100. 100 aasta lauludega tulevad teie juurde jälle Walteriga Ojakäär. Meil on aastast 67 veel paar väga tuntud lugu mängimata. Esimene neist on helilooja Chimm Uuepi poolt kirjutatud ja kannab nime Chima kattu Feiniks. Ehk sel ajal, kui jõudsin finik, siis üks Ameerika linn on tema, aga muidugi laulutekst on palju sügavamõttelisem. Seal on tegelikult ju juttu ühest mehest, kes on jätnud oma naise lõplikult maha, istub bussis ja mõtleb, mida naine teeb, kui ärkab ja näeb, et ta on läinud ja tema on selleks ajaks juba Feiniksis. Laulust on ka kuulda, et see lahkuminek ei olnud eriti kerge, aga laul ise on väga kaunis. Selle esmaesitaja oli no vist esmaesitaja, oli Glen Campbell kes tegi sellest väga kena versiooni, aga kuna tõesti see Grammy auhinna pälvinud laul on ka tänapäevani väga paljude lauljate repertuaaris, siis üks uuem variant ja selle esitab teile riba. Ameerika kantrilaulude varamu on muidugi täiesti põhjatu. 67.-st aastast leiame ühe sellise laulu mille kass on kirjutanud donna, Fargo ma päris kindel ei ole, ta on selle kindlasti esimene tänud autoritega on ju ikka selline lugu, et kellelgi tuleb meelde üks väga huvitav viisijupp. Teine teeb sellest midagi paremat, kolmas paneb selle plaadile ja nii-öelda produtseerib ja selle kohe kuuldava loo produtsent on mees nimega Sten Silver. Nii et võib-olla siis on temaga selle autor, aga laulja on igatahes toona Fargo ja see on üks selline superkantrilaul. Anna Fargo ja Fanifeisse ehk naljakas nägu või veider nägu, võid seda mõlemat moodi eesti keelde tõlkida aga selle laulu puhul on selline naljakas lugu ka veel, et tõesti 67. aastal on ta kirjutatud hitiks, sai alles 72. aastal, kui eelpool mainitud produtsent Sten Silver abiellus donna Fargoga ja siis nähtavasti leidis, et kõlbab plaadile panna küll. Aga minnes edasi 67. aastal kirjutatud lugudega on kindlasti põhjust mängida ühte pala, mille esitajaks on ansambel, progolharum kes ju on ka Tallinnas esinenud laululaval. Ja tookord oli siis nende noh, võib-olla veidi laenatud pala, aga ikkagi autoriteks on märgitud sky Friidia, Brucker, water, šeidov Päi, seal on Bachist üht-teist aga kindlasti ka meeste enda loomikult väga palju. Ja see pala läks tol 67. aastal Suurbritannia edetabelis päris tippu. USA-s oli see number viis. Nagu iga aasta lõpetusel tuleb tõdeda jällegi, et ka 67. aasta geeneid tuntud menulugusid lihtsalt ei jõua ära mängida. Tuleb edasi minna aastasse 1968 ja võib-olla siis kõigepealt mõned uudised tollest aastast, kui spordisündmustega alustada, siis veebruaris tol aastal toimus Grenooblistkümnest Stahlil. Jah, kõige enam kuldmedaleid sai Norra. Kolm kulda sai aga ka prantsuse mäesuusataja saanud Klootki Lee kes minu teada kordas sellega vist Donizaileri saavutust. Iluuisutaja eest on kindlasti tollest Grenoobli mängudest meelde jäänud naiste iluuisutamise võitjategi Fleming ja siis paarissõidu võitjad Ljudmilla Veloussowa ja Oleg Proto Popov kellega on hiljem olnud väga ja väga palju skandaale. Minu teada nad Nõukogude Liidust lahkusid pisut enne seda, kui see oli ametlikult lubatud ja siis kuidagi tollases ajakirjanduses tembeldati väga halbadeks inimesteks, keda nad ilmselt kindlasti ei olnud. 68. aasta muusika juurde minnes võiks ju mainida ka ühte sellist sportlik muusikaliku üritust, mis ju Eurovisiooni lauluvõistlus tegelikult on. Ja tol aastal ta siis toimus juba kolmeteistkümnendat korda Londonis. Esikoha võitis Hispaaniale laul La La esitaja oli laule tar massell autorid, Ramoon arusaam ja Manuel teelakalva. No nende la laade kohta on isegi minu teada üks viktoriini küsimus tehtud, kui palju neid selles laulus oli. Aga mul tõesti ei ole see praegu meeles päris palju ja kõigile teksti tegijatele väike viie ei olegi mõtet midagi väga palju nuputada. La la kõlab ju väga hästi. Kui see oli nüüd Eurovisiooni lauluvõistlus, siis siin Eestimaal peeti ka lauluvõistlusi. Kindlasti jälgiti ka Eurovisiooni selliseid uusi laule. Aga Eesti 10. lauluvõistlus toimus 25., õieti see oli kahes osas. 25. detsembril aastal 68, oli siis esimene ja 31. detsembril teine pool Estonia kontserdisaalis. Eesti Raadio estraadiorkestrit juhatas Eri Klas ja seal oli veel selline väike nüanss juures, et esimesel kontserdil hindas laule public ja siis võitis esikoha Valter Ojakääru ja Leelo tungla laul nimega sõit. Kui olen Austraalia või jaapani hirmi vaid maalima aasta pärast toiduna maa vaid päädib iial pain. Matriaanid, park, huvitan. Kuivõrd tõepoolest kiidelda, matkata, hiidreid ida rändkõdi jätkata vaatan in. Neile liine mõne joogijagu Teeviit nad rõõmude pidel olema lõbu reedeeaa. Ma ja kui Hiinanaariteedidel pingi mõistlike Juhan Smuuli. Ja pingviinid on paasa. Tarkitan jaga Aafrikas, tulgu või tina, ninasarvikud teen pika nina. Ja kui oledki inhammebatoomisema. Pilvelaevu Eesti heliloojad aastal 68 küll tõesti ainult taevas vaadata, aga muusikat kirjutati ja väga palju ja väga head. Ja tolle aasta lauluvõistluse teise päeva võitja oli Kustas kikerpuu laul nimega meie kaks. Kuna tol 68. aastal ja selle Eesti lauluvõistluse juures oli selline süsteem, et lõppkokkuvõttes liideti kokku mõlema päeva nii-öelda antud hääled, kas siis publiku žürii poolt, siis lõppkokkuvõttes sai esikohantol aastal Eino Tambergi laul kaatri valsi tekstile kordan sinu nime ja esitajaks jällegi Helgi Sallo. 68. aasta lauluvõistluse kohta võib öelda veel ka nii palju, et lauljatest tõsteti eraldi esile just nimelt Helgi Sallo kes on siin juba mõned laulud esitanud Heli Lääts ja Voldemar Kuslap. Ja muide, viimane nimetatu esitas ju tol aastal Aarne Oidi laulu Uno lahe tekstile valudeta lõpp. See sai kolmanda auhinna. Oled rõõmud. Kolu. Suu tulusestuma orus. Möök kõigist valedest. Oliivisüst. Vale. Õiga. Vange. Nüüd sõnula ujumises. Meenutame veel aastat 1968, mitte ainult lauludega. Tol aastal oli ju selline juhus, et esimesel mail pandi Tallinn Helsingi liinile reisilaev Tallinn valmis ka EKP Keskkomitee uus hoone praegusel Rävala tollasel Lenini puiesteel. Rahvasuus on see saanud nime valge maja. Tallinna moemaja viidi tol aastal Londonisse, näitama oma tooteid Nõukogude Liidu tööstusnäitusel, nii et järelikult meie moeloojad olid vägagi tasemel. Ilmus Eesti Nõukogude entsüklopeedia esimene köide. Tallinnasse toodi Moskvat külastanud Ungari partei ja valitsusdelegatsioon eesotsas Jaanus kaadariga. Jaa, Tšehhoslovakkias ennuste peegeldusena hakati muidugi ka Eesti üliõpilaste tegevust üpris palju piirama ja silmas pidama korraldati ülekuulamised, ehk äkki järsku ei teki midagi samalaadset nagu 68. aastal Tšehhoslovakkias ja tagasi Eestisse, kus Aarne hoidil valmis üks noh, nagu praegu öeldakse, menu hitt teise järel. Üks selline oli imetüdruk Heldur Karmo sõnadele ja esitajaks Uno Loop. Ja veel seegi jahime. Märkasin sinud. Pilguga peatasid. Imed. Võlud vaeva, janu vinge Lemmude ja no see on näinud mõned emad vaid. Kaheksandal ei. Nii ma nüüd mõtlen, on imede ime. Ei oskagi ja. Koleda viime töödroo, kaared. Võib-olla läheme siis nüüd Eestimaalt ka 68. aastate lööklauludega natukene lõuna poole ehk Saksamaale. Rolfarland on mees, kes kirjutas 68. aastal ühe väga tüüpilise saksa romantilise laulu nimega, ma mõtlen sinule. Esitaja on Roy plekk. Ja nüüd edasi ühe noore lauljatari juurde, no mõistagi aastal 68 oli ta väga noor torte, temani temagi oma nähtavasti pärisnime ei tahtnud kasutada. Ja kõigepealt üks Henri Mayeri kirjutatud laul temale, mida kohe kuulete. Kas teie oletegi Luksemburgi krahv, küsis pol kuuldud laulus torte. No see oli väga pasantne orkestratsioon, viis küll võib-olla veidi väheütlev. Aga see on maitse küsimus, muidugi. Torte esituses võiks pakkuda veel ühe loo aastast 68 ja see on väga tuntud helilooja Christian pruuni sulest. Nimeks sa oleksid pidanud jääma Düsseldorfi ja siin püüab orkestris saade noh, isegi võib-olla pisut häälest ära, tähendab klaver, nagu need Metsiku Lääne filmides ikka on anda laulule just nimelt seda särtsu, mida võib-olla viisis veidi vähemaks jääb. Aga lauljanna teeb, mida võib ja mitte halvasti. Aga nüüd üks meeshääl aastast 68 ja saksa muusikaturult Fredy Quinn, kes laulab laulu nimega sinu maailm, minu maailm. Aimorfra. Oleme 100 aasta laulude sarjas rääkinud juba ka sellest, et 68. aastal oli ju see suur hipivaimustus vist oma kõrgpunktis või vähemasti sinna jõudmas. Ja ega loomulikult ka Saksamaa jäänud sellest siis puutumata. See on küll selline lõbusam hipi variant, ma arvan, mida esitab ansambel Vii Travers ja noh, kui ikka abi vaja on, siis vana hea šveiks piir on ju kuskilt käepärast. Henrik Mayer on tegelikult loo autor, aga Roomeo ja Juulia on laulu nimi. Üht sellist huvitavat tegelast nagu arlekiin on läbi aegade poplauludes üsna palju kasutatud minu teada alla Pugatšova ja kes kõik veel. Aga 68. aastal kirjutas ka meeldime Hans bluum. Laulu nimega Halläkin. Esitajaks on Rootsi päritolu lauljatar siit maailmast. Ja nüüd veel mõned uudised aastast 68 kus praeguse aasta laulda sarjas oleme ja jätkame Wells pordiga. Kui taliolümpiamängud toimusid veebruaris Grenovlis, siis suvemängud olid Mexicos. Ja muide, need olid üpris skandaalsed mängud. 10 päeva varem oli seal üliõpilasrahutustes saanud surma 260 viga kogunisti 1200 inimest. Osavõtjaid oli esmakordselt üle 100, maa kokku 5532 sportlast. Ajalukku läks kindlasti viimani tulemus kaugushüppes kaheksa 90 maailmarekord, mis kestis päris pikka aega ja ei maksa unustada ka seda, et meie Tõnu Lepik tuli ju tol samadel mängudel viiendale kohale tulemusega kaheksa null üheksa, mis kestis ka päris pikka aega, enne kui Erki Nool selle üle hüppas. Maailmarekordeid tehti veelgi, Richard Fosbury demonstreeris esmakordselt kõrgushüppes flop stiili, ehk siis selg ees hüpates. Ja nüüd on see ju täiesti tavapäraseks saanud, ma ei tea, kas keegi üldse veel enam seda rullstiili proovib, neid on endiselt väga väheseid. Tol aastal siis võitis ta olümpiakulla tulemusega kaks, 24. Kui võrrelda Mexicuga sellist linna nagu ka kaasa siis ma ei tea, ta vist jääb veidi alla. Ta ei ole üldse nii kuulus karnevali linn nagu Mexico või näiteks riides joneiru aga samba ei olegi ka sealt pärit. Tegu on siis Venezuela pealinnaga karnevalid, aga on seal ka ikkagi igal aastal toimunud ja kuna üks selline helilooja, kelle nimi on Joachim Haider on leidnud millegipärast inspiratsiooni kirjutada laulu nimega karneval in gara kaas siis selle laulu esitaja simmalkmisti. Me kuulame Helilooja Joachim Haider kirjutas 68. aastal veel ühe laulu kus tegelikult, kui täpselt kuulata, on ta ilma keerutamata võtnud aluseks ikka ühe tuntud inglise laulu nimega long long Go, mis pärit kuskilt 19. sajandi keskelt. Esitajaks on Anna-Leena, kes tollal polnud muidugi sündinudki veel. Tuntud orkestri juht ja helilooja Horsti Ankovski kirjutas 68. aastal laulu nimega, elagu armastus. Minu meelest oli see vist sakslaste katse Eurovisiooni võita, mis paraku ebaõnnestus, aga laul oli siiski väga hea. Ja tõesti võib-olla tol aastal Saksamaal kõige populaarseim tõeline lööklaul. Refrään tõuseb lendu nagu lind ja esitaja on Norra päritolu vend. Tänaseks 100 aasta laule kohtume jälle, ütlevad Waltaria Jaak Oja kirja.