Oli no ei hästi. Ega ei. Meie esivanematel ei olnud raadiot, nad laulsid ise. Eesti rahvaluulekogudes on säilinud ligi 400000 rahvale laulu. Meie esivanemad elasid lauldes ja mis neil oligi teha pikkadel pimedatel õhtutel sest polnud veel televiisor, eidki kustuma vaata metsikut roosi. Ja mis oligi meie vanematel kaugetel esivanematel targemat teha kui laulda. Pikkadel teooriapäevadel. Raadio kaks, mis teeb elu mõnusaks. Aga kui jääks äkki pimedaks, televiisor ja kui vaikiks äkki raadio kui lõppeksid, võõramaised, muinaslood ja laulud. Kui paljud neist Is oskaksid elada lauldes, nii nagu meie ammused esivanemad, kelle vaimuvara Me imetleme muuseumis ja kontserdil. Meie esivanemad laulsid end rahvaks ammu enne esimest laulupidu. Aga siis olid nad alles maarahvas, kes koosnes kihelkondade kildudest ja maakondadest ühed setud, teised võrokesed, kolmandad mulgid ja nii edasi. Eestlasteks said meie esivanemad Johann Voldemar Janseni ajalehes Eesti Postimees ning Eesti esimesel üldlaulupeol mille 1869. aastal korraldas samuti Johann Voldemar Jannsen mitte ainult Eesti esimese ajakirjanikke, vaid ka vilunud kooliõpetaja Ta kirjutas ka sõnad paatiuse laulule. Meie maa, mille üks esimesi ettekandeid oli selsamal esimesel laulupeol. Meie hümn ja meie rahva eneseteadvus on täpselt sama vana kui meie laulupeod. Meenutamegi täna mõnd kildu esimesele laule Rubio tagamaadest ja päevadest võttes abiks Tartu ülikooli rahvaluuleprofessori Matthias Johann Eiseni mälestused postipapa Jannseni ajalehe artikli kirjanik Juhan Jaiki meenutused Võrumaad suuru puhkpilliorkestri Tartus käigust katkeid tollal kolmekümneaastase gümnaasiumi õpetaja Jakob Hurda kuulsast vihmas peetud laulupeokõnest ja katkendi Tiina Tuvikese Torontos ilmunud romaanist Emajõe ööbik. Kadunud kujudele annavad hääle Vanemuise teatri näitlejad Helend Peep, Lembit Eelmäe ansander ja Merle Jääger. Laulu- ja mänguseltsi Vanemuine asutas Johann Voldemar Jannsen 1865. aastal just selleks või selle tagamõttega, et selle seltsi abil korraldada laulupidu. Eeskuju tulid kahtlemata pärit Saksamaalt ja Šveitsist. Nõnda kirjutas Pärnu Postimees 1858. aastal. See on üheksa aastat enne eestlaste suur pidu küllalt kadedalt Zürichis peetud vägevust laulupeost, mis läinud nii suuresti paneb kõrvad kinni ühtekokku laulist Zürichis. 4000 sakslast. Ja postipapa kirjutab. Mu meel läheb haledaks ja haigeks, kui selle peale mõtlen, kui vaene asi meie maal laulu poolest on. Saksaharidusega Jansen ei pidanud regilaulu millekski ja ei tea, kui palju tema seda päris rahvalaulud tegelikult kuuliski. Igatahes teadis papa Jansen hästi, milline õudne kassikontsert oli tol ajal Eesti talupoegade kirikulaul. Tollal tuli ju igal pühapäeval käia kirikus. Nii nagu järgmisel sajandil käidi parteikoosolekul juurutati võõrast laulu kuulekalt kaasa. Jannsen kirjutas nii, et kirikus juurutasid talupojad omal viisil, nii et igas kirikus lauldi ise viisi või koguni mõnes paigas iga kirikuline ise viisi. Ka kõik köstrit kõõrutasid ilmurelitaja ilma nootideta. Alles 1800 kolmekümnendail aastail hakkasid Lõuna-Eesti kirikutesse tasakesi ilmuma orelid. Samal ajal hakati moodustama vähenõudlikke rahva koore kirikuteenistuse kaunistamiseks. Suur osa oli täita kuul meistritel, kes lõpetasid Valgas tegutsenud jaanist Cimze Õpetajate seminari. Ja kujutlege, kuidas töötasid need koorid. Näiteks Adaverekoori harjutused toimusid suitsutares suitsuvingus, mis pikapeale halvas koorijuhataja ja kooliõpetaja Mihkel Karu silmanägemist, nii et ta ei saanudki enam koori juhatada. Kui postipapa Jansen hõikas välja laulupeokutse, kas teie arvate, et rahvas üle Eesti ummisjalu kokku jooksis? Kaugel sellest. Esiteks oli pikk maa tulla. Jutus polnud tollal veel raudteejaama ega raudtee rööpadki. Tallinna Peterburi raudtee talles ehitati Tapa-Tartu liin valmis 1876. aastal, nii et kolm aastat enne teist laulupidu. Teiseks rahvas polnud laulupeo mõttest mitte kõikjal vaimustuses ka seetõttu et tal oli laulu mürgitus ja laulumürgitus. Seda selgitabki Tartu Ülikooli auväärne rahvaluule professor Matthias Johann Eisen oma mälestustes. Katkendi loeb, mitte vähem auväärne. Vanemuise vanameister Helend Peep. Küsisin isalt, miks Vigalasega ümbruskonnas laulukoori isa andis varsti seletuse. Mitme puhu loe katsunud laulukoori asutada, rääkinud noorte meestega noorte naisterahvastega, laulukoori asutamise pärast. Aga tagajärjeta. Nad Moigasid mulle vastasid, eks oleme ju laulukoolis küllalt käinud ja paremini küllalt laulnud kooli alaliste laulupidudel. Need laulukesed on meid nii ära tüüdanud, et meil tahe puudub veel kooris laulda. Niisugused lauljate vastused on ajanud nurja kõik mu laulukoori asutamise katsed. Oletan, et see põhjus ei maksa üksi Vigalas, vaid ka Vigala ümbruses. Laul vajutas, kool oli küll nagu pitsati pääle andes sellele nägu laulukooli ja alalise laulupeo ilme. Koolilapsed asusid esmaspäeva hommikust laupäeval lõunani koolimajas. Koolis tõusti üles kella viie ja poole kuue vahel pesti ennast. Siis tuli hommikune palve ühendatud lauluga ja pärast palvet lauluharjutus. Poolteist kuni kaks tundi lauldi ühtesoodu mingisugust lauluraamatu laulu. Niipea kui salm lõpes, alustati jälle otsast, nii kogu aeg kella kaheksa paiku momendi hommikust sööma. Igaüks tõi sahvrist leivakoti välja mõniga piimaklaasi ja istuti lauda sööma. Enne söömist lauldi lauluraamatust, salm söögilaulu, söödi ja lõpuks jälle salm. Pärast söömist pühkisid õpilased tuba. Siis algasid kell üheksatunnid. Need kestsid kella üheni. Seks ajaks oli lõunamääratud jälle Tuudia leivakotid välja. Mingisugust sooja sööki ei olnud, ka mitte sooja vett. Kuid enne söömist jälle Sööma laulusalm ja niisama pärast söömist kelle paha kahe paiku instite tundi. Kõik ikka samas toas. Kell neli lõppesid tunnid, õpilased läksid veerand tunniks õue ja asusid tagasi tulles jälle laulma sama lauluraamatu laulu, millest hommikulgi laudid. Lauldi umbes kella poole kaheksa kuni kaheksani siis ohtus sööma, söömine muidugi niisama lauluga nagu eelmised. Koolis oli umbes 60 õpilast, kõik istusid lauldes pinkidel, näod kesktoa poole pöördud. Umbes kella üheksa paiku mindi magama. Niisugused kava, järget, jaod sätti koolis iga päev kogu nädal, välja arvatud kesknädala õhtu, laupäev lõpp, pes. Õpetus kell üks. Enne lõppu harjutati laupäev veel tund aega kolme häälelist koorilaulu. Viimasedki kuulusid suuremalt jaolt vaimulikude hulka. Aga mõni ilmalik kellelegi armu näiteks laula, laula, sukene. Hommikuti ja õhtuti harjutate tavalisest ühehäälelise koraale. Laulude õpetamiseks tarvitas mõisa kas viiulit või harmoonium. Koorilaulu laulmise ajal seketi õpilased ringis ümbel harmoonium. Arvesse võttes igapäevast 50 kuuetunnilist laulmist võime ütelda, et kool võis täie õigusega valla kooli nime asemel laulukooli nime kanda. Alaline laulmine koolis esines nagu permanentsed laulupeona ja kooliõpilased ise tõsistena laulu lastena. Ei ole ime, kui alaline laulmine. Ära tüütas, palju noori. Ega nad täiskasvanutena enam tahtnud kokku tulla. Laulukooriks. Sakslaste laulupeod Saksamaal ja baltisakslaste omad Tallinnas õhutasid sakslaste rahvustunnet. Ka Janseni laulupeo kava oli mõeldud rahvustunde õhutamiseks ainult eestlastes baltisaksa mõisnike leega basturitele. Polnud see kindlasti meeltmööda. Seepärast tegi Johann Voldemar Jannsen üks tark ja kaval mees, nagu tuli kummarduse Vene keisrile Aleksander esimesele kes 50 aasta eest 1819 oli vabastanud Liivimaa talupojad pärisorjusest. Tõsi küll, see ilma maata vabadus ei erinenud orjapõlvest just väga palju. Aga vabaduse algus oli see ikkagi. Ka meie praeguse vabariigi kauge algus. Tol ajal oli Tartu laulupeo pidamiseks vaja saada Vene keisri siseministrilt endalt. Ja et see luba kergemini tuleks, pühendas Jansen laulupeo Vene keisri poolt Liivimaal pärisorjuse kaotamise 50.-le juubelile. Nii et päris algusest peale on Eesti laulupidudel eesti asja Vene riigilippude ja juubelitel laetud. Ja siis nagu nüüdki küsisid mõned, mis meie sest kasu saame, mis kõhutäit vabaduse juubelipidu annab. Ja papa Jansen vastas neile küsijatele Eesti Postimehes, nõnda et seda tänagi võiks üle kuulata. Katkendi esitab vanemuistlane Lembit Eelmäe. On meil asja juubelipüha pidada ehk mitte. Mõned kostavad selle peale ei, teised mis põhjuse peal andvad mõlemad oma vastust. Kui keegi ei ehk jah, ütleb, siis peab ometi teadma, miks pärast ta seda teeb. Nüüd on aga ehk meie küll sagedaste, sest oleme kõnelenud meie rahva seas veel niisugusi küllalt, kes mitte ei tunne ega mõista, mis on vabadus ehk vabaduse mälestus. Kui see mites ehk jooke ei ole. Mitme inimese mõtted ei ulata leivaviilukas ega soolavakast veel mitte palju kaugemale. Niisugustele ei ole mingi asi meelepärast, kusjuures kõht ja pea mitte täis ei saa. Ja kui võimalik ilma hinnata nende igapäine jutt on siis ka, mis kõhutäit vabaduse juubelipidu annab? Seal ei anta midagi ilma hinnata. Niisugused pead ei või siis ka juubeli pidust midagi mõista ega seda kiita. Nüüd tuleb veel sinna juure, et aeg, kallis ja leib ka siin on, mis neile otsekui õigust näitab, andvad nõnda rääkida. Iga mees teab ju, et nemad seda järel mõeldud kurjuse pärast ei tee vaid kasina silma valguse ehk hädapärast, mis neil kallil ajal käes on. Leivamure seda ei hakka keegi salgama, on hirmus mure, ei kurna mitte üksi ihurammu, vaid ka vaimujõudu, et inimene iga punast kopikud raisuks paneb, mis teised välja andvad ja mitte tema abiks ei pruugi. On ta vaesuse sees, siis arvab kõik teised otsekui oma võlglased olevad, kes enne muud ei tohi mõtelda, kui tema avitatud saanud. Niisuguse hädalistele võib siis rahva juubelipidu, kusjuures ka mõni kopik ära kulub. Muidugi nagu jumala kartmata raiskamine olla. Meil on väga tarvis Vabaduse tänupidu pidada ja seda õnnistud aega üheskoos mäletada. Mil õnnis keiser Aleksander esimene meid vabaks tegi ja inimeste kirja üles pani. Meie ei ole enam asjade sekka arvatud, mis oma loaga ostetakse ja müüakse. Meil on omal kohal ka keisrialama ja riigi kodanikuõigus. Saad nagu meie vanemate vanemad aga meid ei seo keegi enam kirvevarre saha käsipuu kivi kangi külge kinni. Meie võime kõigeks selleks ka saada, mis teised saavad niisama targaks, rikkaks vabaks, kui jõud ja mõistus kannab. Ja meil ei peaks mitte selle mälestuseks asja olema kokku tulla ühest suust jumalat ja keisrit tänama. Mis oleksime meie siis 50 aasta sees õppinud, kui mitte sedagi? Mitte väärdei, oleksime meie 50 aastat vabaduses elada, kui keegi meitest veel ei mõistaks, kui suure tänuväärt asi vabadus on. Meil on küll parema elu korra poole veel nii mõni hea samme astuda, enne kui muid oma seisuse rahvast taga saame. Aga mis meie hulgas selle poolest käidud on, seda on üksi vabaduse ajal käidud. Nõnda kui kõige muu rahva edasi astumine ka nende vabadusepäevast saadik esmalt on alganud. Kas nüüd mõistlikum hulk vabaks saanud eesti rahvast pidi ütlema? Ei ole tarvis? Meie ei tea ega pea omast vabadusest midagi. Seda ei ole nemad mitte teinud, see ei oleks ka mitte tõsi olnud vaid peale 50 kihelkonda ise veel mitmed üksikud kohad on 800 laulja suuga kostnud. Meie tuleme. Keegi ei sunni neid, kui nende oma süda, mis ära tunneb, et neil suurt asja on jumala ja keisrile oma 50 aastase priiuse eest hulgani kui rahvas tänu Anda kitsikust ja keeldust on palju, aasta vaene töö, kibe, aeg lühike. Aga nemad on sellegipärast ütelnud. Meie tulene. Ja nad tulid 47 laulukoori, 822 lauljat, 56 pillimeest. Kirjanik Juhan Jaik kirjeldab, kuidas tulid Tartusse suuru pasunamehed Võrumaalt. Suuru pasunakoor oli isegi poolteist aastat vanem, kui kuulus Laekvereorkester. Katkendi esitab. Estra kaasus teele kahel kahe hobuseplaanvankri, millel kokku istunud 12 peategelast mõisa poolt antud kaasa õlled, viinad ja nädala toidumoon. Peale selle olid kaasas paruni soovituskirjad kõigisse teeäärsesse mõisadesse iga vajaduse puhuks. Esimene peatus tehti Võru turul, kus pandi pillid hüüdma. Mängiti peale ja see tõmmanud palju linnarahvast kokku sest muusikahelid olid tookord harulduseks isegi väikelinnades. Järgmised peatused muusikaga peetud Põlva ja Kambja kiriku ees kuhu pillihääled lähedusest rahvast kui tõmmanud, vaatama ja kuulama, kuidas Moose kandid Tartu laulupeole sõidavad. Nii polnud sõitmine mitte tavaline linna poole pühkimine, vaid omamoodi propagandasõit, et ka maakohtades laulupeo elevust luua. Pasunakoori oli esimesel laulupeol kokku neli ja. Vanad pilliveteranid meenutasid uhkusega, kuidas neid Jannsen ise vastu võtnud ja kuidas nad ka Janseni pool kodus käinud kah Koidula olid nad näinud ja mul on veel kõrvus, kuidas vana Hans Hain seda kokkupuutumist või nägemist iseloomustas. Küldu, Koidula illus, imemine tuu perast vast ime lauluki omani, ilusa. Ja ööl enne suurt laulupäeva nii testid, vanad pillimehed maganud Tartu linn väga rahutut und. Sest oodata oli ju hommikune äratusmäng kirikutornidest varajasel tunnil mida püriel Jahant värk pühapäeva hommikul kergesti võib maha magada. Ja kuid sooru pillimehi varasel hommikutunnil viidud läbi linna Jaani kiriku poole sest neile oli antud au mängida üles just südalinn olnud kõikide majade aknad, pillihäältele juba avatud ning valvavaid inimesi istunud, akendel kiriku ümbruses olnud aga juba küllalt rahvast püstijalu unest äratamist ootamas. Ja kui meie siis panime oma pillidele vägevad toonid sisse, rääkisid mehed neid aegu meenutades, siis olid ühekorraga, aga kõik aknad on rahvast täis ja rahvas hakkas kiriku juurde kokku jooksma, et kuulda meie mängul lähedalt ja näha ka pillimehi, endidki. Äratus, lauludeks olnud, ärgake, nii, vahid hüüdvad ja kõik taevad, laulvad ja vististi veel mõni laul. Kiitus. Seda olid mehed Tartusse saanud vist väga ohtrasti, sest omavahel rääkides tuletasid nad uhkusega meele, kuidas ikka see või teine suur tegelane või mõisnik tulnud juure raputanud pillimeeste kätt kiitnud ja tänanud. Ja eks me ikka mängisime ka nii hästi, et paremini enam ei saa. Meie parun isegi ütles seda, lisasid mehed enda usu kõvendamiseks ja kahtluste peletamiseks sekka. Tagasisõit laulupeolt olnud hoopis ilmanikum. Peatuti jällegi kirikute juures ja lasti pasunadel kõlada. Kuid peale selle olid mehed kutsutud mitme mõisa omaniku poole oma kunsti näitama. Käidudki mitmes mõisas sees, oma repertuaari esitamas. Seepärast olnud kõikides teeäärsetes kõrtsides priisöömine joomine, kus siis ka tartus peol ta käinud inimesed laulupeost maiku ja aimu said. Kaugelt suurem osa rahvast kuulis esimest korda vaskpillide mängu, millest siis ka tulnud, et lapsed asuna hääldes nii ehmatanud, et harilikult jooksu pistnud vanemad inimesed kahvatunud näost ja põbistanud põlvi. Ja kelle hobused olnud kartlikud sõitnud ka ettevaatuse pärast minema. Niiviisi valgusosake suurest laulupeost üsna aeglaselt Tartust Võru poole. Võrus endas oli laulupeolisi juba oodatud ja kui kiriku ees hakkas kostma tagasi jõudnud pillimeeste mäng jooksnud pool linn kokku. Teiste hulgas tulnud ka lauluisa Kreutzwald Ki laulupeouudiseid ja muljeid kuulama. Kuulsin seda räägitavat, kuid Kreutzwald oma kirjas Koidula-le ei maini pillimehi laulupeo uudistetoojana. Võimalik, et mehed momendil ei vastanud lauluisa karskusnõuetele. Meie esimest üldlaulupidu on kirjeldanud ka Tiina tulikene oma Torontos ilmunud romaanis Emajõe ööbik, mis räägib Lydia Koidula elust. Katkendeid laulupeo peatükist loeb vanemuistlane Merle Jääger. Tähtsa päeva hommikul helises Tartu pühalikkust viisist. Mitmed pasunakoorid täitsid esimest ülesannet, pidustused tseremoonias. Tartu kirikutornidest kõlas kaunis mäng issanda kiituseks, et selline päev tema armust sai osaks ööhämarusest valgust nägema kavale rahvale. Ärgake nii vahid hüüdvad. Jansenite perekond tõuseb täies koosseisus juba enne koidu varajast kiirt. Pärast hommikusööki hakatakse minema, et koguneda rongkäiguks. Liidia noor hing väriseb ärevuses, kui rahvamurd koguneb kuulama kooride laulu ja pidukõnesid. Sest varsti hakkab õhk mürisemas sütitavatest hõõguvate sõnadest. Vene hümn lauldakse kombe kohaselt korralikult ametlikult maha. Nüüd alles tunneb rahvas, kuis algab tõeline elevus. See nagu ärkaks Johann Voldemar Janseni uljast käe ning taktikepitõusust nakatades lauljate ridu reast reani. Postipapa Jansen laulupeo pea ja üldjuht mustas piduülikonnas luniselt valge rinnaesine nagu pääsukese põu seisab oma vendade-õdede kaaseestlaste ees Igasta ergast liigutusest taktikepiga tuleb kutse oma inimeste südameteni kutse tulla kokku hoida ühte, saada suuremaks ning tugevamaks. Liidia hing on peaaegu kinni vaadeldes armsa isa tillukest kuju suure koori ees. Nõnda lämmatav on arm ja rõõm. Tundub nagu sulaks ta sinna lauljate vahele. Ja ta asemel ei jääks vaid hõõguv leek. Või on nägemus tingitud päikese säravast kujutelmasta sisemuses. Liiga eredalt ergast. Lidia pilgutab oma pikki ripsmeid. Ta ei taha pisaraid, sootuks mitte, aga nad kipuvad esile. Lauljate suus vahelduvad kirikute kuraalid sakslaste poolt loodud laulupeoks tõlgitud lauludega millistest rüütelkond ja kadakasakslased kohe tuttavlikku viisid ära tunnevad. Nad on siis väga ergade tulised kinnitama hüüete ja käte plaksutamisega. Esitatu neile õlidega meeldis. Kuna venelased suuremalt jaolt neil puhkudel tuimade nägudega kingivad. Vähesed kiiduavaldused üksikutele koraalidele erilist tähelepanu ja kuuma meeleavaldust külaliste ridadesse toob loomulikult saksa meeskoori esinemine. Vene Bristavaga haigutab laia punase suuga. Tal pole muusikalist kõrvani, pealegi sallida sakslasi short vazmi oleks veel, et Volga-Volga kuulasin ameti au pärast sakslaste vidinat. Et mehed säärast naiselikku õrna häält teevad, on lausa häbiks meessoole. Kakturaki raputab ta karvast habeme, tuusti palavusest, higi piiskadega kaetud nina juurika all. Aga sakslased on ju üks väga veider rahvas, sisegi eestlased, nende kõrvalt tugevam sort. Mu isamaa on minu arm. Suurelt ja puhtalt heliseb Liidia laul meeste ridadest. Su valu südames mul keeb sunn, rõõm mind rõõmsaks teeb mu isamaa. Kuidas Liidia praegu tunneb iga laulus oma elavat õiget oma rinnas, ühes nende paljude meestega ühes vaikses ordusse vajunud kuulajatega. Mu isamaa on minu arm, ei teda, jäta maa. Ja peaks 100 surma ma seepärast surema. Pühalikult kõlab see sadades suudest nagu rahva ühisvanne liidia sõnad leegitsevad seal ülal ühes viisi looja Kunileidiga, nagu igaveseks põlema süüdatud tungal. Su linnud, und laulavad. Mu põrmust lilli õitsetad mu isamaa. Viivuks valitseb vaikus siis hakkab rahvas hüüdma ja maruliselt plaksutama. Laulan neid haaranud Liidia esimene laul. Esimene suur armu avaldus oma maale. Ta on sõlminud lapsepõlveunistus sideme elu pikaks armastuseks ruuduseks. Suurima meeleavalduse osaliseks saab Liidja teine laul. Juba siis, kui taktikepp tõuseb laulu tugevate sõnade alguseks läbib inimhulki vaimustuskahin. Liigutuse pisarad helgivad paljude laugi kee krobeliste tuultes parkunud nägudega talupojad elust kalginäoliseks muutunud mõisaorjad ei häbene silmanurka kogunevat vee viiska. Eriline helendus süttib nende tume täis hirmu, pimedaid südameis. Koidu viirg, hele õnnetõotav, julge nagu ühe noore neiu julge luule. Liivia nime hüütakse. Ta kuuleb seda lauljate ridadest. Võib-olla oli see kujutlus siis kuulata, Ta hüüdeid juba rahva seast. Nüüd teab ta, aeg peab end laulusõnade loojana näitama. Rahvas tänab teda armastuse eest maa vastu, mille põlised juured ning südamed ukse on nemad ise. Ta kuuleb, hõiskeid ja tohutu innovatsioon hõlmab Liidjat, kui ta seal pisarat valgel säädelmann Kunileidi ja oma isa vahel seisab. Olles nagu kindel osa suurest laulumetsast. Võimsate innovatsioonidega posti papale, sääbelmann Kunileidile lõpeb eestlaste esimene laulupidu. Liidia, näed kõike nagu läbi virvenduse. Nii tugevasti on ta veel laulu mõju all. Ja nüüd köidab teda liikuma hakkava rahva seast aru naiste värvikirev ilu. Nad on nagu lilleõied aasadelt, kust nad tulnud. Minu rahvas, ütleb Liidja soojalt, märkamata mitmeid enda poole tunglevaid, tuttavaid pidutsema, pidutsema, pidutsema, hõiskavad noored. Vanemuises tantsitakse kindlasti laed ja põrandad paigalt. Tartu valge südameid varastava suveöö ja äsjase ilupeo laulupeo rõõmust. Suvehämarus täis meelitusi täis öö kannikeste lõhnu täis, kummalisi ei tea kuhu kutsuvaid igatsusi. See noorust nakatav öö paned vere kuumalt hõõguma, et tahaks nagu enesest ära tahaks leida suurt õnne ja armastust. Liidjat valdab kergepööritus ja vargne argus kõigi agarate temast huvitatud Uljaste noorte meeste ees. Temas avaldub tunne, teisiti hõõgub täna oma rahvast hõõgub oma rahvale. Noored Janseni lõbutsevad Nende papal oli täna hiiglaslik päev. Rõkkab rahva marulistest kiiduavaldustest Kõnisev pidulikest kõnedest nii omade kui võõraste suudest. Päev täis eestlaste vaimuvalguse õiget liiki, mis kandub laiali ümberkaudsete asunike ning isegi põhjaeestiasukate hulka. Nendeni, kes kauguste tõttu polnud võimelised osa saama. Esimese üldlaulupeokontserdid toimusid kahes kohas toomeorus, kus praegu on tenniseväljakud tenniseväljakud, mis nagu kirjutab laulutaat, Gustav Ernesaks on neelanud rohkesti riikliku akadeemilise meeskooripallipoiste higi. 100 aastat hiljem. Ja teine kontserdikoht oli saksa linnakodanike seltsi resurssi pargis Narva mäel. Praeguse Peetri kiriku vastas seal, kus nüüd on avatud esimese laulupeo mälestusmärk. Seal pidas peo teisel päeval kõne. Jakob Hurt. 100. vihma ja poodiumil seisvad koorid olid katnud end siniste vihmavarjudega. Jakob Hurt pidi üle karjuma vihma Bladinaste tuulest, kui teda kuulati hoolega ja lõpus tänati tormilise aplausiga. Hurda kolm juhtmõtet esitab Fansander. Kolm asja näitavad, mul väga soovitavad ja tarvilised olevat. Mulle on nemad pää asjad, mis tähele panemata ei tohi jääda, kui eesti rahvas edasi tahab saada ja mõnesugused vead peavad paranema. Esiteks on väga soovida, et meel ja mõistus ka üleüldise tulu peale mõtelda ja selle heaks tööd teha. Ja kulu kanda, meie seas veel palju enam kasvaks. Selle poolest olen mina pea igas paigas suurt puudust leidnud ja iga terane vaim ja armastaja süda saab minu tunnistus tõeks arvama. On midagi üleüldist ettevõtmist, kas valla kihelkonna, maakonna ehk kõige eesti rahva heaks siis on suurem hulk nõupidajatest eramist asja vasta vähem. Poolt suurem hulk küsib ikka veel, mis saab mulle sest kasu. Andku jumal seda meelt ja mõistust meile tulevasel ajal rohkeste, las tema meil kõigil ära tunda, et kui üleüldine rahva lugu Elo ja olu parema korra peale tõuseb, sest ka viimati igale üksikule inimesele omajagu head ja rõõmu tuleb on keha terve, siis kosuvad ka üksikud liikmed hästi. Mina mõtted on need, ükski eestlane, kes vaest Talora vaseisusest lahkub ehk koolitamise läbi kõrgemale tõuseb, ei pea ega tohi sellepärast omast rahvast lahkuma. Eesti mees jäägu eesti meheks igas ametis, igas seisuses maal või linnas. Eesti vänd, stsena, kirikuõpetaja või kooliõpetaja kaup s või käsitöötegija tohter või mõni muu tark köster või koolmeister, maamõõtja või vallavalitseja. Jää ustavaks Eesti rap valiikmeks, jaga temaga õnne ja õnnetust. Rõõmu ja kurb Dust. Mõra nojaa, magusat püüa jõudumööda ja tema edasisaamiseks teha, siis oled aus ees kõikide ees ja oled sa teinud, mis õige perepoja. Kohus oli seise saaga järele tulev sugu unustama. Sind tänu ja au ka nimetada. Kolmandaks kolmandaks tuleb väga soovida, et Eesti rahvale ka suuremaid koolisid elas sünniks kui meie kihelkonna ja külakoolid on kas või üksainus esiotsa. Et see klemm Eesti koolide eest muretsege ühe suurema eesti kooli eest siis saab meie vabadusele tõsine kasu ja tugisee on mu viimine sõna eesti vennad. Tartusse eestlaste esimesele üldlaulupeole oli tulnud 844 koorilauljat ja 56 pillimängijat üle Eesti. Nii palju inimesi elab muide umbes kahes üheksakorruselises majas. Neid kuulas 15000 inimest. Sama palju oli tollal Tartus elanikke, kellest enamus, sakslased. Eelmisel suvel oli olnud suur põud ja talvel oli tuntud mitmel pool Eestimaal ehtsat nälga. Mõne aasta eest oli Eestit laastanud düsenteeria ja koolera. Elu oli raske. Ei olnud tollal kuskilt saadast nikersi šokolaadi ega tulnud talukaevudest kokakoolat. Paljud tulla tahtjad ei saanud sõita, sest veoloomi läks sel ajal tarvis sõnnikuveoks. Kehvem rahvas tuli Tartusse jalgsi mõnede Vastseliina, st mõned koguni 200 versta kauguselt. Ja selleks, et tulla, olid kallil kevadkülvi ajal hoolsasti harjutatud. Nii kirjutab Eesti Postimees. Päev otsa kirvevars adra käsipuu ehk sõnnikuhark ja õhtul noodiraamat käes. Kui mitte laulda, siis ometi ikka jälle läbi vaadata ja katsuda. Tuli aga laupäeva õhtu ehk pühapäev kätte, oh sa kallis aeg, siis olid koolijuhataja juures kuus ja nagu vaenlased oma pidulaulude kallal. Pärast on töö tunnistanud, et nende vahvus ja vaev. Mitte ilmaasjata ei ole olnud. Selle saate tegid Vanemuise näitlejad Helend Peep, Lembit Eelmäe, ansanderia Merle Jääger kaasautor ja konsultant, filoloog Külli Laugaste helidramaturg Silja Vahuri ja Tõnu Peets. Aga alguse sai kõik Johann Voldemar Janseni Hilt.