Tere hommikust, on valimistepäeva hommik. Kevad on käega katsuda ja nõudis minut päris tükk mõtlemist, keda võiks jutusaade niisugusel päeval võõrustada. Aga välja mõtlesin, minu nimi on Margit Kilumets, helipuldis on Vivika Ludvig ja minu tänaseks külaliseks on inimene, kes räägib lugusid. Tere hommikust, Piret Päär. Tere hommikust. Kui sa ulatad kellelegi oma nimekaardi, kas või mõttelise, sul ei ole sellist asja näiteks, aga Sa ulataksid selle siis, mis oleks sinna peale kirjutatud? Ametinimetuseks ametinimetuseks on spetsialist suulise pärimuse alal rahvakultuuri keskus. Siis oleks seal veel kirjas muinasjutukooli eestvedaja, siis oleks seal veel kirjas koolitaja. Ja siis oleks seal kirjas, et inimene, kes räägib lugusid, see on ikka palju ilusam kui spetsialist suulise pärimuse alal, mis kõlab väga õõnsalt. Jah, aga, aga nii see on ja, ja teatud laadi spetsialisti tööd ma pean ikka tegema ka. Ja muidugi oleks tore olla väga selgelt näiteks professionaalne jutuvestja aga Ma ei saa seda mitte olla, sest ma pean tegelema nii paljude asjadega, näiteks nüüd siin mõni aeg tagasi just tuli kirjutada väga palju erinevaid projekte, siis tuleb korraldada, kokkuleppeid, teha, otsida, säädida, läbi rääkida. Ma arvan, et kõike seda tehes ei julgeks ma enda kohta ütelda, et ma olen jutuvestja ja professionaalne jutuAga lugude jutustamine on siiski selle töö kõige magusam osa, jah, ma arvan küll, on küll, ja muidugi kõike seda nii spetsialisti töös kui, kui koolitaja töös sa ju saadki teha seda läbi lugude oma tööd. Sa oled Piret, hariduselt tegelikult näitleja, lõpetanud lavakunstikateedri siis millisel kursusel sa õppisid, kellega koos, et inimesed oskaksid sind positsioneerida, tead, kui hea küsimus see on. Ja ma räägin sulle nüüd kohe ühe loo minu käest on seda küsitud. 86, ma siis lõpetasin väga palju aastaid juba võiks ütelda, et päris mitu aastakümmet on seda küsitud ja ma olen alati ennast on pisut ebamugav valt, miks? Oota, ma räägin sulle praegu lugu, olen oma lugu ja ma olen ennast tundnud pisut ebamugavalt ja siis eelmine aasta andsid mulle kaks noort inimest väga hea kogemuse seal samamoodi tekkis lauas juttu Todotatud, kellega sa nagu ühel kursusel olid ja ja see oli esimene kord, kui ma julgesin neile öelda nendele inimestele, et tead, kui kummaline mulle üldse see küsimus ei meeldi. Ja selle peale ütles üks nendest noortest meestest väga hea. Väga hea, et sa seda ütled, ongi väga hea, kui ei meeldi, ei meeldi ära osta. Ja siis ma saingi aru, et et ei peagi vastama tegelikult sellele küsimusele. Sest see on niisugune kahe otsaga asi. Vaata, kui sa, kui sa oma kuulajatele ütled, et sa oled lõpetanud justkui selle kooli siis nad ei usu enam sind nii siiralt. Ja nüüd lugusid jutustades ja olles kunagi olnud ka teatris tööl võin ma väga selgelt vahet teha, mis on näitlejatee, mis on jutuvestja töö ja panna inimesi uskuma, et tegelikult see, kuidas ma räägin, mida ma räägin, et see on nagu kõigi inimeste kätes, seda on pärast väga raske teha ja sellepärast mitte mas algaksin maha, et ma olen lõpetanud selle kooli või et mul on olnud seal väga väärt õpetajad. Sellel kõigel oma osa olnud. Aga need ülejäänud aastakümned, nüüd olen ma ikkagi hoopis teist teed läinud või vähemalt püüdnud minna teist teed. Ma küsin nüüd teistpidi ja sa võid jälle mitte vastata. Aga kas sa oled proovinud mingeid koolitarkusi, mingeid näitlemise algtõdesid endast välja juurida, ära unustada, teha seda, mida sa praegu teed, ilma selle kooli? Tead, ma arvan, et ma olin tolles koolis üsna halb õpilane. Selles mõttes, et mulle nagu juurdunudki midagi peale väga olulise, mida üks minu õpetaja mulle ütles ja see oli see, kui oluline on see materjal, millega sa tegeled, kuidas see hakkab mõjutama sinu elu. Ja sellest olen ma ka hästi aru saanud, selle õppisin ära. Sellepärast ma tegelengi nende lugudega, mis mulle väga meeldivad. Koolis olin ma sellepärast halb õpilane, et mul oli väga raske hoida kinni kokkulepitud tekstist pidevalt. Ma sain märkusi, et nii pole autoril kirjas. Nii et tõenäoliselt mul olid siis juba selliseid jutuvest jaks sobivad eeldused olemas. Ja koolis olin ma sellepärast veel kehv õpilane, et mul oligi väga vaikne hääl. Tihtipeale inimesed ei kuulnud ning mis ma rääkisin ja mäletan jälle ma nimesid ei nimetaks, õpetajaid oli eriti minuga hädas, nii kui mina hakkasin rääkima, ta ütles alati, kohe ei ole kuulda. Ja siis oli nii, et meil oli ükskord. Ühe kursusetöö oli leida eesti rahvajutt ja rääkida oma kuulajale. Ja ma rääkisin täpselt sama vaikselt ja samamoodi nagu ma kõike muudki tegin. Ja kõik kuulsid. Saad sa aru saan, kõik kuulsid ja need hiljem siis ma sain alles aru, et see pidigi olema kõik, nii et see kõik sillutas teed sellele, kuhu ma lõpuks välja jõudsin. Ma arvan, et ma olin juba kooliajal see inimene, kellele tegelikult sobis võib-olla rohkem see, mis, mida ma nüüd teengi. Sellepärast ma olen väga õnnelik. On sul suguvõsas jutuvestjaid ja minu pere on selles mõttes olnud väga rikas. Jälle seal lapsepõlves on see kõige olulisem aeg, kus võib inimesele rääkida midagi, midagi väga võimast vägevat eluteele kaasa. Ja meie pere ja tegelikult kogu see kogukond, kus mina elasin, seal väike küla, kuskile sellega on. Ma igaks juhuks küsin seal Lõuna-Tartumaal Elva lähedal ja kõik need inimesed kuidagi oskasid lugusid rääkida, nii et ega tollel ajal ju nad ei teadnud, et nad pärimust teevad. Täna juba tänapäeval me mõtleme, et ja näete, need on pärimuskursused ja nüüd meil on siin pärimusõhtu ja tollel ajal inimesed pidasid lugude rääkimist, et oma eluviisi lahutamatuks osaks. Ja minul oli veel sellepärast suur õnn, et isa oli küla pillimees, pulmapillimees, tema oli väga hea rääkija, rääkis neid tõestisündinud lugusid ja temaga juhtus kogu aeg lugusid kogu aeg. Minu ema oli väga hea jutustaja juba lapsepõlvest peale. Ta on rääkinud seda lugu, kuidas ta oli pärit eesti külast Venemaal ja siis, kui ta karjas oli, siis üks vene poiss oli alati tulnud joostes üle põllu ja õikandid, nii niinii. Räägi neid vana aasta lugusid jälle. Ta tahtis öelda, et vana aja lugusid aga ütles, räägi neid vaja, aasta lugusid jälle. Nii et noh, ema olivad ka hea jutustaja juba lapsepõlvest peale. Ja siis olid mu vennad. Üks vend rääkis raamatuid ümber, ta oli lugenud väga palju, ta oli tõesti väga usin lugeja, tal oli selleks ka oma üsna oluline põhjus, miks ta seda kaks aastat järjest tegi. Aga siis, kui ta koju tagasi mehe juurde tuli, siis ta rääkis neid lugusid ümber pikutes voodi peal. Ja terve pere, nii palju kui meid siis oli, kõik kogunesid ümber tema ja kuulasid neid ja olengi veennud. Hiljem lugedes kõiki neid nahksuka jutte ja, ja muidki seiklusromaane, nad pole nii võluvad kui minu venna, kadunud venna Urmase jutustatuna. Ja minu teine vend, teine oli minust vanem kõvasti, tema tegi siis õhtul muinasjutupistmist. Mina mäletan, et ta joonistas sellise või lõikas sellise paberist televiisori raami, pani selle voodi otsa peale ja siis rääkis sealt mulle muinasjutte. Tollel ajal oli ju televiisorist tädi Rutt, et küllap siis temale onu Harry, ma arvan. Ja siis on ju tükk aega niisugust kooliaega kõike kooli ja keskkooli ja ülikoole mitmesuguseid ja ja see aeg on justkui lugude vaba. Mul on vähe õpetajaid, kes on osanud oma ainet õpetada lugude kaudu, seda ma oskan nüüd ka alles hiljem järgi vaadata. Aga mõned neist olid. See on aeg, kus on selline lugudest vaba aeg. Ja siis kuskil täiskasvanuna, see võis olla vast 23 24. Kui ma tegin sellise suurema peatuse oma elus ja sattusin muinasjuttude juurde tagasi ja siis nägin, missugused vägevad lood ja kõik nii edasi ja mind hakkas huvitama, kas inimesed neid lugusid teavad, siis hakkas mind huvitama, et kas nad ka neid räägiksid. Ja nii see asi kõik algas ja alles siis ma sain aru, kui palju minu kodu, kui palju need inimesed, kes minu ümber olid mulle tegelikult juba eluteele nagu õigeid asju kaasa andsid, kinkisid see on hea koht, kus me tegelikult saame edasi minna, aga üks asi jäi mind sinu eelnenud jutust painama, see see puudutab tegelikult praegust ühiskonda, need kasvõi meie oma Eesti ühiskonda laiemalt. Palju kirjutatakse ja räägitakse sellest, et, et lapsed on sellepärast nii kurvad ja stressis ja ja, ja pingetega, et vanemad ei räägi nendega. Ma püüdsin praegu ette kujutada seda sinu peret, kus ema võistleb isaga ja vennad võistlevad sinuga, et kes saab rohkem rääkida ja, ja, ja tekkis mul küsimus, et kes siis teie peres nagu kuulaja rollis oli tänapäeval, ma kujutan ette, tõesti, on peresid, kus igaüks istub oma läptopi taga ja õhtu möödubki vaikuses. Kas see on sinu arvates üks põhjus, miks, miks lapsed ei ole enam rõõmsad? Jah, ma arvan küll. Ma arvan, sellepärast, et maju käin mõnikord ka lastele jutustamas ja juba aastaid ma küsin nende käest juba mängu enda pärast. Küsin nende käest, et oi, kas teie olete nüüd need lapsed, kellele igal õhtul jutustatakse muinasjutte või lugusid siis nad päris kohkunult vaatavad, mõned ütlevad, et loe, loetakse. Ja lastel kaob ära niisugune arusaamine mõistest jutustama. Ma olen näiteks tund aega jutustanud laps palub, loe veel üks lugu. Loe palun üks lugu veel. Mõnikord isegi nad ei tea, mis on lugu, mis on luuletus luuletusega ikka kokku puututakse, seda ju peab lugema lasteaias ja nii. Ja siis ta ütleb, et loe veel üks luuletus tavapärasele kummalise keele ja ilu loo ilu ja arvab, et seal luuletus. Aga mis puudutab meie perekonda, siis jälle üks lugu sulle ja kuulajale ka ma olin kunagi kutsutud Vastseliina kant, tee ühele jutuõhtule, kus ma pidin inimeste käest meelitama lugusid välja et hakkaks külarahvas rääkima, kõik, mis on olnud seal kolhoosi ja sovhoosi aegu ja olin seal ja rääkisin kõiki neid oma perepärimuse lugusid, oma tõestisündinud lugusid ja sellest, kuidas ema jutustas ja ja vaatan, et inimesed järjest kahtlustavamalt mind vaatavad kohe juba päris nagu järjest kurjema näoga. Ühtegi lugu kätte ei saa kelleltki. Lõpuks üks keegi juba nagu tahtis, natukene vaata rääkima. Nii juba kõik hammustasid selle jutu otsadalt käest ära, et sina ei ole üldse siit külast sündinudki, sina ei teagi neid lugusid, jälle vaikus. Ja siis tuli vaheaeg pärast, meil oli mari kalkuniga kontsert seal ja ma mõtlesin, et no olgu pealegi ehk lähevad koju ja räägivad seal edasi. Aga siis vaheajal viis naist niimoodi, kutsuvad mind enda juurde ja ütlevad. Nemad kohe tahavad teada, kui vana, kui vana ma olen. Ma ütlesin, ja mis siis edasi juhtub, kui ma ütlen, kui vana ma olen? No siis siis me tahame teada, kui vana su ema on, kuidas sinu emal ja isal oli aega lugusid rääkida, ka meie emal ja isal ei olnud aega lugusid rääkida, meie vanemad pidid tööd tegema. Ja siis ma sain aru, mis ma valesti olen teinud. Ma rääkisin, kuidas meie kodus oli palju juttu pistmist ja neil jäi mulje, et need inimesed tööd ei teinudki, istusid ahju peal ja muudkui jutustati. Aga tegelikult olen ma ju tahtnud öelda ikkagi seda, et kui siis pere kokku sai siis räägiti lugusid ja küllap otsiti neid võimalusi, kus, kus oli siis aega lugusid rääkida ka tööde juures. No näiteks seesama igav töö, kõplamine või umbrohu kitkumine Ki. Hiljem ma panin tähele, et kui mina rääkisin lugusid, siis teised muudkui tegid tööd edasi ja mina saingi ühe koha peal istuda ja, ja ühte ühe ühe peenra juures istuda terve päev, kui lood meeldisid, siis teised muudkui rohisid. Seda ma panin tähele ja see oli väga huvitav asi. Ja heinatöö, kui ema võttis mind kolhoosi näiteks heinamaa peale kaasa, niipea kui see kuhi valmis sai, naised tulid siuhti alla, sealt mehed ka, istuti maha, hakati ikka rääkima lugusid. Minu meelest ma ei tea, kuidas need inimesed vanal ajal nii targad olid, aga laste kuuldes minu meelest ei räägitud niisama, tühja-tähja arvestati sellega, et laps on sealsamas ja siis räägite, lugusid salvestab ja kunagi võib-olla aastate pärast tuleb see lugu kusagilt põhjast üles, eks ole ju. No ja seal on veel teine asi ka, täiskasvanud ju saavad aru, mida looga tahetakse öelda, aga laps saab ainult ühe loo. Ja mõnuled selle siis eriti, kui veel täiskasvanud naeravad, nii naeravad. Sa ei saa aru, miks nad naeravad ja see ei ole üldse tähtis, vaid sa elad selle, selle nende naeru ja nende lõbususe sees ja tunned, et maailm on turvaline. Vaata, see on üks kummaline asi, sellepärast mulle meeldivad need jutuõhtut, kus saab tegelikult rääkida täiskasvanute lugusid üle laste peade. On selliseid lugusid, ega siis kõik ei pea olema niisugused lood, mida tõesti mõned jutustajad väga hästi räägivad. Aga on lugusid küll, kus täiskasvanud väga hästi saavad aru, millest me räägime. Aga lastel on hästi mõnus, sest nad tunnevad, et täiskasvanutel nende selja taga on hea olla sellel hetkel. Jah, ja kui täiskasvanu teeb seda, mis tal, millest tal on hea millest rõõmu tunneb, kas siis jutustades või ka kuulates siis laps väga hästi tunneb selle ära ja saab endaga väga kenasti hakkama. Muinasjutukool saab sel aastal 20 aastaseks. Kas see on sinu kool või kelle kool see on ja kuidas kool sündis? See on rahvakultuuri keskuse juures tegutsev kool ja kool on ta sellepärast esialgu need koolituskursused, mis tol ajal toimusid 20 aastat tagasi, nad olid tõesti tõelised koolituskursused, seitse kuud iga kuu, kolm päeva muidugi ainult, aga rahvas käis üle Eesti kokku ja ma olen see õnnelik, kes, kes on alustanud koolitust sel ajal veel täiskasvanutele, kui inimestele maksti päeva raha ja sõid ka kinni, et nad, peaasi, et nad saaksid harituks. Kui huvitav oli. Ja see juhtus just peale seda, kui ma olin elus selle väikese pausi teinud, et mõelda, kuidas edasi minna. Miks niimoodi läks nagu läks? Ja mul oli, ma olin väga rikas, sellel ajal olid tohutult aega. Mul oli aasta aega nii tohutult aega, et, et ma tegin kõike, mis ma tahtsin. Lugesin tegin käsitööd, tegin maatööd, kus ma esimest korda avastasin selle, kui õige on see aasta Rütt suvel vihud tööd teha ja juba mihklipäevast korjad saagi ära ja kujutad ette, sul on oktoober, november, detsember, jaanuar, veebruar, märts, kui sul ainult loomatalitus talitada oma lehma ära natuke lambaid ka, üks sigakene ka ja kelle neljast sa saad teha, mis sa tahad. Toad on ka köetud, et see on üks, palju on ilusaid aegu elus, aga see on üks ilusamaid aastaid. Ja siis ma avastasin muinasjutud enda jaoks just tihti rahvajutud. Aasta möödudes sain ma kirja sealtsamast rahvakultuuri keskusest, kas ma ei tahaks tulla koolitusi tegema ja ma teadsin, mis ma tahan teha, tahan tutvustada neid lugusid, mis ma olen leidnud. Ja sealt see kõik algaski. Esialgu siis meie oma pärimuse tutvustamine hiljem inimeste tähelepanu juhtimine sellele, et mis teie enda lood tähendavad perepärimuse lood, kohalood no kogu see kogukond, mis kastab sealt perekonnast edasi. Ja mida tähendab üldse meie oma Eesti rahvajutt, sest hämmastav oli see, et kui küsisin inimeste käest, mis need muinasjutud on, mida te teate väga hästi siis ikka seesama, kõik seal 15 klassikalist selle peale on juba mitu põlvkonda inimesi üles kasvanud, Tuhkatriinu ja okasroosike põrsad, hundid kõik. Aga mulle tundus, et see on ju, see on liiga vähe, sest minul need lood ka olid, aga ma ei olnud veel elus saanud sellele kõige olulisemale küsimusele vastust, mis minus käskis aega võtta näiteks aastaks ajaks. Ja siis, kui ma avastasin need muud lood ja sain sealt just juhatust sain aru, kus ma ise olin elus mingid vead teinud, et nii läks, mingil ajal, nendel kriisiperioodidel on ju niisugune tunne, et kõik teised on ülejäänud süüdi. Juba seal see esimene auk, kui inimene kukub, on see 12 13 ja esimene puberteet, mis, mis tal tuleb, siis on ka ju niuke tunne, et ikka kõik, teised on ümberringi täitsa arusaamatud tüübid siin. Aga aga sama asi kordub elu läbi. Nii et me ei tea, kus meil neid lugusid võib vaja minna ja nii ma mõtlesingi, et võib-olla täiskasvanud võiksid teada neid rohkem ja minu jaoks näiteks muinasjutumuinasjutt ei ole üldse laste probleem, see on ikka täiskasvanu probleem, kui meie neid ei räägi lastele siis ühel päeval ta õpib lugema ja saab küll neid lugeda, aga me teame, kui erinevad need kvaliteedid on. Kui keegi sulle jutustab, kui sa ise loed või kui sulle veel kõva häälega ette loetakse, nad on kõik kolm väga erinevad kvalmiks, jutustamine on kõige olulisem või väga oluline, ütleme siis nii, ma ei hakka neid ritta sättima. No ta on juba oma ürgsuselt kõige kõige olulisem. Ta on nagu aluspõhi, millal see inimene alles lugema hakkas? Ta on juba oma ürgsuselt ja loomulikkusest kõige kõige olulisem. Ja teisalt on ju loo rääkimine alati suhtlemine teise inimesega. Aga kui sa, kui sa, kui sa loed, kui näiteks keegi sulle ette loeb, siis juba raamatusse vaatab, ükskõik kuidas ta ka ei teeks kiirevi kassi või toredat karu häält seal ikka korraks ta peidab pilgu, aga sellel hetkel katkeb side. Jutustamine on alati ka kogemuse vahetamine. Aga kui sa loed kohuseid, Lähed ise sa loed ju tegelikult nagu seda automaatselt seda teksti muidugi, kui sa ise hakkad lugema, siis juba muidugi sa asetud sinna ja see on, see on jälle hoopis teine rida. Aga või teine asi, aga jutustamisel on kõik need momendid väga olulised. Kuidas muinasjutukooli käsi praegu käib, sellel kiirel ajal, kui inimesed, Skype, tiivad ja MSM ivad ja teevad kõiki neid moodsaid asju, kas sul on ikka, on sul ikka turgu? Mulle meeldib muinasjutukooli juures see, et ta ongi saanud paljuski edeneda ja elada pärimuse teel. Et ei olegi väga palju olnud vaja turutööd teha. Ei ole väga palju olnud, ikka liigub suust suhu nagu pärimus peabki liikuma, et oot, seal oli niisugune tore kursus või vaata, see võib olla tore jutuõhtuid, seal on need ja need inimesed või või kuule, seal räägitakse lugusid. Et see, see siis see suust suhu leviv teades ikka elab siiamaani ka veel ja muidugi nüüd teada teatatakse Facebooki kaudu, kui midagi põnevat on, aga kohale pead ikka ise minema, kui sa tahad saada elavast jutustamisest, osa. Aga muinasjutukool juba aastaid ei tegele niisuguste pikkade koolitustega küll sest ma lihtsalt ei jõua seda teha. Ja nii palju muid asju ka vaja teha, me oleme andnud välja raamatuid, üks DVD on ilmunud. Miks ja koos tänapäeval üldse võiks rääkida lugusid. Sest traditsioon on muutunud, sellised ühistööd on kadunud muidugi, talgute traditsioon on nüüd uuesti juba tänu sellele, et noored maale lähevad elama sellega tõusnud taas elusse. Aga ikkagi palju asju on kadunud, kus varem sai jutustada lugusid. Aga jutuõhtud just needsamad jutuõhtut koos rahvamuusikutele, teiste muusikutegagi, mis jällegi omakorda on endale seadnud eesmärgi selle mitte lihtsalt meelelahutust pakkuda. Kui ma tunne, et keegi kutsub mind lihtsalt meelelahutuse pärast tule minu sünnipäevale rääkima, nii tore on lugusid kuulata, siis ma ei saa minna. Ma pean ikkagi teadma, et ma tahan midagi ütelda nendele inimestele ka, kellega ma kohtun. Ja need jutuõhtut ma alati mõtlen ja loodan, et nad võiksid äratada inimeste enda lood elusse ja ta läheb koju ja hakkab rääkima, et näed, seal ma kuulsin sellist lugu, aga et minu vanaema rääkis või, või mõtlemismuga endaga juhtus, rääkis, et tema jäi seal niimoodi lennukist maha, aga mõtlemismul ükskord oli laeva peale hakkasin minema. Et võib-olla see käivitab inimestes lugude rääkimise, sest noh, loomulikus olukorras see nii on. Vaata, kui on see päris juttudest, mis situatsioon keegi hakkab mingi teemaga kindlasti oled isegi võib-olla sünnipäeval seda hiljaaegu, kus sa käisidki, äkki oli niisugune õnnelik situatsioon, et räägiti lugusid, keegi hakkab ühe teemaga rääkima, teisel kohe nojah, aga mul oli nii ja see võib ei tea, kuhu see pall keerata siia siia teeotsa sinna teeotsa ja, ja ei tea, mis teemad kõik läbi räägitakse. Aga mõnikord mõnikord mind ehmatab ära see, et olulisem kui ise rääkida, on just see tahtmine kuulata ka. Seda on võib-olla inimestel tänapäeval vähe, et seda peab isegi täitsa mulle tundub õpetama lastele ka. Et kuulamine, kuuled, siis võib maailmas midagi muutuda, way samal ajal kella ja kõrvale ja telekate tegelikult natukese pärast küsida, mida sa ütlesid? Et see on tõesti asi, mis, mis mind ajab kohutavalt vihaseks, aga tõenäoliselt see kõik on laienenud sellega, et me me räägime liiga palju ja me räägime vähe lugusid ja siis inimene hakkab ennast kaitsma. Kui see on sõna, sõna, sõna, sõna, sõna, sõna, siis ühel hetkel ta ta tõesti enam ei kuule seda. Wiret mundri praegu selline mõte, et kas on selliseid inimesi, sa oled neid kindlasti kohanud ja ma arvan, et sa arvad ka, et, et nad on võib-olla ravitavad, kes ei oska üldse lugusid rääkida, kes lihtsalt ei oska keegi, kellel on see klapp kinni lahti, seda ei saa. Ma usun, et sa oma kogemuse põhjal veidi oskad seda juba ütelda. Tead, minu kogemus ütleb, et ikka väga paljud tahavad lugusid kuulata ja oskavad ja suudavad seda kui luua selline olukord, aga rääkida, kas kõik üldse oskavad rääkida? Arvan, et on selliseid inimesi, kellel seda soolikat ei ole, ei ole, ei ole. Ja vaata siin ongi väga hea, et sa seda seda küsisid, siin ongi selline, ma ütleks, et kolm võimalust lugude rääkimisel, üks on see seesama minu jaoks kõige olulisem, see kogukondlik, see samad, tegelikult kõik meist võivad mingit lugu ikka rääkida, et nad ei pea olema need lood, need nii võimsad lood ja nii võimsa väega inimesed lähevad kohe 300-le ja räägivad nii, et inimesed kukuvad pingi pealt maha, kohe ehmatusest või rõõmust, suurest rõõmust, et nii hea lugu oli. Nad ei pea olema sellise väega. Aga no näiteks seda, et ema võiks oma lapsele rääkida, isa võiks rääkida oma lapsepõlvelugusid sellega tegelikult peaks igaüks hakkama saama, peaks, kui ta, kui ta tahaks, vaata tahtmise küsimus on üks koolitus, mul olid psühholoogid siin mõni aasta tagasi väga huvitavad inimesed ja väga ausad inimesed. Ja nemad ütlesid lõpus, üks nendest ütles, see on kõik väga tore, ainult küsimus, kas ma tahan seda? Ja vaat kuidas seda tahet kasvatada, see on, see on oluline. Ja kindlasti on ka neid inimesi tõesti, kellele on karu suu peale astunud ja sealt ei tule nagu väga palju lugusid. Aga võib-olla tema oleks siis väga hea kuulaja, kuidas saaks olla sellises keskkonnas, kus lugusid väärtustatakse ja teadvustatakse. Ja vot see on minu jaoks kõige olulisem, kui mõnikord küsitakse, muinasjutukool on 20 aastat tegutsenud, kus on meie need professionaalsed jutuvestjad siis Eestimaal. Aga see pole meie eesmärk olnud. Minu jaoks on see teadmise vahendamine, et lood on olemas, pange tähele, vaadake, mis üks lugu võib teha, kui sa teda kuuled või räägid ise, kuidas maailm kohe muutub. Kuidas sa looga lood täiesti uue maailma ja andnud inimestele mingi uue kogemuse, uue võimaluse. Vot see on minu jaoks olnud oluline ja seda kogukondliku jutu pistmist olen, ma olengi oma töös kõige kõige olulisemaks pidanud. Teine asi on samamoodi väga oluline on, mis meie Eestimaalgi meie väga tarkade inimeste puhul välja tuleb ja väga heade lugude jutustajad puhul on see, et kui sa küsid, kes meil on väga head jutustajad siis sealt tuleb mitmeseid vastuseid. Muidugi, mõned hakkavad kohe poliitikuid pakkuma, aga ma arvan, et nende lood tihtipeale ei ole eriti kvaliteetset, nad ei tee inimest õnnelikumaks, võib juhtuda nii ja sellepärast ma annan jutuvestjad tena, nagu välistan. Täna on see hea, et me kõik poliitikud välistame, ma ei hakka küsima ka, et kes sinu meelest on hea jutuvestja halb välja, jätame täna kõik välja, ma ise ei saaks selle tööga hakkama, ma ei tea, kuidas nad seda teevad ja ei ole minu hinnata, kuidas nad seda teevad, aga aga alati nende lood ei ole alati väga tervislikud, seda ma olen küll tähele pannud. Aga. Noh, näiteks niisugust inimesed nagu David Vseviov, Aleksei Turovski, Fred Jüssi, Hendrik Relve, Vladislav Koržets, keegi ei kahtle, kõik ütlevad jaa, jaa, on jah. Aga me ei võta ju neid kui jutuvestjaid. Me võtame neid kui oma ala, tarku, kes väga targalt oskavad oma ainest vahendada teistele inimestele oma maailmatunnetust, vahendavadki nad läbi lugude. Ja vaata, see on see teine asi, mis mind võlub lugude viskamise juures, et kui nii saaksid aru õpetajad, kasvatajad, kui nad saaksid aru, et nad võivadki oma tööd teha läbi lugude nii nagu need meie kõige suuremad jutustajad ees seda teevad. Vaat see oleks alles suur asi, kui jõuaks inimeste taipamisse. Tead, praegu mulle tegi suurt rõõmu see, et kõik need nimed, keda sa nimetasid, kõik teevad vikerraadios, saateid, nui on teinud ja see tähendab seda, et kõik head jutuvestjad on saanud ka õige väljundi, sest nende jutud jõuavad väga suure kuulajaskonnani, mis ju heade juttude mõte ongi, ongi ja mõtle, kuidas nad oskavad jutustada, nad ei lähe, ei, nad ei näe oma kuulajad ja ikka räägivad hästi, eks ole. Ja siis ütleme, et siis on see kolmas võimalus, jutu Vistmiseks tekivadki sellised professionaalid, kes tõesti pühenduvad jutu Westmisele, räägivad lugusid, neid kutsutakse siia sinna see, selline trend või kuidas seda selline selline liimmaailmas on väga populaarne ja muidugi osadel kultuurides ongi see juba traditsioonis olnud väga võimsalt olemas, et ongi olnud professionaalsed jutuvestjad juba sadu sadu sadu aastaid tagasi keltidel Jaapanis, Hiinas, Jaapanis, juba viieaastaselt hakkasid lapsed õppima jutu vestjaks, aga ennem sedapidi veel olema ema ja vanaema või keegi juba kolm põlve pidid eespool olema jutuvestjad siis talle sinna jutuvestjad, kooli võis minna. Et need on väga huvitavad traditsioonid, mis on olnud meie Eesti traditsioonis, ei ole olnud professionaale, kõik võisid rääkida ja kõik rääkisidki. Muidugi oli nende hulgas väga häid ja tavaliselt mehed. Mehed käisid ju kaugele kodunt välja, kõik sõjamehed, kaubamehed, laevamehed, need olidki ju pärimuse kandjad, kõik seda võõramaa muinasjutupärimust siia ja viisid midagi jälle edasi, et et muinasjutud näiteks on üks rahvusvahelisem nähtus üldse valuuta. Jah, just, aga, aga naised rääkisid kodus pigem seda, mis on vajalik inimesele teada, kes elab just selles kohas ütleme folkloorirahvas nimetab seda võib-olla muistendiliseks materjaliks, et et vot ja niisuguseid tõestisündinud lugusid, et vot seal oli seal, kui ma läksin, mul tuli tont vastu seal tee peal, noh oli täitsa saba oli taga sinine kaanu täitsa tont. No aga seda naiste jutustamist nagu ei peetud jutustamiseks ikaid, meeste pikad, need muinasjutud, vot need olid ikka vägevad ja ja, ja see on meie traditsioon ja siis kunagi ma lugesin ühte ameerika juttudest, mis uurija tööd ja tema kadub neid just neid professionaale aastasadade tagant välja, kuidas kuningate kuningad, keltidel näiteks kuninga paremalt käelt viiendal kohal istus, jutuvestja, ta oli niivõrd hinnatud väga kallilt makstud ja ja kuningatele olid oma jutustajad kohe olemas. Ja siis, kui ta jõuab Jaapanisse, siis korraga ta hüüatab, et niisugune väike rahvakild nagu ainud. Neil pole professionaalselt jutu pistmist, neil kõik rääkisid. Nii, et vähemal või enamal määral võisid seda teha vanasti kõik ja vaata, suur pere. Noh, mis nüüd on, mida nüüd ju enam praktiliselt polegi, mitu põlvkonda inimesi elab ühes siis sellel vanal inimesel, kellel enam ju tööjõudu enam ei olnud. Ja võib-olla ta ei näinud enam näputöödki teha, siis temale jäigi ju jutu kestmise osa, tema rääkis lugusid, rääkis sellest, kuidas on olnud ja kuidas peaks olema tema meelest ja kuidas veel, vanaema ütles, et on, seal ongi need juured. Ja ma arvan, et siin, selle tänapäeva ja, ja võib-olla selle vana aja inimeste meeles oli jah, väga suur vahe. Ja ma arvan, et tollased inimesed väga palju rääkisid ja tegid ka nii et nad lootsid, et maailma läheb edasi. Suured talud ehitati üles, nii palju vaeva nähti talu üles ehitada, keegi ei mõelnud, et ma teen seda enda eluajaks, sellel pole enda eluajaks, saigi alles valmis. See oli mõeldud lastele, lastelastele, et see läheks edasi. Tänapäeval võib kuulda ka üha enam seda ühepäevaelu mentaliteeti, et me elame nagu ainult korraks ainult endale. Aga kõik see, et kuidas maailma hoida nii, et see terveks jääks ja see katki ei läheks ja elu edasi läheks, seda räägiti vanasti lugudes, kooli polnudki, olidki ainult lood. Vaata jutuvestja saadet tehes on muidugi see tohutu probleem, et muudkui kuulad ja kuulad ja üldse küsimusi küsida ei jõua. Mõned asjad, mida tõesti tänase saate jooksul väga tahan sinu käest küsida, ma kavatsen need nüüd ära küsida. Enne kui saade ära lõppeb. Mitu lugu sinu sees on? Sa pead umbes vähemalt ütlema, ma arvan, et neid on tuhandeid ja kuidas nad on nagu paigutatud sinu sisse, et kas nad tulevad, et tulevad välja mõne märksõna peale või on sul kodus mingid kartoteegid või kas sa üldse oledki püüdnud need kõik enda sees olevad lood üles kirjutada? Ma ei tea, keegi pole mulle öelnud, et hakka täna rääkima ja siis vaatame, mitu ööd ja päeva ma võin rääkida, ma ei tea, palju lugusid ja no ühte jutuvestjad ja mul on õnn olnud teda kuulda kaks korda elus. See oli üks šoti kõige parem jutuvestjad, andke Williamson, temast räägiti, küll ta teab, 5000 lugu vähemalt. Pluss veel kõik muu. Aga ma ei tea, aga kuidas lood minus elavad, elavad nagu inimesed minuga koos. Sul peab siis suur kodu olema, on, ongi. Mul ongi kõik see lugude päralt ja, ja lood elavad niimoodi, et, et ma käin siis nendega ringi ja vastavalt sellele, kuidas kuulaja on vastavalt sellele, mis tekib kuulajaga koostöös sellele, siis tulevad need lood ka ja mõnikord seal on selliseid lugusid, mis on juba väga hästi toidetud ja juba aastakümneid siin 20 aastat räägin mõnda lugu ja nad on niisugused tõesti väga heas toitumuses ja ja isegi nagu mõnikord võivad mulle teatud viperusi hakata viskama, et nalja saaks jah. Aga siis on ikka selliseid lugusid ka, mida sa oled alles leidnud või on keegi sulle poetanud või mida sa oled ise kogenud? Just hetkel minu jaoks on väga oluline, seega see, kuidas ma jõuan sinna juttudest, mis kohta, mida ma vahepeal kuulen, mida ma näen, mis eelmine etc on mind puudutanud eelmine päev võib-olla midagi juhtunud, siis see on sellest, millest ma hakkan rääkima. Tulevad ka mõned uued lood ja muidugi lugudega on mõned inimesed, kes lugusid räägivad, on rohkem improvisatsioonilised, teised vähem. Mina püüan hoida ikka neid vanu rahvajutte aga samas on just see koostöörahvamuusikutega pannud mind väga palju ikkagi neid lugusid muutma, teinekord, sest et kui nemad kuulevad kogu aeg üht ja sama varianti, siis nad nagu ei usu sellele sellesse, et lugu peab olema elus. Ja, ja siis siis saab küll siis eales on huvitav, et näiteks kui sa peaksid ühte lugu rääkima viis korda päevas mõnikord ongi nii, et koolis sa räägid viis-kuus-seitse tundi ja lastele ja siis alati ma olen püüdnud võtta uued uued lood, aga huvitav on see, kui sa räägid ühte lugu seitse korda ja vot siis, mis see lugu hakkab tegema, et see on hästi? No Tallinn on praegu kultuuripealinn ja oli vähemalt alguses loosung, mereäärsed lood, mis välja käidi ja mis tegelikult on ju nagu otseselt trügimine sinu õuealale või siis et kuidas oled sina jutuvestja, selle kultuuripealinnaprogrammiga seotud? See oli veel veel veel parem, oli see nende suur slõugan olijaid, parimad lood, räägitakse Tallinnas, seda ma ei mäletanud ja seal on nii palju. Sealt seal on neid võimalusi nii palju neile takka ükskõik, mistahes otsast kinni. Ja tõepoolest, noored inimesed tegid mulle sealt kunagi ettepanekuid, kas ma ei tahaks sellega ühineda, et võib-olla on võimalik kutsuda selle raames siia külalisjutuvestjaid just neid professionaale siis suurest maailmast. Ja Ma mõtlesin päris tükk aega, kas, kas, kas ma saan sellega hakkama, aga nüüd see asi on tõesti juba töös ja ongi hea öelda ei ole jäänud väga palju aega, kui siia tuleb 20. märtsil millal tähistatakse või mis on tähtpäev World storytelling, teile, see tähendab, maailmapäev. Sellel päeval tuleb meile külla Ameerikast üks indiaani jutuvestjad, huvid, homosson, keda ma kohtasin Iirimaal Kepleri teistmisfestivalilt. 11 aastat tagasi vast. Ja olen kogu aeg hellitanud, et küll oleks tore, kui ta saaks siia külla tulla ja mõtlen nüüd ongi nii, et tuleb unistada ja asjad lähevad. Nii et ma arvan, et ja iga kuu tuleb meile üks väliskülaline siia üks parem kui teine ja, ja kolmas veel parem Elon neil kaasas lood on neil kaasas ja peale selle nendega toimuvat jutuõhtut 20. märtsil kell kuus hobuveskis Andoviga jutuõhtu, järgmisel hommikul on temaga võimalik kohtuda niisuguses töötoas esitada küsimusi, misse juttumistmine on, miks, miks tema seda teeb? Kõigi jutu vestjatega on niisugune jutuõhtu kokku lepitud ja väike töötuba, kas siis samal päeval või enne ja niimoodi iga kuu aasta lõpuni. See muidugi tohutu töö, me teeme seda kahekesi Filipp Kruusvalliga ja peame kõike tegema, kõike tegema. Ja miks ma arvan, see on hea, see on väga hea, sellepärast. Olgu see, mis mina siin olen rääkinud 20 aastat, mõni usub, mõni ei usu. Mõni usub rohkem ja mõni ei usu üldse sedagi, mida ta võiks uskuda. Aga minu emaga oli ka niimoodi, rääkisin mina talle kodus midagi ära, siis ema ütles. Jajah, ahah. Vaata siis ta läks talli juurde, tuli talli juurest tagasi ja siis rääkis teadmistallimees, Jaan rääkis ja tegelikult rääkis sama asja, mis mina. Aga nüüd ta oli alles valgustunuks saanud ja kui ma väike olin, siis ma ei mõistnud seda, aga nüüd ma mõtlen, et vaata kui hea. Noh vaata ka hea teha, siit kuskilt tuleb see tunnetus, arusaamine. Nüüd on niisugune lugu, et ma vaatan viivikale otsa ja kui Viivika ütleb, Sa võid rääkida selle loo, mida ma tegelikult valimistepäeva puhul palusin sul valmis panna siis siis meil on aega ja kui Viivika raputab pead, näed, Liivika noogutan, mis tähendab seda, Piret, et see lugu, mida sa nüüd jutustama hakkad, jäta tänast saadet lõpetama. Mina, Margit Kilumets, panen siinkohal nüüd suu kinni, ütlen sulle jutuvestja Piret Päär, aitäh kõigile kuulajatele. Ilusat päeva. Minge siis valima, sest kui te ei vali, siis valitakse teie eest ja tänase saate lõpetab jube lugu, mis tuleb peredelt. Ja see lugu on selline, et seal oli kolm meest ja nad lõhkusid kive. Ühe mehe käest küsiti. Mis sa teed ja tema vastas, rügan tööd teha. Väga kurja näoga lõhkus edasi kile. Teise mehe käest küsiti ka, mis tema teeb. Tema kruvis varrukad tarnukalt ülespoole ja ütles, et mina teenin raha. Ja siis küsiti kolmanda käest, mis tema teeb. Tema vaatas taevasse ja ütles. Mina ehitan templit. Ma arvan, et küll läheks hästi, et kõik need inimesed, keda täna valitakse, tahaksid templit ehitada.