Ja üks noor, kes on end juba Vanemuise teatriga sidunud, on dirigent Endel Nõgese poeg Paavo Nõgene. Paavo Nõgene on omal aga nime teinud juba Karlova Gümnaasiumi kaudu, nimelt neli viimast aastat on ta aidanud juhtida, organiseerida seda tuntud ja teatud valge laulufestivali, mis Tartus on toimunud. Aga teie suhe siis olnud Vanemuise teatriga? Teatrisse sattusin kõigepealt siis, kui vanemusest tuli välja Karmen. Hakkasin kaasa laulma Garmini poistekooris, sealt edasi tuli Oliver ja väike osa Travjaadas ja kõige kõrvalt hakkas huvitama tehnika, kuhu ma praegu olen jäänud Vanemuisesse tööle valgustajana ja samas see muusika on ikka veres ja see on ikka isastunud lõikaja viisaste emast, mõlemast temaga muusikainimene ja muusikaga olen kokku puutunud alates sünnist saati. See huvi hakkad lihtsalt olema üldse tehnik ka poolele narvakas tahtele minema siis kuna see teatris väga head inimesed nagu õpetasid ja rääkisid, mis üldse sellest valgusest mulle saksa huvitama siiani seal neljas aastane. Kui ma olen teatris tööl, olgu, tähendab valgus annab minu arust väga palju juurde, et on, selle, seda on väga erinevat võimalik teha. Sest ükskõik, mis etendust mängitakse maailmas erinevates teatrites, igal pool on see algusest erinev. Ei ole kuskil kindlasti sama valgust, kuidas leidku noort poissi võetakse omaks, siin oleks kindlasti natuke raskem, sest et oodatakse, et noor poiss, mis ta nüüd teeb, mis ta oskab. Et eks tuleb kõigil ennast kõigepealt tõestada, siis saavadki, kas võib-olla aru, et kui ma olen, kas ma olen selle koha breigi inimene, kas ma kõlbama valgustaks või kõlba, eks sellest kindlasti ei saa aru saama kõiki inimesest kõiki. Ole selle tehnika juures ju iga päev ja see, mis meil omavahel ütleme, siin valgustajatele on, et eks me ise kõik teame, kes mis tööd teeb ja kuidas ta seda teeb. Loodame, et ta enesetõestamine, näitamine teistele lihtsalt võib mõjutada seda arvamust. Gümnaasium lõppemmees, eksime, jääte teatri poolt? Tahaks küll. Sest et praegu on juba nii kaua töötada, töötame siiski neli aastat selle ala peal ja huvi on suur, sest tehnika kogu aeg muutub mujal maailmas ja tahaks nagu edasi õppida. Seda plaanid on ka selleks tehtud, kasse õnnestub, on iseasi. Tahaks minna õppima valguskunstniku erialale soome aga kuna seal on ka väga palju eksameid ja katseid, siis seal see soov on sinna päris suur, aga võetakse väga vähe õpilasi, siis tuleb üritada. Kas sinna sisse saaks, on teine asi, mida tänapäeval tähendab see valgustehnika ja, ja kõik see, mis on seotud kompeutril kõige muuga. Publik tuleb saali, vaatame etendust äsjasest sellest üldse aru. Kado arvute teeb kõike, valgus muutub, tegelikult see oleks kõik inimesed ikkagi kes tööl on, need peavad kõigepealt selle valguse paika suunama sesse, iga prožektori eraldi ja esteetilise etenduse juhtimine, kellega arvuti, aga seda ei tee ka mitte arvuti, vaid seda ikkagi juhib inimene. Et ei tekiks probleemiastega etendused, ei ole kõik ühesugused, iga kord. Kas või üks ja sama etendus võib muutuda iga. Igal korral läheb midagi sassi või tuleb midagi juurde või avastatakse midagi, mis võiks teistmoodi teha. Siis me peame ikka reageerima ise sellele, mitte nii, et arvutide sellel hetkel selle muutuse. Ja kui see hetk ei tule, seda ei tee seda, see ei ole võimalik Maali, konsion, külmad toonid. Nii, ja kas valgustusansambel? Sest et värvid on ikka ju värvid ja külmad värvid on soojad, värvitud muidugi. Nende arv on niivõrd palju täpselt nagu maalikunsti, sest ei ole ei ole neli, viis värvi, millega varem eks värviti lava, tõesti. Need on ikka väga suur toonide valik juba Eestis ka, mis saab tellida muidugi mujalt maailmast. Te suudate kujundada seda meeleolu, mis valgusega tekib inimestes ja vaadates seda näitemänguteatris on. Seal on maailmateatris on väga palju valguskunstnik, Eestis ei ole kahjuks eriti väljastpoolt neid käinud ja aga loodame, et seegi lünk täitub, siis on võimalik ka erinevaid näoga eesti rahval erinevaid väga erinevaid käekirju valguses ja kuna te olete nii palju seotud valge festivaliga, milline värv, milline melo tekitel, kuulates valge muusikat. Meie värvidel kangastub kõigepealt soe värv. Valgre muusika, madalas õhk, stiil on üks, aga kõik need lood on siiski erinevad, iga looga võib igal inimesel erinev värvuks ette tulla. Aga üldjoontes ikkagi soe, väär. Natuke kolbe, natuke pehme ja, ja natuke rõõmus ka, ehk rõõmus, sest enamus lugusid loomulikult on kurvad ja väga paljud teavad, mispärast ja, aga noh, me ju võtame kurvalt, võib-olla Valgre võttis neljaga rõõmsalt lemmik ta lemmiktoon, eresinine. Tegelikult, ega mulle meeldib väga klassika, aga kuna Valgre ka väga palju on kokkupuudet, Donaldas selle Valgre muusikaga samuti neljal aastal korraldatud festivali, kus siis ühel päeval nüüd viimasel aastal juba nädal aega ainult Valgre muusikat, kuulsingi enamjaolt siis aralt, Valgre muusika on ikkagi lemmik.