Eks liibris. Täna on meie ees Kalevipoeg ja rääkima on tulnud Peeter Olesk. Eesti keeles tegelikult ei ole väga head sama ühe mõiste kohta, mille puhul venelane ütleb, mass, toll, näegniga tõlgime selle oma keeles lauaraamatuks. Siis tõlge on täpne. Aga see ei ole päris, mida me tegelikult tahaksime öelda vanasti, seitsmeteistkümnendal sajandil ja hiljem mõelda, et see on hädaabiraamat või siis ladina keeles Manuduktsioon. Aga see, mida ma silmas pean, on niisugune teos, mille poole sa pöördud siis kui sul on vaja edasi elada või nõu küsida või olla praktiline. Ja sa tead, et see raamat sind tingimata aitab. Kui see on mõnes peres piibel, siis ta on olnud selles rollis põlvest põlve. Meie peres on olnud niisuguseks raamatuks Kalevipoeg. See eksemplar, mis on praegu minu ees, on välja antud 1901. aastal Tartus. See on kalevipoja neljas, parandatud trükk. Ja see on algselt kuulunud minu vanaemale Minni Kurs-Oleski ele, kes samal aastal selle koostise on niimoodi siia sisse kirjutanud. Tänud. Legendaarne on see eksemplar sellepärast et minu vanaemameelsest minu vanaisa advokaat Lui Olesk luges seda mõni päev enne seda, kui ta läks haiglasse, kus ta suri 1932. aastal. Ta tõmbas selle päeva ajalehest ühe tükikese nurgast välja, panin selle järjehoidjaks vahele. Ta pani selle järje kohta, mida on Kalevi aastaga palju forte tsiteeritud ja mis kõlab nii. Tuuled, juhtiku, sul deeda õhu tõrnad, õpetagu taevatähed andku tarkust. See oli siis tekst, mida ta oma neljale tütrele pärandas. Ma olen nende ridade üle nüüd juba ise vanemaks saades palju kordi mõelnud, sest ühelt poolt on siin õpetus antud. Ja teiselt poolt on öeldud, et seda õpetust annab midagi, mida sa kunagi käega katsuda ei saa. Mis mingi kõrgem jõud, mida näevad kaugelt tunnevad kaugelt kõik. Aga mis ometigi nõuab kõigepealt iseenda pingutamist, et sa loodusseadustest, looduse tarkusest, looduse kogemusest, ajaloost aru saaksid. Kalevipoja üle on väga palju ajaloos väideldud seoses sellega, et kas niisugune eposikaan päris ehtne või on ta hoopiski eeskätt Kreutzwaldi looming, järelikult kellegi isiklik nägemus Eesti folkloorist. Tuglas ütles kord väga, erilise nurga alt, et unustagem kogu nähtus. Teisest küljest teda nii palju kordi välja antud, et ta võiks olla paljudes peredes. Ma ütlen parema puudusel lauaraamatuks, kuigi ma selles kahtlen. Ja järelikult on teda vaja olnud. Teda oli meie peres vaja viimati siis kui suri minu ema. Teades, kui lähedane talle Kalevipoeg oli. Ma tahtsin, et ema mälestuseks ilmuval laulu lehel oleksid kalevipoja sõnad. Ta hingas veel, aga oli selge, et seal kui ma Kalevipoja ette võtsin, leidsin sealt need sõnad, mis minu südametunnistust rahuldasid. Nii et üks vanadaam maeti eelmisel aastal Kalev juba saartel. Ma arvan, et meie pere sugugi olnud ainult kena, kus seda on tehtud. Aga muidugi mulle meeldiks, kui need peresid oleks rohkem sellepärast et Kalevipoeg on tegelikult väga rikas raamat, selle päästet, kõik see, mille eestluse ajalukku ja kogemus moodustab kõik seal seen Kreutzwaldi ja järelikult ka Kreutzwaldi poolt kasutatud allikates läbi mõeldud või läbi toom läbi elatud ja see tuleb siit välja otsida. Sest see oleme meie ši elemente tõlketeos ei ole mõtet teiste rahvaste tark raamatu, et see on raamat meie tarkusest, meie kogemusest ja muidugi on ka väga oluline, et see on meie jaoks mõeldud raamat. Nii et kui hakata praegu vaatama, mis kellegi kodusel riiulil on, kas seal on Kalevipoja kõige uuem väljaanne või mitte siis selle pealt saab teha väga olulisi järeldusi. Ma kahtlen selles, kui paljud tõepoolest tahavad kalevipoega tingimata kätte võtta. Aga sealt põhimõtteline küsimus selle päästat Galebast algab omal viisil ka rahvuslik kasvatus. Kui praegu kasutatakse tihtipeale niisugust väljendit nagu isamaaline kasvatus ja nii edasi siis sellel peab olema ka mingi reaalne sisu ja sellel peab olema mingi aabits. Emakeelne aabits. Eesti rahvale oli ajalooliselt tohutu oluline samm. Sest me jõudsime oma keeleni kirjakeele kujul oma luulene ammu enne seda, kui meist sai rahvas poliitiliste õigustega. Aga ma ütleksin, et ka Kalevipoeg on aabits ja kui seda aabitsat ei tunta siis ei tunta ka järelikult iseennast ja oma eelkäijaid oma ajalugu. Sest ega Kalevipoeg ei ole raamat sarjast Seiklusjutte maalt ja merelt. Kalevipoeg on tegelikult traagilise sisuga teos, sest üks mees, kes võiks olla õnnelik tegelikult ei saa erinevatel põhjustel õnnelik olla, ta kannatab, jääb kannatama kuni selle ilusa nägemuse, nii et äkki siiski on võimalik kannatustest jagu saada. See on ilus lootus ja seda on väga vaja. Aga ma ütleksin, et kes tahab meie kohta sõna võtta, peab seda aabitsat niimoodi tundma. Et ta leiab siit endale tuge või selle tarkuse, mister, muidu ilmselt ähvardab puudu jääda minu mulje järgi. Praegune eestlane tsiteerib äärmiselt vähe. Ja kui tsiteerib siis pigemini mingit anekdooti või mingit ajale, et või mingit turueide juttu, aga mitte seda, mis on klassika. Ja ma vaatan siit sellest eksemplarist. Et ema on mitme koha peal kriipsutanud alla sõnu mille tähendust ta on tahtnud üle vaadata mõnest teisest kohast. Ta pannud kõrvale mõnede eestikeelsete sõnade saksakeelset tõlget, kuid ta on teinud selle tekstiga tööd. Ja sellepärast ma olen kindel, et ta ei teinud seda mitte filoloogina kuigi hariduselt filoloog, vaid inimesena, kes tahtis saada aru mida sõnad tähendavad ja mis on nende sõnum. Meie jaoks tema põlvkonna ja järgmiste jaoks. Meie peres on kalevipojast mitu erinevat väljaannet. Aga õigust öeldes mulle tundub alati, et neid ei ole piisavalt, sest iga väljaanne on ka oma aja nägu. Ja mulle meeldiks väga, kui praegu ilmuks mõni täiesti uus Kalevipoja väljaanne meieaegsete illustratsioonidega. Sest meie aeg näebki inimesi, näeb ajalugu teistmoodi kui kasvõi 10 aastat tagasi. Piltlikult öeldes iga aeguab oma kalevipoega. Ja sellel ajal on halb, nagu Kalevipoega ei tunta. Minu veendumus on, et me oleme seda tugevamad, mida paremini me seda teos tunneme? Ma ei julgeks öelda, et ma olen Kalevipoega kui teksti nautinud, aga ma tean, nii et kui mul on mõistus otsas, siis on üks koht, kust ma saan tuge. Selles mõttes on kalevipoeg asendamatu sugugi ainukene raamat, mida ma kasutan, mida ma otsin. Aga ta on üks, mida ma ilmtingimata otsida tahan. Rääkis Peeter Olesk Raamatu Aasto lehekülgi.