelikult maavalitsusspetsialist osakonna juhataja Ants Tammar, aga ta tegi seda mõttevälgatust, võib-olla meie kahe valla ühe projekti ühise projektibaasis oli just nimelt töötut katte jaoks. Et haigekassa poolt kindlustamata ravikindlustamata inimeste, need on, need töötud, nende inimeste eluolu natukene parandada sellega, et nad saaksid ka kasvõi arsti juures käia, kontrollida oma tervist. Ja siis ka natukene juba suunata neid töödele niisugustele esialgu hädaabitöödele ja ja sellise projekti tegime Meie Märjamaa valla sotsiaaltöötajaga siin 1999. aasta kevade peale selle projekti siis tuligantslammar mõttega, et võiksime teha seda laiendada ja teha aktiseerimis keskuse, kus siis üldse mille baasil me leiaksime natukene nendele töötutele tegevust, et tuua neid välja sealt kodust oleks võimalik ka ümbruskonna, olgu need talupidajad, ettevõtjad leida niisugust tööjõudu. Et noh, see oleks eraldatud, see tööjõuvõimalus oleks korraldatud kost inimene läheks, küsiks talupidaja tuleb minu käest küll küsima vahest, et et kas mul on selliseid töötuid, kes võiksid tulla talle sulaseks vähem just, või sulaseks, eks ole. Aga Ta ei taha teda ka ju pikalt. Nad tahavad põhiliselt talupidajad, tahavad hooajatöödele, kus oleks siis korrusel, siis oleks, koordineerib nii, et sertifitseerimiskeskus kutsub inimesed kokku, praegu on meil see alles ju käivitamisel, me saime sellega hakkama alles siin, oktoobri novembrikuus, oleme ostnud või soetanud nendele töödeks ja tegemisteks ka juba sae ja õmblusmasina ja ja kirve ja et me saaksime siis minna lõhkuma puid, tegema puid vanuritele või nendele, kes tellivad meie käest seda, et see natukene ikka toob sisse ka sellele tegijana. No ikka ikka, meil on ju kehtestatud üldriiklikult kassinud, mida hädaabitöödel makstakse, siis on muidugi liiga väikene, aga, aga midagi ta on, aga midagi ta on ja teiseks me ju võime ka talupidajal öelda, et ta võib ka maksta nii, kuidas ta tunneb, et see meie poolt antav tühi tööd teeb, ei keela keegi teletemalt rohkem maksta. Ma saan aru, et mõte on teil hea, kas te arvate, et inimesed tulevad ka sinna, on nad seal juba kogunenud ja me oleme kogunenud ja, ja üldriiklikult pidise paika pandud oma ka veel natukene eraldatult selles mõttes, et pidid nad muutma sotsiaaltoetuste määramise korda ja seda nii, et ikkagi inimesed, kes ei võta sellisest tööst ja aktiviseerimist keskustes poolt pakutavast osa, et nendele me ei olegi nagu kohustatud seda sotsiaalabi, seda piskut kimaks. Me oleme nüüd Loodne valla Laukna külas ja me oleme aktsiaselts komseri maja ees, margus yhe teie olete selle firma kõige kõrgem mees. Mina olen selle firma omanik. Kuigi minu töökoht on hoopis teises asutuses. Aga see firma, meie perefirma ja lättele põhitegevusega vedelkütuste jaemüük siia juurde siis kõik muu, mis ühes tanklas müügil peaks olema. No mida te tegite aastat 10 tagasi? 10 aastat tagasi oli meil siin Sooniste sovhoos ja mõõnad, tegelesin arvuti juurutamisega osteti majandisse arvuti ja siis leiti, et mina võiks mees olla, kes kes sellega seal tööle hakkab. Ja sealt edasi jõudsin nagu raamatupidamise juurde. Ja majandil lõpus jäi minu õlgadele reformikomisjoni töö juhtimine. Ja kuni nüüd tänase päevani välja, kus tunnistaja sovhoosis sai vahepeal Laukna kolhoos ja Laukna kolhoosist tema õigusjärglane Laukna teabelaenuühistu, kus mina olen siis ainukesena praegu palgal varasid jõutud realiseerida samaaegselt sajandi kadumisega ja, ja see oli üks variantidest, et jäi selline varahoidja meie ülesandeks jäi siis kõik see majandi olemasolev vara realiseerida ja samale hüvitada nende rahade Eesti tühistatud vara inimestele meie varadest oli alles praegu endine kontori tule ja seal ma tegelemine nimetatud kinnisvara haldamisega jõudumööda siis remondime seal ruume ja ja rendime neid välja siis vastavalt vajadusele, seal asub postkontor ja telefoni keskjaam ja uuest aastast saab perearst sinna ruumid. Kullamaa apteegi haruapteek tuleb sinna kortereid on seal mõned, aga on veel võimalik omandiõiguse järgsuse. Kõigepealt on muidugi siin ära ettevõtlusega tegeldud, see nüüd jälle uus issand, kas see on nüüd puhtalt meie perefirma? Bensiini müük siin kohapeal aastast 1994 on see tankla nüüd meie käest, kuigi see on valdkond, mis on väga karmilt litsenseeritud ja nõudmised tõusevad aasta-aastalt. Aga kui jõuad nende nõudmistega kaasas käia, siis nii kaua kindlasti. Noh, terve aasta on ees, meil on teil midagi maha pandud, et mida siis selle aasta jooksul ära jõuda, teha? No meie jõudsime oma suurema investeeringu teha 97. aastal, kui olid soodsad laenuvõimalused. Ja nüüd tagantjärele võib ainult rõõmu tunda, et õigel ajal sai tehtud. Ja järgmisel aastal ühe olulise investeeringu tõika pühendasin. Püüame oma olemasolevad laenud tagasi maksta, aga seda edasi juba rahalist, muidugi keskkonnakaitselised investeeringud mahutipark välja vahetada, jätkata selle hoone ümber, ehitada. Kui me siia sõitsime, siis volikogu esimees pro Tammaru ütles, et teie perefirma on toetanud ka ümbrust, konnalapsi ja teinud neile jõulurõõmu. Jah, ikka jõudumööda. Aga siin te panete suu kohe jälle kiiresti kinni. Heategevus ongi vist valdkond, mida heategija ise eriti ei reklaami. Seda lihtsalt tehakse. Nüüd on lasteaedade töötamine, oli nüüd selline kahe pöörle veel. Kuna oleme Julysseffi toetajaliikmed, siis ostsime nende kaudu mänguasju, kaarte ja, ja siis sai need edasi kingitud siin koos kohaliku Rapla maakonna maiustustega. Kuidas te olete tunnisseffi toetajaliikmed, mis see tähendab? No meie jaoks tähendab lihtsalt iga-aastast nagu nende toodete ostmist. Põhiliselt on need postkaardid, suveniirid ja muidugi müüme neid sind ilma kasu taatlemata vahelt protsenti ei ole sama hinnaga, mis. Mida muudkui ilusat aastat siis teile? Proua Tammaru, te tõite mind meie ringreisi järgmisse punkti ja see on söökla, siin on head lõhnad. Ja me oleme nüüd järjega taas Sipas tagasi, mis on tsipa keskasula ainukene toitlustamiskoht väga soodsate hindadega ja väga meeldivate pererahvastega. Omanik on Rein Veidemann ja see on ka perefirma ja abikaasa Tiiu Weiman. Nemad on kaks ettevõtjat siin majas. Reine Tiiu Reiman. Öelge, mis te kumbki tegite 10 aastat tagasi, kas te siis juba tegelesite toitlustusega? Ei tegelenud, on autojuht ehitusautodest, sellele majandus. Majandus jah. Aga see lõppes ära. Ja mina olin ehituse laohoidja sel ajal. Ja seegi lõppes, seegi lõppes. Mis aastanumber siis oli, kui see kõik oli teie jaoks lõppenud? See senine töö? Üks 12 92. aastal ja mõte tuli ühe uue aasta hommikul, et 93. aasta uusaasta hommikul tuli teile mõte, jah. Lähevad head mõtted. See juhtus, juhtus niimoodi, et mehed tahtsid õlut juua ja, ja, ja kuna siin siin õlut ei olnud, siis pidi Märjamaale järgi minema ja siis mõtlesid sellega, et teeks endale õllebaari. Et siis ei ole kunagi ole puudus, nii et see on tegelikult õllebaari nime all. Jah, sellega sai alusele mõtet ainult lääts õlut müüa, aga noh, läks ta niiviisi edasi, et läks suuremaks. No nüüd igal juhul on inimesed siin söömas sooja toitu ja teil on alati keegi söömas päev otsa ikka on, on neid, kes tulevad. No eks ikka seda teab noorik parandamist tegeleda. Kuidas tööjaotus on, te olete rohkem köögis, mees ajab siis neid suuri asju, jah. Tähendab, toitlustamine toimub, toimub meil päeva läbi ikka kell, kes, kellel kõht tühi on, ükskõik, mis ajal tuleb, saab alati siia söögita küll mina. Ja on ka, nagu paarid on ka üldse kokku on meil neli inimest, üksinda ei jõua, sest meil kellaajaliselt on meil nii pikka aega lahti. Rein, kui kaua teil aega võttis, siis selle asjaajamise selgeks saamine, et kuidas üks äri käib. Tal ei olnud sellega varem kokkupuudet. Noh, eks seda õpib siiamaani edasi. Kus need kõige suuremad karid on? Oh ei tea. Aga olete enda jaoks selgeks teinud, et mis on selle asja põhialus? Tähendab, mis on kõige olulisem, mis peab alati korras olema? Kas kõik peab korras olema? No mida see aasta nüüd siia tooma peab või on teil plaane? Tantsuruumi on vähe, et juurde teha natuke. Nii et tööd ja leiba jätkub, kui on tegijaid ja tahtjaid ja kas algkapital oli väga suur, millest te alustasite, see on väga tähtis küsimus. Seda praktiliselt polnudki, siis seda oli vähe, sai sõprade käest laenata ja niiviisi ta läks. Omale eriti polnudki midagi, sai kala müüdud ja kõiki heatil. Ja nüüd oleme me ühe kaupluse tagaruumis Märjamaale kaupluse ukse peale oli kirjutatud säästugaks. Jah, nüüd me oleme tõepoolest juba järjega Märjamaal. Aga need kaks noormeest alustasid tegelikult Loodna vallast äritegemist ja, ja alustamist kui majandites nendele enam tööd ei leidunud. Ja nüüd nad on siiamaale lihtsalt jõudnud. Eks nad ise rääkinud külast juba alevisse. Jah, nii see on juhtunud kahjuks. Või õnneks. Ja me sõitsime mööda ka kauplusest säästu üks ja teine neist noormeestest on siis seal praegu ja nemad on seal on Sven järvsoo ja siin on siis Kalle Grents. Kalle, ma olen täna küsinud inimeste käest nii, mida te tegite 10 aastat tagasi? 10 aastat tagasi, täpselt, ütleme niimoodi, et siis ma olin kolhoosis katlakütja, tähendab katlakütjad pealik ja see oli kolhoosi keskus, olisi ka ja, ja seal me siis rõõmsalt kütsime katelt, nii kaua kui see tööks kord ära lõppes, kuna kommunaalmajandus lõpetas selle ära, selle kütmise ja ja nii meie töökine otsa sai ja ja, ja pidin midagi muud mõtlema hakkama. Kas sõber oli ka sellesama ameti peal? Ja sõber oli katlakütja ja puhtalt, nii et meil on katla kütjate pabereid mõlemal olemas. No teile otsa vaadates saan ma aru, et 10 aastat tagasi pidite te olema ikka Väga noormees. Nojah, ma olin 20 aastane 10 aastat tagasi ja tähendab siis mul see elukene jooksis, nii et kui töökatlamajas otsa sai, siis sai algustaluga alustatud seal väikest viisi tehtud seal ühte koma teist ja talusaadusi käisin müümas linnas ja, ja siis tulid väiksed sidemed taluliiduga ja sealtkaudu nagu Arnis, meie äritegevus hakkas peale. Me käisime, alustasime siis linnast puuviljade toomisega ja kui õudne defitsiit defitsiidi ajast oli, hakkasime apelsine müüma ja šampust müüma ja täiesti nii, et järelhaagisest ja veoautodega hakkasime vedama niisama kaupa. Ja siis sealt arenes edasi tööstuskaupu hakkasime müüma, tulid need, need ajad oimu? Mäletan seda alguses oli defitsiit, oli alkohol. Ta hakkas siis oli niimoodi, et kehtestatud olid limiidid, kui palju üks Hirmovi saadame mingid viina osta sealt hulgifirmadest või tähendab tootjatelt, kui palju võis tubakat osta ja müüa edasi? Kui seal normid olid, siis oli, sellel ajal oli ikkagi niipidi seda kaupel saada ja ja tuli sellele mõelda, et, et ainult kuskohast kaupa saada, nüüd on ikka vastupidi. Ja on kaugel sellest, et te müüksite praegu ja et see oleks teie põhimure, kust saada viina ja tubakat. Praegu me seisame siin makaroni ristmikust pakkide juures, aga, aga nad tõesti ka pood on. Nii et tuled sisse, võid ikka päris palju asju osta siit ja mitte ainult toidukaup. Nojah, eks me oleme ennast arendanud tugevalt ja püüdnud püüdnud nagu anda selle esmatarbekauba siis oma kauplustest ära, no meil on ka maa poedi. Nii rääkige kõigepealt sellest oma esimesest poest, ega te siis kohe Märjamaale risti saanud. Ei, ei, see oli. See oli nüüd 90. aasta suvel me siis jõudsime nii kaugele, et me selles nagu selle Loodna vallamajas alustasime 18 ruutmeetriseid Voakesega, kus kohas meil oli siis niimoodi, et tööstuskaupu hakkasime müüma. See oli pungil täis seda tööstuskaupa ja meil käisid isegi. Bussidega sõitsid lätlased kohale, kes leidsid selle kohaselt siit maast üles ja tulid sinna busside kaupa ostma. Tähendab kaupa pidi ka sellist olema, mis võib-olla tõesti meelitas ligi. No sellel ajal oli see väga suur defitsiit, elektrikaubad, kõik elektrikaubad, nõud, sihuke tööstuskaup. Nii et teie kaks noormeest tabasite ära, et tuleb mitte lihtsalt müüa, vaid katsuda, hankida defitsiiti, seda müüa. Justament sellepärast, et sellel ajal jah, ega see ei olnud niisama nali, siis käi, käisime umbes niimoodi linnas, päevad veetsime linnas. Umbes nii, et hommikul võtsime maalt oma peale, teinekord teinekord kartulikoorma peale läksime linna ühte firmasse, võtsime sealt mingi muuga juba peale, siis läksime sellega võib-olla järgmisse firmasse, vahetasin selle kauba ära, siis lõpuks õhtul tulime siis autokoorma teiega selle elektrikauba või siis koju ja siis tahtsin selle maha ja öösel siis ja oligi järgmiseks päevaks tohutud kogemused on omandatud vist. Need kogemused on muidugi selleaegsed kogemused ja nendega enam pole midagi teha sinna. Seda ma usun. Kas lootne kaupluse alles ja Sipazan olles tähendab sillasoo oli meil kaks kauplust muidugi, aga nüüd see üks, üks külade Laukna külas on nüüd nagu väga-väga inimesed on ära jooksnud ja väga väheks on rahastanud, nii et seal on nagu see kauplus on meil nüüd kinni. Aga Sipas on alles ja normaalselt vanad, te olete veel mitut võimeline kokku kuus kauplustelt. Tikkima ta ongi jääd, tahate muudkui edasi minna, seda teed? No mul parimas ikka ütleb, et kui me seda tööd ei teeks, mida me siis ikka teeksime polekski muud tööd, võib-olla. Ja nüüd me oleme jõudnud kaare tammaruga Loodna vallavolikogu esimehega või esinaisega, kuidas teil rohkem öeldakse, mina ise praktiseerin juba ka öelda, esinaine siiski, aga noh, ametikeeles on ta esimees ja nii et emba-kumba, no teeme siis nii, ehki, tänase saatejuht Seal olen teid mitu korda meheks nimetanud, lõpetame selle teed, niiet. Vallavolikogu esinaisega oleme jõudnud suure Tallinn-Pärnu maantee peale. Märjamaa. Bensiinijaama lähedal? Tal on tee ääres püstiluud ja ka terve kuhi luudasid on seal kõrval mis tähendab seda, et ka siin õitseb ettevõtlus ja. Katiine Märjamaa valla territoorium ja, ja ma natukene kohti ka huvi, et. See inimene, kes tegeleb selle ettevõtlusega siin ja see on siiski ka üks selline sellistest inimestest, kes otsib võimalust ellu jääda ja ta ilmselt on ka seda saavutanud. Ta ei käi vallast sotsiaalabi küsimas ja selle järelmaid, ta on oma äriga siin toime tulnud, et on ennast ära majandanud. Jäigi, meil ei ole enam teie valla territooriumil ja inimene, kellest käib juttu ja elada, teie vallad ei ela. See on tõepoolest Märjamaa valla inimene. Ja siis ma arvan, et tänane aasta esimene eluringi saade on päris tore lõpetada just siin te tulite mind lausa saatma siia suurele eile välja ja siin ütlen ma teile head aega. Ma ei oskagi praegu teie valla inimeste kohta rohkem küsimusi esitada kui võib-olla seda, et mis te arvate kuhu te viiksite mind näiteks 10 aasta pärast, kui meie. Teiega oleksid me praegu 10 aasta pärast samas rollis. Teie valla asjamees ja mina, ajakirjanik ja kui ma tuleksin teilt küsima, et samu asju, mis täna ma arvan, et ega erilist Muudatuste põhimõttelist need ettevõtmised meie vaimu, aga ma loodan siiski, et üldriiklik põllumajanduspoliitika edaspidi nii palju muutub, kui ta ikkagi lõplikult välja Töötatakse, sest mulle tundub paraku, et seda põllumajanduspoliitikat pole nagu ollagi. Et kui ta muutub rohkem põllumees soosivaks, kui me suudaksime ikkagi ka põllumajanduses inimesed hinges hoida, siis ma arvan, et meil on lihtsalt suuremad talud jõukamad, kes suudavad anda tööd ka teistele inimestele nendele, kes võib-olla praegu väheste loomade arvuga siiski likvideerib, viivad oma talusid ja talumajapidamisi. Et nemad jääksid juba tööd suurtes taludes, kes on ikkagi tõsiselt suured ja kus ikkagi ühise ühisettevõtmistega saavutatakse ju alati rohkem ja edasiminek on selles mõttes suurem, et nii et valla vaestemaja ei tule. Arvan küll, arvan ikka loodan vähemalt, et ei tule ja soovin kõigile väga ilusat aastat ja ja Teile ka ja teie valla rahvale kõike head. Ja tänase saate. Viimane intervjuu võetakse siis juba väljas. Pol Loodna vald Jõudu luua müüjatele tarvis talus. Te olete siin kahekesi. Kas. On metsas ja isa teil või ei ole tuttav lihtsalt naaber. Tulite naabrilappi. Siinsamas on luua luud, on tee ääres. Püsti, et autojuhid kohe näevad, kui mööda sõidavad ja on ka saunavihad. Teie tulite ühele mehele lihtsalt appi, rääkige sellest mehest, kes praegu metsas on ja kes endale tegelikult ju hinge vihtsees hoiabki nendesamade luudega. Mitu aastat tegelenud ja tähendab see ärilejatel küllaltki hästi nagu mina, ma tahaksin küsida, ma ei tea, te olete väga noormees, tema ilmselt teist vanem natuke. Mida see mees tegi? 10 aastat tagasi? Ma olen ise viisastavadki veel elama, siis ta elas juba ammu siin. Vot see oli ikka korralik ja soliidne mees olnud. Aga teeb midagi Enda heaks, lõika need ära, elaks ikka, teeb luudes ja müüb ja niimoodi elabki. Selle selle äriga teenib raha päris normaalselt isegi isegi rohkem päevas, kui mõni mees üldse võiks teenida töö juures. Aga see on ju ka tee ja see on ka töö seal omamoodi töö jälle. Nii et seda ei pea, mida see mees, kui ta oli veel soliidne nagu te ütlesite, siis tegi. Seda ma tean. Teata ainult Betaali soliidne mees. Niimoodi mulle räägitud, vähemalt oli hästi korralik meelsel. Kas praegu ei ole ta kodanike soliidne mees tarvitab palju alkoholi, selles ongi viga. Aga praegu on temas seda sitkust ja seda jõudu, et ta ei anna elule alla. Jah. On küll, jah. Mitu luud olete täna müünud? Praegu tulime. Ja ta ei olegi siin kaua lei.