Tere õhtust, Vello Mikser kutsub teid kõiki Estonia talveaeda. Paar nädalat tagasi oli sealne lava Toivo Undi ja tema sõprade päralt. Hunt tähistas seal oma viiekümnendat juubelit. Toivo Unt on kahe isanda teener. Ta mängib hulk aastaid juba Estonia teatri orkestris. Samas on taga matud, kui džässmuusik. Üks rahvatarkusi kõlab, et kes hunti kardab, see metsa ei lähe. Meie muusikud, pillimehed on selle tõe veidikene ümber teinud, veidikene improviseerinud seal teemas ja nimelt, et kes hunti ei karda, see läheb lavale. Ja laval jagus sellel õhtul tõesti rohkesti muusikuid, lauljaid, sest tuju hundiga koos on kindel mängida, ta annab head tuge ja kisub kaasama nakatava kontrabassimänguga. Loomulikult avas õhtu juubilar ise ja temaga koos olid laval ristikeel Mart sooja. Aivar Vassiljev. Jätkab Tiit Paulus lähivälismaalt Saaremaalt. Juubilar Toivo hundile ja tema külalistele Tseerib Tiit Paulus. Tiit Paulus on juba hulk aastaid elanud. Lähivälismaal Saaremaal jätta sinna sattus, selles on veidikene süüdi. Iga Toivo Unt, mul on küll. Vist kõige meeldivam kohtumine Muhumaal sest mina olin siis veel mandrimees ja Deutsche oli juba mahukas. Ja, ja minu elukäiku määras küll see, et ma käisin, toitsin seal abiks puid lõhkuma, tegime sauna ja kõike muud ka. No nagu sa näed, ma elan nüüd Saaremaal ja tohid seal süüdi, muuseas stripelliga mängisite siis? Ei, ei mänginud, aga see polnudki oluline, sest Muhu loodus oli nii ilus ja ja see korvas täielikult igasuguse pillimängu. Pillimäng tuli hiljem. Kui me räägime muusikast, siis bass on see vundament, see armoonia, mille peale ehitatakse maja üles, eks ole, sa võid olla alati kindel, et Toivo on see vundament hästi ehitatud. Ju on, ju on, kui ta täna nii palju sõpru siin näeb, ma arvan, et kehva vundamendi peale vaevalt et keegi midagi ehitama hakkaks. Räägime nüüd sellest Muhu majast, sest natuke maja kohale, nii et kui sina ostsime selle pisikese, hüütakse sinna muhku, muretsesime mina, keeruline. Nüüd oled sa omadega ühel pool, siis seal mängib pilli ega midagi ja no mida siin kolkas teete sinna? Noh, seal oli kohutav. Noh, mis ikka kohutad, võtsime muru peal õlut ja vaatasime päikeseloojangut. Järgmine päev hakkas Tiit juba teist juttu ajama, et kuule, et kas on nii jube, ei olegi siin. Ja lind laulab ja vaikne. Ja õhtuks oli juba järgmine küsimus, ei tea, kas siin läheduses on veel mõni selline hütice? Ja nii ta läks loomulikult. Aga milline on praegu sinu seos saartega? Kahjuks ei ole enam nii palju, kui mulle lapse all. Piisavalt palju sõpru alates tiidust ja ja õnneks on, on siiamaani kohta, kus käia saab ja puhata ja kui selleks aega Nii ta on. Me jätkame kontserdi ja nüüd tuleb lavale Ennosoode koos oma sõpradega. Enno toodet. Ja kaks kaks kitarristi Madis arristam. Indrek Kruusma. Saaenno tead küll seda vana lugu, et mis erinevus on viiul ja kontrapoisid, eks ole, kontrolliksid. Põleb kauem põlemise ajal on oluline erinevus, aga mis siin tähendab tänase juubilari. Tänase juubilari, ligemale 20 aastat tagasi tulin mina teatrisse Estonia teatrisse, siis oli Toivo Unt siin juba vana olija. Ta oli selline hästi tõsise hoiakuga, meile tundus väga, väga soliidne. Meid oli palju tol ajal, kes, kes tulid, ta oli selline vana vana olija, teadis, kuidas teatris käib ja kuidas siin mida teha, see, mida ei tohi teha, rääkis meile vanu lugusi, mida, mida, mis on veel ei tea, kui kaugetest aegadest. Ja saime läbi tema, saime väga palju palju teada. Siis läks aeg edasi ja, ja selgus, et Tolmont lisaks sellele, et ta mängib Estonia teatris on tal täiesti Võrverdilt, teine leib, on džässmuusika. Ja siis, kui tekkisid juhuslikud vestlused sellel pinnal, siis selgus, et, et väga palju, väga palju tarkust selles osas elada. Ja, ja ma pean ütlema, Toiva on viitsinud näiteks minuga minuga teha, teha proovi. Tähendab, kuigi proovi tegema nagu või nähtus on temale eba ebamugav, aga tähendab seda, võttis ennast kokku ja tegi proovi. Juubilari ka oleks okupatsiooniaeg edasi kestnud, me ei oleks tänast õhtut saanud kunagi tehasest. Toivo Unt oleks võib-olla olnud balti mere allveelaevastiku juhatajale. Admiral, vähemalt kontrabassimängija Adria just. Ja sa tõesti oled allveelaevast teeninud, ema ei ole allveelaevas teinud, ma olen päästelaevas, mis päästis allveelaevu. Räägime sellest, kuidas sõjaväkke sattuma, sest see oli niuke Nalinid. No kellele nali, kellele mitte, minu jaoks oli väga tõsine tõsine sündmus olla üle kolme aasta sõjaväes, kuigi alguses oli plaan minna anud äärmisel juhul kaheks nädalaks. Mida rohkem või noh, sul oli tervis kehv ja mul oli ka vägev. Ja, ja siis nad avastasid, polegi nii käpp, see paber, mille peale oli joonistatud tervise kogu, eks ole. Kogu pilt tuleb välja, et see oli, see oli hoopis tagurpidi. Ja nad tahtsid mind seal tõsiselt pidada ja pidasidki üle kolme aasta. Ja kes sind pidi ära päästma, oli meie kõikide jaoks väga tuttav härrasmees Raivo Tammik. Ja ja raevuga me ennem kui ma läksin sõjaväkke oli päris köha lausa väga tihe koostöö ja, ja Raivo oli siiski mõni aasta vanem minust. Ja ma vahtisin ammuli sui kõigepealt valijast, tema muusikast ja kui isiksusest ja ja kuidas elus läbi lüüa ja üldse mis on hea ja mis on halb. Ja. Ravitseda väike asjad. Lihtsalt teeme, teeme ära ja teeme ära, et ma toon välja. Aga tegelikult läks see asi kolme aasta peale ja oleks kolme aasta peale ja pärast Raivo laegast oleks Saksamaale raja. Aga räägi lähemalt oma teenistusest, neid siiamaani on väga hästi meeles. Esiteks üheksa kuud korralikku õpet, see on selline spetsiaalne õppekool, kus üldse isegi välja ei saa. Ja pärast seda loomulikult laev ja lõbus meremehe amet seal ei allveelaevade päästmislaevaga. Sul olid sellised momendid ka, sind oleks peaaegu tribunali alla pannud ja mul oli väga spetsiifiline eriala, nimelt ma olin radist ja teatavasti vene vene sõjaväes peab oskama vene keelt ja radist eriti veel ja ühe sõna pärast istusin ma isegi natukene kuus. Nimelt on vene keeles selline sõna nagu leeduvad japs Leedo, vaid tema muidugi sassi kogu kaunis tohutu suurõppus, mis toimus tohutu paljude laevade osavõtul ja kõrgete üleste ülemuste osavõtul läks muidugi vett vedama. Ja tänu sellele jäi laeva kapteni ilma Moskvitši ostuloast mis oli tolle aja kohta ikka tragöödia. Ja, aga noh, me saime temaga väga hästi läbi, ta oli selline kunstilembeline, ütlesid midagi teha, ma pean sind natuke kinni panema. Selle asemel, et ma pole nagu ise kippunud siia ja et minu kodukehas eesti keel ei loe. Meil on sihuke kord. Panime siiasamasse ristiku tänavakuusse, natukese ajaks. See oli üks päev, hoolitseb, et kõik asjad oleks olemas. Keda uuesti välja saime. Sõpradeks. Ja sina panid oma kapteni Estonia? Tre esimesse ritta istuma ja oli ükskord selline, no ta ei uskunud, et ma olen pillimees, mis, mis jutt see nüüd on, et laevas, laeva, selle pillimehe, minul olemas sõjaväekeskus on pillimehed laevas ei ole pillimehi. Mõtlen, et ma usun, et ikka, et, et noh, see pole ainuke eri alasin võtmine toksida. Vahemärkus ma tean ühte muusikut veel, kes, kes väga hästi oskab seda nimelt daamid ja härrad, Erki Pehk on ka endine sõjaväeradist. Ja kui see laev sattus siia Tallinnasse seilase mööda mööda Balti merd ringi siis õnnelike juhuste kokkusattumus oli mul võimalus. Ma helistasin oma kontsertmeistrile Neeme Saare veljele, et kuule, et, et ma olen tallinlased, kuidas tulla ja mängima ühte etendusse. Luikede järv, loomulikult kovskija ja nii edasi etud muidugi kapoli bow. Ja ta tuli muga isegi niimoodi käest kinni, et ma kuskil ära jooksta selliste jaoks noh, muidugi siin teatri tagaruumides me pidime lahku minema ja, ja ma haarasin tal administraator bosse teda kohe sinna esiridadesse. Muidugi, ta oli ääretult mures, et, et nüüd kadus nagu ennetusorkester tuleb häälestama 10 minutit varem, eks ole. Ja ta nägi mind smokingut. Siis sellega minu aktsiad tavaliselt on, see pole tähtis, kui palju mängisin mokingus ja orkestriaugus ja Tšaikovski. Paljudele külalistele oli meeldivaks üllatuseks see tõsiasi, et Toivo Unt oli 70.-te algul tõusev poptäht poplaulja. Küünimus. Poole tuuril kuudes hellus. Ei lootnud ära, ei valgu. Nii üksinda, käi. Vanane. Üksinda suu eneses. Nii optimistlikult, kaasakiskuvalt ja nooruslikult kõlas Toivo Undi hääl 70.-te alguses. Seal oli Raivo Tammiku laul lööb särama päev, kuid paljud hotell ja restoran, Tallina külalised ligidalt ja kaugelt mäletavalt toonasest šõu programmist üht vana tooma kuju, kes ka laulis ja esines publikule. No mul oli see, seal on niisugune raudrüü seljas vana Toomas mana, Toomas kusjuures ei ole lugu, ei mäleta absoluutselt. Aga see oli Raivo Tammik lugu, mis praegu kõlas ja see oli. 1971 72 võistluskontsert Tallinn nagu siis nimetati neid aastaarvu järgi Peeter Sauli orkestriga hõbepintsakud seljas. Pintsak on seal veel seal sõnu? Ei, me teame küll, et Toivo on kandlemängija, sellest muidugi eesti kandlemängijate selts on kõvasti kaotanud. Saaks seda lamda kontrabassi mängima, aga kuidas, kuidas laulmaks? Meil oli selline kidra punt, kus oli Ike Volkov ja vennad ja ja noh, biitlid rubiitud laulda, laulda kõva häälega. Nii et enne seda kontrabassimäng olis laulsid ja poistekoorist kuni Kunivarreteeni välja. Ja, ja loomulikult tammik teadusest ma laulan, seda käis Gaboriteedes ja ja kuna see oli ta kõige esimene lugu, siis igaks juhuks andis selle mulle mitte kellelegi teisele. Millal sa viimati laulsid ilma poolikuta? Ilma vooliku ta päris tihti ikka, aga hästi väikses seltskonnas ümber laua ja, ja võib-olla siin siin mõned mu lähedasemad kolleegid teavad, et siin vas vahest laulab. Aga põhiliselt teatakse sind ikka kui pillimeest ja me jätkame tänasest programm ja nüüd on lavale palutud seenekiiver. Seinakiiver on mul üks üks viimase aja kuumemaid võitlusvendi, kellega, kellega me oleme hästi palju koos mänginud, hästi palju koostööd teinud. Ja kes on tõesti üks Põhjamaade superpianist. Mul on hea meel Toivo Undile pakkuda üks tõeline üllatus, Aleksander Rjabov jäätrass. Kas sina oled üks mees, kes ehitas, kui nüüd öeldakse piltlikult silla Peterburi ja Eesti vahel, eks see oli tõepoolest. See oli umbes 30 aastat tagasi. Ja siis oligi. Mul on kohtumine esimene kohtumine Toivoga. Sest siis me lõime ansambli. Kuidas ta nimi oligi? See oli nii ammu. Nimeks sünteesis skleroos haigusele Roosuga üks haiguse, jah, tõepoolest nõia meil olid igasuguseid ansambleid ja oli isegi. Käisime mõne paar korda isegi käisime big bändiga esinemas seal. Ja, ja niimoodi me saime kõigepealt ma muidugi läksin üksinda Leningradi ja, ja sealt ma saingi tuttavaks. Teeb ühest bassimehest passi, mille pärast Toivo on hinnata Ta ütles, et tema polnd turvaline olla. Tõepoolest, temaga on hea olla. Mitte sellepärast, et meil kõik võib olla klapib aga lihtsalt turvaline, teist sõna ma ei oska öelda. Ilus mõte ja mida sa mängid? Tervituseks? Mängin ühe loo, see on üks ballaad selle selle ballaadiga. Ma alustasin oma klarnetimängu. See oli esimene lugu, mida ma õppisin kuidagi klarnetit mängima. Ja see on eesti keeles, ta kõlab lihtsalt sel kaunil juunikuul. Ma ütlen Sass, kuigi ma peaksin rääkima teie aga minu jaoks on ta olnud kui teine õhtu muusikas mõttes teine isa ja see on mees, kes on tegelikult teinud Eesti džässi jaoks väga palju, ma mõtlen just meie, meie põlvkonna meeste jaoks, ta oli üks esimene mehi, kes kes viis meievanuseid muusikuid siit Eestist välja. Kui ei oleks olnud teda võib-olla oleks see kõik olnud palju aeglasem ja võib-olla poleks olnud sellised võimalusi. Pelgalt Sass, suur tänu sulle. Muusikat Toivo Undi juubeliõhtult jaguks mitme saate tarvis. Tänase kavaga lõpetame ühismusitseerimisega. See on pillimeeste keeles öeldud jam ja seal käisid läbi musitseerisime peaaegu kõik, kes juubeliõhtul üles astusid. Sekkaga kuulame üksikuid kilde. Teavitustest. Ja selle looga lugupeetud daamid ja härrad, tahaksime tervitada toime abikaasat astat. Ike Volkov Meil mõlemal on midagi hundist temale, tema hunt ilma H'ta, mina olen jälle Volkov, klassipäevikus olid meie nimed kõrvuti. Alguses oli hunte, siis oli valku ja, ja siis me panime sinna raudtee peale neid niukesi noh, väävlit täis hõbepaberikuulikesi viskasime, viskasime kõhuli ja siis vaatasime, kuidas rongid sõitsid ja siis käisid niuksed kärakat ja rong pidas kinni ja Jamali Asso, ma tahaks tervitada Toivo ema servest Toivo kodus olid alati väga maitsvad küpsetised ja ma käin siiamaani mööda parimaid kondiiter väärisid neid võrreldavaid küpsetisi otsimas, aga siiamaani pole leidnud Toivo muidu fantastiline tordisööja, ta võib osta, paneks kaks torti, eks ole, üheselt kohe ära. Teiseneb pooleks minuga. Aga aga bändiga oli niisugune asi, et Toivo oli tegelikult igavene ülbe sell, ta oli poistekoori solist ja laulis ja meie olime niuksed, tõsised niuksed. Töösipelgad ehitasime kuskil keldrivaikuses neid puust, neid kitarre ja, ja siis meil oli üks niuke paha sõber, kes tõmbas telefonidel torusid küljest ära ja siis need magnetid panime sinna sisse, siis oli Vello Mark Meil oli niuke mees, kes õpetas, et vot, et valad sinna veel sisse seda sulavaha ja siis need seisavad kinni, need magnetid niimoodi. Ja siis Toivo, tema laulis solistina, aga siis ühel koolipeol äkki tal oli häälemurre, seal hakkas kiikuma, ta ei olnud nõus meie bändi nagu tulema, alguses Klassis tegime Marino marini muusikat ja siis tuli juba Piitel. Aga siis oli vaja soolokitarristi ja mina õppisin siis natukene soolot mängima lahtistel keeltel. Aga siis oli vaja bassimees ja siis ma andsin enda selle isetehtud basskitarri. Andsin Toivo, et noh, et õpiks selgeks, õpetasin lahtised keeled selgeks, mõtlesin, et sellega piirdub, eks. Ta töötas edasi. Ja meil oli taimi terasmaa oli meil lauluõpetaja kunagi ja siis ta kutsus meid enda juurde ja siis Kalju terasmaali sisse mõne, kes meil laule sättis ja panin hääled paika ja siis ta hakkas bassi paremini. Mina piirdun siiamaani lahtise keeltega ka tema õppis nagu juba neid kinni vajutama ka neid, aga samas me peame. Sina oled Toivo ristiisa. Tänu sinule hakas toimub kontra pidama, mina olen õpetaja. Käisime, me käisime taimi terasmaaga, käisime Toivo kodus ja siis rääkisime augu pähe ja salaja. Toivo läks muusikakooli. Kolleegid Estonia teatrist ja Eesti riiklikust sümfooniaorkestrist Meeme Saareväli, Mati lukk, kas see muusikakooli astumise aeg on meeledel? Anneli, kui vana sa olid, siis et kõik teaksid, Toivo on pääsenud. Ühest suurest vaevast, mida tavaliselt pillimängijal tuleb, tuleb näha see, et saavutada tooni. Ja aga tujul oli nii selline parem käsi poogna tunnetus, et emal jäise vaev nägemata. Ja tema leidis need õiged kiirused ja surved moment reaalselt. Ja, ja selle tõttu on ta saanud pühendada ennast teistele tehnikatele, pitsi tatotehnikale. Kuulge tehnikale ja üks vähestest meestest, kes momentaalselt valdas seda Kado tehnikat. Ja siis ma küsin sinu käest veel, millal sa tulid Estonia. Aitäh. Esimene märts 1969. Ausalt öeldes oli juttu põrmu tulenevast sugu fossiilina juba. Nii et ma soovin sulle veel palju-palju jõudu, palju edu ja, ja vastupidamist. Nonii minul naabermaja orkestri kontsert õnnitleda, aga mina nendest vaatame siis rääkima ei hakka, ma tean ainult seda, et et kui meil alati kuskil põles muusikutel kuhu iganes kutsutakse ja siis on vaja, et keegi keegi poleks, aitaks hädast välja. Mul on õudselt hea meel, et sa oled mind hädast välja aidanud nii orkestri laval kui ka igal igavesel teistel lavadel. Et suur tänu sulle selle eest. Ja olgu sulle ikka veel kaua seda mängulust. Suur tänu sellele. Ja nüüd siis ka reklaamis kuuldud küsimuse vastus, miks kontrabassimängijast isa tahtis pojale naha peale anda. Nimelt sellepärast, et poiss olla ühe keelepaigast ära keeranud, aga ei, ütlevad millise. No igatahes Toivo Undi kontrabassikeeled on alati hääles olnud ja seda jätkuvalt veel kord, palju õnne.