Kõigile ei meeldi trellid, karskele ei meeldi piin, arstile ei meeldi haiged ja haigele ei meeldi piin. Ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi ka, ei meeldi noored ja minule ei meeldi. Selts endised pease nihkan, Lydia Koidula, sind pastantsid, organs kutsudi Vasmiti Allahlast geiša. Kude lahti jäetud. Nüüd head ööd, mu armuke ja maga rahuga. Kel koda taevas, inglid sind kõik võtku kaitsta. Ja saatku untsu kulmu peal, nii, Hellaste, nii tasa, dial. Nüüd head ööd, mu armuke ja nähku unes. Kui see küll kaugel hoiad mind armupaeltega kui südasinuseksine tal ööbia tuksub, päevial. Küll ööbik hüüab võsades kuu paistab vaguse. Ta heleläige ulatab so vaikse kambrisse. Sul toob mu poolest hea tööd, ma kõnnin üksi kauget teed.