Colin Alfred Kongo külas tema 84. sünnipäeva eelõhtul üheksandal tuubil möödunud aastal. Vaimuerk maestro ei armastanud kõnelda iseendast ega rasketest aastatest oma kunstnikuteest. Kunsti õppis kui 11 aastat Tartu Pallases ja lõpetas selle aastal 1940. Värv, värv, värv, nüansirikas, koloriit valitud laiade pintslitõmmetega. Nii sündisid kodumaastikud ka kuulus Pallase lõputöö 1940. aastal. Kanepi maastik. Alfred Kongo jutumeeleolu on kantud elavast elu jälgimisest kaasaelamisest kõigile nii nagu kunstis. Iga elus oli talle oluline kõik, mis meie rahva enesetunnet peegeldas. Vaimu ilu väljendas ja kultuurilist identiteeti kasvatas. Kuulete seda lindistust? Tead, ma olen nii kaua elanud juba ja tõmban paralleele Valmar Adamsiga. Igal kohtumisel ei jäta mainimata oma eakostatan surmaeelik. Ma esmajoones, kui keegi mainib Adamsi nime, siis mulle tuleb äkki tema kompliment iseenda kohta, kuni võiks nimetada. Ja, ja mis nüüd üteldagi selle vanaduse kohta tõepoolest, ega ma olen tartu aega kõige vanemaid kunstnike ainult on minust vanemad veel Anna Oudova ja minul koperdasin ostas ida Anton-Agu ja nii et ma olen siis kolmandal kohal. Nii et veel ma ei tea, kas kahjuks. Te ütlesite, et mentaliteet muutub väga kiiresti kui kiiresti ta muutub ja, ja kuidas teie olete tundnud ja näinud. Missugune ta praegu on seda nagu on üsna raske mõne mõne lausega seletada, aga ta nii kiiresti uueneb, nii kiiresti muutub. See on lausa teine kord. Vapustav. Ja millest see kiirus? Nii niisugune on? Nähtavasti seotud teaduse arenguga. Kui mina koolipoiss oli, siis minu aatomiteadus. Ja väga kindla kindlavööndiga ütles Tseen materjali liivane ühik ja need kaasajal tuleb välja nii et õige teadus algabki alles aatomi ka. Nii et näete juba see. Ta kunst ei taha kuidagi kuidagi paigal püsida. Aga meie väga hästi, et omal ajal Rainessaans kestis paarsada aastat ja veel enamgi, Palokiale väga kaua ja mida siis edasi hakkasid voolud muutuma aina kiirades see iga ja nüüd me oleme nii palju voole kunstivoole üle elanud, et mõned ammendavad ennast juba Aastaga võib-olla veel lühema ajaga. Ja sellest tulenenud valt ongi see, see nõndanimetatud segadus, et mis siis õieti, mis siis õieti lahti on. Kunst peab nii nii kiiresti uus olema, isegi esinemine ühel näitusel võib-olla tasemel tööga ja järgmisel näitusel taolised laseme ka esineda, siis leitakse, et juba kunstnik korraldab ennast. Väga sageli on meil kriitikat, kas ette tulnud niisuguseid mõtteavaldusi, minu kunstialane tegevus muidugi algas. Pallasega vallas oli niisugune asutis, millest on kogu aeg väga palju räägitud. Väga palju on teda taunitud, väga palju on teda eeskujuks toodud. Ainult et ta niisugune nähe oli, ta siiski niisugune nähtus polnud, et temast saab vaikida. Niiet Pallasega algas see lugu, mul lõpetasin 40. aastal nii-ütelda viis minutit. Ja muidugi siis tulite väga kardina, reaalselt muutet tulid niisugused muuted, mis olid endale arusaamatud ja kui kokkuvõtlikult öelda jäi niisugune mulje, et ei tule mitte maalida pintsliga, vaid pintslisabaga ja kõigest taoline situatsioon ja taoline dilemma, mis see kõigega. Reaalsus, see muidugi viis paljuid oma kutsealalt eemale ja nii juhtus ka minuga minu vaikimise aeg, kes siis 10 aastat ma lihtsalt pidasin õigeks käsutäitja olla ja pealegi kui tundis, et, et midagi on seal väga väärastunud väga, ütleksin isegi selle kulunud sõna inimvaenulik paremini ütelda veel kunstivaenulik. Ja siis oli see minu arvates täitsa loomulik nähe. Et tuli vaikida hiljem lülitusena 10 aastat hiljem lülitasin siis uuesti, püüdsin lülitada ja hakkasin esenama 53. aastal ma võin eksida, isegi aasta näete kohald mällu. Siis tuli pedagoogitöö ühtlasi ma olen terve veerandsada kooli. Oli ju ka mõned aastad, kus teda tuli otseselt mängida. Ja, ja siis, kui ma ka sai, sinna ei kõlba enam. See oli 49. aastal viinud, kui formalisti vallandati, siis tuli jälle paus. Pausi ajal ma siiski ei eemaldunud oma erialalt. Ja tegelesin tarbekunsti alal. Tarbekunstiga ma teenisin siis need aastad. Koolis tööta ja olen püüdnud oma aega enam pühendada ateljee tööle. Ja olen püüdnud enam-vähem igal aastal esineda pääle minu Kambeki. See on kõik nii napilt kokku võetud, kui te ütlesite, et mentaliteet muutub kiiresti ja, ja, ja pole enam tegemist sajanditega, on aastatega, siis millegipärast teie kunst on selles üsna huvitav selle poolest, et teie olete jäänud ju kogu aeg koloristiks värvikeskseks. Ja seda tulles võib-olla ütelda, et kas ma olen liialda, andetu või on seal veel mõni teine põhjus, et ma ei ole igavooluga kaasa läinud. Et ma olen proovinud selle pagasi baasil edasi tööd detamis ma Pallases õppides omasin. Ja loomulikult ma pean kah seda mainima, et ma ei ole mitte tahtnud ainult täpselt samas. Maalida siis ma oleks muidu võib-olla täitsa kinnisilmi, ei elanud aastat ja loomulikult aeg oma uute uute arusaamadega loomulikult sundis ka minu tegevust nii-ütelda koordineerima. Ja selles mõttes ma olen isegi püüdnud millegi. Kui tulla Pallase aega, kes olid teie õpetajad? Ballasest on väga palju räägitud ja kui nüüd oma õpetajatest rääkida, siis selle tavalise õpetaja ja läbi selle katte ettevalmistuses ettevalmistav allkorrusele õpetaja Jaan Vahtra ja teine korrus oli aktijoonistus, kus õpetas meil nik. Ja kolmandas oli juba seal oli meil õpetaja Villem Ormisson. Ja sealt edasi tuligi siis vallikas minna Traigi ateljees või Vabeatelles. Ja seal mul enam raskusi polnud. Ma olin surmkindel, et ma lähen made juure, kui Damend võtab. Ja nii saigi tehtud. Ja, ja Vabja käe all ma siis lõpetasin antud kooli. Mida te tema ateljeest kõige väärtuslikumad kaasa saite, mida ta siiani mäletab? Üldtuntud on ju vaba ja pedagoogilised võimed, mille üle Eesti isegi mitte kõige lihtsam kriitik ei ole kunagi kahelnud, et ta oli võrratu pedagoog armisel nõudlik, väga distsipliininõudja. Ja loomulikult nii nagu ta ise oli suur, kuna rist ta loomulikult nägi peamisi väärtusi Maali koloriidis. Ja, ja selles mõttes maast ei eksi enamuses Vabe õppi. Loomi, kus ikkagi kolla-kolla reidi taotletakse jäänud pagest võis tundide viisi rääkida. Ta oli nii mitmekülgne, tohutud, tohutud eruditsiooni, iga inimene ilmas palju näinud ja endal ka suurepärane kunsti mõistmine kunsti tunnetamine. Ja selles mõttes muidugi olen väga tänulik temale mõeldes et võib-olla ta osakene suutis minu loomingu teele midagi kaasa. Kuidas TEMA õpilastesse suhtus, kas tal oli ükskõik kes tema juures õpe või kas ta suhtus igasse kuidagi eraldi püüdis õpilase andeid spetsiifilisi andeid arendada või oli tal mingi üldine koolitussüsteem? No kahtlematult ei saa vaste juttugi olla, et ta igat ühte olles vastaval ühe malli järgi juhendanud, kahtlemata. Ka terav pilk, iga õpilase võime kohta ja tema taotluste kohta ja mulje ikkagi mulje, et tema vastavalt oskas väga õigel kohal abi anda. Iga õpilase taotluste puhul. Millised olid teie esimesed maalikas, te mäletate neid, mis ütles Vabe nendega? Olid need, need olid niisugused katsetused, see oli nii-ütelda tundmata kohta vette hüppamine sai sealt nad iial, kui sügaval see see põhi. Wade juures oli see kummaline nähe, et alles seal tema juures tundsite, et ise ei oska mitte midagi veel. Kuigi kummaline ei olnud, tema oli ja nii-ütelda neljas aste, kui võtta panna osas järjekorras ettevalmistusakti ja maal ja siis ateljee. Aga ometi tema puhul puul jäi tunne, et napp on kõik see oskus. Ja ometigi, kui ta siis millalgi tähelepanu juhtis, siis hakkas endal piinlik, et ise ei ole seda juba varem tähele panna, et vot mul kah meelde jäänud, kuidas. Teil Pallase lõpetamine toimus oli 40. aasta, mis siis toimus üldse ja kuidas kunstile mõjus? 40. aasta me kõik teame, oli ju tohutu pöördeline aeg. Ja loomulikult tohutu pööre. Me Elaska ballasile ja. Uus juhtkond tuli, ehkki mõned õpetajad jäid ja loomulikult kõik see, mis me igal alal igal ajal tookord raskelt üle elasime, see oli kahtlematult kah koolis tunda. Kas teie käisite ka nendel koosolekutel, kuhu kutsuti õpetajad ja õpilased, et siis neile uut maalimisviisi? Kunsti õpetada, nendest ei pääse meie keegi, seal oli isegi arvepidamine, kes mitte ei käinud, pandi tähele. Ja nii, et see oli nagu iseendastmõistetav, et tuli jälle teinekord pildike kaenla alla panna ja tuli näidata, aru anda, et sa midagi teed, et jumal hoidku, sa oled raigi kulul olev söödik ja ta ainult makatia laiskled. Nii et need arutelud, need olnud alati pinge lihtsalt ja väga sakilised teinekord. Ja pidevad etteheited kunstniku talle, et nad ikkagi ei tee nõukoguliku kunsti vaid piiluvad sageli lääne poole. Kuidas teie õpetaja, selle kõik üle elas indeks Vabe, sest et ma lugesin Kunstnike Liidu Tartu osakonna protokolle sellest ajast ja seal selgub, et see vaidlus ja etteheited on ikka väga taktitundetud. Kahtlematult õpetajad elasid kõik väga raskelt üle, mõned enam, mõned vähem, mõned katsusid kaasa minna, seal oli heegel mitmed, kes, kes üsna muutsid värvi, aga Vabe koht ja peab ütlema küll, et tema kannatas väga rängalt. Mul on meeles isegi üks koosolekus, meid jällegi kutsuti nõndanimetatud õieti maalima. Ja see koosolek kestis kella üheni öösel. Õhtu kell seitse algas? Jaa, jaa. Habe vaatas kogu aeg põranda peale, koputas tasakesi kepiga vastu põrandat. Aga kui ta kuulis kõik jälle näide neid soovitusi? Seal oli väga palju oli tarku inimesi, kes oskasid ette kirjutada kuidas head maali saada. Nii et taolised nõuanded kahtlematult vaadet kahvaga vapustatud. Kui tuli päris nõukogude võim, siis hakati kunstnike ju Kunstnike Liidust välja viskama, teie peatusite ka kohe formanistiks heideti välja. Mida te mäletate seal? Neljal 10-l aastal nad veel kedagi välja ei loopinud neil polnud aega selleks ja, ja süljeorkestris aasta ja selle loomulik, et seal läks see asi pisut tagasihoidlikumalt. Aga troll algas 48. ja üheksanda paiku ja siis tulid need liidust välja viskamised. Mina ja siis kes me olime esimesed kesväljal ja kaitseliidus, kuna me olime ka kunstiinstituudi õppejõud tol ajal ja siis RT hoiti silma just selle tõttu võib-olla minu kestale pääl. Muidu ma teisi põhjusi tead, miks meie esimese tollive nuia järgi järgmisel aastal siis tuli juba massiliselt. Ja, ja lõpus muidugi, nii et Tartusse jäi, ainult kui ma ei eksi, kuus nad oskasid asja korraldad. Psühholoogiliselt teil, kuna te ju teadsite, mis kunst on ja te teadsite, mis toimub nii-öelda sotsiaalses ja poliitilises elus. Kuidas te selle üle elasite? Muide, koorem ei olnudki, eks see elukutsealal vaid suurem koorem oli puhtalt poliitilisel alal ja seal siis juba eraelusse tungimine ja nii-ütelda väljaselgitamine Kessoides. Vot see võib-olla mõjus veel kõige Randjemine ja loomulikult need ülekuulamisel, kallis, ma elasin. Ja, ja need asjad, see on teada, siin ei pruugigi midagi ütelda, et need oleks loomingul loomi korda millegagi kaasa aidanud, vaid vastupidi, teine kartesti tekkis lootusetu tunne küll seda ei salga. Nagu elu eesmärk oli, oli niivõrd katki lõigata, et kui nii-ütelda et teinekord tuli jah, mingisugune nõutus ja ainus välja asi oli selles, et et mitte mõtelda, et teha mingisugust tööd sellega seda aega üle elada. Te nägite, kuidas ka neid vanemaid kunstnikke represseeriti. Mida te sellest mäletate? No meil see tants otseselt nii-ütelda puht füüsilise hävitamiseni ei ulatunud, kuid vaimsoni loomulikult me ju teame, et tolleaegne Tartu riikliku kunstiinstituudi direktor oli Antons tarakov ja me teame ka seda, kui, kui temal tuli endale korrutate vallandamine siis ta sai kuidagi kuidagi nii-ütelda põgeneda Moskvasse. Nende jälituste eest. Jah, ja, ja salda ka kaotas oma tervise, aga no muidugi Tallinnas ja, ja mitmel pool oli drastilisemaid sündmusi. Kunstnikud hoidsid kokku sellel ajal või oli ka omavahel lahkuminekuid ja kaebamisi ja. Jah, kahjuks oli kaebamisega. Miks teid halli majja kutsuti? Ma ei tahaks sellest rääkida, pea iga kunstnik on sealt majast läbi käinud. Kuidas te Kunstnike Liitu tagasi tulite ja mis märgid olid esimesed, mida te siiski jälle lootma ja uskuma hakkasite? Tal on jah, ma töötasin tarbekunstnikuna, seal ei olnud tagakiusamise teda õieti kui tootvadala. Las ta siis tegutseb seal. Aga noh, loomulikult nad ajad hakkasid muutuma juba ja käele viiekümnendatel aastate, kui ma hakkasin esenama, siis, siis olid juba tuulajat üsna kõvasti muutunud. Millegi tõttu oli käibel üks fraas, Hiina kõrgem juht on öelnud, et laske igal linnukesel oma noka läbi laulda või midagi. Ta oli umbes seljas ja nähtavasti kandeks juba kõik meelde kah teatud vabaduse poole. Ja siis, kui ma juba esinesin esinema hakkasin, siis enam mul mingisuguseid etteheiteid ei olnud, nii et võib-olla pigem isegi vastupidi juba kõlbiga leidis, et et mulle ehk on enam väärt kui nendel sõnakuulelikud jälle käsutäitjatele. Meil oli ju, kui ma ei eksi, meie silmaks vai kontrolliks Šussakovi nimeline isik, ta võib-olla Tartus väga tuntud inimene. Ja kui meil siis need nõndanimetatud lükeldamis koosolekud olid, siis härrasmeestoosis võttis alati osa osa meie koosolekutest. Ja siis tuli aeg-ajalt näidates, mis keegi on vahepeal kodus teinud. Ja see tuli, igal kuu oli arvaldus, koosolek ja seal siis tuli loomulikult mitte enam maastikuga välja minna või jumal hoidku, lillega vaid ta oli ikkagi mingisuguse kompositsiooniga välja minna, noh, seal häda sunnil siis istuli, seal mõeldud. Mõni süütuv temake näitas nagu metsatöödel v lauavabrikus ja ja taolise asja. Süstikov on Tartus ülikuulus sellega, et tema korraldas siin Lõuna-Eesti raamatute hävitamist. Ülikooli raamatukogus kuulub ka tema. Kuidas sattus ta kunstnike seltskonda ja mis ameti Stahlis? No ma ei tea igatahes kuidas ta sattus kahtlematult ikkagi määratute vastav isik kas siis Millal tuli teil see tunne, et, et Tartus siiski saab kunsti teha ja kui see tunne tuli, kas lootsite näiteks Pallase taoline asutus? Taastatakse, ja nagu ma mainisin, kui ma esimene esinemine jälle oli need pääle sõda minu vaikimist siis jah, juba mind võeti hästi vastu ja, ja sellepärast mul ei olnud piinlik ahela tulla, nii et natuke teistsuguste töödega välja. Ja mis nüüd puutub ballasesse, siis võib-olla juba tulla? Ma ikka mõtlesin, et et kas nüüd otseselt andnud jätkada neid Pallase traditsioone või ja see oli ka loomulikult Egise dikteeris seda juba, kuidas siis kunagi vastavalt isegi enda vaimne seisukord oli. Ja. Oli väike lootus ka lausa, et, et saab teda taastada. Ma ei ole seda kunagi uskunud selles mõttes, et vallas ei olnud mitte mingisugune omaette nähe. Võite vallas oli kogu tolle aja meie kultuuri ja dolla dolla aja vaimsuse nii-ütelda üks punktikesi ja, ja midagi taastata, mis on kunagi olnud ja isegi ütlemis kunagi väga progressiivne ja positiivne ei olnud aga teda samal määral taastada. Mina ei ole seda kunagi võtnud ja, ja ma isegi olen arvamisel, et see ei ole võimalik. Niisugusel kujul mitte võib-olla nimi ainult, aga mulle tundub ka nimi sobiks enam nii, et peamised põhimõtted ja teespidamised, millel rajatud Need on nüüd kõik üle pardade satud. Meil ei ole palju järgi ja me võiksime nimetada ainult niimoodi ja kunst ei kao kuhugi. Aga kui Pallas oleks alles olnud, ta võib-olla oleks läinud sama teed. Koseks laulaks, kahtlematult mitte ja nii nagu ta oli vait olles oleks kahtlematult arenenud edasi. Ta ei ole kahtlemata mitte sama põhimõtetega, ta ei oleks talle 100-ga kaasa läinud. Missugune ta oleks praegu, kui ta oleks alles ja kõik oleks teisiti? Raske ütelda, ma ei tea, kas nad alles siis, kui nad oma näituse avasid, kas nad ole siis herr formaasidega algend ja klaveri lõhkumistega ja ja, ja taoliste näh, et ega seda ma ei julge öelda. Aga, aga kahtlematult väga suured muutused oleksid olnud. Võib-olla see on ainult oletus, aga võib-olla nad ei ole see nii lapselikult pöördunud laante tuulte poole ja võtnud teinekord just halvema midagi praegusel ajal võetakse, lääne poolt just ei võeta seda kõige positiivsemat osa, vaid mõju annab sageli juba mingisugune massi massikultuuri omane suhtumine asjasse võib olla natuke rängalt, mulle tundub jahiad Pallase baasil kui taolist pidevalt aru ja nõnda edasi kuni tänase päevani siis oleks vist jaanuarini natukene iseseisev mõtlemine vastavalt oludele vastavalt ümmentaliteedile, vastavalt rahvale, rahvusele, kahtlemata ta ei oleks nii internatsionaalne olnud. Kas iseseisvast mõtlemisest praeguses kunstis puudus? Ei, ma ei julgeks ütelda, et ei ole, et katsetusin enam kui kunagi teisel ajal. Ma isegi leian, et võib-olla liiga palju, et ei taheta anda aega süvenemiseks. Näituse puhul loodetakse ikkagi esinejalt jälle midagi uut ja teinekord on jääb mulje, et isegi leitakse juba miinuseks, ta kordab ennast, kui ta järgmine aasta ei ole midagi tuli uuega välja tulnud ja selles mõttes ma näen just tähendab seda, et väga palju kunstnikud peavad lihtsalt sellepärast otsima ja sellepärast ikka midagi uus olla. Et püsida nii-ütelda bee kaaslasel. Selle jutu taustal, mis on äärmiselt intrigeeriv, ikkagi teie, me oleme praegu siin, õhtul teie korteris, kunstnik neljandal korrusel, teie ateljee on teisel korrusel. Aga siin katuse all on kuulda, kuidas sihtsaia ja akna taga sügisilm, aga kus teie ikkagi need värvid, saate siin tänava peal ei ole näha. Lillemüüjad küll ütlevad, et te käite lilli Astvatist yhe ja vaatate värve. Ja nad võib-olla ei pane väga mööda. Aga kui te mõtlete maali peal olevaid eraldada ja siis siia, ma saan võib-olla vastata. Kui te mõtlete tuubis olevate värvidega peale siis ega see probleem ei ole väga lihtne. See on, kuna mina peamiselt olen harjunud temperas maalima, neid on teinekord nii, et pea hakkab valutama. Teinekord jääb mulje, et neid Ils ei liigugi üldse, vähemalt meie liinis. Aga see teine variant, kui te mõtlete nende värvide peale, mis mul piltidel on särama ei saa ütelda, et nad midagi laagarcet oleks. Nad on tavalised pildid, kus need värvid põnevatesse piltidesse. Teate, ma ei oska seda. Kõrvale seda on tõesti väga raske ütelda, siis võib-olla lasta liiga pikale jutuajamine. Kajastub maalis ikkagi vastavalt kuidas inimese vaimne, vaimne ja füüsiline olukord on, on ta väga üleval meelestatud, see kahtlematult kajastub farmides või on ta trassides mingisuguses pingutatud olukorras siis kahtlematult kahtlematult Nad peavad mõjuma loomingus. Aga mida te oma õpilastele olete öelnud värvide kohta ja ütlete? Õpilastega ei olegi teinekord sugugi lihtne, nagu vahel vahel arvatakse. Õpilastega tuleb väga delikaatne olla, kõige enne isegi. Ma olen kand, ET juhendamiselgi ei julge midagi väga kindlalt midagi soovitada, vaid IKT katsud enne mõista õpilase võimeid. Selle, et see sellepärast, et Tanja esimeste tööde puhul näha, palju keegi võib, enam-vähem on mõned üksikud erandid. Ja selles mõttes ma olen proovinud. Realikudele oskustele, mida iga maalija peab teadma nendele tahvlile, vanu pöörati, pöörama ja ja, ja tegema nii, et nad teeks seda armastusega, mitte nad mingisuguse sunni, mingisuguse tambiga seda ei sisendatakse, nendele. On on ju ka neid õpilasi, püüad, püüad juba Hazardi mõttes proovida, et kas suudad talle midagi selgeks teha, ta hakkab mõistma ja ta puhi hakkab tige tundma selle asja vast ja teinekord tulevad need nagu pall tossu seina visatuna tagasi. Aga muidugi teine taipab juba nii-ütelda õhust ja tavaliselt just nende taibukate taibukate õpilaste puhul ongi endal palju kergem, kui just nende pool ka raskelt läheb. Mul on väga palju häid õpilasi olnud ja ma ei taha kedagi eraldi mainida, aga mulle on väga palju häid õpilasi. Selle jutuga Alfred Kongo õpilastest me vestlus ka lõppes. See oli siis 10. oktoobril aastal 1990, tänavusel aastal, aastal 1991, leppisime kokku, et Alfred räägib nendest aastatest, millest nagu kuulsite, lindi peal on ainult põgusalt juttu 40.-test taastatest. Alfred Kongo ütles, et nendest mitte rääkimine on aidanud tal need mitukümmend aastat oma tööle keskenduda. Aga nüüd on see aeg kustutatud, tahaks neist rääkida. Paraku Alfred Kongo suri 31. detsembril möödunud aastal. Kahjuks poolselt see link lõpeb. Kunstiteadlane Rait Toompere. Teie olete Alfred Kongo ka Kunstnike majas palju kokku puutunud. Võib-olla kõigepealt ma tahaksin rääkida aafrikovoska inimesest, sellepärast et et tema juures algas see kõik sellisest hoiakust või käitumisest, kuidas ta elusali ja mind Fanjaadi hämmastav on see, kui palju ta jaksas endast anda, sest salati oli ta ka väljapoole pööratud. Allik abistav ja mis võib olla tänapäeval, ei ole väga palju, ei räägi džentelmenid alati olukorras ükskõik missuguses tingimuses, alati olid käitumisnormid talle täiesti verre kasvanud. Ma julgen siia vahele segada ühe näite toomiseks, nimelt seesama tema sünnipäeva õhtu tuli Alfred Kongo mintsa, vaat ma kesklinna bussijaama. Ja seda on praegu valus meenutada, sellepärast et mina ei teadnud, et Alfred Kongo samal ajal ei kahepoolsest kopsupõletikus oleks pidanud olema pikali või vähemalt ütlema, et on haige. Ta oli lahkelt nõus mind külla võtma. Rääkis, nagu te kuulsite, see jutt on isegi tegelikult, mitu tundi oli pikk ja pärast seda tulla välja. Praegu süda väga valutab selle loo pärast. Ja, ja mõnes mõttes võiks öelda, et Alfred Kongo oli nagu raske inimesi, sellepärast et et tema loomingu uurijana oli väga raske temaga suhelda, sellepärast et ta püüdis kogu aeg kõrvale tõrjuda jutt leeme temast ja, ja kogu aeg püüdis juttu viia kas siis nii-öelda küsitlejale või siis maailma probleemidele kõige sellele, mis teda huvitas ja väga raske oli üldse saada teda oma ateljeesse oma pilte näitama, et neist natukene rääkida, sellepärast et et mõnes ei tunne ta arvasid pilte, ta lihtsalt ütles kõik, mis tal öelda oli. Aga kui ma analüüsisin omal ajal seda, mida ta tõepoolest siis lõuendil korda saatis, siis seal täiesti fantastiline. Annaks meile tarkust jumal et seda niimoodi lahti mõtestada ja aru sellest saada, mis seal edasi antud on, aga seal täiesti fantastiline, sellepärast et ta oli ikkagi väga suurte annetega inimene ja ta ei olnud kunagi kade oma annet jagamast kellegagi mitte kunagi. Need pruukis ainult korra küsida ja, ja alati oli abi tulemas. Ja muidugi, mida ei tohi sinka ärased Alfred Kongo oli maitseekspert, tema maitset arvestati kunstnike ringkondades vaieldamatult tema käest küsisid isegi väga suured meistrid, küsi saate Alfred Kongo käest. Noh, nii nagu ta ütles, jäädi uskuma peagu alati see oli niimoodi. Ja seetõttu mulle järjest rohkem tundus, et noh, selles keskkonnas, milles me elame seal Kunstnike majas ja millest ka praegu on kamba täiesti lahutamatu tants, sealjuures olev Kongo nimi samastus tema olemusega. Ta oli Alfred Kongo ja muidugi oli väga palju nõuda sellepärast et olla Alfred Kongo seal midagi sellist, mida peaks mõtlema, et inimene kogu aeg tõestab oma oma väärtusi, tõestab oma võimekust, tõestab oma inimsust. Aga ta ei teinud seda iialgi. Ta lihtsalt oli, ta oli vabalt sundimatult lihtsalt ja minu meelest selles peitubki see tõeline suurus ja ta ei pidanud kunagi ennast sundima millekski täiviga kunagi midagi tõestama. Ta lihtsalt oli. Millised tööd tema loomingust on sul kõige selgemalt praegu silma ees ja mida Eesti rahvas peaks mõtliku pilguga vaatama? Tema teosed on kõik otsekui mõtisklused eksistentsi üle ajahetkede, nende seisundite üle, seal ongi tihtipeale Need situatsioonid või seisundid. Nüüd on kohati, on nagu ladestunud üksteise, kohati on see ainult mingisugune üks hetk, üks taju, aga igasse lõuendisson sisse maalitud nagu mingi ajaprotsess mingi ja veel nägemus võib olla palju sügavamal tasandil miilil, trall läbi kogemuse läbi teadmise läbi ühiskonnas ladestuvad väärtuste, seda väga raske seletada, seda vaadates peab lihtsalt mõistma ja muidugi Concopilte nähes peab olema aega, neid ei ole mõtet vaadata lihtsalt vilksamisi mööda minnes, vaid nende vaatamiseks peab olema aega, peab olema aega süveneda ja mõtiskleda sealjuures. Konko pilt, teed ei ole suured, nad ei ole ka temaatilised, vaid enamus annad, kas siis maastikud, kodumaastikud, las Lõuna-Eesti või Tartu vaated, aga on samuti tal Natöörmordid, lilled, mulle on HC Teed roosid, Kongolhoosid, mis on minu meelest fantastilise tajuga tehtud. Ma ei suuda sinna kõrvale panna ühtegi lillema maali eesti kunstist, sellepärast et see on noh, see on lihtsalt võrratu. Pärast saadet jätkab Jaan Eilart, Jaan Eilart on loodusteadlane, aga meie eesti kultuuris kahtlemata ka kultuuriloolane kõige laiemas mõttes. Ka Jaan Eilart oli tuttav Alfred Kongoga. Päeva varahommikul lahkus meie hulgast meie teeneline kunstnik Alfred Kongo. Võiks ütelda, et ta oli viimane tõeline ballaslane sest ta jäi sellisena just meie kõikide mällu tõesti antu, nagu on ka veel sellele seal lõpetanud. Aga teised, nooremad on ainult Dallasesse astunud Pallase diplomit nendel enam ei ole. Ja selle tõttu teda ära saata. Saates oli niisugune tunne, nagu me lahkuksime terve ühe suure ajajärguga eesti kultuurist. Tartu Pallas tähendas tõelise Eesti vabariigi aegse kultuuri sündi. Ja see kultuur on meid läbi aegade saatnud. Me võib-olla ei ole mõtelnudki selle peale, aga ta on olnud meiega, sest veel põlved peale seda, kui see kuulus sotsialistlik realism kunstis lõppes on nii või teisiti saanud oma peamise õppetunni just nimelt ballaslastelt. See oli võib-olla Alfred Kongo puhul samuti peamine teene tema otsese kunstiloome kõrval nendele inimestele, kes seda põlvkonda on saanud jälgida. Alfred Kongo, oh puhul tahaks uuesti meenutadagi seda. Ja on öeldud juba tema ärasaatmisel Tartu Kunstnike majast. Nimelt seda, et ja ei olnud mitte ainult suur sünnime maastikuhoidja, selle teadustaja kunstis, meie kodunurmede lillede maalija. Ta oli meile tohutu eetilise mõjuga isiksus. Temale oli iseloomulik, see aegne niisugune eriline nagu heatahtlik inimesesse suhtumine. Kui me tavaliselt kunstnike hulgas märkame ikka seda, et üks ei tunnista üht, teine teist siis Kongo katsus paati leida igas inimeses selle hea raasukese ja vaikida sellest, mis oli tõesti võib-olla isegi otseselt alustamis vääriline. Ja niisugused eetilise eeskuju momendid võib-olla jäävad samaväärselt ja samavõrdselt toimima järele, kuidas nende põlvkondade kaudu, kes sellist ballasliku kultuuri pannud, veel puudutada mõne selle aja suure looja kaudu. Ise pean ütlema, et olin Alfred Kongo ka väga pikalt sõjalises sõpruses. See sõprus sai alguse muidugi kunsti kaudu aga peagi lisandus sellele väga palju isiklikku väga palju sellist, mis jääb läbi aegade samuti meelde. Esimene moment oli see, et me hüüdsime 11 koolivendadeks. Ehkki me ei ole samas koolis õppinud. Aga meil oli ühine eesti keele ja kirjanduse õpetaja, see oli õpetaja Viktor Viilup. Vitro viilupile oli Otepää proovimine naasium. Esimene töökoht üldse kuhu ta Antslast isa kõrval vankris sõitis oma esimesele õpetaja koha valimistele. Valimised olid väga rängad taldulite päev otsa vankri juures närvitseda, kas ta pääseb Otepääle õpetajaks või mitte. Ja kui lõpuks volikogu teade tuli, siis oli see suuri õnne momente ja nüüd tagantjärele võime siis ütelda, et et küll on tore, et meie ühisõpetajal viilupil oli selline õnnemoment otepää. Nii sai temast õpetaja Alfred Kongole sellised ühendavad inimesed muidugi tähendavad väga paljusid peagi üksteisele rääkima seda, aga sa mõistad, 11 juba sellega, sest et tead, et vähemalt õpilasena on sinusse sisendatud samasugused eetilised väärtused. Kohtusime muidugi looduses ja mul jääb südame peale. Kohe nagu valuliselt torkama. Et me eelmisel sügisel lubasime taas Tartu Kunstnike Liiduga kirjanikega televisioonirahvaga, nagu me seda oleme varem teinud, minna maastikele ja Kongo, kõik see aeg küsis, mis päeval me ikkagi lähme. Ja, ja ma ühel hetkel talle ütlesin, et jätame kevadeks ja ma nägin, kui nukker ta oli, ehti midagi tõvega seotud tal tookord veel aimata nagu ei olnud. Ja nüüd, kui sõpra ei ole, on mul kahju, et me ei saanud eelmisel sügisel jälle maastikel olla, sest sellised maastikel käimised andsid talle uusi impulsse otse loometööks, sest Kanepi Jõksi järve äärest tulnu mõistis eriti sünnimaa maastikke, väärtusi. Ta oskas oma sellises värvide möllus, ma täitsa nii nimetaksin ja see jäi kestma kuni tema viimaste suurte taidetöödena. Et ta oskas selles värvide möllus väga hästi tabada eesti maastikke. Koloriiti. Alfred Kongole ma lugesin kaasa Karl Ristikivi seda üldinimlikku luulet. Vihmapiisk on olnud kellelegi pisar. Ja mahl, mis kevadel valgetes kaskede särkab, on veri, mis valatud, kaugel lahinguväljal. Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi gaasi ja avaksin võtmega ukse, mis langes lukku mu selja taga. See võti on kellegi teisega käes ja ust peab ta uuesti otsima. Aga kui ta õhtul väsinult istub maha, olen mina seal istunud enne seda. Ja see paik on õnnistatud paik. Sest see on kodu. Kuulsite saadet balletile on Pallase värvid. Mälestasime kunstniku Alfred Kongot. Saates kasutasin helilinte. 1990.-st aastast ja Alfred Kongost kõnelesid Rait Toompere ja Jaan Eilart. Saate koostas Maarja Pärl.