Ei saanud Arved Haug seppa küll sai piltlikult öeldes heliselt sündi, sarved, haug praeguse Eesti kuumas kohas Viimsis viiendal novembril 1922. aastal. Õppis siin ja seal kogus oskusi ja teadmisi nagu usin mesilane. Valmis nagu hea konjak tund tunnilt päev-päevalt kuu-kuult, aasta-aastalt. Laulud tulid alles keskeas. 1937 kuni 38 õppis Arved Haug Tallinna konservatooriumis August Stockmanni juures vabakuulajana orelit. 1947 kuni 1952 Tallinna muusikakool Juhan Kaljas pooliku klarneti plass ja seni Siimanni lauluklass. 1963. aastal lõpetas heliloojate liidu juures noorte algate heliloojate seminari. Juhendajateks olid seal Edgar Arro ja Boris Kõrvepraktikat, tuli aga rohkem. Sõja ajal oli korpuse ansambli juht. Perastada mängis mitmel pool Tallinna klubides ja restoranides. Aastatel 1952 kuni 1961 laulis Arved Haug Eesti raadio segakooris. Pärast seda, kuni 80.-te keskpaigani oli seotud filharmoonia tuntud kollektiividega laine vana Toomas Erdja. Ja 60.-test kuni elu viimaste päevadeni valmisid laulud, milledest paljud jäävad, elame üle ja läbi aastate. Tänu anne haugi ette võtlikkusele ja toetajatele eesotsas härra Urmas Arumäega ja ka Eesti raadiole esitatakse homme Sakala keskuse lühtrisaalis CD ja kassetiarved haugi laulude valikust. Siinkohal tänu Silvi Vraidi le Ivo linnale Vello Orumetsale, Margus Kappelile, Ain ja Ivo Vartsule Raivo Tafenau-le kes salvestasid ka arved, haugi viimaste aastate loomingut. Järgnev saatetund ongi arvaid, haugi ja tema laulude päralt. Põlvini. Nii. Põhja ma ei, need. Unistusi au ilma. Jooke ja nii hotelli, sest buss Magab siin kaugeid valmis. Panna, sest koos olla ja vee all ja sammuri takerduda. Ma nägin, mis silma siis Ei suutnud see kuigi mulle on Vaid siis alles eks leidis. Kui mägikärbet ei vaadatud ja Üksainus väravas viib kuid koju tagasi too miljon. Olukorra ja nii ta ei olnud samamoodi. Reet Haug, kui sa mõtled tagasi lapsepõlvega sisa tutistaska vahel sind. See on niisugune kahe otsaga jutt, ühest küljest olin mina isa lemmiklaps, seda teavad kõik ja vahest ema isa küll pisut mures, sellepärast et nagu minul pöörata rohkem tähelepanu, teisest küljest, kui minu noorem õde sai hakkama mingi tempoga, siis karistada sain just nimelt mina, sest ma olin vanema, pidin vastutama, nii et sain, küll ikka sain. Ja ma olen, ütleme tegelikult, et paps oli, oli väga karm, väga karm, üldse elu. Kuidas öelda kogemuste tõdede õpetamisel, ma ei, ma ei unusta iial, kuidas ta õpetas mind noa ja kahvliga sööma võttes kaasa restorani, kus ta töötas, mitte õhtul, küll aga päeval, eks ole, lõunat sööma ja vaat siis ma pidin õppima noa-kahvliga sööma. Ma pidin käituma korralikult, ma pidin olema viisakas, et selles mõttes mina olen, selle kooli saavad juba rohkem kui õde. Ema-isa olid mõlemad muusikaga seotud kumbelli laulu laulis. Ema ikka laulis ja isa käis palju ringi, nii nagu kogu elu käis palju ringi, nii et ega teda palju kodus küll ei olnud ja lapsepõlv möödus tegelikult sellel ajal, kui paks oli noh, sõna otseses mõttes kõrtsu, muusika, vurtsu pillimees, et siis ta oli palju õhtuti ära ja ikka ema. Ainult oleks pidanud õpetama sind ka saksofoni mängivad peal, eks ole, kus oleks osanud praegu saksofoni mängida. No õnneks on maailmaski nii vähe naissaksofonist, et et ma seda poe võib-olla natuke rohkem põen seda, et oleks võinud palju rohkem rõhuda selle peale, et mõlemad lapsed oleksid võinud õppida lapsest peale muusikat millalgi klaver kodus ja ja me õppisime ikkagi nii palju, kui me ise leppisime, niipalju kui ta meile ise õpetas, mitte klaveriõpetajaga galati piller kodus küll. See teie maja ja tuba, korter oli muusikat iga päev teist. Ja oli küll, oli küll ja, ja ma ütlen, et lapsel on väga palju, mälestus on just nimelt muusikaga seotud ja ma tundsin kõiki neid neid, vanu pillimehi, kes meid on manalateed juba kruusi Elmarit ja kõik nad olid noh, nagu isa sõbrad ja palju, kui ma olen alati meenutanud näiteks ka seda, et kui siis tol ajal minu vanemad oma sõpradega kukkusid pidulaua taga, siis alati lauldi alati mängiti pilli, kellele korts kaasas oli, seal hoiti ja ja naissood ja, ja, ja veelgi vanemad mehed häguselt oma meeles, nad alati laulsid ja, ja pidutsesid, vot niimoodi nagu peab pidu pidama, tänaval seda enam ei ole, tegelikult ja samas ka kodus oli muusika võib-olla ei olnud riistasid, millega nii palju kuulata, tol ajal. Aga isa mängis palju klaveril, nagu ta kirjutas lugusid. Muusikat just ja sünnipäevadeks veel on mul väga hästi meeles näiteks üks veljo, tema isa, mõlemad laulsid koos raadiusega kooris jaa, absoluutselt kõikidel sünnipäevadel. Kell 12 öösel oli nii kena komme siin Jüri varistajaga oli sellel. Kui tulid siis üks väljavalitud seltskond ukse taha meile siin Endla tänavale ja laulsid üles, see on ka tegelikult märk muusikast iseenesest, eks ole. Et nad olid just nimelt üles laulma tolleaegne komme, mis oli ka minu ema isa nagu sõprade ringis, täpselt sama moodi, et ma tean, et siis tuli seal keegi keskele, volli sünnipäev tuli või, või, või, või kellegi teise, siis nad võtsid oma kamba kokku pill kaasa. Ilmselt oli see akordion, millega mindi ukse talault üles, siis väike pidu ja nii edasi. No mida sina isale sünnipäevaks laulsid olles isa lemmiklaps, oleme me elus väga palju kakelnud, selle tõttu ma olen, ma olen jonnakas nagu isagi olnud. Me oleme väga sarnast, ei saa väga läbi elu läinud, mina ei ole temaga Abibanud ka mitte minu käest. Me oleme tramiianninuti vahel üldsegi mitte läbi saanud, seetõttu võib-olla paljudel kordadel jäid need kingid nagu andmata, et selles mõttes ka muusikalises mõttes, aga siis, kui ta kirjutama hakkas tegelikult, siis siis noh, ma ei ole küll ühestki laulust ära öelnud, seal oleks kõige suurem enda enda jaoks oli muidugi see tornikell, mida ta aga ise armastasime, mille ta tegelikult siis kirjutas juba oma lapselapsele, Robertile kirjutas siis selle. Selle tornikella loob vaatamata kõigele, et me teed, paljud lahku läksid just tänu sellele, et me oleme nii sarnased, nyyd kaklesime üksteisega tänu sellele ometi tegelikult südamest, aga meid väga armastas ja võitis ja, ja tihti vanaduspäevil ikka tulija vot siis nagu teed tagasi ja ja, ja palju see siis räägitud ka palju rääkimata natuke kahjuks küll. Eks laulud räägi enese eest. Laulude maailm on ometi nii erinev ja laulud on eripalgelist, aga kui sa nüüd mõtled tema loomingu peale, milline laul sinule südamesse kõige rohkem läheb? Tema meloodia. Sama vaikuse see hüljatud talud on see lugu, millest me kõik oleme alati rääkinud, see noh, teades tema lapsed, oleme ka tegelikult, et ta sealt mererannast pärit on, vanaisa, vanaema sealtpoolt see on võib-olla kõige enam, aga samas tegelikult teisest küljest kui inimesed, ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, minu käest küsitakse väga palju, kust mina võtan energia elurõõmu ja nii edasi edasi, kui ma hakkan praegu mõtlema selle peale, siis paps, nii nagu mina teda kutsun, paps oli äärmiselt elurõõmus inimene, tegelikult. Talle alati see keep smiling ja vot nendest teistest lauludest, mida ma nüüd ei nimeta, võib-olla usklik sepajutustest, kuni milleni kõnnib mannekeen, nendes kõikides on just seda niisugust positiivset energiat ja elurõõmu, nii et et tegelikult, ega ta kirjutas ju küllalt vähe. Aga, aga need laulud on terve, Ridamisena jäänud kõik, tegelikult see meie muusika Lukaga jah, üllatud talud on võib-olla see, mis on kõige enam nagu ütleme igale inimesele hinge läinud. Ja see on sul huvitav, õige mõttet tõesti, ta oli väga optimistlik, aga samas ta kandiski oma valu ja see leiust. Taludes ei rääkinud ega teha ainult niisugune, ta tuli nüüd kurtma kellegile või ta isegi varem hilisematel aastatel kui täiskasvanud ja ega ta siis ka ei tulnud. Hans Hindpere, sina oled arved Augiga kõigepealt kokku puutunud, kui pillimees, interpreet. 56. või 57. aastal, kui ma mängisin Pirita restoranis, mis oli tol ajal niisugune küllalt popp koht, mängisin pooleks Uno Naissoo ja Peter Saul iga ja ja mängisime Illaalsusel ja Aleksander Räpov mängis seal ja ja Uno Loop laulis ükskord üks hooaeg ja, ja Arved Haug mängis meil tenor saksi ja laulis ka küll mitte palju. Ja mis see mõte on tagantjärgi, et oleks võinud palju rohkem laulda, ta tal oli ikka oma parame. Täitsa omapärane niisugune lähenemine laulu, aga Arvi ürgselt musikaalne, väga puhas, ilusti fraseerides laua. Samas, ega ta nüüd eriti palju seda kompositsiooni õppinud ei olnud, nii et see, mis tuli, tuli nagu elu käigus ja töö käigus ja käeprooviga. Ega ta niiskust puhast heliloojale vastavat koolitust ei saanud ja seda rohkem mind nüüd hiljem Arviga olnud koos pani imestama see, et ta hakkas üha rohkem oma vanemast peast ja huvi tuttavalt hakkas kirjutama, aga tema esimesed asjad, mis ta kirjutas, on ikka täitsa meie Eesti niiskuse laulu kullafondi läinud. Võib-olla see aeg, kui ta oli laines ja reisis, siis me nägime vähem. No vaat inimese elus on ikka nii. Oled nagu nooremas põlves palju koos, siis on nagu tööd ja tegemisi palju, aga vanemast peast hiljem me saame tihti kokku, kasvõi nii, et tema tuli minu sünnipäevale või mina tema sünnipäevale või või vahest niisama. Kuja meenutasime ilusaid aegu, ta oli vahest ka väga äkilise ütlemisega, tähendab ta kui leidis, et on õigus töödelda, siis ta ütles, ta ei hoidnud tagasi, ta oli väga sirgjooneline omas olekus, oma Sütlemises. Ja enamasti need olid õieti öeldud tema poolt. Ta oli ikka üks vahva sell. Ma usun, et meeskvartett klasterasma loob haug on kuldsete tähtedega kirjutajad Me levimuusika ajalukku Kalju Terasmaa, on sul meeles, millal esimest korda kvarteti üles astuda? See oli, see oli üks võistluskontsert tõenäoliselt 60 endal aastal. Ja seal me laulsime, relski lipsid, Heli Lääts oli solist ja meie olime nii nagu fooniks taga. See oli esimene kokkusaamine. Aga sellest siis hakkas see asi juba nii tõsisemaks minema ja paistis, et et nagu sobis ja siis hakkasime ikkagi tööd tegema, sest ega ma arvit sain ka just alles siis nii-öelda noh siis ma sain teda tundma. Ega ma teda varem eriti ei teadnud, aga noh, tema oli väga juba kogenud selle žanri muusikamees ja millal Arved Haug tõi oma esimese laulukvartetile? Noh, see oli ka päris kohe see oli vist ka 61. aastal juba, kui need lauluvõistlused olid foos ja ja tema tema kirjutas. Üks oli vist ju hõissa pulmad ja, ja sepa jutustes ja ta kirjutas sellist muusikat, mis nagu rahvale läks ja peale selle arvestust, aga ka sellega, et noh, et kvartett oli tol ajal nagu just nii tulime. Ja ta ise ka seal laulis, et me ikka saime nendega ikka alati etteotsa. Arvi mängis saksofoni. Päris toredasti. No meie niisugune noh, kuidas nägu oligi, selles, et me mängisime ka kõik nagu pilli ka ikka sealjuures alati kui vähegi võimalik. Ja, ja näiteks kas või noh, üks esimesi lugusid, mis sind raadios lindistasime, oli, oli romantika ja ma tean, et sellega oli poleemika, sest nagu ikka öeldi, et oi, nad ikka ei ole lauljad ja, ja me tegimegi selle lindi ja siis öeldi, et oi, no et las nad ikka veel harjutavad ja, aga noh, meie oma arust oli see täiesti meie lagime nagu paremini ei suutnud ja hoidsime seda linki, ma hoidsin oma käes ja siis paari kuu pärast andsin uuesti, siis öeldi, et teine asi, et nii ja selles samas romantika Arvi mängis mängis saksofoni niisuguse vaheosa seal ja ta mängis nii mõnusalt sedaviisi. Räägi kaasa. Ja ka. Seal oli 35 aastat tagasi, te olite kõik noored ja ilusad, aga samas arveritest kõige vanem. Kas ta käitus ka, kui? Eakam inimene, ta oli kena kena mees ja ega ta siis sugugi päris vanem ei paistnud olevat ja ja ei, ta sugugi mitte ei kuskil, ei surunud ennast mitte kuskil peale, võib-olla kui ta oma lugusid, et ta siis arvas, et siin, nii või naa, aga põhimõtteliselt olime me täiesti võrdväärselt. Arvestamata sellest, noh, kas üks on liiga noor või on tükk maad vanem, niiet. Me kuulasime teineteist ja arvestasime arvamusi ja ja ega kunagi selles mõttes nagu mingisugust probleemi ei olnud, et oi, sa oled nii või sa oled. Kui sa oled niisiis, siis ta proovis seda kohe parandada või kui minule öeldi, et, et noh, et vot, see ei ole, see ei ole päris hea, siis ma kohe võtsin, panin seda kõrva taha, püüdsin seda teha nii et et meil kõigil see oleks vastuvõetav. Ja üks asi, mis kindlasti teid kõiki nelja ühendas peale muusika ja pillimängu, see oli niisugune optimism ja nali ja rõõmus meel. Nojaa, ei Arvi oli väga-väga niisugune mõnus seltskonnakaaslane. No, ega ma temaga palju mingisugused niuksed ring reisu ei teinud, no olime Moskvas korra ja noh, see oli paar päeva, ütleme näiteks siis meil oli ka neljakesi omaette tuba ja igaüks oli omas toanurgas ja siis me laulsime niimoodi neljahäälselt. Harjutasime aga, aga üks ringreis tõesti siiski oli mööda Eestimaad. See oli siis, kui una juba läks ära ja me jäime kolmekesi meid oli trio. Tähendab, arvjueerija mina. Ja seal olid noh, niisugused lood nagu nagu hoid kirjutas, kuidas see oli maa peale Saaremaa peal käind, ega saare naiste, mis talise, kangust näind. Ja, ja siis oli veel kolmekesi me laulsime, olid sügisesed kirjad, ma ei tea, kas sa mäletad, see oli raadiosse, see käis nii, et see lint nähtavasti kulus lõpuks ära, see võeti maha, kuna ta, kuna ta enam ei vastanud tehnilisele nende parameetritele Ja ma mäletan, et üks ring, see oli Saaremaal, aga samal ajal me käisime, olime ka kuskil seal. Kuidas nüüd öeldakse Ida-Virumaal või. Ja meie selline punkt olime, ise valisime oma ööbimise kohaks Toila. See oli seal, kus oli ka oru loss, eks ole, ja ja seal oli, see oli suvine aeg ja, ja me tegime päeval mängisime palli, käisime meres ja naabertalu oli seal veel üks vana talu vahvanduslik vanahärral, kes rääkis, kuidas vanasti riigipea seal elas ja tema juures käis saunas ja ka meie tegime tema juures sauna ja mul on veel mõned filmid sellest järgi kitsas filmile. No ja siis ma mäletan, et seal oru loss oli maha pole seda polnud, aga seal kõrval oli üks nihuke kivihoone ja me seal tahtsime lihtsalt olla, olgugi et seal oli küllalt raske, kellelgi oli sünnipäev. No midagi seal ei olnud, ei olnud seal söögi nõusi ega midagi ja siis oli üks pingpongi laud, mõeldakse, Jüril oli sünnipäev ja vedasime seal lahti. Laansoo ansambel oli kõiki, meid oli seal kümme-viisteist inimest ja olin seal ümber pingpongilaua ja siis noh, mis seal ikka šampuseid tegime, aga šampuseklaasi polnud, siis oli üks niisugune niisugune lüpsikali lasime sampusse sinna sisse. No ja siis me olime seal ja ma tean, et Arvival ühes laua otsas ja ma ei tea, kas teises laua otsas, tema käes oli parajasti šampuse lüpsik ja või ämber. Või see ütles teisest lauast, viska šampust ka sellel midagi, Arvi viskas šampuse, lendas üle üle selle pingpongi laua püüdis kinni. Kõik läks nii muuseas edasi, niuksed niuksed, Mauruse naljad olid aga, aga see oli väga mõnusalt kõik tehtud, nii et ta oli. Ta oli niisugune tore seltskonna. Kuidas kambajõmm oli ta küll. Merepeol ta seal. Meremehemerede tassida seal on vaba päeva. Kaldale ja seda siis ta loodab, et naine seisab ja teda ootab. Naine kaldapealne meest ootab, naine peab meremees õllega. Laupäeval Las ükski test, ma ju ta merre Ellecos ioni pealgi, tüdrooki, kaari ja rinnas ja peas rea peal põle kul lõket, tule ott on pehme ja ja sees. Point ongi. Kaldale süda pole rahul. Käivad seal meri, sõdur, kes pahur mees vahib kõõrdi kauges seismises saarlasi võtab võime kaldal kadakaid ja naised. Ootas kasvas, harutas, seda suudab kanda. Laevale lisanaise jätab. Merimees merele hüüa süda sees, ta loodab, et naine seisab. Oota. Naine peab, kas ta peale meremeest ootama, naine peab peremees ööl ta ju nutma laulma. Mingitest ma ju merre jälle koos. Pioneer pealgi, droogaa kaare ja BMW linna siia pea. Päär ja kalda peal põle lõkete kott bet lei apaatia sees sulevaldkondi petme, kuiv. 60.-te aastate keskelt kuni 80.-te keskpaigani oli Arved Haug seotud filharmoonia ka ja oli koostöös selliste tuntud ansamblitega nagu laineala Toomas Hirv ja lõpuks oli ka administratiivselt Vello Orumets. Sina oled temaga kokku puutunud kahes ansamblis Laine Sercis. Külma sõjaväelastega. Oli temas ka seda ülemuslikust, hoia Dowskazecovid ansamblitega, öeldaks kõvassikat ohjedes kuhjatakse. Samas olid need ansamblit selliseks katselaboriks, sest me teame, et esimesed laulud tulid tal 60.-te algul, nii et ta sai teie peal heas mõttes eksperimenteerida. Noh ja muid üks esimesi laule üldse Harbi lauludest läkski. Väike lauluke oli minu minu esituses tähendab minu repertuaarist nagu esimene laulmisse hakkas kõlama üleliidulises raadios. Nii et see üks kuuendik maakerast on läbi sõidetud koos temaga No samas ansambli kunstiline juht pidi vastutama ka repertuaari eest. On sul meeles, oli ka mõnikord pahandusi? Ei laulnud nagu neid õigeid laule või? Noh, ikka oli, aga siis me hakkasime põlema. Nõukogude autor pidi olema 75 protsenti vähemalt aga noh, ja ega kõik eesti laule jaksa ära laulda, sest me panime ikka näiteks kunagi Maril konkursil Vilniuses tuli heli löödamuschiyulastri minu juurde, küsis, et, et villa, et. Ega te ometi raha tagasi küsinud? Kuidas ta proove tegi? Proovitategi? Ikka Toscanaalselt noh ikka nii põhjalikult, et väga agaralt ja teised georkestratsioone. Vahel ta tellis isegi noh, ansamblis kui palju meid oli, tähendab nii. Instrumentaalkoosseis oli. Sa oled samuti tema laule õige palju laulnud jäi ta sinu esitusega rahule. Jah, ma arvan, et ega ta muidu ei oleks mulle oma laule nii palju kirjutanud ka? Jaa. Mõned laulud on ikka väga populaarsed, näiteks. Huvitav on see, et kui kõnnib mannekeen, on noored ikka on küsinud, kui ma lähen kusagile sellele, et kas mannekeeni laula või et plaadi peale ei ole, või tabelit ma kavatsen mannekeeni laulda, siis jaanuaris Kui ta tore kuulda, samas sa laulsid ka nüüd mitmed uued meloodiad. Ja siis ja nüüd on täitsa täitsa huvitavad laulud ja ilusate noh nagu nagu Arvil ikka olid, kõik laulud olid meloodilised, kõiki, iga iga laul oli kuidagi noh lihtsalt. Ühelt poolt kerge meloodiaga, samas oli harmoonia kusagil tal jälle äkki kusagil muutunud, nii et ei saanud nüüd aru, mis või kuidas ta oli planeerinud seda, aga põhimineri seentele meloodiliselt laulud, kõik. Ja samas oli näha, et ta nagu oli iga lauludes ikka otsinud seda nagu pillimehed ütlevad, ivaks. Ja oli ka, need olid toredad, aastatest olid küll konfliktseid olukordi nagu ei, ei tekkinud. Ja tähendab laine esimene koosseis, räägin jällegi sellest, et me olime niivõrd sõbrad omavahel et väga paljud saladused, mis olid ansamblis, et isegi Arvysay diad hoopis aastate pärast hiljem. See kõik, mis omavahel meil toimus või juhtus. Kui sa nüid mõttes tahaksid korrata mõnda toredat kontserti või õhtu, milline see oleks, mis sa oled koos arvad audiga teinud kas siis laines? Seitsme Erfias muidugi ma laulsin rohkem tema laule, sellepärast. Ta kirjutas neid hästi palju ja rohkem, no vot tarvileri ikka nagu see mereteema oli, oli ikka südames rohkem ja aga samas jälle mõte, laulud olid ka tal väga huvitavad. Ja näiteks nüüd, kui ma laulsin, siis tema mõtiskluse Keegi. Kolutarve. Eeldab viima agaavi. Uni. Äärmusse? Ei. Ole tüli. Me. Istume rangi. Tähendab. Ta annab. Viima ka. Uni. Äärmus. Needki, eks. Randu. Siin ma. Siin. Ella nei. Teedki. Ootustele. Randu. Arved haugil oli mingi nõrkus saarte vastu, ta käis suveti Saaremaal Hiiumaal ja tegi ka koostööd ise tegevuslastega Kärla inimestele kirjutas ta paar laulumängu. Vaata vaher, sina olid nagu selle süžeeliini paika panija või peenemalt öeldes Libretist. Kuidas sulle tundus? Oli arvet emotsionaalne inimene, ratsionaalne inimene. Kui nüüd hästi peenelt mõtlema hakata, siis võib-olla mõlemad poolused olid temas olemas. Emotsionaalne oli pealtnäha kogu aeg peal, aga tagantjärgi mõtlema hakates tal oli see raatio alge ka pidevalt olemas. Noh, tegi oma plaane, mida ta viisko pidevalt ellu, eks ole, otsis vahendeid selleks, kuidas, kuidas neid ellu saada, viia ja nõnda edasi, nii et pealtnäha ta oli, ta oli emotsionaalne sõbralik kui niisugune semulik lausa ja väga seltsiv kiiresti kontakti leidev, noh näiteks hiidlastega ei ole siiras kontakti kuigi lihtne leida, ehkki pealiskaudselt uid ju saab. Mäletan ühte ööd, kus me kahekesi käisime temaga, Kärdla see oli siis vist kahe opereti vahele kahe laulumängu tegemise vahel rääkisime siis tal oli tulnud välja neljas raamatuke lauludest ja mäletan sinna, ta kirjutas emotsionaalselt ka sisse väga vahvale poisile vapov, aher ja nõnda edasi, noh niukene. Ja, ja see oli kuratlikult ilus öö, kuu paistis niuke Kärdla linna kus ja niuke varasuvine aeg, kus linnud kõik Laksasid ümberringi ja siis me rääkisime paljudest asjadest maailma asjadest, muusikast kuni kuni naisteni ja ja kõik väga siiralt minu meelest. Arvi avanes väga-väga kaunilt ja ja niisugusi kauneid hetki, temaga tuleb päris mitmeid meelde. Esimene asi, esimene suhe, mis meil Arvi kooli, see oli kuskil 80.-te keskel nihuke loominguline suhe. Ta oli iseenda algatusel viisistanud minu neli või viis hiiu murdelist luuletust. Ja noh, need olid kirjutatud ikkagi luuletuste, nagu see ei olnud üldse arvestatud mingi mingi meloodiaga ja siis tema ei muutnud tekstis midagi, vaid Ta sättis meloodia ikkagi teksti järgi või või nii, aga hiljem hiljem tekstis ma tegin muutusi küll niisugusi tema ettepanekul, sellepärast et seal oli meloodia ikkagi olulisem ja ja, ja sageli tulise tekstile kasuks, sellepärast et luule nagu muusikagi vajab ju omad rütmi omanud meloodiad ja, ja niisugune koostöö koostöö oli temaga sujuma. No me teame, et iirlasi on palju kümmet sorti Oh, neid on võib-olla isegi rohkem, aga, aga noh, niimoodi teaduslikul alusel on neid lahterdatud. Jah, ütleme niimoodi. Tosina mis lahtist arved haugi pärast Vaata, kuramus, see on väga raske see sellepärast, et temas on vist igast ühest midagi sees, kui sa hakkad otsima iga hiidlaste kiht, võiks ta kuskilt otsast omaks tunnistada, sest no ütleme, Kärdla inimesed on tuntud nagu kohvilähkrid. Harri oli kohvilauas ju meeldiv inimene ja, ja talle sobis nii, et alates alates kohvilähkriteks, kuni siis odra talgu ootavad olgusteni, sellepärast et sai tehtud turgusid tegusid, mis, mis oli tagantjärgi jälle väga mõnusad. Et ma usun, et temas oli ehk hiiglaslikku midagi täiesti olemas, sest ma kordan veelkord, hiidlased ei oleks teda muidu omaks võtnud, aga Arvi võeti täiesti omaks kõigi nende tegijate poolt ja nüüd peale tema lahkumist ma olen käinud Hiiumaal ja kohtunud inimestega kellel oli Arviga tegemist ja sealt on hoovanud nisu, siirast kahjutunnet ja head mälestust tarvis, nii et teda võeti täiesti nagu oma oma inimeste, ehkki ta oli seal ju episoodiliselt pikemate ja lühemate etappidega. Ja mõned inimesed, kes on mandrilt läinud, elavad seal aastaid ja isa Kiidlasteks. Ivo Linna mõeldes arved haugi peale, kas ta oli väimehe poolt või tütre poolt. Mulle tundus, et oli väimehe poolt, sellepärast et me käisime just viimastel aegadel sagedasti läbima, tegin seal raadio kahes. Ivo leierkasti saadeti üks vahel, nad olid Tiit kõrvitsaga põhiarvajad seal ja siis läks mitte nüüd pahatihti aga üsna sageli läks nii, et Arvi ütles, et kuule, mis sa tänapäeval teed pärast saadet läheks meile, võtaks natuke napsi. Ja me läksime üsna mitu korda ja tegu ei olnud selles mõttes mingisuguse suuremat sorti joomingu, aga see oli just tipsutamise värk ja, ja mulle tundus, et see oli. Selles mõttes oli väga hea. Et siis vanake selleks, et keelepaelad lahti ja mul oli tuline kahju, ootad, sisenenud makki kaasas, sest et ta rääkis neid omaaegseid, et pilli ja pulli lugusid oma noorusest ja ja noh, kuidas ta seal kõikide nendega mängisin valgetega ja täiesti nisugune memo Aarlik. Harilikud istuma sel ajal ja selles mõttes ma arvan, et me saime külastele meie vanus, vahe ikka päris suur, aga aga ta oskas seda seltskonda ise ka kuidagi elevil hoida ja ta oli ilmselt aegadel, mida, millest mina midagi teha. Ta võis olla niisugune seltskonna staar number üks, et tundus, et tal seda vana vana glamuureali sees küllel. Kena oli see, et praegu seal plaat tulemas on. Et tema lesk tuli ja, ja, ja ma laulsin kaks täiest uut laulu ja mulle meeldis küll ja, ja ega tal lood kehvade olnud. Neid sai lauldud ja kuigi selt jäi laulmata kaaslasteks korda näitas tervet suurt portsu noote, mis tal kõik pooleli olid ja, ja mis, ütleme seal kuskil ütlevad haidlejate poolt olid küll lauldud juba päris soojaks, aga nii-öelda lindivariandid olid puudujana. Neid võiks veelgi laulda. Päris hulka tuli laule siis, kui käis lauluvõistlusmehed, meri, maa, siis tema oli ikka väga sagedane autoril võistlusel. Oli jah ja tagasi mõeldes selle võistluse peale maetakse. Üsna kehv on see, et niukseid võistlus enam pole. Sellepärast et olgu seal 100 lugu, millest 10 tükene ja kui kasvõi viis ikkagi sealt midagi tuleb. Ütleks, et ega siis estraadilaul säänest ju paha asi pole seal, sellele laulule on publikut palju ja ja ainult, ütleme noh, kogu aeg moes olev muusika seega kõiki ka ei rahuldanud, vanem generatsioon kuulaks hea meelega niuksed, arved, aulaulukesi. Mulle tundub, et see, tema muusikaline olemus oli ühtne nii laulus pillimänguks kui ka selles heliloomingus. Oli jah ta noh, täpselt nii nagu ta oli, oli ta muusika ja mulle eriti meeldis see, kuidas ta ise laulis. Sedasorti T noh, lauljaid on jube vähe. Ta laulis väga hästi ja ma ei tea, kas kuidas seda nüüd laulmiseks nimetada, ta saab, millised laulmiseks jutustes selle laulu ära, mis ta, mis tal öelda oli kuidagi midagi Pantani moodi või mingi sama liin, et ta võtab sul selle esimesest Atakteriga kraest kinni, sa pead ära kuulama, kas seal üldse pillimeeste, nende pillimeeste, kes laulavad selle niisugune eripära, selles mõttes lauljad on tunduvalt tunduvalt tossu. Vennad püüavad kramplikult oma häält imetleda muutke ja sinna taha see ka sellest, mis ta on kirjutanud sealt pikult palju lauligialisteks. Jah, ja ma arvan, et vaat, mis nüüd välja tuleb. See tuletab paljudele neid vanu vanu aegu ja vanu laule meelde ja, ja noh, ma olen ikka öelnud alati ka seda, no miks mitte nostalgitseda. Lõppude lõpuks näiteks väike lugu arved augu Augei muusikaga läksin leivapoodi, kui ma olin umbes 10 11 aastane ja sõitsin sinna leivapoodi Kuressaares ilma numbrite jalgrattaga, aga siis oli number väga vajalik. Ja kui ma sealt leivapoest välja tulin, siis miilitsa Ivan oli üks niukene miilitsa tegeleda, seal viis mu ratast juba jaoskonda. Ja ma sain selle pärast kohutavalt koos aja, väga palju pahandust oli, aga miilitsajaoskonnas tuli grupist laul ja hõissa pulmad. Ma vihkasin seda lugu mitu aastat. Nüüd oled ära läbi.