Tere õhtust, järgnev õhtutund on 60.-te aastate popansambli optimistid päralt. Stuudios on Vello Mikk ja mu külalisteks on Vello Salumets, Toomas Kõrvits, Tiit Kõrvits, Harri Kõrvits ja Neeme linnas. Paeküla. Poolne juba. Kövad. Vabast taandub? Soojalt keeridast. Hele päikesetuuli. Juuda põhjatuks talvi. See. Juba pool. Vöökalt Nurmäele nats. No ok üles pill või töö? Ja elu Itaal kui kulla. Saabub ja, ja nii helge ja sume. Säärap. Ja. Vaevalt Piive kaasnenud orud ja. Kui eha juba koidule kuula, ta, Varsti val. Kuuliiningas päi. Väes Nad. Talviseid. Siis sügissurmale Suigu ta. Voolab sai siis neli, kui. Juuba. Painentsee viise. Rokibiitansamblid ei ole iga kord ühtsele esinemisriietusele erilist tähelepanu pööranud. Teie alustasite aga vägagi Sikilt, moekad, kingad, firma, ülikonnad. Medali kommuna selja taga ja see oli nii range värk, et tuleb ikka panna, poisid ilusti riidesse ja saapad jalga ja kommunari eritsehh erits, oi, meil oli niisugune vägev värk, seal. Eritsehh tegi meile siis muuseas saapad. Viiuldaja Jossif Sagali vend oli Kingsakkel. Nokk kõrge kontsaga nõusadest. Moe ja kõik oli viimase järgi kopeeritud. Hiljem soliidsed ülikonnad, ikka. Balticast. Need saapad võeti Piiteltsitelt, ülikonnad võeti, Rolling Stones. Ma ei tea, mis pilt see oli, Heigo Mirka? Tundsite b3 levi oli vist see, mis praegu moes on. Ja püksid käisid nii nagu madrused eesklapiga külje pealt tegelikult tegelikult sai neid ju tehtud sellepärast et tuli väljapakkumine, moedemonstratsioon on Moskvas, mida, ja Eesti siis mannekeenid pidid seal esinema ja ja äkki tehti pakkumine siis nihukesele huvitavale biitansamblile tavaliselt täis on mingisugused džässimehed käisid mängimas. Aga kuna me olime just nagu areenile tõusnud, siis tulge, proovige seal oma jõudu ja ühesõnaga pidi olema samamoodi ilusti riides kõik, et alguses tuli sellest Moskvas leiti kõvasti laineid. Noh, ma arvan, et see saalitäis publik oli kõigepealt jahmunud, sellepärast et seal käis tuhandeid ja tuhandeid suure sallid olid, käis läbi neid ja nad tulid lihtsalt uudistama, mis asi seal krõbist, alad ja mis seal toimub, sest ausalt öeldes ega nemad oma silmaga polnud veel niukesed Darja ansamblit näinud, nii et see moedemonstratsioon oli võib-olla meie mõttes meie arvates oli ikka teisejärguline, et meie saime olla uhked, et kus suured massid on ümberringi. Ja Harry oli elu esimene tõsisemalt tuure, kui sa gruusia moedemonstratsioonil osalesite Armeenia, Armeenia ja see oli, noh, ma teenisin tunduvalt rohkem kui ansambli liikmed. Tava, ja ma käisin kolm korda üle lava ja iga korra eest sain kolm Ruba kokku üheksa rublase kõva sõna oli muidugi ja pandi jah, mingit ülirasked ülikonnad selga, ma ei tea, mis sinna oli vatiini vähene sallivus. Kas või kogu suguseltsi lambakarjavill oli seal sees, et kohutavalt raske, aga midagigi, käisin ära ja. Imed tagasi kutsutud. Ja püksi sest. Siis rohkem ei suuda. Kui on hästi tehtud tõlketeele saatusele, sest uueks jääl ja lootust See jaa. Sõnas ta. Kuivahesseri lööke teelesaatmist, uueks jälle laator. Jaa, aga sel ajal ei olnud veel optimistitajalite ansambel Reval. Nii oli jah, sellel tähendab selle nime. Ma ei mäletagi, kes seda nime veel välja mõtles, aga, aga kahjuks keegi keegi leidis, et, et Sults et mingisugune saksa tankidiviis oli kandnud ka vist samanimelist nime ja, ja täisööd saksa nimi. Ta on seal seal siis ka sellega siiski, et me Tallinnast Moskvasse läksime Tallinnasse, tulime nagu esineda vene vanadel vene kaartidele ka vilju. Ja siis muutsime kolmik, kuna olid tele telesaade ja me pidime nii-öelda uppi aegu ukse peale muutma. Nimesest Reval ei tohtinud olla ja siis vist seal kuskil ukse peal sai pandud optimistid, ma ei mäleta, kes selle välja pakkus, aga, aga. Trummile tegin sildid, ma arvan, et Toomas Toomas. Kus nime välja ja nime mõtles välja sinu isa arvedanud istolina ja ma mäletan häda seal uudisega, et aga paps ütles mulle, et kas mitte optimistid, äkki sina ütlesid selle esimese realini. Ja niimoodi siis läksime esimesse telesaatesse juba optimistide nime all, kuigi rahvas seal tükk aega ei teadnud, kas remondi optimistid aga üsna pea harjus selle uue nimega ära ja ja lõpuks lühendasid sellopakataks, nii et tegutsesime kopakate nimelt, mis vahet seal Reval või optimistid repertuaar oli? Agar saapad, see on natuke Salvadena. See oli minu meelest väga meelitav, praegultki hellitav veel kuula kõrvale, et opakad oleme me kõik kuulnud ja muuseas on veel, kuna ka vene venelased käisid meid väga palju kuulamas vene rahvusest noored ja nemad nende siis hüüdnimi, ma alles nüüd hiljaaegu sain teada optliinid. Nii et see on ka niisugune hellitav nimi. Ma alles hilja kuulsin oktiivide, siis oleks te kõrget pidanud olema hoopis kaasategemine selles optimistlikust tragöödias. Muide, Moskvast me võtsime kaasa veel sellise välimuse muutuse, et me ostsime sealt teatripoest, ostsime parukad. Ja igalühel oli siis parukas peas ja siis malm eriti vinged vennad. Pikad juuksed. Aga ma olen vist mõnda aega hiljem, kui ma enam põrukatega ei esinenud, siis mõtlesime, et noh, mõnikord võiks jälle need uuesti pähe panna, aga minu meelest Toomas oli esimene, kes ütles, et tema koeralisele paruka ära see tegi üks, null ära. Et siis ei saanudki. Aga midagi ei teki siin maailmas tühjale kohale ja tühjast-tähjast, eks ole. Ka optimistid said nagu alguse kahest eelnevast ansamblist ja neid juuniorid ja Kinksia. Jah, et juunioride aeg sai kuidagi täis, aga see aeg ka? Jah, ja no meil oli ka sama probleem, oli poisid, vaheldused läksid sõjaväkke ja kuidagi väsis ära see ja faktiliselt pisikute veres ja ja ilmselt oli soodne aeg, et, et midagi teha siis esimene proov, komandöri klubis mäletan ka oli läbi raadio mängisime siis oli võimenduse asemel ja tavaliste vene pillidega. See oli hiljem, kuidas me kokku saime, seda mäletad? Romantika tei teile pakkuda tuurat, romantikat, see oli see vabaõhukohvik eal. Populaarne sel ajal, aga see vist kas ta põles ära, võin ütelda, raam ei ole kokku liinijakse, kuigi kaks ansamblit teinekord vahetasid pillimehi, kui keegi ei saanud tulla ja nii edasi. Aga ma arvan ikkagi, et see oli Heigo Mirka, kes igatahes keda täna siin saates ei ole. Aga, ja ma arvan, et tema oli see, kes rääkis ühele, rääkis teisele ja otsis nii nagu endale niisugust tiimi, kellega, kuna ta ise tahtis hirmsasti mänge mängida, pilli ta veel siis ei osanud, aga ta oli nõus õppima baskitrite ja ta harjutaski kogu aeg kodus. Ja see võib olla tema liimis, need kaks ripakile jäänud ansamblit siis omavahel kokku ja sellest koht sai kokku nagu üks ansambel, aga noh, kuna tema plaadikogu oli, oli ja ütleme lindi kogu, õigemini oli nii fantastiline, et meil kukkusid suud laiali, sobisime kõik kokku, nii et tema, ütleme, oli see mootor, võid, promootor, kes siis liimisele ansambli nagu üheks kahest erinevast ansamblist. Heigo Mirka on praegu puhkusereisil, kus, jäägu see saladuseks, aga ta ütles ka telefoniintervjuus, et tõesti see muusikaline pagasi oli tal suur just nende lintide ja ja. Tal oli ju tanali, Soome UKV oli sees ta saladusi bussis ju tegelikult ja siis ta sai nagu lähemale lähed, sai. Oma aja kohta mul oli tõesti suur lindikoguja, sai lindistatud ülaltpoolt nii Soome raadiost kui raadio Luksemburgist. Öösel sai üleval oldud ja oodatud mõnda lugu, mis mis oli vajalik. Ja tänu sellele sai ka siis bändile repertuaari seal. Ja sel ajal kuuekümnendatel oli ju raadio oli põhiline, kus infot hangitakse, tänavu on inimesele, noortele tundub see nii imelik, aga, aga see oli, see oli tõesti omad omaette kunst sealt üldse midagi üles leida ja noh, tänapäeva noori sa isegi sellest aru Läbikahinat sahinate tuleb muusika, mis kuulab oma raadiot sealt digitaalselt tuleb puhasega. Teine kõva sõna, mis teie juurest tuleb kindlasti esile tuua, on see, et te olite juba küllaltki haritud muusikut kuigi mitte kõike. Alustame toonasest ja munast, Harri, sina olid 12 aastane, nagu ma olen kusagilt lugenud ja kui sa seal esimeses proovid väidavad trummidel niimoodi oma šõu ära, siis kõikidel jäi suu lahti. Kassasid pioneeritrummi küljes. Ei ma tegelikult vist. Tom, sul oli kodus trummimäng. Ja ma olen ise ka, ma alustasin 13 aastat trummi mängimisest, normaaltom sobi krõbisi, papa-mamma olisi põhiline. Jah, ja seda ma mäletan, tom õpetusest. Peaasi, et saad käed käima niimoodi papa-mamma, papa-mamma, papa-mamma papa, matat. Liivakoti tuli lüüa ja see trummilöömine keeruline põle. Anekdoot, et kes liigub laval pillimeestega kaasas, tahab nende sõber olla. Käin ka suurte meestega mängima mänge. Et öeldakse kolki ja sellesse Ma ei teinud nagu eriti numbritega ei läinud uhkeks. Hiljem jõudsid minna ei hiljem kui noh, see käib asja juurde, offee mängib seal nendega teatud tellimest, ärge lööge. Oh ärge lööge, see on elus olnud kaua. Turuklubist tulid meil ukse peal, need verekooli kutid loevad üks-kaks-kolm. Üks-kaks-kolm vaatan, ma olen kolmas, üks kaks pillimesmine. Aga veidi hiljem sai see nõnda öelda lühike, elus taas määravaks. Isa keelas sul mängimise ära, et sa paesidkil Key õpiks. Nojah, eks koolis hakkas ka vist. Tähendab see hommikune tõusmine kaheksaks kooli ja õhtul mängu tuleks ikka, väsitas päris ära ja, ja eks õppimine vist kannatas selle all. Kuigi ma mäletan, mul oli matemaatikaõpetaja ja mängisime vana eesma juubelil seal kuskil kloorias või peeti seda ja lähen sinna. Ma olen just eelmine päev puudunud koolist või Arktikas, kaheline seis ja vaatan, kes istub, seal istub matemaatikaõpetaja seal. Ja ma olin just seda koodi koolist puudunud siis matemaatika kärbid ja nüüd ma tean, miks sa koolist puududa. Ja ja aga siis me saime väga headeks, nagu head suhted tekkisid meile siis ta alati kui noh, niimoodi üllatuslikult mind koolis ei küsinud, vaid alati teatas ette, et õpi nüüd ära, nüüd ma küsin siis sellegipoolest oli mul kolm. Kus kõik Niilo valge Ma vastu Hella. Saast. Mis? Masinad olid täiesti näe noore rohelisena siis optimistidesse, aga teistel oli ikka oma pillimesse mängu staažib olemas, hakkab nüüd teised on rääkinud, Tiit, sina pole veel sõna võtnud. Ega ma ka ennem mänginud kui, kuigi palju ainult kodus, sest et meil nagu omamoodi Harryga nagu bändis tol ajal veel ennem ei olnud ja kui ütleme kusjuures proovis juunioride proovis me oleme, tähendab, Harryga kolmekesi olime mänginud, aga kolmekesi me oleme, jah, me astusime üles Laar 22. keskkooli isetegevus ülevaatusel ja siis mängisime kolmekesi, mängisime seda lugu elevandi. Ja Jaan läheb jaanitulele. Laske vist oli seal siis saavutasime isegi seal mingisuguse hea koha, nii et mul on Õpetajate Majas esinemine puhasest, teisi punte ei olnud konkurendid. Ja, ja siis on jah, õpetaja temas esineb kolmekesi suur Lenini pihta. Et see oli niisugune jah, kus, kus, kus, kus, kus me üles astusime, niimodi, Natkentsise võnaling, Insiciasse kommunaliga, mõned aastad sai tehtud, enne seda oli masinatehases, see oli siis päris niisugune avastatud seal Koplis või? See on vana masinatehase, seal oli klubis ja seal me siis hakkasime. Noh, nii muidugi see muusika lugemissüsteem arvata võib, aga meil võeti õpetajalt aega niuksed professionaalid. Ilmar kullamaa oli siis üks ja teine oli siis see trompetimees. No ühesõnaga, nad andsid meile ikka kõva kõva talu, nii et me saime hääletismile saksid algus ja kontrabasskitarr ja klaver ja trumm. Ja ka rohkem jältki algus trubaduuriks tähistama. Ja põhiprobleemiks seal ikka toona finid, eks ole. Tom sai kuskilt Moskvast mingi Igor Tügisele. Jah, eks isetegijad väga hea pilli tegi, aga seal kaelaks kõveras kahjuks. Tegelikult tuli ikka rehkendada sellega, et tolleaegsed tsehhi pillid olid väga head, et kui sai ka hankida kuskilt sellise, siis siis olid tehtud mees. Musime tuli hiljem vist. Jah, Plignatoona, mis nad olid seal minu soolo kitarristi karjäär lõppes üsna kiiresti, sest ma eriti ei olnud eriti spetsialist sellel alal ja nagu siiamaani rohkem rütmifiguure andmas nagu sellepärast noh, tiit päästiski ka seal olukorra hiljem. Et temal tunduvalt nobedam näpuga ja peale selle oli ta harjutanud ka tšellole juba enne sellist liikumist Vello sina täidisega fagotiansamblis, siis eks ta oli võib-olla niisugune katsetus, sest ma olin, läksin muusikakoole ja ma olin vist pool aastat või kolmveerand aastat seda pilli õppinud, aga teada favotoni nii raske pilli, ainult loll võtab seal üldse esimest korda kätte. Aga olin harjutanud ja oli vaja midagi nihukest rahvale midagi huvitavat näidata. Ja mäletan, sellest tuli pärast päris büroored, et kui teised olid kolm kitarri ja trumm, siis siis äkki aktivistidel oli, oli orel, mille me suutsime ka üks esimesi korralikke oreleid ja siis Salumets puudutab seda fagoti, seal üks, kaks lugu. Aga noh, muidugi On väga hädine ja see tehti pilt selle ret akordi reklaamiks. Mandriaal tellida söödava alles vaatan ja naeran. Nii et see fagoti muidugi sai väga vähe kasutatud, seda ei viitsinud kaasa tassida, aga siis ei saanud ja kohe ka lavale minna, enne oli päevist tarifitseeritud aegsele. Siis ei olnud, see on veel, see tuli hilja, see tuli hiljem siis, kui see läks massiliseks ja peale šeigi ja Twisti nagu ei tantsitud. Siis hakati selles eesmärgiga, ühesõnaga, et mitmekesistada seda repertuaari. Sid Loodsalt laiad, olen kena seda hästi maadelda. Kõike saanid ainult sanan vastu andmatavad Narva häiritud. Selles kindel pole et alati ütelda tüdrukule, keda kohtan oma teel nagu. Harjunud olen mullegi öelda. Aga siiski juhtus nii, et ta ütles mulle tootke. Taoligena oli märjas kallis, pea siiski talle kohe. Kasvuna uttu. Päevad sulab jää. Kuid seekord eksis itaariutut Aulis. Kui ma Sulle saabun. Ma tulla ei ole niukesi, pedaali ei tee. Poole et alati Pole ela, kohtan oma teel. Põhimõtteliselt tegime trummari, laulad. Ma olen tagantjärgi, ma mõtlesin isegi, et pole kunagi saanud Toomase käest küsida seda, et optimistide solid, mina laulsin, Eigo laulis. Arry tegime sealsamas ja Toomas ja Toomas laulis ja igalühel oli oma oma niuksed oma back, mida siis seal vaheldumisi laulsime. Aga mikspärast me esimeses, kui me tulime raadiosse lindistama, esimesed lood mikspärast, sina ei teinud oma häält, et sul ei olegi sellest ajast nagu ajanud pea peale Jaan läheb jaanitulele, kus sa koorust laulad. Mõtte Niukest suuru laulad kas sulanud eestikeelset laulu või? Miks sa ei tahtnud lauda? Ilmselt mul ei olnud eestikeelset laulu ka, sest ma olin rohkem talvise folgiliinidel tegeleda tolad, vajuhandreid Mals ja, ja sellised. Sest peol ta laulis palju, aga millegipärast mis salvestusele laulis, laulis Eigo ja laulsin, mina nagu mina jäin ainukesena, kuna ei kool ka ei olnud eestikeelseid laule, aga Heigo sai siis läbi suruda esimest korda ka ingliskeelsed laulud. Tekste hakkasid juba siis kirjutama. Tekste jah, ma arvan, et tulla. Ma ei tea, kas see ille laul oli esimene niisugune tõsisem tekst, aga see oli ka hädaga stuudios, kuna tal inglise keeles tegelikult aga lubatud inglise keeles teha, siis sai stuudio nurgas oma pruudist see tekst kiiresti valmis kirjutatud. Aga ma ei mäleta, kas ma enne seda oli nüüd lausa laulutekste kirjutanud, aga oma luuletusi ikka kirjutanud, sest kuulidega istusse, luuletuste kirjutamine Pisara mis Muubalge? Nüüd kinnitavad seda, mis ala tõuses Ega siis, kui ta Mees. Ta on Üks põhiaegu. Meest. Kunila küll. Te olete õnnelik ansambel selle poolest, et teist on ikka mitmed jäljed maha jäänud, on stuudiosalvestusi, te olete filmis kaasa teinud teleeriti ikka. Võrreldes virvalistega, mis kogur virmalised tegid ka seda ise kodus, aastaid hiljem, tähendab linn salvestused küll jah, aga ütleme, et kahjuks ei ole, nüüd ma ei tea, kas on muna, ajasin taga ka jälgi telemajast on küll filmiti, filmiti Tšehhi televisioon filmis, kus me, kus me mängisime, käisime lavamas Tuljaku, kohvikute, Tuljaku kohviku ees olime. Mäletate, seisime mustadest valvuritest, tehti ja seal mannekeenid ja seal on nagu filmi peale ja, ja siis ka kuskilt mujalt on nagu filmitud, meid mäletanud, näituse ees hüppasime ja Lätis, aga aganad filme pole kuskil järgi need huvi pärast vaataks noorena välja nägid ja ka lätlastega on eestlastel kogu aeg kana kitkuda. Kas praegu öelda nimi andristel käsi läheb, rusikasse? Ei lähe. Aga mis tähtsust sellel on? Aga meenutage, näete, kelle gruusia turneed? Mul on muide olemas kuskil seitse taskukalender, kus sul selle gruusia päevik nii-öelda siit võib lugeda seda, et kus me juunikuus 30-l juunil sõitsime Moskvasse ja pagas Tallinn-Moskva 59 rubla. Palun väga kaal 280 kilogrammi. Kolu oli kaasas, kolu oli meil kõvasti, sest meil oli, saime uue võimenduse kohaga ventilaator taga töötama, sest et see kummuniseerimist üle, mille pärast me läksime ka seal natukene orki just. Kontserdi ajal. Ja teil lubati ka seal pudrumägesid, eks ole? Pidime kõvasti raha teenima, sellega. Esialgu olid, olid, olid summad päris kosmilised, meie jaoks, aga kahjuks nagu pudenes pikapeale laiali ja kurb tõsiasi oli lõpuks see, et vaatasime, kuidas me nii palju raha saama, et rongipiletid ka tagasi sõitma, nii et ega seal kasvatada. Siin näiteks kirjutad, kirjutan seitsmes juuli kontsert, BNS see, see oli siis mingi tehas, kus me käisime. Kontsert läks nässu. Kaheksas juuli jälle peen see väe paremaga jälle. Kas arvad kindlasti mitte mängu pärast, aga meil võimekas pärase ühendus põle sisse pool pool seda kontserti parandati võimenduse ja otsiti tikkudega pandi. Muidugi ma kujutan ette, kuidas Braiend ilutest. Õnneks vedas, sest seal elas üks eesti naine, kelle mees oli elektroonik ja tema parandas meil võimetust. Viismi mäletad valt tema juurde? Enne kontserdil Leida Mele parandatud võimelda ja. Pärast siis jälle tagasi, aga tunnustusele ja muidugi see ka grusiinlased polnud ka ennem näinud niisugust fenomeni või, või ütleme, niuks kitarriansamblite nihukest muusikatest, nemad kuulasid rohkem itaalia muusikat, nendele lähedasem. Ja ma tean, et seal ikkagi lõhuti neid toole ja tekkis ikka tõesti niisugune tunne, mida siis kuskilt olid kuulnud, et võib-olla biitlite kontserdi aka tihti sama, nii et. Eriti mulle meeldis see, kui me esimese peal Bathumi tsirkus tsirkuses siis. Me laenasime gruusia poiste käest valget ülikonnad ja siis me olime kõik üleni valges. Ja, ja siis seal oli keskel, Henri oli trummidega tõstetud pisut kõrgemale ja siis oli küll selline tunne, et noh, nagu amfiteatris, et et me oleme. No ja siis mängis trumme ende kirst, puja siin Harry nimetas ühe nimega Braien seal nüüd biitlite mõjutusse hüüdnimi, eks ole. Tema oli meie mänedžer Reinhold Christian ja ta oli vist juba juuniorite ajal, et kus ma temaga tuttavaks saime, oli nii nagu mänedžer need. Et see oli uhke vaadata, kuidas ta oli hästi kõva tsiklimees igal pool sõites oma tsiklid ja siis ta tuli üleni nahkriietuses, sõitis siis sinna bändiga koos, kamandas rahva laiali ja Systatud võimendused ja ühesõnaga rajooni, et pillimehed jäid nagu pärast taha plaane, ta oli päris niukene erekuju seal saalis, sest inimesed pillimeeste juurde ei pääsenud, kes tahtis siis katsuda või kes tahtis niisama tere öelda, aga siis praegu nagu ei lasknud või nii ränki tavalist kaks hüüdnime, aga tema oli tsaari siis tema andis kõik vastused, intervjuud ja nii edasi ja nii edasi, jutumärkides jaga rahvas sai temaga suhelda. Ta oli mõnus kujundada mingi pisikene jässakas ja siis nahkülikonnas väga imposantne. Optimistide koostöö oli palju, kolm aastat kestis pea neli, pea neli aastat, ma isegi ei oska öelda, aga tähendab päris lõpus siis juba mina läksin, Neeme läks ära toomas, läks ära ja jäid siis. Tiit, Harry siis ei kogu ja laulma tuli Heiki Johanson oli kadunud, ankronitud tulime nagu ära, et mikronid läksid laiali, seal oli ka, et poiss läks jah, nii et kaks, kaks mikroni poissi ja kaks siis optimistid tegid nagu uue pandjaga, kuigi nad esinesid veel, aga see võis olla ka kuskil võib-olla aasta aasta aega aasta-poolteist ja nii et et ütlemisi, optimistide nimi võis olla kuskil neli pool aastat. Tegelikult oli juba teine teine ansambel ja teine muusika hoopis, mida optimistid tegid. Aeg oli ka edasi läinud. Ja tase oli tõusnud, just mis olime Hendrix ja sellised teised nimed. Sulle seisab hinge natuke jah. Aga te mängisite meeletult tantsuks, kas ise tantsida? Valssi, tangot, mina käisin kooli ajal tantsukursustel ja, ja ma tantsisin küll, ma isegi käisin palju tantsupidudele ja justkui me käisime, ma käisin kuulamas hästi palju teisi ansambleid, aga no mis sa seal ikka kolm tundi vahid, ainult lavale, siis sai tantsitud ka, nii et mina tantsisin küll, aga ma arvan, et eks kõikkasid saalis tantsimas. Aga igavad, meie, kes me olime 22. keskkooli õpilased saime tol korral väga hea kooli, poolgasva tantsukool ja. Koolides olidki. Kõik käisid selle kadalipu läbi ja Lixit oskasime ja muid tangoga. Minul oli raskusi ausalt öeldes. Laste peotantsugrupis, mis moodustati ehitate klubis ja see, mis ja siis ma olin mingi 14 või abielupaar, mõtlused, isegi esinemistel ja siis oli päris suur sõda üldse, et Nõukogude liidus läbi läheks. Seal lääne kultuuri seal ajaja. No selge on see, et teie ansambel on ikka jätnud oma jälje meie levimuusikasse ja kuna me saame lõpetada ilusti sõnamänguga, et kas optimistid on jäänud endistviisi optimistid ehk mis seda optimismi teel alal hoiavad, ütleme vaidlusalustel mina olen optimist eluaeg olnud ja üritan, tähendab, on olemas asju, mille kohta ma võin öelda, et ei, ma seda enam ei tee, kuigi hindan, ütleb never say never. Aga, aga kui ma olen väga optimistlik selles mõttes, et kui on, kui on vaja kokku ükskord istuda ja võtavad paar õlut ja mängida omavahel, siis kindlasti veel mängime. On ta optimismi. Minu jaoks lisas veel see ka, et hiljem ma sain Vello käest vana lindistuse, mis oli juunior sellest ja, ja, ja siis need lindistused, mis on näiteks optimistidest, mis on võetud saalist, otsemite raadios. Tegelikult mulle meeldis see saun, see oli tegelikult täitsa kvaliteeti ja muusikali täitsa noh, vähemalt selle selle aja lindistuse kohta oli minu arust väga-väga normaalne selline teadmine, et me oleme alustanud siiski ka kvaliteetset, jätkame ka kvaliteetselt. See hoiab selle optimismi alles täpselt. See muusika, mida me, mida me tol ajal tegime praktiliselt ütleme, rock hotelliga on kindlasti mõned lood, mida me mängime siiamaani ja ma arvan, et kolm tuuri, mis asjale aluse panid, et need teedki seal tee. Aga võib-olla et need see hoiab kindlasti seda optimism üleval annab, annab ikka energiat küll. Et kas oleme nagu endiselt optimistlikud? Ei, mina olen küll, ma olen selles suhtes eluga rahul. Töö on? Pere on, mis, mis siin eluse muusikali pilliman kaitsega. Pargiränne jääb üle. Nädala lõpud on niuksed kurvad, peab mängima minema. Esmast tähistab tööle minna. Ja mina olen optimist. On elus, viletsamaid aegu ja ja paremaid, aga optimismi teraapiasse optimeerida, et te tahtsite. Ilma opti eestlased? Ikka mingil määral jah. Nii, ta on, suur tänu ja elame veel, aitäh, aitäh, sellavi.