Nii ja peatume tänases fotokoolis veel Lapimaal ning stuudios Kaupo Kikkas. Kui suured peavad olema ettevalmistused, kui ma otsustan veeta kas siis kolm-neli päeva või koguni nädala Lapimaal ja kuhu minna, kus oleks seal hea pilte teha? Alati reisile minnes tasub ettevalmistusi teha, et on küll inimesed, kes suhtuvad sellesse väga spontaanselt, lasevad enda eest kõik ära organiseerida ja lähevad ise kaks kätt taskust siis pildistama minnes ikkagi eelteadmised on väga kasulikud, nii et natukene endale selgeks teha, kuhu minna, milline seal võiks olla parasjagu ilm. Näiteks väga tüüpiline hetk, millega, kui päris aus olla, olen ma isegi ämbrisse astun, ma pole viitsinud näiteks kuskil maailmas ringi sõites lennuki pealt maha astudes ennem vaadata, millal seal loojub päike ja millal seal tõuseb päikesest näiteks ekvatoriaalsetes kliimas on niimoodi, et nagu keegi lülitaks lambilülitit ja pime, eks ole, seal on näiteks oma kotist taskulampi eelnevalt välja otsinud, siis tähendab seda, et sa pead natuke veetma absoluutses pilkases pimeduses hakkama, kaevama seal oma kotist taskulampi välja või näiteks hommiku valguski püüdes. Jube hea on teada tegelikult, et ikkagi millal see päike tõuseb ja millal see magus valgus nii-öelda pildistamiseks meile avaneb. Sest tegelikult ju natuke valgusest rääkida siis pildistamise jaoks vaieldamatult kõige paremad hetked looduses on seotud alati ikkagi hommiku ja õhtupäikesetõusu ja päikeseloojangu ka. Ja väga tihti inimesed küsivad, et oi, et päeva ajal oli nii ilus päike, aga näete pildi peale, mul selline Arakas, eks ju, siis lihtsalt päike nii tohutult intensiivne, et päikest keset päeva pildistada, nii et sinna tekiksid mingid värvid sisse on praktiliselt võimatu. Nii et seetõttu ikkagi just nimelt see hetk, kui ta hakkab meil sinna silmapiiri taha vajuma või just sealt pead välja pistma need kõige magusamad hetked päikseloojangu ja tõusu pildistamiseks ja loomulikult ka kogu kõige muu looduse pildistamiseks, sest lihtsalt see hästi-hästi pehme ja soe valgus, mis tol hetkel laotub üle kogu looduse, võimaldab seda näidata Ta imekaunina ja keskpäevase päikese käes ja sa mitte kunagi samasuguseid pilte teha. Nii et see selline ettevalmistus ilma kohta ja päikesetõusu ja loojangu loojumis aegade kohta on väga vajalik. Samuti näiteks üks asi, millega ma olen ta täpselt ise ämbrisse astunud ja usun, et nii mõnigi inimene veel on q. Näiteks olen tahtnud hirmsasti pildistada virmalisi, aga tuleb välja täiskuu sellise valguse intensiivsusega, et isegi kui seal kuskil on virmalised, siis kuuvalgus nii-öelda varjutab need virmalised. Loomulikult, kui õnnestub tõesti ka intensiivseid virmalisi põhjataevas näha, siis siis muidugi isegi saab koos kuuvalgusega üht koma teist teha aga siiski täiskuu selge ilmaga ääretult tugev valgusallikas, nii et ka kuu tõusu ja laskumise ajad nii heas kui halvas mõttes võiks kõrva taha panna heas mõttes seetõttu, et täiskuuga näiteks Lapimaal fantastiline, nii et kõnnid seal tundru selja peal täiskuuga sama valge praktiliselt kui mõnel hämaramas päeval ja kõik värvid elavad hoopis teistmoodi, sest kuuvalgus ei oma sellist spektrit nagu päike ja joonista meile sellist värvide hulka välja. Aga täiesti täiesti võrratu kogemus olla kuskil kuskil nii-öelda seal lapi kuuskede vahel täiskuuga. Siis kindlasti ettevalmistused hoomavad nii-öelda selliseid sellist majanduspoolt, et kust sa magad, kust sa, kus sa viibid, kus sa oled, kuhu sa kavatsed minna, mida sa sööd, mida sa selga paned siis näiteks riietus on looduses liikumisest tohutult oluline, et seesama Lapimaa on selles suhtes, seal toimuvad tegelikult päris suured temperatuurikõikumised. Näiteks eelmisel, üle-eelmisel aastal ma sain oma seal külmarekordi täpselt ei mäletagi, ma olen 31 kraadi äkki miinusega kraadi ja, ja sel aastal ei läinud, kuigi viimasel päeval läks külmaks, tegelikult saime 20 kraadi kätte, aga esimesed päevad olid kõigest miinus seal miinus kaheksa miinus üheksa ja tegelikult miinus kaheksa miinus 30 omab riietumise koha pealt väga palju täht, väga palju tähtsust. Sest et pildistamine või üldse looduses liikumine, looduse vaatamine on ju selline puhas emotsiooni tegevusse. Naudi naudiskled, naudid seda, mida sa näed? Ja kui sul on külm või kui sul on palav, siis see on selgemast selgem rikub su tuju ja rikub su ka lõpptulemus, kui sa pilti tahad teha ja väga suur vahe on näiteks sellel, kas sa istud hanges ja hiilid, mingid lindu või kas sa lähed matkad hoopiski kuskil mööda mööda loodusrada. Nii et sellised asjad kindlasti tasub, tasub läbi mõelda, mida ja kus ja kuidas sa selga paned ja võtta kaasa mõned erinevad riietumisvariandid. Lapimaal on tore see, et seal on väga hästi välja arendatud, nagu soomlased ütlevad mekkide, ehk siis selliste metsamajakeste või ööbimiskohtade süsteem. Saad eestist endale nakese ära broneerida, sõidad kohale, võti on ukse ees nii-öelda, astu sisse, mine ela, ole reisi ringi, tuled tagasi, teed oma maja enda järelt korda ja, ja nii ongi. Ja see tähendab, et sa saad olla väga mõnusalt iseenda peremees ja saad ka võtta nii-öelda väga palju selliseid majapidamisasju ja söögikraam ise kaasa. Nii et ei pea ka muretsema selle pärast, et, et seal oleks väga kallis näiteks süüa, et noh kindlasti muidugi jällegi, et igaüks vastavalt oma rahakoti suurusele otsustab selle ja tore on ju vahel restoranis käia, aga aga seda ei pea tegema ja ammugi veel, kui sa niimoodi oled kuskil looduse keskel, siis ausalt öelda kuidagimoodi ei tahaks mõelda. Lähed istutud kuhugile inimeste vahele maha ja kukud üheskoos 100 inimesega sööma, et kohe noh, see emotsioon on midagi nii teistsugused üldse ei taha, eks. Et, et sellised asjad peaks peaks kindlasti ette valmistama ja siis loomulikult väga oluline ettevalmistus on korda teha ja üle vaadata oma fotovarustus, et olgu ta siis, kui lihtne või kui keeruline tahes, igal juhul tuleb tähtsad asjad üle kontrollida, et mõni nädal tagasi rääkisime just külmas pildistamise eripäradest ja üks asi näiteks, mida me korduvalt mainisime, on seesama akude probleem. Külmas akud nagu nõiaväel lähevad tühjaks lihtsalt ja mis selle, mis selle vastu teha, eks samamoodi kui sajab seal tihedat lund väga hoolikalt vaatama, et see fotoka objektiiv puhas oleks ja üldse hea oleks, kui, kui nii mõnigi tähtis tähtis varustuse osa ollakse dubleeritud. Kui tõesti väga külm ilm on, sest et päris palju on juhtunud tegelikult seda on küll rohkem juhtunud, nüüd sügisesel Lapimaal, kus on väga suur niiskus ja tõesti näiteks kolm päeva sajab kergelt vihma jutti ja kaamerad ütlevad kõik järjest ülesse. Nad ei saagi isegi otseselt vihma käes märjaks, aga lihtsalt niiskus on niivõrd suur ja koguneb sinna kaamerasse ja lõpuks panevadki pildi taskusse. Nii et kindlasti ka väike selline tehniline ettevalmistus, on oluline, et mida ja kuhu kuhu panna ja mida dubleerida ja, ja milliseid vahendeid oma aparaadi eest hoolitsemiseks kaasa võtta. Aga kuidas otsustada, et millal minna ja kui kaugele? Jälle nii-öelda eeltöö küsimus, et näiteks Lapimaal on niisugune lugu, et ühel hetkel, kui me sõidame juba päris palju sellest polaarjoonest üle, muutub loodus jälle hoopis teistsuguseks ja seal enam ei ole näiteks üldse lehtpuid sees, ehk näiteks sügise puhul. Ta on jälle omamoodi on teistmoodi, aga ta ei ole võib-olla nii mitmekesine, kui näiteks on seal kuskil polaarjoone ümbruses ja isegi gramm allpool, kus on ka mõned mõned looduspargid ja kus, kus on ka veel lehtpuid, eks, et mis annavad sügisel väga palju tooni. Ja, ja kindlasti kõige olulisem nagu otsustamiseks kriteerium talvel peaks olema ikkagi see valgus, sest nagu me oleme korduvalt rääkinud, siis valgus määrab pildil ju kõik, kui on valgus, huvitav, ilus valgust on piisavalt, on meil väga suured eeldused ka lihtsatest kohtadest häid pilte saada. Kui valgus on nii-öelda valgust on vähe, valgus on selline iseloomutu tujutu, siis on jällegi väga keeruline, aga põnevatesse kohtadesse pilt saada, need kindlasti tuleks, tuleks seda meeles pidada, et see on ikkagi piisavalt palju põhjasse siis polaarjoone ümbruses, kas sealt üle, kas seal allpool sellest sõltuvalt näiteks november detsember on seal väga pimedad kuudeks, praktiliselt päikest üldse ei näe. Jaanuaris hakkab vaikselt päikest natuke näitama, veebruaris käib päike päris kõrgelt ja märts ja aprill on tegelikult seal need kõige valgemad talvekuud, et kui meil on juba aprill suhteliselt suur kevad käes, siis Lapimaal on tegelikult aprill. Mõnes mõttes väga hea pildistamise kuu, aga probleem on aprillis selles, et päike nii intensiivne, et lume juba sulatanud Pealt selliseks jäiseks. Ja see pole enam pildil üldse nii ilus, kui on tegelikult ju selline värske just sadanud lumi. Samamoodi on ta sulatanud juba puude pealt, need lumemütsid maha. Aprillil on omad miinused, aga selle eest jälle kindlasti näete aprillis seal väga palju ilusat intensiivset päikest koos lumega. Et selles suhtes igal talvekuul on seal oma nägu ja oma omapära. Aga, aga tõesti noh, ma ütleks vaest unustatakse ära. Ma kohe vaatan ja mõtlen, et kuidas inimesed üldse eeltööd ei tee, et öeldakse, et noh, me läheme näiteks novembri lõpus sinna põhja, kuhugi Norra suusatama, noh see selles suhtes, et okei, on mõned sellised inimesed, kes tõesti selle kliimaga on harjunud ja saavad sellega hakkama näiteks kohalikud ei suusata mitte keegi sel ajal, sest et seal on 30 kraadi mägedes sõita kiiruse kiiresti alla, tähendab see külmafaktor, mis sellest tuulest seal tekib, no see on see midagi üsna kirjeldamatut, et sa pead ikka olema päris tõsine, selline päris tõsine ekstreemsportlane või lihtsalt enesepiitsutaja, et sellega tegelema minna, rääkimata sellest, et see on tõesti äärmiselt pime. Nii et, et see on kindlasti huvitav kogemus, nagu ma ütlesin, et igal ilmal on oma nägu, aga kui sa lähed seda tegema ilma selle peale mõtlemata, ilma selleks spetsiaalselt ette valmistamata, siis ei pruugi üldse eriti tark tegu olla pimedas ja väga külmas, suusatada.