Keskprogramm jätkub ja praegu kõlas laul kaunimad aastad su elus ja sellist pealkirja kandis ka üks tore laulude õhtu, mille esitasid Hannes Kaljujärv, Andres Dvinjaninov, Rain Simmul, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ja need meloodia, et oli kunagi loonud Kulno Süvalepp. See oli üks tore ja omapärane õhtu, kus kadus nagu piir kuulajate ja esinejate vahel seal kammerlik, mõnus olemine. Ja mis peamine näitlejad oskasid ja oskavad seda lauluteksti ja seda sisu alati kenasti välja tuua. Jüri Lumiste on teil meeles, mida te sisseastumiseksamitel laulsite? On küll, et ma laulsin, ma astusin ju Hermaküla stuudiosse, 1974 oli see. Ja siis ma laulsin ühte omatehtud laulu. Tol ajal oli see malevate aeg ja ma olin just õpilasmalevas olnud möödunud suvel ja seal me tegime ühe niisuguse laulu. Ta oli selline üsna lihtne kolmeduuri lugu, aga aga umbes selline protestivaimust kantud maksva korra ja, ja kurat teab mille vastadasin noorust, noorust tulvil. Paul hakkas sõnadega, veri on maas ja mädane õhus ja 5000 kolli lööb tantsu kõhus. Sellist omaloomingulist laulu järjes komisjon tonni särajate viisi pead, seda küll. Mul on selles mõttes hea meel, et tegelikult me enamus sellest kaunimate aastate seltskonnast oleme Uno Uiga poistekoorist pärit, et tegelikult ütleme ma pean seda üsna oluliseks oma eluteel, et ma seal kunagi laulsin. No ja nüüd juba andsite vihje kätte, me räägime tõesti sellest kontsert kavastaja kontsertprogrammist mille omal ajal pani siis kokku Kulnuse, valeta. See hakkas tegelikult niimoodi, et need laulud olid ju näitlejate hulgas juba üsnagi tuntud, mõned neist eriti Aado Albert ja mõni teine veel. Kulno ise laulis neid aeg-ajalt. Andrus Eelmäe laulis. Meie saime neid tundma Kulno kaudu siin jah, Tartus. Ja siis ükskord mina võtsin ette, et Kulno, et noh, tal nii palju laule, et võtame linti, rääkisin Kulnule, Kulno arvas, et noh, et ei tea, kas viitsime. Aga siis ta võttis natukene omale kütust kaasa ja siis me üks poolteist tundi siin lihtsalt kontsertidel avalda järjest laulis mulle meile vaid võtsime selle linti ja muidugi teater muusikamuuseum tundis selle vastu huvi ja üks eksemplar sai sinna antud ja siis selgus, et Tallinnas tudengid, tolleaegsed, siis Rain Simmul ja Andres Dvinjaninov leidsid muuseumist selle lindi ja õppisid ka neid laule. Ja kui me siis Tartus siin mõne aasta pärast kokku saime, siis sünnipäevadele pidudel avastasime, et me oskame kõik neid laule. Ja muidugi noh, Toomas Lunge rohkem muusika tudeerinud inimesena aitas juba natukene seal hääli seada, et meil nii igav seal köögis laulda poleks. Ja siis ükskord minu meelest oli Andres Dvinjaninov sünnipäeval kui jälle tema köögis laule laulsime ja saime oma abikaasade ja naiste vaimustatud kiidusõnade osaliseks, siis tekkis mõte, et kuulge, et paneme kokku ja kava ja siis muidugi otsisime Kulno üles, rääkisime temaga. Ta rääkis meile kõikidest nende laulude kõige lugudest, kuidas need omal ajal koolipõlve seal tudengipõlves tekkisid. Igal laulul peaaegu oma legend juures. Andis meile veel näpunäiteid Toomas Lunge, siis hakkas neid organiseerima natuke omas võtmes. Hakkasime harjutama ja ükskord siis, kui valmis said, see oli siis viis aastat tagasi veebruarikuus. Siis me jõudsime esietenduseni. Aga milline kõige huvitama noh, tagapõhjalegendiga laul oli noh, igal on tähend. No mõnes mõttes võib-olla need kõige-kõige koolipõlvelaulud nõmmekoolist pärit sedasama Adalbertia ja näiteks suitsulaul, mis täitsa üllatav üllatuslikult, et see on koolipoisi tehtud selline väike Heleegiline, nagu Kulno ise ütles, toon on seal sees ja et kuidas koolipoisid nagu tunnetasid seda, et eluteed viivad lahku ja sellest ilusad ajad seal nõmme koolis, et saavad otsa ja ees ootab määramatuse. Et selline väga tõsine ja hea tunnetusliku sellise sügavusega laul, et see oli natuke üllatav, et see koolipõlvest tehtud muidugi tudengipõlvelaud ja üks laul oli, ta rääkis sellest, kuidas ta käis Porkuni järve ääres ühe oma oma neiuga kohtumas. Et sellest tuli siis laul lumilill lumilill, seda ta Hans Trass teadis, mäletas väga hästi, et see oli tal koolipõlvest sügava mulje jätnud. Ja et igal laulul oma oma niisugune legend. Ja mis on huvitav, et näitlejat eristab lauljast just see, et ta oskab selle mõtte ja selle sõnajõu laulus välja tuua? See on väga oluline. No eks Kulno lauludes ongi, ta ise ütleb ka, et eeskätt nagu kuuleb neid sõnu ja ta kuuleb neid sõnu nagu laulu, nii ta ütles, et need on täpselt tema sõnad. Et tal ei olegi nagu no viis enne või niimoodi ta kuuleb sõnu, aga ta ta just nagu kuuled neid sõnu juba juba nagu lauluna. Ja ta ise, kui ta neid esitas, eks ole, need siis oli ka tal. Ega ta selline muusikaline kuidas öelda, tee või muusikaline lähenemine, see oli eeskätt ta toetas seda sõnumit, ta toetas seda. Seda sisu. Et sõnad olid minu meelest Kunnale olulisemad kui see, kui see muusikaline teostus ja meie üritasime sedasama muidugi jätkata, võib-olla natuke viimistetumas vormis noh, sealt see on mitmehäälsus ja sisse ja ja võib-olla natuke rütmiliste struktuuridega natuke püüdsime huvitavamaks teha. Või äkki on selles ka see vana tõde, et luule on tardunud Muskile? Muidugi kindlasti. Aga samas on vist, ma kujutan ette, teil laval on meeletult hea olla, sest te olete kõik aatekaaslased ja sõbrad ja muusika liidab ja näitemänge idele. Just, ja kindlasti, ja tõesti, see tekkis ka muidu teatav teatritöö, ütleme selline mehhanism või rutiin, kuigi mõnes mõttes kasuks mõnes mõttes ei ole kasuks. Aga ta vältimatult repertuaariteatris on, et prooviproovide tsükkel, mille lõpuks siis tuuakse välja etendus, tal on omad tähtajad juba kindel, teada tuleb ja ja kõik on nagu teatud määras teatud mõttes ette määratud, siis see kava sündis meil tõesti nii, et sõpruskond võttis ette, hakkasin harjutama ja me jõudsime esietenduseni täpselt siis, kui ta valmis sai. Mingit plaani või mingit sundust meil ei olnud ja me tõesti oleme omavahel väga head sõbrad. Veedame vaba aega koos, teeme väljasõite igasugu üritusi, et et nagu näiteks Mati Unt, kui ta vaatamas käis, talle väga meeldis seda. Ütlesite, et ta nautis ka seda, kuidas omavahel suhtleme, noh, väga põgusalt võib-olla mõne pilguga ainult, aga et on tunda, et neid seob midagi, midagi ühist, mida, mida on võib-olla raske sõnastada. Ja siin tekib ka see mõnikord seletamatu mäng, mida taipate ainult teie lavalolijad, võib-olla saalis vaated ei saagi kõik aru sellest. Ja tihtilugu on nii, et mõni, kes saalis on tunnet, et saab aru ja võtab nagu osa teised, vaatavad imestunult, aga, aga tunda on vähemalt eriti väikses ruumis ovaalsaalis eks, 160 inimest, ainult distants on ainult paar meetrit. Et seal on tegelikult iga nüanss või ta selline tunde varjund või iga väike kontaktivõtmine hakkab tegelikult väga võimsalt tööle või toimima. Et me tahaksime edasi minna. Võib-olla jätame ta tagavaraks, aga ütleme sellest jooksvast repertuaarist, et me mängime teda ütleme kord nädalas, nagu me praegu oleme teda umbes mänginud. Et me sellest nagu lõpetakse küll ära ja tahaksime tegelikult uue kavaga tööle hakata. Aga mis see täpselt on, veel ei oska öelda. Kaunimad aastad aga milline teie jaoks on teie elu seal kõige kaunim maast? Kulno kunnoga rääkides tema tõi välja selle, et kaunimad aastad on kõik aastat, sest igal ajal võib inimene tunda ennast noorena ja noorus on ju kõige-kõige kaunim aeg inimese elus. Ma arvan tõesti, et noorus on väga ilus aeg ja, ja ja mina ennast kuigi ma aasta numbrid nagu vaadates arvan juba, et ma kuulun juba keskikka, aga aga noorena ma ennast tunnen ja ja muidugi tahaks loota, et ilusam aeg on veel ees. Aga üks väga ilus aeg oli ka see aeg, kui me valmistasime ette ja esitasime sedasama kava kaunimad aastad su elus. Toomas Lunge, sina oled levimuusikas estraadilaval vana kalaga. On sul meeles, millal sa esimest korda Vanemuise teatriga kokku puutusid? Ausalt öeldes ma isegi isegi täpselt täpset aastat isegi täpselt ei mäleta. Aga see vast seda esimene selline suurem kokkupuude oli siis, kui me tegime Jüri ruumistega ühes kohas. Miki hiir tondilossis, üks selline lasteetendus oli, seal on keha teinud juba viisid, aga siis ühel hetkel äkki paluse sellega oli üsna kiire. Et ma teeksin endale viisidele see nii-öelda nagu viisidele, nagu siis sellised seaded. Aga siis ühest kohast vaadates tundus, et, et sellele Jüri tüki Vasobisid hoopis mingid teistsugused Rootsis Jaanil Jaani nägemusele olnud teistmoodi. On pidi alguses hakkame lavastama, nagu teatas ikka mõni asjad mängitakse ümber. Ja siis lõpp oligi see, et ma tegin omad lood, need läksid sinna etendusse sisse ja see oli esimene selline suurem teatritöö üldse. Ja Vanemuise, aga, ja noh, sellest saadik on, on ikka jäänud ja nüüd ma siis olen juba juba viis hooaega päris kohe palgale, nii et endale isegi seda aega praegu suhteliselt imelik tagasi mõeldakse paniivikal. No ja siis oli loomulik, et sul anti võimalus ka black selga panna ja kutsuti sind sellesse toredasse muusikakavasse, nagu parimad aastad. Ausalt öeldes, see oli enne mu palgale võtmist. See see oli, toimus varem sellepärast, et siis ma veel töötasin Kuku raadios. Ja, ja ühel hetkel siis tulid minu juurde Kaljujärv ja ja Dvinjaninov. Ja ütles, et rohkem nad eriti midagi ei räägi, aga kuula seda kassetti. Ja need on Sõvaka laulud. Mis ma kuulasin, siis tulite eskordi alla, ütles, et mis sa arvad? Mina ütlesin selle peale, et et ma ei oska esialgu suure hooga midagi arvata, mõne mõningaid olin ma nimede pidudel kuulnud teatrirahva pidudele. Aga enamusele täitsa võõrad laulud ammusest ajast, noh arusaadavalt koolipoisi eas kirjutatud sellised noh ütleme seltskonnalaulud. Küsisin, et mis ta nendega teha tahate, siis nad ütlesid, nad tahaksid teha ühte sellist nagu Kulno Kulno õhtut kus needsamad laulud, mida on lauldud lorilaulude seltskonnalaule. Ütleme niimoodi paistaksid hoopis teises valguses seal noh, see võib tunduda isegi koomiline, aga hakatuseks umbes trenn ütles, et, et paneme korralikult riidesse ja laulame laulus ära. Tegelikult nii lihtne see tegelikult. Ta oligi siis Me jändasime nendega ikka üks läbi läbi mitme kuuni, kuna see käis nagu teatri kõrvalt, me otsisime endale ajad, saime aeg-ajalt kokku, lihtsalt võtsime ühe laulu ette, siis nii kaua jändasime selle laulu kallal hakkas tunduma, et vot see rükki sellises ütleme, sellises seades ja niimoodi niimoodi oleks ennast kõige paremini. Ja siis oli üks väga tähtis Edgari, see, et kui me palusime, et noh, asjaks nagu etenduseks juba ikkagi vormuma palusime vanaduse valelt poolt, et ole hea, kirjuta meile justkui. Kirjad sinna lugude vahele, et noh, niuksed meenutused kuidas, mis, mis mõne looga nagu. Otseselt seotud andmed, mis teil siis parasjagu koolis oli või kuidas seal see instituudis ja mis ta, milles need arvud räägivad ja, ja siis siva tõi, tõi ühe ühe kirja, ta ei või paar kirja Stahli. Mis kirjutanud öösel tõimeli ühte proovi ja küsisin, et kas ta tohib ka natuke kuulata meie jaoks sellised nii-öelda sinnamaani üldse näidanud tema teadsime midagi, teeme. Ja ta ei olnud ka midagi kuulnud. Pole istlase, kuulas, oli ühel hoonel nagu lõpp, lõppvariandi viimistletud asja. Ja läks välja ja siis meil võttis nagu külma jutiga südamenber kinni, et ma need, need solvusid, noh natuke ikka tõesti, rütmid on muudetud sellele mitte midagi selles mõttes, mis, mis ta kunagi on teinud. On alanud lugude nii-öelda meeleolu ja viis ja sõnad on säilinud. Muud asjad on tegelikult juurde pandud. Ja mina mõtlesin, et nüüd solvus. Ja siis Jüri läks vaikselt välja, läks vaatama, et mis süvasõjalistes ukse taga nuttis. Et noh, tal läks nii hinge, et tegelikult oli tema, tema on nii-öelda selle algmaterjaliga oli tehtud tõesti südames tööd. Tema arvas, et poisid teevad pull Tariks ikka tohutult romantika, lüürik üldse, tema tekstid on tohutult tundelised ja ilusad. Meenutame näiteks süvalepa, millele me siin välja nägi, kuidas ta tuiskas talvel ringi, hõlmad lahti, juuksed sassis nagu iirlane. Ja, ja, ja selle juures, kui palju selles mehes tegelikult alist just nimelt sellest romantikat ja Lürismi kui harg näiteks mõningate oma asjadega, kui, kui, kui tagasihoidlik karg ta isa oli, kuidas ta istus näiteks selle terviseks aasta aega, kui need etendused alles olid nagu uued, siis teistes aasta aega ukse taga vaikselt kuuld kuulas kogu aeg teha. Kui paljus lõpus, kui see programm oli juba nii veres kinnisilmi võit võisite teha, kas te teinekord muutsite ka natukene teatud nüansse või improviseerida võli rangelt reziiegi? Kui näiteks kogu aeg täielik isetegevus aga mitte lugudes nal lood, lauldi enam-vähem kogu aeg ühes ühes võtmes maha, kuigi seal juhtus teinekord ka igasuguseid asju. Aga, aga tekstides on, selles mõttes oligi seal ju vahva kamp üldse. Ja just need, kuna nad mängisid koogis ennast siis see, kuidas hakati 11 sõbravima sõbralikus nöökama, eks ole, siis kui teine võttis sellest tuld mõnusasti, siis sealt tekkis aeg-ajalt selliseid, need läbi etendust läbivad punased jooned, kuidas kedagi jagatakse ja siis, kes kuidasmoodi sellele vastab. Ja, ja nii edasi, et, et seal oli tegelikult kohutavalt naljakaid hetki tõesti, kus et see oli üks üks selline etendus, kus me kunagi ebasiiralt keeginaar tegi, pidanud naeru tegemast vahel millegi mõni lugudele seisma, sellepärast et ei saanud naerupidavam. Et noh, selles mõttes ja siis rahvas muidugi võttis kõik sellel nii otsest, ta nägi, et selles ei ole mitte midagi võltsi, et noh, see, see vahetus ilmselt ongi noh, teine näiteks selline väikeses oli tükk meie teatris on olnud Volkonski vinna või lõpetamata romanss mida ma käisin ise vaatamas kohe, kui see välja tuli ja kus näiteks ma mäletan ise seda saalis seda tunnet, kui Heli Vahing mulle otsa vaatas, et, et mis, ja siis ma mõtlesin ka, et mis võib-olla siis, kui meie täpselt samas kohas samamoodi tegelikult teeme inimestega, et sa tunned ennast osalisena, et sinust sõltub ka see, kas see nüüd tuleb välja või ei tule välja. Ja sellise sõpruskonna pidu jah, ja no see oli päris naljakas, et kui meil esimene aasta kui tükk välja tuli, siis siis etendus lõpes ära, meie tavaliselt ene meestega ju istuma sinna ütlesime Forekspanka tundsid eriti peaks. Lõpuks hakkasid naised ära. Et inimesed käivad sporti tegema. Mingeid etendusest. Ja katsu ei käinud, eks. Loomulikult kõikjale õigele. Ja see oli väga lõbusad, sellest kujunes välja täitsa selline perekondlik perekondlik ring ka, kus aastaid oleme pidanud ühiselt laste sünnipäev ja noh mida iganes teinud välja saite, paadimatkasid kõike, noh, tahabki ainult seesama ring. Ja kui kunagi vanemas eas sa kirjutad oma memuaare, siis võib tõesti öelda, et need olid ühed kaunimad aastad minu elus. Kindlasti ma siiski veel täitsa usun, et veel mingil mingil määral nad jätkuvad seepärast, et et, et seltskond oli koos tänaseni ja, ja, ja meil on kogu aeg, me oleme vaikselt pidanud plaan, et, et nagu näiteks isegi mul, kui ma vaatan puhtmuusikaliselt sellele asjale, siis, siis mul oleks kahju seda bändi laiali saata. Stseebon vormuvad nende aastatega täitsa täitsa korralikult arvestatavaks selliseks väikeseks laulumeeskonnaks, kes tegelikult saab küllalt keeruliste asjadega ülesannetega hakkama, siis meil on kujunenud teatavad harjumused välja. Nad ei tunne küll otseselt nooti. Aga nende kõrval on küllalt välja treenitud juba selle aastatega üksteise suhtes, just nimelt, ja me oleme siin üllatanud väga paljusid sellega, et me oleme suutelised isegi laulma täiesti korralikke, spirituaalne mida iganes jõulude aeg on. Me oleme käinud Tartus mujalgi esinemas hoopis teistmoodi kavadega, kus poisid laulavad teinekord selliseid asju äratanud. Kuula imesta, kes teil kontsertmeister oli? Me ise tähendab mina noh, selles mõttes, et mina mängisin klaverit ja, ja ja, ja siis me tegelikult noh, ütleme vormiliselt võib öelda niimoodi, et näiteks sedasama etenduse juures, et need lood on nagu seadnud mina. Ma ise vaidlen sellele vastu kogu aeg, sellepärast et tegelikult see seadmine käis niimoodi, et ma lihtsalt kuulasin, kuidas nad laulavad. Ja siis küsisin, et näiteks Hannese käest, et kas sa ei tahaks proovida näiteks selle koha pealt lauldud proovi laulodertz kõrgemalt rühmisse. Tertson. Noh, et see on natuke, tooksin sulle ette, et laula näiteks niimoodi proovinud siis laulsid, oli läbi, oi, see kõlab täitsa kihvtilt, kõlab ja nii edasi ja nii edasi. Nathan rinnamine ise tegelikult vana ansamblikaaslane ja edasi linn oskab endale poistekooripoiss, et tema oskab endale leida sellelt, kuna tal on see õnnetus, et tal on ilusa madal hääl. Siis ta pannakse, alatasin alla jorisema ja ei tahagi kunagi muuta, hoiab lihtsalt põhja all. Samas kui seda poleks teatavasti sellist harmooniat ei teki, et me oleme nagu õnnestunud, hästi hea bass. Ja nii edasi ja nii edasi, nii et nad on nagu iseenesest. Välja välja kujunenud ma ei saa öelda, et. Hakkad lood, need on kujunenud välja niimoodi, et nii modelli neid mugav teha niimoodi jäidnud, paremini meelde. Niimoodi tekkis mingisugune mingis oma rütm sinna loo sisse. Ja ja nendel on nad siis lõpuks, nad on nagu kinnistunud ka. Ja mulle tundub, et see märksõna üldse selle kava juures ja selle esituse juures oli loomulikus loomulikkuse meeskonnatöö kõige tähtsam just see üksteise arvestamine. Me oleme tegelikult käinud selle seltskonnaga küllalt palju ka noh, lausa Tartu linna esindamas siin erinevates paikades. Oleme käinud Soomes mitu korda selle etendusega. Kas näiteks need on kõik teistmoodi asjad, aga samal ajal? See hämmastav, kui palju saavad ka välismaa inimesed sellest sellest sellest energiast aru tähendab, kui nad ei saa ühestki sõnast, aga mitte millestki aru, neile öeldakse ainult enam-vähem ette, millest lugu räägib. Ometigi nad on igal pool suhteliselt suures vaimustuses, sellepärast et kogu see energia, mis selles asjas kuidagi nagu vallandub, see on niivõrd nakatavate, et ei teki mingit keelebarjääri eritel ja see tunnetus, mis täis on, jõuab kuulajateni absoluutselt, meil on need soome etendused läinud niimoodi, et uskumatu pärast küsinud inimeste käest said midagi aru ka ei saanud, aga nii lõbus. Ja kuulajad on märganud ja kuulanud, et meie jutuajamise taustal käib väikene rekonstrueerimine või ülesehitustöö. Aga rõõm oli kuulda, et kuigi see kavane kaunimad aastad minu elus on lõppenud andmetel siiski plaanis midagi uutele seid No see uue ülesehitamine käib meil juba juba mitmendat aastat, lihtsalt nüüd, kui kui me nüüd leiame sellise asja, mis on kõige rohkem minu nagu nägemus sellest asjast võiks olla tegelikult see, et kõige õnnelikum oleks hea, kui me leiaksime lihtsalt mõne mõne sellise teema, mis on ikkagi vanemusega seotud, nagu Süvalepp oli. Et me leiame mingi enda hulgast kellelegi, keda me saame tõsta niimoodi allagi korraks lihtsalt sest on siin küllalt näitlejaid, kes on kirjutanud lugusid küllalt teatriga seotud inimesi, kes on kuidagimoodi tähtsad, olulised nii, et see oleks nagu kultuur kultuurilooliselt kaelast, nagu oluline. Tore lõpetame siis Kreutzwald sõnadega, laena mulle kannelt, Vanemuine annaks küll. Kaunis lugu mõlgub meeles.