Inimese kõige suurem tiitel on tema nimi. Ants Üleoja nimi on kõnekaim, kui ükskõik milline täiend tema nime ees või järel. Täna saab Ants Üleoja 60 aastaseks. Mõtteist soovin talle kõike head ja samas tean, et olles praegu rammiga Ameerikas adub maestro südamega, et Eestimaa koorilauljad ja juhid teevad talle täna tänukummarduse. Enne ärasõitu oli Ants Üleoja meie stuudios ja üritas leida vastust küsimusele, millised eeldused või omadused peaksid olema inimesel, kes tahab saada koorijuhiks. Kui ma mõtlen selle peale, kui, kui mina õppima asusin ja ja oli niisugune tunne, et võiks hakata kooridega tegelema ja üldse inimestega tegelema. Ma ei oska ütelda, et mul oleks mingeid erilisi omadusi olnud selleks tööks. Aga on seal taga mingi juhtimise vajadus või juhi ambitsioonikus. No ma arvan, et see oleneb nüüd väga palju konkreetsest indiviidist. Mõnel on see vajadus väga suur ja soov olla tingimata juhti olla tingimata esirinnas kõikides küsimustes. Aga ma arvan, et see ei pea nii, see ei ole minu arust kõige tähtsam omadus. Muidugi, olukorrad on ju fantastiliselt muutunud praegu neid inimesi, kes koorijuhtimist õppivad Eesti muusikaakadeemias, need noored inimesed, kahjuks on nad suurem osa siiski naisterahvad, praegused on antud hetkel, et siin võib-olla mängib hoopiski üks teine asi rolli, kes tuleb seda õppima tema, vaata, need poisid hoiavad nagu asjast eemale, olgugi et see peaks olema ju nende nende hala rohkem, sest see on raske töö, vaimne ja füüsiliselt raske töö. Praegu on tekkinud olukord, kus meil tüdrukud hoolega õpivad ametit ja kui ma vaatan oma tudengid, siis ma ei oska küll ütelda ühegi tudengi kohta, ta temal on kohutav soov saada tingimata mingiks suureks juhiks, nad lihtsalt on tulnud sinna õppima, selleks et nad ilmsed armastavad muusikat ja ilmselt on elus palju laulnud lapsepõlves ja tullakse praegu selle peale. Nii et nii et see, ma, ma ei ütle seda, et, et ei peaks olema neid omadusi, tahaks olla juht ja antud hetkel peaks olema veel võib-olla muudegi omadustega, et ma oskan oma elu ja oma koori olukorda nii seada, et see koor ellu jääks ja see nõuab dirigendilt ühteteist omadust ja kõige mitmeidki teisi omadusi. Et ta oskab majanduslikult mõtelda, et tal on. Haaramisvõimet igas eluvaldkonnas, mitte ainult mitte ainult muusika valdkonnas. Ausalt öeldes valmistasid sa mulle praegu oma vastusega täieliku pettumuse külla ja ma mõtlesin, et sa ütled mulle kohe otse ära, tead, see on suur vajadus mass juhtida, juhatada neid kusagile, ükskõik, kas heliredeleid pidi üles. Ja ma küsin selle küsimuse sinu käest sellepärast et ma olen palju laulupeo otseülekannetes sind jälginud ja ikkagi mõelnud ja arutanud otseülekandes oma saatepartneri Toivo makiga, et mis on see fluidum, millega sina seda suurt laulupeo koori võlud ja kaasa haarad? See ei õnnestu igal üldjuhil, kuigi see laul võib väga hästi kõlada. Aga see niisugune isiksuse võlu, see aura, mis sind ümbritseb, vaat seda ei ole igal üldjuhil. Ja ma ei ole iseendast sellele vastust leidnud ja ma mõtlesin, et nüüd sa võib-olla siis vargsi ütled. Nagu see aura on olemas, siis õnneks ma seda ise ei näe. Kas see on? Ma arvan küll, selles mõttes õnn, et, et siis ma ei hakka ennast üle hindama asjatult siis nagu on seda, seda, see on omadus, mis ei ole õpitav mis ei ole kellelegi pealt maha kopeeritav. Kui need omadused inimesel on, siis nad löövad kusagil välja. Need ei pruugi see isik ise teada ja, ja noh ma olen ise ka mõtelda, et mis asja, nad misasja, need, mismoodi nüüd, mis imet siin toimub, ma arvan, et niimoodi niisugust tööd teevad kõik üldjuhid. Kõik me oleme õppinud ja meil on kõikidel Eesti dirigeerimis kool. Nii et ma arvan, et me juhatame väga ühtemoodi kõik. Aga see, see, midagi, mis sinna juurde tuleb, see on vast see, mille kohta ma ei oska vastata, mis asi, see on? Minul konkreetselt? Tänases saates laulavad koorid, keda Ants Üleoja on juhatanud või juhatab praegu alustagem kunagisest Eesti raadio segakoorist. Kas nende kooridega, kellega sa oled tööd teinud oled sa nendega suhelnud kõikidega ühtemoodi või sul on olnud ka suhtluses mingid eelistused. Sa oled ju olnud põhiliselt segakooris ja meeskoori dirigent. Ja ma olen juhatanud ühte naiskoori ja ma juhatasin ühe aasta naiskoori kilo. See oli väga ammu siis, kui sellel kooril täitus 25 aastat, noh, mina tea, kas nüüd ühte koorid teisele eelistada? Tõsi, ma olen tegelenud põhiliselt segakooridega ja nüüd viimastel aastatel küll ainult ainult meeskooridega. Selge, et need koorid vajavad erinevat suhtlemist ja erinevat lähenemist. Mulle isiklikult tundub, et lihtsam on töötada siiski meeskooriga kui sellisega. Ma tunnen ennast seal natuke vabamalt ja ma saan, saan tõesti endale ütelda kõike, mida ma soovin ütelda. Segakooris peab olema diskreetsem ja samas on võib-olla jälle segakooriga. Lihtsam proovitehasesse. Naislauljad on väga paindlikud alati olnud ka ka kõige väiksemates koorides. Nende silmad lähevad ikka väga kiiresti särama ja seetõttu seda võib ka kasvõi laulupeol märgata, et et suur ühendkoor, koorid võtavad oma dirigenti palju suurema hurraaga vastu ja tähendab, nad elavad palju emotsionaalsemat kaasa, kui näiteks meeskoorid. Nad teevad oma soliidse aplausi ja kõik, mis sinna juurde kuulub. Aga selliste tormi jooksu ju ei toimu dirigendi peale, siis peab midagi väga eriskummalist juhtuma, kui meeskoor läheb nii elamat et nad jooksevad. Sa oled dirigeerinud Tallinna kammerkoori, mis on Juku, puhas taidluskoor Eesti raadio, kunagist segakoori, mis oli professionaalne koor tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori, siis oli ta Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemiline meeskoor nüüd EKE inseneride meeskoor ja Eesti rahvusmeeskoor. Viimane on professionaalne koor, kaks eelmist taidluskoor. Kas nendega tööd tehes on dirigendi jaoks olemas ka mingi vahe? No on ikka, on ikka see päevselge, et kui on tegemist professionaalse kooriga, siis eelkõige eelkõige see töö, mida selle koorikooriga tuleb teha ja igapäevast proovi läbi viia, see peab olema väga läbimõeldud. Kui laulja on professionaalne. Nii nagu ütleme sümfooniaorkestris pillimängija, siis dirigent seal lihtsalt udu ajades ikkagi läbi ei löö. Et see töö peab olema vägila väga läbimõeldud põhjendatud kõik probleemid, mille kallal tegeldakse. Sest laulja on ikkagi muusikat õppinud inimene põhiliselt seda proovi. Selles mõttes on ikkagi päris raske teha ja päris mütsiga lööma minna, ühtegi proovi ei, ei saa. Ja nüüd laulabki Eesti rahvusmeeskoor tänase juubilari Ants Üleoja juhatusel. Detailsusega on asi natukene lihtsam ja, ja kohati isegi huvitavam ja põnevam. Siin saab olla dirigent ennast välja pakkuda tunduvalt mitmekesisemalt. Viskad nalja, teed tõsist laulu. Hoiad meeleolu üleval, sest taidluskoor harjutab ikka tavaliselt õhtul pärast tööpäeva, kui, kui mehed ja naised tulevad proovipuruväsinuna siis on dirigendi esimene ülesanne kuidagi see seltskond üles äratada, et oleks mingisugunegi valmidus üldse hakata muusikat tegema. Äge, sul endal on ka pikk tööpäev selja taga? No vot seda ei küsi dirigendi käest keegi. Kui dirigent ei suuda korralikult proovi teha, siis varsti ta saadetakse koori juurest minema. Pikki aastaid juhatas Ants Üleoja kunagist Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemilist meeskoori. No ma arvan, et sinul vast seda hirmu ei ole ja ei ole, viska kunagi pidanud seda põdema, et äkki siin saadetakse koori juurest minema. Ei põdema küll ei ole pidanud, aga raske on küll olnud. Ma mõtlen just nende aegade peale tagasi, kui kui ma siin raadiomajas 22 aastat raadio koori juhatasin. Selle kooriproov lõppes õhtul kell kaheksa ja siis ma läksin poole üheksaks polütehnilise instituudi meeskooriproovi kahel korral ja kahel korral Tallinna kammerkooriproovi, nii et neljal päeval nädalas tegin ma kaks proovi järjest üksteise otsa. See oli küll väga raske aeg ja päeval ja päeval olin hommikupoole konservatooriumis, et siis see oli ikka tõsiselt, tulin aeg, üks kümmekond aastat kestis põrgu sõna otseses mõttes. Aga ta väsitas ikkagi lõpuks ära ka. Algusest peale on Ants Üleoja juhatanud EKE inseneride meeskoori. Nii et. Kui meil Ella kantiga. Ja täiesti omaette peatükk lehekülg on sinu biograafias Tallinna kammerkoor, kus sa oled ise olnud dirigendi rollis, aga oled ka laulja olnud. Ja no see oli üks väga huvitav aeg, Läksin siis Tallinna kammerkoori 70 62. aasta sügisel, kui ma ei eksi. See koor oli siis alles värskelt toodud ja ja vot see koor oli, oli nüüd üheks niisuguseks elukooliks, tähendab muusikalises mõttes heaks kooliks küll, et et ta oli tol ajal üks esimesi üldse nõukogude liit liidus. Ja tema eeskujul hakati hiljem looma kõikjal kammerkoorega. Kuulus have sol tuli tuli hiljem kui meie ja nii, et see oli selles mõttes üks niisugune suur eneseharimine selle koori sees. Ja ma kunagi vist 10 aastat tagasi antud intervjuus rääkisin seda sedasama probleemi ette. Et mina soovitaksin küll igal koorijuhil olla ka üks tavaline reakoorilaulja need on kaks sootuks erinevat inimest. Ma olen seda oma nahal nii palju pidanud tundma, kui ma olin Tallinna kammerkooris koori koorilaulja ja nüüd, kui ma läksin järgmist lugu juhatama kas kontserdil või, või tavalises proovis nii-öelda proovitööd tegema siis ma olin üks teine inimene hoopis. Nii et ma seal see oli väga hea kool, ma tean väga hästi, mis tähendab laulja lõtvus, käegalöömine, ükskõiksuses, põrgu, mis ma täna pingutan, küll ma järgmine kord teen selle asja ära, millest seal ees kogu aeg räägitakse. Ja kui sinna ette läksin, siis ma hakkasin oma naabritelt nõudma seda, mida ma ennem ise just ei teinud. Nii et nii et need on kaks erinevat isiksust täielikult. Vähemalt olid kümmekond aastat tagasi võib-olla nüüd koorilauljad palju paremad ja palju intensiivsema töövõimega ja, ja palju-palju paremini juhitavad. Ja nüüd laulabki Tallinna Kammerkoor Ants Üleoja juhatusel. Mida sa iseendale oma uueks elu kümnendiks tahaksid kõige rohkem soovida. Kas rohkem uut muusikat, rohkem uusi koore või hoopis muusikavaba elu? Muusikavaba elu nagu hetkel veel ei kujuta, hästi ette, võtab veidikene aega. Kas sa üldse sellist elu etega? Aga Ma arvan, et nüüd uusi koorema enam ei tekitaks küll, sest ma olen neid. Ükskord pidin kokku lugema olude sunnil, siin olen ligemale 20 koori juures olnud elu jooksul. Olgugi et ma ise olen neid teinud, paar-kolm tükki jäänud, nad on olnud ikka niimoodi, et kuidagi on jälle minu kätte jäänud või sattunud või, või on mind kutsutud või? Ma arvan, et uut koori ma enam ei tee. Aga need, kellega tegelen, püüan olla niikaua, kuni mulle suunav jalahoop antakse või tuleb enne mõistus endal pähe, et lähen õigel ajal ära ja loodame, et see aeg on veel kaugel. Ma ise loodan ka, et see nüüd kohe ei toimu. Ütle veel palun ühte asja, kas koorilauljad on natukene teistsuguse mad inimesed kui need, kes ei laula? Kindlasti olnud paremad teistest? Oma parimad soovid Ants Üleojale uueks elu kümnendiks, läkitame siitpoolt sinna Ameerika mandrile, kus juubilar praegu kuus rahvusmeeskooriga on. Ja teeme seda koos EKE inseneride meeskoorilauluga.