Jätkame fotogooli ning jutuga läheme nüüd hoopiski soojale maale. Nimelt kui on selline mõte peas, et läheks kuhugile savanni ja pildistaks seal loomi, sõidaks safarile, siis mida peaks teadma ja millised on seal võimalused, et sa tõesti saad lõvi pildi peal ning stuudios Kaupo Kikkas, tere. Tervist. Sina oled käinud Aafrikas loomi pildistamas, oled sa sinna läinud loomade pärast või, või mis on olnud seal see reisiidee eesmärk? Minu isiklik huvi reisides on alati keegi näha nagu selle paiga sellist iseloomu ja terviklikkust. Et ma ei ole kunagi läinud reisima nagu mõne kindla looma või linnu pärast, nagu näiteks ütleme siin linnuhuvilised linnuvaatlejad, nad teavad, et nad lähevadki mingit kindlat liiki vaatlema. Nii et mind huvitab alati see looduse mitmekesisus ja, ja miks mitte ka inimesed, et kuidas, kuidas selles paigas elatakse, kuidas selles paigas nii-öelda asjadest aru saadakse. Et, et tõepoolest Aafrika pakub, pakub väga eksootilisi ja väga põnevaid võimalusi reisimiseks, millest siis üks võib-olla noh, tõesti isegi kuulsamaid on siis nii-öelda safari tüüpi reisimine ehk siis loomavaatluse loomade pildistamine. Ja Aafrika on suur ja lai, nagu me teame, nii et on, kui me jaotame nagu hästi-hästi laialt, siis me võime öelda, Ta on Lääne-Aafrika, kus on siis seal näiteks igal ja, ja, ja ülespoole jääb seal juba Maroko ja allapoole jääb Lääne Aafrikaks loetakse ka isegi Nigeeria, et siis see ei ole eriti kuulus loomafotograafia regioon, seal käiakse natuke teisi asju vaatamas, siis on Kesk-Aafrikas mis on ilmselt üks metsikum aja kaunima loodusega maailmanurk aga paraku hirmus ebastabiilne. Nii et ma arvan, et kardan, et sinna on koolasse Kongosse nagu väga keegi naljalt minema ei kipu ja kes läheb siis, see on juba hoopis teistmoodi turism, et oma pika objektiiviga või päikseprillide ja roosade sortidega seal ringi figureerimine võib väga kurvalt lõppeda peda siis on Ida-Aafrika, mis on maailmasafari turismi tõeline nii-öelda kullafond, seal on siis meil Tansaania ja, ja kuulus Keenia ja Tansaania mõlema piire ületav Serengeti looduspark. Mis on siis, ütleme maailma ainulaadseid seetõttu, et seal toimub sees täielik loomade ränne. Et üldiselt rännet toimub ka väiksemates parkides, näiteks, millest me pikemalt täna hakkame rääkima, on, on Lõuna-Aafrika vabariik. Aga see on tõesti väga eriline just nimelt söödud, et seal on suudetud pargisisestes piirides jääd jätta loomade, nii-öelda see looduslik käitumine samaks, mis tähendab, et siis hiiglaslikud kruukarjad v ja nii-öelda värske rohujahil matkavad tuhandeid kilomeetreid ühest pargi otsast teise. Nii et ütleme, see Ida-Aafrika külg on siis tõesti kõige kuulsam selline safari pildistamise regioon. Aga täna mina räägin teile Lõuna-Aafrika vabariigis, kus mul õnnestus endal käia. Ja Lõuna-Aafrika osa on väga eriline oma mitmekesisuse poolest just tänu sellele, et seal on ookean. Ookean maalib sinna nii-öelda rannikule täiesti teistsuguse looduse kui sisemaale. Samuti on Lõuna-Aafrika väga eriline oma mägede ja platood poolest, nimelt Lõuna-Aafrika vabariigis on tegelikult maailma suurim platool nimega karu ja karu pinnal valitseb selline peaaegu pool kõrbeline looduskooslus. Ja mõelge selle peale, et üks platool, mis on märgatavalt suurem kui Eesti riik, nii et, et see oma pindala oma pindalal tekib juba seal täiesti uued uued kooslused, uued nii-öelda liigid lausa tõttu. Tõesti, Lõuna-Aafrika Vabariik võlus mind oma tohutu mitmekesisusega ja loomulikult needsamad loomad, millest me täna pikemalt pidime rääkima, on seal ka kõik olemas looduspargid. Nii et Lõuna-Aafrika osa on pisut arenenum oma majanduse poolest ja seetõttu on seal veidi mugavam, mõnusam reisida. Ja just nimelt mitmekesisus võiks olla siis Lõuna-Aafrika vabariigis peamine märgusena. Aga kas seal on samamoodi on sisse söödetud kohad, et kus kohas saab näha siis Lõvi kaelkirjakud, mida iganes ja kohalikud viivad siinkohal, et sa ise ei pea seal seiklema. Üldiselt ikkagi nagu hea tava näeb ette seda, et kui me räägime sellisest klassikalisest safari või looduspargist, siis seal peab ikkagi valitsema selle kohta öeldakse park mis on veidi eksitav, aga seal peab valitsema ikkagi metsiku looduse iseseisev tasakaal, see tähendab, et ainuke asi, mida seal tehakse siin-seal on loodud joomiskohad ehk jootmisaugud sest vastasel juhul lihtsalt loomad ei saaks oma vett kätte. Nad tahaksid hakata nii-öelda liikuma ehk siis liikuma vee suunas, aga nüüd saab park otsa, sest enamus park ei ole ikkagi nii suured, kus saaksid kõik loomad oma rände ära teha. Nii et seetõttu tõesti jootmisaugud on kõikides loodusparkides olemas, et see on nagu ainuke inimese poolt loodud. Siis lisa ja muidugi need jootmisaugud pildistamise koha pealt on tohutult magusad, sest olen päris kindel, et ühel hetkel sinna loomad kokku tulevad, sest et juua on kõigil vaja. Et aru saada, aga jällegi nende parkide mastaapidest, siis tihtipeale nad on pargi suurus, et mitmed Eesti riigi suurused, eks ju. Mis tähendab seda, et me ei räägi mingist loomaaiast ega mingisugusest linnapargist. Neid jootmisauke on seal samamoodi kümneid ja sadu, nii et, et see ei ole nii, et turistid rivistutakse ühe augu juurde. Üles öeldakse, nüüd ootame siia, varsti ilmub keegi jooma. Nii et, et seetõttu ikkagi räägime päris looduspargi puhul ikkagi täiesti metsikust looduskooslusest, kus loomulikult inimene aeg-ajalt sekkub, sest ta peab sekkuma, kuna ta on ise lihtsalt loodustasakaalu niivõrd ära rikkunud. Et selleks, et saavutada tasakaalu, tuleb aeg-ajalt ise jällegi omakorda seal vahel surkida. Muidugi, mõnes mõttes väga kurb, aga samas paratamatu. Kui me räägime juba nüüd sellistest parkidest, kus konkreetselt toodeta, toidetakse loomi, konkreetset pannakse loom inimesest sõltuma, siis need loomad enam ei murra, kiskjad ei murra enam nii, nagu nad peaksid murdma ja ja, ja näiteks seal rohusööjatel ei ole üleüldse seal pargi pindalal sellist värsket rohtu, mida süüa siis need on juba natukene sellised kunstlikumalt tekitavad pargid, pildistamiseks võivad nad samuti väga magusad kohad olla, sest tihti nad on väiksemad ja tihti need paigad, kus loomad on inimese poolt toidetud, natuke inimesega väga hästi harjunud, eks ju. Aga samas jällegi ühele tõsisele loodusesõbrale kindlasti ei ole see mingisugune väga meeldiv asjaolu, kui need loomad seal õunaõunu krõmpsutavad või puuvilja söövad või mis iganes. Et see on ikkagi nagu, noh, mida rohkem see inimene on sekkunud, seda rohkem tekib selline tunne, et sa oled loomaaias. Nii et see parkide kroon ehk või selline tipp on ikkagi alati sellised suured metsikud safaripargid. Aga siinses oma omal käel ikkagi minna ei tohi. Kas see on ka üks väga suur pluss, mis mulle õudselt Lõuna-Aafrika riikide puhul meeldib, et see kehtib hinna Namiibia, Botswana kui Lõuna-Aafrika vabariigi kohta, et seal on pargid, peaaegu kõik pargid avatud oma autoga minemisega. Et ainuke nõue on see, et see auto peab olema neljarattaveoline, et sa sinna kuskile lõvide vahele kinni ei jääks. Aga mulle väga imponeerib see võimalus, et ma olen iseenda pere, mees sõidab vaikselt ja vaatan. Kui siis Ida-Aafrika variant, kus sa pead võtma ostma selle safari koos siis autojuhi auto tihtipeale veel ka nii-öelda kaasasõitva, siis kas, kas loodusvahi või lausa võib teda nimetada kohati ka turvameheks, kes püss käes, igaks juhuks on valmis. Aga loomulikult siin on ka pisut erinevad. Need pargi olemused on pisut erinevad, aga näiteks Botswana, mis on tõesti imeline looduskeskkond, seetõttu Botswana'st ma räägin ainult väga põgusalt, kuna ma ei ole seal tegelikult ise käinud, olen seal piiri üle piiri käinud, aga seda üle piiriastumist ei saanud Botswanasse käimiseks nimetada. Aga Botswana on eriline seetõttu, et seal majandus sarnaneb oma nii-öelda ülesehituselt, vaatad pisut euroopagi väga kapitalistliku majandusele ja sealne turism on seetõttu väga looduskeskne, väga tugevalt reguleeritud. Näiteks Botswanasse asi, et sul mõni Reinsel püssiga kaasa ulgu, kes on valmis lõvi maha laskma, kui see natuke kiirema liigutuse teeb, selline asi on täiesti nagu öeldakse, välistatud ehk et seal seal suudetakse nendesamade lõvidega hakkama saada, nii et keegi ei pea kedagi püssiga sihtima. Aga Ida-Aafrikas tõesti paraku noh, ma isegi ei oska veidi häbist suhtumise taha on selline asi nagu tavalisem, et kui kõigepealt provotseeritakse mõnda looma selle peale loom teeb kaks kiiremat sammu ja selle peale tuleb juba juba nii-öelda piss läheb ballekesse, eks. Aga muidugi, kuivõrd nagu loom jääb maailmas kogu aeg vähemaks ja ja nad nii-öelda aina rohkem kogunevad kokku nendesse looduskaitsealadele, sisuliselt võib öelda metsikusse loodusesse jääb vähemaks, siis ikkagi igal pool maailmas enam nii kergekäeliselt keegi ühegi looma vastu püsti püssi tõsta. Nii et tõesti, Lõuna-Aafrikas on väga-väga võrratu see, et sa sõidad oma autoga parki sisse, teed endale plaani, kuidas sa kavatsed seal pargis liigelda, kus sa kavatsed ööbida, kuhu sa kavatsed välja jõuda? Väga oluline on ka see, et sa selle informatsiooni nii-öelda edasi annad, sellist asja, et sa näiteks jääd ööseks kuhugile parkis, välistatud sa ööseks pead igal juhul jõudma kindlalt laagriplatsile või siis nagu oma mingisugusesse ööbimispaika. Ja kui sa tõesti ööseks jääd kuhugile sinna savanni ilma loata Ta siis sellele järgnevad väga ranged karistused. Kuni selleni kõigepealt loomulikult saadetakse sind sealt pargist välja, pannakse eluaegsesse musta nimekirja ja võetakse veel vastutusele ka. Sest tõesti, pargid on ju tohutult suured ja mitte keegi ei jõua seda kontrollida. Mis seal tegelikult juhtuma hakkab, kui sa öösel näiteks jääd väga valesse kohta oma autoga seisma öösel segase peaga astud autost välja ja lähed oma nii-öelda loomulikult vajadusi lahendama ja kui see näiteks juhtus olema mõne lõvi Vraidi läheduses, siis ei ole nende lõvidikest jaoks mitte mingi küsimus sind rahulikult ära fileerida ja nahka pista. Nii et et selles suhtes ei ole siis, siis on, siis on, siis hakkavad juba tekkima väga suured probleemid ka selle pargile riigile, eks ju. Nii et tõepoolest seal on palju vabadust, aga samas on aga väga ranged reeglid. Nendest reeglitest vabadustest räägime juba järgmisel kolmapäeval. Aitäh. Kaupo Kikkas.