Minu ema töötas ülikoolis eesti keele kateedris, mis asus tookord tõesti laial tänaval nendes ruumides, kus praegu on põllumajandusülikooli õppehoone. Sellest ka kirjas mainitud šifreering. Kuna isa oli läbinisti teadlane, ei orienteerunud sellistes igapäevastes küsimustes. Ja oli põhiline pakkide sisu, koostaja, nende saatja ja kõikvõimalike koodide väljamõtleja. Vanemad pidasid suhtlemiste ammuste sõpradega sedavõrd loomulikuks, et kunagi ei tekkinud küsimust, kas seda ka tohib. See oli endastmõistetav, et hädas olevat sõpra tuleb võimaluste piires aidata Jamora otseselt toetada. Rudolf Põldmäe oli samuti läbinisti teadlane siis füüsiline töö oli talle mõneti raske ja ta ei saanud sellest ka täielikku rahuldust. Laagris pidi ta töötama metsatöödel. Tema erialaga poleks seal midagi teha olnud ja ega kirjandusteadust poleks Siberis eriti soositud, oledki. Seepärast pidi ta piirduma raamatutega, mida pakis oli võimalik saata. Raamatutega ja kodustega suhtlemine suutis ära hoida ka kõige hullema apaatia resignatsiooni. Nii sai Rudolf Põldmäega komimaal eestikeelseid raamatuid lugeda. Üheteistkümnendal oktoobril 1949. Kaks päeva tagasi sain korralisel toidu pakkida vedamisel üllatava saadetise kastitäie kodumaise õunu saatjaks jällegi mulle vähetuntud halligidereycle. Aga õunte kodukohaks näib olevat aed Jakobsoni tänaval. Vanad mälestused tuttavatest paikadest kaevatud peenardest. Vahepeal juba täiskasvanud õunapuudest kasvavat puud sirguvad, lapsed muutub elu. Aga meie jääme vanaks. Räästad sisaldavad veel loovat tegemist. Minu parem eluiga möödub aga vaevases ära elamises päevade vägivaldses läbi venitamises. Aga leidub tõelisi sõpru, keda ei jahuta, lahutavad viis aastat. Ja kes püüavad sinuga Taavi veerevale elule anda veel väheseid inimlikke momente. Paar päeva pärast õunte saabumist kutsuti mind uuesti vastavasse asutusse uus pakk ja samalt saatjalt inimesed. Selline hoolitsus teeb juba toimunud vangi silmalaud niiskeks. Ja milline toiduainete valik? Lausa luksus siinse vedela supikese ja kulbitäie pudru juurde. Tänusõnad on vähe öelda, see paneb juba filosoofilisemalt mõtlema. Siin on saatusekaaslasi, kes saavad koduseid pakke tavaliselt esimesel aastal. Järgmistel unustatakse juba ema õde, pruut, naine. Ja mõne aasta pärast ei tea enam, kas tal on veel midagi säilinud inimestest. Üsna kindlasti teata, et naine on läinud teisega, kui on leidnud võimalusi. Ja lapsed ei huvita teda samuti. Muinasjutuna tundub neile, et meie perekonnad hoolitsevad oma vangide eest aastaid. Et naine võib aastaid eemal olles truuks jääda oma laste isale. Aga et mõni sõber veer ilma erilise kohustuseta või aastaid kaasa tunda sinu saatusele ja sind koguni aidata olulise ainelise kulutamisega. See tõsiasi on vast mõeldav ainult meie oludes. Elu käib endist rada, ehitame üles endist kõrvetaolist Komi Vabariiki. Töötan ehitushoovis peamiselt ehitusmaterjalide valmistamisele vastavate masinatega. Töö on enamasti veidi soojem ja kergem. Aga talv on meil juba õues, lumi maas. Tervitades Rudolf Põldmäe. Rudolf Põldmäe abikaasa Aino Põldmäe koos lastega oli mõni aasta hiljem küüditatud Venemaa teise nurka Tšerlaki. Temal läks mõnevõrra paremini. Esialgu oli ta küll viletsa tasu eest kolhoositööl, kuid seal tuli appi juhus. Sir, lakkis oli aver. Seal teati küll, et see on p, mida saab mängida, kuid mängijaid polnud. Kui korraga selgus, et Aino Põldmäe on õppinud laulmist kui klaverimängu. Siis oli ta üle auväärne isik. Nagu kirjast selgub, sai ta kätte passi ja tööd nii palju, kui ta teha jõudis. Aga elutingimused olid neil kitsad. Aino Põldmäe kiri. Armsad pandi mind nii äkki rakkesse ette, jätkub kätega sulge enam kirjatähtede jaoks aine muusika, noodid, transponeerimine. Juhtus nii, et lastekodu, kus töötasin, likvideeriti lapsed pianiino mind koos nendega toodi linna keskel step nõiatänavas asuvasse lastekodusse. Siin on peale õpilastega klaverisaatmistööd iga päev tunnikene või poolteist. Aga kuna praegu kiiresti valmistutakse Omski olümpiaadiks, siis kulub koorilaulude ja rahvatantsude saatmisega enamjagu päevast. Eideratas on ka kavas. Palk on 325 rubla kuus. Kodus on mul päris põrgu. Halo on läinud mul nutmapanevalt halvaks, ta ei saa jätta puutumata perenaise väikest kassipoega ja väikest kaheaastast poissi kasvõi näpuotsaga peab puutuma, aga kumbagi ei tohi puutuda. Väike poiss, Niilaga karjub. Ja mina siis peksa ja karju Alut kogu päeva ja seda hullemaks läheb löö või maha, kassi lahti lase nagu segane, teine. On muidugi viga, et siia korterisse nii kauaks jäin. Lapsed ei pane vastu nii suures madinas kolm perenaise last ja alati neli-viis kooli sõpra külas. Jooksmine, sagimine, jooksmine, lärm. Aga enne olümpiaadi pole aega korterit vaadata? Jaa, tänasest tulenenud perenaisega tülis. Teagi kohe, kuhu ja kuidas. Jõe pool on paremad korterid elektriga mõneski, aga vesi tuleb seal Tvoi jõest üles tohutu kõrgesti äkilisest kaldest vesise sogane. Sealtsamast kohast võtad, kust teised suplevad loomad joovad, pesu, pestakse ja nii edasi. Siinpool on kaeveAga onnid, Hallemad. Elu on nüüd kuidagi muutunud, peab käima riides, enne oli ükskõik, sellesamaga, millega istusid kartulivaol, läksid linna ja vastupidi. Aga nüüd tööle minna poistekingadega või porise seelikuga ei sünni, seal ollakse korralikult riides. Käisin enne oma vana kevadmantliga, nüüd tõin uue välja. Eriti hea meel on mul, et saan nüüd sinu saadetud ilusaid kleite kasutada. Muidu oli kohe mure, et milleks need olge kõik tänatud. Uus töökoht ja uued saadetised. Kuna ema tundis muusikat oskas ta saata sobilikke nooti Te, mille järgi sai õpetada tundide ettevalmistamine, nõudis paremaid tingimusi. Pika otsimise peale ainuleidiski parema elamise. Kuid selleks oli vaja raha. Selleks oli vaja kaks ja pool 1000 rubla mille minu isaka saatis. Gerda Laugaste kiri. Seitsmendal veebruaril 1950. aastal. Kallid lapsukesed, panin käest värskelt saadud kirja pika ja mitmeti mõtlemapaneva. Kõigepealt on mul häbi oma lühikese sisutu pärast, mille äsja teele saatsin. Pole ju minust olnud kirja kirjutajate eluaeg ja nähtavasti õppima seda nüüd vana ikkagi enam. Isegi armastuskirju pole ma osanud ega kunagi kirjutanud. Ja nüüd nagu ei söandaks kedagi selle tühisega tähedata, mida sisaldab minu argipäev. Pealegi tundub, et kõik on sul ju teada, mis on ja millega tegeleme. Nüüd sinu peavarju ja kaaslase küsimus on kindlasti õige mõte soetada mingi kindlam ja teistest sõltumatu peavari. Kas aga kohe omaette majas, lisaks veel laste järelevaataja? Kas pole siit läinud peret, kellega saaks maja kahasse ja kui ühtlasi oleks peres mõni inimene, kes vahel viskab silma laste peale otse enesele toita võtta mõnda inimest on küllalt tülikas ja nagu ei sobikski? Su lapsed on ju niisugused sangarid nii iseseisvad, et nad suurt järelevaatamist ei vajakski. Soovitaksin küll kaaluda kaaslase küsimust, saaks vahest parema onni ja ikka seltsi, aga tüli ja vastutust vähem. Ja kui oled mõne otsa leidnud, siis kohe teate, kui palju vajad toetust plaani teostamiseks. Nüüd töökoha küsimus? Selles on juba raskem nõu anda, sest kõik oleneb sinu jõutagavaradest üle, kulutada sa neid ei või. Aga kui see sul võimaldab lahedamat elamist ja lastele paremat toitu, töökoormus on seejuures jõukohane miks siis seda mitte arvestada. Kui päeval jääb aega puhkamiseks, siis öösi äraolek laste seisukohalt polegi nii halb, nad ju magavad. Muidugi, aga ei maksa elada üksi majas, mõni hingeline? Ikka olgu sama katuse all, olgu siis või praeguseski korteris. Ja oluline on muidugi, kuidas kujunevad kaugused näiteks praegusest või mõnest uuest kavatsetavast asukohast. Lastele sedapuhku ainult tervitusi. Aino Põldmäe kiri. Neljandal aprillil 1950. Moarmsat. Eks korteri otsimise jandiga samal ajal esinemine ka järjest kolm kontserti jäänud lapsed pisut omapead. Väike-pardipoeg Alo lobistades siis mööda porilompe ja istus pärast märgade sukkadega kütmata toas haigestus jooksis veel kord salaja väikese tüdrukuga tänavale ja sai tõenäoliselt kopsupõletik. Tiku. Kopsuarsti meil enam pole, aga silmaarsti arvates on kopsupõletik. Paremal pool on klappimisel Lailt tumestus selgesti kuulda. See on tülikas ja väsitav haigus, mu kompresside ja kõigega. Vasem külg tegi valu. Öösiti päris oigas. Nüüd on suur palavik ja suur häda arvatavasti möödas. Kolisime poole haiguse pealt, seal taheti korterit ilmtingimata lihavõtteks valgendada ja korda seada. Lihavõtted on siin suurimad pühad, mis lähevad pea nädalapikkuste joomingutega ja vastakuti külastustega. Need olid küll parteilased, aga sel aastal olevat need ametlikud pühad, kõneldakse. Minu tervis on vist korras, nende jooksmist ja põetamistega lähen iga päev nooremaks kenamaks, see on saledamaks ja nendega varsti juba rahule. Tööd tuleb nüüd palju. Esimene mai tormab nagu kiirrongiga lähemale. Ideoloogiliste monumentide läki, lõi see stalinism välja näiteks isegi ükskord kogemata. Üks ajaleht sattus, et ema prügimäele ja ema viis Stalini pildiga ühe ajalehe prügimäele. Ja, ja sellest tuli pahandus naabrinna üks üks naisterahvast tuli hoiatama jamad, et ta tooks selle prügimäelt selle Stalini pildi ära, sest muidu tuleb väga suur pahandus, kui see tabab ära, et olete prügimäele viinud Stalini pildiga mingi koos prügiga tuule kätte lehvima. Minu isa oli fanaatiline teadlane, kes jälgis küll pingsalt enda ümber toimuvat kuid aktiivselt ühiskondlikku tegevusse ei sekkunud. Väliselt naiste rahulik tegeledes üksnes oma teadusega, mida ta sisimas tegelikult tundis. Seda ei saanud ma kunagi täpselt teada. Kuna välja saadetutega suhtlemist ei peetud üldiselt sobilikuks, käisid mu vanemad tihti parteikomitees vastuvõtul ja said noomida niinimetatud vaenlastega suhtlemise pärast. Hoolimata sellest käis pakkide saatmine ja kirjavahetuse edasi. Aga tigedaks läks isa siis, kui valitsus ja kõikmõeldavad parteiorganid hakkasid talle tegema ettekirjutusi, kuidas tuleb üht või teist teemat käsitleda. Tookord oli parajasti päevakorral suure Tõllu, Kalevipoja ja Vanapagana muistendid. Neid teemasid tulid käsitleda marksistlikult. Tookordne ülemnõukogu presiidiumi aseesimees Nigol Andresen üritas näiteks selgeks teha, et kõik senised käsitlused on šovinistlikud, natsionalistlikud ja üldse igatpidi ebakompetentsed. Seitsmendal aprillil 1948 seltsimees Laugaste. Mul on kripeldama hakanud Kaval-Antsu lood. Kas neist on tähelepanelikult kirjutatud? Kas oleks mõeldav seesugune käsitluselt? Kaval-Antsu lood kajastavad talupoegade omavahelist diferentseerimist. Et sulase taas ja leiab vigur jutu vormis kättemaksu oma lähima Eksprateeria vastu. Kui puutuda korduvalt kokku Oskar Loorits julgete otsustustega rahvaluule alal, tekib mõte, et selle mehe fun taas ja kummutamine kogu ulatuses ja selge vahetõmbamine Loorits idealistliku teravalt kodanliku fantaasia ning vähemalt tõepärasusele rajaneva teaduse vahel on vajalik. Kas teie õppetööga ühendusest ilmselt vajaliku kateedri asutamisega ühenduses ei peaks neist asjust mõtlema? Sel ajal koostati ka eesti kirjanduse ajalugu. Sealgi tuli arvestada parteilisi nõudmisi. Tallinnas 21. augustil 1946. Seltsimehed Taev, Tuglas, Alttoa, Laugaste sööd ja ulutart. Teen ettepaneku töö käigus muuta seni valmimad lõplikult piiritlemata periood eesti kirjanduses järgmiselt. Asendada seni kavatsetud 1905. aasta revolutsiooni järel aeg perioodiga sajandi algusest teise Vene revolutsioonini 1000 901917. Perioodi varem kavatsetud alguspunkt 1906 ei ole minu arvates õigesti valitud. Suurimaks kirjanduslikuks pöördeajaks on tõeliselt sajandi algus. 1901. Millal eesti kirjanduse sisemine käärimine algab esimese vene revolutsiooni ettevalmistamise tähe all? Palun kirjasa jutt seltsimees Taevile oma seisukohad kaalutlused teatavaks teha. Nigol Andresen. Kõik pidi alluma parteiprogrammile lähtuma revolutsioonilistest sündmustest. Näiliselt tuli minna kompromissile, sest kategooriline vastuhakkamine poleks toonud midagi head ja seetõttu tuli vingerdada. Kuid selles lingerdamises oli piir, milles teisele poole jäi sõprade Ja lähedaste inimeste reetmine. Muud teatud määral võis. Kuid seda mitte, seda mitte. Esmas 19. veebruar. Armsad inimesed, sain teilt jälle järjekordse postisaadetise üliväärtusliku sisuga. Ütlen teile selle eest südamlikumad tänu. Näib, et tõelist sõprust ei hävita aastatepikkune ajavahe ega tuhandete kilomeetrite kaugune vahemaa. See kergendab tunduvalt mu eluperioodi, milles olen sattunud õnnetul kombel ja millest läbipääsemine nõuab suurt pingutust aga samuti välistabi. Ei tea küll, millega suudan tasuda neid heategusid mille suurus peab mõõtma juba üsna pikka mõõdupuuga. Õnneks hakkama karistusaeg lõppema ei jää enam kahte kuudki. Praegune olukord säärane, et minu karistusega inimesi lastakse tagasi kodumaale asuda. Tõenäoliselt saan minagi aprilli lõpupoole teele asuda kodumaa poole kuhu ma elama asun, millist tööd leian. Mis saab perekonnast ja nii edasi. Need küsimused on veel segasid. Ehk annab Aegise lahendust. Igatahes ma vabatahtlikult uueks elukohaks Siberit ei valinud. Kui esitati vastav küsimus kas tegin hästi või halvasti, seda näitab tulevik. Soovin teile kõigile head tervist ja toimetulekut. Ning tänan teid unustamatute heategude eest mulle ja mu perekonnale. 19. veebruaril tuli komist Rudolf Põldmäe kirikus. Ta mainis, et tema karistusaeg hakkab lõppema. Varsti jõudis ta tagasi Tartusse. Kodu oli hävitatud, perekond oli küüditatud kaugele Omski oblastisse. Minu vanemate abiga üritas Rudolf Põldmäe oma perekonda asumiselt vabastada. Kuid see ei õnnestunud. Ta elas meil. Kui üritus ebaõnnestus, sõitis ta ise perekonna juurde Siberisse. Minu elu on ka kirju nagu halvaendeline liblikas. Sõit siia toimus õige lahedalt ja kiiresti. Teel olime neli ja pool päeva. Kuid sõit Danskist Charlaki oli keerukam kui Tartus. Tomskis. Sain paar päeva loksuda pool lahtisel autol. Muidugi oli legendaarse isa ilmumine peatükk muinasjutust. Aga nüüd oleme poistega harjunud nagu vanad tuttavad sünnist saadik. Imelised on need saatusekäigud. Ja paari päeva pärast olin tantsuõpetaja. Pealegi olen juba uuel alal mõningat edu saavutanud. Vana direktor hindas mind igatahes üsna kõrgelt. Naljatas, et kusagil 50 aastaseks siis esinemise balletis. Aga töö on hea, kultuurne, mitte raske. Tublisti arendabki. Ja perekonnaelu on omamoodi huvitav. Palju tervisi? Teie, Rudolf. Ema rääkis alati, võib-olla tema jaoks ei olnudki nii hirmus see, mis toimus 49. aastal ja kui ta kahe lapsega sinna Serlaki asulasse saabus, kui see, kui isa sinna järele tuli, et siis nagu kadus lootus, nii et noh, taasta aedaid, kalas lootused, kui isa vangist lahti saab, siis tulevad nemad kodumaale tagasi. Aga kui isa sinna Irele läks, siis nagu padusse lootus. Kus kandis Sherlock suure Venemaakaardi peal asub? Tšerlak asub umbes 30 kilo meetrit Kasahstani piirist Irtuši jõe ääres. Nii et kui järgmine oblast on siis Novosibirski oblast ja siis Tjumeenia oblast on siis ida poole järgmine, nii et sellest ma ära ei ütle, sest et nagu kasahhi küla, sest sellel tõesti kasahhi küla tüüpi savionnid olid vanemad onnid ja seal üsna paljud kasahh, nii et kui turupilt et turupilti ette kujutada, siis seal domineerisid just nagu idamaised toonid, just nende kasahhide sihukeste elav elavalt vestlevad oma Kaupo pakkuvate kasahhide poolest, see andis nagu tooni. Niiet üleminek Kasahstani võiks öelda, suved kuumad, talved külmad aga täpselt ja, ja suved olid nii kuumad, et kui siis üks suur vihmahoog tuli mõne nädala või mõne kuu tagant, siis oli seda vett kõik need laiad külatänavad täis, me nimetasime seda mõningatel külatänav, kuigi soli RaboczyPazzyollakus oli 14000 elanikku, mees, ütleme kuskil Rakvere linn peaaegu. Aga see oli jah, töölisasula tänavad olid 25 kuni 30 meetrit laiad ja siis oli suur v Merini Meil oli umbes neljaks viieks päevaks meremeeste elumängimist ja, ja laevadega mängimist. Tõesti, see oli haruldane, kuidas vihmajärgne periood oli terve küla või alevi lastele ainult üks suur meremeeste mängumaa. Rääkimata juba suurest jõest, mis oli, oli üle poole kilomeetri lai, kaheksa kilomeetrit lai, siis kui oli üleujutus, kevadel suurvesi, veetulv ja muidugi unustamatut looduse vaatepildid, mis seal olnud jääminek, kus nelja-viie meetri kõrgused jäävallid üksteise otsa kuhjuvad ja, ja siis oli ei olnud üldse vahet. Silmapiiril, nii kaugele kulatus oli ainult üks suur petaja ja jäämägede möll. Gerda Laugaste kiri. Juuni 1955. Kallis noorik õieti küll olitsa noorik 14. juunini, sest poisid teatavasti nooliku nime ära ei võta. Ja nüüd sa enam ei ole noorik, vaid kipud saama täieõiguslikuks pereemaks. Soovin sulle selles osas palju sitkust ja rõõmsat meelt ja pissid otsile nimese. Mulle ei reetnud jõudsat kasvamist ja kisamist. Ei ole halba heata ega head halvata. Uus leiva-line nõuab teilt palju hoolt ja vaeva senisele lisaks. Ega tee pole ju enam kõigeta armukamais aastais. Aga kõigest hoolimata arvan ma, et see on õnn. Esiteks on ta tütar ja teiseks toota teie ellu vaheldust, värskust ja noorust. Enne ilmaletulekut teeb laps ema näo, näotuks pannakse vaevaliseks. Aga pärast seda 10 aastat nooremaks. Ja eks see ole sinu aastates küllalt vajalik. Ma olen siiralt kade. Ja kui ma ei peaks arvestama tohtrite liiga ranget vetot, hakkaksin mõtlema järeletegemisele. Siinpool muide pesamunad 40 50 aasta pääl väga moodi läinud. Kahju, et see neiu ei oodanud 10 päeva oleksime saanud koos sünnipäeva pidada. Aga küllap tal oli nii suur huvi selle maailma vastu, et ei läbenud enam oodata. B pere elab endises vaikuses. Praegu on meil veel eriti vaikne, sest saatsin eile mees pre Kihnu saarele. Külli hulgub niisama linna mööda ja mul on juttu ajada ainult varesega. Ma nimelt kodustasid noore varese, see on nüüd meie perekonna noorim liige. Küllatist kompensatsiooniks. Elu läks tasahaaval rööbastesse. Senine jumalus Jossisser Ivanovitš suri. 1955. aastal tuli üldine amnestia. Väljas saadetutel lubati tulla koju tagasi. Kuna aga kodud olid küüditamisega hävitatud, tuli neid hakata rajama otsast peale. Seniks oli vaja peavarju. Põldmäe. Perekonna võtsid minu vanemad enda juurde. Senine närveerimine ja pahandused olid ruineerinud mu ema tervise ja sel ajal, kui Siberlased kodumaale jõudsid oli ema, toome haiglas eluohtlikus seisundis ja ootas operatsiooni. Kodune olukord näis muutuvat raskeks. Minu isa oli seni tegelenud ainult teadusega ja igapäevased küsimused olid talle võõrad. Tulijad olid kodumaistest oludest võõrdunud ja eks nemadki olid üsna eluvõõrad. Teadlased. Õnneks võttis hea nabrinnamajapidamisi juhtimise enda kanda, kuni ema tervis paranes. Kulus peaaegu pool aastat, kuni endised Siberlased omaette elamise said ja pereisa tööd leidis. Ka laiemas laastus hakkas elu minema mõneti lahedamaks. Oli toimunud isikukultuse kongress, kus senine jumalus olitroonike teadvusest kukutatud. Kuid ega see muidugi ei tähendanud veel, et miski oleks väga oluliselt muutunud. Paljudele aga näitasid need sündmused kätte, et liiga püüdlik ei tasu olla. Pärast sõda püüdsid paljudki olla väga riigitruud ja kasvõi oma lähedaste elu ja saatuse hinnaga endale saavutada soodsat positsiooni. Kuid ajalugu näitab, et kui keegi tahtis oma lähedast aidata ja talle raskel hetkel toeks olla siis ta seda ka sai. Eks meie perekonna paljudki tuttavad vangutanud pead ja pidasid välja saadetutega suhtlemist üleliia riskantseks. Kuid minu vanemad ei pea häbenema, sest nad aitasid alati kõiki hädasolijaid, nagu suutsid, ilma küsimata, mis selle eest saab või kas ikka on mõtet riskida? Elus on asju, mis kuuluvad inimeseks olemise juurde. Paljud asjad siin maailmas muutuvad. Aga üks suur ja oluline miski on samad püsi Kuima. Võib-olla teie oskate Selemiskile nime anda? Igatahes neis vanades kirjades on ta koha. Mul on õnn, tuleb kaugelt evad peal, taevas on kui akvarell all orus toomide ilmiks. Kolmveerand üheksa lööb kell. Vaatan inglist sillalt linna, mind ootab auditoorium. Ent kuidagi ei tahaks minna, nii, sinine on taevakumm. Peas on kolossaalsed lokid ja üldse kogu inimkond jalas aukudega sokid. Ma olen hästi noor ja blond ja kõik on nagu laulus ladus. Ootusrikkalt seisan seal. Ja päike kadus. Aeg tuli maa ja mere peal. Mu ellu elu sisse astus ja käskis mind nüüd valiktee. Õnnis mees, kel valmis vastus mulle ka polnud valmis. Puude vinges tuules värisesid. Ma seisin keset hangesid mu ümber, relvatarisesid mu ümber, sõbrad langesid. Kui kaua viibisin ses melus? Ei tea. Terve igavik. Näen imestades olen elus. Mis veel? Võin olla õnnelik? Kõik on ju hea, on selgi taevad, on möödas sõja killavoor ja nähtud valimise vaevad. Kuid ma ei ole enam noor. Pamöödum kõigi maade luudest. Ümbritsetud põlispuudest, uus põlvun minu kahel käel. Kui tibuparv, kes murdnud koored, Arg rõõmsalt, silmad püsti, peas kõik hirmus Kemad hirmus Novend. Mu oma laps on nende seas. Käin nende keskel veidi norus sest taevas on kui akvarell. Ja Toomed filmitsevad orus. Kolmveerand üheksa. Mina näen selles ikkagi kohutavat tragöödiat. Mina näen selles oma ema ja isa ja oma vanema venna loos kolme väga andeka, haritud tõesti, igapidi võimeka ja süvenemis võimelise ja ja noh, siin palju väga palju iseloomustavaid sõnu tuua kolme inimese elu hävitamist. Ja see on midagi sellist, mida mida ma ei saa unustada ja mida ma ei saa andeks anda. Ja kõik need inimlikud jooned, mis tulevad välja sõprade ja sugulaste puhul ja see kõik on väga kena, aga see on ikkagi see. Meid ei. See on situatsioon, kuhu inimesed ei tohi sattuda mis on jõhker inimsuse ja kõige muu vastu. Tähendab seda lihtsalt ei tohi olla. Ja sellepärast ma ikkagi ei saa kunagi. Kunagi mõelda tagasi seda, et Ta oli Nõukogude liidus, oli ka midagi, elasime oma lapsepõlve ja nooruse ja kõik, aga see ikka oli tegelikult inimloomuse vastane. Jah, sest see on küll õige Maretsele üsna täpselt ära et palli asja me kipume ikka väga, väga ära panustama või siis nägema küllaltki helgetes värvides ja ka minul on, ma räägin siin mõningatest selgetest momentidest, neist ma, need on olemas kahtlemata, kuid, ja loomulikult ütlema, et ega lapsed ju ei tundnud selle asja, seda kõige traagilisemate ja kõige seda kõige õudsamad külge ei tundnud seda, seda püüti ju lasteaiast alati varjata, see on ka täiesti loomulik see Hermilsete paljudele külge, et sellised asjad võivad korduda. On olemas üks väga raskesti välja öelda sõna totalitarism. Sellest. Taalsest halvast väljunud täna oleme me ikka haiget ja me oleme haiged, mitte ainult see põlvkond, kes on olnud Siberis või, ega neid siinolijatel kergem ja nad, kes kogu aeg kartsid, et nende ukses ma siin peatub. Ma arvan, et see annab veel mitu põlvkonda tun. Sest ma arvan, et kõige hullem, mis maailmas on, on hirm. Ja kui hirmandad taalne, siis on see vist maapealne põrgu. Vist 3000 rubla oli see aktigale kompensatsiooni selle eest, et Siberisse viidi. Ja mina ütlen, et selline 3000 rubla ütleme kuskil 90, ma võin eksida, siin 90. aastal võib olla. Parem kui sellist arvu ei oleks, tähendab see võrdsustatav seedee pasjana. Mis asi, see on, absurd, arvestada ümber siberisse viimine rahasse. Selline asi toimus, nii et minu jaoks on see täiesti koomiline, noh kurvalt koomiline. Liiga ruttu püütakse ära unustada neid asju, mis on eesti rahvaga tehtud. Liiga ruttu püütakse kõik ära tasandada, ära nivelleerida ega väga suurt vahet ei olegi, see kurjategija ja normaalse inimese vahel, vot see mind kõige rohkem häirib. Mind vapustab see, kui kiire on tegelikult inimene või õigemini ühiskond unustama. Ja, ja seda heaks tähendab kindlasti on see, et halvad asjad tuleb unustada, on kergem elada ja kõik, aga aga kui me mõtleme ennast tagasi juba kasvõi mingi kuus, seitse aastat, siis aeg-ajalt tunduvad mingisugused suhkrusabad või võitalongid või tunduvad niivõrd joogettena või peaaegu et käegot uskumatute asjadena. Ja. Rahul sellega, et elu kiiresti muutub ja kui lehti uskuda või poliitikud uskuda, siis aeg-ajalt ikkagi ka tundub, et nende juttudes läheb elu väga kiiresti paremaks ma küll ei ole sellest siiani aru saanud. Aga aga see kiirustamine ongi nagu selle vasta, anded kiirustades, see tähendab kiiresti unustada. Mul on hirmus kahju sellest, et me hakkame unustama suuri väärtusi, mis meil on, mõtlen nüüd juba puhtalt kult suuri. Tänavu ma räägin juhuslikult Georg Otsa 75. sünniaastapäev ja me oleme ta tegelikult ikkagi juba paljuski unustanud. Mitte ainult tema, vaid noh, neid suurusi on küllalt palju, kes hakkavad kaduma vaikselt ära küll kohustusliku kirjanduse repertuaarist ja küll raamatulettidelt on kahju, kui me panustame iseennast. Ta. Elugi oski liiva ja loomi möllu. Seegi jooksis liiva. Saaveeli. Lamisele. Miks sealjuures? Mööda.