See üleskutse, mis ilmus kaheksandas paradoks, siis on kandnud vilja, on ilmunud või saadetud mulle mitmeid huvitavaid juhtumeid mis võimaldavad Meil kõigil koos arutleda selle teema üle. Ja selle väikse ettekande puhul analüüsime võib-olla natuke detailsemalt sümbolite tähendust ja nende abil püüame teha mingisuguseid üldistusi mismoodi võib kujuneda indiviidide või ka suurema grupi saatus. Kes on uurinud sotsioloogilisi uurimusi, siis tema teab, et näiteks peale suuri sõdasid hakkab rohkem sündima poisslapsi. Näiteks Saksamaal ulatus proportsioon kuni 128 poisslast 100 tüdruku kohta. Ülemaailmne keskmine on umbes 106 poisslast sõjatüdruku kohta. Tähendab umbes 25.-ks eluaastaks on juba 100 ja 100 ja kuskil 70.-ks eluaastaks juba on kaks korda rohkem naisi kui mehi. Ja kui on näiteks tegemist üldiste katastroofidega, kus ei ole ainult domineerivat meessoost hukkunuid siis hakkab sündima rohkem tüdrukuid. Tähendaks väga omapärane ja müstiline mehhanism, kuidas üksikindiviidide kaupa realiseerub populatsiooni terve rahvuse vajadus. Seda mehhanismi ma ei oska seletada ja võib-olla seda ei oska ka praegu targemad mehed seletada, kuidas see toimib. Aga fakt on see, et ta toimib. Kasvõi niisugune näide, ütleme, kui palju sünnib või viljastatakse täna poisslapsi. See on enam-vähem nii, paari isiku tasemel on olemas, on suurte arvude seadus ja see toimib. Nüüd, mis puudutab selliseid tõsiteaduslikke uurimusi katastroofide kohta, siis on neid ilmunud. Titanicu kohta on tehtud, võib-olla olete paradoksist lugenud? Suurte sõdade eel on tehtud uurimusi ja huvitav on ka see, millises järjekorras siis need sündmused nagu peenmateriaalsel tasemel kontsentreeruvad, enne, kui nad saavad ilmsiks. See materjal, mis praegu on laekunud jaguneb kolme liiki. Kõige rohkem on materjali une rohvetluse kohta. Teise koha peale tulevad need mitmed paranähtused, mis esinesid 28. septembri ööl või telepaatilisi informatsiooni hilist teadvustamist. Ta võtab midagi vastu, aga võib-olla alles hommikupoole ööd. See asi ilmneb temal unenäos. Ja kolmas lõik oli, tähendab niisugused niinimetatud kokkusattumused. Kõige esimene unenägu sümboolne unenägu, mida on võimalik seostada Estonia katastroofiga, on viis aastat varem. Ja selle autoriks on üks minu kolleeg. Ja asja positiivne külg on see, et see on kirja pandud aga viis aastat varem, mitte tagantjärele. Ja püüdke nüüd jälgida neid huvitavaid sümboleid, mis siin on, see kiri on sõna-sõnalt selline. Tuttavate perekond kannab nime Sinima, nende maja on mere kaldal. Ja tegelikult on siis see maja Viljandi linnas ja ei ole üldse vee ääres. Oli torm ja kukkus mitmeid puid. Üks kuivanud puu kukkus nende ja peale maja oli teistmoodi kui tegelikult. Puu purustas ühe suure aknaga katusekambri nurga. Väga huvitav sümbol. Maja tegelikult ei ole, katusekambrite katusega number oli neil müüdud, Valmar Adams sile Adams istus toas ja luges edasi. Kuigi oli torm. Sinima näitas voldikul Adamsi uut luuletust. Selles oligi, numbreid ei saanud aga midagi aru sellest luuletusest. Puud praktiliselt palgid kukkusid vette. Kanaabrid käsid neid sealt välja tõmbamas, muistolist okaspuud, muist lehtpuud. Nüüd sümboleid, mis viitavad mingisugusele laevaõnnetusele, võiksid olla järgmised. Kõigepealt muidugi see nimi, sinimaa, kes asub siis mere kaldal. Torm, katastroof. Puu kukub maja peale, õnnetus, palgid, uppumine, okaspuumees, ohver, lehtpuu, naisohver. Naabrid tõmbavad palke veest välja. Teiste riikide päästeteenistuste spetsiifilisemate tunnustest võiks esile tuua suure aknaga katusekambri nurga purustamine tähendab seal luugiga avaus laevas. Järgmise tunnen autoriks on naine keskharidusega ja see on nähtud märtsis 94. Nägin väga selge ja meeldejääva unenäos. Olin oma ema juures Miidurannas. Ta maja asub mere ääres ja sealt on väga kaunis vaade Tallinna panoraamile. Olen ärkvel olles seda alati imetlenud, olen ikka pidanud Tallinna panoraami üheksa Eestimaa sümboliks, mida võib kokku panna, sõnas Estonia. Seekord imetlesin seda panoraami vaadet unes. Tallinna tornid olid seekord väga ilusad ja värvilised ja kõik kuidagi lähemal kui tavaliselt. Terasemal uurimisel sain aru, et need Tallinna tormid, tornid kasvasid välja keset merd veeseest. Kutsusin inimesi vaatama seda imelist vaatepilti. Kuid siis hakkas kõik vajuma vee alla. Ei suutnud uskuda, kuidas selline asi võimalik on. Eriti selgelt jäi mulle meelde, kuidas vajus Vene õigeusu kirik oma sibul kuplitega ja hulk hiljem, kui olin jõudnud mõttes küsida, mis selle koha peal siis nüüd on mis vette vajus, nägin ürginimesi, kes istusid lõkkekollete juures. Oli ürgmaastik, mis mõjus väga kõledana ja karvakasvanud ürginimesed, loomanahad ümber. Sümbolitest arvatavasti individuaalne sümbol, Tallinna panoraam kui Eesti Estonia. Kõik hakkas vee alla vajuma. Laevukule viide näha vajuvat Vene õigeusu kirikut, võib-olla jäikade väärarusaamade kadumine, sibul, sibul on pisarate vihje ja väga hea sümbol, ürginimesed. Ürgmaastikul on elu eest võitlus, loodus, tyhjaga. Lõkkekolded võib olla päästepaate kordadele vihje ja inimesed loomanahkades. Väga paljud intervjueeritavad, kes on pääsenud, on seda tunnistanud, et läksid käiku džungliseadused ja loomulikud enesekaitseinstinktid, võitsid järgmine autor, mees, kõrgharidus üles kirjutatud 18. mail 94. Kuhugi sõit laevaga, mis üsna suur, palju inimesi. Mingi saal, tantsupidu, noori, mina ei tantsi siis mingi väike linn, tagasisõit bussiga. Saalis nägin tuttavat ago ja rääkisin temaga. Suur laev, Estonia aga oli palju inimesi, 1000 inimest seal peal. Tantsupidu vihjab tormile õnnetusele, mina ei tantsi, õnneks ei olnud mind seal laeva peal. Ja väike linn, kust tagasi tuldi bussiga, mitte laevaga ellu jäänud. Tähendab, tulid teistmoodi, tagasi, kosele, laevaga. Aga see on nüüd küsimärgiga sümbol, rootsi keeles on Agu. Ago on karistus eesti jagu, varane koit. Millal see sündmustik toimus? Järgmine autor on naine, keskharidus 30. aprill 94. Kirjutab laevahuku, nägin 30. aprillil pildina. Laev oli üleni must, lainehari oli laevast kõrgemal. Sain aru, et see tähendab leinalaeval ei olnud Estonia kirja peal. Siiski tean, et see on Tartus oli Estoniaga must laev, kus laine harjan laevast kõrgemal vihjab hukule. Niisiis, autoriks naine, juuni 94. Seisin Pärnu rannas, ilm oli selge, puhus tuul liiva, tuiskas läänest itta. Mina olin rannahotellide juures asuva seene läheduses. Korraga tõusis tume-tumesinised lained 10 või 12 meetrit kõrgusteks ja tulid ähvardavalt minu juurde. Seisin ja vaatasin neid hirmuäratavalt kõrgeid vahutavaid ja tumetumesiniseid laineid. Nad tulid minuni ja täpselt jala juures jäid nagu pidama, nii et mu jalad märjaks ei saanud. Kartsin, et uputavad linna üle. Laineharju oli korraga kolm või neli. Sümbolid. Liivatuisk vihjab läheneva surmaohule. Tähendab liiv sarnased mullale võib vihjata surmale ja selline nagu ütelus, on ka eestlastel Liiwaannusele minema, kui suremisest räägitakse. Seen võib-olla mingisugune vihje katuse või varjule ohu eest vähestele korraga, kui midagi äkki juhtub, san ootamatus. Ja väga tumesinised on peaaegu siis nagu Vivalda mustad 12 meetri kõrgused lained viitab suurele ohule ja linnauputamise kartus viidab, viitab nähtuse suuremastaabilisusele. Ja siin on nüüd ka esimene kiri, kus on juba mingisugune vihje ajale, tähendab kolm või neli laineharja, Nad on siis kolm või neli aega. Antud juhul on siis tegemist kuudega. Järgmine, autor, naine, keskharidus, 21. või 22. kahjuks täpselt ei mäleta. 94. Umbes nädal aega enne nägin und, mis kohutas. Mind. Oli maailmalõpu tunne. Rääkisin sellest ka lähedastele. Oli vist. Sest lapsed magasid, vaatasin aknast või kuskilt ülevalt väga kõrgelt alla, umbes kaks korda kõrgemalt, kui tegelikult elame, siis kolmandal korrusel. Nägin, et kahest järve silmast, mis olid kõrvuti, purskas vett kõrgele üles nagu veekeeris, tõusis kõrgele üles. Mõtlesin, et midagi on lahti. Otsisin riideid ja äratasin lapsi. Siis vaatasin jälle välja, vesi tõusis juba kohutava kiirusega, järvesid või veekogusid polnud näha. Kõik oli ümberringi vett täis. Vesi kobrutas ja kohises. Arvasin, et viimsepäevauputus on käes. Peast käis läbi mõte, et ei ole enam ka riideid ega asju otsida. Haarasin täispuhutavate madratsite järele. Otsisin piiblit, et raste lastele rinna peale siduda. Ärkasin hirmus ülesse. Sümbolitest maailma lõpp, katastroof, öö, võib-olla siis otsene viide sellele sündmustele muidu tavaliselt sümbolina võtta, see on lihtsalt selline depressioon. No siis on need teised sümbolid veel. Otsis riideid ja arvates lapsi, see võib ka olla otsene vihje. Või ka enda nagu kaitsmise püüd püüetele viide viimsepäevauputus ja täispuhutavad madratsid. Võib-olla päästeparvede levik ja piibel lastele rinna peale siduda. Laste hukkumine. Järgmine juhtum selle andmestik pärineb mäeaasta ja kaheksakuuse lapse sõnade järgi, tema ema on sellest teatanud, see on praegu, pole olemasolevatest andmetest kõige noorem. Inimene, kes sellest on rääkinud. Kiri oli selline. Mõned päevad enne seda kohutavat laevaõnnetust ütles ta, et seesama laev ei saanud vee peale jääda. Et see tuli sinna vastu, võttis riiulit teokarbi ja tegi käega esiotsa rahamurdvaid liigutusi ja ütles, et see tuli sealt ära. Inimesed jäid sinna kinni. On olnud enam välja Nad, ronisid ja karjusid seda, ta rääkis mineviku vormis. Nii et arvatavasti on siin tegemist otsast laadi uneplahvatusega, mis esineb sagedamini lastel ja noorukitel. Järgmine unenägu, 26. 27. september. Naine, keskharidus. Seisin tundmatul sinav tänava nurgal ning vaatasin pimedasse öösse. Taevas nägin lendavat taldrikut, mis oli ligi maad tulemas. Taoli suur pöörles ja undas kõvasti. Selle taldriku ümbruses olid taevatähed, missadelesid. Sealt ütles mulle hääl, et pean minema hakkama. Ei tea isegi, kuidas ma sinna sain, aga ma jooksin. Korraga tuli mulle selline vesi, nagu ämbrist oleks kallatud. Nägin eemal suurt valget maja. Laev sulgudes. Inimesed jooksid seal, jooksin kah sinna. Kõikjal oli väga kitsas, väga must ja vesi. Mulle kukkus midagi nõela kui tahmiga, ei olnud mul aega vaadata. Misse oli. Läksin ühte väikesesse ruumi, millel oli üks väike valge mahlase kujuga aken. Seal ruumis oli ainukene voodi. Ma vaatasin aknast ja nägin sinakat rohelist vett. Seal eemalt tulid igast suurusest tükke, vastu akent. See oli, arvatavasti võib muda. Sealt aknast tahtsin ikka välja, kuid kõik muutus mustaks nagu kajut oli pime. Pimeduses tulid nähtavale heleroheline tuli, mis hakkas silmadele. Mul tuli kohutav hirm. Hüppasin sinna voodisse. Jõudsin mõelda, et ma olen parempoolses kajutis. Nii, mulle tundus. Kohkusin nii, et tundsin kehas lõpmatust. Avasin silmad, olin kodus omas voodis hirmu täis. Arvasin, et see oli kohutav unenägu. Teadsin, et tuleb suur õnnetus, kuid milline ei teadnud. Sümbolitest tundmatu tänava nurk. Tegevus võõrsil. Pime lähenev öö, masendus, Maale lähenev lendav taldrik, lähenev õnnetus, taldrik pöörles ja undas kõvasti keerutamise teabe üle. Erinevad tõlgendused ja sõnumi laialdane levik. Nagu ämbrist, vesi kaela, ootamatus, uppumine, suur valge. Pool otsesed detailid, mida võis tajuda siis inimene, kes vajus koos laevaga mere põhja nagu olid siis need Midagi kaelakukkumine, vesi, akna taga, mudatükid, mis tulevad ja täielik pimedus. Kokkuvõtvaid märkusi oleks siis kolme liiki kõigepealt. Nii nagu ka paljude varasemate spontaanselt vana näete, puhul on kirja saatakseks olnud põhiliselt naised 80 protsenti. Kui nüüd vaatame neid sümboleid, missuguses loogilises järjekorras nagu peenmateriaalsel tasemel, siis formeerus, see katastroof, kõige esimesed teated, nagu mäletate, oli siis üldse mingisugune laevaõnnetus tormis. Või kui mäletad, aga unenäoraamatus rääkisin, kuidas hakati pommitama, ütleme Hiroshima, eks ole, kõigepealt anti, valmistati pomme üldse vastu hakata, siis tehti otsused kuskil Jaapanis ja alles siis mõne aja pärast hiljem valiti välja Hiroshima ja siis alles valiti välja Mil, mis kuupäeval ja nii edasi nad kõik formeerunud järk-järgult. Nii et esimene toimub mingisugune tormis laevaõnnetus, kus on siis nii mees- kui naisohvreid ja nende ohvrite laipu korjavad ülesvabariikide teenistused. Siis põhjuseks vigastus laeva ninaosas, see oli juba siis selge, küllalt varakult. Õnnetuskohaks laht, ei mitte avameri ega ookean õnnetuse objektiks, suur laev Estonia. Õnnetuse ajaks. Koidik. Hädaliste abistamine väikelinnas siis ajalised vihjed, õnnetuseni kolm kuud, kolm laineharja üks kuu. Mida ütles siis ema sele Mägijale ja kuus päeva, kui mäletate seda unenägu, kus oli, et ta oli kaks korda kõrgemal kui kolmas korrus siis päästeparved, vestid lähevad käiku. Ohvrite seas on lapsed. Sündmuse halastamatu paratamatus ja ametimeeste vead ja tülid. Nii et. Kõikide nende detailide analüüsimine võiks viia meid sellise mõtte juurde mis viitab siis karma seadusele. Ja nii üksikindiviidi kui rahvatasemel näitab seda, et saatus formeerub järk-järgult. Ta ei ole väga pikka aega juba jäigalt paigas, ta formeerub ja mida paremat on meie mõtted, sõnad ja teod, seda parem saatus siis meid ka ees ootab.