Pärnu Suvejuttude sarjaga oleme jõudnud Pärnu jaoks ilmselt kõige olulisema kunagi kõige olulisema muusikasündmuseni. See on omaaegsed Pärnu muusikafestivalid. Hilja, Traiberg. No võta siin tõepoolest siis jutujärje üle. Sest suvi on Pärnus küll aastakümneid olnud mitmesuguste kunstipidustustel, see aeg ja selle tõttu ehk kõlbab selle suve lõpuks ka neid meelde tuletada. Mida me siis pilgu kas või lõppeva suvekultuuriürituste loetelule leiame, selles suvefestivali Pärnu 95 rokkfestivali viid šokk, diskofestivali orelifestivali kontserdid ja kindlasti kõige kaalukama ettevõtmisena Mark Soosaare üheksanda visuaalse antropoloogia festivalil. Kaugemas tagasivaates võib meelde tuletada iga-aastasi Ansamblite festivali pärnaõis, mis andis muide oma 14 aastase ajaloo vältel üle 50 Pärnule pühendatud laulu- ja küllap oli mõnda muuti, mille pealkirjastuses kasutati sõna festival. Aga nii nagu juba öeldud, on tänaseni vähemalt minu arvates jäänud kõige pika ealisemaks ja omas ajas kõige prestiišikaks iga-aastaseks muusika pidustuseks. Ja seda nii Pärnus kui ka Eestimaal. Pärnu süvamuusikafestival. 1970. aastal olid toimunud Pärnu suvised muusikapäevad kohaliku dirigendi Ilmar Tõnissoni eest. Need kandsid Beethoveni päevade nimetust ja olid pühendatud helilooja 200.-le sünniaastapäevale. Läbiviijaks oli Eesti riiklik filharmoonia ja esinejateks sümfooniaorkester ning paljud tolleaegsed nimekad interpreedid. Ja järgmisel aastal see on 1971. aastal sai teoks esimene kontserditsükkel, mis kandis pealkirja Pärnu muusikafestival, täpsemini muusika festival Pärnu 71. Sellest peale pakkus festival kesksuvel kõige rahvarohkemal ajal kümne-kaheteistkümne päeva kestel sümfoonilise ja kammermuusikat. Selgituseks võiksin ütelda, et see polnud lihtsalt avantüristlike idee teha Pärnus midagi seniolematut, maid, Aegi see tingis seda ning oli selleks ka küps. Kui Pärnust oli enne teise maailmas enne teist maailmasõda kujunenud rahvusvaheline kuurort siis nüüd, seitsmekümnendatel aastatel oli pärastsõjaaegses Pärnus saanud taas hinnatud kuurortlinn. Sanatooriumid võtsid korraga vastu 1200 inimest, müüritud suve korterites puhkas aga igal aastal mitukümmend 1000 sisse sõitnud. Ja just nende seas oli palju kunstiinimesi heliloojaid, muusikuid, kirjanikke, näitlejaid Moskvast, Leningradist, Kiievist ja mujalt. Ehkki Pärnu kultuurielu oli tollal juba üsna mitmekesine, ei suudetud kohalike jõududega taolisele nõudliku maitsega publikule süvamuusikat pakkuda. Ja Sündiski koostöös Eesti riikliku filharmoonia ka Pärnu muusikafestival ja tema iga kestis 20 hooaega. Muutusin 1971.-st aastast alates kokku festivali organiseerimise Pärnu poolega. Tahan siit aastate tagant läkitada tänusõnad suurepärase koostöö eest filharmoonia tolleaegsele juhtkonnale ennekõike muusikaosakonna juhatajale Kulno Raidele kunstilistele juhtidele Olga Ruudnevale jaburis Parsadanjaanile ning hilisemale direktorile Alec Sappoosnenile. Festivalikavad olid alati kaalukad ja raha taha jäänud, sellel ajal midagi kinni. Finantskoormakandja oli aga filharmoonia. Tänu Nendele ja veel paljudele teistele inimestele Saika pärnakad osa suure muusika hingusest. Et iga festivali käigus olid kolm neli sümfooniakontserti, langes nende kavade kokkupanemine dirigentide õlgadele. 1978. aastani tegi seda Neeme Järvi. Sealt edasi Peeter Lili festivaliorkestri ees ja selleks oli peamiselt ERSO seisid veel korduvalt Roman Matsov ja Eri Klas, samuti Aleksei Stepanov, Jüri Alter, Odyssey Dmitri Aadi ning Igor ois. Trahv Moskvast. Muidugi ei saanud festival täiskäiku ühe aastaga. Esiotsa läks asi longates oli kontsert, mis tõid saalid täis, oli esinemisi ka üsna hõredalt. Publikule. Algaastatel lasus rõhk eesti kollektiividele integreetidel. Ent suve publik oli üsna ettevaatlik. Tundmatute esinejate ja autorite peale just tormi ei joostud. See õpetas doseerima igal festivalil. Parem veel kui igal kontserdil pidi olema teatud-tuntud nael kas esineja või mõne meelispala näol. Nii ilmusid festivali afissidele Eesti tippmuusikute nimede kõrvale üha enam rahvusvaheliselt tunnustatud tähti viiuldajad Eduard Rääts, valeekrussa Gidon Kremer, suure teatri lauljad, pianistid kraineb ternal ju piima ja veel terve rida teisi. Nii oli 1972. aasta festivali üheks tähtsündmuseks kindlasti metsosopran Jelena obrassova esinemine. Ta oli juba kaheksa aastat olnud suure teatri solist, leidnud vaimustatud vastuvõtu Jaapanis, Inglismaal, Kanadas, Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias ja minu arvates vokalistide reas oli ta kindlasti silmapaistvaim esineja kõikide festivalide vältel. Tema kõrvale, no mina isiklikult saaksin asetada omast meie Tiit Kuusiku oma Schuberti ja Schumanni õhtutega. Ja mul on seniajani meeles või kõrvus õieti tema esituses Mozovski tsükkel, surma laulud ja tantsud. Sellel festivalil lõiga teinegi nimelt Leedu Kammerorkester, Saulius son seitskisega. Muuhulgas esitati siin ka Arvo Pärdi kollaaž Bachi teemadel. Ja seekord oli Sissondetskise kontserdil kaastegev noor Vladimir spywakov kes esitab esides Haydni C-duur viiulikontserdi. Too oli juba sellel ajal kuulus mitmete konkursside laureaat, esinenud palju välismaal ja seal kõrgesti kiidetud tuleb ette kuskilt loetud hinnang mandril mahlist kus ta konkursil saavutas esimese koha, kus oli öeldud, et ja võib ka graniit rahnuks pisarad välja meelitada. Hiljem teame Moskva tooside kunstiline hingejuht ja juba mõnda aega esinemas välismaailmas. Muuseas. Spywakov õppis muusika kõrval ka maalimist kunstiakadeemia juures ja küllap niisugune lai kultuuriline tasapind või seal tagapõhi tema musitseerimisele ka värvi andis. 973. aastal loeme eesti interpreetide kõrval juba selliseid nimesid nagu viiuldaja Tatjana kring, enko Eduard Crash, pianist Dmitri papp berna, kellele just prantsuse publik oli korraldanud ovatsioone. Ja selle festivali üheks emotsionaalsemaks tipuks sai noore Gidon kreemeri esinemine, kes mängis Sibeliuse-d-moll viiulikontserti. Ma pean ütlema, et oli tõesti hingeülendav tunne saalis istuda ja ja, ja tekkis mulje, et tõesti laval sünnib siinsamas, sinu juuresolekul suur kunst. Aga mis ma siin üksinda räägin? Stuudios on ka neid, kes kuulaja poole peal elasid festivalile kaasa. Nimelt Pärnu muusikakooli viiuliõpetaja Heli Randla, kes neiupõlves kandis perekonna nina huritam ja Malve ott keda pea igal kontserdil võis näha kuulajate hulgas. Ma pöörduksin heli teie poole kõigepealt, kuna praegu viiuldajatest juttu ja instrumentaalmuusikast. Mis sellest Pärnu festivalistiil ehk siis kõige enam meelde jäänud on. Minu jutt, leid pühki natukene erapoolik tunduda. Kõige eredamad muljed on tõepoolest jäänud riiulid, kuna seda instrumente natukene olen õppinud ja armastan teda üle kõige maailmas. Selle tõttu on ka viiuldajad just kõige eredam meelde jäänud. Kuigi antagu mulle andeks, oli siin väga suurepärased interpreet, nii pianist kui lauljaid. Selliste aga kõige rohkem on tõesti jäänud meelde Taavi Tuisk ise, tema koolkonnast poeg Igor raistra Viktor pikkaisen, Gidon Kremer hiljem veel oli, ekaga on. Ja veel hiljem Liana isakatse samuti ongi löövitši koolkonnast siis Viktor Tretjakovi, Tatjana krintšenko ja spirakov ja selle kontserdiga spywakowist, mul tuleb tõesti meelde see, et see on siis nüüd 23 aastat tagasi, kui ma sain õnnelikuks emaks ja olin just tulnud haigestuma väikese pojaga koju ja õhtul oli Spybakovi kontsert ja siis ma läksingi seda kuulama sellisontetskise orkestriga, see kuulus Haydni kontsert. Ja, ja see oli tõesti niisugune lummus, niisugune niisugune elamus mida ei oskagi millegagi kõrvutada. Ja hiljem muidugi siis veel Gidon kreemeri kontsert. Ja kui ma nüüd mõtlen aastate pikku tagasi, siis kui saaks veel linti kerida, neid aeg on muidugi võimetu tagasi saada. Aga kui ma tahaksin veel midagi kuulata, siis kõige kõige suurem elamus vist üldse kontserdielamust on olnud minule see kui mängisid tol ajal veel abielupaar Tatjana krinud Jeka Gidon Kremer ja kui nad mängisid paganiinid kaheks, see oli, see oli täiesti müstiline. See oli niisugune elamus, et ma hoidsin hinge kinni, ma julgenud hingatena, mõtlesin ainult taevas, kas niisugune asi on üldse võimalik? Kui nad mängisid paganiini variatsioone Veneetsia karnevali teemal? Midagi niisugust, meie võib-olla olime tõesti eestlased vähemuses tule kontserdipubliku hulgas, aga see ei tähenda, et see miljoniks vähem mõjunud. Ja et see oleks olnud väiksem elamus kui ta oli tolle suure Venemaa publikule, kes oli valdav osa kontserdipublikust. Ja hilisematest aegadest mäletan Liana isa katsest, kes on olnud minu suureks lemmikuks. Aga ka eesti interpreedid on olnud tõesti ka andnud, meile suri, kontserdielamusi? Ei tohiks. Oleksin ülekohtune, kui ma jätaksin mainimata selle kui mängisid siin omal ajal suvel ka Arbo Valdma, Valdur Roodsai, Matti Reimann. Ja üks selliseid mälestusi on veel ka Vladimir Alumäe, kes siis Beethoveni festivalil mängis Beethoveni viiulikontserti. Ja hiljem ma arvan, raekojas oligi see üks tema viimaseid kontserte. Mul on meelde jäänud partoki muusika. See oli ka suurepärane. Aga võib-olla, et nüüd oleks kohasem ka minna teiste interpreetide juurde, mitte ainult 15, kuigi viiuldate pidupäev see kahtlemata. Jaaniviiuldajate festivaliks on seda nimetatud ja siin on muidugi oma põhjus olnud. Ma tuleksin natuke tagasi nende alguse koost aastate juurde, kui. Kuue-seitsme aasta kuludes rännufestival hakkas juba äratama laiemat huvi. Oli päris tavaline Moskvast Leningradist, Odessast helistati, sügisel küsiti järgmise aasta festivali kava festivali aega, nii et selle järgi seada oma puhkusi. Ja see polnud ka tõesti imesest, nagu siin jutuks seis Pivakovi kreemeri pikkaisini, Tretjakovi kontsertidele Moskvas Leningradis. Olnud lihtne pääseda. Pärnu festivali hakkasid kajastama ka üleliidulised muusikaajakirjad, muusikaline riis, Savitskaja muuseka ja teised. Ja silmnähtav huvi elavnemine käis kaasas David ois trahhi esimese mälestusfestivaliga 1978. aastal millega Pärnu tähistas 1974. aastal surnud ja, ja ma arvan, et ma ka täna võime öelda sajandi ühe suure viiuldaja ja muusiku seitsmekümnendat sünniaastapäeva. Pärnu oli sobiv koht muidugi sellise ürituse läbiviimiseks, sest ois trahv oli 1955.-st aastast alates siin veetnud paljud oma suved. Ta oli siin ka töötanud oma repertuaari kallal. Olen teda näinud juhatamas Pärnu suveorkestrit andmas tasuta kontserti rahufondi heaks. Ja seda kõike on ka praegu veel meenutamas tahvel toominga tänav üks maja seinal, kus ois tra vanapaar Valmetite juures tavatses puhata. Ja loomulikult ois Draghi mälestusfestival, nagu ka järgnevad tema mälestusfestivalid oligi tõeline viiulimuusikapidu. Solistide nimekirjas oli kuulsa viiuldaja poeg Igor ois trahv Luis trahvi õpilased, paljude konkursside laureaadid Wither, Pikaalsem roosafain, Miroslav Ruussin. Muuhulgas esimesel mälestusfestivalil kanti ette ka Beethoveni kolmik kontsert klaverile, viiulile ja tšellole. Esinejateks olid Igor, tema abikaasa, pianist Natalja särtsalova ja Oistrahhide perekonna kauaaegne sõber, nimekas tšellist Mihhail hoomitser. Ja sestpeale tiputigi vahel Pärnu muusikafestivali Sid üldse nimetama uistwachi festivalid. Eks võistrahvali muidugi võluv inimene inimesena tõesti võluv ja temaga suhelda oli äärmiselt meeldiv. Ta oli väga lihtne, üleüldse mitte pingutatud. Ja tal oli suur autoriteet ja nii ja väga paljud viiuldajad käisid Pärnus puhkamas ja nii oli ka neid näiteks pikkaisenid. Nii oli neid ka üpris lihtne saada esinema. Pikkaiseni puhul kõlbaks öelda ka seda, et tema on üks neist, mitte just paljudest, kes peale geenoa konkursi võitmist sai mängida paganiini viiulil. Ja teine uss tradi mälestusfestival oli viie aasta pärast, see on 1983. aastal ja minu mälu kohaselt oli see oma meeleolult üks suurejoonelise ma ei tea. Ja pidulikumat sündmusi Pärnu muusikafestivalide ajaloos üleüldse juba nimetatute kõrval esinesid veel. Liana isakaatse, kellest heli randla rääkis, kes oli tõesti väga kaasakiskuv muusikuna ja isiksusena ka tema korraldas ega sotsid festivale ja, ja Pärnu järgi oli siis soodsi teine koht, kus sois trahhi mälestuskontsert ja tema ümmarguste sünniaastapäevadel tihti. Ja selle seda festivali kõike kontserte, kommenteeris kunstiteaduste kandidaat Moskvast Victor-Joseph soovitš. Ja see oli tõesti väga huvitav ja väga nii silmaringi avardav ja mul on meeles, üks õhtu nendest ei olnud üldse kontsertõhtu, see oli ois trahvi, mälestusõhtu, see oli Pärnu raekoja saalis, mis algas kell kaheksa õhtul ja lõppes peale südaööd ja rahvas seisis püsti ukse juures, meenutajad olid muidugi tema perekonnaliikmed, tema õpilased ja siis muuhulgas ka Eri Klas kes kuna klasside perekond trahvidega läbi käis, see oli tõesti huvitav ja haarav nagu üks, üks muusikaajaloo niisugune illustreeritud peadega. No selle festivali tegi tollel ajal erilises ka see, et festivalil oli sõitnud Tihhon Remmikov. Fennikuv nähtavasti kavaizzakide perekonnatuttav ja esi ja kontsertitel esitati ka tema loomingut. Jama, klaverikontserti mängis ta ise. No see muidugi tekitas erilise elamuse tema kohalolek ja, ja seda festivali eriti laialt siis ka valgusteid. Võib-olla tuleks nimetada triinikovel, tol ajal Nõukogude Liidu heliloojate liidu esimees ja, ja kaua aastaid olnud, see oli muidugi sündmus, nii et ka meie, meie heliloojate liidu esindus oli kohal ja palju nimekaid inimesi siis vabariigist, kes festivali kontsertidest osa võtsid ja see andis erilise värvingu sellele festivalile. Ja sellel festivalil esines siis ka juba isaga koos. Siis Taavi Dostrahhi pojapoeg Valeri Oyster eska hiljem meil on esinenud juba küllalt küpse kunstnikuna. Ja kolmas mälestusfestival oli 1988. aastal, kus oli ka kaastegev jällegi sondetskise orkester. Olek aga on juba nimetatud viiuldajad. Vahepealsed aastad polnud muidugi tühjad ja tähtsündmusi oli teisigi mulle endale meenuks Viktor Tretjakovi esinemised. Ja kui kolmel korral festivalidel esitati Sibeliuse viiulikontserti, siis üks haaravamaid oli minu jaoks selle esitus liitor, Tretjakovi ja tuleb ette Sibeliuse oma eluajal on kuskil kirjutanud, ütelnud, et kahjuks tollel ajal ei ei leidnud ta niisugust interpreedi, kes põhjal ei oleks suutnud tema kontserdi avada, siis ma saalis mõtlesin, mitu korda, oi kui nüüd Sibelius seda kuuleks. Elleri viiulikontserti muuseas esitas hitlerlik haisev eesti muusikat esitasid nad ka eriti pikk, ainsana oli väga aldis sellele lemmikovi viiulikontserti, muidugi teisel mälestusfestivalil esid spikkaisen praamsi NSV Liidu riikliku kammerorkestri esinemine Viktor Tretjakovi orgudes. Sester sees oli muidugi suursündmus tõesti ja paaril korral esitati kõik esitada ka suurvorme. Ma ütlen, püüti esitada, kuna selleks lihtsalt sobiv koht Pärnus puudub aga siiski Cyrillus Kreegi reekviemi esitati ERSO ja raadio segakooriga. Ja siis oli väga huvitav Beethoveni fantaasia klaverile, koorile, orkestrile. Pianisti olevik, tõrjeresco ja rammi poistekoor oli kaastegev, aga muidugi neid oli väga paha teha, kuna ega Pärnu teatri lava niisugust suurt seltskonda hästi ei mahuta. Ja nüüd tahakski öelda tulla selle küsimuse juurde. Kuidas oli siis lugu Eesti muusika esitamisega, no mina tahaksin öelda nõndaviisi, et ega kõigi nende säravate tähtede ja sissetoodud sära kõrval see eesti muusika ei jäänud sugugi tagaplaanile, vastupidi selle nende kontsertide kaudu, millele võib-olla esimesel korral selle väljastpoolt tulnud kuulaja tõi mõni nimekas täht väljas poolt. Nende kaudu aga läks nende kõruga eesti muusika interpretatsioon. Ja ma arvan just selle festivali najal väga paljud moskvalased ja leningradlased viisid viisid Kaasa küllalt kõrgeid hinnanguid, eriti eesti kammermuusikute kohta, näib mulle niimoodi. Me võime siin ju lugeda üles pea kõik Eesti tuntumad kollektiivid ja interpreedid, kes Pärnu muusikafestivalidel esinesid algame siis hir soostusid dirigente, juba nimetati Hortus Musicus ramm. Tõnu Kaljuste koor, see oli üks kooralisid noor ja Tõnu Kaljuste oli noor ja ma mäletan seda kontserti, kus saal oli hiirvaikne ja see oli üks niisugune kord, kus vahetevahel tuli kontserdi lõpul ka midagi öelda. Tänada ja lilleanda oli niisugune tunne, nüüd ei sobi, nüüd ei kõlba lihtsalt rikkuda ühegi proosa-lise lausega seda õhkkonda, mis saalis tekkis. Räägime siin niisugustest lauljatest nagu Tiit Kuusik, Margarita Voites, Anu Kaal, Hendrik Krumm, Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett, Kalle Randalu, Peep Lassmann, Valdur Roots ja meie kammeransamblid, kes tõesti, kui nii proosaliste väljendit võib kasutada, tegid väga tublit tööd. Festivalidel esitati loomulikult eesti autorite teoseid, eriti kammermuusikat ja laule agaga Räätsa, Dambergi ja Tubina sümfooniaid. Ja viimastel festivalidel, kus kahel korral esitati Tubinit, on mul meeles, et saalis oli juba väga palju väliseestlasi ja need olid vaimustatud. Sest me teame ju Tubinat ja teame, et ta on suurepärane heliloojaga. Orkestri esituses ei ole ju võimalikuks saanud kuulata teda. Ja muidugi need teosed leidsid ka moskvalast Leningradist poolt väga kõrge, väga kõrge hinnangu. Ja kui me nüüd lauljatest nägime sisuga sobiv nüüd pöörduda valve sinu poole, sa oled ju ka ise laulja. Millised muljed sinule? Tänud ja, ja kui tohib küsida, siis kas sa saaksid ka võrrelda meie eesti lauljaid nendega, kes tulid Moskvast, Leningradist, Kiievist ja neil oli terve rida? Jah, Tauts ja need olid nii suurepärased, aga mina veni lauljate puhtas on üksikuid, kes mulle meeldivad, aga üldiselt mõjulisel skooslutist vaimustas, nendel on sees. Noh, ütleme nii, see maailmas kõige enam hinnatud Itaalia kool, see on niuksed, sirgemad hääled ei, oli nisukesi värinaid ega pudinaid seal sees, aga nendel on see omane ja siis kapressivad ka sageli veel tugevalt ja ja, ja siis minul ei ole lihtsalt vastu. Kui ma rääkisin Ograssovast, siis muidugi obrassova klass klass oma lass ja kahtlemata festivali vokalistide hulgaski tähtede üks tippjagama jagaksin mingil moel küll sinu arvamust milles vokalistidest soolokontserdid olid peamiselt raekoja saalis ja teatavasti meie raekoja on hea akustikaga saal ja siis on nagu parem kisub, kisub ka hääle välja ja ma panin tähele just suure teatri solistide puhul, kes muidugi harjunud on ju väga suure ruumiga. Neile meeldis muidugi akustika, Nad panid viimase välja, mul on meeles ka üks Ukraina pass kes laulis peaaegu kogu kontserti olles üks, ma ei hakka nimesid nimetama, üks suure teatri solist. Koloratuur, sopran, kes tegi sedasama sattudes vaimustusse, sattunud vaimustusse sellest akustikast, mis võttis hääle välja. Esiotsa oli ju päris põnev, ma istusin, kui see pass laulis tagareas ja siis olid käetoega tooli seal. Ja siis see tooline käed värisesid, kui see pass laulis. Esiotsa noh, ütleme seal paar laulai täitsa põnev ja mõtlesid, oi milline hääl. Ja siis kontserdi lõpuks olid nii väsinud sellest, et ei tahtnud enam kuulata. Täpselt sama oli näiteks kolaratuur sopranit küllalt nimekas laulja, kes pärast küsis vaimustunult, kuidas oli, küll oli siin hea laulda, jäätmete tema meeleolu rikkuda, muidugi kõik kiitsime, aga see oli vaev kõrvadele ja kui seal astusid üles meie lauljad Tiit Kuusik või Margarita Voites või Anu Kaal siis ma pean ütlema, et niisugust sisemist laulu kultuuritunde tundsin mina rohkem seal ja ma pean ka ütlema, et et meie eesti lauljad küll ei pidanud häbenema Nende sisse surunud lauljate kõrval ja sama peaks ütlema meie kammermuusika kohta suurepärast kontserti oli ja need läksid ka publikule hästi heliloomingust kõnelda, siis muide festivalil esitati ka Pärnu helilooja Artur oritame loomingut. Nimelt 73. aastal juhatas Neeme Järvi tema poeemi koiduvalgel heli käest tahaks küsida, kas koiduvalgel oli tema konservatooriumi. Tema noored. Nüüd mitukümmend aastat hiljem linnaorkestriga kevadel esitasime sellesama teose uuesti ja vahepeal on ta soiku jäänud. Üks oli nendest tema lõputöö, nagu mul tuleb ette 1981. aastal, Peeter Lilje juhatas fantaasiat noorusmaalt. See oli siis Artur, ütleme, 80. sünnipäeva puhul. Ja see ei olnud mitte kummardus lihtsalt kohalikule heliloojale ja, ja Pärnule olevaid Neeme Järvi tõesti tunnetes, nagu ma tean, Artur, üritame muusikaväärtusi ja sedasama, sellesama oli säterlyljega puhta. Minule meeldis festivalil. Selle poolest, et Meie siin Väikelinna väikses linnas ja vot siis oli võimalus ennast arvita, ühesõnaga kuulamise teel, nii palju, kui see võimalik on ja kui sa natuke oled õppinud, eks siis ikka arendab ka. Aga ma pean ütlema, et käsi. Pärnu publikut oli ju suhteliselt siiski tähi, sest enamasti olid ju kõik need kaugelt rohkem kui seda ei õpilased ja tuttavad ja sugulased, uid, taevakene ja kas huvitajad ise, nii et meil oleks pidanud otse torma masina kontsertidele. Aga mingipärast me väga ei tormanud, meil ei olnud lihtsalt nagu hiir haridust selleks jäänud sellest lõpmata kahju, sest oli ta nii võrratud. Kõik. Ma usun ka, et pärnakate jaoks oli selle festivali väärtus just seeni. De najal, kes ju peamiselt täitsid saale, sai ka see osa Pärnu publikust, kelle jaoks üksnes ei oleks saanud niisugust festivali korraldada, said ka nemad sellest suurest muusikast osa ja ma pean ütlema, et ikkagi festivali teises pooles juba pärnaka ei, ta hakkas üha rohkem ja rohkem ilmuma kontserdisaalidesse. Kusjuures muidugi kammermuusika kammerkontserdid, kelle vähe ma saan üldse niisugune erinevus ja kindlasti ja tõepoolest koju kätte tulid ikkagi Beethoveni, Rahmaninovi, torshadki, Haydni, Sibeliuse, Ramsi, Mozarti, Tšaikovski ja paljude teiste sümfooniad tulid Beethoveni, Haydni, Sibeliuse, Bachi, Mozarti, Ellerifennikovi, Brahmsi ja nii edasi ja edasi viiulikontserti klaverikontserdid mida tõepoolest nüüd peab siis ehk raadio vahendusel või noh, nüüd on juba juba teised võimalused kodus kuulamiseks siis otsima. Ja eks siis oligi nii 1988 samas ja siis ka selles seerias viimane võistleja mälestusfestival 1000 1989 oli ühe mehe festival, muidugi teiste kaastegevuse oli nimelt tšellokunstniku Mihhail hoomitseri festival, kes pani ise kava kokku ja, ja kutsus ka endale des interpreet. Lase mängima, ta oli vahepeal Soomes käinud. Helsingis nimelt muusikapedagoogina töötamas ja siis plangeski 1990. aastal nii-öelda ees viie Pärnu muusikafestivali ees. See oli siis toimub siis viimane festival, mis lõppes Nõukogude Ameerika sümfooniaorkestri esinemisega, mis oli tõesti väga kena, väga kena kontsert, andis suuri lootusi edaspidiseks, aga siis hakkasid teised poliitilised mängud, mis olid huvitavamad. Jaga rahalised võimalused siiski tõusid. Nii et nüüd me peame vaatama Pärnu muusikafestivalile tagasi kui minevikule kuid siiski ei, ei kaotaks optimismi. Ehk tulevik toob ka jälle uusi võimalusi, ma mõtlen siis, kui üha rohkem tuleb siia rahakaid puhkajaid sisse. Muidugi üks tingimus nähtavasti on, et Pärnusse siiski peab tekkima niisugune kontsertlava kuhu saaks korralikult ka sümfooniaorkestri paigutada.