Täna möödub 125 aastat Friedebert Tuglase sünnist. Kuuleme sel puhul katkendeid raamatust muutlik Vikerkaar oma kooli 25. lennu üliõpilaste Piret Krummi, Priit Strandbergi, Kristiine hortensia pordi, Märt Piusi, Kaspar Velberg Ki-Liis, Lassi, Maiken Schmidti, Jane Kruusi esituses. Millest see oleneb? Et sa iial oma elamust ja sellest ammutatud tõtt sõnadesse isa. Tunnetes on asi selge. Mõtteis kahvatub juba, kuid sõnades väändub suisa valeks. Sõnade türannia. Väljendusvahendite meelevald, elad otsekui tuimad telkide armust. Sulle meenub ikka Eino Leino igiliikureid. Kogu elu raius, tagus mees, just just oli masin käima minemas. Enne seda saabus surm. Nii oled ka sina tagunud viilinud nähes vaimus oma imeväärse masinavärgi liikumist, just just peaksite tõeliselt minema. Kuid ma kardan, et must mõla mees üllatab enne kui keegi su mõtte liikumist näeks. Vestleme omavahel nagu võõramaalased. Muugalased. Vestleme vaid märkide abil. Ja meie märkideks on sõnad. Neilt on kõik individuaalne kulunud nagu kaua käibel olnud mentidelt. Tarvitame mingit žargooni varjundi vaest Sabiri keelt. Kingo Frankat. Puha tõlkekirjandus, mida toodame. Vorm tapab kuju, surmab kujutlust. Millal jõuad ometi nii kaugele, kinnitaksid sõnade asemel mõtteid. Ikka jäika komistad kire tähtedele nagu kõrkjeri, sule Su mõtlemise jalus. Ja lõpuks moondub su mõtelus vaid sõnade varjukujuks. Olgu neetud keele muusika, mille all kannatab siirus. Neetud vormi rütmis, tapab tõelisuse tunde. Sõnastus katab reaalsuse nagu ähmane želatiini. Kord. Selle läbi kostab tunne veel umbkaudu nagu tuukrihääl. Kas keegi kuuleb sind? Vihkad ilukirjandust, tahaksid väljendada ainult kõige olulisemat ilma igasuguse raamita, fassaadid, vormita? Tahaksid sõnastada ennast ja maailma ilma kirjandusliku kooreta. Tahaksid olla nagu õis, ainult enesevärvi lõhna ning lõpuks viljaga. Tahaksid kirjutada jutustuse ilma pellet, Tristilise ballastita kompositsioonilise täitematerjalid, vormilise liiglihata, öelda üksnes seda, mis ennast huvitab, ja katkestada kohal, kus meeldib mõistet nagu seda siis kuidas tahetakse. Kuid kuidas oleks seegi võimalik kui sa seda soovi ei suuda nõnda väljendada, täitsa sellele vastaks, mida tõeliselt tahad. Sest sõnad paljad sõnad on siingi. Ikka räägid sa enesele vastu vihastud ja mässad. Kuid kuidas suudaksid kisa kõigega päri olla, mis juhtub mõttesse tulema? Peaksid siis olema hoopis sirgjoonelisem. Peaksid olema nagu rong, mis kord Roobastele pandud ja oma sihtkoha poole liigub. Kuid ikka rohkem ja rohkem hakkavad sulle meeldima metsa rajakesed, mis keerlevad ümber küngaste ja oja, sundida. Tõde teostub siira Viira. See pole siiski täitsa üksi. Keegi äratab, toetab, kannustab sindki kuskil ajas ja ruumis minevikus ümbruses toimub sedasama. Savastades sellega ennast. Ja oled väga õnnelik. Tunnete nägemused Kohavad sinus? Liigud nagu joodnus taas pilves. Kui oled jällegi väljas hoidsid ennast ning oma aega Tuul kohiseb laas, raksubja mühiseb. Mõtted tulevad tuulega. Nägemused. Näen pilte maadest, kaugetest ja aegadest, läinutest mida pole kunagi näinud ega iialgi elanud. Näen nii selgelt, et nende äratatud õudus on hirmsam kui kõige kohutavam mälestus. Mis on uni nendega võrreldes mis palavikuhaige Sonymus. On kuum päev. Päike paistab kui tulekera. Mingi ranna tänava tolmune Kivistik. Lumivalged päikesest pleegitatud ehitised üle rõdude, valged ja punased riidekatused. Väravaid haigutavad oriaad. Istun kalleri pingile needitud ja vaatlen palavikusilmil seda pilti. Mu kõrval magab seltsimees suu lahti, süsimust, nägu higine. Kahupea, lõhnad vängest rasvast. Meri on liikuma. Siis tuleb tühja tänavat mööda saatkond. Neli orja kerge kanderaamiga. Raami kõrval jookseb väike Moorlane mustas käes punane siidvari pikanedge varre otsas. Raami ees ja taga kõnnivad nuhid paksud ja Hadenetud tumepunaste turbanitega. Kanderaamil istub noor naine helekollases mantlis, mida palistavad kuldsed narmad. Ta põsenukid värvitud jadas, suured kõrvarõngad kõiguvad peadki eneste järgi kõigutades. Ta on laisalt taha vajunud, liikumatult silmad poolsuletud. Ainult ta veripunane suu elab nagu haav. Kes on see naine? On see printsess pere niike on see Arcinoe. Saatkond möödub ruttu ja hääletult. Näen veel, kuis kaugel kõigub punane varinadke varre otsas. Kuid siis tõuseb kivistikust kollane tolm nagu puuks äkiline tuulekeerd ning kõik kaob. Kõik kaob. Midagi imelikku, tärkab meelde kus olen, ma katsun ennast liigutada, kuid mu jalad on kinni. Kui unes on mingi eksitus, on see viirastus. Need päikese pleegitatud ehitised, see liikumatu meri ning magav neeger mu kõrval. Mu keel on suulakke kuivanud, kui polti kild. Tan mööda randa, mida vohavad rahutud lained. Ühel pool Ruske liivanõlv, teisal tinahall meri. Rannajoon kaob ääretus kauguses. Taevas on täis raskeid madalaid pilvi. Mina ruttan. Ruttan. Õhtu läheb pimedamaks. Siin-seal Valendab läbi hämaruse, mõni lainehari. Sump on raskelt läbi märja liiva hinge rindu. Mul hakkab kuum, mu käed higistavad. Tõstan need palge ette. Nad on verised. Paksud hurme, laigud katavad pihkuside sõrmi. Peatun äkki õudses hämaruses. Mingi aimus viirastunud mulle mingi mõte mingi kohutav mälestus. Kuid ma ei suuda seda lõpuni meelde tuletada. Hakkan jooksma. Ja mida kiiremini jooksen, seda enam kasvab mu hirm. See tõuseb üle mu pea, see matab mu hinge. See nööri, mu liikmed. Kelle eest ma põgenen? Mida pakku. Kuhu? Põrandal põleb tuli. Nõrk leek kõigub suitsetades siia-sinna üle pea rippuvad mustad kaljurahnud mille vahelt laskuvad jämedad puu juured. Kui sull sussid. Istun tule ääres jalad enese alla tõmmatud nagu türklasel. Ja minuga istub kolm kaaslast. Esimesel on suur kõht rippuvad põsed ja pisukese seasilmad, kuid otsmik puudub täiesti. Teine on mingitud näo ja õlitatud juustega ning tema käed on üleni sõrmustes. Kolmas on aga surmani kõhn, pikkade hõredat juuste nagu harjastega auku langenud silmade ja halli näonahaga ning tema hingamine on Laila nagu raipest. Meil on külm ja õudne, kuid me katsume seda salata. Menihkume tulele lähemale ja püüame olla üksteisele seltsiks. Kõhn, räägib mingitud, Leelutab kergemeelseid viise ja paks lõõtsutab naerda. Kuid ikka vähemaks jääb, tuli. Koobas läheb ikka pimedamaks ja jahedamaks. Tundub imeliku kitsust, nagu jääks õhku vähe. Kõhna ahmib suuga, kui kala sõrmustes Rudistab käsi. Paksu naer läkastub. Siis tõstan äkki pea. Hirmsaid juure puntrad on allapoole laskunud mustad ja muhklikud. Näen, kuis need silmanähtavalt kasvavad, uusi harusid ajavad, paksemaks paisuvad. Puudutavad juba meie päid. Kaaslasi. Paks on selili vajunud nagu suures naeruhoos. Sõrmustega on ettelooke langenud ja kõhn on keskelt otsekui pooleks murdunud. Ning kõik on liikumatud. Ainult raipelõhna tundub selgemalt. Mis see on? Kes me oleme? Kus me oleme, on see haud. Oleme ammu kalmu all juba aastaid. Palju õudseid, aastaid. Ja maakamar kasvab üle meie peade. Puude ajavad juuri. Mahl voolab juuri mööda üles. Pungad lähevad lahti ja õrn kevadtuul painutab rohelisi latvu sinise taeva all kus sõuavad lumivalged, pilved, kerged ning kaunid. Kui õnnelik oled? Suvine melanhoolia. Vete rannal. All punase kalju ääres vaikiva v. Olen istunud palju päevi. Hommikuid, mil roosad pilved üle metsa pelgusid, kui loori parved. Päevil, mil päike põudses taevas rändas põlevpalk pööratud maa ning vee poole. Ja õhtuti, mil mets vaikis, mil taevas õhkus hõbedane ning kuu kerkis kuldsena läbi mu nukruse pimeda laine. Palju päevi olen istunud nõnda su rannal 1000 silmine, 1000 huuline vesi. Kõik sa nägid, kõik sosistasid mulle ainsale kuulajale peegeldasid hele pilvi ja sinisügavust kajastasid kõrkija koha ning põudse kõue kauget kõma. Ja pannes palges su lähedale sulgedes silmad su sära ees, kuulsin kuma, otsekui kaugelt meretaguselt mailt, suurte saabumiste sadamaist, suurte lahkumist valgmailt. Kõik sa jutustasid mulle peegline, pinud, põhjatu ja salapärane nagu su õde avarus seal üleval istudes, nõnda hakkas viirastuma mulle üksiku mõla mehe kauges õud. Päevad olen istunud päevat teda oodanud. Seal kaljude, saarte ja salude taga, ta läheneb. Kuuled, kuis vene sangad nägisevad ja võimsad aerud vett löövad. Kõrva vastu rannakaljut kuulen kohvrutust vene käilas. Vee sulinat päras. Kuulen lainetel okset, mis piirab saarte randu. Kes lõikab seal nõnda su pinda kiretu ning vaikiv vesi kes sihib seal edasi visalt kui vana kalur ulguvetele vastu tuultele ja öödele. Kas on see musta mantline ja luukäeline kalastaja liivakellaga käilas ja jõhvvõrguga päras? Jah? Kas on see tema armu heitmatu ning taganematu viimne mõla mees? Eile ja üleeile punu siin pargi kauneid Bärgi õitsvaid pärgi oma eraku maja ukse piirasin, kaunistab härgadega oma aknad, maitsesin lillelooriga. Kuid näe, kuis närbuvad pärjad, kuis langutavataid kõik lilled. Tunnen jälle. Aeg ruttab, aeg ruttab. Aeg ruttab üle su pärgade. Ühe peegli, kaks peeglit, kolm peeglit, heitsin täna allikasse. Hukesin hulga maailmu. Hämmendasin paljude valgete puna. Kustutasin loetlematute silmade säraallikavees hulga maailmu, hukkasin ühes peeglitega Allikais. Aeg ruttab. Aeg ruttab. Aeg ruttab üle peeglite ja allikate. Õhtu jõuab eha, toob pilvi öös säravaid tähti õhtusse pilvisse ja tähisse. Tahaksin minna siit ära. Sinna tahaksin peita oma igatsuse nukruse ja üksindustunde õhtusse pilvisse ning tähisse. Aeg ruttab. Aeg ruttab, aeg ruttab läbi õhtu pilvede ja tähtede aeg ruttab ÜLE. Suvenese. Sina armas põhis, välistad sa ikka oma hõbedasi lehti. Kas palistab koitpilvi või õhku, kui valus? Eha? Ikka sa värised. Kas löömaku kõik taevapäikesed või matkumust surmamaad? Ikka värised, sa, sina, armas, kui palju nukrust on peidetud su otsatusse värinasse? Ütle kas kardad sa sügisel? Kas on sul hirm südames nagu minul, kui sügistuul õõtsub ja talvine maru lööb? Kas tunned sa siis kõige kaduvuse ahastust nagu mina? Kui vastne kuu kummagile jäi see välja ning kõrgel laiub avaruse teras? Õitsenud on kevad ja närtsimas suvi. Läinud on linnud. Lähen minagi. Võib-olla ei näe ma sind iialgi enam. Kas pead sa midagi meeles? On sul mälestusi? Ma ei palu sinult palju, mõtle vahel minule natuke, ära unusta seda, kes enam iial sinu kombel ei või alata uut elu. Tuleta mind meelde, kui on varajane kevad, kui sul on jälle noored lehed ja maa suu ümber Uuest haljendab ning taevas on jälle sinine. Tuleta meelde seda, kes kord sind armastas enam kui inimesi. Kes pani tähele su lehti õrna värinat hommikuti ja õhtuti kes mõistis loodust võib-olla paremini kui iseennastki. Mul oleks siis kergem minna ja musta mulla all magada. Kuuvalguses lamab liikumatu pea. Ta on nagu padjasse vajunud metallteos. Ta laupäeval mustab jõhvlakana juuste polst. Elevandi Luune kollendav kael kaob tumepunase vaiba alla neelama pea kuuvalguse alumiiniumist liu all. Kes küll liikumatus? Jämedas kaelas tuksub pingul tsoon. Üle õhukeste sinakate huulte käib aeg-ajalt värin ja kortsud laupäeval juuste varjus muudavad kuju. Seal all kolba vormis liigub aeglaselt nagu sulatina. Siis avanevad pikkamööda rasked silmalaud ei mingit asendi muutmist ega ärkamis rahutust. Ainult pärani silmad vaatavad läbi kaarakna välja. Seal eemal tõusevad vastu öötaevast kraanade luukered ning mustavad koodinasele merel sõjalaevade siluetid. Kas näevad silmad neid või midagi muud? Nähtamatut? Vulkaaniline maastik, hangunud raua ja basaldi väljad, suured kollased lilled ning skorpioni jäljed tuhas. Siis äkki roheline salu täis sinist udu hälviva sulfiidi vari lehvivais loores. Ja siis veelgi ootamatumalt kõrge rand roosade kaljudega. Nagu maakera hammast ära tõusevad, nada suursest merest. Mingi võitmatu jõud tõmbab mind alla. Ma pingutan vastu, kuid siis olengi juba seal. Ümber laiub sinine koobas. Maailm on nagu kummulikeeratud kohale. Vesi, taimed õõtsuvad. Korallipuhmad õiendavad, omaharusid ja värvilised kalaparved liiguvad lakkamatuse reas. Ma vaid vaatlen neid. See on igaviku unustus. Siis suur rohkus ja äkiline pingutus üles. Sinised lained voogavad must mööda pesi taimed, korallid, kalaparved langevad mu ümber. Olen muutunud nagu paljaks õhumulliks mis lendab oma kerguses kõrguse poole. Ja siis hakkan ärkama. Ning silmalaugude alt virvendab päeva kollane valgus. Ees on jälle vaid läbitungimatu meri nagu klaas. Taevapüramiidi raskus lamma mu rinna kohal. Ja süda raiub keskpäeva meeleheites valusalt. Tõusin mööda kitsast keerdtreppi ja jõudsin lahtisele ilma mingi kaitsevõret rõdule pilvelõhkujaid tipul. Vaevalt olin saanud selle lahtakesele pinnale, kui nägin seal Rusket poni, hobust, pea minu poole pööratud. Ta oli rahutu, kuid siiski mitte nii, nagu olnuks esimest korda siin. Ometi kartsin, et ta võib rabelema hakata ja mind alla visata. Ja sellepärast püüdsin torni seina äärde hoidudes tast mööda hiilida. Temagi tahtnud just rõdu välisäärele minna, kuid taganes siis ometi ja heitis pilgu alla. Siis pööras ta pea jälle minu poole ja lausus lapergusest hobuhambaid, paljastades aeglaselt ning melanhoolselt. Hey. Milline sügavus, hoidku sinna komistamast. Mind aga üllatas vaevalt tema rääkimine ja ma läksin edasi. Leidsin keerdtreppi veel ühe maja korra võrra jätkuvat. Tõusin torni tippu. Seal oli vaid üks väike neljakandiline kamber väikeste akendega igasse ilmakaarde. Ruum oli täitsa tühi ja mahajäetud. Piimjas halli valgusega. Laskusin uuesti korra võrra alamale ja märkasin siis talle lahtise rõdu kõrval seinas ust. Praotasin selle ja nägin seal ootamatult inimesi. Perekond, täisealisi lapsi, istus laua ümber ning sõi vaikides. Kõik seal oli nii vaene, kulunud ja kes värvimata puulaud. Lugedes toolid selle ümber, savikausid laual, lingvist, isegi puulusikat sööjate käes. Aimasin nagu mingit hädaohtu, kui mind märgatakse. Ja sulgesin sellepärast hääletult ukse. Ümber pöördudes nägin, et poni parajasti keerdtreppi mööda alla laskus. Aeg-ajalt üle õla minu poole vaadates. Mis teame õieti pilvelõhkujate tulevikust? Mõtlesin ma niisama läbi une. Yks või nad samuti vananeda kõduneda ja variseda, nagu kõik muudki ehitised. Ja nad saavad samuti kehvikute peavarjudeks. Ning isegi pättide urka, eks nagu varemeis varisenud Lassidki. Ja miks ei või siia isegi looma tasuda? Nagu asuvad varemeis öökullid ning rebased Ega ole lõpuks ime isegi selle kääbus, hobuse siiasattumine. Ehkki eksistentsi käikudesse noore varsana. Või kandis tuul tema seemne siia, nagu kannab võililleseemneid. Ja nüüd rändate mööda neid keerdtreppe, rõdusid see metsistunud rippaedadest umbrohtu ning joob roostetanud vihmaveetorudest. Midagi inimlikult kurba ja elutarka noorusvaest rõõmutut. Kolme pikerguse aknaruudud aga harvad männitüved. Alt tumedad, ülalt heledamad hulgas mõni üksik, niisama sale kuusk kollaste käbikobaratega all, nende vahel mõni madal Kasepõõsas ja hall rohututt. Taga põhjas aga juba tihe tüvimaastik mille läbi vaevalt vilksatab maanteekollane pael. Üldiselt ainult puud ega midagi muud. Täna nägin seal korraga nelja sinirahaga kahte suuremat, kahte väiksemat lendasid kaua rahutult ühelt kuuseoksalt teisele. Küllap on nende pesa siin lähedal, sest juba nädalate jooksul olen näinud neid maja ümber liikumas. Nüüd on pojad väljas, lendavad abitult ja teevad lühikest, krooksuvad kurguhäält. Kuid vanemad ei lahkunist veelgi. Kui nägin esimest korda siin Iraaga, siis arvasin, et see pole üldse metsalind vaid puurist pääsenud papagoi. Nii üllatav oma helesinise ja must pruuni ülikonnaga. Igal hommikul käib aga haruldaselt ilus rähn ja revideerib kõik maja ümber olevat kännud läbi lööb paar korda nokaga ja vaatab siis teraselt auku. Kõik kähku ja täpselt targalt ning asjalikult, et siis edasi rutata. Käitumises midagi hoopis muud kui kiskjanäolise Sinira pisut julmas kohmakuses. Kuid mõlemad siiski meie maa kaunimaid linde. Ning siniroogade kõrval tänavu veel teinegi uus tutvus. Haigrud. Kuid nende suur ühiskond asub siit juba nii kaugel, et ainult erakordselt ägeda perekonnatüli puhul hääled siia kostavad. Kui seda lindu esmakordselt jõe ääres nägin, siis imestasin, mis ime iibiseid küll meie maal leidub. Nüüd olen käinud nende ühiskonda vaatamas. Seal on rida pesi kõrgete puude ladvus tiheda metsa ääres. Linnud ise suured, kohmakad, kuid kratsioosse kaelaga sündinud kalastajad kisendavad inetult purjus inimese häälega igaüks ise viisi. Süngel õhtul nende asjade klaarimise jubedad. Varem asunud haigrute ühiskond siit eemal juba Emajõe äärses rabalaanes. Kuid see saanud möödunud suvel kahuritule all raskelt kannatada siis kolinud nad siia üle ja peavad nüüd mitme versta tagant oma kalastusretkedel käima. Ning see on veelgi hädaohtlikum nende noorsoole, kes on nii kohmakas ja õrn. Kui valveta pesast välja veereb, siis on ka kadunud. Ikka leidub metsas puude all, nende laipasid. Lisaks kiusavad neil veel mingid suured kullid. Ja just nende rünnakute puhul seal need kõige käredamat kisa laadad, tõusevad. Ning vahest elavadki haigrud just suurema julgeolekusaavutamiseks suurte ühiskondade na. Üle metsaserval liugleb toonekure pidulik vari. Ja samal ajal kostab aknalt mingit Kloksuvat häält. Sealt möödub kolm tohlakad kanareas. Ning neidki kutsutakse lindudeks. Miks inimesed? Ikka rohkem ja rohkem koguneb talve lähenemisel hiiri inimelamusse. Nyyd tuleb siitsamast õuest Puubinude vahelt prügihunnikute keskelt. Nii tuleb põldudelt koristatud au nädalt peksupaikade lähedalt. See maja otse kubiseb neist päeval, vaiksed jooksevad krabistavaid Jüravad nad läbi. Peaks ju olema ühteviisi pime nende urkais. Nii päeval kui ööl. Nende helistavad ometi viimast. Siis kestavad kuni koiduni, nende pulmad kirmesid ja laadad. Siis kujutlen ma nende mustade silmade näitlemist sabade kiirlemist, õõnte käänakuid, hammaste pime, valget välkumist midagi kuri, rõõmsat piir, kuratliku. Piller karitab seal võhkru katakongide pilkas pimedas. Kirinal veeretavad nad mingit kotti, lähevad seal toiminguid, Küllija pistavad kisklema. Siis leidub keegi halisema liginaga eemale. Aga teised algavad jälle oma rabistavat mängu. Näib nagu juhiks nende tegevust hoopis eriline hiire tärkas. Teravahambuline optimism. Kui naiivne peks paistma neile mu valgustatud tuba. Sihivad sealt kuskilt nähtamatu prao vahelt kaks terava koonulist noorukit. Miks sa oled 11 käpakistega kihistavad? Näe, narri istub tundide kaupa kohal, pöörab vaid aeg-ajalt valgeid lehti ja vahib jälle Iida, tea, et nende õiget maitset alles hambaga katsudes kätte saab. Ega tea ka, et tõeline elu on valedes jooksmises yks teised taga kihutamises valgete hammaste õrnitava rõõmsas Välgitamises. Ikka jälle unetuid, öid. Pöörlen küljelt, teisele. Kuulan öisi hääli. Mõtlen maailma tasakaalutusele. Nõnda valvates märkan kukkede lauluski, pole enam mingit täpsust ega järjekindlust. Näed kirevat, kunas tahavad või jätavad üldse kiremata. Kust nad ometi teavad, et juba paar inimpõlve põlema kellade kõrkusest sääratus laulust enam hoolinud. Ja nüüd on nad haavunud, on laisaks ning lohakaks läinud. Nad kuulutavad võimatul kombel vääraega või magavad kõik koidutunnid inimeste eneste kombel maha. Kukelaul oodates, miks nüüd Peetrus oma issanda küll 1000 korda ära salata, sest kuked magavad, varba lihakse, tõrttemberg krampis. Ja nõnda valvates, mõtlen ma kadedusega neile, kes veedavad kogu talve magades. Mõtlen mörisemale, Karuleda, sammal koopas, kokkelisele siilile, varisenud lehtede hunnikus või nahkhiirele, kes ripub Nõgises korstnas. Meie inimesed oleme arengus vääratanud. Loodusseadustest kõrvale põiganud. Tuleleid on meid uhkeks teinud kunstlik valgus ära hellitanud. Me ei hooli enam ei aastaaegade ega päeva tundide, vahest. Kuid nüüd makstakse meile kätte. Prometheuse tule varguse roima. Peame meil lunastama. Valgusejumalad ei halasta. Jälle mäelaeni ulatuva ruuduga aken juba kolmandas kohas. Siit ei näe, aga muudkui nõmme mändide ladva tupsusid ja nende taga üksikut telefoniposti. Paari traadiga. On talv taevas kahvatuvalge männilatvade Valendavad lumetordid. Ja kõik on surnud ning hääletu. Võiks unustada igasuguse elu, inim ja ühiskonna, kui ei näeks seda posti. Kuid võib ka kujutleda, et isegi noid traate mööda jooksvad sõnad on niisama kahvatu loiud nagu see taevaski nende taga. Täna on siiski pisut heledam päev, kuigi päikeseta. Männid on lumekoorma all, nii longus paistavad juba kuuskedena. Ja see puuvilladekoratsioon õhkub sest taevaalust täituvas piimjas valguses. Ning ma tean, et tema sellisel päeval jälle võib tulla nagu lõpuks tulebki. See on nimelt väike orav hallikaspruunis hõbedase keermega kasukas. Ta on ainus, kes aeg-ajalt mu aknamaastiku elustab. Vahel võib ta päevade kaupa puududa ka siis paargi korda päevas mind külastada. Kes teab, mis teda vahepeal takistab, vahest on see halb ilm? Kehv tervis, sant tuju. Just nagu minulgi. Aga kui ta kord tuleb, siis ta on jälle reibas ja elurõõmus. Täna on ta ilmunud täitsa tähelepandamatult. Ma ei märganud vähimatki okste liikumist ega lumevarisemist. Mul on tunne, et mu vaateväli on kuidagi elustunud. Ja alles pikema otsimise peale. Havatsenda istub aknais kasvava männitüve oksal selg kaetud kahuse sabaga. Ta hoiab käbi kahe käpa vahel. Napsab hammastega, kahtleb nagu selle väärtuses ja poetab siis alla. Ta punakas silmis on mingi pirtsakas ilme. Ja tutilised kõrval liiguvad närvilikult. Kõik on maailmas relatiivne näitaja, ütlevad ka käbi, käbi vahel on vahe. Taariumetut oksa ulatub selle männi juurest otse aknani. Ja nii juhtub nagu varemgi juhtunud, et see metsavõõras mind hoopis lähedalt külastab. Nüüd eraldab meid ainult kaks õhukest klaasi ja me vaatleme 11 vaid paari jala kauguselt. Ta on tükk aega ühel kohal, kuigi kõik temas ometi elab silmad, käpad, kõrvad ja saba. Ta lapse käekeste taolised esijäsemed paistavad seal külmas nii haledad. Kuid tõeliselt ei näi see talle midagi tegevat. Samuti on ta kasukas lumest märg. Aga seegi on vist ükstapuha. Ta peab läbi saama ilma mingite tsivilisatsiooni loodud mugavusteta. Ta peab üksi taluma ilmastikuolud ja eluraskused kõledad uisud ja näljaajad. Ja kui talu siis kõngeb niisama üksi. Ma ei tea, mis ta mõtleb või kas üldse mõtleb, kui me nüüd nõnda vastamisi vaime. Aga mina ei või talitseda oma inimmõlgutusi. Ma tean, ütlen ma ka, sinul on siiski kodu, kuigi ma pole seda kunagi näinud. See on kuskil kõrgmetsas varjulises kohas, nagu arvestaks alati ohtlikke aegu, millele inimene peab ainult ajuti mõtlema. Aga sa oled ka muidu mitmedd. Elutargem. Inimene seab nina tuule järgi sina saba ja satöörid sellega igatahes paremini, kui võid teha seda kunagi ninaga. Ninuli kukutakse tihti. Sinu saba on aga ikka võidulipuna turris. Pole sullegi küll võõras masendava musta päeva mõte. Kui aga su pähklitagavara röövitakse või sa ise unustad selle asukoha, siis pole see kaugeltki nii õnnetu, kui on inimene, sellisel puhul. Sa lähed jälle oma rännaku-ile ja mets on sulle täis varandusi. Mida ka leiaksin mina sealt. Ikka peame sind lõbusaks lustlikuks meieriks su südames, nagu poleks jälgegi kurjusest verejanu vaistudest mängides, vaid nagu ajaviiteks nokitsed sama käbide tõrude ja taimepungade kallal. Kui vanaks pidin elama enne, kui kuulsin, et sa tõeliselt polegi nii süütu et sa murrad lindusid, laastat pesi ja tungid isegi jänesepoja kallale. Et su ilus suu ja kaunid käpad võivad verised olla. Et oled kiskja nagu suur hulk teisigi metsakaaslasi. Vaatlejaid nüüd rahulik, uudishimulikult mind. Oleksime nagu sõbradki Su paljude külastuste järel, aga oleme siiski võhivõõrad. Ja ma tean, et mu käed oleksid varsti verised, kui püüaksin sind silitada. Eks ole, aga tihtilugu minugi ühiskonnas, niisama. Sina, kes ennustad rahva arvates tulekahjusid ja muid õnnetusi. Mida kurja oleks sul veel ennustada? Eks ole meist juba kõikvõimalikud hädad üle käinud. Ja eks ole sinu tuli, saba vilksatas katusel. Tühine nende leekide kõrval, mis praegu terveid linnu maa pealt pühivad. Ei, oled siiski vaid armas ja süütu metsa, sõbrake. Nii mõtlen siin nüüd vaadeldes. Vähemalt pole sa iseteadlik oma kurjusest. Selle mõtteni jõudes käib aga äkki kuskil kahuripauk. Nii võimas, et maja vappub ja lumekobarad mängidelt varisevad. Sa ehmud, sirutad saba välja ning kaod puude vahele. See oli minu ühiskonna hääl. Ei meeldinud see sulle. Mulle samuti mitte. Jälle ja jälle löövad lõkkele eha taeva Leeglised tuled. Üle hilissuveavaruse rulluvad safran, kollased kangad ja klaaskõrgused õhetavad otsekui kumade. Ning vastu kuumades sünnitamis valus. Üle taeva ulatuvad lahkumise puna värisevad käed. Taevaranna põhjatuis kaugusis heljuvad kõige kadumise äraunustamise tummad sõnumikandjad. Nende violett, mantlid värisevad varjudena lõõmava taeva tagaseinal. Oi magusad ja valusad silmapilgud. Oi, kumade ja varjudes sündimise ja suremise kirglikud ning joobanustavad hetkede leegilise taeval. Päeva kirglikkesse viinadesse seguneb õhtu valus joovastav unistuste kaste. Taeval vaikinud valusad lätted puhkevad voolama ja üleõhetava taeva Kohavad alla rapsoodilised kosed kurbike unistusi, igatsusi ning kaebusi. Kadunud päev on nagu astjas mis oli ääreni täisrõõmude ja maitsmist magusat viina. Kuid õhtu tulles voolab üle kannatuse, valusaid pisaraid. Kõik päevased väärtused on pandud õhtuhetaivale vae kaussidele. Ja avaruste leegilistes kaugustes toimub suurtõdede ümber hinnang. Oi suured saladused õhtutaevas. Oi elu kõrge traagika, leegitsevad sümbolid, leegitsevad avaruste ilm, mõõtmatuses. Eha valusais laineis näivad äkki elu piirid murduvat. Otsekui tuleseeme oleks heidetud hangunud metalli magasse merre. Kohinal löövad lõkkele hiiglaleegid ja sulametall voolab 1000. uue Suurmes. Võttes Enn aimamatut vorme ning värve. Taeva õhetaval põhjal puhkevad pungadest uued maailmad uued olendid, ilusamad ja Õisamat, kui kõik maised astuvad üleavaruste ning hinged. Õrnad ja eeterlikud nagu unistused. Hõlmitsevad eetri kirglikes kaugustes. Tuuluke puhub. Õrn õhtu, tuuluke puhub läbi unistustekristallmaailma. Oi, kirglik ja joognustav janu absoluutse järele. Oi janu, täiuslike maailmade kristall regioonide järele mille üle puhkevad hõlmitsema suure saladuse ning suure teadvuse heledad õied. Nad näivad neil unistuslikel ja valusaid silma pilgel. Nii kergesti saavutatavad nagu õhtupäike lapsele kes väljasirutatud kätega valusalt kumava eha taeva poole ruttab silmad, imestuse ning igatsuse tules. Te kuulsite katkendeid Friedebert Tuglase raamatust. Muutlik Vikerkaar esitasid kooli 25. lennu üliõpilased. Saate muusikaline kujundaja oli oleverly helirežissöör Külliki Valdma. Režissöör Toomas Lõhmuste raadioteater 2011.