Keskööprogramm kolmapäeval, 28. märtsil saab 70 aastaseks Vaino väljas. Sel puhul külastas teda Enn Anupõld. Tallinn, Liivalaia tänav kaks nädalat enne 20 kaheksandat märtsi istume Vaino väljas, aga kohvilaua taga ja räägime nagu nüüd öeldakse elust ja inimestest. Me ei härrata, oleks kummaline äratada onu vallast ja mega ei teieta, sest tunneme teineteist üle 40 aasta. Alustame seda õhtust juttu sinule, armsast Hiiumaast. Sõnu poisipõlvest. Mida sa said oma eluks Hiiumaalt kaasa. Ma olen ilmale tulnud Hiiumaal, nii ilusa nimega paigas nagu küla, küla, küla ja Lalli talu. Idast kadakane, kaugele merre ulatuv Nõrgasäär. Sealsamas üks Eestimaa suurimaid rändrahne nõrga kivi. Kus poisikene oma julguse proovile pani. Kas saab kivi otsa võimete kaugemal, mõnes salapärased näkimadalad ehk näkmas krunud, nagu meil teda kutsuti? Õhtuti Plinkiv Kõpu majakas kodurannas alltina rahu mille kohin kuulutas, et loodepagi on tulemas. Hommikul läheb poisipõngerjas õue, jäidab vanameeste kombe kohaselt pilgu tuulelipule, missugune ilm tuleb? Kadakane, karjamaa ja kodulevest, umbes paarsada meetrit meri. See poisikese unistus, mis pidi kandma temaga palaevat sinna, kuhu ta kunagi kaptenina tahtis jõuda. Mul on selgesti Meeles üks Debora Vaarandi ütlemine ma ei tea, millal algab inimlapse vaba tahe, valik ja vastutus. Aga sündides sul küll mingit valikut pole, oled, kus oled elu tunkonnaga vägev. Ja maailm on imeilus. Vaatad suu ammuli ja hakkadki sibama jalatallad nautimas maad. Ju seda samuti ka mina ilmale tulin ja seda maailma nägema hakkasin. Ja teine kild mälusalvest aastaid hiljem. See poisike on jõudnud Kariibi mere äärde Kohtumine Kolumbia kirjaniku Gabriel karsija markesega. Nägime rahvaste erinevast saatusest ajaloost, kultuuri nägemusest. Ja siis ütleb Gabriel kar siia markes sõnad, mis nii üllatavalt kattuvad. Debora Vaarandi omadega. Ta ütleb. Inimene ei vali aega kohta ega vanemaid oma ilmaletulekul. Samas annab aga juba loodus talle kaasa armastuse selle maa vastu. Oma emakeele vastu. Ja elus palju vaeva näinud oma vaadete pärast inimesena ütleb ta, aga ajalugu näitab, et seda küll loodus meile kaasa andnud ei ole, et me ilmtingimata peaksime armastama, kuidas meie kodumaad valitsetakse. Kodust. Oma vanematelt olen ma saanud, et selle aluse, millele kujunes inimese ilmavaade elu, väärtushinnangud ja kõlblus. Ja sellepärast kangastub kee ikka ja jälle. Ema saadab poisi hommikul vara, aga ilma äratamata kell viis võrkude vastu. Paadid tulevad, võrgud tuuakse, pannakse Vabedele. Kalad nopitakse, isi, hõikab Kippar, poisid paati. Auskarisse nopitakse. Kalad, mis on võrkudest varisenud. Meie rannarahvakeeles olid need parigavad, need jagatakse ja siis Kippari käsk, poisid selle viite sellesse tallu, seal pole merel käijat. Selle viite sellisele vanainimesele, sest temal hooldajat ju pole. Ja missuguse uhkusega läksin ma koju, korvis kalad ja emale ütlemine suul, ema, ma tõin sulle mere värsket. Siit vana rannarahvatarkus, mis meri sulle andnud on? Jaga seda teisega. Ja vastastikune aitamine, mis oli selle edasise ilmavaate kujunemisel püksnurgakivi. Naabrimees kitsa Juhan stiisa oli meremees ja kodus väga vähe annab mulle kätte aerud mõrra paadi seab tullid, ütleb poiss, nüüd võid abajasse sõudma minna, aga vaata, et ankur oleks korras. Taer merre ei kukuks, vaata missugune tuul on. Merega ei naljata. Ja siit teine elutarkus, mõtle 10 korda ennem, mis sa teed. Sest ka elu ei naljata nii nagu merigi. Naabrimees Peetri Magnus kutsub uudistava poisi tuuleveskile näitab. Aga nüüd tuleb kivi alla lasta, sest me tahame peenemat jahu saada. Ja kui linnased jahvatada poiss, siis tuleb kivi kõrgemale tõsta, sest linnasejahu peab olema sõre. Siiani meelde jäänud. See värske jahu lõhn, jällegi üks elu väärtus. Poisike naabritel sõnnikuveotalgutel kätte antakse hobuse ohjat koorem peal. Ja siis käsi väriseb, kas oskan nüüd õigesti koorma ukse piitade vahelt välja saada, oh äpardust, rattarumm ja gin mehed naljatavat ise pootsmanni poega kurssi oskan seada. Ja Samost paralleelne kild mälusalvest hea sõber Heinz Valk kingib mulle pildi lauluväljakult 88. aastal ja seal üks loosung väljas veavanker välja. Pilti vaadates tuli meelde, poisikesena ajasin küll ükskord kiiva ei pea, kas nüüdki oskasin ohje õigesti hoida? Kui palju olen ma tänu võlgu oma emale? Isale, ema õmblukestel õlgadel oli kogu talud meie ka aitamas. Ja siit ka minu suhe oma maaga. Eestimaaga, see on minu maa. Olen poisikesest peale heina teinud, vilja koristanud, rehv peksnud. Ja see on minu sügavalt isiklik suhe. See on minu. Ja kui me edasi vast nüüd lahterdame inimesi ja vahetevahel paneme nagu karjapõletusmärgi külge, kes on õige ja kes on vale siis saan ma ütelda, minu suhe minu maaga on minu asi ja seda ei saa mult keegi ära võtta. Edasi kool, liisukool, mis on juba üle 100 aasta vana, üks maaõpetaja oli Jakob Liiv, Leisi kooli direktor. Jaakob Liivi poeg ja Juhan Liivi vennapoeg. Vanakooli koolmeister, kes oskas meid huvi tundma panna kõige selle vastu, mis ta õpetas. Sageli alustas ta tundi mõne isamaalise lauluga, laulumees oli ta kõva, kas ka sinul või sinu perel on mingi laul mis on sind saatnud ka Eestist kaugel olles ja loomulikult ka siin omal maal on. Neid laule on muidugi palju, kuid üks on meie pere jaoks erilise tähendusega. Kui me hakkasime minema Ladina-Ameerikasse, siis hea sõber Gustav Ernesaks andis kaasa meeskooriplaadid. Kui, siis troopikas ängistus muutus hirmraskeks ja kippus nagu südamele rõhuma. See oli meil üks laul eriti lähedane, see oli kutse. See on meie pere südamelaul kuulakem siis veel kord seda teie pere südamelaulu ja ma arvan, et ka paljude eestlaste lemmiklaule Ma läksin kooli Eesti vabariigis, 39. aastal, esimesel septembril teame, esimesel septembril algas teine maailmasõda. Samas, 23. augustil 39 oli juba sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti kad. Ei meilt küsitud seda, mismoodi selle maailma vägevad otsustasid. Eestimaa saatuse. Teine ajalooline paralleel. Ma olin neljandas klassis. Kui esimesel detsembril 1943 Jaltas kohtuvad Ruusvelt ja Stalin. Ja siin pannakse teist korda minu kodumaa saatus kaalukeelele ja kuidas ta küüniliselt uuesti ilma meilt küsimata paika pannakse. Mul õnnestus oma silmadega näha selle vestluse originaaleksemplari NSV Liidu välisministeeriumi arhiivis, kuhu maa Eduard Orgnaatse eriloaga sattusin. Tõsi küll, teistel eesmärkidel, et enne Nicaraagosse siirdumist tundma õppida kogu diplomaatilist lepingulist alust selleks, et alustada seal rahuprotsessi. Kutt huvi oli nii suur ja ma suutsin arhiivitöötajad ümber rääkida ja nad lubasid sellele pilgu heita. Ja kui me Molotov-Ribbentropi pakti tunneme ja võime uhkusega ütelda, et toonases Nõukogude liidus olime meie algatajad selle avalikustamiseks jää hilisemaks tühistamiseks siis pean ütlema, et see, millest rääkisid Roosevelt ja Stalin see on jäänud nagu kõrvale. Me ei ole seda rääkinud, kuid ajaloolise tõe huvides peaks ta ilmtingimata Ollel kooli juurde tagasi tulles. Koole, ratas väga varasel lugemishuvi. Ja suure südamesoojusega tuletan meelde kooli raamatukogu. Meil oli aga noorteühing. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, kuidas oli see võimalik? Ühe valla, ühe nurga noored tegid oma noorteühisuse ise teenisid raha ja asutasid oma raamatukogu. See oli väga väärt raamatukogu. Ja poisikesena lastiga mind siin. Sealt sain ma professor Inreko raamatu Eesti noorem kiviaeg. Lugesin seda neljanda klassi poisina ja ärkas väga tõsine ajaluu Vi. Ja võib-olla see raamat ja samuti ka ilmunud Eesti ajaloo esimene köide äratas huvi ja nagu poisikese kindla veendumuse minust peab saama. Ajaloolane. Unistus kaptenisillast ja laevadest jäi tahaplaanile ja aeg oli selline, et maailma meredes mõtelda oli ka üsnagi raske. Ja sinust saigi ajaloolane, sa läksid Tartusse õppima. Ja siin oleks paslik sinu käest küsida. Ja see pole ainult minu küsimus, vaid õige paljud inimesed küsivad, miks väljas ei kirjuta memuaare. Ma olen tõesti omal ajal nagu Hannibali vande andnud. Et ma neid ei kirjutan, tõsi küll, kirjutan, kirjutan oma tarbeks nüüd tagantjärele dokumente sirvides meelde tuletades, et tallata ta midagi sellist, mis vast paberites ja paberitel ei ole alles jäänud. Võib-olla läheb seda kunagi tarvis. Teiseks mul ei ole ei aega ega võimalust selleks, et ligi pääseda arhiividele. Ajaloolasena tahaksin ma neid kirjutada tuginedes väga tõsistele allikatele. Aga need arhiivid on minu jaoks praegu suletud. Kas ongi seda nii väga tarvis? Sisetunne ja võib-olla ka tagasihoidlikkus ütleb, aga, võib-olla tulevad ka sinu meenutused, kui need memuaarides võib nimetada liiga subjektiivsed äkki tiputsaga endast tegema? Väga tõsist tegijat. Aga mitte inimest, kes sel ajal lihtsalt oli ja tegi, mida ta tegema peab. Kolmas kas olen mina kohtumõistja? Teiste inimeste üle, kellega ma võib-olla nõus ei olnud. Ja samas, kas ma teen head nendele inimestele sellele meeskonnale, kellega ma koos olin, äkki pannakse ka nendele märk külge, nii et ma kirjutan. Aga see jää tarbeks, see jääb perekonnale ja võib-olla aastakümnete pärast, kui on kasvanud uus ajaloolaste põlvkond, leiavad nad sealt üht-teist, mis ehk nendele mõttetööd andma. Ja Moskvas on üks arhiiv, kus on üks paber, mille-le on alla kirjutanud NLKP keskkomitee sekretär Ivan kapitonov. Ja mis väga palju muutis sinu elu, kui juba arhiividele jutt läks, siis on küll jällegi veidikene kummaline, kuidas ma sellest dokumendist teada sain, putš oli toimunud ja võeti üle NLKP materjale. Üks minu väga hea sõber, kes seda teostas, helistas mulle ja ütles, kas sa tahad? Ma loen sulle ette ühe dokumendi, mis räägib sinust? Loomulikult ta, see on mulle meelde jäänud, siiani kirjutasin ta ülesse ja võin seda vast ehk sõna-sõnalt. Tsiteerida õiend EKP keskkomitee ideoloogiasekretäri vei Väljase vabastamise kohta, tal järgmised read. EKB juhtkond on arvamusel, et vei väljas ei sobi töötama edasi EKP keskkomitee ideoloogiasekretärina punkt järgmine lause. Kuna toon natsionalistlikult meelestatud omab küllaltki suurt autoriteeti rahvuslikult piiratud intelligentsi ja noorsoo hulgas sulgudes oli 1955 kuni 61 ELK nii keskkomitee esimene sekretär. Seoses sellega arvame, et tema töötamine vabariigis ei ole soovitav. Etapp võiks kasutada diplomaatilisel tööl mõnes NSV Liidu jaoks, mitte tähtsas rajoonis. Punkt. Edasi märge NLKP keskkomitee org, osakond toetab EKP Keskkomitee büroo sulgudes esimene sekretär Karl Vaino seisukohta, allkiri. Kapitoonov. Sa läksid Nõukogude Liidu suursaadikuks Venezuelasse kus sa kohtasid ka üht huvitavat eestlast. See pööre elus tuli mulle väga suuresti kasuks, oli tõsiseks elukooliks. Kuid alguses niisama lihtne ta ei olnud. Mind määrati esialgu saadikuks kajanasse kes on lugenud eesti keeles ilmunud raamatut. Papilloom teab väga hästi, mis sellel maal toimub ja on Britiga. Yana oli sunnitööliste väljasaatmise paik ja üle viie aasta seal tavaliselt vastu ei pidanud. Kuid juhus tahtis teisiti. Väga kiiresti oli tarvis suursaadikut Venezuelasse ja siin Andrei Kromarko toetusel, õigemini tema ettepanekul määrati mind sinna suursaadikuks. Me leppisime kokku, et me räägime elust ja inimestest. Ja seoses sellega. Loomulikult ei hakkama rääkima oma diplomaaditööst Venezuelas, kus ma olin kuus aastat tavaliselt tsiviliseeritud riigid hoiavad oma saadikuid seal mitte rohkem kui kolm aastat. Troopika on liiga ränk, et rohkem vastu pidada. Ma olin kaks korda kolm aastat seal, kuid see selleks. Venetsueela võttis meid abikaasa Maiga vastu. Väga sõbralikult. Loomulikult meil ei olnud mingit diplomaatilise töökogemusi. Ma sain olla nõndanimetatud tõstaseerimisel ainult mõni kuu. 79. aasta lõpul 80-l ta aasta algul vabastati mind keskkomitee sekretäri ametipostilt juba ametlikult. Ja võib-olla see oli ka meie õnn, et me ei teadnud seda nõukogude diplomaatias valitsevat rutiini vaid hakkasime tegema nii, nagu meie heaks arvasime, loomulikult võimaluste piires. Ja just sellepärast tahakski peatuda nuid mõningatel momentidel. Ma lugesin hiljuti ühe Eesti diplomaat TA ajaloo suur tundjal, et ka paar tagasihoidlikku rida enda kohta. Seal oli öeldud, et nimiosalist eesti diplomaadiks küll nimetada ei saa. Olen muidugi autoriga nõus, sest ma ei esindanud Eesti Vabariiki. Eesti kodakondsust ja eestlaseks olemist mul loomulikult ära võtta ei saa. Suuresti aitas kaasa meie kodunemisel Venezuelas Harri Männil. Saime kohe alguses temaga tuttavaks. Mees on Venezuelas väga tuntud ja teatud ja tänu temale avanes meil ligipääs just sellistele ringkondadele, kus tavadiplomaat mitte ligi ei pääse. Ja just siit algavadki mõned killud mälusalvest. Eestlastest Ladina-Ameerikas ja ka Venezuelas. Harri Männil kirjutas oma vast ilmuvas mälestusteraamatus, et see on vist küll üks juhus 100-st 1000-st, et kaks eestlast taga erinevatelt positsioonidelt äkki ühel ja samal maal kokku satuvad. Nii oli ka seekord. Peab ütlema seda, et venet sõelas Kujunes diplomaatiline töö vägagi pingeliseks. Pingeliseks nimelt just sellepärast. Aeg oli selline. Alul Grenada kriis. Edasi Malviinide kriis. Ja kõik see nõudis diplomaatias vägagi suurt ja tõsist tegemist. Samas aga viis sega kokku selle maailma vägevate, aga meil oli tarvis, et meie saatkond muutuks nagu avatumaks. Ja siin on ääretult suur töömail. Saatkonna salongi kujundab just saadiku abikaasa. Juba mõne aastaga kujunes see ka Venetsueela kultuurieliidi majanduseliidi kooskäimise paigaks. Kui puhkes otsene sõjaline ja lokaalne konflikt nüüd juba iseseisva Kaijana ja Venetsueela vahel, Ühe piiriprovintsi quaijana pärast siis äkki avastasin ma, et kui Briti impeerium hakkas nimelt tüli kiskuma sellepärast venet sõelaga, siis Haagi rahvusvahelise tribunali esindajana oli seal vahendaja ei keegi muu kui Friedrich Martens kelle kirjutas eestlasele nii tuntuks-teatuks oma suurepärases romaanis professor Martensi tagasitulek. Jaan Kross. Ja kui siis äkki Venetsueela välisministeerium sai Nõukogude suursaadikult teada, et Friedrich Martens on praeguse suursaadiku kaasmaalane, olgu öeldud, et Venetsueela arvas Martensi tegevus olevat väga õige ja neile kasulik, kuid hiljem moonutatud Nad pöördusid minu poole, et täpsustada Martensi pärandit arhiivis, mida nad tahtsid uurida ja see sai ka teoks. Teine näide, kuidas äkki aegade tagant vôib ristuda kahe eestlase tee nii kaugel kodumaast Friedrich Martensi täpsemalt küll Friedrich von Martensi. Kui rahvusvaheliselt tunnustatud suure autoriteedi rahvusvahelise õiguse osas renomee Venezuelas äärmiselt kõrge. Kumma külastasin Simon poliivari ülikooli, siis tuli meil jutuga Martentsist ja jutuajamise lõpul toodi kaks köidet Friedrich Martensi kuulsast raamatust Sabremen mestuna rootnajad, Braava tsiviili soomlanna kasu tarst. Ja mainiti nimelt, et see on tänna isoni väga hinnatud õppevahend. Selles distsipliinis, kui oli Tartu Ülikooli 350. aastapäev, siis head sõbrad, Karl Siilivask ja teised saatsid mulle materjale. Ma esinesin väga mitmes ülikoolis, sealhulgas ka Venetsueela vanimas merida ülikoolis loenguga Tartu ülikool 350 aastat muidugi juurde, lisades et see on ka minu alma mater. Küll oli südantsoojendav kui näiteks merida ülikoolis ülikooli rektor andis mulle ülle tervituse ja samas ka detailselt koostatud koostööpakkumise Tartu ülikoolile ja lisas juurde. Kuna embachador talla Union Square eetika on eestlane ja me tähistame siin Tartu Ülikooli 300 viiekümnendat aastapäeva siis on meil eriline au ütelda, et selle väikese rahva esindajal töötab ka meie ülikoolis. Ja tõsi, selles ülikoolis töötas Osfalt Jürgenson, kelle kodu meridas muutus meile tõeliseks Eesti koduks. Tema abikaasa Ellen oli tuntud lillemaal ja, ja meie kodu kaunistavad praegugi tema kingitud soojad pildid. Kui ma tulin puhkusele ja sain osaleda Tartu Ülikooli juubelilt, siis tõin ma kaasa kuue Venetsueela suurima ülikooli tervitused ja koostööpakkumised. Kahjuks aeg Eestimaal oli selline, et nad vee alla jäid kui nüüd edasi minna. Harry Männil on maailmakuulus kunstikogu. Kuid ta on tuntud Venezuelas kui Kolumbuse-eelse kunsti suurkoguja. Ta on saanud Malta ordu tiitli selle eest, et on teinud ääretult palju Orinoko indiaanlaste kultuuri säilitamisel ja nende elujärje parandamisel. Jällegi, kas mees kaugel kodumaast saab eestimaad teenida ja saab nii Trinidadi ja Tobago, kus ma samuti olin akrediteeritud suursaadikuna, nii selle president kui peaminister Need sõela president teadsid, kus on Eestimaa? Missugune on see eestimaa Ja küllap see märk on samuti just eelöeldule täienduseks kui jõudis lõpule minu diplomaadikarjäär Venezuelas ja see katkes ootamatult, sest üheöö jooksul pidin ma otsustama. Kui mulle teatati, et mind kavatsetakse määrata suursaadikuks Nicaraguas, kas minna või mitte minna? Kojutuleku tahtmine oli suur, õigus selleks oli juba ammu olemas. Kuid nüüd oli juba välisminister farmaatsia, keda ma tundsin 55.-st aastast saadik, kes oli minu kolleeg noorpõlvest tema oli Gruusia komsomoli keskkomitee esimene sekretär ja teades, et selle soovi taga on Mihhail Gorbatšov, kellega me samuti oleme tuttavad juba 55.-st aastast, siis ära ütelda ei saanutena. Pespediidaks või lahkumiseks jäi aega ainult kasinasti nädal, tavaliselt tehakse seda kaks kuud. Visiit oli palju. Ja just ärasõidu päeval. Hommikul sain ma teate, et mind soovib näha veel kord, olgu, lahkumisvisiit oli juba sooritatud. Venetsueela president Haime Luzzinsi presidendilossi saabudes ootas ees presidendinõukogu. Mulle anti üle Venetsueela kõrgeima autasu. Ta toori tähendab Simon poliivari orden. Üllatus oli muidugi suur, sest nii kõrget ordenit tavaliselt diplomaatidele ei anta. Kuid küsimus pole mitte autasus. President. Oma pöördumises ütles. Ma ei pöördu. Net teie poole tavalise diplomaatilise kõnepruugiga. Exelentissima, embachado tähendab Teie kõrgeausus suursaadik vaid kuna te olete olnud meil nii kaua, siis pöördun ma teie poole sõnaga Hermaano vend. Ibera Ameerika kõnepruugis tähendab see, et sa oled perekonda vastu võetud, sinuga jagatakse kõik ja lisas veel ühe mõttekatke lausudes. Meil venet sõelal on vedanud sellega, et maailma suurriigi suursaadik ise on väikerahva Eesti esindaja. Väikerahva esindajana on meie eesmärgid, mured ja mõtted talle palju omasemad kuivast mõnele teisele. Kui inimesel on kõrghetk oma elus, siis uskuge mind. Eesti seostamine sellega, mida ma olin seal teinud, oli mulle kõige suuremaks autasuks. Nicaragua andis ränga kogemuse poliitikas diplomaatias. Ja see kogemus oli, kui vähegi võimalik. Tuleb teha kõik, et ei tekiks selliseid kriisisituatsioone, mida ma seal oma silmaga nägin. Nicaraguas oli tarvis saavutada rahu. Sellepärast et ka Mihhail Gorbatšovi nõndanimetatud uue välispoliitilise doktriini nurgakiviks oli pingekollete likvideerimine. Nicaragua oli neist kõige ohtlikum. Hea meelega tuletan meelde meie suurepärast koostööd Ameerika Ühendriikidega, erivolitustega suursaadikuga, kes selleks puhuks oli delegeeritud Nicaraguas. Märts 988. Väike piirilin. Sappoa kontrate ja sandinistide esindajad on koos selleks, et lõpuks alla kirjutada relvarahu. Ja see toimub juures. Peamise vahendajana on Nicaragua peapiiskop kardinal Obanda. Braavo. Kui allakirjutamise akt on lõppenud. Siis pöördub ta mõlema vaenupoole sõnadega. Kõigevägevam käsib ette, sellest kinni peaksite. Ta astub minu ja minu Ameerika kolleegi juurde. Ta teeb ristimärgi ja ütleb. Olge tänatud, kõigevägevam õnnistagu teid selle eest, mis te olete teinud. Selleks et rahu tuleks minu maale. Pidime maiga sõitma oma üheksandale troopikapuhkusele koju. Raadiokuulaja võib ette kujutada, milline oli meie meel. Juba üheksas troopikapuhkus ütleb kõik enda eest. Mul oli antud lubadused pärast rahulepingu sõlmimist nik araablast, lõppude lõpuks muutub ka minu staatus. Olgu öeldud. Sevard Naatse ütles, anname sulle valida kolm kohta suursaadikuks kas Hispaania, kuna oled nüüd juba enam-vähem kodus hispaania keeles või viin Austria, kuna sa saksa keelt valdad või kui soovid ken võrreldes Nika Raagoga oli, lendas see neil kui maine paradiis. Loomulikult oleks tahtnud väga koju, kuid teadsin, et kodus vast sel hetkel minu jaoks küll kohta ei leidu. Meremehe perest pärit on? Teadsin ma väga hästi, et 13. kuupäeval seda enam reedel ei tohi ühtegi teekonda alustada. Aga ometi lennuk startis just 13. oodata enam ei ta. Ma ei teadnud mitte kõige vähematki, mis mind ees ootab. Ja kui ma olin ookeani kohal siis selgus, et minu saatus oli järjekordselt juba ilma minuta otsustatud. Moskvasse saabumisel. 14 10. öeldi mul juba lennukitrapi juurest, et mind ootab Mihhail Gorbatšov Kremlis. Aimasin, et autasu üleandmine see nüüd küll ei ole ja Nicaragua rahu saavutamisest oleks olnud aega edaspidi küll ja küll ette kanda. Ja sel kohtumisel sõnad Poliitbüroo hommikul otsustas sent soovitada EKP keskkomitee esimese sekretäri kohale. Minu impulsiivne vastus oli ei. Ja täie õigusega mõtlesin, ma ei ole olnud. Rohkem kui kaheksa aastat kodus, ma ei tea, mis Eestimaal on toimunud. Mai taha, võta üle seda tööd, mida ennem teised mehed on teinud ja minu mõistmist mööda teinud väga sandisti. Ma ei taha jagada vastutust selle eest, mida mina ja minu kaasosalusel kordab, pandud on. Kuid ometi kõik Läks teisiti. Lennuk 15. Tallinnas 16. pleenum ja Nicaragua oli jäänud selja taha. Ja lauluväljakul lauldi sulle täiesti uusi laule eesti kihasia kohises. Aga võib-olla jäi sulle ka Ladina-Ameerikast merest kaheksast aastast mõni laul. Mis sul ka täna meenutab neid aastaid. Ja see tänane laul oleks Gondori lend. Mikspärast tulevad meelde lumised Andid Needsamad kotkad tippude kohal. Ja Mulle tuletab see laul alati meelde seda vabaduseiha, mis seal kontinendil inimestel on. Ja see suur avar vabadus seal ka inimesel nagu sünnipäraselt omane, see on lemmiklaul. Ühekorraga nagu öeldakse, panid hõlmad vöö vahele ja läksid suurest poliitikast ära. Hakkaski oruveski peremees ja vanaisaks. Selles situatsioonis olin ma teinud kõik, mis minu võimuses ei ole minu otsustada, mis selles oli head ja mis selles oli. Alb mida oleks võinud paremini teha. Tagasivõtmise võimalust ja lindi ümber kerimist ei saa toimuda nii nagu ajaloos ei ole nimelt tingivat kõneviisi, kui oleks, mis siis ja, ja nõnda edasi. Ma tahan ütelda seda, et minu osa Eesti taasiseseisvumisel oli ainuüksi selles, et ma sain tagasi koju. Et ma olin kaasosaline. Ja võib-olla üks kõige selgemini minu põhimõtteid väljendav ütlemine oleks see minu arvates. Võim on vastutus ja mure tagasi tulles teadagi võim oli, mida ma pidin kasutama. Ma tahtsin seda kasutada. Niivõrd kuivõrd ma olen võimeline aitama kaasa Eesti taasiseseisvumisele mis aga toimuks nii, et meil pärast ei tuleks kusagile leinalinte panna, kõik saab tagasi, kaotatud elu ei saa. Ja kui mul on kas või milligrandiosa sellest, et Eesti taasiseseisvumine toimus just nii nagu Ta toimus siis loen ma seda oma elu üheks kõige tähtsamaks, mis ma olen olnud võimeline.