Loos on asju. Eetris on saade, loos on asju, stuudios on Jan Kaus ja Peeter Helme. Ning täna meie saatekülaline Eeva Park. Eval ilmus hiljuti uus novelli kogu, millel on selline pealkiri, et sellest võib-olla räägib ta hetke pärast ise. Tegu on üsna mahuka raamatuga iseenesest osa neid tekste on tegelikult kõik, need tekstid võiksid olla lugejatele tuttavad. Aga ilmselt ei ole, sest osa tekstidest on varem ilmunud ainult ajakirjas looming ja osa on ilmunud siin-seal erinevates raamatutes, aga sellist tervikut parem välja antud ei ole. Ma vabandust, ma segan vahele, et mõned tekstid on isegi üsna vanad, juba võiks nii-öelda, eks, õde näiteks siin on sul arvatasti eksinu tuntumaid novelle, juhuslik, mis sai 94. aastal Tuglase novelliauhinna. No kui nüüd alustada sellest pealkirjast, mis siis niimoodi nagu emiteerib ilmselt teatud mõttes inimesi või häirib sellega, et ei, ei ole viisakam korralikum pealkiri, siis see yks novell oli töö pealkiri, mis, mis liikus Kulkas sellisena raha küsides, mis liikus minu hea toimetaja vahel. Ja kuidagi ma lõpuks ei leidnud nagu enam mõtet hakata mõtlema välja erilist pealkirja, et võib-olla oleks pidanud panema jääaeg. Et mingil määral võib-olla oleks sobinud novellikogusele selle asja nimetus, eks, aga aga ma mõtlesin, et las ta olla ja paistab, et ongi niimoodi, et kõik küsivad, miks yks novell, et see on ju hea, kui küsitakse, miks. Aga kas sul on nüüd selline lausa komme koostada erinevaid novellikogusid, sest sina, eelmine novellikogu kandis pealkirja absoluutne meister, mis on kohe sinu novellinimi ja see absoluut meister on ka praeguses yks novellivalikus, et kas saad hakanud tegutsema umbes nagu Indrek Hirv, meie luulased ta selles, et tal on teatud teatud hulk hulk materjali ja siis ta teeb neist nagu erinevaid kooslusi või mis sai selle praeguse raamatu ajendiks? Mul on ajendiks oli see, et ma olen aru saanud, et asjad kaovad lihtsalt kirjanduses kaovad asjad ära, nii et ja raamatud kaovad, et neid ei ole nagu just nagu olemas kellegile ja ma mõtlesin, et ma võtaksin kokku niisugused asjad, mis mulle võib-olla omale mingil määral on olulised. Et võib-olla oleks pidanud seda tegema kogu aeg algusest peale, väga tihedalt kellegiga koostööd ei oleks tulnud nagu nagu korralikum kogu võib-olla selles mõttes, et kellegi teise pilk oleks seda öelnud, aga aga nagu sinu iga mainitud, ma tahtsin ka mahukat raamatut täiesti lapselikult. Ma tahtsin, et see oleks. Et see oleks suur, sellepärast ma tegelikult, et tahan, ma armastan ka romaane, mis on suured ja paksud ja ma ise võib-olla niisugusega kohe hakkama, siis ma paningi kokku panin kokku mahuka raamatu. Kas see, et seal mahukas novellikogu sa ütled, et sulle meeldivad mahukad romaanid, tähendab seda, et see kogub tasapisi jõudu mahukama romaani kirjutamiseks? Eelmisest romaanist on ju mõnda aega juba möödas. Lõks lõpmatus ilmus aastal 2003. Ja muuseas on, ma pean ausalt tunnistama, et minu käest on küsitud, et väga paljud küsivad ja see teeb mind teisi haigeks, küsivad ja millal see järgmine romaan ilmub? See on niisugune küsimus, mida. Mida ma, mida ma olen kuulnud ja mida ma olen ka endale kogu aeg pidanud, esid sellepärast et ma tegelikult kirjutasin vahepeal romaani, mille kohta ma võiks ka öelda, et ma olen selle kusagile ära kaotanud, ma ei tea, kuhu metroosse või kuhu iganes. Aga ta lihtsalt surin mulle kätte ära. Et mul oli enda jaoks nagu huvitav idee ja kõik. Ja nii võibki öelda, et ma petan nagu abielluma, petten oma romaane selle novellidega. Mulle tuleb idee, mille ma siis teostan novellina seal kõrval ja, ja see võtab ära tegelikult aja ja jõu ja ma kindlustan ennast rumalalt, võib olla. No aga kas see ei ole selline vale kahetsus, et mul on selline tunne, et igaüks suudaks 500 lehekülge kirjutada, aga katsuda sedasama 20 leheküljega ära öelda on palju suurem kunst. Mis sa arvad, sellest suurenemist, vastab eetrile praegu. Teise küsimuse. Ma ei tea, ei ma, ma tegelikult hakkan ka. Ja ma näen, ma tegin lahti just ka raamatukaupluse, see raamat on midagi väga kiidetud ja ja ma sain aru, et mina ei oleks suutnud sealt esimesest leheküljest kuidagi edasi jõuda, siis seda oleks pidanud kindlalt parandama. Ma ei tea, kui kaua, et see oleks minu jaoks, peab olema romaani alguses peab minema täpselt paika, muidu ma ei suuda sealt nagu üle üle minna. Ja, ja ma tahaksin, et ta töötaks tõeliselt. Et loetud on ju ka nii palju, et ma tegelikult tean, mida tähendab hea kirjandus iseenda jaoks ei kipu kellelegi kohtunikuks, tegelikult igalühel on täiesti oma nägemus, oma arusaam. Aga, aga on üks asi, milles ma enda jaoks nagu kindel olen, aga romaani kirjutamise käinud, nii et ma läksin viimati Käsmu jälle kodust ära, mõtlesin, et ma saan nagu täpsemalt paika oma oma teksti ja kirjutasin hoopis luuletusi, noh, et selles mõttes on niukene. Aga kas, kas see ei olegi nii, et ma välja on võib-olla antud juhul kõige parem vorm, sest praegu me oleme siin rääkinud novelli omani seostest, eks, et Novella mingil moel toimib romaani aseainena, aga samas ta on romaanist palju kontsentreeritum ja peab olema selline kirkam ja mingil moel löövam. Aga teisalt jällegi sina oled ju mitmekülgne autoriksis oled kirjutanud, mina olen selle kirjutanud novelle, sa oled kirjutanud luuletusi, sa oled ju ikkagi väga-väga aktiivne luuletaja. Ja ma lugesin ühte sinu teksti sinu eelmisest novellikogust, absoluutne meister, mis ilmus aastal 2006 pealkirjaga novelli ülistus ja see novell ülistus algab, algab sellise lausega, et tsiteerin Debora ütleb, et novell on tegelikult pikk luuletus ja ma usun, et tal on õigus. Et siin minu meelest tõmbad nagu väga otsese paralleeli või seose luule ja novelli vahele. Jah, sest olema tõepoolest selgem, täpsem oma sõnastuses välja välja niimoodi peetud, kuigi ta ei paista ausalt öeldes. Ja samas noh kui minna nüüd jälle novelli juurest romaani juurde, siis romaanis tuleb ju tahes-tahtmata lohisevaid kohti, keegi ei suuda seda vältida, siis sellisel juhul jääks romaan kirjutamata. Teate, mida ma olen avastanud, olen aastased inimesed, armastavad neid lohisevaid kohti. No kui on aeg, ei saa pinget taluda ja kunagi ütles Asta Põldmäe mulle, et romaanis võib või isegi peab olema terveid lehekülgi, mis justkui ei kanna või nii, novellis ei tohi ühtegi sellist lauset olla. Et see ei ole võimalik kirjutada 200 vist novelli. Arvan, et selles mõttes ei pea kuidagi luulet või, või, või teisalt jällegi Armani novellist paremaks pidama või novelli taustal esile tõstma. Minust novell on teatud sorti, ikkagi väga-väga peen kunst. Sellest sai aru juba Friedebert Tuglas, kes novelliauhinna siis rajas saades saada siis siis aru, et välja on noh niivõrd niivõrd nõudlik, nõudlik kunstivorm, et seda peab kuidagi eraldi esile tõstma või, või auhinnaga tähistama. Mina olen alati olnud kirjanduses kõigesööja ka mitte ainult et sattunud kirjutama kõike, vaid ka vaid ka kõigesööja olnud see nii, nii, ma ei oska öelda, et ma nüüd otseselt niimoodi eelistaksin ühtegi, ühtegi ühtegi, siis ma lihtsalt oli mul vajadus lugeda. Ma arvan, et naised ei oleks muidu selles tegelikuses elu tegelikkuses toime tulnud ilma ilma kirjandus, et see on niisugune, et vaat väiksena mõtlesin alati, et kuidas, miks peab, kuidas saab selle elu ära elada niisugune nagu ta on. Ja, ja sellisel juhul oli kirjandusest tõeliselt ikkagi ta andis sellele. Võitis mitte ainult ta ei olnud mitte ainult mõtet, vaid täitis ka aja ja andis, andis kõik kõik maailmast, mis ma olin just anda oli minu jaoks. Aga alati näiteks novellid olid üks niisugune siiski ülitähtis, mis mulle väga meeldis. Niukene meeldimine, nauding oli ikkagi suur. No näiteks võib öelda, et ma olen alati vene kirjandusest. Tšehhov ja, ja pruunil on olnud need, kes on minu jaoks ülihead. Kirjad. Nende novellide jaja ist novellile. Aga kas seesama tunne, et kirjandus oli see, mis aitas aega täita ja elule mõtet anda, on ka see, mis sind ennast kirjutamas hoidnud või kirjutama pannud. Et kas sa soovid sedasama tunnet kellelegi teisele edasi anda. Ei, ma ei, ma nii ei mõtle. Mul on need asjad, mis on jäänud mind nagu, nagu meeletud puhul on niimoodi tõesti mõni asi jääb sulle ei teagi, miks ta jääb sind häirima. Et see on see kõik, see tavaline tegelikkus ja ometi selle tegelikkuse all mingisugune asi, mis, mis nagu kontsentreerub mingisuguseks oluliseks just väga tavaline, kontsentreerub millegiks väga oluliseks. Ja ma vajan seda nagu selle ära kirjutamist. Juhatas vägal muuseas, paar päeva tagasi, aga siin oli, oli Mihkel Muti see tilulilu sõnaga kultuur, kui tilulilu ja miks ta mõjutas, oli see, et seal üle hulga aja mainis keegi hinge mainis seda elu tegelikkust näilisuse taga ja kui et, et ma ei, ma ei tahaks elada seda ainult seda pealmist kihti. Aga lähme siis konkreetselt sinu novellikogu juurde sisiks novelli juurde, et öeldu valguses, kus sa mainisid seda, kuidas kirjandus on aidanud sul taluda elu, problemaatilised või, või elu teatud sorti lohutud sisu siis tuleks mainida, et üldjoontes on su novellid ka üsna üsna sünge alatooniga. No siis sa peaksid kirjutama tõepoolest nagu Tšehhov, mingisuguse naljajutu, ühesõnaga selleks, et ta väga lõbus oleks. Vastavad enam astuvad, eks ole, mul ei ole seda, on, et et õõvastavat asjast väga-väga naljakalt teha, tead, seal mingisugune avastamise lugu, mis meil ka muidugi. See ei olegi niivõrd hinnanguliselt öeldud, lihtsalt et see elus on, kus on, on väga, otseselt otseselt nihkunud nihkunud ka sinu sinu kirjutatusse või kirja pandud. Kõigesse kõigesse tulete siis sinna, ei ole midagi parata. Et isegi muinasjutud on ülisünged, mis siis rääkida veel, eks ole. Kirjandusest, mis püüab mitte olla muinasjutt, olles seda ometigi. Aga paljudel muinasjuttudel on ikkagi ütleme siis nii ebarealistlikult õnnelik lõpp. Ta lõpeb ära selles kohas. Jutt on väga õnnelik. Olgu, aga võib-olla siis mõningatest mõningatest leitud motiividest või korduvatest teemad, muuseas muinasjuttudes rääkides vaati väga muinasjutte armastan, ma lugesin neid ka täiesti segamini juba täiesti täiesti korraliku kirjandusega nii-öelda. Ja mind alati huvitas tegelikult see muinasjutu lõpu juures, mis sai edasi Väiksena ka ühesõnaga muinasjuttude lõpukoht tegelikult see, kui jõuavad Antsukene Gretegi koju, mis sealt tegelikult, kuidas edasi elada selle isaga. Et need küsimused olid tegelikult tulid minule küll ette, et ma ei lõpetanud kunagi mõttes ära muinasjutu Maali ei ole ma ühtegi niimoodi päriselt ära lõpetanud, et see on lõpp. Alati sa tead, et see läheb edasi. Aga ometi, iga lugu algab kuskilt ja lõppeb kuskil, et ka sinu lood on siin sellised, et. Omamoodi mitte nüüd juhuslikud Väljalõiked elust, et iga lugeja peab ise ette kujutama, mis siis enne ja pärast on olnud, et selles mõttes ei lähe sinna ka, esin selleni välja, et kogu lugu ära rääkida, see ei oleks ju võimalik. No seda ma ütlengi, et minu jaoks ei ole nagu kogu lugu, isegi muinasjutt ei lõpe tegelikult ära sinna, et võidki öelda, et, et nüüd on seal lihtsalt paneme punkti, eks ole, tegelikult lood ei lõppe, toodakkavad edasi arenema. Aga oled sa sellega nõus, et siit koorub, koorub kuidagi sisuliselt välja selline kuidas ütelda hoiakus, kus nii-öelda siis sellised soolised rollid asetuvad mõnevõrra vastamisi, et et sooline ebavõrdsus käib, sinu käib sõnana väljadest läbi. Ühesõnaga ja tihtipeale just sellistes süngetes ala teenides märksõnadeks võiks nimetada hirmu ja vägivald, ehk siis hirmu esindab siis naine või hirmu kannab naine või hirm, sünnib naises ja seda vägivalda, vägivalda esindab siis meestegelane, et kas, kas oled sellega nõus? Vähemalt mitte teadlikult ei pumbast üldse üritanud. Ma ütleks, et lihtsalt erinevus on olemas meestes ja naistes. See. Aga seda erinevust oled sa püüdnud kuidagi teadlikult? Üldiselt on erinevad teatud määral, aga noh Kasvasin koos poistega on eluaeg elanud koos mehega on avastanud, et ma ei ole nii väga. Ühesõnaga minu minu mõtted ei ole nii puhtalt naiselikud kunagi olnud kui, kui, kui kui naistel muidu. Et kuna ma kirjutasin isegi sellest ühe novelli, mis oli haiglas sünnitus majastelt, kus naised olid säilitamas oma või siis aborti tegema, seal olid koos ühes palatis, mul on niisugune tunne, nagu ma oleksin salakuulaja vaenlase laagris, ausalt öeldes oli nii kummaline kogemus mulle nende jutud, nende mõtted olid niisugused. OO kui poisid ainult jaoks. Et see oli niisugune hämmastav kogemus minu jaoks, see kogus naisi, nad olid nii erinevad ja. Et selline, aga vägivald, vägivald on teema, mis, mis sind kuidagi köidab või sind rahule jätta või mille, mille juurde sa pead tagasi tulema? Oma novellides. Isegi mitte võib-olla aktiivne vägivalda, võib-olla isegi vägivalla ootus või vägivalla lubadus rohkem kui selle toimimine, et tihtipeale sime, novellides on mingid olukorrad, kus vägivald justkui ähvardab välja tulla või, või ähvardab toimuma hakata, aga noh, ühesõnaga novell, lõpetan ära. Või midagi taolist. Näiteks siin on novell nimega see valdis Gusson, eks. Naistega maris. Ja, ja siis on üks meestegelane Robin, kes seda Marist kuidagi siis tahab endale aga oma iha nii-öelda Maris vastu näidata üles teistmoodi kui, kui teatud sorti raevunud või siis sama Tuglase novelliauhinna võitnud, juhuslik, eks. Kus noor naine hääletab, teda võtab peale, sest halbade kavatsustega mees, naine ütleb selle mehe kohta tsiteerinud ta saab orgasmi juba mu hirmust. Neetud raisk, mõtlesin ma. Ühesõnaga, kas see vägivallamotiiv on sinu jaoks kuidagi oluline või, või oled sa seda teadlik? Kult kasutanud selles mõttes teadlikult, et, et need mõlemad tegelased said ju hakkama selle vägivallaga, nad oskasid seda ühesõnaga olenes ka sellest vastaspoole mängijast, kui suures ulatuses ja mis viisil ütelda. Teine pool teostab asju, et see ei ole kunagi ühepoolne maailmas. Et juhuslikul oleks ilmselt piisanud ainult ühest karjast ja paarist pisarast, et asi olekski lõppenud, et väga hoopis hoopis teises helistikus, et see on see tegelik arusaamine maailmast, mis, mis meid tegelikult ikkagi nagu nina vee peal hoiab. Et, et sai ka endast võitu saama, selleks et saada võitu teistest Muuseas mainisid karjatate, mitmes novellis esineb karjatusi, kas keegi näeb õudusunenägu, ärkab karjutuse külas või, või siis näiteks harjutuse peale ärkab kareduse peale üles või või siis kusagil kellelgi karjatust. Novell nimega nõmm-liivatee põik, mille käivitavaks sündmuseks saabki Matu naise karje öös. Seda kuulevad või näevad pealt siis ema ja tütar ja novell kirjeldab jällegi nende nende hirmu ja sellest hirmust ülesaamist. Muuseas, see põhineb tõestisündinud lool loomulikult ja, ja põhjus, miks ma selle kirjutasin seal oli, loomulikult ei kuule ju seda ainult ainult ühed inimesed vaid seda kuuleb terve ümbruskond, kellest keegi julge appi minna, et ärgata töösse karje peale ja mitte appi minna. See on muidugi eestlastele ja üleüldse maailmas palju, me läheme üldse enam appi kellegile eriti pimedas, kui sa hüppad seal, et ja, ja see oli niisuguseid asju juhtub. Nii et minu jaoks oli just see, et avastada, avastad, on mingisugune hetk, et mitte keegi ei lähe appi. Ja see loob mingisuguse maailmakujundi juba nagu palju laiemalt. Muidugi muidugi, see on väga-väga mõjuv motiiv, aga Mika jauran oma rida edasi, selles mõttes sa võid suid ilusti oponeerida, mulle ikkagi tundub, et siin siin tekib neid võimalusi, et sind saaks liigitada feministlikuks kirjanikuks või kus, kus naisvaatepunkt on väga-väga jõuliselt justkui esile, et aeg-ajalt tekkisid mul mõningad paralleeli lausa see Elfriide Jeliniki hoiakutega. Tsiteerin ühte sinu novelli, kus siis naine vaatab oma magavat meest. Varsti aga näis talle, et Taanieli juustest, nahast ja poolavatud suust Jehoova iga hingetõmbega mitte ainult hapukoorevõid, ikka enam ka hollandi kera rammusat lõhna- ja ta nihkus nii kaugele, kui voodiserv lubas. Et teatud selline vastumeelsus mehe keha suhtes vilksatas läbi või siis see, et mehe kehan kuidagi ääretult tugev ja kuidagi läbistamatu. Jaa, jaa. Jäik, et nagu sa ise ühes oma novellis kirjutad, temas ei ole midagi pehmete unist. Et ta nagu terasvedru. Kui keegi nüüd ütleks sulle, et Eeva Park, sa oled feministlik kirjanik, kuidas sa selle peale siis nii-öelda reageeriksid? Ma saan aru, ma usu mind, ma utreerin, aga ma ei arva, et see on su novellid, ainuke teema, ainuke motiiv, aga lihtsalt, et mis sa sellise asja peale ütleks? Väga kasulik oleks ilmselt ennast tõeliselt lahterdada näiteks hundi karmilt feministlikuks kirjanikuks ja tehagi feministliku kirjaniku tõelist tööd ja seda teha, aga ma ei. Et alati on hea olla mingisuguses kastis lõppude lõpuks, vähemalt Eestimaal, mitte küll Indias, nagu ma avastasin, aga, aga ma ei ole enda meelest. Vaata George andiks võtta omale Eestis mehe nimi ja kirjutada hoopiski mehe seisukohalt romaani või novelli ja sellepärast igaüks teab, et sa oled naine. Naise keha loomulikult palju paremini. Sinna pole midagi parata. Et muuseas, avastades tuleb naine mingisuguse 10 aastasena, seni on lastel on see ikkagi niisugune, see on tõeline vabadus vält. See ei olnud tore tunne. Aga, aga siis vaadates meie poisse ma ka ausalt öeldes pärast enam ei olnud niisugust penis kadedust mingil juhul, et see ei olnud ka kerge, ühesõnaga, meeste osa ma olen alati aru saanud. Tavaliselt on nende osa alati, eks ole, niukene, see, see on alati. Olen nagu mingi auhinnatud sõnn, pull, ühesõnaga see see osa ei, ehk ei oleks kuigi tore elus. Nii et olen püüdnud kirjeldada mingisuguseid mingisuguseid täpsemaid hetki, anda edasi mingisugust. Ja ilmselt. Ma ei olnud, kui sa oled selle välja kirjutanud. Naised lõhnavad ka ei tea, kuidas kui sa ärkad ja avastad mingeid lõhnas enda kõrvalt ajuti lõhnade suhtes, olnud ise näiteks tundlik. Absoluutses meistri siis on naispeategelane, kes on samuti lõhnanud suhteliselt ääretult tundlik. Kas see on siis nii-öelda autobiograafiline nüanss vä? No eks me ikka kõike kasutamisennast ei pääse endast üle ega ümber. Aga ega ma seda väga ei tegelikult ei tahaks ausalt öeldes niimoodi alla kriipsutada ega väga täpselt kirjutas, et mul on näiteks ühes maimu raamatus, on kus ta tunneb kaasreisija lõhna ja see nii kirjeldatud, et iga kord tuleb mulle see meelde. Ja, ja see kuidagi tekitas nagu tõrke selline, kui jälle liiga niisugune tõesti uhkas lõhna vastu kohe nagu lausa ihu haise pesematuse. Et, et see nagu oli ka juba juba minu jaoks nagu niimoodi oli, liiga täpseks läks ja liiga liiga valdavaks. Tasakaalu mõttes tuleb öelda, et sul on siin kana välja, kus on meespeategelased, ehk siis näiteks üksildased üks külas, see on täiesti meespeategelane Jürka, kes ei tundu absoluutselt mitte mingil moel ebausutav, et meespeategelased. Samast veel ja ERC, miks siin ei saa kirjutada mehena või üldse mehe rolli asetada lihtsalt asi Eesti väiksuses? Kahetsev ja väga kahetsemalt. Kuule, ma alguses mõtlesin päris alguses mõtlesin seda teha oma esimest luulekogu viies kirjastusse. Minu puhul oleks olnud väga tark tegu tegelikult jäädagi kusagile nii draiviseks tundmatuseks võsast võsas ma istun, aga noh, Eestis ei tule see välja või siis see tuleb nii ogaralt välja, et sa pead hakkama nagu mingisugust peitus mängu tegema. Ja sellel ei ole eriti mõtet. No vist mitte, sest tõesti, kui sa mainisid sedasama Jürkat näiteks või siin esineb teisigi meespeategelasi, need on sama veenvad kui need naispeategelased ja kui ka võrrelda seda, kuivõrd sümpaatsed või ebasümpaatsed nad on, siis ma arvan, see on ka nii ja naa, et ma pean ütlema, selle absoluutse meistri peategelane käis mulle tõsiselt närvidele ikkagi. Aga ta käis närvidele just sellepärast, et see isik oli väga veenev. See ei ole mingi, ühesõnaga mul on olemas mingid prototüübid ja selle loo puhul oleme kasutanud teatud prototüüpi teatud niisugust tõelist, naiselikku süvanaiselikku olemust. On on see väga. Ta ei ole pooltki nii naiselik. Eetris on kirjandussaade loos on asju, stuudios on Peeter Helme, Jan Kaus ja saatekülaline Eeva Park, kelle uuest värskest novellikogust yks novell me täna räägime ja tahaks teatud veel väga huvitaval korduval motiivil Eeva novellides. Mul tuli meelde, et Mati Unt raamatus elu võimalikkusest kosmoses kirjutanud, õieti seal kirjutab nii tema tegelane et maastik vormib inimesi, keda varjumets, keda põld, keda meri. Ja mulle tundub, et ka sinu novellides on olemas mingi väga tugev maastikuline element, et on olemas mingisugused mingisugused kohad, kuhu, nagu tegelased rohkem kui üks kord lähevad ja üks selline koht on ütleme, nimetusega mahajäetud maja kusagil veekogu ääres. Et novellis, kes aias, kes aias satub üks naine siis mahajäetud maja aeda ja hakkab seda seda korrastama. Üksildased üks külas, kus on meespeategelane Jürka. Sealgi satub Jyrka siis ühe järve ääres asuva uhke tühja maja peale, hakkab, hakkab seal majas majas elama samuti absoluutne meister räägib siis sellest mahajäetud majast, mis ostetakse ära ja siis hakkab, hakkavad seal peale, mitte just kõige õnnestunumalt edenevad remonditööd. Et kas, kas selline mahajäetud või üksiku maja motiiv on sul ka kuidagi teadvustatud või, või on see kuidagi otseselt selle tahtis või? Miks see, miks see siin sedasi aeg-ajalt esile tuleb? No kui sa räägid maastikust, siis maja ei ole maastik minu jaoks kunagi jäänud ajas nagu osa need kolm maja on mul väga täpselt paigas, monaadi üks asub Laulas on täiesti mere ääres. Asub noh, ei no oletame, võtame kusagile Lõuna-Eesti mingisugusesse järve äärde. Ja ei ole maha jäetud ja, ja kolmas on ka lihtsalt lihtsalt müügiobjekt olnud. Tähendab, selles mõttes on, on väga-väga erinevad majad küll aga nad on ikkagi tühjad, tavaliselt. Noh, sissekolimise hetkel üksi äpil tühjaks ja seal on ainult aed, oletan, et see on ka, et et iseenesest mind on kindlasti, võiks öelda, et minna kogu Eesti loodus mõjutanud väga ja kunagi, kui mul oli võimalus 18 aastaselt, oleks võimalus, on võib-olla minema minna siit Eestist üleüldse, et noh, oli niisugune niisugune situatsioon, et oleks võib-olla pääsenud kusagile saanud õppima minna päris kaugele kõik ja siis ma taipasin siis ma mõtlesin seda järele ja ma sain aru, et ma ei, ma, mul on need kohad, kust ma ei taha ära minna. Ma ei mõelnud üldse inimeste peale, muuseas ei perekonna kellelegi peale vaid, vaid mul olid kohad, ma teadsin, et ma mõtlesin ja enam kunagi ei pääse sinna. Aga ma, ma ei tea kunagi rahu. Ühesõnaga ma tahtsin mingisugused oma täiesti kingi sekti järve või mingi oja kallas ja värgid, mis võimule, nii olulised, millest ma ei tahtnud loobuda. Kogu maailma nimel. Ma tookord mõtlesin, et ma olen lihtsalt lolliks peast ükstaskõik, kus ma New Yorgis elaksin ma, sest tollel ajal oleks saanud võib-olla aint tulla tagasi korraks Tallinna vaatama ka Tallinn ei olnud see kuigi kodulinn, ühesõnaga aga, aga iseenesest Raju on alati sõnaga toast sama palju, seda samavõrra seda, mis seal akna taga. Ma olen alati olnud hirmus akna taha lahti ja ühesõnaga see mis, mis ümbritseb maja on mulle ausalt öeldes olulisem, kui maja. No ja selle peale on sul nüüd peaaegu et ju eks novell siin üles ehitatud sealpool aferonis räägibki sellest, mis akna tagant paistab. Ja minu meelest nii selles novellis kui mitmes teises mulle tundub, et mul on kuidagi juba seal on varasematest raamatutest sinuga hakanud seostuma männimets sangeks korduv motiiv, selle rannaäärne männimets. No see on juba Nõmmeka, sain juba Nõmmekamatiiv muidugi jah, et ta on lihtsalt ta võib-olla kõige rõõmsam koht, kus Eestis üldse olla, tegelikult samas see on ju üks niisugune tegelikult aheranis ikkagi läheb vilistades keegi. Et see Zenomiliali oli esimene, mis mul tõlgiti santi välimuses New Yorgis just niisuguses suures kirjandusajakirjades. Ja see oli ka hästi naljakas, ma tulen metsas suusatamast ja mul oli telefon ja, ja helistati New Yorkist, öeldi, et kas te olete nõus, et siin see oli väga niisugune kummaline kogemus. Muuseas, värskenda mu mälu sõna välja kogu esimene novell ja eks seal ronib üks tüdruk puu otsa poiste eest, mis puus on. Songa mänd, suomen ja see on ka mänd. Nõmmel ei kasva puid kui mänd. Rõnga mängu. Siis veel üks, üks huvitav asi, mis, mis mulle silma hakkas või jäi on see, et paljud sinu novellid asetuvad ajaliselt küll nii-öelda lähiajalukku, aga üsselisesse, kuidas ütelda Krees nimiaegsesse Nõukogude maailma, et, et kas see on sul Kalnud kuidagi tahtlik kirjeldada kuidagi seda nõukogude aja olustikku või noh, minu arust üks, üks kõige võluvamaid võlumaid käike, mida sa siin novellikogus teed, on novellist mängu kus siis üks kunstnik hakkab tantsukursustel käima ja siis hakkab maalima tantsuõpetaja naist. Tantsuõpetaja naine keeldub maali lõpuks ostmast ja selle võtab endale matsi. Kes, et see kõlab diagnoos on tõestisündinud lugu, kas, kas seal on mingisugune tõestisündinud taust, sa võid seda kommenteerida, käia aga ei ole, aga see kõlab, see kõlab tõesti nagu selline Nõukogude aja nõukogude täpselt jällegi muinasjutt, eks, et need sellised olid nõukogude aja muinasjutud, et kas, kas see nõukogude aja uurimine on sulle ka kuidagi oluline teema või, või on see lihtsalt kuidagi jälle sattunud? Paljud novellid kirjeldavad nõukogude aega. Lihtsalt see oli väga põnev aeg, maatikuga öeldi kaastundlikult, öeldi tohtee vaeseid peate siin elama niimoodi soomlased, soome kirjanikud näiteks ütlesid siis ma ütlesin, et me jälle vaatama, et noh, et te räägite nagu lasteaiast tulnud inimesed, et et, et tegelikult kirjanikule oli see nõukogude tegelikkus väga viljakas pinnas. Nojah, aga teisest küljest, sinu novellidest on minu meelest alati välja tulnud see tohutu siis Nõukogude olustiku ängistus ka. Ei no aga ängistus ongi see, millest sa saad kirjutada. Sest minule näiteks anti eesti raamatust mu esimene luulekogu tagasi selle põhjendusega, et see on üdini ebanõukogulik ütles Toomla, siis oli väga realistlik. Ma ei tea, no ja siis meil tuli niisugune pikk vaidlus ja õiendamine ja mina ütlesin, et ei saa. Kuna ta oli vanem härra, siis ma ütlesin, et teate, et sattusime täitsa suvel juhuslikult kokku nüüd Bly trepi peale. Ja ta ütles mulle niimoodi, et ma arvasin, et te olete mingisugune punkar, aga te tulete kahe väikese lapsega niimoodi siia. Ja ma ütlesin talle, et mina ei saa olla ebanõukogulik, et ma olen sündinud nõukogude ajal pidanud käima selles kuradi Nõukogude koolis, et teie olete jäänuk sealt eestiaegne jäänuk, ühesõnaga et see ongi tegelik, see, see, mida peabki väljendama üks nõukogude inimene. Ühesõnaga sime, jahusime ja ta oli sellest nii vapustatud. Et ma punkar ei olnud, ei näinud välja korralike tants, sisemiselt punkar. Et ta andis Laanusest pärast seda meie vestlust. Olen ülima ütlesin talle, et ma olen üdini geneid, vähemalt tol ajal olin, aga muidugi ma ei oleks saanud kirjutada oma proosat, mu esimene proosaraamat oli ikkagi hoopis tsaariajast. Nii nagunii-ütelda. Krossi jälgedes. No aga see nõukogulik aeg on seal ju siin ka ikkagi üsna selline selline ähvardav, seesama novell, mida Peeter mainis sealpool Aheroni, seal selline must Volga neli, neli vaikivat meest sellistesse minusse ei näe. Nagu ähvardava nõukogude aja väga tabav. Ahjaa, ja väga tõepärane, see ei ole väljamõeldis. Sa küsid, mille m ja ilma, et see on väljamõeldis. Niimoodi tegelikkuse, mitte mittevastavus. Aga, aga, aga see on tegelikkus, Mooses ja meil oli ikkagi, meil olid pealtkuulamisaparaadid, mitte ainult see oli niisugune jõu näitamise tõeline demonstratsioon. Vot see, see, see Volga ja, ja need asjad olid niisugune. Aga, aga miks? Nõukogude ajal juhtus ka väga naljakaid lugusid näiteks sellest kunagi kirjutanud, aga miks tulin? Võib-olla tuli sellest, et minu naabrionu naabritüdruku isa oli ehitusmees ja punasiis, tookord olid tellingud ümber Tallinna hotelli, siis ta astus tellingu pealt otse Klaudia kardinaale tuppa ja tõi meile pildi, kus oli Claudia kardinaale allkiri ja mina olin siis mingisugune 12 või mida ma, mis ma siis. Ja mina kujutasin ette, kuidas Claudia istub seal oma peeglis, vaatab ennast enne punase telgivõtteid, sest tema ei olnud absoluutselt üldse ei huvitanud filmid, see oli tali müürseppade brigaadi brigadir ja siis ta nii mördi sinna sinna sisse astuski teadis, et me kõik rõõmustame selle üle ja tõi meile allkirja ära. Claudia kardinale käest, kes oli ikka, olin saanud nii et niipalju siis Tallinnas juhtus kummalisi asju. Mõtlesin, et Hankos mõjub see ka ühtaegu sellise hästi lõbus, aga samal ajal väga armetu elus. Et jah, et nüüd ma ei saagi ta kuskil kasutada, kahjuks seda, aga tookord jäi see väga elavalt mulle. Ühesõnaga see oli mulle tegi meeletult nalja kujutades, et kuidas tema sinna tuppa astus sisse siis kuskil kolmandal korrusel. Toimus lood on heal noodil. Ta on ja minu arust sa oled seda väga-väga nutikalt kasvatanud seda just seda sellist nõukogude aja nagu Peetrites armetust, et naispeategelane kunstnik ju tahab matki. Matsielt valides tasuks, et ta tooks Pariisist saadaks kontsakingadega kvaliteetsed kontsakingad. Et see on tõeline nõukogude aja nõukogude aja olmeolme, loeksime sedasi halastamatult sisse. Muidugi Eksu varjata ei saa seda paratamatut tõsiasja, et sa oled veetnud oma nooruse nõukogude ajale ja näiteks mulle väga meeldis novellikogu viimane novell kolm päeva Pärnus just seetõttu, et see on teatud selline nostalgiline nostalgiline alatoon. Seal tekkis ka selline mulje, nagu sa räägiksid kedagi enda enda noorusest, sellisest tarkavasti võib-olla luhtunud armastusest, seda loomulikult mingisuguseid otseseid seoseid siin ei teki, aga aga mingi väga jõuline nostalgiline alatoon kuidagi nukrus sellest sellest möödunud möödunud noorusest. Nukrus sellest, et sa kunagi ei jõuagi sinna kohale, et see on sama saar muidugi oma saastaga otsima sellisel ajal selle, selle, see, et sa ootad selle tormi üleminekut, et jõuda sellele saarele. Ma küsin veel ühe sellise küsimuse, et kas, kas oli juhuslik või taotluslik, et mitmest novellist tegutsevat naispeategelased on, on ühtlasi kunstnik. Maalikunstnikud Ma olen ise natuke nagu sinagi olen, sina oled muidugi rohkem, aga ma olen kunagi ka üritanud kunstnikuks saada ja see tõesti, et jaa, jaa. Aga ma ei kahetse seda, et ma, et ma selle selle üritamise teatud hetkel jätsin pooleli. Maalides saad alati ise. Lõpuks ma alati mõtlen, et ühel päeval hakkan tõeliselt maalima ja teisiti kui kunagi enne. Ma arvan, et ühelt poolt peaksid sa hakkama seda kohe tegema, sest sest kui, kui järgi mõtlema, et ühel päeval seda teenzi jääbki tegemata ja teiseks teiseks, miks mitte vahelduseks tehasest, sest noh, sinu novellikogu on tõesti selline ikkagi väga-väga küps ja mitmekihiline ja meie saade lihtsalt ei luba kõikidest nüanssidest nüanssidest rääkida, et noh, näiteks toon ühe näite, et siin on küll novell, kolmekuningapäev, mis on noh, täiesti erandlik lugu täiesti teistest lugudest selgelt selgelt eristuv, eks ta on ühesõnaga, haakub, haakub evangeeliumides jutustatuga, ta liigub ajas ja ruumis hoopis kuhugi, kuhugi mujale, eks ju, kõik muud lood on sellised üsna sellise sotsiaalse sotsiaalne, väikese närviga lood meie Eesti lähiajaloost, meist endist Eesti Eesti inimestest, olgu nad siis Nõukogude inimesed või juba taasiseseisvunud Eestis elavad inimesed siis korraga selline lugu, kolmekuningapäev, mis tõesti asetub nii ajas kui ruumis Eestist kaugele, et kuidas sulle korraga tuli impulss kirjutada ütleme täiesti Jeesus Kristuse No suhelda ma olin 12 koma piibli, no nüüd ei saadetud läbi, lugesin, aga kui ma hakkasin seda lugema piiblit nii et ma ilmselt ei olnud mingi tõesti korralik ei olnud selles mõttes õige nõukogude noor. Et, et mul oli ka ja miks ma seda hakkasin lugema, seal oli ka väga lihtne põhjus, et ma olin maal olles kõik absoluutselt muud tekstid läbi lugenud, mis seal saada oli kokaraamat, mitte nii välja, et mul lihtsalt siis võtsin piibli ette ja nii et ma, ma tegelikult tunnen piiblit. Aga miks kirjutada muidugi rohkem eestlastest, võib-olla ma kunagi mul on, mul on veel paar mõtet olnud tegelikult et piibel on tõepoolest raamat, kus on, nagu kõike seal on, seal on kõik meie algmüüdid tegelikult sees ja veel palju muud. Annaks ja, ja kuna ta ja kuna neid on meie algmüüdid, siis niimoodi inimestena maailmas puudutavad need asjad meid kõiki. Õudselt kahju, kui me, kui need, kui need nende müütide, nende lugude tajumine ära kaob, ei mõista enam ei muusikat, ei kunsti, kirjandust, ei mitte midagi, sest tegelikult see neil on mingisugused, ühendab meid kõiki ühendab vaimselt ikkagi niisugune aluspõhi. Aga eestlastest, miks kirjutada, mul on näiteks kahju, Ristikivi ei kirjutanud rohkem enam eestlastest selle pärast, et et te kõikidest teistest kirjutada ja teised, kes siis kirjutab meist eestlastest. Kirjuta eestlastest. Soomlased, jah, diskirjutavad soomlased meist. Aga, aga no jätab ka niisuguse. Sa võid ju olla siin käinud ja kõik, aga see, see taju, et sa tunned ennast kohe ära kusagile Eestimaa paika, minu jaoks on see väga oluline ära tunda ennast kusagile. Rasud. Oleme selle maastiku juures tagasi tutvugem, siis Eeva pargimaastikele. Eetris on kirjandussaade loos on asju, stuudios on Peeter Helme, Jan Kaus ja täna oli meie saates külas kirjanik Eeva Park. Ja me rääkisime Eeva pargi loominguga seoses ka sellest, kui oluline on Eeva pargile maastik ehk siis kodumaastik Eesti maastik ja sellega seoses mõtlesin meie saadet lõpetava rubriigi ilus koht jaoks lugeda ette Mati Undi luuletuse, mis samuti räägib Eesti maastikust ja, ja eesti kirjanikust, kes seda maastiku vaatab. See luuletus pärineb Vaino vahingu raamatust noorunt, mis ilmus siis Loomingu raamatukogus aastal 2004. Ja luuletus kõlab siis järgnevalt. Kirjanduse lõpp. Eile õhtul üksinda viisin tugitooli akna alla loojangu valgusesse. Võtsin kirjutusmasina ja püüdsin kirjeldada maastiku langevas hämaruses. Alles tüki aja pärast taipasin ma kuulun selle maastikku sisse. Ma ei saa teda kirjeldada. Kohtumiseni nädala pärast. Head aega.