Tervist, mina olen Urmas Vadi. See oli ikka väga huvitav, mis mõnda inimest paelub, mis on tema teema. Mõnel on selleks meri, lod, mõnel inimteadvus ja maailma tunnetamine ja õnn. Mõni aga otsib puhastust. Täna esietendub Ugala Teatris Mart Koldits. Lavastus kollane nool. Tarmo Teder räägib oma romaanist vanaisa tuletorn. Kivisildnik aga kuuldemängust puhastust. Põrand peab päevikut. Tarmo Teder, sul on ilmunud eelmise aasta üsna viimases lõpus romaan mis kannab pealkirja vanaisa tuletorn ja see ilmus tõesti nii aasta lõpus, et mõned inimesed, kes jälgivad selliseid kallupeid või, või et noh aasta parimad raamatud, siis noh, seda peaaegu keegi ei maininud, sest tõesti ilmus päris-päris lõpus. Aga need on sellest väga hea rääkida, sest et seda raamatut oli huvitav lugeda noh niisama. Ja, ja selle kontekstis ka, et kui sinu tekste oled ennem lugenud, siis seda nüüd ka huvitav lugeda. Miks sa kirjutasid sellise mere ja ranna romaani? Et mõnes mõttes tundub see sinu selline positsioneering kuhugile sinna Smuuli Hindi juurde nagu hästi taotlaslik, kas, kas see on nii, Tarmo Teder? Jah, ma kirjutasin selle romaani, mis tuli välja kolm päeva enne eelmise aasta lõppu poodidesse ja kirjutasin ta sellepärast, et see aines sadestus mulle juba aastaid võib rääkida isegi seitsmest aastast ja paar aastat tagasi tahtsin ühte keskpika nii-öelda juttu kirjutada, aga vaatasin, et sellega ei ütle midagi ära ja eelmisel las ta alguses siis võtsin kätte ja hakkasin seda romaane kirjutama ka Smuuli või hindi peale. Ausalt öeldes ma ei ole suurt mõelnudki, keegi on rääkinud Mälgustaga märguga, ma ei tunne ka erilist hingesugulust. Jakob Mänd metsast võib veel juttu teha seda varasemast rannalugudest, aga see on ikkagi täiesti uus kaasaegse Eesti põhjarannikupankranniku vana kaluriküla lugu mis leiab aset 2009. ja 2010. aastal, nii et otsapidi päris peaaegu tänasesse välja. Nüüd me jõudsime Kenda jutuga sinnani välja, et see räägib praegusest kaasaja Eestist, see on väga sotsiaalses mõttes tänasest päevas viibimine. Arvatavasti oli seegi sinu nagu soov olla, olla nii-öelda tänases päevas ja, ja rääkida noh, ütleme ega need sotsiaalsed valupunktid on seal olemas. Jah, eks see romaan olla tõesti kihiline, aga mitte ainult tänasest päevast, muidu ta oleks võinud olla äkki jutustus või midagi sinna. Seal on tagasivaateid ju nii sotsialismiaega kolhoosist, aga kui ka Eesti vabariigi aega ja, ja rohkem ka nendesse 40.-te aastate üleminekusündmustesse sõdadesse, okupatsioonide tulekusse minekusse. Praegu üksikud pöikad ja kaugus kaugemasse ajalukku, jääajalooaeg, aga, aga need ei ole nii olulised, kui ikka see täna päev. See ühelt poolt korruptsiooniteema kodanikuühiskonna loomine, külaseltsi loomine, tekivad vastuolud, erinevad inimesed, riiud, aga ka see ei ole selles romaanis kõige tähtsam. Kõige tähtsam on ikka ühe perekonna lugu. Ja selle perekonnapea ehk siis vananeva pensioniootele jäänud saekaatris vallandatud rannakalur Eerik Lauteri lugu. Tema on selle romaani peategelane, selles ei ole kahtlust. Aga igasugused argnevused ja seosed lähevad temast välja ja sulguvad ja avanevad ja loovad vastuolusid, vaidlusi ja võitlusi. See on kõik. Ütleme niiviisi, et küllaltki palju otse elust võetud, seda ei maksa autoril üldse salata. Aga kelle lugu see siis on? No see on ikkagi selle tegelase lugu, kelle nahka ma püüdsin ennast kujutleda, see minu loodud peategelase romaan temast jutustav eelkõige aga need elemendid, mis seal on igasugustest sotsialismi kolhoosi ja siis kaugematest aegadest, need on kild killult, nagu ma olen varem öelnud nagu legodest kokku pandud, selline pilt võib rääkida suurematest tükkidest klotsidest, et ma olen ikka püüdnud luua täiesti uue kangelase tema uue pereloo konstrueerunud peale Tridi restiliselt ja loonud ikkagi eelkõige ilukirjandust, mitte mitte mingisugust kronoloogiatega ega sündmuste jooksvat ülevaadet. Tarmo Teder, mis on hästi huvitav, miks ma just meie jutuajamise alguses mainisin, et, et seda raamatut on võrreldes teiste tekstidega ka huvitav lugeda, et sinu novellid ja näiteks ka viimane romaan, mis kannab pealkirja Onanistid et seal tekib üsna kiiresti mingisugune selline ära pöörates või üle võlli keeramine isegi ulmeline moment, aga siin ei ole seda. Jah, vanaisa tornis ei ole seda tetra, kes on tuntud võib-olla pohh Eeemmlastest ja linna põhjakihi intellektuaalid, sest ja igasugustest alkohoolikutest ääremaade, ühiskonna tõrjutud, väikestest inimestest kirjutatud. Kaudselt see seal nii on, aga seal on ikkagi hoopis teine olustik, seal ei ole linnast minu meelest tugi võib-olla korraks paar korda käiakse linna ääres ehitusmaterjale ostmas või siis linnas haiglas oma pere lähiliiget vaatamas. Jah, see on teistsugune Teder, seda, seda ma ei eita. Ja see oli küll taotluslik, mul hakkas juba vill, rand ja kuna ma ise siin Tallinnas eriti tihedalt viimased ütleme julgesti viis aastat ja rohkemgi eriti ei liigu ja tundsin, et see aines on nagu kirjutatud ja mis seal enam ikka seda et hakkab uus kümnend ja tuleb uued teemad oma loomingusse tuua ja ka sellega seoses uued inimesed ja kangelased luua. Ja ka mingis mõttes täiesti realistlik, isegi Arno Oja sirbis kirjutab, et materialistlik kujutles viis. Varasemas loomingus ma olen palju natural ristlikum olema, et see on võib-olla selline maheelulähedus ja ühe inimese eluviis ühe rahuliku lihtsa mitteharitud mitte mingisuguse põhjakihi intellektuaalijaga boheemlane lugu vaid ikka ütleks heas mõttes Eesti ranna talume. Mentaliteeti ja maailma vaadet ja eelkõige tema tegevust edasi andev romaanis on ju väga palju igasuguseid, erilisi, erinevaid kirjeldatud paljudele lugejatele, ilmseltki, tüütult üksikasjaliselt, aga ma sihiteadlikult püüdsin olla. Jah, ma ei olnud enne seda soomlast Antti hüürit lugenud, neid on tema ait tõlgitud, aga ahi on veel. Hiljem ma tundsin jah midagi sellist, aga üürion nagu puhastatum ja kargem, kuigi ka mina püüdsin selles romaanis suurt hõngu ja inimese üksildust selle kõrval, kuid samal ajal mitte võitlustega vastuolu, vaid nende sellist vana koosolemist edasi andev. See on huvitav, et sa seda soome kirjaniku mainisid, mul endal tekkis ka võrdlus Arto Paasilinna ka tema romaani ikka maailma parim küla. Lugenud kahjuks seda ma ei ole, ma olen enesetapjatest ja pussi kihutest lugenud ja siis mõnda näidendit, kui ma õigesti mäletan, kas Von Krahlis oli see jänese aasta vist Jofaasi linna järged? Baasi linnas ei tohiks mulle küll mingisuguseid mõjusi olla antud. Mina loen seda muidugi huvitav seikluslik ja vajutavaga selles romaanis Erilist sellist välist vunki on ainult selline sisemine käärimine, lühimad, liiklused, liikumised, aga, aga tüüpe seal on ja eks need tüübid ole ka siit-sealt üle Eesti kokku korjatud ja siis põhjaranniku kalurikülla küla ümber taevasse asumisse mõeldud. Miks ma seda Arto Paasilinna mainisin, et ta on selles suhtes noh, mitte kirjutamislaadi poolest isegi sarnane või hästi omane selline huumor ja selline jutustamis mõnu, mis on sul ka ilmselgelt olemas ja samas on ka selline kurbus või millegi kadumine, et see küla on selline ja ja paremad ajad on möödas ja need käib mingisugune sahkerdamine ja nii edasi ja nii edasi, aga tegelased on juba vanaks saanud. Jah, eks need tegelasi seal jätkub, tegu on sellise, mitte Tallinnast kaugele või ütleme siis itta või läände. Pankranniku kalurikülaga, kus on nii põlisasunike talu, ühiskonnast asukaid, siis on sinna tulnud sotsialismi ajal ehitatud suvila inimesi. On täiesti uusasukaid, kes on üles löönud oma villad. Võitlus käib ju ka merre, härra pärast, sellega seoses tekib kohe vallavalitsustes korruptsioon ja sellest tulenevad pinged vanade olijate ja uute võimurite vahel. Ja kui rääkida nüüd romaani eesmärgist, et selle ma teadlikult püstitasin, võib öelda, kas Logani rannakalur ei anna alla aga oma raamani toonilt ja tundeviisilt sellesse helistiku atmosfääri, ma püüdsin luua selleks nukker, võimas ja ülev. Romaani pealkiri, vanaisa tuletorn ongi tuletorn, mida see peategelane Eerik siis hakkab ehitama kõigi nende sahkerdajad ja külainimeste kiuste või ka nende toetusel? Jah, see on täiesti Eestimaal aset leidnud sündmus, seda tegi kõrgessaare vallas Reigi külas, ehitas täiesti üksi Jaan Allik soo omale poole aastaga 30 pead kolmekümnemeetrilise sellise sõrestiktorni, mis kopeerib Eiffeli torni. Seda torni selle torni otsas ma olen käinud ja sealt ma selle ehituse idee sain raha, et romaanis ehitate selline tuletorn eelkõige oma lähedase mälestuseks, aga jätkuks kunagisele ütleme siis vene nõukogude aegsele rannatornile, kust vaadati lehmakarju ja mida piirivalve ei tahtnudki enam oma käes hoida, vaid lubas sinna sotsialismi ajal Randlase üles poisikesi ja kellel lusti ronimisjaksu oli. Aga seal on ka teine torn ja selle vanaisa ja tuletorni vahel on õieti kaks vähendust, paralleelsed sümbolid, mis on teineteisega põimunud, seotud sellepärast, et peategelase tütrepoeg ehk tema lapselaps kellele peategelane on siis vanaisa, moodustavad ühe vanaisa, elab, vanaisa, ehitab oma tuletorni, see on ütleme siis selle antu, kes käib jalgpallitrennis ja on seal vist, kui ma õigesti mäletan, kolmeteistaastane poiss, jalad nende rannakaluriperes, selle vanaisa, selline ütleme oma kätega ja ütleme, rustikaalne või selline arhitektooniline maastikuinstallatsioon või ütleme siis sõrestik, arhitektuur või maastikuobjekt või kuidas tahes mida ju Alliksu jaanitorni puhul vaadeldakse kui kunstiteost ja vallavõimudega. Tal oli muidugi vastuolud, aga tulid igasugused toetused isegi välismaalt ja ja ka siinsetest kunstiteadlastest ja riigi kultuuriinstitutsioonidest. Aga jutt läks pikaks, natuke on ka üks teine vanaisa tuletorn, mis on ehtne sõna otseses mõttes tuletorn kivist ehitatud juba Jelizaveta Petrovna ajal kus omakorda teenis siis viimase Vene keisri Nikolai teise ajal peategelase Erik laule, Luteri vanaisa, kes oli sellel tuletorni teenistuja, mitte küll kõige tähtsam mees. Aga ikkagi seal tornis otseses mõttes, mis merele laevadele plingib ja teed näitab. See vanaisa on siis peategelase vanaisa, nii et seal on kaks vanaisa korraga ja selline vanavanaisa tuletorn ka öelda, kui lähtuda sellest antust. Struktuur sai nüüd keeruliselt ära jutustatud, aga aga eksitada lahti, peab seletama ja kes seda romaani loeb. Algus on võib-olla natukene selline tüütu venima ka poole peal lähevad asjad põnevamaks ja aina põnevamaks ja otsad jäävad päris vette. Ma ise mõtlesin veel selle tuletorni peale, et, et miks see mees seda ehitama hakkab. Üks põhjus on see, et tal ei ole mitte midagi teha, sest tal ei ole tööd, tal ei ole enam naist palju aega ja teha pole midagi. Et siis tulevad mingid hullud Jah, aga see hullus, motiivita tegutsemine võib käsitleda klassikalise psühhiaatria järgi, tõesti, hakkab tungi põhiliselt mees midagi looma, see on mingisugune primi difradistlikult läheneda. Kui valluse loomine, aga, aga mingid põhjused on täiesti reaalselt ratsionaalsed listlikult seal taga olemas mälestusobjekt ja oma vanaisaga konkreetselt seotud see, et tema kätega loodud tuletorn peab vaatlustorn, siis peab olema kõrgem kui see noh, reaalne vana kivist tuletorn. Et seal on põhjus siiski, et hullumeelseks ei saa kaugeltki seda küllaltki pragmaatilist ranna vananevat rannakalurit pidada teha, tal oleks muudki targematki. Eks see jonn ja kius on seoses selle tuletorniga kaudselt kindlasti peaks romaanist nagu lõhkuma või ridade taha jääma. Kivisildnik on akvaariumis ja akvaariumis nagu ka meres on palju vett ja vesi on hea asi, seda saab juua. Aga veega saab ka näiteks musti riideid pesta. Ühesõnaga vesi puhastab. Ja nüüd puhastab Kivisildnik Oksaneni puhastust. Head vikerraadio kuulajad. See, mida te kuulete, ei ole suusaasjade jõukatsumine Holmen kollanis. See ei ole ka otseülekanne riigikogu parteide tagatoa viimasest pingutusest enne niinimetatud valimisi. Ja ükskõik kuidas see ka ei kõlaks, see ei ole pornofilmi soundtrack. Õhk läheb reisile. Oled sa mõelnud, mida sa nüüd tegema hakkad? Mida seda, et kas, kas sa kavatsed siin elu lõpuni lihtsalt parseldada? Me kuulsime lõikus Oksaneni kuuldemängust puhastus, mis on täiesti unikaalne selles mõttes, et kuuldemängu on viis osa, teda saab kuulata iga päev järjejutu ajal. Selline iseäraline järgnev kuuldemäng. Ma tunnistan küll häbiga, et esimese osa kuulasin kuidagi lõpuni, aga edasi ei viitsinud. Tüütu, liiga palju Hähkimist. Olgugi ajalooline romaan Nõukogude Eesti lähiminevikust ikkagi ääretult nüri. Olen oma pika ja raske elu jooksul kuulanud aastate kaupa Nõukogude propagandat. Olen elanud üle piinliku üleminekuaja, ei taha sellest jamast enam midagi teada. See ei ole minu jaoks eksootiline, ei ole huvitav. Ja midagi peale Hähkimise propaganda ma tuvastada ei suuda. Sofi Oksaneni puhastus. Kuigi see, mida me kuulsime, ei ole pornofilmi soundtrack ei erine millegi poolest pornofilmi soundtrack-ist. Tunnistan ausalt, et Oksaneni kirjaniku suurust ma kuuldemängust otsima ei hakanud. Kui raamatus ei ole, vaevalt siis seda ka kuuldemängus on ja kui ongi, siis pole see Oksaneni suur kunst, vaid kellegi teise oma. Oksanen on siiski huvitavam literaat kui esimesel pilgul näib. Temagi on aru saanud, et ajalooline romaan on igav ja närvesööv žanr. Jaan Kross. Tiit Aleksejev on närvesööv ja Karl Ristikivi oli vähemalt Jaan Krossi kriitikat lugedes ebaõnnestunud. Oksjonile samuti igav ja närvesööv. Aga ta vähemalt üritas. Oligarhide ukse täition solvanud ja veel itele suvel teha, aga selline see elu maaelu. Minu lapsepõlv möödus maal aga oleks kohatu hakata Oksaneni vaidlema. Üks ohib ja teine vaidleb vastu, see oleks jabur. Pornograafiaga ei vaielda, ühele meeldib, teisele ei meeldi ja sellega on jutt lõppenud. Ilma et oleks alanudki, mille üle siin vaielda? Mul on lihtsalt teine kirjanduslik maitse. Ma hindan ideid, hindan stiili, hindan kompositsiooni, hindan hoovust, mõõda romaani väärtust riista pikkuse, rindade suuruse järgi. Ja kui ma ei leia midagi peale väntade ja piimariiulite, siis pole see minu arust romaan, vaid porno. See ei ole hinnang. Pornograafia ei ole alati ja ilmtingimata halb häbiväärne ebaesteetiline, võluvuseta nüri andmine. Olen kaugel sellest, et mõista hukka igasugune sadomaso porr, peksmised, piinamised ja vägivald on ühtviisi omased nii klassikale, moodsale klassikale kui meelelahutustööstusele. Kuid Oksaneni puhastuse mõistan ma ikkagi hukka, aga mitte uhkimise pärast, vaid sellepärast, et tal puuduvad kunstile eriomased tunnused. Eelkõige puudub loovus. Vabandage väga, aga see, teie puhastus on hoogtöö korras kokku traageldatud konstruktsioon. Aga mis siis? See on minu isiklik probleem. Olen täiesti kindel, et 99 protsenti raamatu lugejatest ei hinda loovust, ei mõista kujundit ega tuvasta stiili. Kuigi elavad vanaks, loevad iga päev korralikult raamatuid, muude hulgas ka häid. Aga vahet ei tee. Selline on elu. Aga ühtki Oksaneni soigumist ma teile enam ei lase, milleks? Ja me lõpetame jutu mõttetutest raamatutest. Jan Kaus esines äsja Pärnus Barbaruse nimelises kultuurikeskuses. Ta rääkis poliitikast ja luulest ning tal oli kaasas hulk väga häid raamatuid. Spinja Herberti luulekogu Bertult Brehti luulekogu hunnik muid väga häid luulekogusid ja äsja eesti keelde tõlgitud romaan teekond öö lõppu. Autoriks Louis Ferdinand, see liin, see on kirjandus, lugege teekond öö lõppu läbi. See on samuti lähiminevikust. Teekonnas öö lõppu on samuti mõttetut vägivalda, propagandat, kõike seda, mida puhastuseski ja peale selle veel väga suures koguses tõeliselt vägevat kirjandust. Isegi eesti keelde on tõlgitud lademetes häid raamatuid ja ma ei saa aru, miks me peaksime iseenda ja teiste elu raiskama Oksaneni tega. Kui keegi hea maitsega inimene oleks tõesti kõik sadomaso naistekad viitsinud läbi lugeda ja ütleks meile, et sellest džanris paremat ei ole. Mis me siis teeksime, kas hakkaksime vägisi Oksaneni müügiedust rõõmu tundma? Ei, otse vastupidi. Meil oleks mitte kunagi mitte ühtegi sadomaso naistekad. Eesti keeles on võimalik lugeda üht täiesti geniaalset raamatut, see on Thomas Bernhardi külm. See ilmus juba ei tea, millal, sügaval okupatsiooniajal. Aga kas te olete kunagi kuulnud, et keegi räägiks Toomas Bernhardi-st ja tema külmast? Head raamatu inimesed? Kui ei räägi Bernhardist see liinist ja Herbertist, siis olge parem vait. Rõvedaid naistekad, lugege vaikselt nurga taga ja häbenege seda, millega te oma aju reostate. Ja kui teil tõesti muid huvisid peale porno, graafia ei ole, siis pühenduge porrile pühenduge jäägitult. Miks te ennast sel juhul üldse kirjandusega vaevate? Ma ei saa aru. Bernhardiin ei ole lugenud, aga tulevad inimeste sekka. Häbilugu. Praegu on reede hommikuid. Mart Koldits, sinuga seda vestlust telefonitsi teeme, sest et sina oled Viljandis? Mina olen Tartus. Ja põhjus on see, et homme õhtul esietendub Ugala Teatris sinu lavastus kollane nool Victor Pelevini ühendnovelli tramotiseering küsiks esimese asjana seda, et miks jälle Peleebin sest su esimene lavastus linnateatris Pustatooli Beljeevini tekst ja siis lavastust Prohvet ka seal kasutasid saabeleebini teksti ja nüüd siis jällegi tema novell kollane nool, Mikspelleerin Mart Koldits. Noh, ta on minu üks lemmikautoreid esiteks ja teiseks see, et ta, ta on teatris kõlksud teatri olemuse ja eesmärgiga tema looming nagu ka väga kokku, et et ma ise ütelnud, nii et mul on niisugune tunne, et ma pean aeg-ajalt leeveni juurde tagasi kogu aeg pöörduma oma iseenda vaimse tervise huvides. Selline tüvi, autor minu jaoks Aga mis lugu see on, et küsin hästi, lihtsalt, mis juhtub, kas nii saab, sellele saab vastata. Kas sa saad vastata? Kuidagi ikka saab, et et see on, see on jällegi lugu sellest, kuidas kuidas üks inimene üritab, üritab siin kiires ja intensiivses maailmas üritab oma sisemist rahu ja vabadust leida, et noh, see oleks, see oleks see kõige, kõige lihtsam väljendus sellest, millest, millest see lugu on seal lugu sellest, kuidas inimene üritab, üritab omandada sellist ütleme siis nii, sellist, sellist vaatepunkti, mis mis tal inimese olemise rõõmu ja ilu tagasi annaks. Vaat sedasama ASJA umbes ütleb kabeleebin oma tekstis, mis on ka teatri Ugala koduleheküljele üles pandud ja ta räägib sellest, kuidas ta vaatab aknast välja ja siis paneb nagu akna kinni. Ta räägib siis, et noh, arvatavasti siis mingisugusest reaalsusest ära pöördumisest või just selle poole pöördumisest ühesõnaga, enda ja maailma tajumisest. Või äkki on see hoopiski soov maailma mitte tajuda, et noh, ma küsin selle kõige olulisema küsimuse, et kuidas inimene saaks olla õnnelik, et kas Mart Koldits tead. Sellele küsimusele on raske vastata Tsettaleeveni teksti, mis on seal nagu sümpaatne, mis on selle autori puhul, nagu on tohutu selline ausus ja intellektuaalne lõpuni minek, et ta, ta ei anna sulle sellist müüti või, või lugu lõpuks, et et vot, see on nüüd õnne valem, vaid ta viib sind alati selle selle piirini, kus nagu Wittgenstein ütleb, kus, kus tuleb nii-öelda sõnad ja mõtted nagu redel ära visata, et need on olnud eesmärgid mingi piirini jõudmiseks, kust tuleb see nii-öelda hüpped tühjusesse teha. Et need sõnad ja mõtted, millega sinna ronida selle piirini, et neid ei saa sinna teisele poole piiri kaasa võtta, et et selles mõttes see on selline selle inimmõtte ja tunnetuse piir, kust edasi sõnad saavad otsa, eks ole, et ta, seda ta ju ta kogu aeg kogu aeg tõukab sind selle piirini nagu, et sealt edasi ei saa enam keegi midagi öelda või noh, pole mõtet midagi öelda, sest see, see nii-öelda see õnnetunne ongi selline selline puhas, puhas taju või noh, selline selline reaalsuse vahetu tajumine, et selles mõttes see kindlasti ei ole reaalsusest ära pöördumise lugu või, või noh, et see, see on pigem pigem reaalsusega üheks saamise lugu. Aga kui jääda ikkagi siiapoole piiri, siis mulle tundub, et Pelevin on, tema tekstid on nagu keravälk, et sa, see on täis energiat ja seal on põhimõtteliselt nagu kõike kui vaja. Ja sa juba mainisid seda filosoofilist poolt, mis kaldub minu meelest isegi esoteerikast, aga miks ka mitte. Ja siis see teine pool, kui kuidagi lahterdada või leida selliseid suurimaid liin, on mingisugune reaalne või isegi mingi ulme kujutamine, et kuidas sulle tundub, kas see on sinu lavastuses selline oluline vastuolu. Ja heanodelevini, selline ka üks suur geniaalsus on ka see, et jääda ta nagu ühtepidi jah, hästi hästi lennud teistpidi muga tohutult jalad, maa, seda ta kasutab meie olemasolevaid olemasolevat reaalsus niimoodi, et ta nagu kirjutad just nimelt täpselt sedasama reaalsust. Aga üritab sind nagu teise pilguga sedasama reaalsust vaatamata kirjutaks nagu nagu seda nagu natuke nagu ajalugu ümber või noh, näiteks see samad seal paeva Bostotaa, eks ole, see on ju konkreetselt kõik, põhineb ainult Sa päevi anekdootidel ja konkreetsel ajaloo faktidel. Aga lihtsalt ta annab nagu hoopis teistsuguse tõlgenduse nendest sündmustest, mis kunagi juhtusid. Ja need on täiesti hoopis täiesti teise nurga alt tõlgenduse ta nagu fantaseerime jah, nagu olemasolevate asjadega, see esoteerika ka selline noh, nagu lihtsalt tal selline. Mul on tulnud selline vahend, et et sellega ta, sellega ta mängib. Aga ta ise sinna päris ei, ei, ei laskuge, et seal on. Seal mõtlesin jah, et ta, mis mind huvitab, on see, et ta viib selle sellise No kus ta, kus ta, kus ta on siis võimalik see, et kas, kas nagu kuidagi kuidagi saatselt korraks kasvõi äratõugatud ennast või või noh, siis või siis vähemalt vähemalt tajuda noh, nii-öelda siis, et et järsku on mingi mingi teistsugune võimalus või, või selline vaatepunkt või laiem ruum veel kuskil olemas, kui ainult see meie et igapäevaelu, et ta üritab, ta üritab nagu filtreid sinu ja maailma vahelt ära kaotada, et noh, mõistus, tunded, kõik, need on ju tegelikult sellised nagu väiksed videomängud, mida me iga päev mängime ja seestume hästi sellesse nendesse mängudesse ja samastame nende rollidega, mis need, mis need mängud meile pakuvad, Andres siis kultuur või, või ühiskond. Ja siis ta üritab nendest samastumistest sind üles äratada. Et sa näeksid, et noh, tegelikult sa ei ole see Väga hea mõte, Mart Koldits, sa oled ise teinud selle novelli tramotiseeringu, kas sa tead seda, et sa teed seda ise kirjutada ümber seda teksti muidugi ainuvõimalikuks või kas see juba automaatselt sind kui lavastajat aitab? See teksti kirjutamine? Noh, selles mõttes ja kindlasti üks asi, mida peab mainima, et ma siin me oleme selle kahasse sellele dramatiseerinud kirjutanud Eero Epner, igat tema on nii mitmedki uued stseenid välja kirjutanud ja mis nagu väga noh, väga-väga hea side on tema ja autori vahel ja minu vahel tekkinud, et et noh, eks endale ikka tundub, et noh, et see on kõige õigem viis novelli nüüd nii-öelda ümber kirjutada. Et see on ainuvõimalik Viimane küsimus, et Mart Koldits, mis on praegusel hetkel seoses teatriga sinu jaoks kõige olulisem küsimus? Ma saan aru, et sul on peaproov just tulemas, et võib-olla see on oluline küsimus, aga mingis laiemas mõttes. No vot see see ongi see, et, et teater on samamoodi selline mingite rollidega samastumine, teatan ühiskondlikult sotsiaalselt väga intensiivne kohta, et siin siin sa oled pidevalt nagu vaateväljas, mis tähendab seda, et teiste inimeste juuresolev pilk mõjutab sind tohutult palju, sa oled selles nagu, nagu selles maatriksis sees, et see, meie, meie viimase sajandi aasta, ma arvan, põhiline lugu, mis kultuuris meie lääne kultuuris ka räägitakse, on seesama, ütle, mille võtab väga hästi kokku maatriksi film, et et inimestel on niisugune tunne, et nagu nad oleks kuskil videomängus kinni, eks ole. Et see, see sekt on teatris nagu meeletult suur ja teater ise on selline illusiooni ja kujutluse loomise koht. Ja võtnud selle, et mis, mis suhe sillusioonidesse kujutlustesse ja, ja see, see on see, mis nagu, mis minu jaoks väga teatripäraseks muudab. Et, et see on nagu minu arust igaldadelernideks tegeleb ta teatri, põhiolemuse ja põhieesmärgi sellise lahkamisega. Ta on nagu noh, üritame aru saada, et miks, miks seda üldse teha ja ja mismoodi see mõjub ja mis, mis ta meile, mis teatri toimemehhanismid ja see, kuidas nad meid mõjutavad. Et kuidas, mis nad ütlevad meie kui inimeste kohta. Kui mõnda inimest kuulad nädalast nädalasse ja aastast aastasse ja siis, kui ühel päeval enam ei kuule, tekib küsimus ja huvi. Mida see inimene nüüd teeb ja mõtleb. Kultuurikoja päevikut pidas mari tarand. Kolmapäev, 23. veebruar. Andres läks õige vara, vaatasin aknast, kuidas ta autoklaase kraapis Pärnus sütevaka gümnaasiumis oodati teda juba kell üheksa. Arutasime veel enne, et mis oleks see hea motiiv kooli lasteaktusekõneks. Andres, härrased, väiksematele ta pidi kaks vahetust tegema. Räägiks ta Eesti väiksusest ja suurusest. Ta mäletas, et kui ise oli kümneaastane, pakkus see talle huvi. Tuli Kaarel ülikonnas lipsus, mis pole tavaline. Läks temagi koolidesse esinema. Lasnamäele ja Mustamäele. Nöökisin natuke. See on parim, kui süda tegelikult muretseb, et ega sul seal ju valijaid pole. Kaarel vastas oma rõõmsal kärmel moel, et kooli läheb ta alati, kui kutsutakse. Lastele tuleb rääkida ausalt ja lihtsalt. Ta ütles, et võtab oma tekli kaasa, räägib väikestele lipuvärvidest ja kuidas seda mütsi on ka mõnitatud ja kiusatud tuli Leena otse oma tudengitele prantsuse keelt õpetamast. Ta tahtis minu peal testida mõnda kohta oma käsilolevast tõlketööst, et kuidas mina seda ütleksin. Teema on ju huvipakkuv. Aga mis mina enam keeles öelda oskan. Keele muutumine, see loomulik, looduslik ja paratamatu asi on nii vägev, et ma kaasa ei jõua. Vahel ikka leian end kurvastama, kui kuulen, et lühike osas toon ära kadunud, palju vigasid. Või näiteks ühel hommikul kuulsin, kuidas raadios noored haritud naised rääkisid, nii. Ei ole piisavalt materiaalset ressurssi massiivseks haipimiseks. Või Eksklusiivse mänedžer mendi all. Artisti turneeritamine on kallis. Ah, aitab tänaseks. Neljapäev, 24. veebruar läksime varakult lipule. Pärast pikka põdemist oli mul lühikesest jalast üles jõudes hing rinnus kinni, aga hea oli minna niimoodi koos teistega. Oleme Andresega 1989.-st aastast peale alati Pika Hermanni all seisnud siiski ainult 20 korda, sest kahel aastal on Andres kutsutud Ameerika eestlastele aktusega net pidama. See on parim osa päevast. Iga aastaga on rahvast rohkem noori, rohkem lapsi palju. Tänavu oli küll väike, üllatuskõnedest jäime ilma, sest võimendus oli vist ära külmunud. Aga mist ost laulda saime täiel rinnal, kuigi hümni helistik oli laulmiseks pisut ebamugav. Alati näeb sõpru, Külli tuli õega ja nad kutsusid, tulgu me kohe pärast siit Riina Roose juurde isamaalisi laule laulma. Neil selline tava juba aastaid, meil on jälle omad ava, Raidid tulevad Meie poole tassi kuuma kohvi jooma. Tulidki rääkisime nagu ikka nii-öelda isamaast ja emakeelest. Tõnu ja Andres muidugi rääkisid Tõnu Mehlis teemal vanad maakaardid ja meie manniga vanaemade teemal oma Juuliustest. Nende Julius on kolmene ja meie oma 12. See on nende Eesti, millest me kogu aeg mõtleme ja räägime. Kell kaks oli mul juuksur truu. Merle tuli eraldi minu pärast välja. Siis rahvariided selga ja mööda klaas libedat korstnapühkija platsi Estonia poole. Teel püüdsin mitte mõelda, kui palju olen kuulnud halbu sõnu nende kohta, keda sinna kutsutakse, need seal pingviinid. Olgu, olen siis pingviin. Andrese kadunud ema tsiteeris oma mälestustes Marie Underi. Olen nagu tagurpidi sõudja ja Tiia Toometi novellis tagasi on ka seesama võte. Ei tea, mis see on, et minagi kipun niimoodi tagurpidi sõudma. Estonias tuli see kahel korral. Kui president kõne lõpetas, meenus, et ükskord pidin vahendama häid eesti luuletajate tekste Juhani omi ka kellelegi noormehele läänes, kes tahab neid inglise keelde tõlkida. Hiljem saingi Korneeliuselt ajakirja vihiku Estonia, kus olid luuletõlked. All seisis tõlkinud TH Ilves. Ja kui klaverihelid kõlama lõid, meenus väike kooripoiss Indrek Laul sinise mütsiga, keda ma kord aastat 30 tagasi raadiotornis laulupeoülekande ajal intervjueerisin. Ta isa juhatas poistekoore. Reede, 25. veebruar. Hommikul tuli Anni ja aitas mul mõrvata kõrvitsa. Otsustasin, et tänavu ei lasema Reedaja Kaarli kasvatatud kõrvitsad kapi otsas lössi vajuda. Aga kui ta juba käsile võtta, tuleb kogu perele laiali jagada. Kapil kõhutab kõrvits nagu Kersti Merilaasi luuletuses. Kord Peedul, kui ma Kerstiga intervjuud tegin, nägin tema kapil seda kõrvitsat. Aga siis olin noor ega öelnud isegi mõtest tema kohta kersti. Õhtul vaatasime ühtset Eestit. Vägev ja õigel ajal uuesti meelde tuletatud. Laupäev, 26. veebruar. Andres läks prantsuse ajakirjanikuga kohtuma, talle Eesti asja rääkima. Mina hakkasin triikima. See ei ole mulle eriti meeldiv töö. Aga kuigi teised naised ütlevad, et tänapäeval voodilinuid riigita nõuab minu esteetika seda siiski. Ega maid riigiks, kui näeksin lugeda. Loodan, et koolijade Imps tuleb uuel nädalal ja me hakkame jälle Madis Kõivu paksu Telliskivi uuristama. Õhtul rääkis Ameerikas töötav eesti teadlane minu ja miljonite maakule haigusest ja avaldas lootust, et võib-olla järgmine põlvkond saab selle jaoks ka mingi ravimi. Voodis, hakkas Andres mulle onu Taanieli mälestusi lugema. Aga ma jäin magama. Pühapäev, 27. veebruar. Vaikne valge päev. Andres töötab laua taga, mina kuulan raadiost Kitzbergi tuulte pöörise kuuldemängu Helle pihlaku ja Martin Veinmanniga Aastast 1986. Mäletan seda Kalavalt oivana Kitzbergi koi revolutsiooni ja lõhkumist. Esmaspäev, 28. veebruar sõime Kaarliga kõrvitsasuppi, kui tema telefon jälle piiksus. Kuulasin imetlusega kui selgeid lauseid, ta suutis niimoodi paugupealt moodustada supp, jahtus ja minagi sain teada mõndagi eesti kultuurikojast ja loodetavasti sai ka liini teises otsas ajakirjanik. Õhtupoolikul oli esmaspäevane vanaisa teenus Väike-Conrad Kotka halli jalkatrenni ja tagasi. Teisipäev esimene märts. Nad tulidki varahommikul nagu ette teatatud remondimehed. Küttesüsteemi vahetus kogu majas. Olin kartnud hullemat, kuid tänapäeva töökultuur on öö ja päev vene ajaga võrreldes. Õhtupoolikul tahtsin eelvalimisel ära käia, et siis saab laupäeval rahulikult maale sõita. Kaarel tuli mind Gustav Adolfist saatma nii nagu mina omal ajal koos emaga valima läksin. Andrest ei ole ma kunagi hääletada saanud sest ta pole olnud minu ringkonnas. Indrekule olen oma toe andnud. Nüüd valin nooremat poega. Rahuliku ja hea meelega. Kui ma seda ei räägiks, poleks päevik aus. Aga päevikut pidasin ainult sellepärast, et Urmas palus. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Mari Tarand. Kuulake meid internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.