Virmaliste aktiivsusega on tegelikult sellised lood, et üks suurimaid legende virmaliste kohta on see, et virmalised nii-öelda on ainult suure külmaga üldse mitte. Virmalised on hästi nähtavad suure külmaga, tihti lihtsalt seetõttu, et siis on nii selge, nii et seetõttu sees kaudne seos külmaga on olemas, aga otsest seost, et virmalised on ju tegelikult ikkagi nii-öelda päikeselt päikeseplahvatustest tulevad valguse osakesed nii-öelda päikseosakesed, võib öelda isegi mis, mis kukuvad meie atmosfääri ja näiteks Lapimaal. Mul ei olegi seda küll teaduslikult kontrollinud, aga kohalikud mehed on öelnud, et juba aastaid on kõige vanem virmaliste, kõige intensiivsem virmaliste kuu september. Aga sõltuvalt ilmast väga palju, sõltuvalt ilmast ja virmaliste, aga on veel üks väga põnev lugu, et tegelikult saab virmalisi ette ennustada. Näiteks internetis on olemas sellised taevakaardid, kus on virmaliste aktiivsus kirjas. Nii et, et ütleme nii, et loomulikult ei, näitas ära meile, kuhu täpselt ja mis värvi see viimane tekib. Aga me saame siiski väga head ja väga selged materjalid, mille järgi orienteeruda, aga samuti firmale küttida või mitte. Sest et tegelikult istuda lihtsalt öö läbi, õues on päris päris koormav, siis ei ole sust päeval enam asja, et seal looduses liikuda, nii et virmaliste kohta saab samuti eeltööd teha, nii huvitav, kui see ka ei ole ja virmalised on siis seotud, et oma nii-öelda nähtavuse poolest seotud siis ka selle magnetilise põhjapoolusega, ehk siis mida põhja poole sa lähed, seda intensiivsemaks lähevad virmalised. Nii et mida see ka jällegi, mida kaugemale põhja sõita viitsid, jaksad või tahad seda suurem tõenäosus näha ilusaid virmalisi. Nii et, et seal on jah paar, aga, aga tõesti ilm mängib seal väga olulist rolli. Et virmalised on intensiivsed ikkagi tõesti siis kui taevas täiesti selge, muidu muidu nad lihtsalt võivad kumada näiteks läbi pilvede, natukene või, või värvida lihtsalt kergelt põhjataevast rohekaks. Aga sees, kui me tahame seda mängu näha, kuidas nad üle taeva sähvivad, mis on täiesti võrratu vaatepilt, siis tõesti peab vedama nii selle päikese aktiivsusega ehk virmaliste aktiivsusega kui ka hea ilmaga. Aga seda kõike ju pildi peale ei saa. Noh, kõike ei saa kunagi pildi peale, see on juba puhtalt füüsika, et inimene inimese silm on niivõrd geniaalne, niivõrd keeruline mehhanism, et foto ei suuda võistelda kunagi inimese silmavõimekusega, rääkimata veel sellest inimesel on neid silmi tervelt kaks, ehk siis see on nii-öelda piinukulaarne nägemine ja kaks silma näevad kõike seda asja veel palju ruumilisemalt, kui me kunagi ühegi pildiga saaksime näidata, aga virmalisi saab sellegipoolest väga uhkelt pildistada ja siin on fotoaparaadil üks väga suur eelis inimsilma ees. Inimsilm näeb kõike nii-öelda ühe silmapilgu vältel, me ei saa jätta silma nii-öelda lahti ja öelda, et me tahame nüüd vaadata, et mis juhtub, kui me vaataksime, seda ma ei tea, paneksime maailma seisma ja vaataksime seda virmaliste teks 10 sekundit. Et nagu fotoaparaat suudab seda salvestada, eks ju, et meie, meie näeme kogu aeg maailmaliikumises, eks iga pilk vahetab eelmise pilgu välja. Hästi, lihtsalt öeldes siis fotoaparaadi puhul on võimalik öelda fotoaparaadile, palun tee nüüd oma ava lahti, hakka vaatama ja tee nii, et see üks silmapilk oleks näiteks 10 sekundit pikk. Aga selle aja jooksul toimub muutus. Selle aja jooksul võib tekkida muutus, aga see muutus, et pildi peal olla imekaunis, sest et me ise silmaga mitte kunagi näha, kuidas näiteks mitmes kohas korraga virmalised vältlevad taevasse, mis 10 sekundi jooksul võib täiesti vabalt juhtuda. Samamoodi me ei saa mitte kunagi silmaga salvestada seda võimsust, mis tekib virmalised ja siis, kui me teda näiteks 10 sekundit aparaadiga jäädvustame. Nii et tegelikult on siin üks väga kaval trikk. Tõepoolest, sellisel sellistel juhtudel on aparaat hoopis silmast tunduvalt võimsam salvestust nii-öelda masin kui silm, sest et me saame selle ajaühiku peatada ja selle selle pikkust muuta. Ja tõesti virmaliste aktiivsuse, kui see aktiivsus on isegi väga väike. Me näeme silmaga ainult kergelt kuma, palun väga, paneme aparaadi säritama pikemaks ajaks mitmeteks, sekunditaks, kümneteks, sekunditaks ja voila, meil on seal täiesti kärts rohelised laigud, taevas näha. Nii et loomulikult, ega lihtsalt nii-öelda hea õnne peale, kui hästi minna, eks natuke tuleb seda hajutada. Natuke tuleb mõelda, natuke fotograafiast teada, sest ega juba pimedas pildistamine ainuüksi seetõttu on päris keeruline, et kõik oma aparaadi seaded tuleb täiesti manuaalselt lülitada. Kõikvõimalikud autofookus, et kõikvõimalikud ise mõtlevad programmid tuleb välja lülitada ja tuleb ise hakata mõtlema ja kõigini õigeid numbreid sinna panema, nii et ega see nüüd nii väga lihtne ka ei ole, aga kes natukene on mõelnud, õppinud ja enam-vähem aparaadi hingeelu teab, siis see saab kindlasti väga hästi hakkama. No siin ei pea mul olema mingi ultramoodne aparaat, et võin ka tavalise seebikarbiga selle ära teha. Siis jäi, et vot tänapäeval on üldiselt need nii-öelda seebikarbid või kompaktkaamerad juba nii targaks läinud, et nad lubavad väga palju sul endal seal parameetreid muuta ja nüüd ongi, kui sul on selline kompaktkaamera, mis muideks ei pea üldse väga kallis olema, millel on võimalik parameetreid muuta, ehk siis nii-öelda neid säriaegasid ja avasid ise reguleerida, siis sa saad teha praktiliselt täpselt sama asja, mida peegelkaameraga. Aga kui sul on aparaat nii-öelda point and shoot, nagu öeldakse, et sihi ja tulista aparaat, vot siis on küll päris lootusetu virmalisi peale saada. Nii et nagu ma ütlesin, et ega pimedas pildistamisele on omad agad ja ja see paneb natuke selliseid nõud nõudlusiga, nõudlikkust nii-öelda ka enda pildistamisoskuse suhtesse tundma ja kokkuvõttes ütleme, kes juba selliseid asju natuke teab ja oskab siis tõenäoliselt see inimene omaga seda pointendžuutexi seda kõige lihtsamat kaamerat võtta on endale hankinud natuke keerukama kaamera, mis võimaldab tal oma mõtteid sinna piltidesse valada. Ja sama kehtib ka siis, kui ma tahan kuuvalguses pildistada. Jov. Põhimõtteliselt kõik see kehtib samamoodi. Rääkisin, et meil on võimalik kasutada pikemat säriaega ehk seda ajahetke ehk siis seda silmapilku venitada, see kehtib igal poolpimedas pildistades näiteks põhimõtteliselt on võimalik teha pilti ruumis, kuhu, mis on kottpime ja kuhu seina sisse torgata nii-öelda nõelaga üks auk ja sealt tuleb lihtsalt üks valguskiir sisse. Silma jaoks võiks ruum olla endiselt kottpime, nagu me suudame seal näiteks panna aparaadi pildistama mõneks tunniks näiteks statiivi peale. Siis võib juhtuda, et selle pildi peal on täiesti valge tuba. Just nimelt see valguse nii-öelda jäädvustamine, eks ju, et me venitame selle ühe silmapilgu mitme tunni pikkuseks, jäädvustame kogu selle valguse, mis mitme tunniga sinna sellest pisikesest august voogab ja sellest piisab, et valgustada ära kogu see ruum. Meil on põnev, seda tasub proovida, kellel aega tahtmist on, aga lappima jutu lõpuks ma tahaks küsida sellist asja, et kas seal loomi on ka võimalik eelistada mõõdet põhjapõtru või polaarrebast või. Loomi on seal tegelikult väga-väga nii-öelda sobilik pildistada ja soomlased on juba aastaid tegelenud ka sellise nii-öelda äriga, mis seal siis varjest pildistamine ehk siis on toidetud sisse loomadele teatud kohad, kus siis kus siis on võimalik nii-öelda varjeonnist loomasööda söödakohas siis pilti teha ja vaikset looma jälgida. Nii et loomi ja linde seal tegelikult väga hea pildistada. Ja ütleme, kui rääkida mõnest sellisest väga eripärasest liigist, keda väga keeruline pildistada ja mina loomulikult ei ole seda kordagi elus pildistanud, on, on elutseb see selline loom nagu ahm mis on kes ääretult põnev ja ääretult huvitavat, et eluviisidega võib öelda, et omamoodi nagu pisut lausa ürgne oma oma käitumises ja isegi oma välimuses äärmiselt põnev loom ja maailmas ikkagi väga haruldaseks muutunud, nii et näiteks ahmi, pildistajad, jahmi jälgijad käivad kõik täpselt sealsamas Lapimaal, kus, kus meiegi käisime ja, ja ja teevad oma uurimistöid ja filme nendest võrratadest loomadest. Ahmid, hundid, karu praegu magab, aga karu varjad, on seal väga kuulsad, kogu maailmakaruhuvilised käivad sinna kokku. Ja, ja loomulikult siis linnud, et seesama vesipapp on oma käitumiselt väga vahva kotkad, rähnid näiteks palju on seal erinevaid laululinde. Nii et kindlasti linnud ja loomad on kun lappima ürgse looduse nii-öelda kroon. Aga muidugi lihtsalt autoga metsa sõites ja mõeldes, et ma nüüd pildistan ahmi, siis ilmselt sellest plaanist midagi head välja ei tule, et see eeldab päris päris tõsist, päris päris tõsist eeltööd ja planeerimist ja näiteks ahmi pildistamiseks võib öelda, et on kindlasti mõne kohaliku kütti abi vaja või siis ajakiri või mõne fotograafi abi, kes teab, kus need loomad liiguvad ja ja üldiselt tahm on ikkagi nii kaalutlev ja, ja inimese suhtes pelglik loom, et ma arvan, naljalt ilma sisse söötmate, ilma lisatoitu ahmile pakkumata ei ole vist suurt ühtegi pilti tehtud. Ja keda seal saab pildistada loomadest täiesti piiramatult ilma sisse söötmata, niisama on loomulikult põhjapõdrad. Aga muidugi põhjapõdra kohta peab seda ütlema, et põhjapõder Lapimaal Soome Lapimaal ei ole metsloom. Igal põhjapõdral on tegelikult omanik, et kui hakata lähemalt uurima, siis te näete, et nende kõrvadesse kraabitud ka sellised lõigatud spetsiaalsed märgid, mis siis tähendavad, et kelle põhjapõdrakarjase loom kuulub. Nii et põhjapõder on küll väga selline fotogeeniline ja tore loom, aga aga tegu siiski ei ole Lapimaa puhul metsloomaga? Metsikuid põhjapõtru leidub, leidub ka veel Lapimaal aga väga vähe ja ütleme näiteks seal Norras ja Koola poolsaarel käiakse just nimelt ka neid metsikuid põhjapõtru otsimas ja vaatamas, et ega nad näevad täpselt samasugused välja lihtsalt lihtsalt nemad, Nemad elavad oma elu nii-öelda iseseisvalt, ilma siis inimese inimese sekkumata. Aga kuidas on lood sellega, et ma ei läheks kellelegi eravaldusesse tuima ümberringi on lumi ja satun võib-olla kellelegi, kas siis nüüd hooviaga võib seal igal pool vabalt ringi liikuda? Ma olen üks väga huvitav tava ja tegelikult mitte ainult tabavat nõue. Seal ei tohi ehitada oma mürkide ümberaedu, mis tähendab seda, et kui sa, kui sa nii-öelda oled, hakkad endale lapimaale majakest ehitama, siis on väga ranged nõudmised, milline see majake peab olema, sa pead riigi käest võtma väga suure tüki maad ja tohiksin ehitada ühe majakese ja ei tohi sinna ümber ehitada aeda. Ja sellega garanteeritakse see, et asustus ei lähe liiga tihedaks ja see, et sa saad liikuda, nii et tegelikkuses Lapimaal üldiselt ei ole nagu kombeks. Ma olen ühte sellist aeda näinud, mis jookseb niimoodi nagu Eestis nii-öelda järve välja ja ma tegin sellest isegi pildi, ma mõtlesin, et saadaks selle selle kuhugile nii-öelda sinna sinna maavalitsusse pesta. See asi on seal väga haruldane ja ega maa on piisavalt suur ja ega inimesed ei tule kellelegi nii öelda ukse alla töllerdama. Aga niimoodi liik, kui ta ümber järvede jõgede üldiselt saab igal pool vabalt ja, ja, ja muidugi talvel piirab ausalt öelda seda liikumist väga suurelt ikkagi lumi. Et ikkagi, ega sa ei astu seal ligimeetrisesse lumme suvalises kohas, siis ei hakka kõndima, nii et talvel liigutakse ikkagi mööda väga palju mööda saani teid, seal on päris palju mootor, saanide, teid liigutakse mööda. Matkarada Ma tahan siit, noh, kellel on nüüd siis endal need jahimehe või niuksed matkasuusad, saab kasutada võimalust ja tõesti minna ka päris metsikutes paikades, kuhu ühtegi jalajälge Kazani jälge ei lähe ja minna vaadata ja nautida ka seal loodust. Aga päris palju, palju talvel tuleb ikkagi sõltuda ainult sellest, kuhu sa pääsed. Aitäh, Kaupo Kikkas ja järgmisel kolmapäeval kohtume ning räägime siis juba soojamaa loomadest ja soojal maal pildistamisest.