25. märts 1949. Mälestus kogu eluks. Mina olin kolm aastat ja üheksa kuud vana ja esimesena tuleb meelde see, kuidas mina ajasin oma kadunud saabast öösel taga sest me elasime siis hurda tänaval, siis ta oli juba Vilde tänav ja, ja see oli väikene kahetoaline korter. Ja minul oli millegipärast küüditamisööl sõjaväelased, tulite sisse, öösel? Anti kaks tundi aega. Kahe tunniga pidi panema oma asjad kokku, Kukk, ohvrid ja võimalikud toidu kraamid ja, ja kõik muu. Ja mina muidugi kuulsin ema käest, et meil tuleb pikk rongisõit, aga mina olen olnud siiamaani, mulle meeldib rongiga sõita ja siis kolmeaastasena, mul oli suur heameel. Neid saab ometi üks pikk sõit sõita ja siis ma olin väga õnnetu, et sellele pikale sõidule ja ma ei saa minna, sest ma ei leia oma teist saabast või? See on esimene asi, aga teine asi oli see, et kaks sõjaväelast, kaks sõdurit pandi istuma ja valvama meediat kuskile ära ei kao ja mul on selgelt meeles, kahe sõdurilüps oli hästi paks ja teine oli hästi peenik. Ja, ja meil siis nendega mingisugune vestlus võib-olla käis, emal käis kogu aeg vestluse ajal ja sõjaväelased pidasid silma peal, et meie kuskil ära ei kaoks, naabrit sinna tuppa ei tuleks. Selliseid detailid. Ja veel on minekust meeles võib-olla see, et kui meid viidi Tartus juba kaubajaama üle jõe siis üks meie tuttav viskas meile ühe singitüki läbi raudtee vaguni akna, see oli loomavagun. Ja tabas täpselt seda aken, nii et me saime selle singi tükikese kätte. See oli üks Me perekonnatuttav, kes tõimele nagu reisi peale. Singitüki, aga sõjaväelased lähemale ei lasknud, kui seal teatud kaugusele, nii et see meie tuttav sõber pidi viskama kaugelt oleks ta siis visanud mööda, oleks me olnud sellest lihatükist ilma. See, mis puudutab seda pakkide viskamist, millest on ka siin kirjades juttu, siis ma mäletan lihtsalt ema jutust niisugust asja, et kunagi sai küsitud, et noh, et mis sa sööki kaasa võtsid, ütles, et nii nagu normaalsel inimesel oli kodus noh, oli 300 grammi vorsti, oli kilo suhkrut ja pool leiba ja nii et tegelikult noh, linnainimene läks naguniisuguste varudega. Nii mäletavad pika tee algust muusikateadlane Mare Põldmäe ja helilooja Alo Põldmäe. Perekond Põldmäe läks suhteliselt õnnelikult. Nad tulid tagasi. Ilma selle perekonnata oleks Eesti kultuurielu märksa vaesem. Kui palju rikkamad me oleksime, kui kõik oleksid tagasi tulnud. Või kui kedagi poleks viidudki? Meie rahvas säilitas hingesideme ka üle Uurali perekondade, Põldmäe ja Laugaste kirjavahetuse on raadiole seadnud Külli Laugaste ja Tõnu Peets. Ammuseid aegu elustavad näitlejad Maila Rästas, Anu lamp, luule Komissarov, Rudolf vallabert, Aarne Üksküla ja Andres Ots. Saate sponsor on Tartu aktsiaselts, kita. Intressi ei aida, trepi seisma, selg ukse poole, vaadeldes ümbritsevaid vanu hooneid, kuhu suletud, nii palju mälestusi ja ka uusi, mis saanud aasta jooksul omaseks. Millised on need siis, kui ta ükskord jälle siia tuleb? On neid üldse veel siis olemas? Aga ta ärkas äkki nagu unest. Kuulmit tabas mingisugune tuttav käeksumine. See oli vana kirjatud kirstu kaas, mille Maretust praegu avas, avas ja pani pulga püsti, vahel, et ta ei langeks kinni. Indrek läks aita, astus kirstu juurde kui solite kirjad tuhmunud ja lihtsaks muutunud. Aga kirstus oli sama lõhn nagu mitmed aastakümned tagasigi. Mis lõhn see on? Küsis Indrek Maretilt. Ma ei tea, vastas Maret. Aga see on juba minu emak röödassaadik, nõnda vist Coya raudrohu lõhn. Ja vaata, Tiina, siin annan ma sulle linase rätiku, mille veel minu ema oma käega kedranud, aspeldanud, käärinud, kudunud ja pleegitatud. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidnud ja teise saad sina nüüd omale. Maretistina aidauksele, kus heledam valgus, et näidata rätikut, millest jutt ja teisi asju, mis takistuste võtma. Nõnda jäi Indrek üksi käeksuva kaanega kirstu juurde millel pidi olema veel vargamäe krõõda aegne lõhn. Indrek polnud seda krõhuta kunagi näinud, sest ta suri enne, kui Indrek sündis. Aga tema nime ja mälestusega puutus ta igal pool kokku, kui ta liikus Vargamäe. Indrekul endal polnud temast mälestusi vaid tema mälestas ainult teiste mälestusi. Temal oli nii-öelda mälestuste mälestus. Ja ehkki tundus talle siinsesto ääres seistes, et kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Kõik ülejäänu on nii tõsine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkond, Ki terve oma elu ja hädadega. Võitluste ja valudega on pisitillukene täpekene mälestuse kõrval. Pesi natukene lõhna kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstu nurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammu kadunud naisest või mehest. See on inimese elu. See on kahe perekonna lugu eestlastele väga rasketel aegadel. Nende tutvus ja surmani kestev sõprus sai alguse kolmekümnendatel aastatel Tartu ülikooli auditooriumites, kus kohtusid neli inimest Eestimaa erinevatest paikadest. Need olid Kerdakink Tartumaalt Alatskivilt Eduard alates 1935.-st aastast, Eduard Laugaste Mulgimaalt karjat nurmest Rudolf Põldmäe Harjumaalt rajal ja Aino Krimm Kadrinast. Huvi eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule vastu tõi need neli inimest õppima Tartu Ülikooli. Sealt püüti omandada võimalikult palju ja põhjalikult, kuid nende nelja kodune majanduslik olukord oli selline, et nad pidid ise oma kroone teenima. Nii nad siis töötasid õppimise kõrvalt vastavalt võimalustele. Eduard Laugaste näiteks töötas Eesti noorsoo karskusliidu sekretärina. See oli aastail 1930 36. Samal ajal võttis ta osa õpetatud Eesti Seltsi, Eesti kirjameeste seltsi, akadeemilise kirjandusühingu ja akadeemilise rahvaluule seltsi tööst. Rudolf Põldmäe oli ametis Eesti Rahva Muuseumis, Eesti rahvaluule arhiivis ja Eesti kirjameeste seltsis. Nad kõik kuulusid ka üliõpilasorganisatsiooni. Veljesto. Ja nende sõprus süvenes ajapikku sedavõrd, et neljast perekonnanimest jäid kaks. Laugaste ja Põldmäe. Aino Undla Põldmäe ja Rudolf Põldmäe olid tuntud kirjandusloolased ja nende lapsed, Jaak Mare ja Alo Põldmäe on samuti avalikkusele tuntud. Jaak oli kirjandusteadlane. Alo on helilooja. Mare on muusikateoreetik. Mina olen Külli Laugaste, Gerda Laugaste oli minu ema ja Eduard Laugaste oli minu isa. Pärast sõda oli ta pikki aastaid Tartu ülikooli rahvaluule professor. Ta suri aastal 1994. Tema paberite seas on hoolikalt hoitud pakk kirju, mida ma juba aastakümneid polnud näinud, aga ma teadsin, et need kirjad on olemas. Nii isa kui ema olid mulle neist rääkinud, rohkem küll. Ema. Oli aegu, mil keegi võõras ei tohtinud neid kirju näha. Nüüd. Ma olen otsustanud anda need kirjandusmuuseumisse. Kultuuriloolist materjali on neis muidugi ka. Taolisi kirju leidub kindlasti veel teisteski Eesti kodudes. Selles vaevu loetavas pliiatsikirjas või teisal laiali valgunud tindiridades on jälg, milles, kes suurest, millele ma praegu õiget nimegi anda. Võib-olla tee oskate seda. Hakati rajama tartus, püsivamat, kodu ja elu näis minevat normaalsetesse rööbastesse. Öeldakse, et inimene kujundab oma saatuse ise. Kuid alati ei lähe kõik nii, nagu kavandatud. Tuli, 40. aasta vapustavad päevad näisid kõik segi paiskavad ka sõjas. Nad ei lasknud end kaua oodata. Selliste suurte muutuste taustal ei sõltunud keegi enam iseenda tahtest ja pidi olema palju selget mõistust, mitte kas see sattuda. Õhkkond muutus ärevaks. Keegi ei osanud arvata, mida homne päev toob. Vanemad ei kõnelnud laste kuuldes kunagi ühiskonnast toimuvast. Vanemate jutust kuuldud üksikud märkused ja lapse vaist aitasid mul tunnetada närvilist õhkkonda ja mõista, et toimumas on midagi enneolematut. Pealegi hirmutasid mind raadiost edasi antavad rindeteated, mida luges tookordne kuulus raadiodiktor. Levitan. Ega ma tookord ei teadnud, et need on rindeteated ja vene keelt ei osanud ma sõnagi. Kuid see iseloomulik ja sugestiivse hääl hirmutas sedavõrd, et taipasin millegi hirmsa toimumist. Ema suutis ära hoida selle, et meie lapsed oleksime surma ja verd näinud. Kuid sagedane pommitamine ulatus meieni küll. Mäletan ka aknast mööda marssivaid pike sakslasi, nöör Firges rivis ning vaevatud ja räbaldunud venelastest sõdalasi, kelle masinad ajasid tossujaturtsusid. Sõjapäevil, kui linnal käisid lahingud, tuli olla ka linnast ära. Kes viis isa sõjakisa tikk-takk? Magus isa, leivakakk. Tikk-takk. Kuhu jäime linalakk? Koolid katsid rõngad, matsid, tikk-takk põllul puudub linnale. Kolmat 100 rukkivak söövad-joovad sõjatoojat. Küllus seal, kus rukkivak tikk-takk kellel peopesas rakk, vaene naine, naine, vaene, tikk-takk, peopesas ainult rk, tikk-takk, silmavesi leivajätk, ah need suured toimunud juured Lapsepõlvest saadud silmavigastus päästis isa küll tegevteenistusest, kuid abitöödele ta võeti siiski. Ta pidi olema linnas abitöödel ja meie emaga katsusime leida ohutut kohta. Ka Rudolf Põldmäe tervislik seisund ei vastanud tegevteenistuse nõuetele. Kui sündmused linnas muutusid rahulikuks, tulime emaga sõjapaos taas Tartusse. Vanemate hoolitsuse ja närvide arvel möödusid sõjaaastat katastroofi kätte. Lähematest omastest keegi kannatada ei saanud. 1009 144. aastal sügisel läksin kooli. Vanemate tegelikust närvikulust ja üle elatud hirmust sain teada tunduvalt hiljem. Järgmisel kevadel kuulutati sõda ametlikult lõppenuks koos võidupäevaga. Asutused hakkasid järk-järgult tööle ja tundus, et ajapikku saab kõik hirmsam mööda ja elu võiks minna normaalsetest rööbastesse. Minu vanemad asusid tööle ülikooli Rudolf Põldmäe kirjandusmuuseumisse. Õpingute ajal tekkinud sõprust toetas 11 sõja ajal ja kestis edasi ka pärast sõda. Käidi vastastikku külas, arutati erialaseid küsimusi, tehti teaduslikke plaane. Lapsed mängisid omavahel. Suhtlemine oli seda lihtsam, et elukohad olid lähestikku. Me kõik elasime Tähtveres Põldmäe Hurda tänavas mee, Jakobsoni tänavas. Meie köögiaknast olid näha tuled, Põldmäe akendes. Kuigi pärast sõda oli elekter tihti ära ja töötada tuli küünlavalgel, oli valgussõprade akendes ikkagi. Sõda oli küll lõppenud, kuid õhkkond jäi endiselt väravaks. Raadiost tuli pidevalt teateid heast elust meie maa kinos näidati Silme õiglast kolhoosikorrast Venemaal. Luna jäski muusika vallutas kogu liidu. Tegelikkus ei vastanud küll sellele, mida kirjutati, räägiti, kuid tuli uskuda ja kaasa rääkida. Kõige möödunuga pidi olema jäädavalt lõpp. Ja õitsev sotsialism tuli ehitada, tähendab kommunismiks. Loosungid olid vägevad. Kuid kõige selle näiliselt ilusa jutu taustal jäi õhkkond ärevaks. Lapsena ei osanud ma esialgu paljut märgata. Mõlemad vanemad olid olemas, see oli ka koolis käisime ka ja kõik tundus esialgu normaalne. Ajapikku hakkasin märkama, et rahu on näiline. Ärevus kestis edasi. Ümberringi toimus midagi, millest laste kuuldes ei kõneldud. Vanemate vestlus oli tihtipeale erutatud, ärev. Sagedasti kuulsin mainitavat vanemate mõne kolleegi kohta, et ta kinni ta on arreteeritud. Nende väljendite tähendus jäi mulle esialgu arusaamatuks ja selgus alles paljuski. 1946. aastal käisin juba teises klassis. Corp Põldmäe juurest tulles küsisin emalt, kus on ja Alo isa. Vastuseks sain, et ta on kauaks ajaks ära sõitnud, kaugele külmale maale täpsemalt kuhu või milleks, seda mulle ei öeldud. Temaga seoses hakkas tihti kõlama kohaminicomi, kus see asus, seda sain teada alles palju hiljem. Tookord tundus mulle see lugu kummaline, miks nende laste isa ära sõitis ja neid koju maha jättis. Kuna minu isa oli kodus. Kas sel ajal temalt ka kirju tuli, seda ma ei tea, igatahes säilinud neid ei ole. Sireenid nüüd Eik, isa surm mööda maad ei käi. See nüüd on ise isa, kes eile orvuks jäi. Ja elulõhn on tuultes ja päikest täis oma õu ja kauged kõma kuuludes, me teame kõu. Kuid siiski sagedasti on liiga pikk. Vean kaasas neetud lasti. See last on minevik. Sett tungib minu, ei teda miski, pea. Maailma vermeis pale, Mil saapa kontsajälg, vaen, vägivald ja valehirm ja surm ja nälg. Ruh viirastuvad kajad maast üles paiskub muld. Ja taevast sajab tundma, rändan jala, raku kesk varemeid ja verb eest püüan minna pakku küll mööda maad, küll merd. Massov sõua sõua on täis Vetum lekkiv paat ja kus ma randa jõuan. Maast. Peagi hakkas juba tuttavatele väljenditele lisanduma uusi mõisteid, näiteks küüditama siberisse saatma. Järjest rohkem sõnapaare lisandus misse, Siber on või kus ta asub, seda ma ei teadnud. Aga meie kodu koridoris seisid valmis pakitud. Mille nad sisaldasid, seda ma tookord ei teadnud. Kummaline tundus mulle ka ema käitumine, eriti öösiti, kui ta iga pidurdava auto krigina peale voodist üles hüppas ja pingsalt kuulatama jäi. Tol korral taga nuttis tihti. Selle põhjuste mulle ei rääkinud. Kõigest sellest sain teada, palju hiljem. Küüditati kõiki, eriti intelligentsi. Kuna nad olid õppinud kodanlikus ülikoolis, sai neid süüdistada kodanliku ideoloogia ületoomises sotsialistlikku korda. Intelligentidele esitati kõige idiootlikumaid süüdistusi. Kuna minu vanemad olid tegelenud õppimisega, polnud osa võtnud proletaarsest liikumisest ega kuulunud kommunistlikku parteisse. Oli neil kirves alati pea kohal. Pealegi ei orienteerunud need kiiresti ümber, et hakata agarasti kaastööd tegema uue riigikorra kasuks. See oli 1949. aastal, olin juba viiendas klassis. Ühel õhtul tuli ema hambaarsti juurest teda ravis professorie, kes võttis vastu ka kodus elas meeligidel tulles oli ema väga erutatud. Nad kõnelesid isaga millestki ja siis läks ema jälle kodunt ära. Alles hiljem sain teada, et professor hiljel olid kusagilt saadud andmed, et Põldmäe perekonda tahetakse sel ööl ära viia ja palunud minna neid hoiatama. Ema läkski. Kui öösi üles ärkasin, seisid mõlemad vanemad köögiakna juures ja kuulsin, kui ema lausus. Ei jõudnud. Mis neist küll saab. Nüüd pole ka neidena. Mõni päev hiljem võttis ema mu kuhugi kaasa, aga ta ei öelnud, kuhu me läheme. Jõudsime Emajõeäärsele raudtee haruteele, kus seisis pikk loomavagunitest koostatud rong, millel olid trellitatud aknad. Vaguniakendest vaatasid välja inimesed ja ümberringi liikus palju rahvast. Mulletuseks vaatas ühest aknast välja ka jaagu ja Alo ema. Ma ei saanud aru, miks ta seal on ja kuhu ta sõidab ja kas Jaak ja Alo ka seal on. Ärasaatjate hulgas oli ka professor Villem Alttoa, kes üritas aknast sisse visata mingit fakti, kuid ebaõnnestunult. Kohe oli püssimees juures ja ütles midagi vene keeles. Sisust ma ei saanud aru, kuid hiljem sain teada, et ta oli lubanud tulistada, kui üritus veelgi kordub. Püssimeest püüti küll ümber veenda, aga ta jäi endale kindlaks. Kui hiljem emalt küsisin, kuhu ja miks nad sõidavad hakkas ema nutma ja vastas, et keegi ei tea, kuhu nad sõidavad ja kui kauaks jagasime üldse enam tagasi tulla. Esialgu jäigi. Heli dokument katkend intervjuust Mare ja Alo Põldmäega. Mida teie vanematele üldse ette heideti? Isal oli põhi süüdistus see, et töötas kirjandusmuuseumis Eesti rahvakirjanik ja kirjandusmuuseumi arhiivis. Ja tema loomulikult kõige esmaseks ülesandeks oli säilitada igasuguseid trükiseid ja juhuslikult Saksa ajal ilmusid saksakeelsed trükised, propagandistlikud trükised ja loomulikult tema, kui arhiivitöötajad pidin säilitama. See oli põhisüüdistus, et tema valmistab ette nende trükiste säilitamisega nii-öelda saksa saksa korra nii-öelda võidulepääs või saksa korra kindlustanud niukene jäme otsene. Otsekohene süüdistas panistab saksa korrajäämist Eestisse. Jäämale heideti ette nõukogudevastast tegevust, milles seisnes. Seda on ema väga kujukalt rääkinud, et tema seisis üsna rahulikult, kui temale loeti ette teie seoses nõukogudevastase tegevusega saadetakse teid nüüd ära. Ja siis ta pilk oli langenud tema kirjutuslauale, ta parasjagu valmistas kandidaadimiinimumi eksamit ja tema vasakul käel kirjutuslaual kõrgusvirn Leninist teoseid ja paremal natuke veel kõrgem virutas Stalini teoseid, ilma milleta ei tulnud muidugi see eksam nagu kõne alla. Ja siis ma ei tea, see on tema kirjeldused korraks selle süüdistuse ettelugeja kes, nagu mina aru sain, naisterahvas selle ettelugeja pilk langes nagu ka nendele arvukatele klassikute teostele ja täna kooliga korraks pakatanud, aga luges siis rahulikult edasi. Edela öeldud millessegi. Gerda Laugaste esimene kiri Siberisse Aino Põldmäele. 30. aprillil 1949. aastal kallid saatsin 27. aprillil mõtlematult tavalise postiga kirja see jõuaga kunagi pärale. Loodan, et praegune jõuab sinna kiiremini. Samal päeval saatsin paki. Aga ma ei teadnud, panna sinna midagi sellist, mida vajate. Sain aru, et see aadressi tarvitse sul olla alatine, ei julgenud seepärast saata sinu kleiti. Mõtlesin, et sa võib-olla kunagi vajaksid noote, aga need ei õnnestunud mul saada. Meie elu käib umbes vanaviisi. Ainult väike tuba on enamasti tühi. Ja üldse on kõik nii hirmsasti tühi, et oleksin praegu parema meelega seal Teie juures. Siiski tahaksin ligemalt teada teie olukorrast, mida vajate esmajoones võib-olla just raha. Kas seda saab saata ja mil viisil peaks olema otstarbekas. Ma ei tea, kas sa said kõik pakid kätte ärasõidul, see tähendab neljast kavatsetust jõudis pärale ainult kaks. Aga see, mis meie viisime sadama, koosnes viiest kuuest eripakist. Toidupakis. Sinu kaastöölise seljakotis olid tema hangitud toidukraam peale leiva ja suhkru, teine kompsoli riietega. Jaama rutasin veel rahaga ning linade ja padjaga. Jäin hiljaks. Ootan sinult põhjalikku kirja su vajaduste kohta. Muide, panin eesti-vene sõnastiku. Kui sul oli endal, siis müü edasi või kui võimalik saada tagasi. Siin on see raamat praegu rariteet vajaksid mingeid raamatuid. Ma ei oska ise midagi valida. Meie kõik tervitame sind ja mõtleme sinule su sünnipäeval. Üsna varsti hakkas Omski oblastist Cherrvlakist tulema kirju. Nendest saab mingi ülevaatevälja saadetud elust uutes oludes. Neid kirju hoidis minu isa oma toas kuni surmani. Nüüd on nad siin. Heli dokument. Katkend intervjuust Külli laugast. Kus suisa neid kirju hoidis? Päevakaja tal tal oli. Üks kapolite koosnes sellistest sekretäri seisvee peredest, kus tal olid omale töösedelid Sina tasedeldas oma neid laule ja regivärsside reie, regivärssmuinasjutte muistendeid ja teetoitele sedeldatud ja ka ühes sellises sahtlis olid tal kõneb kirjad. Sedelite ja selliseid kartoteegikaartide vahel. Et siis no kui oleks tuldud läbi otsi või ei oleks olnud seal üsna raske leida Kuidas nad välja nägid, tindiga pliiatsiga vihikulehele või pakkimis paberile? Oli kõikepäev tavaliselt. Aino Põldmäe kiired olid kirjutatud lilla tindiga. Tavaliselt koolivihikulehele. Aga Rudolf Põldmäe kirjad olid enamikul juhul pliiatsiga ja siis paber kordoida pakkepaber vaev vahel oli ta siis ka koolivihikust välja rebitud leht. Need, kuidas kunagi oli seda kui teist aga põhiliselt Aidu Põldma kirjad olid kirjutatud lilla tindiga. Edevuse tookord Venemaa kombeks oli. Üheksas mai 1949. Armsad tartlased. Täna tahtsin just õueväravat avada, kui postiljon, noor, kena tütarlaps rõõmsa näoga, ulatas mulle üle aia kirja. Siin on peamine turupäev just pühapäeval. Iga päev seisab seal kümmekond naist, päevalilleseemnetega, tubakaga ja nii edasi. Aga pühapäeval tulevad kaugemast kolhoosist paarishärjad ja autod, kartulitega ja jahuga. Kasahhi naised jalutavad, rahad kõlisevad juuksepatsidega vestide küljes. Mehed rippuvate vurrudega istuvad ringis maas, kauplevad munadega võiga ja mis neil kõik on? Kes neid rahvusi tõmmu, siia valgeid, pilusilmalisi ja põse nukilisi kõiki lugeda jõuab. Pees kaamel magab kaabeeside savikaupluste vahel oma parandamatus raskemeelsuses. Minu plaan pole osta sealt ei lehma, vasikat, ei kanu ega metsparte jahu. Üldse olen õnnetuid koormundeid kõiksugu soovidega. Algul oled nagu segane uutes oludes. Pikapeale selguvad selle lihtsa aeglase elu peatarvitused. Miinimumprogramm on, et oleks kindlustatud kartul kogu talveks. Maksimumprogramm, kartul, leib ja piim. Imelik, seal näib, et kartuli kõrvale peab midagi andma. Kui olin siin veel kolhoosipõllul, sõin lõunaks soolaga kartuleid ja toorest hapukapsast kõrvale. Nüüd on see kartuli nii magusa maitse, et kõiksugu kõrval toit võib seda ainult rikkuda. Eile kirjutati mind kolhoosist välja lastekodu klaveriõpetajaks kaks korda kolm tundi nädalas, 150 rubla kuus. See teeb poole korteriüürist. Anti pass kätte ja kästi kohe korter otsida, sisse kirjutada. Aga ma pole nii energiline, et ma kahe päevakatuda korterit leiaks. Ei tea, mis saab, pean ennast vist registreerima siiasamasse seinaäärsesse voodikohta. Kas nad võtsid omaks selle mõtte, tuleb Siberisse jääda või säilis kojutuleku unistus kogu selle aja? Minu arust see unistus oli kogu aeg viid juttu ei olnudki, et, et me peaksime igaveseks ja kuigi meiega võib-olla ei olnud sellest juttu, see meie. Pannudki sel teemal üldse juttu alustada, kui tagantjärgi mõeldes seda usku kyll ära küll suuska ära ei kadunud kuhugi. Ainuüksi sellepärast, et need raamatud, mis emaga kaashaaras selle kahe tunni jooksul, kui need kontsert kokku pidi panema, nii et eestikeelsed raamatud ja mis siis vot ka laugast saatsid tagantjärgi eks ole, oli raamatuid saadeti. Selle koti kogu seda kultuurikihti hoiti üleval, Kalevala oli seal. Nii no seal pidid, näitas, et tõesti oli väga kiire kiire otsustamine ja ilmselt Kalevala ikkagi sugulasrahva eepos mõnast lootused kadunud. Lootus ei kadunud, täitsa kindlasti, aga sealt tuleb veel jälle vanemate jutust meelde niisuguseid episoode, et isa oma tantsuõpetajakarjääri jooksul näiteks õpetas ka eesti rahvatantse Siberi lastele, nii et noh, nad püüdsid ka tegelikult ikkagi nii palju kui võimalik kramplikult sellest kinni hoida. Ja ja muidugi, seda lootust aitas üleval hoida ka see eestlasele ilmselt tõesti erakordne. Selline hea omadus, et kui ollakse kuskil ökoloonianna ja koloonias Kindlustus ollakse kohe ühistegevuseks valmis, moodustatakse kohe mingi ansambel kombel mingit tantsuansambel, mingi koor, mingisugune kooskäimise traditsioon, see on lihtsalt meie jaoks fantastiline. Nii et me oleme praegu Rootsis või Ameerikas nende eestlaste tegevust siis kui nad olid sunnitud ära minema, et 44. aastal siis Siberis. Me võime ise tunnistada, et tõesti see kokkuhoidmise vaim, eestlasel on haruldane seal mingi kümmekond perekonda ja, ja olid kindlad kuupäevad, millal keedi koos tihti mingit ühistegevust mingid sünnipäevad kasvõi või siis eesti tantsuansambel. Suhtlemist välja saadetutega ei peetud sobivaks, seepärast korraldasid minu vanemad kirjavahetuse tuttavate kaudu. Siberisse saadetavate kirjade saateks märgiti mõni tagasihoidliku ühiskondliku positsiooniga isik, kelle tegevust võimud eriti hoolikalt jälginud. Üheks selliseks oli näiteks eesti keele kateedri tolleaegne koristaja. Ja teiseks vahendajaks oli üks minuhoidjad, sest Melanie nende aadressil tulid siis Siberist ka vastused, mis toimetati minu vanematele. Esmaskahekümne seitsmes juuni 1949. Armsad inimesed, sain teilt kirja, mis tekitas mulle mitmesuguseid tundeid. Ühelt poolt üllatas, et veel Tartu inimesed mind meeles peavad. Arvasin juba, et selle linnaga on mu suhted peaaegu katkenud. Muidugi Leida Mägi täiesti õigesti talitatud. Teiselt poolt teise kiri mitmeti valgust minu segi aetud perekonnaloos. Olin tõesti kaua teadmatuses sündinud faktist. Ja minu halb aimust rahustas Tartus saadetud pakk, mis olid teele pandud pärast teatavaid sündmusi. Kui pakk on ilma katriided Peagi koju, kuigi halb aimus tegi selle tooni õige kahtlevaks. Just Aino sünnipäeva eelõhtul, üheksandal mail sain rabava posti kaardekese külmalt maalt. See oli venekeelne ja õige lakooniline teatades ainult sündinud faktist. Tänini pole saanud täiendavaid teateid. Nii et sinugi napid andmed on mulle täienduseks. Kahju lastest kahju ainust. Ei mõista nende olukorda kujutel läbi. Kuid olen jõuetu, kui väike laps ja kõik maastused ei aita kergendada olukorda. Seepärast olin püüdnud ennast kaitsta tuima ükskõiksusega. Olete suurepärased, kui tahate ja suudate neid abistada. Tean, mida säärane abi tähendab. Eriti lapsed on tühja kõhu suhtes tundlikud. Ja selle ohu sees pole nad kaitstud. Ja mõtlete mind Gabistada. Olen mõelnud loobuda abistama laste kasuks kuid abi on mullegi vajaline. Kui jätkub ainult abista jälv võimalusi. Olete valmis isegi raha saatma? Seal laagris väga vajaline asendab osalt isegi pake, sest meie praeguses laagris on riigi hindadega müügil nii leiba kui rasvaineid. Ainult raha saatmine on veidi keerukas. Postisaadetise tule tavaliselt kätte. Ametlikult ei tohi toidupaki raha panna. Üks väljaandja annab kätt, teine mitte. Jääb üle tüssata. Tavalisi jahukotikesi kobatakse kuid pakkis võib leiduda mõni sisukas saiakukkel, kuivik juustutüki ja nii edasi. Ja muidugi võib halb juhus mängida magusa pala teise kätte. Kuid keskmised kihid on kõige kindlamad. Nii et hakkan veel lootma Tartuski abi endale. Olete valmis raamatuid saatma, leida mul hirmsasti vaja lugemine kuuluma tavaliste elutarvete hulka. Kui võimalik, saatke mõni tüseda vene keele õpik, näiteks Braavutimini oma. Ja üks aiatöökäsiraamat mitte väga suur pakub mulle huvi. Loomulikult hea romaan või teaduslik teos, samuti tõsisem ja ulatuslikum luulekogu on väga soovitavad kaaslased. Aga kõige lihtsam ja odavam on back loetud ajalehti, eriti sirpi ja vasarat. Tänan juba ette, nende eest. Panderolli pakid tulevad vahel üsna hästi kätte. Sinu mõte amnestia kohta on aluseta, peab oma aja igal juhul lõpuni istuma. Riigi reetiale armu ei anta. Väga hästi, olge ülimalt tänatud, et ei unusta teisi, kelle käsi käib halvemini. Tervitades Rudolf Põldmäe. Vangi võis tõepoolest hämmastada seed, keegi kodumaa julges välja saadetutega suhelda sest igaüks hoidis oma nahka või siis teenist truu alamlikult uut korda vahendeid valimata. Kui situatsioon oli soodne, müüs mõni juudes seeklit eest ära ka oma vanemad. Neid oli sel korral häbematult palju, kes seni olid olnud kodanliku korra pooldajad, kasutades selle riigi kõiki hüvesid, kuid uue tulekuga muutusid ägedaks selle uue korra pooldajaiks. Sel ajal jälgis igaüks igaüht. Eriti jälgiti õpetajaid, haridust, ütlesi. Neil aastail määrati mu isa, ajaloo-keeleteaduskonna dekaan yks. Tal oleks olnud põhjust karta juba üksnes oma koha pärast nii dekanaadis kui ülikoolis üldse. Ema oli kateedri õppejõud, kuid kumbki neist ei jätnud oma seniseid tuttavaid hätta. Jääb püüdsid neid võimaluste piires aidata. Selle eest tuli rohkem kui kord parte eelistades instantsides noomitusel käia. Kuid isa saatis oma parteiliselt noomiat kõiges sündsamalia au paklikumal viisil sinna, kus selg ja jalad korraga nime kaotavad. Komis kolmas september 49. Sain täna kätte imekauni toidupaki, mille saatjaks pidi olema adressaat käesoleval ümbrikul. Kuna mulle see isik on vähetuntud, siis tekkis raskusi paki kättesaamisega. Nimelt on veel kortse ära need paki kättesaamisel eksamineeritaks saajat valjult. Kas ta teab ilma pilgu viskamata saatja, perekonna isiku ja isanime samuti paki saajat? See korraldus on õige, sest muidu võiksid pahatahtlikud elemendid enne omaniku saabumist pakki omandada. Kuid liiga suure järjekindlusega võidakse sattuda ummikusse, nagu minugi puhul. Küllalt selg oli minu isik vana Isma elanik juba kolm aastat. Ja seega oli peasiht saavutatud. Kuid ma ei teadnud taki saatjat Reyklat ja seedik raskusi. Asi siiski kuidagi lahenes. Palun aga edaspidi säilitada samadresseeria, muidu võib halvemal juhul pakk saatjale tagasi rännata. Paki sisu oli ülimalt valitud vangile ülisobiv, mille eest avaldan saatjale südamlikumad, tänu kui mäletan, siis saatja aadressil lai tänav 30 asus foneetikalaboratoorium. Milliste ruumidega on teatavasti tegemist vanadel armsatele? Perekonnasõpradel? Ma vist ei eksi yksi lahtimõtestamisel tuntud suuruseks. Kuid vähem sõnu. Jäägu see valem endiseks, kui on veel edaspidi vajadusi. Pean meeles vormelit. Südantliigutav on kodumaiste hoolitsus elu vaenlaste eest ja ümberringi rahvas, kelle unustavad juba esimesel aastal abiga ka seal õed-vennad, emad. Nad naeravad välja jutud naistetruudusest aastate kestel. Solveigid ei mahu iialgi nende kitsasse kujutlusse. Aga kestvat sõprust peavad nad naeruväärseks. Kuid meie oleme teisiti. Nad ei näi rikuvad meie voorusi ja võimsalt läheb suur sõprus. Tervitades Rudolf Põldmäe.