Muide, Tõnisson, me kõik ju teame teid populaarse telereporterina, aga kas elus on olnud ka palju kordi, kus on tulnud olla mõnele oma kolleegile vestluspartneri osas ja pärast seda, kui ma olen jäänud teenitud vanaduspuhkusele? Ja igatahes ela mu oma toimetuse kaaslane, ela Tomson kutsus mind ükskord, no kõigepealt ma läksin suure punnimisega, ma olin juba otsustanud või õieti see, see veendumus kujunes kohe pärast tööst eemaldumist, et ma enam ei taha esineda televisioonis. Oli mis oli ja oli toredat ja vähem toredat, aga nyyd mitte. Aga noh, kuidas ma ütlen oma kolleegile ära, mul tuli meelde, kui mul endal oli tahtmine kedagi saada mingisse saatesse just sellele teemal ja olin välja nuputanud, et nüüd mina teda tahan. Ja kuidas ma siis käisin inimesele peale, et ikka seda nõusolekut kätte saada, noh, ja nii ma siis läksin ja tundsin küll oli kohutavalt hea ja kerge olla. Minul ei laskunud mingit vastutust. Kui mina olin selles küsija rollis, siis oli mul mure, kas nüüd tuleb teemaarendus niisugune, nagu mul saate üldise laadiga klapib või kas neid on see tonaalsus, kas see meeleolu, kas on see niisugune mingisugune rõõmus või tõsisem laad kõige muuga sobiv? Ja siis kõige tähtsam veel, kas aeg klapib ja, ja igasugutempod ja rütmid ja asjad ja kõik, mis veel. Nüüd ma ütlesin eralega ennalgust jumala Lukene, minul ei ole mingit muret. Sina küsid ja mina vastan, ja kui mina kõrvale kaldunud laiali valvur on sinu mure, kuidas mind tagasi rööpasse saada? Umbes nii see on käinud. Mul veeres ka praegu kohe südametunnistusele üks kivi kolinal minema, et küll on ikka hea, et teil on praegu siis selle jutuajamise juures palju kergem rull kui minul ja on kinni? Jah, ongi nii? Ei raatsi ütelda, muidu ütleks kohe väike kahjurõõm, et vaatan, kuidas te siin välja pressitavama teema. Aga me kohtusime teiega paar päeva tagasi. See oli üks tore näitus Vene tänaval. See oli rahvaülikooli kevadnäitus ja kodus omaette toimetavad kunstnikud olid siis oma tööd toonud sinna väljanäitusele, ilusat portselanimaali oli ja korve ja niplipitsi ja kõike. Ja üks maalijate seast tuli välja olitega teie. Noh, te kasutate muidugi nii ülevaid sõnu nende inimeste nimetamisel, kes sinna oma töid olid toonud, aga tõepoolest muidugi sinna kuulub ja mitusada inimest ja igal väikesed erinevad harrastused ja muuseas, mõned meie seast on niisugused fanaatikud, et nad viljelevad mitut käsi, tüli, eesotsas selle rahvaülikoolijuhi Silva Hiibusega kesknahatöötlusringist võtab osa portselanimaalist ja ta on teinud keraamikat ja ma ei tea kõike, mida veel ja on teisi, niisuguseid ka, kes on kas korraga või kordamööda erinevate Raadil tegelenud mina ainult ühel alal ja mitte väga pika staažiga portselanimaal. Seal näitusel oli väljas teie töödest mokka tass ilusatel keraamilistel maalitud plaatidel ja siis tuli mulle natukene meelde, aga tegelikult aitasite tõi see kaasa ka, et see mul meelde tuleks. Et teil on ikka väike, kus nende mokatasside vastu olnud, varem ka? Jah, ma isegi ei tea, kuidas nõrkus pihta hakkas, Kustki niimoodi on vahele, täiskasvanud inimesel on jäänud nagu mõni mäng napiks lapsepõlvest ja siis ta kas jätkab seda täiskasvanuna või korvab millegi muud ka mul on niisugune tunne, et need mokatassid on mulle ka niisugune lapsepõlve mänguasi. Ja paljud inimesed üldse ei, ei võtagi mokatassi muu nagu ainult vaatamise esemena, minul siiski tõsi, nii palju, kui neid mul on nii palju ostnud, olen võimule kingitud, on viimasel ajal, kui nii palju, kui ma Canit maalinud olen ma kõigist kindlasti joon kohvi. Aga mõni kujuneb siiski niisuguseks noh, rohkem eelistatud tassiks, see on siis korduvalt laual ja mõni on harvemini, aga igatahes kõik on lausa kohvipruukimise tassid. Nojah, eks me seda teeme ju praegugi, et joome kohvi. Need tassi kõlksud võib-olla, et ei ole just lindistuses meil lindi peale jäänud, aga minul on niisugune tore, väike moka tass rohelise maalinguga teil täpselt samasugune ja ma tean, et need on teie oma töö. Oh ei oskagi, ta oli see nüüd kuus aastat tagasi või umbes nii, kui ma kui ma portselanimaali piima läksin, ma nägin isegi üht telesaadet. Keegi kolleegidest oli teinud nii, kust portselanimaali inimesed esinesid ja äkki ma tundsin siis tahtmist, et ohja oh, jah. Need tõesti, Silva Hiibust, tundsin ma oma televisioonitööaastatest. Tema oli esimese algajate gruppi juhendanud jah. Et, et kõik tehnilised võtted ja töövahendite kasutamine käte õpetada. Edasi oli teada, et Ilse Lepikson on siis kunstnik, kes meid õpetama hakkab. Ja sellele esimesele tunnile läksime siis kõik niimoodi täis teadmatust kohale. Ja Silva meile dikteeris vajaliku materjalide loetelu, tuli hankida pahtlit ja ja pliiatsid ja, ja neid keraamilisi plaate, värvide segamiseks, tärpentiini osadeks pentini tuli valada lamedalt alusele, Jaradiaat turile auruma panna, et sellest tuleks niisugune paksem õli. Et seda hiljem siis jälle vedela tärpentiiniga segada koos värvipulbriga ja ma kujutan ette, teie perekonna rõõmu. Ahja neid rõõme on, on jätkunud siiamaani, jaht, rõõmud kasvavad. Mida rohkemaga soetad, neid vahendeid, seda algul oli kõike vähe, aga millegipärast hulk kasvab. Pintslite igasuguseid nähtused ja variandid ja peenikesed teritatud puupulgad, et värvi, värvi kaapida ja ja igasugused pehmed lapid töötlemiseks ja nii edasi. Ja, ja veel sütt oli vaja hankida, mida ma siiamaani ei tea, mille puhul seda kasutatakse, igatahes minul ei ole seda ette tulnud. Küllap see mingisuguse töövõtte puhul vajalik on, aga ma pole lihtsalt selleni veel jõudnud, nii et üllatusi on mul ees küll ja küll. Et kas nüüd see huvi ise pintsel haarata, Ta tuli enne ja siis tulid juurde mõned toredad ja armsad mokatassid, mida teile ka vahel kingitud on ja nii, või sai kõik aluse just mõnest niisugusest armsast tassist? Eks ikka need tassid olid enne Eima kohmanud ise maalimisest mõeldagi. Mõned niisugused väikesed armsad mänguasjalaadsed, tassid olid mul elus ette sattunud. Ja tõtt-öelda ma olin ikkagi päris keskeas inimene, kui ma neid ise ostsin. Kõigepealt ma ei käinud üldse rahaga iseseisvalt ümber, raha oli lapsepõlves olnud väga vähe. Ja ma andsin ka esimestelt aastatel, kui ma õpetajana töötasin, kogu raha ema kätte, kes siis määras, kuidas seda jaotatakse, välja arvatud üks erand, igal palgapäeval läksin ma kohe koolimaja kõrval olevasse raamatupoodi ja ostsin raamatuid. Selle otsuseni ma jõudsin ilma emaga nõu pidamata, ma tundsin, et ma nii tahan teha ja et ma nii teen ja sellest sai siis ikkagi see esimene ja kõige suurem nõrkus ka ka oma raamatutena alusel, muidu ma olin ikkagi raamatukogust sinnamaani raamatuid toonud. Ja, ja edasi siis, et võiks ise osta mingisuguseid tassi, see tuli küll, ma ei tea, veel 10 15 20 või kui mitu aastat hiljem, päev. Aga kunagi ta ometigi jõudis pärale seda, kui ma olin külas olles nendest pisikestest ja ilusatest esemetest kohvi joonud ja niisugune üks moka tass, näiteks. Ta, ta on mitte ainult kohvijoomise vahend, vaid ta pakub ka mõtlemiseks ainet. Näiteks on siin mul üks niisugune, kus need soovi vabriku tass, kass on ostetud meilt komisjonipoest kaua aega tagasi. Ja kui vaadata, näete, kuidas ta kulunud tähendab, see, mis need kullavärviga triibud pange tähele, esimesel hetkel ei märkagi seda, näete, kuidas need on kõik kulunud. See näitab, et seda on kasutanud järelikult teda mitte kasutatud vaip palju kasutatud ja nüüd ma siis vahel mõtlen, kujutage ette seal tillukene Ta ei ole ju kasutatud hommikukohvi joomiseks. Ja kui ta siis mingitel niisugustel pärast lõunastelt rüüpamistel on jõudnud niimoodi kuluda siis on teda ikka väga paljude aastate ilmselt aastakümnete kestel kasutatud ja siis ma vahel mõtlen, kus on olnud see kodu, missugune see kodu on olnud, kelle kuuled seda tassi puudutanud, kui see ometi see oleks üks mingisugune salajane videoaparaat, mida me siis praegu näha saaksime. Ja niisugused mõttemõlgutused lähevad mõne teise tassi puhulgi ja liikvele, Heino on üks niisugune tass, selle ostis minu jaoks mu ema. Ta ostis ühe eaka inimese käest Tartus, kes oli ühe väga vana inimese hooldajaks ja see väga vana üle üheksakümnene naine, kui ta suri, ta jättis kõik, mis tal olemas oli, muidugi oma hooldajale. Ja, ja vot selle hooldaja käis, sai ema osta minu jaoks ühe tassi ja see, kes müüs, teadis ka selle asjalugu rääkida. See nüüd juba siit maailmast lahkunu oli abiellunud väga noorelt 16 aastaselt ja see oli kusagil randi esimese veerandi sees olnud ja ta sai pulmakingituseks kuus niisugust tassi. Ja nüüd olid need siis need tassid läbi aegade püsinud, väga vähe kasutanud. Nad on väga vähe kulununa. Sest et tööinimestel ei olnud lihtsalt aega, palju niisuguste pisikeste asjadega ei annata. Aga minul oli juba tassi mitmeid kogunenud ja olen ka raamatuid portselani kohta muretsenud ja ükskord üht kataloogi lapata Tessa. Aastan hämmeldusega, et see muster, see muster on sellel minu sinisel tassil, kuigi siin kataloogis son pilt pruuniga, hakkasin siis lähemalt vaatama, kõikide detailid langevad ühte, niisugune veidi kummaline ülemine äär, niisugused nagu ristipidi peened triibud diagonaal triibukistega eraldatud ja siis mingisugune veidi tingliku õismuster ja tuleb välja, et on täpselt sama muster ühe saksavabriku töö ja iiris lille nime kannab ta ja seda on et toodetud 130 aastat on ka märge juures, et on üksikuid mustreid, mis lihtsalt ei kao, on mõned, mis elavad väga lühikest aega ja, ja neid ei taheta, nad unustatakse ja on niisuguseid, mille järele on kamatuna. Mine ja siis tekib juba niisugune vabrikule isegi huvi Juhkus, et et ikka nende, seda või teist loomingut tahetakse ja see on siis üks niisuguseid. Ja siin Eestimaal on ta siis omakorda Ühtede inimeste käest teiste kätte ja kolmandate kätte ja nii edasijõudnud. Ja nüüd on ta minu meelest päris õige inimese käes, kes teda ainult kiirustades lauale ei pane, sealt kohvi ei joo ja siis Macindlikult jälle tagasi aseta vaid, kes on tõesti teda uurinud päris pähe jätnud mustri, nii et kataloogist kõndis ära ja ma arvan, et tassile teeb see rõõmu, aga mul on muidugi palju proosalisemaid tasse ka. Mul ei ole kindlat meetodit, et ma ostan ainult neid, selle vabriku või, või selle maad tasse või ma haaran, mille peale ma, mis materjalist ja, ja näiteks mul on plastmassist tasse ja metallist tass on olemas ja plastmassist tassidega ja on suvel matkama minna ja termosega kohv kaasa võtta, kerget tassid siis väikesed kaasas need tassid, muuseas need plasmast tassid ostsin ma Armeeniast. Ja see on nüüd nii mitu aastat tagasi. Armeenia ei olnud veel mingite suurte ja valusate sündmuste keskpunkt olnud ja me käisime ajakirjanike liidu grupiga, kui me sealses ajakirjanike liidus vihjasime, et meil Eestimaal on olukord niisugune, et just nagu oleks tuldpurskava mäe mingisugune niisugune ohtlik periood tulemas, et midagi nagu maa all jõmiseb niisugust rääkisime neile ja nad väga suures hämmelduses vahtisid meile otsa ja siis jätsime selle jutu pooleli sinnapaika. Ja noh, me teame, kuidas asjade kulg tegelikult läks, nii et nemad jõudsid enne meid niisuguste valusate punktideni. No vaat ja sealt Armeeniast igatahes ostsin mõned plastmassist tassid. Ja järgmisel suvel, kui olime Saaremaale sõidul praamil, siis on just paras hetk võtta termos ja võileivad välja, siis ma igatahes ühe plastmassist tassi kohvi täis kallatud, kallasin ilusti endale rüppe ja põletasin reie pealt naha maha, nii et käisin armiga paar aastat vaata ringi, nii et vot niisugused roosalised ja ma ei tea, võib-olla see kiindumus nende väikeste tasside vastu on mu sõpradele süstinud tunde, et ma üldse armastan väikesi esemeid. Ega see päris vale ei ole, nii see ongi. Ja mulje on kingitud ka niisuguseid tibatillukesi vaase ja täna vasta mulle üks sõbranna tõi ise Prantsusmaalt ühe tibatillukese portselani Neist karbikese väga kaunis koobaltsinine kullakirjaliselt siin niisugused ro kokku. Raatselised armastajad. Aga muidugi seltskonnas läks kohe suureks küsimuseks, et mida niisugusse karpi panna ta nii tillukene siia võiks panna. Näiteks ühe väga kauni ja kalli sõrmuse kõige ilusama ja kõige kallima ahaga. Mul ei olegi ühtegi kallis sõrmust, ma ei tea, kuidas mu elu on niimoodi läinud, et mul ei ole üldse kalleid ehteid, siis langes nagu see küsimus ära. Ja muidugi üks lõõpia suu ütles kohe, aga sa võiksid ju siin neid talonge hoida toidutalonge. Ja siis oli muidugi naeru kui palju, et äärepealt ju annaks tõesti, jah, kui need talongid on lahti lõigatud, et ülestiku panna, kena kontrastiks Pariisist toodud portselan, karbikene ja ja talongid, millega jooksen mööda poode, et osta sokke või, või jahu või midagi. See sisaldab tänapäeva eesti naise kõige kallimat vara. Ei, kuulge, ma jõudnud selleni, see jäi naljaks, tähendab Maypatus ta selle portselankarbikese ees, see talongide hoidmine jäi ainult niimoodi seltskonna naljaks, ma ei ole siia sekka teinud, et ma neid siia oleksin pannud. Või oi kuulge, võtame näiteks selle. Kus need mida, mille hind oli, mis ta oli 34 või 36 kopikat asju. Ja netomees ükskord Moskvast neil oli peal kaunistuseks kolmel küljel üks väike kahvatu roosiõis. Atroosi õis on üldse üks looduse ime mis imena säilinud tänini, aga seda imet on ka natuke ehk liig palju ekspluateeritud. Küll roose on igale poole, maalib tõtt ja tikitud ja, ja, ja sisse lõigatud ja küll on poolik tutt ja, ja kõike, mida on tehtud ja on tehtud tõesti kaunilt, nii et, et noh, see, see roos on kas oma naturaalset kujumatkides või stiliseeritud kujul ka hinge minema, aga tehakse ka tõesti koledaid koledaid koledaid roosi matkimisi ja vaat siin olid niisugused koledad kahvatud, mingid sinise roosa segud tõesti hirmsate mingis selles noh, ABS trükitehnikas. Ja ma tookord ütlesin mehele, et vaat need ma vinnid küll kohe köögiga, Piia nimetan need köögimokatassid, eks need kolm tassi. Ja seal nad seisid ja vahel harva ikka jõin ka, kui koomikul joonika suurest kruusist kohvi. Kuni siis tuli see portselanimaali õppimine mul ja kuna toorikutega on raskusi, pole neid saada, siis ma vaatasin, aga ma võiksin ju kuidagi katta Ta need roosid ja siis ma otsustasin, et noh, üldse pinna katmise tehnikat harjutada, et ma võtan mingi ühe värvitooniga, katan ja siis kuidagi nagu mustaga selle roosikoha. Aga seal oli jällegi oma raam ümber, mis sundis seda Musta mingisugust Hamööbi taolist nähtust ja peale ka liiga suurena maalima. Aga midagi ma igatahes välja tegin ja, aga nimed annavad nad endiselt. Mul köögimokatassid. Kas see on esimene omatehtud? Ei ole, esimene on vaat üks roheline, kus ma püüdsin millegipärast, kuigi see mulle omane ei ole kohe geomeetrilist joont nagu kida, kuna seda üldse ju palju ka maailmas viljeldakse, mina siis ka võtsin pliiatsi kätte ja ja tõmbasin siis niimoodi erinevates suundades minevaid kriipsu sinna vahele jäävaid pindu, püüdsin siis erinevad stonis rohelisega katta. Aga noh, eks see natukene niimoodi konarliku võikutu kõik välja tuli. Mina, kes ma sellest portselani maalimisest ju tuhkagi ei tea, võin esitada kümnete kaupa rumalaid küsimusi. Aga mõned ajas ikka küsida küll, et no mis siis saab, kui esimest korda hakkad kohe tegema niisugust tööd? Tass on ju tegelikult ju kallis ja värv on ka ja ja võib ju nässu minna, kas siin midagi ka kustutada saab või, või ära võtta või kõik, mis tuleb, son? No kõigepealt ma rahustan teid sellega, et et praegusel hetkel ei ole midagi enam saada, aga ma räägin kõigest neid natuke mineviku vormis. Et need tassid, mida me osta saime, need ei olnud callida. Aeg-ajalt saadeti poodidesse müügile mõne mõne viimase aasta kestel varem muidugi ka ainult varem maju kohmanud, seda vaadates ei huvitanud mind niisuguseid taisse, mis olid vabriku jaoks olid nad millegi poolest natukene nässus, Gasolid äärest olid glasuuriga halvasti kaetud või olid isegi vormid väheke Loperguseks läinud. Ja siis tavaliselt veeti sinna vabrikus kuldjooni peale üks või kaks, et saaks kallimalt maha müüa. Vahel müüdi siiski ka imekombel ilmaneid kuldjooni tõmbamata ja siis võis juhtuda, et tass oli ostetud näiteks 20 kopika eest. Nii et see mure langes ära, tähendab, ma võisin nagu ta südamerahuga kätte võtta. Ja muidugi siis meie klubi või ring sealt. Me saame need värvid. Ja muidugi seal on küll meile tõesti tõesti sõnad peale loetud, et värv ei ole saada ja värv on kallis. Ja seda me oleme niimoodi südame hirmu tundes, seda värvi sulatanud ja hõõrunud ja ja selle tulemus ongi vahel, et et selle tassiga, milliseks läheks rohkem värvi. Aga ma ei ole raatsinud hõõruda ja see segu teha piisavalt muljet, natukene puudu, aga järgmise hõõrumisega seal ikkagi jälle pentiini õli vahekord ja natuke tuleb erinev. Raske on saada täpselt sama tooni, et niisugune kokkuhoidlikkus on siin kohutavalt sisse süstitud, kui ei ole põletusse viidud, kui ma alles sinna maalin. Ma võin selle niiske lapiga või vati kõik puhtaks pesta. Aga üldiselt tuleb ikka sageli põletada rohkem, kui ükskord tähendab, et ma tahan vastavat tumedusastet või ma tahan just erinevaid tumeduse kohti, portselani värvi tohi paksult peale panna siis ta lööb sealt lahti või, või pigem need värvilataka pealt maha lüüa. Nii et selleks, et tumedusastet saada, tuleb lihtsalt tumedust vajavad kohad jällegi uuesti värvida, jällegi põletusse viia ja ja niimoodi teha mitu korda, muuseas ei ole mingi uudis kunagi. Me käisime ringiga regulisenid Moskva Leningradi kusagil ühes lossis. Portselaninäitusel, kus meile näidati üht faasi kauge minevikus hiigelsuurt vaasi, mis oli 60 korda põletuses käinud. Võimalusi oleks palju, selleni meie igatahes ei jõua, kes me seal niisugused isetegevuslased oleme? Kuidasmoodi need ideed tulevad, kui ei ole tegemist õppinud kunstnikuga, te pole ju saanud vist mingisugust kunstialast haridust ei kuidasmoodi siis need ideed tulevad, et mida sinna tassi peale teha, kas kipub kangesti tahtmine midagi nagu matkida või mingisuguse tassi järel teha või, või kust te võtate neid, et tahtmine ja põhimõte on, et ei teeks just mitte mingit olemasolevat asse järele? Lihtsalt tahaks tunda end vabalt. Ja ma ei oska ütelda, lihtsalt tuleb ette, lööb ette, nii nagu lapsed antakse neile, eks ole, värvipliiatsid, öeldakse, et las ema ajab tädiga juttu, et sa nii kaua jooniste siis antakse neid mingisugune paberilehte pliiatsid kätte ja lapsi hakkab otsekohe tegema. No kust ta selle võtab, nii et minu meelest on see midagi samalaadset. Võib-olla ainult ma sean vat mingi niisuguse siiski tahtmise, et mis värv või ma teen või või kas ma teen näiteks, noh, vot jah, geomeetrilise või ma teen midagi nüüd lilledega või mingit midagi taimset või, või ma tahan lihtsalt mingi värvisulami teha, vot mingi niisugune mõte tuleb ja, ja sealt edasi. Kas enesetunne jääb alati iseendaga rahule? Oi, kaugel sellest kaugel sellest võib ütelda teele korr vägagi rahule jäänud. Sest kõigepealt tehniline küündimatus, see on kahel mõttel ehk ei ole vigagi, aga see ta tehniliselt tuleb ikka nii abituid. Ja noh, mis me räägime. Aga päike, isetegemise rõõm, kas kiitjaid leidub ikka? Kiitmine on minu meelest küll väga tähtis. Leidub, vot see innustab, jah, ongi nii. Kuulge, ma ei ole oma kõige suuremat isetehtud tööd teil üldse näidanud, see on mul rõdul laud. Ja tahate näha portselanist. Keraamiliste plaatidega, tahan näha, no lähme vaatame. Ahah no jumal teab sellest nüüd rääkima, siin ta on ju tegelikult ju päris tore, niisugune must ja punane ja valge, kõik niisugused klassikalised värvikombinatsioonid. See oli neid niisugune asi, kuna ikkagi, mis ta siis on, ma ei mäletagi enam, ütleme, kaks meeter korda meeter või mis laud on. Ja, ja see on siis neli korda neli, 16 plaati, kuna see oli küllaltki suur pind, siis see tuli ka geene täpselt valmis joonistada, kavand. Et tassi puhul võib ka niimoodi võtta, et võtan, joonistan kohe pliiatsiga tassi peale midagi, aga siin oli paberi peal kavand ja siis meie Nende Ilse Lepikson võttis ikka nii nagu koolilapsi meid kohe parandas ja pahandas ja ütles, et et on igav ja niimoodi ei tehta ja ja siin on liiga ülekuhjatud ja seal jätab jälle puudu, jääb niimoodi, et seda tegin mööda peas kaua aega seal muidugi suvine laudega ta talve ja ei kannata. Ei noh, kannatab küll, ega ta küll ma ei karda, siis pole ju mõtet teda pidada, siis ei saa siin kohvi juua, suvel joote. Ja suvel tõesti on, aga mul ei ole taas tema jaoks ruumi. See oli üks igivana laul tõesti tõesti, nonii, ära peetud laud mitukümmend aastat vana ja see pinnakene pealmine pind oli nii lapiliseks plikiliseks kuulunud, nii et nüüd on tema lihtsalt siin kaetud. Nende plaatidega talvel panen laudlina peale ja ja ongi väga tore, aga seal see ateljeeruum, see on teil siis sobitatud ka hästi valgesse paika, akna alla kohe? Muidugi, töö on ju nii peenikene, et valgust peab palju olema. Ja siin on teil praegu ju pooleli ka töötaks kaussi, üks suurem, teine väiksem. No tähendab ateljeeks seda nimetada on küll suur patt, see on lihtsalt noh, meie korteri elutuba ja samal ajal ka minu magamistuba. Nii et siin ma olen oma saateid kirjutanud kõik viimased tööaastad ja ja siin ma õmblen endale ja ja kirjutan oma kirju ja, ja siis kui ma jälle sahtlitest kougin välja portselanimaali asjade tulevad, need portselanimaalipäevad, siis siis ma teen siin seda, aga portselanimaaliga on muidugi tõesti niimoodi. Et kui seda ette võtta, ta siis on õige teha mitu päeva järjest, sest et selleks et neid kõiki jälle sahtlisse ära peita ja oma karbikestesse panna kõiki neid värve ja asju, see on nii tülikas ja see võtab tegemise lusti maha, nii et õige on teatud aeg portselanimaali teha ja siis teatud aega õmmelda ja ma arvan, Teie head sõbrad ja tuttavad on vist sellega harjunud, et nad vahetevahel saavad toredaid kingitusi. Nonii, te panete midagi läheb? Väga vähesed on saanud. Ma olen aeglane tegija, mul ei lähe ükski töö kiiresti, hirmus küll, aga näiteks ma teen süüa ka aegamööda. Aga võib-olla, et kui on niisugune kaua tehtud kaunikene ja ja ikka üks kord kaetud ja ahju ja teinekordi ahju ja kolmas kordi ahju ja siis ta läheb nii armsaks, et ei raatsigi ära kinkida. Nooja, kas need kõik need emotsioonid seisavad mul ees, ma lihtsalt, ma ei ole neid jõudnud, muidugi need mokatassid, mis ma olen teinud, need, ma olen ikka kohe juba teinud selle suunitlusi misega, et need on nüüd mulle endale ja mõned asjakesed, mis ma olen. Jah, eks need natukene on ju kingitud ka, aga no ma loodan, et see seisab veel ees. Selle huvitava harrastusega olete nüüd tegelenud juba, see on siis viis aastat või viis või kuus täpselt kinnitada. Kas see tähendab, et need on õppimise aeg möödas või, või tuleb seal nii-öelda tunnis ka kogu aeg edasi käia? Ei noh, ikkagi konsultatsioonitunnis tuleb käia ja midagi õpitakse kogu aeg. Ma näiteks hiljaaegu just avastasin, tegin kaks kaussi ühe suurema, ühe väiksema võtsin ja tahtsin teha tumeroosa ja heleroosaga. Nägin küll, et see suurem kauss on niisugune nagu toonis valge kreemikaskoorekarva. Ja kavandasin kahe korra põletamisega pärast esimese korra põletamisson kätte. Ühe peal on roosad toonid normis, teise peal on tumeroosa, on kaika tumeroosaga, see heleroosa on muutunud mingiks beežiks. Ja põletusahju juures sain siis seda teada, et et roosad vajavad väga tugevad kuumust, et oma õiges toonis püsida. Aga see suurem kauss ei olnudki portselan, see oli fajanss, aga fajanss jällegi kardab suurt kuumust. Sajansi tohi kõrge kuumuseni lasta, muidu ta läheb kõik Rodeliseks mulliliseks ja oligi lips läbi. Läiget ka ei võta, niisugune roosa värv seal peale jääb matiks. Noh, seda ma sain siis jälle teada selle võrra, olen targem, järgmine kord, kui mul satub ette fajanssanuma ja kui ma imekombel ise peaksin aru saama, et see on neid fajanss, mitte paks portselan siis ma pean valima sinna lihtsalt mõned niisugused värvid, pist ruunid ei vaja väga kõrge jah, midagi niisugust tooni. Et ei juhtuks halbu üllatusi, tõsi meil on täna see stereopühapäev üles ehitatud niisuguse mõttega, et enamasti kõik meie esinejad kõnelevad vabast ajast puhkusest, lõõgastamisest, harrastustest, mida nüüdisteie tunnete nii enda sees, kui te lähete natukene ette plaaninud ja nüüd siis lähete sinna teise tuppa ja võtate kõik need pintslid ja suled ja värvid ja ja hakkab sisse harrastuspeal. See tegevus paneb aega unustama. Ma pean, ma olen juba paar korda niimoodi sisse kukkunud, ma muuseas armastan väga siia. Ja, ja kui ikka vastav arv tunde mööda läinud, siis mu kõht kohe nõuab siia ja ma söön mõnuga. Aga selle tegevuse juures ma unustan söögi ja unustan järelikult ka kõik muu, nii et ma vaatan hoolega järele, kui ma sinna portselani kallale, et mul ei mingisugune kohvikann ega midagi käima ei jää, sest muidu on lihtsalt õnnetus okil tunnid täiesti lendavad. Ma ei tea, kuidas nad nii lendavad, aga aga lihtsalt nii son, aga kulgeda, alustasite oma küsimust niisuguse veidi lüürilise tooniga vabast ajast ja nii edasi ja vaat see sunnib mind kätte haarama seda tassi. Sellega meenub mulle nii imeilus päev minu elus. See oli paar aastat tagasi ja ma olin Austrias liinis ja ma olin kavandanud terve ühe päeva, et ma olen nyyd nende suures kunstimuuseumis. Nii ma sinna läksin ja seal oli vähe rahvast ja loss ise kaunis ja kõik maalid nii imeilusti valgustatud ja ja satub veel ka endale see niisugune noh kalendri järgi see no psüühilise kõrgtoonuse päev ilmselt ja ma nautisin, ma nautisin neid neid maale ja neid saale. Ja äkki ma avastasin, et on juba pool päeva möödas ja tundsin, et külma tahaksingi kohvile. Ja äkki ma tunnen, tuleb kohvi lõhna, siis oli mõte, et ju siis on siinse väike kohvik lähedal Läksin lõhna suunas ja näen, et on niisugune uks või ava Tuukseedees riietega eraldatud, et küllap sealse kohvik on, aga enne seda on kes suveniiride lett ja seal müüdi suveniiride Natasse suuri kohvitasse ja väikesi mokatasse. Ja vaat sealt ma siis korrapealt selle mokatassi ostsin. Kuidagi see lisandus neid selle hommikupoolselt päevamuljete, nendele kunsti imetlemistele ja siis õppisin ma kohe kümmekond sammu edasi sinna kohvikuruumi ja ostsin endale sealt siis suure tassitäie kohvi. Aga nüüd kohvi nautimine üksi ei piirdunudki kogu edasiste elamustekoormaga pluss koormaga koguses Roobuma. Kohvikuruum oli kujundatud samas laadis, nagu see mokatass. Tähendab, see on valgel alusel on kolmnurgad, ringid ja nelinurgad, kas piirjoonena mustad või ka täidetud musta, aga niisugune on see moka tass. Niisugused olid, kuna kardinad, mööbliriided, menüüd laudadel, kõik oli selles mustris. Vaat siis ma tundsin, et see on nüüd mu elu üks õndsuse hetki, kui ma rüüpasin kohvi suurest tassist ja ma teadsin, et kotis on mul niisugune sama mustriga väike tass millest ma saan juua, siis kodus, Tallinnas kohvi. Millal, aga tahtmine tuleb?