Piret raud, sina lõpetasid möödunud kevadel kunstiülikooli graafika osakonna. Ütle mulle, miks sulle just graafika on hingelähedane. No mulle on alati meeldinud graafika, väljendusvõimalused ja see kunstikeel, mida nii peenefordi nõela abil nii-öelda väljendada saab. Oled sa leidnud iba mingi sellise oma stiili, mis sind teistest kunstnikest eraldab? Graafikanal külastades sinu näitus diplominäitust, tabasin ma kõikidel piltidel mingi sellise väiksema pildikese sees, et mis on selle mõte? Jah, seda võtet ma kasutan küll trükkida väiksemat plaati suurema plaadi sisse aga mis puudutab mingit oma stiili või oma nägu, siis tõenäoliselt on see igal kunstnikul või vähemalt peaks olema. Niipalju kui see kunstnik ise on isiksus, aga, ja mingisugusest kindlast stiilist kramplikult kinni hoida see ei ole ka olnud mu mingi kindel eesmärk, see on lihtsalt niimoodi kujunenud, et ühel ajal tehtud pildid ühel taustal tehtud tööd lihtsalt paratamatult sarnanevad teineteise üksteisega. Kuivõrd ma ise olen võib-olla sellel ajal tegelenud mingite konkreetsete mõtetega Millest sina üldse inspiratsiooni saad või mis sulle loob sellise töömeeleolu, mis ajendab üldse tegema? Inspiratsiooni küsimus on jah, selline üpris traditsiooniline ja seda on väga raske seletada. Tihtima seda inspiratsioonijäägi üldse ootama, istun oma töölaua taha ja vaatan, mis sealt välja tuleb, aga see inspiratsioon tekib just tihti töö käigus, siis kui ma näen, et hakkab midagi kujunema, siis, siis ma tunnen tõesti, et tuleb mingi tuhin või tunne peale. Seda võib-olla saabki siis nimetada inspiratsiooniks, aga teda niimoodi käed rüpes, ootama jääda, sellel ei ole erilist mõtet. On sul olnud palju kordi, kui sa oled saanud oma töid näidata, mõtlen palju. Tõsi on mitmeidki olnud. Esimene personaalnäitus oli Leedus Klaipedas, kui ma olin kolmandal kursusel, miks just Leedus? Juhtus niimoodi, et ma sattusin kokku Klaipedas ühe galerii omanikuga, kes tahtis just Eesti nooremat kunsti eksponeerida ja talle mu tööd meeldisid. Ja siis ma ühe teise tol ajal ka veel üliõpilase praegu metallieriala lõpetanud noormehe Uku nurgaga tegime koos seal näituse. Aga peale Leedu olen näidanud oma töid veel Soomes, Saksamaal, ka Riias on olnud üleval, aga need on olnud siis suuremat gruppi näitasid mitte personaalnäitus ja diplom. Näitus Draakoni galeriis sellel talvel ka. No eesti graafika on maailmas tuntud ja tõesti kõrgel tasemel. Kuidas sulle tundub, kas nüüd noore graafikuna on, on kerge Eestis läbi lüüa? Ma ütleks, et ei saagi vist seda küsimust asetada niimoodi, et kas on kerge või raske. Tuleb teha ilmselt lihtsalt oma tööd ja. Ma arvan, et seda küsimust saab ka niimoodi asetada, et mitmetel elualadel, näiteks siin meditsiinis ja on kuulda olnud ka, et õpetajad lihtsalt ei lase tihtipeale noori juurde. Et kuidas sulle tundub nüüd kultuurivallas ja, ja kunsti vallas, kas, kas noortel on mingit šanssi? Mul on tunne, et, et kunst ja kultuur ka kõige üldisemas mõttes on niivõrd tolerantne valdkond, et seal seda probleemi niimoodi ei ole. Vastupidi, ma isiklikult olen küll tundnud, et just vanemad kolleegid osa neist, siis minu õppejõud on mind väga toetanud ja julgustanud ka näituste tegemiseks ja ka üldisemas mõttes. Et võib-olla on mingisugused kunstis arhiad, kuhu on raskem ligi pääseda, aga noh, ma ei ole seda endale eesmärgiks seadnud ja mulle need hierarhiad eriti olulised ei ole. Aga Jahkult kunst on niivõrd lai ja niivõrd palju erinevaid võimalusi pakkuv. Ja praegu on, et tee ainult Ja tihti on kuulda olnud seda eriti sellistelt isehakanud kunstnikelt, et, et kunsti tegemist ei saa õppida ja seda ei saa suunata. Et kuidas sulle tundub, kas, kas kunstiülikool on vajalik ja kas, kas sealt on midagi õppida? No kuidas kellelegi on muidugi väga selliseid väljapaistvaid kirkaid talente, kes tõesti õpetust ei vaja ja kelle kõige paremaks õpetajaks on raamatud ja nad ise, aga ma siiski arvan, et kunstiülikool tagab mingi vajaliku professionaalsuse, mingid tehnilised oskused, sest just graafika on tegelikult vägagi tehniline ala ja seal, ilma nende tehniliste teadmisteta ei suuda sa ka ennast kunstiliselt väljendada. Sa ütlesid enne, et sa oled nüüd ka kunstiülikooli magistrant. Mitu aastat võtavad need õpingud kunstiülikoolis? See loengute periood kestab kaks aastat, aga magistritööd ma võin kirjutada ka kauem. Kas annab sulle kunstnikuna mingisuguse eelise, et sa oled magister? Ma ei tea, kas eelis, aga mulle jäi tunne, et mul jäi viiest aastast väheks just nimelt teoreetiliste teadmiste poole pealt nagu praktilised oskused on omandatud, aga ma arvan, et tänapäeva kunstnik peab teadma paljuga kaasaegsest filosoofiast, kunstiajaloost, et ei piisa enam lihtsalt värvide või joontega ümberkäimisest, vaid tuleb tunda maailma kultuuri üldisemas plaanis. Millega sa praegu tegeled, kas valmistus mõneks näituseks lihtsalt tööd? Hetkel ma puhkan sõdi mõnuga ja kogu nii-öelda jõudu selleks järgmiseks aastaks, et siis süveneda oma magistriõpingutesse. Aga mul tähendab viimane töö, mis mul oli, oli. Illustreerisin ja samas ka kirjutasin ühe laste pildiraamatu ja see peaks küll iga hetk ilmuma. Ja see on tore, sellepärast et ilusaid eestikeelseid lasteraamatuid ilmub meil ju üsna vähe. Kuidas sulle tundub, kas noore kunstnikuna on võimalik praegu Eestis ennast ära elatada, endale leiba teenida? Ei, ma kardan, et see saab olema raske sellepärast võib-olla kunstnikuna üldse juhul kui sul on olemas juba kõik korterid ja trükiprossid vahendid ja ateljeed ja siis on võib-olla kergem, aga alustavale inimesele muidugi käiks üle jõu. Siis viia tasakaalu oma sissetulekud ja siis kõik, kus sina praegu tööd teed, mina on kodus ja mul on tulevikus endale kavas osta ka trükipress ja see tulebki sinnasamasse minu enda tuppa ja vihma juba kardangi, et kuidas ära mahun.