Jälle üks päev on hilisõhtusse jõudnud, need, kel Polondon palutud meie seltsi, need meie andana, Elo Liiv, õpitud erialalt skulptor huvidelt ja maailmanägemiselt. Sellest me järgmise, ligi kaks tundi kestva saate jooksul räägime. Ja küsija rollis on Heidi Tammar õpitud erialalt, kui kutsumuselt ajakirjanik. Põhiosa meie jutuajamisest on lindistatud veebruarikuu eelviimasel päeval. Nüüd maikuus lisame siia kõige algusse veel ainult ühe väikese, kuid minu meelest küllalt olulise intervjuu. Nimelt tahan kõigepealt küsida näituse kohta, mis praegu Tallinnas kunstihoones avatud on. See näitus on figuur ja sul on seal üks töö väljas. Tõtt-öelda kui ma läksin sinna näitusele, teadsin, et ma seal sinu töö eest leian. Aga millise, seda ma ei teadnud, siis ma lootsin, et ma leian sealt vähemalt, et noh, kasvõi tibatillukese kujukese puuri midagi, mis tuletab meelde skulptuuri. Aga seal olid rippumas niisugust roosat ja rohelist värvi õngekonksud hoopis. See oli muide ka päris põnev ja mulle tundub, et mitte ainult selles näitusesaalis ei peeta sellest lugu, nad on sul juba enne kusagil üleval olnud ja ootavad juba vist uut riputamist jälle. Kuidas sa seda kompositsiooni ise nimetad? See töö on pealkirjaga inglisekeelse pealkirjaga BIG tsentrum Nothing ehk siis suur, kes punkt jäi, mitte midagi. Et see on rohkem selline filosoofiline mõte ja konksud olnud mitte roosad ja rohelised, vaid oranzid ja rohelisi, selge. Noh, ega seal suurt vahet Ta ei olnud ja neid oli kokku 196. Ja sa küsisid mõtte kohta just. Mõte on jah selline, et et iga asi siin maailmas sisaldab nagu mingil määral konksu peidetud konksu, ükskõik kui ilus asi on anda siis Klansitud auto või hästi maguskompvek või ilus naisterahvas või veel mingi kolmas, neljas asi. Nii, kui ja selle järgi siis innustama vihaldama hakkad otsas ja, ja noh, selline mõte ja et ega meie pole nagu ainukesed kalamehed, võib-olla ma ju ei tea kindlasti, eks ka noh, mõnus on niimoodi mõelda aeg-ajalt. Eks ole, et mitte ainult meie püüa, vaid ka meid võidakse püüd just nimelt aitäh, et sa selle mulle ära seletasid. Jutuajamine tõesti lindistatud ju veebruarikuu lõpul ja ma arvan, et me siin rohkem teda sisse ei hakka juhatama. Küll aga tuleb vist see muusika asi ka ära rääkida. Täna palusin meie saadet tegelikult kujundama oma kolleegi Silja Vahuri. Aga ta on siin juhindunute, sinu. Ettekirjutustest sinu soovitustest ja osaliselt kasutab ka tõesti seda muusikat, mis sul kaasas oli. Kassettidel, mis muusika see on? No see esimene lugu on, ütleme moodsamast vallast, esimene on Piiter, Krina või ühe filmimuusika Maicel Neumanni heliloomingus. Ja siis edasi tuleb, tuleb budistlikku tseremooniamuusikat suurele palden haamole ja seal on kõvasti müra ja lärmi ja see on selleks, et igasuguseid deemoneid eemale aetud mägedes seal tiibeti kandis taramsa laas on seal üks klooster siis on seal tervissid sigar, kus nad siis kolm kuni neli tundi, mõnikord kauemgi keerutavad ühe koha peale, laulavad, kuni satuvad siis ekstaasi ja nii-öelda kõiksusega kokku. Siis peaks tulema mingit samonistliku muusikat, siis peaks olema, eks Palitseremooniamuusika. Ja viimane peaks olema ka puhas Eesti lugu, et inimesed liiga tõsiselt asja ei võtaks, nii et see on niisugune kahe tonni viima lõpetuse sinusse, stsenaarium praegu jah, tähendab, et me räägime ning tõsiseid asju võib-olla nüüd, kui Silja sellele. Omast peast või oma maitse järgi veel midagi lisab või nii-öelda saadet kujundab, siis jääb üle loota, et tõesti kuulajad tunnevad ära need tseremooniamuusikat, mis sul kaasas on. Need katked, see on, see on ilmselt äratuntav, mu peaks olema muusika jaoks olla jah. Nii et me eraldi need kommenteerima ei hakka. Need on tegelikult näited. Ma oleks võinud ju ainult eesti regivärsi ja Eesti sellist vanamuusikat tuua, aga ma tahtsin just inimestele võimalikult palju erinevat rituaali muusikat tuua, et noh et hea küll, me võime eestlased olla ja, aga me ei tohi sellesse sisse kukkuda. Saad aru, et noh, et me näeksime, et igal pool mujal võrdselt meie rituaalide, meie uskumustega on palju teisi uskumusi, rituaale. Hakkame peale ja siis juba järjekorras tulevad sinu mõtted kui ka see muusika, mis neitsist saadab. Olles nüüd täiesti ebanormaalne, et ma hakkaksin sinuga niimoodi rääkima, räägi, kus sa käisid. Treeningud, ma tahaksin kõigepealt küsida nii. Räägi, kes sa oled, elu oli. Laseme mõtlen natuke, sa oled noor naine. Natuke üle 20 jah. 24, muide pead sa seda olulisemaks, et ma sellest alustasin, et sa oled noor naine. Ütleme niimoodi, et, et minu jaoks on oluline, et ma üritan olla inimene Ma ei taha olla ei mees, ei naine, selles mõttes sa tahad olla inimene? Loomulikult nõnda, sa oled inimene. Ei, ma ei tea, kas ma olen oma, üritan olla, eks ju. Muidu mida see mõiste sinu jaoks tähendab? Inimene? Ma jagaksin, näeks nagu heaks või halvaks või, või, või naiseks või meheks või. Teatud asjad on muidugi looduse poolt paika pandud, eks ju. Ja nendest ei pääse mitte kuskile. Ja vastavalt sellele on sinul teatud kohustused või teatud käitumismallid või, või teatavalt, kuidas keegi sinusse suhtub, eks ju. Aga inimene. Kui paljud religioonid on tegelikult näidanud maailmale, milline peaks inimene olema, eks ju? Oma noorusele vaatamata neid isegi pisut uurinud, eks, või vähemalt niipalju kui jõudnud. Missugune siis sinu mõistes ikkagi nous siis olla? Muide, ma ei usu, et eriti paljud noored Eestimaanaised üldse selle üle juurdlevad Võsul inimene. Mis sa arvad? Juurdlevad, aga nende jaoks ei ole see niivõrd ütleme elutähtis probleem, et no nendel võib-olla noh, ütleme ausalt välja, et millega kunstnik on üldse humanitaarinimkond või kuidas nii-öelda need nii-öelda see kõrgklass, kultuuri, kõrgklass, millega nemad ju ainult sellega selle najal elavadki, arutlevad igasuguste tähtsate nii-öelda tähtsust Probleemide üle tavaline mitte midagi aru ei saa või vähemalt noh, millest mõtled. Tavaline inimene täidab oma funktsiooni, eks ju? Oota, kelleks sa ennast muide pead, kas sinna kõrgklassi kuuluvaks kunstnikuna, kes sa ikkagi oled kunstnik juba arvestatavalt, ma usun noorusele vaatamata või siis tavaliseks inimeseks. Ei no ma ikka tahaks olla niuke tavafunktsiooni sest minu jaoks tähendab ma olen sellele mõelnud, et et, et minu jaoks siiski ei ole mingit vahet, kas sa oled kunstnik või ütleme niimoodi noh, nagu tavaliselt ta halvustavalt öeldakse, WC koristaja, eks ju. Mõlemal on omad funktsioonid, mõlemaid on maailmal vaja, mõlemaid on ühiskonnale vaja ja Ma ei pea ennast sugugi paremaks, lihtsalt ütleme võib-olla on minu erialal rohkem vaja õppida või inimene on inimene ja ei, ma nagu ei tahaks sugugi väärtushinnangu skaala järgi neid asju paika panna, sest et. Väärtushinnangud paned sinna lõpuks ise, tähendab, vaatad sa seda kõrvalt kolmandat inimest või teist inimest, siis ta ei tarvitse sugugi selline olla nagu sina seda võib-olla mõtled. Ta on selline, nagu tema tahab olla, nagu tal hea olla just ja, ja ilmselt on mingi otsustaja, eks see ilmselt on kõik korras, seni kuni ta oma olemisega mind või sind või kedagi kolmandat ei riiva. Nojah, aga siin juba kolmas asi, et mis asi teeb sulle üldse haiget, eks ole. Ütleme, keegi sõimab sind, aga sina ja sellest ei muutu? Jah, ainult ma võin sellest haiget saadav. Nojah, see on, see on sinu probleem, kui sa sellest lased ennast riivata. Tegelikult ta teeb ju endale kahju. Mina alustasin ikkagi väitega, et sa oled noor naine ja Ära aja tagasi sa seda ei ole, küllap ma olen ju. Eks ju. Lood on see ikkagi oluline. Mis asi sa oled naine, et mu naine olen? Kui nüüd väga isiklikuks minna, siis ma võin oma ajaloost rääkida või no ütleme lapsepõlvest ma mäletan, et et ma sugugi mitte ei tahtnud tüdruk olla ja emal-isal oli päris suuri probleeme, et mind niimoodi tüdrukuks kasvatada, sellepärast kõik on praegu väga lühikeste juustega pükstega ja ei no eks on olemas, tähendab, ma ütlen nii palju, et mul on endast. Kaheksa aastat vanem vend ja siis nagu tema oli nagu nii-öelda minu üks kasvatajatest, siis ma ei tea, kust ma siis selle pähe võtsin, et ma üritasin, poiss olla ägisi. Ja seda vist tahavad paljud tüdrukud või siis ma usun, et märksa vähem poisse soovivad olla tüdrukud oma lapsepõlvest, kui, kui vastupidi. Võib küll olla ja isegi tegelikult noh, tänapäeval kui ma nüüd teen oma seda magistritööd, no ütleme, räägime pärast sellest, eks ju, et nüüd käid mööda maailma ringi ja näed, et lihtsalt nii paljudes religioon religioossetest süsteemides või üldse avades on naiste kohtica hoopiski miski muu, mida meil lääne ühiskonnas siin praegu räägitakse. Et kui mina lähen, kui uurija näiteks sellesse mingisse vanasse, pooleldi suletud süsteemi, siis ega minul ei ole mingit õigust seal küsida või, või aktiivselt käituda, tähendab nemad võtavad mind ikkagi kui naist. Ja kui mina ei käitu nagu naine, siis see süsteem kinni sinu jaoks, nojah, siis süsteem on kinni minu jaoks niikuinii oleks kinni, eks ju siis ma saan veel hukkamõistu osaliseks. Vaeseke, pärast siiski sealt midagi enda jaoks koukima, nagu ma aru saan. Jah. Ja loomulikult ärme ära unust räägime sellest pärast, kus sa käinud oled ja mis sa näinud oled. Nii, sest selleks me ju seda juttu tegelikult osaliselt alustasime. Hea küll, aga tahaks ikka nüüd edasi uuritada. Sa oled skulptor? Ja ka sinu senised õpetajad, inimesed, kes sinuga on kokku puutunud selles vallas ilmselt usuvad sinusse ja sul on see vajadus olemas. Näitused on olnud. Ja eks ta vajadus olnud küll. Aga noh, kui jälle mingit asja niimoodi väga palju teha, siis tekib tülgastus, aga noh, tülgastus vale sõna, tähendab, tekib selline tunne, et peaks nagu midagi muud tegema. Kuigi ma alguses mõtlesin, et minust saab skulptor, ei midagi muud. Väiksest peale 10 aastat tagasi ma hakkasin skulptuuriga tegelema ja siis mis ma olin ja mingi 15 14 aastane, siis ma olin täitsa veendunud, minust tuleb kunstnik mingil moel ikka on müstika saatus olemas. Tähendab, käisin tavalises keskkoolis ja kunstiga olin nii palju kokku puutunud, tema oli keskkooli kunstiõpetaja väiksest peale võib-olla natukene selle sees, aga otsest kunstiringis käimist sellist ei olnud. Ja siis sealt ühel momendil, kui olid need suured keskkoolide kaotamise projektid. Tähendab, siis vaadati meie keskkoolil keskkooli osa ära ja peale kaheksandat klassi pidid kõik laiali jooksma. Ja siis ma otsustasin, et ma lähen kunstikooli õppima, valisin selleks selle 46. keskkooli kunstikooli ja tegin eksamid, sain sisse. Kuigi tegelikult ennem olin käinud natukene skulptuuriringis endises pioneeride palees kaljureiteli skulptor Kalju Reitele juhendamisel. Muideks tema käe alt on käinud läbi, ma arvan küll pooled eesti skulptorid. Fantastiline õpetaja. Mäletad, kuidas me esimene kohtumine oli, siis sa olid tõesti neli-viisteist dist vana ja laste loomingu majas oli üks näitus oli siniväli, kelle, mis asi sul oli seal, vot seda ma enam ei mäleta. Ema lapsega ja pealkiri oli, juhtus, tähendab lapsele ema süles ja ema oli mingi hästi noor ja ei saanud millestki. Ja sina, suur filosotalusid sellise pealkirja 15 aasta see tekitas kelleltki see probleeme. Mingeid grand priid veel näinud. Edasi, ma lõpetasin 46. keskkooli ja sain kohe noh, disainkunstiülikooli sisse. Kuigi viimasena tähendab mitu meid õieti kolm võeti vastu ja siis viimasena sain sisse. See pani mulle natuke maininud ka vahepeal ma mõtlesin, et ma ikka andekas küll, kõik muudkui räägivad, siis lõpuks hakkad ise ka uskuma ka siis, kui kolmandana sisse sain, siis panin midagi paiku. No. Praegu arvad, et sa oled andekas või mõtled, et võiks ju veel rohkem andekas tule, kunagi ei rääkida, aga. Aga jah, ma ei oska, enda kohta on alati väga raske öelda, et kas sa oled andekas või mitte. Ma arvan seda, et, et kui inimesel on natukene kätt kunsti puhul ja kui ta sellega ikka pidevalt tegeleb, ütleme kunstiga, siis siis on tulemused olemas, tulemused tulemas, nii-öelda. No sul on olnud, näitusi on päris palju ja ma tegin just siin, taotlesin fondidelt raha eest, tegin selle nii-öelda kurikul vita elulookirjeldus ees, panin kõik paika ja siis vangutasin pead ka, mõtlesin, too päris palju ju ka ei maksa ja siis nii kõvasti neid nätsiga teha pealiskaudseks muutud. Tähendab, see ongi? Rääkida siis ma võtsin osa sellest viimasest biotoopase näitusest ja noh, ma ei oska öelda, tähendab, sedasorti kunsti tehes jään mina küll külmaks, tähendab ise kui kunstnik. Ma jään külmaks külmaks oma töö suhtes ja see on nagu selline üle õla visates. No mis sa tegid sinna, ma kirjutasin suurelt kunstihoone salongis oli suurelt niukene kiri elu appi. Märk. Ja noh, selles mõttes Ta oli umbes nii, et, et tegelikult inimesed kardavad rohkem elu kui surm. Kuigi noh, ütleme, et surm on siis elu üks osa paratamatu osa, aga kardetakse ikka elus olla rohkem. Tähendab, mina olen ka vaadanud ja mõelnud selle tänapäeva kunsti juures pead murdnud, pead vangutanud, mõelnud, et tegelikult noh, vaata, kui sa need skulptorina vaatad tagasi, sed Michelangelo no ja sinna aega, eks ole, kus oli noh, niivõrd täpne, niivõrd see vormitunnetus tõeline kunst selles mõttes, kuidas nagu tavainimene kunsti mõista, eks ole. Noh, ütleme, jäljendus millestki ja selle sees siiski ka noh, suur filosoofia, eks. Niisiis tänapäeval kisub vahel see filosoofia see millegi öelda tahtmine nagu kõrgemale sellest, noh, ütleme sellest teostusest sellest vormist sellest noh, nii-öelda sellest pintslitõmbest ja viimast kunstist endast, kuidas sulle tundub. No mulle tundub nii, et jah, et see sõnum on enam-vähem ikka sarnanev, mis vanast tähendab see filosoofia filosoofid on ajast aega olnud ja neil on ikka see elukunstnik, on filosoof mingil moel kindlasti on nii, aga siis see vormi ja noh, ütleme see väline kunstiteose väline külg, see on küll selline päris rämpsuks läinud. Ja et, et noh, tegelikult, mis paljusid asju üldse kunstiteoseks teeb, on see, et on näitusesaalis, kui ta sealt välja viia, siis siis ta enam ei ole, siis ta on kas puuhunnik või, või komposti, üks osa, eksju. Aga, aga ma ei tee üldsegi kriitikat sellele asjale, mis praegu kunstisaalides toimub, sellepärast et me ei tea, mis, kuhu see viib. See suund, see on teekond alles, võib-olla ta viib kuskile ja kindlasti ta on üks ahela lüli. Kindlasti ta on vajalik lüli. Kuhu sa ise lähed oma skulptuuriga. No ma ei usu, et mind köidab selline hästi või selline hooletus kunstimaailmas praegu, et ma ikka Ta on teha sellist, mitte klassikaline, sest Ma ei arva, et mind ei köida, selline klassikaline anonüümsus. Mind köidab filosoofia psühholoogia, kas sisepinged, mis inimene ise oled ja selle sealseks jah, jah. Ja et, et siis seda vormiga võimalikult täiuslikult edasi. Praegu vaeva. Ütle, mida tahad nüüd öelda inimestele üldse? Kirjanik kirjutab ennast välja, eks ole, teine inimene, loeb, saab nagu aru. Ja ma usun, et neid, kes aru saavad, on rohkem kui neid, kes saavad aru sinu sõnumist ütleme, läbi skulptuuri või siis noh, ütleme seal muude kunstivormide kaudu kunsti kaudu edasi anda oma seda vaeva ja valu on siiski keerulisem. Õieti vähem on need, kes seda mõistavad. Ma arvan, et kõik ikka mõistavad selle pärast igaüks isemoodi, mil moel on kunstiteosed universaalsed, eks ju, et igaüks või ütleme raamatud või noh, exit, ilukirjandus, luuletused või on universaalsed, sest et inimene mõistab vastavalt oma tasemele, nii on absoluutselt kõigi asjaga siin maailmas. Nii nagu me loeme Tammsaaret, eks ole, noh, erinevatel eluetappidel ja iga kord saame ja iga kord avastame enda jaoks No nii, nad räägivad, jah, tähendab sama asine teaduses, eks ju, ega ega kui sa ikka ei tea lõpuni ütleme mingeid füüsikalisi termineid, asja ega sa ei saa sellest aru, aga sa saad midagi aru sealt, sa saad neid asju aru, mille, mille nisu pea jõuab, eks ju. Niisiis, mis sind vaevab? Ma olen võib-olla selline kummaline inimene, mind vaevab üsna vähe asju maailmas, sellepärast et ma olen nagu kuidas sulle öelda. Leplik, või ütleme nii, et, et ma nagu ei hädalda selle asja üle, kus me elame, et me üldse elame ja nii edasi seal on muidugi on igasuguseid hetki, ega ma ka ei ole meil niukene noh seal ainult ühesuunaline juhtu, rahulolev, ühesuunaline inimene, eks ju. Aga see, mis mind praegu huvitab, on nii-öelda absurdsus või. Noh, ütleme üldse jah, kogu Ko elu absurdsus laias laastus ja universaalsus samas ja samas süstemaatiline universaalsus. Tähendab eks see muidugi see, millele kunstnik mõtleb ja mida ta kajastab, loomulikult on näitab, millele ta antud momendil mõtleb ja mis teda vaevab. Lähme võib öelda, et vaevalt, eks, aga noh, ma ei tea, mul on see magistritöö, eks ju. Ja seal ma siis nüüd uurin igast religioonide ja, ja filosoofide mõtteid ja ütlusi. Nüüd kui oled lugenud, ütleme, budismi ja kristluse, ütleme Chrysnaiitide või zen budistid ja kõiki neid teooriaid tähendab, kes on inimene, mis suunas ta peaks arendama ennast ja kuidas ennast arendada, siis lõpuks leiad. Väike selline peataolek tekib või selline absurdse tunne igal sellel koolkonna absoluutselt igal inimesel on oma teooria, kuidas, kuidas arendada ja võib-olla nii ongi kaasa, kõige sellega oled tegelenud, need ütleme, selline usundite ja no ütleme, et niimoodi vaikselt olen tegelenud ikka rohkem kui viis aastat lihtsalt omaenda arendamisega tegelenud ja aga nüüd just sellepärast ma need probleemid magistritöös võtsingi sisse, et see huvitab, et siis ma saan sellelt teel edasi minna ja, ja see on noh, rohkem aega nendele probleemidele pühenduda. Mina käisin, tulin hantide juurest, tegi kurvaks küll selles suhtes, et üldse, kui mõelda kõikide aborigeenide peale aborigeeni minu jaoks on sageli hoopis parema tähendusega kui kui linnainimene, ütleme nii paratamatu on jah, tõesti see, et meie tsivilisatsioon nii-öelda, keda me siis me peame iseennast haritutakse tarkadeks ja hästi kõrge elatustasemega ja nii edasi tsivilisatsioonis siis tegelikult meie elame nende aborigeenide maadelt saadud toorainetega ja selle hinnaga, et meie praegu siin normaalselt nii-öelda meie sõnastuses normaalselt elada saame, surevad tuhanded inimesed. Ja nende elu on täiesti rikutud. Tegelikult ja selle jutuni me tahame jõuda ja see on meie saate kõige tõsisem jutt, aga ma tahaks enne lõpetada selle eelmise teema selles mõttes, et kes sa oled. Räägime sinu magistritööst, räägime nüüd sellest veel enne sinu reisi jutte. Kuidas see skulptuur, sinu magistritöö teema ja kõik see sinu filosoofia, kuidas nüüd omavahel kokku lähevad. Millal sa siis viimati ka midagi valmis tegid? Ütleme niimoodi, et viimane skulptuur oli minu jaoks trumm, kui seda skulptuuris pidada, ta ei ole päris valmis veel Larsson šamaanitrumm jah, Sanzomanid tulebki see probleem välja, et. Ma lõpetasin, eks kunstiülikooli, nüüd eelmisel kevadel ja otsustasin edasi õppida magistrantuuris. Magistrantuuris õppimine tähendab ka veidike nii-öelda teaduslikumad, et eluviisi tähendab ateljee, mis ateljee, vahetad raamatukogu vastu, ütleme nii hea. Ja, ja alguses ma olin sellega väga rahul, sest ma mõtlesin, et noh, muidugi oli just üks suur personaalnäitus ja tead, päris tühjaks võtab see nii kummaline, et saad, sa valmistad ütleme, kaks kolm aastat teadlikult mingiks näituseks noh, niimoodi, et seal tuleb näitus ja suurem näitus ja siis on nii, et oled tühi ja siis käid ringi ja üldse mingit sellist isu skulptuuri teha ei ole, kõike muud teeks skulptuuri ei teeks. Ja valisingi mõtlesin, et noh, et see kunstniku elu, et on liiga selline tundeline filosoofiast kauge ja teadvusest kaugel, ma pean ikka teadust tegema, et seega huvitav teadlaseks saab nimetada, millega ma tegelenud olen istunud raamatukogudes, olen ja ja olen saanud noh, nii nii-öelda teadlastega rääkida ja tundnud, et kui loll Olen ühinemise edasi, eksju, on aeg öelda, mis su magistritöö teema on? No see on religiooni ja kunsti piirimail niimoodi üldiselt aga sinna sisse siis tuleb ütleme, 100 lehekülge nihukest teooriat dissertatsiooni. Ja, ja siis näitus on siis lõpptulemus selline suurem näitus, kus on siis kunstiteosed või kunstiobjektid erinevatelt religioonidelt saadud ideede põhjal tehtud või noh, üldse, et kui kui ma nüüd loen, istun seal raamatu, siis mul tulevad mingid mõtted ja siis ma teen seda siis nagu kunstiga. Nonii siis tegite šamaanitrummi, et selle saatel siis marssida sisse selle. Religiooni ja kunsti piirimaadel. Seda piiri ei valva. Leidsin, äkki leidsime. Kangesti ennem huvitatud budismist ja naasia filosoofiatest, aga siis äkki ma avastasin nagu sügavamal tutvumisel, et see on ikka seal on kõik võõrakeelsed nimed seal tähendab see, et ma üldse seal midagi taipaksid tähendaks seda, et ma oleks võib-olla pidanud sellel maal sündinud või vähemalt nüüd edaspidi sellel maal elama. Et üldse ütleme budismis mingil moel spetsialistiks saada. Aga kuna ma olen eestlane ja 24 aastat vana ja ma ei arva, et ma Indiasse elama lähen siis ma otsustasin, et ei, et ikka minu hingelähedane see metsarahvaste elu ja šamanismi ja no ütleme, loodusrahvad see, mis Eestis enne kristlust oli hea nõiavärgid, sind huvitavad, oled sa tõsiselt võtnud, seda tahaks nõiaks hakata. Nõiaks. See hakata nii. Aga kuidagi sammud sinna, poolik, seda näitab juba aeg ja loodus ja maailm, et hea küll, siinse muutud salapäraseks ja napisõnaliseks. Sellest on vara rääkida. Aga samani Tungule, staabi pühitsemist või see tappis, ei ole, noh, ma võin ka midagi siin teha ja öelda, et see nüüd šamaanitrumm ja ma nüüd koristan seda. Ma ei ütle, et ta on šamaanitrumm, sest šamaanitrumm tähendab, et trummis kuulub somaanile. Sellisel juhul peaksin mina šamaan olema, eks ju? Aga tahaks? Aga? Ma tegin trummi ja tegin trummi, jälgides mingeid reegleid, ütleme sa tegid selle perspektiivitundega, eks ole, et võib-olla kunagi läheb vaja, huvitab see ja see on ikka tõesti ütleme nii, et, et see on fantastiline tunne. Kui sa oled põristavad ja ma saan täiesti aru nendest romaanidest, kes siis trummipõrinal saatel teistes silmades ringi koperdavad, eks lendavad sellepärast, et trumminahk vibreerib ja sul on kõrv seal sammas vibratsiooni lähedal. Sa kaod tõesti sinna sisse ära ja see on nagu mingi, ma ei oska öelda seal mingi selline vibratsioon, mis seal ajus sisse läheb ja siis hakkamegi teisest tasandist. Millest tehakse vasikanahk või mis see on, mis Vassike? Ja võib-olla ka. Ma ei tea ju, ma kujutan ette, trummil on mingi nahk. No mul oli sõbranna, mees on jahimees ja mul on korraliku mets, soku nahk. Ja siis mõelda, seal parkisin ise leotan sinise suve läbi ja need need koostisosad on väga tähtsad, et millest on tehtud igal rahval eri moodi. Tähendab, ütleme, et ma kujutan ette, et seal siberis on põhjapõdranahk, eks. Kuskil mujal on mingi muu nahkmetsloom, võib-olla ma kujutan ette, on selline igal somaanil vaid oma kaitsevaim loomadeks ja et siis Siberis põhiliselt olid siis karud ja hundid ja põdrad. Ja sinul siis mets, soku nahk, no ja mis raam on? On sellel ka tähtsaima, jah, tegin ise, keerasin müts ei ole vineer, vaid see on mitmekordne selline tamme või tamme selline spoon seal keerasin rõngasse, siis tõmbasin selle naa sinna peale siis puristad need, jah, natukene oli selle kõlaga raskusi, aga nüüd on päris ilus. Ja, aga noh, see ka nii ei ole, sul peab ikka oma rituaal olema, mismoodi? Ma kujutan ette, et oma rituaal, kus ja millal teha ja millal ma mõtlen kõmistada, mis kuu ajal või mis päikseajal? No sul elad seal, mustamäel maja veel koristada. Ei, ma ei, lihtsalt ei põriste teinekord nii samaga maid rituaalidega teinekord lihtsalt noh, niisama seda häält kuulda ei tule kaugelt reisilt koju siis tervitatud. Aga? Arvata võib, et igal pool on ikkagi šamaanid ühiskonnast eemal olnud ja, ja neil on metsas oma rituaalplatsid. Ma arvan, et see ei ole ainult sellepärast, et nad nagu inimesi oleks sallinud või midagi. Ma arvan, et see on rohkem sellepärast, et tegelikult me mitte keegi ei tea, mis toimub rituaalide ajal. Mis toimub tiirelda loitsimise ajal tervendamise ajal või maailma allutamist püüate ajal, et mis siis tegelikult toimub. Ja kui sa ikka täitsa inimeste juuresolekul seda teed, sa ei tea, kuidas sa ei tea, mida sa eraldadeks salongi ja kuidas oma kõrvalolijatele mõjud, eks ju. Ja minu kõrvalkorteris kukuksid trummi lööma, siis juba see heli võib-olla ei meeldiks mulle igal kellaajal näiteks no muidugi. Rääkimata sellest, et see ei ole lihtsalt ainult see heli, mis minuni jõuab, et minuni võib jõuda veel mingi muu informant. Katsiooni, kui ma lihtsalt teen heli, siis ta on lihtsalt heli, aga kui seal on ikkagi mingisugused sõnumid või, või palved või muud asjad, mis sinna põrinaga kaasnevad selle põrinat kaasnevad, siis, siis, siis ta ei ole ainult heli. Loomulikult. Ma arvan, et kui ma olen nii oskamatu, et, et ma ka ei oska piirata või kaitsta teisi inimesi negatiivsetest asjadest juhul kui need kaasnevad sellega, siis ma arvan, et ma saan lataka lihtsalt maailmalt iseendaga juhtub pahandusi ja teistega ka. Siin sa oled alles poolel teel. Jah, ega ma ei tea, palju sellest. Lihtsalt ma tean, et ettevaatlik peab olema. Ja sellepärast tänavast räägi rohkem sellest või täitsa nõus või tahad sa midagi öelda lisaks siin sellele nii-öelda selle noh, sellele salapärasele Mõidumisele nagu ütleme. No keegi teine nüüd minu meelest Vigala Sass on ütelnud, et eesti rahvas on nii nõid rahas olnud, et. Et ta ei lähe ühegi asjaga kaasa ja ma ütleks samad sõnad, et olgu ainult edasi. Et ei läheks. Kaasa nende uute usulainete ja jäiga Just ja see on juba päris omaette teema ja, ja see on tõsine asi, mis praegu Eestis toimub selles selles vallas Aga noh, sa ei saa ju soovitada ka, sest võib-olla just selle inimese päästab ära, säästab ära kui päästav. No me ei tea ju. Nii et teed oma tööd, oled oma trummi valmis saanud, käid raamatukogus ja nüüd me jõuame tõesti selleni ei saa. Oma päris alguseski ju. Ütlesid, et oled käinud, oled näinud, oled vaadanud, kuhu pääseb sisse nii-öelda nende maailma, kuhu ei pääse sisse. Nii palju ma tean, et Rootsis sa teed midagi praegu ja käid seal aeg-ajalt. Hakkame siis sellest peale, kus sa enne seda oled käinud ja mida näinud oled enne seda viimast reisi, millest me siis vast tõesti põhjalikumalt räägime magustoiduks. Ehkki see magustoit on vist kohati üsna kibe igalt reisilt inimene toob midagi kaasa, tähendab mõtlesin kaubamajadest. Iseendasse ma arvan, et minu jaoks on reisimine mingil moel haiguseks juba saanud, et tagu. Või narkomaan maaniaks? Jah, narkomaania on vist õigem sõna vaikselt reisid, reisid ja lõpuks märkad, et nagu muud moodi ei oskagi enam. Aga reisimine on infod, info kogumine ja reisimise ajal näiteks mina kui kunstnik midagi sellist põhjapanevamalt luua ei saa, oma loomingus. Saad aru, ma reisin, eks ju, ja ja ma ei, süvene, ma pean ikka, kui ma ikka tahan mingit väga head tööd teha sügavasisulist tööd, ma pean ikka olema oma kodus, oma ateljees, kus miski mind ei häiri, kus ma tean, kõik tööriistad on ja no tähendab, selline materiaalne elu on väga tavapärane ja sisseharjunud juba. Saad aru, et mul ei ole mingeid üllatusi vahepeal ja siis ma teen süvenen oma töös ja ma ei pane muid asju tähele, muud asjad tulevad nagu iseenesest. Noh, aga muud asjad tulevad ju paljuski sellest, mis sinu sees on, eks ole, ja seda sa käid vahepealses kogumas. Nojah, kas kuidas ma ütlen, suuremad reisimise tallust algasid 93. aasta oktoobris, siis ma otsustasin, et ma aitab siin Tallinnas õppimisest ja Tallinnas olema, sest et ma lähen õpin mujal ja ma läksin Hispaaniasse, Barcelonas õppisin pool aastat. Ja siis järgmised pool aastat 94 kevad olin siis Stockholmis ja, ja sinna ma olen nüüd pidama jäänud, sest ta on küllalt ligidal ja head raamatukogud on ikka seda magistritööd kogu aeg igal pool alguses ma olin nagu tavaline välistudeng, see oli kolmandal kursusel, kui ma käisin. Ja, ja siis pärast Stockholmis me saime nii et suhted sisse sinna koolikooliga. Et nad võimaldasid mul magistritööga kahel aastal seal läbi viia. Aga küsimus on rahas praegu ka, noh, kõigil on küsimus rahas, võimalused, ma arvan, et Eesti inimestel on väga palju võimalusi, sest Eesti inimene ei ole mitte loll ja mitte mitte väga passiivne, et need, kes ikka tahavad välismaale minna ja õppida, Need on küllalt aktiivsed inimesed ja neil on peaga otsas. Aga lihtsalt raha taha. Raamatukogu on nüüd see, eks ole, mis sind aitab, aga aga teisalt ka sellest elust endast või seda, niisugust elusat aabitsat sul ees seal ei ole, et noh seal on juba kõik mingile nihukesele eurostandardile ilmselt läinud inimsoe ja ja ka ikka Uskvist Ja võib-olla, aga võib ka mitte olla. Aga muidugi aabitsat ees ei ole olnud, mul küll jah, ise oled ikka rabelenud ja ise oled seal üritanud toime tulla, aga ma ütlen, et maailm on mind nii palju hoidnud. Et ma tõesti olen heade inimestega kokku saanud ja ma ei saa küll kurta, mind on ikka õudselt palju aidatud, väga palju aidatud. Nii et heades raamatukogudes oled sa saanud õppida, oled saanud ennast täiendada, oled avastanud maailma. Aga räägime nüüd ikkagi sellest ka, kas sa, noh, nii nagu sa alguses ütlesid, et kassasüsteemi sisse elusasse süsteemi sisse Kaaled kuskilt pääsenud kohe me jõuame ilmselt jutuga nüüd tõesti sinna Siberi rahvaste juurde. Aga vaatame mujal, eks sa oled mujal ka kuskil näinud, käinud niimoodi, kus veel midagi on säilinud? Inimsuhetes tavades traditsioonis niimoodi otseselt küll ei ole jah. Et põhiliselt oli sul raamatutarkus siiamaani, kuni sõitsid Siberisse vä? Siis inimeste tarkus, kes on, on nende asjadega tegelenud ütleme religioonidega, aga nagu sa ennem küsisid, et kas ma olen kuskil niukses kogukonda sisse saanud? Ei ole, aga ma arvan, et juhul kui ma otsustaks ainult selle kogukonna poolt ja hakkaks ainult seal elama ütleme noh, nende reeglite järgi, siis ma kindlasti saaks sinna sisse oma ei ole niuke inimene, kes seda otsust on kahtlane tunne, sul on kogu maailma vaja ja see on, see on kurb selles suhtes, et tundub nagu on mitu võimalust või kaks niisugust peamist võimalust üldse toime tulla siin maailmas, et et kas sa lähed ja hakkad ühte liini mööda käima ja ole tööala spetsialist. Ja noh, ütleme ühe usu esindaja ühe usu sees toimija ja sa tuled suurepäraselt toime ja lõpuks ütleme, kui sa oled vana, siis sa mõistad läbi selle oma usu ka teisi inimesi saad nagu, ütleme kiirgastunu vale sõnast saad nagu teadma inimeseks. Teine võimalus on see, et sa krahmad kõike siit ja sealt kõne ja siis nagu ei süvene ei ühte ega teisse, oled kangesti tark, oled kangesti tark, tegelikult ei ole seal sügavamat saitia ühtegi usundit sügavamalt, aga lõppkokkuvõttes sa ikkagi ka jõuad mingisuguse, tead teademeni Nonii, eks ju. Ja, ja noh, ma otsustasin nagu hea, et ma ikka vaatan üldist ja võib-olla kui ma üldse mingisse asjasse süvenen, siis ikka eestiloodususk või üldse loodususundid. Tänase keskesaatekülaline on skulptor Elo Liiv. Teda küsitleb Heidi Tammar. Me jätkame oma jutu pärast südaöiseid uudiseid.