Tere tänases keski saates kutsuvad ajaloolane Robert Nerman ja ajakirjanik Heidi Tammar teid taas Tallinna merepiirile koos nende inimestega, kelle noorusaeg jääb 30.-tesse aastatesse ja kes tol ajal elasid Kopli poolsaarel endises Vene-Balti asunduses. Tänase saatemuusika valis Tiina Lebane, kes sisustab eetriajaga pärast keskööd. Juhtus nii, et alustasime oma jalutuskäiku mööda Tallinna merepiiri mõned kuud tagasi selle piiri keskel siinsamas Kopli poolsaarel. Ja oleme siia väikesele, merest ümbritsetud, kuid siiski aja jooksul merest ilma jäänud maalapile otse kuid takerdunud. Nii palju on vaadata ja kuulata ses põlatud paigas, kuhu vaevalt pühapäeva jalutaja jalg eriti tihti satub. Trammi teiega poolsaare otsekui kaheks erinevaks maailmaks. Paremale jäävad liinid. Kunagine Vene-Balti laevatehase töölisasundusbarakid, mille seaduslik ja sisse kirjutatud elanikkond täna juba õige väheseks on jäänud. Vasakul pool trammiteed. Robert Nerman aitab ajaloolasena kõigepealt meil pöörata tähelepanu sellele mida me muidu lihtsa möödaminejana võib-olla tähele ei paneks. Kopli pargi ümbruskonnas asus algselt Vene-Balti laevatehase ametnike ja juhtkonna elamurajoon. On küllaltki iseloomulik Vene ja Peterburi ehitust laadile mis põhines kontrastidel. Eesti oludes. Selline kontrast ei olnud vastuvõetav, aga, aga ütleme mujalt siia kasvatatud nagu keskkonna näol oli see kontrast täiesti põhjendatud ja seal ühtse ansamblile mitte üks ega kaks maja, vaid kogu see väikeelamurajoon on ühes ja kahtlemata kujunduslikust küljest, see on aga väga meeldivalt kujundatud. Kuid Eestis ei ole kunagi olnud inimeste vahel niivõrd äärmuslikku kontrasti kujundit Tsaari-Venemaal Peterburis. Seda me võime Leningradi arhitektuuri näol. Ühelt poolt on ühe kahe toalised korterid ja teiselt poolt on, ütleme siin kümned 20 toalised korterid. Kas Koplis ka nii suuri kortereid oli? No ligikaudu jah, sellepärast et seal oli tehase juhtkonnale kuulus kolmekorruseline maja näiteks ja aga see olukord muutub muidugi need korterid kohandatakse mitmetele peredele. Kuid vabal ajal säilib selline loomulik mastaapsusest tolleaegne elustiilile vastav korterite suurus ja muutub elanike kontingent. Ja siin hakkab domineerima muidugi algul Tallinna tehnikumi õppejõud ning hiljem Tallinna tehnikaülikooli õppejõudude. See oli omamoodi nagu akadeemiline linnaosa, kus elas vägapalju professoreid. Nimekaid teadlasi, ka kontrast poolsaare elurajooni vahel säilis tol ajal ka. Mingil määral ta säilis, kuid seda ei tohi üle tähtsustada. Tähendab, siin oli väga palju ühiseid jooni ja nii heakorra suhtes näiteks kontrasti ei olnud kui ka läbisaamiste suhtes. Lõpuks oli kopli algkool ju nõndanimetatud liinides, esimene käisid siis kõik ja, ja omavaheline suhtlemine pargi ja liini rahva kohal oli väga intensiivne. Nii et tegelikult arhitektuuriliselt oli ta töölislinna jaoks ja, ja intelligentsi linna jaoks. Või juhtkonna linnarajooniks tehtud tsaariajal. Ja see säilis siis ka kolmekümnendatel aastatel. Mingil määral seal küll. Aga mis üldse toimus siis ajaloolase pilgu läbi kolmekümnendatel aastatel, seal Kopli poolsaare tipus, endises Vene-Balti asunduses mis andis seal tooni? Kahtlemata on teist tooni Tallinna tehnikaülikool oma õppejõududega ja see oli määrav. Teine asi, mis tuuni andis, oli rikkalik haljastus. Ja tegelikult oli kogu see Kopli poolsaare põhjaosa niivõrd haljastatud linnaosa. Et praegu nagu oleks raske leida paralleele kusagilt kuplis töötas üks väga meeldiv aednik Karl Heinloo. Mul on mõned tema fotod, kuidas ta kujundas? Lillem Osaige, selliseid lille mosaigenaliteks mitte kusagil praegu vist tallinnas ei leidu, mis oli koplis. Karl Heinloo planeeris purskkaevusid mitmele poole. Nagu teostamata, osa oli ka teostatud. Nii et kui poleks tulnud sõda, kui poleks kõike seda tulnud, mis pärast seda juhtus siis oleks kopli veel arenenud ja veel rohelisemaks ja veel kaunimaks muutunud. Ja see on kindlasti nii, sellepärast 30.-te aastate lõpust on olemas ka Kopli uuendamise programm. Ja ta kavandati umbes sirbi tänavataoliseks hoonestada madalam mastaapse hoonestusega väga rikkalike aedadega rikkaliku haljastusega. Tundub, et kolmekümnendatel oli koplis väga palju noori inimesi. Ja siin oli Aktiivne skaudiliikumine, noorte aktiivne eluspordiga tegelemine, see nagu kandus ka edasi viiekümnendatel aastatel sporteri väga suure au sees. Mitmed kopli poisid tõusid mõnikord hommiku kas või kell seitse või kuus üles, et mängida võrkpalli, sellepärast see võrkpalliplats oli pidevalt kinni, et nad ei pääsenud lihtsalt löögile. Ja sealt põrsus mitmeid tuntuid sportlasi, et need olid nagu etaloniks treenisid ja nende tegevus oli nagu etaloniks üldise doga. Terve õhkkond valitses Kopli poolsaare viimases osas, millest täna jutt on. Endise Vene Balti asunduse maadel on kaks tähelepanu väärset hoonet, mida ütleb nende kohta ajaloolane. See on see, mida kindlasti kõik inimesed märkavad, kui nad koplisse sõidavad, see jääb otse ette, ta lõpetab nagu liiklejale üldse selle poolsaare. See on see suur paekiviehitis, kus on praegu tehnikaülikooli majandusteaduskond. Teine hoone ei pea alati möödasõitjale nii silma hakkama. See on praegune Tallinna madruste klubi kunagi aga ehitatud Kopli rahvamajaks ja sellel hoonel võib-olla on kopli elanikke jaoks veel olulisem tähtsus, need hooned, mõlemad ehitati ühe aasta jooksul. Esimene one on kunagine Vene-Balti laevatehase Soone meetrieri projekti järgi ehitatud 1913. aastal maaste tegelikult ehitused veninud pikale. Ega see suur hoone on ehitatud siis ühe aasta jooksul ja see oli 13. aastal, suvel tähendab, ehitamine toimus? No mitte aasta läbivaid jüripäevast mihklipäevani. Ja kui oli suurem objekt, siis värvati lihtsalt rohkem inimesi. Aga talve peale ehitus ei veninud, see mõjus ka ohuna kvaliteedile ja teine hoone on sisse tänane madruste klubi. Jah, see on Cupi rahvamaja. See ehitati 37.-le astronoom ja selle maja kohta on natuke rohkem andmeid, seal toimus koos ehitamisega haljastamine. Vanad majad olid väga tihedasti seotud ümbrusega, ei peetud hoone ainult hoonega. Dali orgaaniliselt sulatatud ümbrusega kokku ja mõlema maja puhul on loodusel tähtis osa. Mõlemad majad olid Kopli elanikele väga olulised. Need olid jah nagu omamoodi teljed, mille ümber elu toimumas. Mõlemast majast täna veel juttu tuleb ja mitte ainult majadest ja nende saatusest ei tahame teile jutustada. Kõigepealt ikka inimene, kes ta elas siin enam kui pool sajandit tagasi ja ei osanud kahtlustadagi, et tulevad kord hoopis teistsugused ajad, mis temagi ellu oma märgi panevad. Te kuulete täna kunagiste Kopli elanike noorusmälestusi. Leida Talvet elab täna samas majas, kus aastate eest. Vene-Balti 48 oli tookord maja number. Ja otse maja juurest viis tee randa. Siit maja otsast alumisel korrusel, korteris oli niisugune veranda veranda kohalt, kohe läks tee mere poole, seda meie maja hoovi. Olid piirdeaiad mere poolt kui tänava poolt. Ja piirdeaia juures. Sinna oli mere poole värav ja värava juures hoovis sees veel olid kaks ilusat aiapinki, kus viisid õhtul istuda ja merd nautida ja päikeseloojangut ja ja merelaineid kuulata. Ja see oli siis, mis aastatel, kui teie siia kolisite 37 oli juba see kõik siin ja võib-olla oli kindlasti oli ta enne. Aga 37. aastal oli siis küll ja isegi randa hakati veel rohkem korrastama, puhastama ja rannas olid ka pingid. Oli nii kui väikene ilus alli, kõrged, suured saarepuud piirdeks rikkuda, seda tuleb öelda. Ja rand oli juba niivõrd, et võisid seal Päivitada supelda, mõnuleda ja isegi oli hiljem veel puhkpilliorkester, vahetevahel mängis, et võisid seda muusikat ka veel nautida, aeg-ajalt ma ei mäleta, kuid tihti need korraldasid, aga igatahes olid juba nii kaugel see asi. Ja töötasite siis Tallinna linna teise haruraamatukogus Vene-Balti ma ei mäleta, mis number see oli. Kes teie lugejad olid, oli nii eestlasi kui venelasi loeti mitmes keeles, laste koguliga, need kõik, kes koplis elasid, nii intelligents kui töölised. Lugejaid oli üsna palju. Töö oli peale lõunat, nii et töölised, kui oma töö lõpetasid, sõid ka raamatukokku tulla, raamatukogus oli ka lugemistuba põislehti ja ajakirju lugeda. Igatahes osavõtt oli väga elav ja päevane läbikäik. See tavaline, ütleme 400 inimest, aga oli ka päevi, kus oli 600 700 ja sedapidi läbi töötama ka eelte võite hindama neid kuue tunni jooksul, nii et sisuliselt kohe päris leti ees järjekord teinekord olla. Alati oli järjekord raamatukogu või seeläbi lahti olla tahtinud riik, tulla nii, et segamini nii töölised kui professorid ja mida tol ajal siis kõige rohkem loetiga, Põhjamaade romaane. Kas eesti kirjandust ka loeti eesti kirjandust kindlasti. On muidugi ka vene kirjandust. Kindlasti mõlemaid meelest ikkagi oli ikkagi eestikeelseid raamatuid ikkagi rock. Kunagi me tegime statistika. Ei mäleta, mis aastal see oli, aga see oli, see oli enne neljakümnendat aastat ja kõige loetavam raamat oli korki käima. Nii kummaline kui see jõle jaga. Koerki meeldis nii lastele kui venelastele eesti keeles just. Richard Levet oli 30.-te alguses just parasjagu nii vanapoiss, keda köitis skautide tegevus. Seda enam, et koplirannas tegutses ka mereskautide rühm. Noortel poistel on huvi, eriti nendel, kes on mere ääres. Et saaks paadiga sõit ja sellist võimalust ühel inimesel ei ole, muidugi ei olnud lihtsalt jõukust nii palju, et nüüd humal paat osta. Aga organisatsioon? Mitmeid Talle sai kombineeritud niimoodi, et skautidel oli sponsorid, tol ajal Koplis oli pika rännupresident pik, kes kinkis ühe merejahipoistele, siis oli siin elamute valitsuses insenerid, käo, kes samuti kinkis ühe jahiaerupaadid olid. Ja see kõik tõmbas noori poisse. Ja nii läksingi skaudi üks 30.-te aastate alguses. Mäletan seda sellepärast, et lugesin indiaanlaste nahksuka jutte ja seal oli juttu telkides ja ehitasin omale siia maja ette. Ma elasin trammijaamas Kopli trammijaamas, selle rohuplats rohuplatsi peale põrandal viides telgis mööda läks, üks noormees ütles, et kuule, tule skaudiks, et meil on telgid ja käime laagras ikka päris telkides. Niimoodi minust saidi siis Meris kaudu, et see mees, kes meri skaudi kutsus, oli noorem Scout master erosiiua kellest on isegi televisioonis film tehtud. Vana paat matsirannas ja kuidas ta kutsub poisse paadi peale ja õpetab. Uiva tegi ta seitsmekümnendatel aastad ja nüüd pääle sõda, aga enne sõda täie lekkimist skautide elu. Nii et selles parajas eas poisid, kes otsivad põnevust, tahavad midagi suurt korda saata, kes on lugenud kokku kõik nahksuka jutud ja muud põnevusraamatud ja tahavad siis vastavalt tegutseda, need siin said ka tegutseda. Said küll, sest kui vaadata Kopli poolsaare pargipoolset külge, siis süsta tänava pikendus, mis Taivo piiratud Blanca ajaga, kuna seal on sõjaväeosa. Seda plankaed on, muidugi ei olnud. Me saime otse mere äärde minna ja seal endises piirivalvehoones oli skautide kodu, milles siis skaudid tegid seal skautide kodus, talvel uuriti merekaarte meremärke õpidi jahi nüüd taglast tundma valmistati ette jahijuhieksami sooritamiseks, peale selle õpiti sõlmi, ühesõnaga kõik see, mis poisu mere asemel. Ja teie esimene ametidokument, mis te olete kätte saadud oskust tõendav dokument, ongi. Jahidokument, mida ma sain alles 16 aastat vana, sooritasin eksami Tallinnas sadamas kapten paali allkirjaga eksana, mäletan isegi eksami küsimuse. See oli küllalt nipiga, küsimus oli, et mis tuli, Sonnige violett tuli, näete, Kopli lahes olles, Telia liigub pidevalt. See oli teate, vanasti oli rannamõisabussil oli violett tuli peal, aga teadsin seda ja siiski Alte venelasest tuled tuli täpselt teada öösel sõites, muidu ei saanud juhi paberid. Ja me tegime siiski väga tõsist tööd, sest isegi nii palju, et meil oli, pidime ära õppima kursi määramist, ema asukoha määramist mere, nii et navigatsioonidelegatsiooni kõiki neid tuli arvesse võtta. Nii et väga huvitav oli. Talvel sain ütel teoreetilist osa tehtud ja suvel siis merepraktika suved läbi, sõitsime paadiga. Mul selgesti meeles, et siht oli alati. Et viieteistkümnendaiks, maiks peavad paadid vette saama, see tähendab enne sõda käis vana värvi mahakraapimine ja pakutamine paatide ülevärvimine. Et viiendal 11. maiseid paadid vette lükatud ja esimene sõit oli siis kas rokal Maaresse või kakumäele tuua esimesi rohelisi oksi tuppa. Heljo teie kolisite Mis see 29. aastal ja tulite Narvast, kui vanalikest kolmeteistaastane, siis ma läksin siia kopli, alkoholi, seal lõpetasin siis kuus klassi nagu vanasti oli, rohkem ei olnud. Nüüd on kaheksa klasse, tuleb lõpetada ja siis ja ma läksin naiste otses kooli, veel tähendab edasi õppima. Lõpetasin selle siis ära ja siis meil oli siin Koplis tegutses juba gaidide rühm. Nojaa, aga need olid siis makaidid, aga pärast olid ainult siis mere gaidid. Aeg läks edasi, muidugi, 136. aastal siis abiellus ja koplis tegutsesid. No ja siis abiellusin Siivoko, kes oli mereskautide juhiksin. Ja niimoodi see asi arenes, et meie siis saime ka nii palju oma tüdrukuid kokku, et moodustasime kõhe meri gaidide rühma, siis meil oli oma paat, siis meil oli oma jaht, mille kinkis meile pikalaenu panga president. Ja tema jaht seisis kasin, tähendab mere ääres muidugi mida praegu ei ole olemas muuli juures ja siis sellega siis tema kasutada ta ka oma jahti meile ja väga, väga tore ja niisugune vastutulelik ja tema oli meile siis nagu kuidas öelda, au, mitte aukülaline, aga nagu auskaut või kuidagi niinimetatud seda me sõitsime väga palju merel. Me käisime Suurupis rannamõisas igal pool. Me käisime isegi Stroomi randa, sõitsime, tähendab sitta sõitsime Stroomi randa, sinna. Laagrid olid meil Keilas ja ja siin ja seal ja mis meil siis oli tavaks iga esimesel mail. Me käisime Pirital, sealt edasi veel matka või kas meie sisi kulutanud trammi peale raha, aga mitte midagi, see oli. Ei, me käisime kõik jala siit mööda mere äärt läksid, läksime jala ja tulime jala, eks ole, kui, kui oli niisugune matkatuhin peal. Ja kui rääkida täiskasvanute elust, siis siin Koplis oli terve rida organisatsioone kui näiteks nõndanimetatud üürnikute selts, tugi, kes jagas seltsi liikmetel, aiamaad. Tavaliselt need olid väiksed lapid, 400 ruutmeetrit juurvilja kasvatamiseks, see oli siis nagu kooperatiiv või umbes midagi taolist, nagu meil praegu on mähe Laitses ainult selle vahega, et Mäele, Laitserniga moodsad suvemajad peal tol korral suvel maju peal ei olnud, need laiemalt siis aiamaa oli Kopli surnuaia taga, ta jääks niimoodi see kino Rahu ja selle Kalinini tänava vahelise maa-ala see aiamaade koht peale niisugusi, üürnikke, seltsi tegutses suure eduga Kopli rahvamaja näitering. Sellest võtsid osa väiketöölise teenistuja. Ma mäletan arsenali töölised välja valma kaupluse oma abimüüjad aktiivselt võtsid, osa esitasid, noh, jõukohaseid näidendid on mõni näidend meeles, ka pisuhänd on meile jäänud, siis tahaks rääkida, et väga aktiivselt tegutses Koplisse Becker asukohaga Becker, sest me koplis loeme. Kaks, asudes Vene-Balti asunduse peki rasedus ja Beckeris oli Kopli vabatahtlike tuletõrjeühing. Nende maja oli seal depo ja väike saal, kus nad korraldasid siis ka mitmesuguseid üritusi, nii Noortele, tantsuõhtuid kui ka valmistasid ette loterii siia mitmest ringide tööd. Ja seal olid nii meestele kui naistuletõrjujad, sest naistuletõrjujad käisid Kopli kinos valves, tuletõrje valve seal üldse üritustel võtsid, osa oli meil ju peale selle veel kaitseliidu ühing. Ja seal olid kodukaitse ja Mul on ka noorkotkas ja siiski Koplis ei mäleta hästi paljuski, kuna ise olin skaut ja noorkotkad võeti umbes nii nagu meeskaudid praegu suhtume pioneeridest kui pioneer praegu läheb laagrisse, mis temal muud ei ole vaja, kui tal on vaja arstitõend tuua, aga ülejäänud on siis seal majades magamine ja hoolitsetud neile söögi eest ja, ja nendel on ju kõik, on öeldakse ette ja taha tehtud ja kontrollitakse ja vastutus on ikka nende lõpetaja. Out kaudile pidi alati kaasas olema niit, nõel, pliiats, paber, pusstikud ja, ja kusjuures skautide kõikamal ise valmistame ars kohalikke olusid ja mul ei ole kunagi meelest ära, mis te arvate, et Koplis, kui me läksime laagrisse ega meil telki olnud telgid laenasime punaselt ristilt siis laagri ettevalmistus tuli planeerida, jagada üles nädalaks, kes pidi muretsema, toidunõud. Mõni poiss sai need toidunõud kusagilt pööningult, leidis muidu puldi viga, pesime puhtaks, aga kevadel esimese laagri ajal, kui veel magustoiduks oli planeeritud rabarberisupp siis kas seda kartulijahu liiga palju see oli, kuna ta, et ta oli väga paks ja tugev, see karvased pagate tihti arvamus oli selline, sest hapu tõmbab ju pojas kõik selle varju võraga, mis omatehtud, see tuli ikka ära süüa, eks ole. Nii et põnevust, kui palju kõik palgad olid, skaudid, olid kodutütred, olid ka kodutütred, olid ka keskkooli tavalised. Need moodustasid noorte meeste hopi osakonna juures klubides käisid nii, et need olid üsna noored mehed alla 20 ja tähendab, leiutame tehnikumi ja keskkoolipoisid ja tüdrukud need käisid siis noorte meeste kristliku ühingu klubides. Koplis ma mäletan, oli kaks klubi ühe klubi nimel hoolimata kõigest ja teine klubi Kaaenn kopli, noored seal sildi peal on tõesti selle kirved, et noorte meeste kristlik ühing on grupp noormehi, kes oma elu eesmärgiks seadnud Jeesuse, ma teha tegevused seal väga ilusti kirjutatud. Muidugi need olid ikka ühingutes. Me oleme korralikud mehed, sest kaudseid seadusi nagu skautides kautonscaaraskes kaod ei suitseta. Ja niisuguse seaduse noorte meeste kristliku ühingu ei olnud. Aga seal tegelesin spordiga. Ja väga populaarne oli. Te olite ka seal. Asi oli niimoodi, et, et hiljem, kui ma skaudist ära läksid, hiljem võtsime osa noorte Mescris volimate klubi tegevust. Mind huvitas sealsele pärast, et ma sain sealt Panso sain ja me tegime seal ühe kvarteti Panso viiulimängija, siis oli akordion ja kitarr, mees ja käis õpetajast Draamateatrinäitaja vaserman. Ja seda oli võimalusest teha noorte meeste kristliku ühingu juures. Peale selle oli huvi noorte meeste see käia, sest seal oli pingpongi laud, seal suurem ruum Al skautidel pisikesed ruumid, seal seda võimalust ei olnud, seal oli pingpongi laud. Rääkige nüüd ausalt ära, miks kaudist väljastuslik. Audis tahtsin siin välja sellepärast, et ma olin tehnikumi teises klassis ja pidin eksamiks ette valmistama, aga komme eksamid olid kusagil mai lõpus. Aga mai alguses läksime matkama ja ma panin loengu konspektid omale. Ja koti kordagi väljavaated ja siis sain oma esimese elus esimese, kahe ja nii vapustes ütles, et ei, pean nüüd kaotusele lõpp tegema, sest nii suure innuga kui mina Skahutama olin seal salgajuht ja siis olin. On nagunii tänapäeval ühelist funktsionäärile vaatasid, et funktsionäär ametit maha panema, et tähtsam on ikka, läksite noorte meeste kristlik Läksin noorte meeste kristliku ühingu liikmeks läks väga populaarne oli noorte meeste kristliku ühingu poolt korraldatud võrkpalli võistlused, mis toimusid seal trammijaamas vahetult praegu see keemilise tehnoloogiahoone ees, kus on praegu puutöökojad ja seal oli plats võrkpalliplats, need olid niivõrd populaarsed, et sellest võtsid osa tehase võistkonna tarbeklaas Põhjala võistkond. Poodide võistkond ja auhinnaks oli Põhjala Kulka loss. Ja need olid traditsioonilised võistlused, rahvas elas kaasa nii, et need on väga tõsised, väga tõsises oli see rändauhind oli rändauhind, ei tea, kus see kuld, kalosk praegu olla Eesti ja seda ma tõesti öelda ei saa, sest mind mobiliseeriti Venemaale ära panna asjad. Isegi ma ei tea, kus mu pensionär. Proua teie elasite oma perega Koplis. Aastatel. 1931 kuni 37. Täna olete te mulle näidanud juba väga palju fotosid oma elust ja küllalt palju on neid ka just sellest ajast, kui te koplis elasite. Aga ütlesite, et osa pilte on väga ära peidetud. Et kartsite, minul on ära peidetud kaks pilti, üks, mis oli rahvamaja nurgakivi panemise ajal pildistatud otse kaitseliidu saalist, kus on Päts ja Laidoner ja kõik need kindralid peal. Aga siis see pilt, mis kõrvalt on võetud, nende nägu ei paista, see on alles siis teine pilt, kus teada eiman, andis üle killed president pätsile, kätsile, jahi, aga see oli kah otse ja ma ei julgenud neid pilte hoida. Siis leidsin ja selle koguteose pätsi. Album oli ja polütehnikumi lipu. Et Tallinna polütehnikumi Lipp olete teie hoidnud? Mitte üksinda ainult vaip seda kavandit aidanud teha, aga alustamegi sellest kuidas see oli. Tallinna polütehnikumi lipp sai tehtud ja hakkasime teda tegema 34. aastal. Seal, kus praegu on hoone, mida ikka inimesed on harjunud Tallinna Polütehnilise Instituudi hooneks pidama, nüüd siis Tallinna tehnikaülikoolihooneks. Seal oli kolmekümnendatel hoopis Tallinna tehnikum. 31.-st kuni 37. aasta lõpuni. Nii ja nüüd siis lipust tähendab selle nurgakivi said pandud ka selle uue polütehnikumi hoonele. Kas seal 34. või viiendal aastal, ma täpselt ei mäleta enam, igatahes minu all küsimused sees ka. Ja siis kavandasime tehnikumi jaoks, üks pool oli sinine, sinisel oli Eesti papp peal, tähendab see kolme kutsikaga ja siis tammepärjaga keskel. Teine pooleli, pruun, seal oli üleval oli Tallinna tehnikum, keskel oli sisse sümbol TT ja all on siis aastaarvud. 1914 ja 1934 sai tehnikumi 20. aastapäev. Lipp kätte saadi. Tol ajal oli tema nimi Tallinna tehnik, Tallinna tehnikum ja teie abikaasa oli seal õppejõuks, tema oli õppejõuks seal ja tema tema eriala ehituskonstruktsioonid. Vend lõpetas mul seal ja siis läks polütehnikumi edasi pärast Polütehnilise Instituudi instituuti ja ja pärast lõpetas Saksamaal 44. 48. aastani veel tehniliste teaduste doktor Irina. Ja nüüd töötas Kanadas, testin kausini ühe juhtiva insenerina, nii et, aga algus oli siis sealsamas, koplis saad alles. Algus oli Koplis ja neid oli seal neli toredat poissi, Nad naersid ise, et kõik olid sarvtähed nimedes. Üks oli Jüri Luike, insenerina lõpetas ka, see suri Kanadas, seda selle Peremontama külastasin. Kui ma seal käisin. Teine oli Martin tärts, Martin Talts langes hävituspataljoni ohvriks 1900 40. aastal, siis kui meie lennuvägi üle kleiti tema töötas lennuväes Simson Tallinna kolmas oli siis Kaspar Lebane, minu vend ja neljas oli Conrad Engel, et mis temast sai? Tema vist käis laagris kusagil ära, ma igatahes ükskord kohtasin teda Tallinnas ja ta ütles, et, et ära vaata praegu, palju räägid. Ma ei tohi vist vist palju rääkida ja läks ruttu edasi ja ma teda rohkem enam kohta ei ole. Nii et need olid neli poissi, kes tol ajal siis 30.-te keskel koplis ja õppimist ja elu alustasid ja need olid kõik venna pool. Ja siis nutiLehto Nurmiste direktor Nurnistega ju arreteeriti. Direktor normisti olid 10 aastat laagris sära ja kui tema tagasi tuli kas õli 56. või seitsmendal aastal, ma nägin teda, kohtasin kord veel Tallinna kohvikus ja varsti pärast seda ta suri. Nii, aga mis lipust? Lipp minu abikaasa tõi selle lipu ükskord koju. Peitsime selle. Aga see läks pärast, ma ei tea, no lapsed ei teadnud sellest midagi, minu poeg oli selle edasi müünud, selle kapi kellelegil eksis, ta ise ei tahtnud, ostis omale uue ja ja otsisime pärast, aga ma enam ei leidnud. Ma ei tea, kuhu see kapp koos nende asjadega rändas, mis põranda vahele sai pandud. Nii et Tallinna polütehnikumi lipp tollest ajast ja ongi kaduma läinud. On kadunud ja maalitud oma pojale ründes andeks teinud, tema nüüd ajad neid jälgida, aga võib-olla ta leiab kätte ka ei teadnud. Aga siis ma kahtlen, et kas minu abiga siis järsku ei võtnud seda lippu välja, ta suri küll 69. aastal enne kui ta haigeks jäi. Sellepärast, et see poiss ütles mu niiviisi see kapi kapi põhjal vahel ei olnud enam midagi, võib-olla tabletis peitis nad kuskile mujale ära, mida mina enam ei pea. Need ajad olid niisugused, et tuli peita nii mõndagi. Just, ma ei julgenud sellepärast neid pilte ega hoida, mis ots peal oli Päts ja Laidoner ja need otse nagu peal. Aga mul on Ansse tilt alles, kus, kus kõrvalt võetud kaitsesaalis, seal nurgakivi panemise ajal. Kas te mäletate hästi seda nurgakivi panemist? See oli 36. aasta veebruarikuul, külm ilm oli. Meie õieti selle rahvamaja ehitamise võttis üles Nurniste tehnikumi treeninud või direktor. Naisühing kasutas tehnikumi väikest saali seal väikses saalis pildistatud. Ja kuna seal olid teised ühingud, kahvlid ilma korralike kooskäimise ruumideta, näiteks emadega päevaaktused ja pidasime kinosaalis, aga kinosaal oli ikka, ta ei mahutanud. Esiteks, kuigi palju inimesi ja ühiskondlikud, need seltsid, ühingud, need tõid nagu lagedal ei olnud õieti korralikke ruume kellelegi kristlikele, noorte meeste ühingule ja siis noorte naisteühingul olid kah endised korterid, naba korteris on nii väiksed ruumid, seal ei saa suuri koosid pidada. Ja siis nüüd meie organisatsioonide juhid nii-ütelda, ma olin esinaine, naisingus. Astusime siis kokku ja pidasime nõu maha, et asutane siis koplisse rahvamaja ehitame. Muidugi riigi valitsus tuli vastu, meile finantseeris seda ja veebruarikuul, 36. aastal oli siis nurgakivipaneeli nurgakivi panemisel, tulid päts, tuli ise sinna. Laidoner oli seal, siis sa lihtsalt teised kindralid, ka mitmed rahvamaja oligi siis mõeldud, et kõik need seltsid ja ühingud, mis koplis tegutsesid, siis saaksid selle katuse all hiljem hakata tööle ja kokku tulema ja rahvamaja sai valmis. Meie kolisime koplist 137. aasta sügisel ja mina olen siin naisesingu üle kapten Liivia abikaasale, see oli seal Kalevi pataljoni kapten. Aga. Vabariigi 20 saastada, siis oli ühtlasi rahvamaja avamine. Te elate siin praegu selles Kopli rahvamaja naabruses kohe ei, aknad vaatavad selle rahvamaja peale. Ja te olete näinud poisikesena selle rahvamaja nurgakivi panekut tema ehitamist. Ja olete kindlasti ise ka selles rahvamajas käinud. Ja ma olen seal laval isegi esinenud. Asi oli nii, et 39. aastal meil oli poiste klass tehnikumis ja me esinesime siin, raban molee ihnuse kolmanda vaatusega, Hugo Laur juhendas mind ja kuna mul oli häälemurret, mängisin Marianne, ainuke tüdruk. Täna tulin ma sellest kunagisest rahvamajast, praegusest madruste klubist mööda. Ainult venekeelsed kirjad peal üks tillukene kassaluuk millel on instruktsioonid selle kohta, et selle klubi külastajal peab tingimata olema kaasas isikut tõendav dokument, kui ta soovib sellesse klubisse sisse astuda peoõhtule. Ja On öeldud veel, et ei, mingisuguses töö ega tänavariietuses siia tulla ei tohi, et peab olema siis vastavas vormis. Nähtavasti. Millal see murrang tulijat Kopli elanik enam oma rahvamajasse tulla ei saanud? No asi on niisugune, muidugi me oleme kopli, inimesed, ainult erakordsetel sündmustel peale sõda veel siin kopi rahvas käis ja millised on need erakordsed sündmused? Need on siis, kui valimisjaoskond seatakse üles spordisaali. Aga teistesse üritustest vaevalt nüüd aastaid on muidugi edasi, noorena sai muidugi käidud seal esiteks oli kui ülikool kopese, 36. aasta tuli siis selle rabamäe alumine korrus, keldrikorrus, kus oli riietuid, avas seal söökla avaliku söögini, et Koplis oli ka võimalus lõunatada õhtust süüa? Jaa. Kolmandale korrusele oli ülikoolil raamatukogu, nii et maja kasutati maksimaalselt ära, nüüd ma olen näinud, et tantsupidusid peetakse seals võimles aga põhiliselt madruste klubida küll on, aga põhiliselt mis ma olen aru saanud, kasutatakse matuste sõjaväelastega matuste korraldamisel siis kasutada seda vene rahvusest inimesed mitmesuguste ürituste nääriürituste läbiviimiseks, laste nääripuitkorraldajaga elanikule, avaelanikule noh ei ole ju enam, mis organisatsiooni kopeski individuaalselt võib sisse vaatama minna, otseselt mõjusad meid tagasi laskma, uksest sisse lähen ja vaatan, aga aga muidugi Kopli elanikele on kurb on vaadata seda, sest see on ikkagi ehitatud Kopli rahvamajas ja rahvamaja, ta ei ole enam rahvame. Kopli poolsaare lõpetab siia tulija jaoks paekivi ehitussuur. Ilus hoone millel tänase päevani, ehkki tehnikaülikool on ikka tõesti juba tükk aega, tehnikaülikool ripuvad veel Tallinna Polütehnilise Instituudi sildid. Rehatlevet, teie olete selle õppeasutuse algust näinud siin Koplis? Selle majaga tegin ma tutvustada 934. aastal kuma kopi algkooli, lõpetanud siis aastasest sisse Tallinna tehnikumi, nagu teda nüüd, et mitte segamine ajada ülikooli Tallinna tehnikumiga, siis teda kutsuti Nurmiste tehnikum. Praegune polütehnikum? Jah, praegune polütehnikumis on Pärnu maanteel tolleaegne Tallinna tehnik. 34. aastal, kui ma siia kooli tulin, siis oli tehnikumi käes kaks korrust. Ja kolmandal korrusel asus merekool. Merekool pidi sealt lahkuma siis, kui toodi tartlastele kõrgem tehnikakool tehnika. Tallinna tehnikum tähendab ülikool selles mõttes. Ja kesktehnikum surute siis kork korraldika allapoole, kuni esimese korruseni hakati ehitama Pärnu maanteele. Mina siiski lõpetasin Koplis 39. aastal, kusjuures Me ei käinud enam sisse peahoonest, vaid tehnikapoisid, käisid sealt kõrvalt uksest välja, aga nii väga solvunud ei olnud ka, sest me pidime. Arvame, et on ikka tudengid. Hiljem sain tuttavaks dotsent Soonulise, kes selle otseselt diplomite juhendajaks olla. Seal ta käis meie klassi ähvardamas, poisi tõrge, möllake seina pealt kukub kell alla veel tehnikumi poisid, olime. Tol ajal kolmekümnendatel sai siis sellest Kopli poolsaarest ülikoolilinnak. Jah, sest kodanlikul ajal öeldi niimoodi, et Kopli on ju ülikoolilinnaosani universid ja sellele suurele plaanid rekonstrueerida, kopli ehitada välja suur lai tee. Siit siis niisuguse sihiga, et peahoone paistaks otsekohe sitsi välja, et siis need kõrvalteed oleks võimalik kahelt poolt ringi tule maleva poolt sõita ja praeguseni ütelda Kalinini tänaval tulevase Kopli tänavat kaudu sõita, kes seal oleks suur lai tee ja hakatigi nagu selles suunas minema ka selle asja lõpetas kõik ära, kahjuks sõda. Sõda lõpetas paljugi aga kustega praegu ei elaks need inimesed, kelle lapsepõlv ja noorusaeg möödusid Tallinna merepiiril. Russalkast, Trocalmareni, andke endast märku. Koos vana meenutades saame vahest astuda kasvõi pisukese sammu uue ja parema suunas selle poole, et Tallinnast saaks kord jälle merelinn. Vaba, tud, puhas ja inimsõbralik. Tänase saate tegijad Robert Nerman ja Heidi Tammar ütlevad teile aitäh kuulamast ja kohtumiseni. Saatemuusika valis Tiina Lebane, kes sisustab teie aega ka pärast keskööd.