Jätkab hea häälduse teemal ja kes siis muu kui rahvusringhäälingu keelenõustaja. Einar Kraut on meile selles abiks, tere jälle kere. Et me oleme nüüd kuuenda vestluseni jõudnud ja tegelikult kui kuulata seda meie jutuajamist, siis mõni võib öelda, et miks me nii ilusti aeglaselt räägime. Kas elus? Ega me muidu vist ei räägi väga ilusasti aeglaselt, aga ilmselt kui sellist nurinat on tulnud või, või probleemi üldse, siis ma kahtlustan, et tal mõeldud ikkagi neid näiteid, mida ma siin demonstreerin aeglases, just nagu luubi alla võetud artikli. Jah, just nagu aegluubis, sellepärast et no vot, selleks on üks seletus, meil lihtsalt ei ole täppisvaatlusteks muud võimalust, just sellepärast, et lasin vaadata röntgen agrammi ega, ega mingisugust helispektri jäädvustesti ja nende asjadega on ka niimoodi, et nad ütlevad ainult väga heale spetsialistile, mis neil öelda on, aga kui nendes asjades võhik olla, siis on sealt väga raske seda vajalikku sõnumit välja lugeda. Meile, praktiliste hääldajate seisukohast on ikkagi tähtis see, kuidas me tunnetame oma häälduselundite liikumist. Ja seda on kõige parem just niimoodi kogeda. Et me laseme selle sõna või sild, b järgnevus ja, või mida me üldse enda peal proovida tahame. Laseme endal lõugade vahelt läbi hästi aeglases rahulikus tempos seejuures muidugi peame jälgima, et ta ei läheks kuidagi ebaloomulikuks muutatuks, eks ole, me võime aeglustada enda meelest küll väga püüdlikult ja, ja ilusasti, aga seal võivad mingisugused dünaamika tegurid paigast ära minna. Aga ja seda ei tohi juhtuda. Ja sellepärast ilmselt mitte ilmselt veel päris kindlasti selliseid demonstratsioone On hääldamise, teeme veel küll ja küll. Igas vestluses. Ma mõtlesin, et võiks kuulajaid natukene selle koha pealt ette valmistada või põhjendada, miks me niimoodi teeme. Kas mõelnud klusiilide teemale ka veel midagi, rääkimata? Oluliselt mitte, võib-olla üks asi ehk seal jäi mainimata. Ta üks väga huvitav nõrga tugevuse vastanduse võimalus pärast saadet kuulates märkasin, et see oli jäänud jutuhoos vahele ja see on niisugune nõrga tugeva vastandamine, kus meil kus meil tugeva rollis on üldsegi mitte väga pingutatud hääli, lihtsalt niisugune tihe, kompaktne ja sellele vastandina siis nõrk häälik läheb äärmiselt nõrgaks, koguni nii nõrgaks, et kaotab oma sulghääliku iseloomu. Eesti keeles ei ole see eesti keeles, seda juhtub halvas häälduses küll vahelma eetrist küll niisuguseid hääldusi ka kinni, eriti kui võib-olla diktor või reporter on alles kogenematu ja ei tea neid nõkse, kuidas seda vältida. Milles seisneb see seisneb selles, et nõrga d T või G asemel me kuuleme mingisugust üle libisevad ala Edeeide ja niisugused ebamäärased häälikud, kus tegelikult sulgu ei sünni vaid ainult häälduse elund laisalt läheneb oma kontaktipunktile ja, ja juba sealt eemale tuleb uus vokaal peale ja, ja seda nimetatakse spirantiseeritud võispirantseks hääldamiseks. Selliseid häälikud ongi rahvusvahelises foneetika terminoloogias spirandid. Just helilised spirandid on Hälituid näiteks inglise keele häälikse kuulus tehaalik, mida eestlane sellega peab õppima või siis sedasama heliline vaste ongi heliline spirant mis moodustab hammaste lähedal. No vot ja nüüd näiteks hispaania keel on üks väga ilus näide sellisest vastandamisest. Seal ei ole tugevad häälikud kuigi kuigi jõulised, üsna niisugused mõnusad eestlasel kahja täheldada. Üldiselt hispaania hääldusalus on eestlasele üsna mugav omandada. Aga nüüd nende nõrkade koha peal tuleb omandada see väga lükk ülelibisev moodustus nii, et seda häälikut peaaegu nagu ei oleks seal olemas. Näiteks kui me võtame niisuguse võrdluseks Seisev või Schvistatilinega ja nüüd sellele vastandiks staatliku siin oli, keskel oli tugev tee alati ja ka ja nüüd, kui me selle kõrval ütleme näiteks sõna riik või seisund. Estalo Estalo estava. Töö ja estada kee libiseb sealt teekohast lihtsalt põgusalt üle. See on üks võimalus ka tugevat ja nõrka vastandada, nii et see oli juba tegelikult nõrk, sulghäälik kaotab oma klusiivse olemuse, muutuks piraadiks. Aga samal alusel töötab muuseas ka näiteks uuskreeka keel, seal on ka need nõrgad häälikud siukseid üle libisevad. Noh, ja sai mainitud, et islandi ja taani keeles on ka need häälikud olemas? No ma mõtlesin, et nimetan selle siiski ära, sellepärast et edaspidi võib meil tulla niisugustest nähtustest vajadus nendest rääkida. Ja kuidas need eesti keeles jah, kuidas neid edasi anda ja kuidas, kuidas, kuidas, kuidas kajastada kuidas meie, mis nendega peale hakkama ja hea on lihtsalt et kõik me, kes tahame natukene vähemalt Euroopa keelest mingeid arusaamist omada. Sest tänapäeval üha rohkem inimesed reisivad ja keelte õppimine, omandamine ei ole ka enam mingisugune luksus, siis on hea niisuguseid asju teada, sest üldiselt ju, ega kui palju siis on neid keeleõpetajaid, kes sellele spetsiaalselt tähelepanu juhivad või kes sellega tegelevad. Ja siis kolmas asi, see oli veel, mis ma tahtsin eelmise jutuajamisega haakudes mainida ära. Me rääkisime seal, et nii soome keeles kui ka eesti keeles käib vastandamine tugev ja nõrga vahel keminatsiooni abil tugev hääliku, siis kahe hääliku koos hääldamine järjest dis keminaadina ja nõrk häälik on sellesama hääliku lühike ühekordne hääldamine, noh, nii nagu meil on madu ja matu või, või kolmandas vältes matu, aga soomlastel on Mado jõmmato. Ja siiani soome keeles on veel eriti kuidagi väga inten, vot sellele ma tahtsingi just tähelepanu juhtida, et meil on hea ju teada, et see soome keele kirjaviisi peeti ka, vastab enam-vähem meie nõrgale BDG-le. Aga meil on hea teada, kui me tahame Soome hääldus tõeliselt omandada selle nüanssides ja ilus ja omapäras selle meloodikas ja dünaamikas siis meil on hea teada, et tegelikult need soome häälikud natukene tugevamad kui meie oma natukene kangemad, natukene jäigema, et küsimus ei ole mitte selle peale selles, et et mati asemel öeldakse neil mati ilma peenendused ilma palatalisatsioonita või penti nendel mitte meie meie modipendi või penti, aga oluline on just see, et ka see häälikumoodustuse pingelisus või aktiivsus, see on natukene teine kui meil. Ja mul on tunne mullane, vägagi tunne. Et sellel asjal on omajagu kaasamängimist meie kõige suuremas erinevuses meie keele ja soome keele vahele, nimelt väldete olemasolus. Aga selle nime üsna varsti jõuame. Kuigi soomlased jah, nagu väidavad, et neil on ainult nõrk aste aia tugevast ja, ja ongi, ongi nii, jah. Aga meil on kolm väldet, nojah, aga läheme siis tänase põhiteema juurde ja täna on siis meil kõne all kemineerunud helilised kontsert. Jah, me ju lausa kuulutasime eelmine kord välja, et me geminaatide teemat veel lõpetatakse, Loeme sellega veel jätkame ja räägime siis kõla häälikutest ehk Sonorantidest nimetame selle võõra kõlaga nimetusega ära. Ja nende all meil siis kõige tuttav mate häälikutena tulevad ette M N-L ja ärv. Muidugi igaühele meenub ka v ja j, aga jätame need esialgu praegu natukene kaugemale neid kohe ette ei võta. Kõlahäälikud, ehk Sonorandid siis nende puhul muidugi on see hea asi, et geminaadid tunneme väga lihtsalt ära, ega siin midagi pikalt rääkida ei olegi. Lihtsalt lihtsalt väheldame, võib-olla kõik need neli häälikud korra paaridena läbi üksikasendis ja topelt noh, head näited on või võimalikud näited kunagi ei saa öelda, et üks näide oleks parem kui teine, aga aga toome näiteks Ümera ja 10. Lühike pikk, sedasama 10-ga seoses puhub kohe käigu pealt juhtida tähelepanu ühele väga levinud hääldus hooletusele, mida raadiovski kuuleb ja televisioonis samuti samuti see on sammut. Ja mitte sammuti, vaid samuti. Samuti kuuleb ka sammud ja ometi mis ka Emmil kombinatsiooni juhudega täiesti põhjendatud. Põhjendamatud. Niisugust läbi lasta võiks ikka sellele kahele Emmilisel mõtelda, teda ei tohi rõhutada muidugi mitte 20 30, aga täiesti võimalik on harjutada ennast hääldama 20 30. Nii et on tunda esse, emm seal ikkagi selle silbi lõpetab, suleb amet Sammet kommet ometi, need on kõik niisugused murdelised kulminatsioonijuhud, mis kirjakeelde ei sobi vahel neid kuuleb siiski tänapäevalgi veel. Amet on isegi isegi kuuldav, aga siis kanu kannu, teine välde kanu kannu, lühike pikk, enim ka siin mulle ei meenunud hoobilt niisuguseid kriitilisi juhte. Hele kelle panete tähele, et kõik need võrdlusnäitajad on mul teisevältelise ka teise vältel isegi minatsiooniga mitte kolmanda, kolmanda päeva ja ja me võiksime öelda kannu ja kella ja need on täiesti olemas, aga nad ei ole põnevat konstrueerima. Lammas lamab aga. Ütle lammas lamab lam kamm ja käte vahel Meie kätte. Ja siis miks, miks ma need teise vältevormid siin just välja pakun, on see, et nad on ikkagi selle lühikese häälduse suhtes natukene lähemal. See piiri tajumine ja piiri tõmbamine on olulisem. Sest et seal, et hääldada nüüd kolmanda välte sõnas välja kriminaalsee, ei ole mingi probleem kellelegi, sellega saavad isegi soomlased venelased hakkama, aga, aga nagu meile koolis õpetati kolmandasse vältesse kuitahes pikalt ja veeretada ei, tõesti, ei kao ära näha, tõsi, see on tõsi ja tõepoolest sellest meil tuleb võib-olla edaspidi juttu, et kolmas välde ta võimaldab ilma mingisuguse liialdamise. Ohud Ta jääda endal pidama kuitahes pikaks ajaks kas nii nagu ma praegu jäin esimese välte tagumisel otsal pidama ajaks? Ma võin ka jääda. Kes niimoodi endamisi mõne mõne mõne kolmanda välte sõna peal, kui mul parajasti ei tule mõtte järgi kohe kätte. No ja siis veel arr häälik nurub, nurrub kolmapäeval ta nurruma muidugi pikalt pikemalt siin ei ole mõtetki peatada ja see on ilmselt nii selge. Nüüd, mis puudutab helitut tutt-häälikut, s sellest me veel ka ei ole rääkinud, on jälle see, et peab inimestel taas kordama, et Esson helin arvavad, et jah, seal helil Esson helitusest, et häälepaelad seal ei võngu mitte üks raas. Kui me paneme võnkuma, siis me saame juba meile võõras hääliku aga Esson, meil helitu ja samuti gemineerub täiesti silmnähtavalt hoopis hoopis ilmsemalt ja silmnähtavamalt kui peedeegaa. Aga, aga seal on mõned niisugused põnevad omapärasused, et ma mõtlesin, et võib-olla jätame selle isegi teiseks korraks. Järgmiseks korraks niga. Aga nüüd tulevad siis sellised helilised kaashäälik. Sonorandid ja randid ja millest ma alguses juba korra üle libisesin, neid nimetades J ja T, mida me nimetame Jotiks häälikuna peamise allikana on, no niimoodi, aga noh, ta on ka, proovime hääldada. Ei, ei, ei, ei, aga, aga minu meelest võib täiesti vabalt öelda ei selle joti, häälduse ja vastena. Sest et. See on nüüd üks eesti keele omapärasusi, eesti keele pingevaba hääldus häälduse olemusest lähtuva lähtuv omapära, et meil tegelikult iilia Jotil maja oli, ma ütlesin, lobisesin ette ära saladuse, mis pidi tegelikult pärast jutu sees välja tulema, aga sest pole midagi. Võtame, kuula ilusti sõbralikult juba sellesse paati kaasa. Me jõuame selleni otsekohe ja nüüd küsimegi siin, et kuidas siis nende kahe häälikuga on, kui me rääkisime, geminatsioon on niivõrd eesti häälikusüsteemi läbiv nähtus, konsulanti süsteemi. Kas meil oli õigus seda väita, kui samas nüüd hakkan mõtlema, et kas sellel rotil ja veel üldse ongi geminatsioon, noh, hästi küll veel Me teame, võime öelda lõi kirve kivi kivi, eks ole, ja võtsime kavva sisse ütlevana ja sisseütlevas käändes me võime neid, neid üksikuid sõnu tõesti üksikuid sõnad, noh, ma ei tea, Lev. Väga, ma ei ole kuhugi. Kas oled kuulnud kunagi keegi ütleks, et sööstusinna ava? Mina küll ei ole, ausalt, tunnistan, ma ei kujuta ette, et keegi niimoodi ütleks. Et ava läks avasse, avas ava suhteliselt piiratud hästi piirangud sõnu, mille puhul eks ole jah, tõesti see kivi ja kivi ja, ja siis kavamist on kõige sagedamini ette või kõige üldisemalt ette tulevad võib-olla niimoodi, kellel aga vean ka või õige rivi, aitäh, väga hea. Kolm, kolm sõna jah. Aga need on analoogia moodustused. Nende häälikute peale ei ole vanas eesti keeles nikku nii-ütelda, noh ma usun isegi, et 100 aastat tagasi veel neid neid vorme ei kasutatud, need on üsna hilise arengu tulemus. Inimesed, meie lühenemine, see on analoog ja sellega, et me ütleme, tulla merre, ellu lihtsalt sappa ja nii edasi on täpselt see analoogia, sest et meil ju siin ülemises otsas käib üks kõva raha maalimine kogu aeg, kas me tahame või me tahame kogu aeg, mingisugune keeleaparaat, seal töötab, leiab seoseid, moodustab grammatikat, see on kõik seal kuskil grammatikaraamatus reeglitele vaid see töötab meie peas. Ja muidugi, igaühel üht niimoodi seal umbes samasugusel moel ja, ja, ja siis me võtame üksteiselt üle neid asju muidugi neile järgi käib aga nüüd tulles sihukesele jutti veeküsimuse juurde, et kas nad ei ole siis täisväärtuslikud, kaashäälikud meil keeles või või kuidas seda asja seletada? Proovimiootiga noh, on, tuleb sul endal mõni sõna, kus jätkemineeruks konsul, mu idee praegu. Ma pakun majja. Mai ja noh, see on esimene ja kukkus ojja ojja ja ei, no vot ei, tuleb ajupaiku. Nii palju ei tule, aga ai ai alju võib küll jah. Nii et on olemas. Ja nad on üsna kindlad üsna omaselt muidugi võib-olla nendegi puhul öelda, et kas nad mitte ei ole analoogia moodustised. Aga nüüd on siin üks aga üks probleem, üks häda. Häda ilmneb selles, et targad mehed väidavad, et siin ei ole sisseütlevas ülepea mingit Joti vaid misse. Minagi Singamisse on kui, kui nimetavas käändes on midagi või. Ja vaat nüüd ongi niisugune seletus, muide tõlgendus on seal kuskil professor Ariste meie ühise ühise professori ühise õpetaja juures minu meelest alguses saanud, sest et tema tõlgendas niisuguseid sõnu nagu majja ojja. Aga muuseas ka maias ja ja hoiab sellega, et seal hääldatakse diftong, oi oioi. Jaa, kui läheb, läheme üleselt järgmisele filmile, siis täieliku ette sigineb üks siirde häälikuks J üks väikene niisugune noh, peaaegu hooma. Tähelepandamatu Jotikaliseks Väike-Jotikene tuleks i järele selleks, et ilusasti mugavalt kergelt minna a peale üle mai ja võrreldes maiaga näitleja nimega. Jah. No maias võiks ta kahju on, võiks ka olla, kui täiesti ta on eesti keelde omaks võetud võõrsõna. Aga nüüd miks ette kujutasin tekkinud esse? Ei, seal on, ma kaldun arvama, et selle taga on see, et meil on nii palju neid i diktongidega sõnu nagu muuseas ka uudist, tangidega, sõnu, noh, võtame näiteks. No me olime väga palju diftongi on, on paljud ja, ja just nimelt Iiuuga diftongi on meil kõige rohkem ja need on kõige aktiivsema, need on mõistlik toon ka neil hiljem tekkinud silpide kokkutõmbumise tagajärjel. Näiteks need on sellised, mida näiteks soome keeles ei ole sõna. On jah, jah. Jah, aga, aga need hiilisid jõuliselt tungida. Vanad põlistilt kangid kutsutakse. Ja nüüd kui me vaatame neid neid diftongile sõnu näiteks nimi May kirjutamise lee ja meil on hõlbus ja mugav, kujutad ette, et see ongi seal aa, ei noh, on tõepoolest. Ja kui me ütleme, May maie siis muidugi seisjal säilib meie meelest. Ja samamoodi siis kui Maiecis maias kui maias, siis maiad. Aga nüüd, kui me võrdleme sõna, kuhu läksin majja ja sain Maija Maie käest ühe midagi Mul tekkis siin niukene revolutsioonile mõtetega, võib-olla on tegemist drift paagiga, mitte diftongi. Trip tangid on ka üks-is ja iseäralik problemaatika, eriti kui on täiesti vokaalid ära ja muidugi ja muidugi, aga, aga asi on siin selles, et me ei saa driftongist rääkida siis kui see, kui, kui ta kuuleb ühtlasi v erisilpides jah, seda küll jah. Nii et selle mõtte jätan praegu kõrvale. Paraku revolutsiooniline, aga vot ideed on alati tere. Aga. Või kaua ja kaua ja õue näiteks seal Ariste seletas seda asja nii, et seal on üks üleminekuvokaal-konsonant jällegi b kaua ja nii nagu inglise või, või uuen uuelt ja et seal on see, see häälik u järele, selleks et oleks mugav jällegi minna ülejärgmise silbi vokaalile Kauva õue. Kusjuures, kus see mõte kõikidel on seal olemas, olemas, olemas Silvi piirivat, nyyd mina küsingi, kui seda selge piir arvestada, väga hea, et sa sellest seda nimetasid, praegu. Küsin, mis, mis kuulaja arvab, võib-olla juba kuulaja aimab, kuhu seeme. Mida me arvame niisugustest võrdlustest nagu. Õietta. Õnneta. Kanna kaua kella leia. Või veel selgusele selgem oleks luuletus ma loen, ma loen nüüd natukene natukene üldse mitte luuletusena, vaid lihtsalt võrdlus ridadena. Järjest selliseid asju, nagu hall-halla halla sai saia sai. Ja sausaua saua tunne tundetunnet või, või, või et haue haude hauet. Üllas ülla üllast maias mai ja maiast. Ma loodan, et sa käid kõrva abil minuga kaasas kogu aeg, et sa saad aru, mida ma siin võrdlen oma nomitlemina, ainult vaid kuulajad ka kindlasti minu, me loodame seda. Me loodame seda väga, Mart kõrs kõrre kõrt, kõrre tee. Õis õieõit õide. Lend, lennulendu, leib leiuleidu, lennutada, leiutada, kordama, korrata. Oigama hoiata. Ja äkki kordub siin, miski kordab, mis asi, see õnnis Korno Need geminaadid kindlasti ainult saalikutest. Vaat mis häälikutes need geminaadid siis nüüd on, jah, tõesti, kui meil hall-halla hallasime selgesti teame, et seal on ellimineerumas ja, ja tunne või tunnetan, on n. Mõrd, mõrra ärv, aga nüüd mis on siin, kus me ütleme, sai saia, saia? Mis on söömise? Mul on elli asemel kõrval võrdluskolmikus hallo hallo alla sai saia, saia võime täiesti seda kujutad ette, ka eessõna sai vannideks kaashäälik, miski meneerub. Teda on kogu aeg kriminaalne selles, selles kolmikus. Nii nagu hall-halla halla on kõigis kolmes sõnas keminaatne sai saia, saia ja mina ütlen, et see ei saa olla midagi muud, kui et niisama iimideletasidel sai saia saia. Ja tekib mingi konsonant sinna piiri, see ongi konsonant, see i ei ole üldse mingi vokaale. CA-le järgnev häälik ongi konsonant ja on ainult kirja meiega rumala kirjapildiga. Harjumuse küsimus, me oleme ennast lasknud ära rikkuda ja kujutame ette, et see on vokaal seal tegelikult konsultant ütleme siis nii, Haanja õpilastele ärge kirjutage sinna, ärge kirjutage, noh, ma loodan, et et me nii nagu ikkagi ärge kirjutage ja, ja meil on, seal on, seal on teised reeglid lihtsalt. Aga, aga seal on jutt ja nüüd võtaks sellel teise paari saue saua saua, mis siis seal selle elli asemel on hall-halla hallaga alla võrr võrdluses Saus hauasaua, kas ei ole siis seal samamoodi see w tee häälik ehk ütleme siis nii, et oleks kuidagi võimalik seda asja väljendada konsonant muu, nii nagu j oli konsonant nii, nii UN konsonante w konsonante U see, mida me õigupoolest ju sõna algul eesti keeles kunagi ei kuule, erinevalt näiteks inglise keelest. Aga vat sõna lõpus küll ja silbi piiril geminaadi asukohas, seal, kus geminaadi saab tekkida. Ja vot siin on nüüd üks huvitav asi, see muu tegelikult esineb eesti keeles nii Genowiinsetes sõnalisi, oma oma oma sõnavaras ürgses vanas sõnavaras mitte mingites uus laenudel või hilistes analoogia tuletistesse u esineb sellise koha peal konsonant nõu, nimelt siis sellise koha peal, kus meil vee esineda ei saa. Veel on jälle omad piirangud, me ei saa ütelda näiteks niisugust sõnum meile, me ütleme, hall hallaga, mida ütelda hav haua me ei saa ütelda, ütleme seal selle asemel me ütleksime, tahame öelda kohe sau saudi kirja juudi keeles haava. Keel on veel, ma kinnitan, aga, aga eesti keel mitte tähendab eesti keeles foneem ehk siis abstraktne süsteemi häälikvee. Ta jaguneb olenevalt sellest, millises rollis või positsioonis ta sõnas kusagile on tõsis, valib ühe väljundi endale ühe konkreetse esinemisvormid, kas ta on vee või on ta siis kaksikv ja omavahel need need tingimused ei kattu, nii nagu meil ei kattu näiteks ennija taga enni esimene Sting esinemistingimused, mitte kunagi. Ja rääkimata sellest, et meil pole seda onni. Ja meil ei ole seda aga, aga näiteks murdeti küll saarlane ülesanne see täiesti soome keeles on kangas, aga meie Saaremaa murretes on ka kangas lõma kera lõngakera. Nii et võib vabalt vastandada omavahel sõnapaarid lanna ja Lõmma. Nii, aga Einar, nüüd me oleme väga analüütilised lähenenud, oleme keminatsioonile. Mida selles praktilist kasu on, et inimesele, kes tahab õigesti? Äsja praktiline tähendus on, on iseenesest väga ja väga suur. Ja ma südamest soovin, et nüüd kõik, kes seda jaksasid, viitsisid kaasa kuulata. Et tulge siin mõttega kaasa ja, ja mõelgem üheskoos selle peale. Esiteks mõelgem inimeste peale, kes eesti keelt õpivad võõrkeelena või teise keelena kui nad sellest mitte midagi tea, neil on väga raske eesti diftongi selgeks saada, ikka tuleb selline veenitav kaua laulab jaa, jaa, laiad ja nii edasi. Nüüd siin praegu imiteerib natuke vene aktsenti, aga, aga samad nähtused on ükskõik mis võõrkeele hääldajatel täiesti olen kogenud. Aga kui sellele keele õpetaja taipab tähelepanu juhtida, siis need veana täiesti välditavad öelda lihtsalt, et vaat siin tegelikult ei ole i see ei ole mitte maa iias mitte maaaias, vaid seal kaks Joti maias, nii nagu sa ütled, saiad või nii, nagu sa ütled, hallad samamoodi, ütle, kas aiad või lauad. See on üks asi, aga teine asi meie enda niisugune harit hääldus või selline hääldus, mida me spetsiaalselt võib-olla treenime, soovides parandada oma kõneoskust oma esinemisoskust, oma avalikkuse ees kõnelemise, kultuuri, oma häälduse, kõlavust ja kandvust ja nii edasi selgust, puhtust, siis Nendele keminaatidele mõtlemine sunnib meid väga hoolikalt jälgima seda, et meie hääldus vabaneks pingetest. Ja just selle kaudu, kui me neid keminaatasin, hoolega tähele paneme. Me omandame sellesama reljeefse selguse millest me eelmine kord rääkisime, see paradoksaalne selgus eesti keele häälduses, et pinget küll ei ole, hääldamine suhteliselt lõtv, aga kõiki häälikuid joonistuvad puhtalt välja ja keminaadidel selles protsessis väga oluline roll. Ma saan aru, et sa tahad siiski rääkida ka veel rõhust. Rõhust räägime praegu ainult niipalju kui palju meid talvener ja üldse mitte, sest et see on omaette väga põnev teema ka. Ja meil on loodetavasti edaspidi aega sellel põhjalikumalt peatuda, aga praegu mainime ära selle, et nüüd sedasama kiminatsiooni ilmingu ilusaks väljajoonistamiseks keeles on rõhk väga ja väga oluline see, kuidas me rõhutame. Ja see, et eesti keele rõhk peab olema küll väga aktiivne. Aga samas ta ei ole kunagi jõuline, ta ei ole pingeline, ta ei ole selline, mis silpi paneks venima või, või kuidagi meloodiliselt ja, ja dünaamiliselt noh, väge täis ajaks selle silbi seestpoolt. Vastupidi, Eesti rõhutamisele on omane see, et ükskõik kus koha peal, millisel sõnal või silbil seda rõhku ei teeks. Küll väike, aga ta on sedavõrd kontsentreeritud, sedavõrd lausa füüsika terminitega kineetilise energia välja, kuidas sa rõhutad sedavõrd kineetilist energiat täis, et see ese, hoog kandub inertsi näol kusagile sõna taha ossa kusagile rõhujärgsesse kohta. Meie Rõugade kaasas inerts, seda ma tahan ütelda. Ja vot nüüd, kui me seda inertsi ehk järel hoogu rõhu juures arvestame. No ikkagi me peame mõned näitajad tooma. See võtab küll minutilise aega, aga, aga kui me ütleme näiteks esimese sõna tere tere, jah. Väga väga tihti kasutatav sõna, ilus eestikeelne sõna lühike. Ja kui nüüd kuulata, no kuidas näiteks võõramaalased, kes meie vastu lugu, mis lugu peavad ja püüavad selle sõnaga meid koheldandlik ütlevad. Tere, tere, eks ole see rõhk ikka venitatakse president eestlane mitte kunagi venita seda, ta ütleb tere ja kui ta tahab rohkem rõhutades. Terje jah, pigem inerts inertsi viib, viib Tikenemise sõnad. Mida rohkem rõhku, seda suurema venitamise tagaosa kostab. Mida enam rõhutame, seda pikemaks läheb see teine Silbree. Tore. Aga aga samamoodi on muide, kõigi valt väldete juures hommikul hommikul vara maiusa ütelda hommikul vara, siis läheb kolmandas vältes. Aga hommikul vara. Mis sul arus on, kommi? Kuule vara? Ma ei rõhuta tugevamalt seda hommikutega, aga see energia kandub teise silbi või kolmanda välte puhul. Kas mõtled kaltsimis? See jälle oled sa jälle oled teinud jälle? Et me võime, nagu sa alguses mainisid seda kolmandat väldet merele veniseda venitada, aga see tähendab seda, et rõhk on seal juba lõppenud, rõhujärgne osa sellesamas silbis järgnev rõhulisele vokaalile järgnev osa kannab mingisugust inertsi, nagu laseme liugu tükk aega, enne kui me edasi läheme. Ja nüüd siin on Eesti häälduse teine paradoks, just seed pinge lõpus. Reljeefsus oli esimene, teine on see, et nõrk rõhk toob kaasa mõjurika inertsi, ta on niivõrd energiat täis, aga seisma mingi kaasrõhk või midagi, ta ei, kaasrõhk on hoopis midagi muud. Kaasrõhk on see, mis meil tuleb sõna tagumisel osal, kui sõna on küllalt pikk kolmesilbiline ja enam, siis võib seal rukki tekkida kaasrõhk. Võlid sõnas eriti ilmekat muidugi. Aga miks ma sellest praegu siiski juttu tegid ja see on nüüd selle kiminatsiooniga ka seotud. Ja see on väga seotud muidugi kõige rohkemate seotud välteasjadega ja milles üldse see Eesti kolmevältelisest seis ja sest et see hakkabki mängima just rõhu kaasabil. Aga ma ei tea, kas nüüd on, nüüd on inimesed otsas, ma ei hakka mingeid kokkuvõtet tegema taime oma punktidega, mis plaanis olid ilusasti mäele. Ja ma loodan, et meie kuulajad jälgisid pingsalt seda, mis toimus ja kui neil on küsimusi, eks nad siis võivad need meile ju esitada. Meie oleksime väga tänulikud kommentaarirubriigi kaudu või otse kirjutades minule Mart, punktoomalazate ja tee või Einar punkt, raudtee ajate. Ma olen neid kommentaare vaadanud sealt ja tahan kõigile ütelda, aitäh, kes on reageerinud nii, aga nädala pärast, millest siis nädala pärast on meil siis veel vaja kaks kaashäälikut S ja vaadata üle ja ja katsuda aru saada, kus nemad seal süsteemis siis paigutuvad. Nii et ma mõtlesin ringi peale, see oleme teinud konsonandisüsteemile ringi peale. Kena kuulmiseni siis nädala pärast ja siis kohtume taas Eesti rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraudiga täna aga kena laupäeva õhtut kuulmiseni.