A muidu külaliseks. See on Pärnu Endla teatri näitleja ja Pärnu päikeseraadio üks saatejuhtidest, Jaan Rekkor, tere tulemast. Kas sa oled ise olnud või meeldib sul olla rohkem küsija või küsitletav? Mulle meeldib rohkem ise küsida. Küsitleda olla on, on märksa keerulisem. Aga stuudio on selle ameti tuttav koht üldiselt ja stuudio, kui ma ole aga nüüd ajapikku harjunud esimesed saated, ma tegin oktoobrikuus päikeseraadios ja nüüd hakkab juba omasemaks saama küll, jah, kui kaua sa oled elanud? Pärnusse tulime 1982. aastal, pärast seda, kui ma lõpetasin konservatooriumi tuli siia viis, viis inimest, lähenemegi Katrin neilsem, Elmar Trink, Margus Oopkauba kõik. Me töötame Teatris siiamaani. Minuga oli niisugune kummaline lugu, et mina olin oma elus üldse enne Pärnus käinud ühe korra. Kõiksugustes Eestimaa linnades ma olin viibinud ja ja on, nad jäävadki mõnes aga aga Pärnusse, mille pärast me satuvad. No muidugi, kui Ingo Normet alustas meiega tööd, siis ma olin kooli ajal, siis siis me olime siin pikalt ja ära oleme harjunud Pärnuga väga hästi või noh, võiks veel paremini öelda. Ei oska lihtsalt. Imeilus linn kihav keha, ütleme siis need äritegevus, mis linna ilmet kõvasti parandab. Tulev looduslik keskkond ja kuigi ta on ilus, aga ah läheb ikka, läheb tervise peale, kohe nagu Kesk-Eestist pärit inimene. Võib-olla see pärnu merelina mõjus mulle niimoodi, et ma olen pidevalt hädas nohu ja köha, aga aga noh, ma ei tea, see, see ei ole nii häirima jaoks. Olen Pärnuga väga rahul. Laevast väljas, praegu. Kilomeetriteks kaks Paikusel on selline koht Pärnu ja Sindi vahel. Kolm maja seal asetsevat keset metsajõgi on kohe kõrval. Tähendab, mul ei ole sellist vajadust, et ma pean minema loodusesse veel kuskile kaugele, see on mul käe-jala juures võtta kõik, kus sa soovitad? Ta on Pärnu jahe välja ta. Ei, ma üldiselt ei ole läinud. Väga niimoodi jupiti küll, jah. Või lähen Tallinnasse näiteks? Kust sa pärit oled, ma olen, ütleme siis virumaalase ja saarlase segu ja elanud oma elu Kesk-Eestis Rapla rajoonis, esimese esimesed 18 aastat Märjamaa kandis helisel. Ja siis nii Tartus kui Tallinnas. Keskeestlannale. Keskmine eestlane olen mina olengi see keskmine eestlane. Väikesed tüdrukud või vähemalt suur osa neist tahavad saada näitlejaks. Poisid tahavad tavaliselt selliseid mehiseid elukutseid nagu autojuhid ja kosmonaudid ja kuidas sinuga. Reaallugu ei, ma ei tahtnud mingiks näitlejaks saada, ma ei mäleta, vähemalt seda, võib-olla. Ma ei tea, ma tahtsin kindlalt saada meremeheks, sest kuna ma suviti olin Saaremaal soojal ajal alati lapsepõlves ja mu onu oli laeva kapten siis mulle tundus, et ma võiks kaameramehe olla. Siis ma veel mõtlesin, et hiljem ma võiks mingi matemaatik olla, aga noh, see kõik on niisugune lapsepõlve mängukoolis. Nii, salat huvitasid koolis ei olnudki seal midagi mingit võimalust, et huvitab see, kus on kus on tugev pedagoog. Ja Märjamaa keskkoolis oli nari, selleks oli tegelikult küll kaks sellist tugevat suunda, üks oli saksa keel kus õpetajaks oli Linda sõrmus, suurepärane pedagoog, langeb mitmete õpikute autor. Aga kuna mingis klassis, kas see oli siis üheksandas või, või, või õpetaja asendus meil nii, et ma läksin teise rühma nii-öelda või noh, määrata teise rühma sisse saksa keel jäi nagu selles mõttes nõrgemaks. Et Linda sõrmuse ajal poolt antud rasva peal võis seal edukalt lulli lüüa. Aga tugevam või, või ka meelepärasem, oli mulle eesti keel ja kirjandus kus õpetajaks oli tugev, tugev isiksus, väike väike, kasvult aga aga suur tahtelt. Leonhard Vaide. Tema mind tagant Surkesega ta mulle kolme kunagi ei panna. Nii et ma olin kolmemees kuni 11. klassi, kus ta siis lõpuks nagu Nemad ja meie pingestatud suhted lahenesid sellega, et mul lõpuhinded olid ikkagi kõik viied eesti keeles ja kirjanduses ja ja ma läksin õppima Tartusse, ajakirjandust ja Tartusse ajakirjandusse õppisid kaks aastat Tartus. Tolleaegse Hermaküla stuudio mitmed huvitavate õpilastega siis praeguseks väga hea näitleja Hannes Kaljujärv ja teisedki Jüri Lumiste. Ja nendega koos huvitav olla ja ma ei tea, ma kuidagi hakkasin enesele arusaamatult Ki teatri poolike nihkuma ja kusjuures veel noh, teatris käimise kogemus või harjumus mul oli küll, aga aga ta too aeg Tartu 76. aastal oli ju ka veel toominga kõrgperiood veel. Niiet Teatris sai käidud niimoodi, noh seal oli nagu ja oli nagu mitte harjumus, vaid seal hasarti juba. Kaks-kolm korda nädalas sai kuidagi ilma rahata sisse. Kas sa käisid seal stuudios ka? Suhtles? Ei ma, ma ei käinud, ma nagu kartsin seda, ma ei arvanud, et ma võiks, võiksin olla ise näitlejaga. Aga kõik muud tembud sai nende poistega järeleproovitud ära tehtud ja ja koos oli lõbus olla. Ükskord ma tegin peaaegu minema lavale, ma vaatasin. Ma ei tea mitmendat korda mäe otsa ette etendust, kus ansambel mängis peaosa ja ja kus stuudialased kaasa lõid ja teine, teine vaatuselisel. Väga selline publitsistlik, mäletan, Hermaküla luges mingeid andmeid riigi alkoholipoliitikast ja ühesõnaga ümberringi tõlgendasid siis Tuudelased, kes kehastasid joodikuid ja ükskord Hannes Kaljujärv oleks võinud peaaegu suutnud lavale tassida, mulle mingi kostüümi selga ajada, et noh, tore tõlgendamise siis on, aga aga mingi auväärt hoidis mind ikka tagasi. Ehkki sa hiljem ronisid lausa Jeppena lavale Mõte ongi jah, naljakas, et tegelikult see maja see oli oli üks vahva tükk, mida ma vaatasin seal nii palju, et ja kui ma hiljem ise Jepet mängima hakkasin, siis oli mul kogu aeg silmade ees. Kas sa pritsid sealt midagi nagu võtta, vaid vastupidi hoopis ei ega nii täpselt ei mäletanud, et mul oli lihtsalt aukartus ansanderi ees, et noh ma olen nagunii alla. Kuidas siis see lavakunstikateeder ikkagi niimoodi, et mu kursusekaaslane Tõnu Karro ei teagi, mis toimib, teeb praegu mingi reklaami, Stefan, vist kuskil. Andekas kriitik, teatrikriitik tol ajal just. Lihtsalt. Sundis mind sundis mind minema katsetele ja kuna see sattus kokku, noh nüüdseks võib öelda õnnelikult selle asjaga, et ma nagu pettusin selles ajakirjanduses, tähendab, et tol ajal oli kõike nii poliitiline ja väga ühese suunitlusega. Mulle meeldis selle ajakirjanduse juures kõige rohkem seal selle keele osa eesti keele osa. Eesti keelt andis meile õpetaja Pedaru veel, kuidas me siis õppejõud Reet Kasik? Väga tugev inimene ja ja, ja ega ma ei olekski vist 100 kursust ära lõpetama, sest ma juba talvel tekkisid siuksed siuksed, võlgnevused ja ühesõnaga, ma olin üsna jännis omadega ja nii, et see kõik klappis. Siis ma lõpetasin Tartuga suhted, läksin Tallinnasse proovima, olles kindel, et ma sisse ei saanud, siis ma lähen Pedasse üle eesti keelt õppima. Ja aga noh, see tähendas, see lavakunstikateedrisse minek tähendab ju ikka ettevalmistust, eks ole, sa pidid õppima mingisuguseid luuletusi ja asju pähe. Noh, mõni loetusele tehas ka jäänud kogemata, sest Kaplinski sai uuritud tollal ka põhjalikult või mitte uuritud, vaid lihtsalt loetud Kaplinski oli nagu selles mõttes tol ajal minu jaoks ja meie teiste heaks seal mingi ühiskondliku mõtte või idee kandja, tähendab teda meeldis lugeda ja ja siis luuleõhtutel lagesid haigus ei, ei, ei ole ikka omaette väärtus oli väga aktiivne ka jah, olid küll tiit, luts, tegi oma luuleõhtuid. Ja ja tegelikult ma võin kaasa ka mingis isetegevuslikus üliõpilaste teatri moodi moodustise mida juhtis Reet Mändmets, Kunagine draamateatri näitleja ja isegi teeme mingi lasteetenduse välja. Ja head, tegelesime aktiivselt Reinsalule poistesõitudega. Aga see poiste sõidud küll välja ei jõudnud. Seal stuudios oli Andrus Allikvee, kes on praegu Vanemuise näitleja ja Rein tootma, kes praegu Saaremaal on avaldanud mõningaid raamatut. Ja rohkem mul ei, tuleb nendega. Aga noh, eks ma siis tegelikult isegi näitlejapisik siis öeldakse sees kogu aeg, et ei tea, mis asi see on, mis asi see oli, midagi tahtsin teha. Ja, ja lapsepõlves ka seal kooli, kaheksaklassilises koolis veel, kus ma enne Venemaa keskkooli käisin, seal seal oli näitering, sunniti mingeid klassi mängima, mingeid pioneervabasid ja kutsikaid, Timbu lindusid ja. Ja siis poisid ei kipu koolis üleval alati ega seal, kuulge, midagi ise kippude pandi ja kogu lugu. Ja lavakunstikateedris, kas sulle kohe meeldis ja kohe noh, tundsid, et see on nüüd sinu õige koht. Jah, vot seda ma pean küll ütlema, et selleks ajaks, kui ma nüüd selle eluga juba kaasa läksin, noh mingi ettevalmistamine seal ikka on, et kaks kuud ja umbes niimoodi mõttega harjumine ja ja, ja see hetk, kui siis vihma säärases öös Kalju Oro ülevalt Toompealt teise korruse aknast nimesid välja hüüdis. See on mul küll igaveseks tunne, tunne on mul meeles ja, ja see kuidasmoodi ma läksin esimest korda tolleaegsel Suvorovi tänaval paiknevas konservatooriumi hoones oli lavakunstikateeder kõige kõrgemal korrusel üleval siis minnes seda treppi pidi üles. Ma ütlesin endale, et niimoodi mõtteliselt jääb tasemed hetk endale meelde, poiss. Mis oli sinu jaoks tolleaegne lavakunstikateeder. Sa õppisid seal aastatel 78 kuni 80 Ja just see oli see aeg, kui lavakunstikateedri ees otse tuli tuli Aarne Üksküla mehelindama esimene kursus. Ja ja meie teised õpetoimeline õppejõudude poolest väga aga rikkad Kaljo Kiisk ja Grigori Kromanov ja Juhan Viiding ja Lembit Peterson ja no ühesõnaga, me vist saime Merle karusoo loomulikult tunda neid tolleaegseid ja praegusi tüppel väga lähedalt, isegi Jaan Tooming käis. Tal on nii palju. Ja muidugi muidugi on hea või teistpidi on ka hea või nagu ütles minu meelest Roman Baskin kunagi, et isegi hääl pedagoog on hea, siis sa näed, mis moodi noh, ei tohi teha, et noh, igatemoodi on hea. Ja, ja see oli fantastiline aeg selles mõttes, et tööd sai tehtud nii palju, et nüüd tagantjärele mõtlen ma vanaduses vanemaks saades lähed laisemaks. Et noh, mina ei tea, millal me magasime või üldse ei mõeldud muudele asjadele kui ainult sellele koolile ja võtsime seda väga tõsiselt. Kõik mingi kursuse vaim oli selline. Ja esialgu tundus meile, kui me võrdlesime ennast vanema kursusega, et me oleme ikka täiesti abitud ja saamatud inimesed ja miks neid sinna üldse võetud ja ja, ja, ja selline tunne püsis meis kuni teise kursuse lõpuni kolmanda alguseni. Siseneti teie vanemad juba olime vanemad küll, aga noh, ikkagi ikkagi äpud sellised vist vestika Niuke tunne lendab. Aga kui Ingo Normet tegi veega kuni siis meie eneseteadvus tõusis muidugi palju iseteadvus, pasun läks läikima nagu Andrus Vaarik armastavatele. Ja, ja, ja. Noh, mul läks meelest ära, mis ma öelda tahtsin öelda Me tundsime ennast paremini nagu siis edasi. Et see oli juba nagu päris teater. Draakon jah, draakon oli kahtlemata päristajater Ragnari päris päris hea teatri vahe tolles ajas. Seda oli vahva mängida. Poliitiline satiir tundus sel ajal, et see on teatris kõige õigem ja ja ainult seda tulekski teha ja siis pidevalt käis teatris otsimine, mingite alltekstide otsimine isegi vaatasid siis. Peni vanemine, mis nüüd on kadunud. Ja kui sind Pärnusse suunati? Ei, mind ei suunatud, meil oli täiesti vaba valik. Ei olnud nii, et te peate minema sinna. Ei tahtnudki, ei olnud. Meil oli niimoodi, et kuidas kellelgi pakkumisi oli, eks see on ikka. Pakkumisi tähendab nemad, noorsooteatri ütles, et nemad võtavad vastu kõik, kes tahavad Pärnu samamoodi. Ja pakume seda Rakverest ja vanalinna stuudiost. Ja aga siis jagunesid kursusega pooleks mitte selles mõttes, et näiteks pooleks või kuidagi vastasseis tekkinud esialgu Pärnusse tulema veel rohkemgi inimesi, üheksa. Aga siis, eks seal mängivad kaasa juba sellised asjad, kus on kellegi kodu ikkagi olnud ja nii et lõpuks jäi meid viis ja noorsooteatrisse läks ka viis, siis need olid kaks suuremat gruppi Viljandisse kolm Rakveresse kaks ja vanamehe vastavatesse Gagaks. Diagunesime niimoodi ilusti rõõmsalt laiali üle Eestimaa. Ja tulin siia täiesti vabatahtlikult. Et eriti muidugi väga õnnelikud, sest te hakkasite kohe kõik viis, kes te tulite, hakkasite kohe päris suuri osi saama. Ja see oli, see oli meil küll ja aeg ja, ja jumal tänatud, et nii läks. Sest praeguseks on jõudnud juba kätte see aeg, et vaatad käskkirja väikse hirmuga, äkki olen jälle sees? Liiga palju teiega ja juba tahaks valida või. No esimesed osad sul Pärnu teatris olid roosad positiivsed noored armastajad ja millal sa millal oli esimene osakese tundsid, et noh, see nüüd tõesti tõesti, ma tahan mängida seda või midagi pakkuda. Selline tunne hakkas tulema. Tõlkijatega aim freimi tõlkijatega, aga ega ma siis ka ennast veel ei usaldanud, tähendab, selles mõttes laval oli ikkagi keeruline olla. Tunnet, enda abitust. Siiski. Tundsin ta tookord seda tunneb pidevalt muidugi kogu, aga, aga tookord eriti teravalt. Ja alguses, kõige teravamalt aga Pedasega. Ta pani nagu teistmoodi mõtlema selle rolli loomisel ja üldse ei peagi seda rolli nagunii väga nii-öelda looma, et tegelikult sa pead mängima iseenda pealt. Kas sa ise oled äratundmine, võib-olla võib olla väga keeruline? No sealt hakkas selline parem olek pihta ja, ja ma ütlen, et ma ei ole ennast laval nii hästi tundnud kui seda oli etenduse ajal saatuse heidikute kuu 80 900 et see roll oli mulle No kole sõna või või leierdatud niuke hingelähedane ma tundsin ennast täiesti väga hästi, seal. Tavaliselt on negatiivseid kangelasi huvitav mängida. Viimased solist ongi olnud sinised. Teisenenud naljalt, mina ei ütleks, et negatiivsed nii on, noh, on, on sihuksed inimesed lihtsalt, sellepärast ma üldse tihtipeale neid rolle mängingi või leian endale seesmise õigustused. Muidu ei ole mõtet, et üldse seda osa mängida pole mõtet teatrit tehagi, kui peab otsima midagi sellist, mis jahmatakse teistpidi keeraks selle. Tekiks kaks poolsusega, mitte vähesus. Positiivne jääb alati ja nagunii jääb lahjaks ja ja oi, neid positiivseid ja kauneid armastajaid olid tüütu mängida küll. Ei tea, võib-olla mõnelegi, mis on, see meeldib. Aga noh, siis ma läksin paksuks ja siis ma ei saanud neid enam mängida. Jämedamaks. Ja see mulle sobiks, ei taha enam minna tagasi kõhnaks Uuesse hakata. Kauneid armastajaid mängib. Muide, mul on andmed, et sa oled nooruses sporti kõvasti teinud vastase tööle suurtel kergejõustiku võistlustel. No tähendab koolinoorteni. No täiesti tasemel ja mis ma tegin põhiliselt teivashüpet hiljem ka natuke mitmevõistlust. Aga andekas pakene? Ma arvan küll, et must oleks võinud saada küll päris hea teivashüppaja, aga seal juhtusid mitmed konfliktid treeneritega, milles milles mina nüüd küll süüdi ei olnud ja ühesõnaga ma ei teagi, mis mäng see oli. Ühesõnaga see oli, see oli väga imetaja, valus aeg mulle, nii et ma solvusin ja ma trenni läinud Spardinast sinust ei saanud. No ikka praegu tegin mingi spordi praegu ma ei tegele üldse, küll ausalt. Jookseb. Ei, ma ei jookse üldse suusataja, kardan seda. Aga poisiga käin kelgutama. Aga ei, me mängisime usinalt korvpalli, küll aga. Ja, ja esimestel aastatel teatris üle vaala kõvasti pingsi. Olen hea pingsi mees ja mina pole ka kõige kehvem Ülikooli meistriks tulnud. Lauatennis. Aga praegu rohkem ei tea. No ja nüüd siis ajakirjandus, sattumine nagu nüüd selgub, ei läinud, kasuline jookseb mööda külgi maha. Oled sa päi Pärnu päikeseraadios ja eks mul mingisuguses mõttes lihtsam on, sest juba teisel kursusel käis raadiotöö õppimine ka Andrus Saar andis meile reporter, maki tunnen ja oskan käsitseda ja ja mikrofoni pelga eriti ja mingi kasu sellest on olnud. Kuidas selles stuudios tunned? Hästi? Ei, ma ei tunne ennast hästi, seda ma ei saa küll öelda, et ma olin ennast hästi tulema stuudiosse ja mul on kohe kohutavalt hea olla. Aga ma just mõtlesin sellele ükspäev, et niikuinii või kui ma teadsin, et ma siia saatesse tulin, et see küsimus nagunii kerkib esile. Et et miks ma seal käin traha pärast lõi vaevalt mis saagingiga. Natuke, aga, aga oluline on selle juures see, et mulle meeldib, et ma olen 13 aastat, siis ütleme, kooliaeg veel juurde olen rääkinud pidevalt avalikkuse ees võõraid mõtteid. Ja, ja võõrad võõraid lausekonstruktsioone. Aga mulle meeldib see, et nüüd ma olen sunnitud uuesti õppima uuesti rääkima. Et leida endas rääkida seda, mida ma mõtlen ja, ja julgeda neid mõtteid välja öelda, mis erilisi mõtteid seal täringumängus ikka räägid, eks ole, aga no mingi sellise tunnetuse ta annab mulle, nii et mulle mulle mulle see meeldib. Raadiotöö oli siis sinu üks erinevaid tahke, aga sa oled veel tegelenud päris mitmete asjadega. Siin ma olen kuulnud, et sa oled oksjoneid siin pidanud oksjonit. Ei? Ei. Ei, ma ei ole oksjonipidaja, ma ei ole, ma ei ole palgaline oksjonipidaja kunagi olnud, aga vähemasti on kasutatud jah, sellepärast et, et kui 1991. aastal tuli välja etenduse pillerpardipunn vabati tehas siis etenduse lõpus. Me tegime, no teeme siiamaani, ütleme oksjoniga ühe enda tehtud potikausi kruusi maha. Ja ei olnud mitte sugugi selles mõttes, et raha saadab midagi, vahel sai päris palju, siis oli hea kohvi juua ja kommi krõbistada ja napsi võtta veel. Aga ma tahtsin lihtsalt siukest melu, et oleks etenduse lõpeks siukse vahva vabastava meluga. Ja, ja see läks päris hästi korda, siis siin-seal teatris tuli ikka materjal, et ei tahtnud mitte siin-seal teatris, vaid meie teatri, sest et mingil ballil kuskil mingeid asju, noh, et oleks melu jälle. Melu Ma oskan küll sellele asjale sisse puhuda, maskilt kaela määrida. Seal tuleb lihtsalt inimesed natuke üles kütta ja noh seal no mina võtan seda kui nalja, mingi professionaalne oksjonipidaja, ma ei ole ma. Meie teatri direktor teeb mulle pidevalt märkused, teen valesti kogu aeg. Aga noh, see, see mind ei huvita. Siukseid oksjoneid, ma olen pidanud küll juubelitel. Pulli saab see etendus, see tegi selle veel või teisele juurde veel ühe erialal ja kahju, kui kurb, kurb ja see on vaimis kurb. Aga selle etenduse põhiasi või tema võlu või käimapanev jõud ongi Nende meeste käte vahel vormuv savi ja savi on selle Edamiseks kõige olulisemaid komponente. Ja. Me ei saanud suhtuda sellesse savi seal niimoodi, et noh, ma olen näitleja, ma lihtsalt teesklen selles savi vormimist kruusiks. Paratamatult pidime me seda ametit õppima ja seda ma tegingi, kaks kuud. Ma hakkasin tuntud keraamiku Urmas Persidski päritolult siis pool Ungari pool Eesti kodutalus, praegune praegu muidugi ta on Ungari kultuuriatašee Helsingi seest. Ja tema andis meile esimesed õpetused siis kuidas saviga ümber käia siis oma käe peal edasi. Nii et noh, kui me etendust hakkasime mängima, siis ma sain edukalt sihukeste kruuside tegemisega hakkama, mis tegelikult noh, nüüd tagantjärgi vaadatuna. Ta ei ole ikka päris kloostan, teda ei saagi lõpuni viimistleda ja ta pole päris päris õige, aga nafta jätab selle mulje küll vähemalt ja päris ausa mulje, et ma teen, ma teen tõesti savitööd. Aga see savi kuramus, on, Nurjatu element, ta kisub su endasse ja, ja pöörlev ratas ja savi seal peal ja see, et sa temast midagi vormid, hakkab sind lõpuks lummama. Ja ma leidsin võimaluse Pärmak keraamikatsehh. Et seal on ka üks huviline, noormees, kellel on elektriline kerilaud olemas. Hakkasin seal käima paar-kolm tundi päevas, tegevus ja ühesõnaga, meil on plaan. Ja veel ikka püsti, et teha Pärnusse punne vabati tehas kus siis inimeste silme all saab tellimus esitada, saab silme all valmivad tooted, mis ei ole mitte midagi, bluff ei ole ja kõik on õige. Aga noh, ma ei tea, see asi sõltub praegu küll minust rohkem kui temast selle pärast, tähendab, tema teeb selle asja igal juhul valmis. Aga mina sellega liitunud, see sõltub sellest, kui kõvaks meheks ma ikka saan ja kas ma saan. Kas seal katuse all on tehtud kausid ja neid on igal pool muuseas väga hea näiteks jõulude ajal ma sain aru, kui hea seal kinkida saab, ei ole mingit muret tormata mööda poode, joosta kalleid asju, vaid, ja rõõm inimestel kasu saada. Minu tehtud asju sugulastele-tuttavatele. Ja peale kõige selles osaled veel telelavastustes ja filmides. Ei ole ma filmides enam tükk aega mänginud, aga üks telelavastused nari, Wikmani poisid Aga see ei ole eriti suur osa, aga sellest oli ta väga keeruline minu jaoks. Sellist teksti esitanudki kogu aeg seal, aga, aga ma tagusin ta raudselt endale pähe. Õppisin seda mitu päeva. Küll jalgsi käies ja igal pool, see paber oli mul taskus. Et seal on väga headeks tegelikult Grassil, mis vahe siis sinu jaoks on teatris ja filmis mängimine? See on ikka täiesti suur vahe kohe. Telelavastus ja veel nende vahele kuidagi seal ikka toimub mingi mängimine, aga mingi suhtlemine omavahel. Aga filmis kaamerasse, kord ja kord teistpidi ja ütleme 10 sekundit ja ja väga-väga keeruline ja ausalt öelda, ma alati kardan nihukest. No ma ei saa seda rolli teha, tähendab see on kuidagi ebaloogiline kõik, et seal mängid ainult situatsiooni või või lihtsalt rumal ka ei oska niimoodi tööd teha, et filmis võetakse üks jupp siit, teine sealt, et, et noh, et teeks niimoodi lolli valmis endale otsast lõpuni. Ei oska niimoodi välja mõelda, kuskilt keskelt alustada. Nojah, sest tegelikult peab ju rail valmis olema, mis sa tead, mida sa mängida siis jäädki uskuma režissööri ja teed nii nagu teha tahad, ei mänginud seda episoodi ja Eesti filmi, täna ongi see minu meelest, et mängitakse episood või väga huvitav olla, aga aga nad ei haaku kuidagi omavahel, noh. Nagu oleks eri piltidest koos kogu aeg pill. Ja lõpetuseks, milleks on veel aega, jääb peale kõige selle, millest me basin, rääkisime. Kõige rohkem ma tahaksin ausalt öelda, et mul jääks aega tegeleda oma pojaga. Ta on praegu väga huvitavas ajas ja mulle meeldib, mulle meeldib kodus olla, näiteks mulle ei meeldi. Mulle meeldib mööda maailma ringi kolistada, sõita, külalisi, etendustele. Stockholmi poleemilised. Huvitav, palju tahavad just reisida, aga kuulsin nii ja nüüd soovimegi sulle selleks siis, et oleks tööd ja et sa saaksid kodus piisavalt olla. Oh, see oleks küll tore, kui saaks ikka rohkem kodus olla ja vähem tööd ja selle eest siis noh jaapalkana. Tänan.