Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me rääkisime Nõukogude kangelastest valdavalt 30.-te aastate esimesel poolel ja loomulikult kõik meie kuulajad saavad sellest suurepäraselt aru, et teeme me seda sellepärast, et mõista selle süsteemi toimimismehhanisme. Need konkreetsed inimesed võib-olla ei pakugi meile huvi persoonidega kuigi ka nende seas on väga huvitavaid ja mitmekülgseid isiksusi. Aga ikkagi see kõik on suhteliselt teisejärguline, eriti tänapäeval. Need nimed ju meile ei ütle mitte midagi ja ei peagi ütlema. Aga nende abil nende kaudu näeme, kuidas see süsteem toimis. Kuidas ta lõi pseudomaailmu, kuidas diktatuurid, funktsioneerivad, soni omane neile kõigile natukene kujud on erinevad, aga põhimõtted on ju samad. Nii et nad on meile ikkagi mingisugused abivahendid, kuigi inimesed, aga nende kaudu me lihtsalt püüame kuidagi pääseda lähemale sellele stalinliku Lepohhile. Ning oli meil ka juttu sellest, et ega need kangelased polnud loodud mitte lihtsalt niisama, mitte selleks, et nad kuskil seisaksid tinglikult riiulitel ja kaunistaksid Nõukogude maad üldiselt. Vaid tegemist oli ju inimestega, kellelt oodati vastu peenet, täpselt samuti, nagu helistati neid, pidid nemad omalt poolt ülistama seda võimu 100 korda ja personaalselt Stalinit. Kuidas see välja nägi, olgu siis üks näide kõlas meil eelmine kord nimi, paša angeelina. Ja ta kirjutab, tab, jagades oma muljeid esmakohtumisest Staliniga. See oligi seda Haano laste lööktööliste kokku tule, et üleliiduline ja nüüd ta kirjutab, see on enam-vähem sõna-sõnalt. Ma olen nagu kandunud uude muinasjutulise maailma, nii et see on muinasjutt, see ei ole reaalsus, aga tegemist on ju selle maailma karmistada ümbritseb. Ja siis ta täpsustab, ei mitte nagu sest võib ju tekkida kahtlus, et nagu aga ikka päriselt ja neid Ta jätkab, minu ees avanes tõesti uus õnne ja mõistusemaailm. Ja sellesse uude maailma tõi mind suur Stahli. Nii et see on nüüd tänu son nüüd vastus selle eest. Temapoolne kummardus. Ei ütle jossa nimi paša angeelima, mitte midagi, aga paari lausega võib-olla ka tema saatusest. Raskofi Angelina on see õige nimi ja täpsustusena sai oma muidugi mitte mingisugust rolli, on ta päritolult kreeklanna perekonnanimi sõdaga reedab. Ja tol ajal ju tundis teda üks kuuendik planeedist, nagu uhkusega teatati, nii, nõukogude liidu kohta räägiti. Ta oli kahekordne sotsialistliku töö kangelane ja Kolmekordne Lenini ordeni kavaler. Ega neid inimesi ju väga palju ei ole, see on juba peaaegu nagu omal ajal Brežnev hilisemal ajal Brežnev. Esimest korda sai ta Nõukogude Liidu kangelaseks 47. aastal kõrgete saakide eest ja teist korda, mis on ju ka küllaltki huvitav, sellepärast et reeglina need kangelased pärast Stalini surma enam kangelasteks ei olnud, siis tulid omad kangelased igal diktatuuri ligar diktaatorile on ju omad kangelased. Aga teise Nõukogude Liidu kangelase tähe saab ta 58. aastal. Ja vaatasin natukene hästi ruttu mõningaid tema elulookirjeldusi. Ja vahetevahel seal öeldakse, sureb ta. 59. aastal suri ta täielikus tundmatuses, keegi teda enam teadnud ei tundnud. Aga kui jällegi vaadata, millal ta sai selle teise tähe teistkordselt Nõukogude Liidu kangelaseks, siis siin on teatud vastuolu. Ega see ei olnud igapäevane sündmus, Nõukogude Liidu kangelaseks saamine küll tööpõllul, aga ikkagi kangelaseks ja see juhtus siis 58. aastal mis talle tõi erilise kuulsuse. Need on ju laused. Me ju teame väga palju neid ajaloolisi isikuid, kes kunagi midagi öelnud ja seda lauset tsiteeritakse, korratakse tuhandetes eril variantides sadade aastate jooksul. Tol ajal tema lause oli tsiteeritud kõikides ajalehtedes, kõik seda tundsid, see oli pasha keelina, kes nii ütles ja ütles seda 38. aastal. Ta esines üleskutsega ja see kõlas järgmiselt. 100000 sõbrannat pöördub ta oma 100000. sõbranna poole. Nii et sõbranna, see on tal tunduvalt rohkem kui tänapäeval Facebookis sõpru 100000. Ja kuhu need kõik pidid minema, mida nad pidid tegema. Lause lõpeb üles otsaga traktoritele, nii et 100000 rannad traktoritele. Ja see annab ka meile võtmast vastamaks küsimusele kus ta oma kangelasteod sooritas põllul ja trakto ristina. Kusjuures hiljem ja nõukogude maal ju kõik plaanid ületati, ajalehed kirjutasid tema üleskutsele järgnes 200000 naist, nii et 200000 naist. Paša üleskutse tulemusena istusid traktorirooli taha. Ja selle esimese traktaristide brigaadi, ta organiseeris naistraktoristi Depriga kuradi 33. aastal. Siis oli ta kahekümnene, nii et noor naine tänasel päeval on ju nii tavaline pilt, et näha mõne auto, aga miks ka mitte traktori roolis naisterahvast. Tol ajal oli see väga erakordne. Nii et midagi taolist varem keegi ju näinud eriti ei olnud. Ja väidetavalt see idee saada traktoristiks olewattal sündinud, kui ta oli kuueteistaastane, nii et noore tüdrukuna juba tahtis saada traktoristiks. Ja et selle loo lõpetada, siis suri ta 59. aastal. Sattus kätte üks intervjuu temaga sugulasega, mis oli tehtud juba hiljem, tunduvalt hiljem juba Gorbatšovi aegadel. Ja seal toota ära ka tema surma põhjuse. Noores eas ei olnud veel 50, vist kui mälu ei peta, no igatahes mitte sügavas vanuses. Ja selle põhjusena mainib su sugulane, pikaajaline mürgitus ja mis siis selle põhjustas, mis ta tervise hävitas, see tava? Ja jällegi võib-olla minuealised kuulajad seda mäletavad, et ainus viis kuskil kanistrist bensiinipaaki üle kallata oli ju voolik. Ja need rõhud või mis seal olid siis suuga tõmmati seda bensiini või kütust ja kiiruga asetati voolik paaki. Aga juhtus sageli, et mõni lonks neelatiga alla vähemalt tema noore sugulase mälestustes kirjutistes intervjuus oli see peamine põhjus, mis viis tema surmani. Vaevalt meie kuulajate seas on palju neid, kes tahaksid võib-olla põhjalikumalt tutvuda pashangeelin kirjutistega, aga igaks juhuks kui keegi leidub, siis tema sulest on ilmunud ka raamat, see kannab pealkirja kolhoosipõldude inimesed. Nii et see võimalus on olemas. Vaatasin natukene, aga tema pilte, fotod ja vähemalt nende puhul, kus on tegemist reedega on tõesti väga raske öelda, kas tegemist on naise või meesterahvaga, niisugune hästi jõuline inimtüüp. Ja selline on see lugu. Nüüd me oleme natukene Nõukogude kangelastest rääkinud selle ajajärgu raamides. Oleme seda teinud ka varem ja ilmselt manakangelase juurde tuleb tulla ka hiljem. Veelkord, nad iseloomustavad väga hästi seda aega, aeg ju neid valib, ega nad ei teki iseenesest. Kuid tuleks tavainimeste juurde tagasi nende inimeste juurde, kes istu, presiidium mites, kes ei saa ordeneid, kes elavad oma igapäevast elu. Muidugi see mõiste tavainimene on väga raskesti defineeritav, aga las ta olla. Ja nende inimeste mured 30.-te aastate alguses olid hoopis teistsugused. Jätame praegu tänane repressioonid ja kogu selle maailma kõrvale. Aga näiteks väga paljud inimesed 30. aasta alguses millele inimene ikka võib mõelda, tuletame meie kuulajatele meelde, et kalendrid on ju natukene erinevad, see ametlik kalender ja kirikukalender Õigeusklikud inimesed valmistuvad traditsiooniliselt tähistama Kristuse sünnipüha. Aga selle aasta alguses kehtib juba seadus, mis ei luba kuusepuud raiet ja müüki. Nii et see on keelatud. Ja võib arvata, jällegi, tuleb ju meelde, kas see hilisem aeg, mis ei soosinud jõulupühade tähistamist, aga vähemalt kuuskede müük, kuigi ka siis püüdi vahel organiseerida asju nii et müütina tuleksid alles alates 25.-st kuupäevast, et varem neid ei oleks. Tol ajal on see suisa keelatud. Kuid näha on, et see on inimeste jaoks nii oluline. Sellepärast kõik, mis on defitsiitne, seda me juba teame, seda müüakse nõukogude maal leti all. Ja nii näiteks kolmandal jaanuaril ilmunud ajalehtrid Tšerna Moskva kurdab et vaatamata keelule ikkagi müük toimub. Natukene teeb rõõmu see, et mitte nii intensiivselt ja mitte sedavõrd avalikult kui eelmine aasta. Ja me teame, et ajakirjandus selleks, et jõuda tõele lähemale, korraldab vahetevahel nisukesi ajakirjanduslikke eksperimente. Ja selles start artiklist järeldub, seal pole küll juttu, aga ridade vahelt võib aru saada, et korrespondent, et läheb kuskile turule. Ilmselt ta mängib tavalist inimest ostjat, tal on soov enesele muretseda see keelatud jõulupuu. Ja nüüd ta astubki ühe inimese ligi, kelle näost võiks kuidagi lugeda. Ta aitab selle muretseda ja küsib tema käest hästi suurt ja kohevat kuuske. Ning müüa vastab talle, et, et need on vaid väikesed, suuri ei ole. Sääst suurte eest võetakse kinni, arusaadav, kuhu sa selle suure kuuse ikka peidad, kui neid müüa ei tohi, raiuda ei tohi, jõulud on keelatud. Ja edasi ta kirjeldab, ei hakka seda väga detailselt lahti jutustama, kuidas ta ostab väikese kuuse ja kuidas see on paberisse pakitud, nii et keegi ei näe, mida seal tegelikult müüakse. Aga võib ju teha ka järelduse, juhuse võitlus siis nii ulatuslikke ei olnud või käis lihtsalt üle jõu, sellepärast ei ole ju kuusemüük hõlma alt võrreldav tänapäeval suitsumüügiga hõlma alt, nii et kuusk annab siin, näitab peita. Aga vähemalt keeld kehtis ja inimesed nii üritasid neid kuuski, kes seda oluliseks pidasid, enesele ka hankida. Kuid selleks, et võidelda taoliste iganditega nagu jõulude tähistamine ei piirdutud ju mitte ainult keeldudega vaid korraldati ka kõikvõimalikke näidisüritusi. Lehed kirjutavad ka sellest Reet Moskvas aasta alguses, vahetult enne pühi korraldati koolilaste religiooni vastane karneval. Väga pikalt on selle karnevali toimumist kirjeldatut. Sellest võttis osa ligikaudu 5000 last, nii et see on ikkagi suur arv. Algas karneval kell viis pärastlõunat, lapsed kogunesid linna erinevates rajoonides ja ühiselt kolonnidena liikusid linna puhke- ja kultuuripark. Transport seisis ja kõigest sellest me teeme muidugi järelduse, siin pole isegi vaja mingit järeldus, on niigi selge. Et tegemist pole mitte mingisuguse stiisilise üritusega, vaid kõik on organiseeritud. Seal pargis olid juba töötajad juhuslikult, kes sinna olid sattunud lapsi tervitavad hüüavad neile vastavaid loosungeid jale tähendab, et lapsed neile vastavad kooris maha usk ja elagu uus olme. See on siis niisugune üritus, millega masse mõjutatakse, lõpetada see vanaiga jõulude tähistamine. Ning mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudega. Täna ei hakka nendel asjadel pikemalt peatuma. Väga paljud meie kuulajad teavad ja lähed sellest tol ajal ka kirjutavad väga võidukas Taanis läheb lahti kirikute kloostrite hävitamine, neid lastakse õhku, purustatakse ning loomulikult toimub see kõik tööliskollektiivide tungival nõudmisel. Nii et initsiatiiv tuleb ikkagi Al poolt ja nende kirikute ja kloostrite puhul, mis jäävad alles tolle hetkeseisuga. Vähemalt seal jällegi ikka tööliste ja töötajate nõudmisel keelatud taks ära. See on 1930. aasta jaanuaris kella löömine, nii et ei mingisugust kellamängu, mis inimestel tuletaks meelde jumala olemasolu, see on keelatud. Ja kui terve riik asus ellu viima viisaastaku plaani siis selline organisatsioon, mille nimi on isegi kuidagi raskesti eesti keelde tõlgitav, nagu sajus Winstkümnerpia spoolsnik KOV, nii et sõjakate ateistide liit, võib-olla siis nii kuulutab välja ka oma viis aastat kokku, nii et neil on ka viis aastat ja seal perspors näeb pätsil jätka. Nii et viis aastat ilma jumalata, mis pidi edasi saama, on raske öelda. Aga neil oli oma viisaastak. Ning igal pool näitused. Rääkisime nendest üritustest ka siis, kui meil oli religiooni vastane kampaania natukene laiemalt käsitletud. Aga ühe näitena sellel samal 30. aastal viiendal augustil. Ajalehed teatavad endise noodjevitši kloostri ruumides on avatud suurnäitus. Näitus pealkirjaga religioon ja naine. Ja sinna on kogutud kõik materjalid, mis näitavad, millist häbiväärset rolli mängis usk naiste saatuses. Kõik see oli illustreeritud inimesed, siis said selles näituse abil ka veenduda. Kuid tol ajal ei kirjuta, lähed mitte ainult edusammudest võitluses jumalaga ja ka külaskutsaid ja ei kutsu mass seda võitlust intensiivistuma. Vaid tegemist on ka võib-olla mõnede valdkondadega, millega tuleb võidelda ja mille taga on võib-olla pigem saada Tal ja nimelt tallaaegsetes lehtedes päris sageli üleskutset võidelda ka, mis on üllatuslik, võib-olla paljudele võidelda ka prostitutsiooniga, nii et kolmekümnendad aastate alguses on see veel teema. Üks näide, ajakiri, see ongi ajakiri, mis peab juurutama uusi kommunistlikke kombeid, kannabki pealkirja. Et uue elu-olu eest. Ja selle ajakirjalehtedel kutsutakse üles ja pannakse see eritama ametiühingu südamele aktiivselt võidelda prostitutsiooniga. Siis selles konkreetses artiklis tuuakse ära ka need paigad, kus see võitlus peab toimuma, need on igasugused tänavanurgad. Ja on ka seal üks selline lause. Otsustavalt tuleb asuda võitlusesse prostitutsiooniga taganka väljakul asuva näidis Nõukogude teemaja juures. Nii et lihtsalt ei ole ilus. Nii sihukeste teemade puhul natuke naerda. Aga ühest küljest on näidis Nõukogude Chaine teemaja, mis seal siis toimub, mingisugune teine tegevus, see on jällegi väga hea tegelikult näide sellest, kuivõrd erinevad on need maailmad ideaalne, kujutletav maailm ja see tegelik maailm. Ühte iseloomustavad need metroojaamad, marmor ja kuld aga ka eesrindlikud Chainajad, mis on juba uue elumärgid sümbolid ja kuskil seal hoone lähistel siis tolle aja tegelikkus mida kujutab enesest Chaina ja seda vähemalt need valdavalt meessoost kuulajad, kes on nõukogude armees teeninud, teavad suurepäraselt, sellepärast et igas väeosas oli oma Tšaime, need, kes seda ei tea, see peaks olema siis midagi kohvikutaolist, kus siis olid lauad, kus sai teed juua, istuda, seal oli punanurk ja nii edasi enam-vähem sellises vaimus. Kuid tavainimestel olid muidugi hoopis olulisemad mured kui võidelda prostitutsiooniga. Need üleskutsed jätsid inimesi võib-olla külmaks. Muidugi inimestel oli ju nii palju argimuresid. Rääkisime sellest, kui raske oli midagi hankida. Ja mitte neid toiduaineid ja asju, mida hilisemal ajal defitsiidiks kutsuti, vaid kõige elementaarsem, ainult leiba ja leiva pealdist. Ja kui palju tuli pöörata tähelepanu ja jälgida neid teateid mis teavitasid uutest normidest palju sul on midagi õigus saada? Kuidas ja kus nende kaartide vastu võis seda kaupa vahetada, aga see on terve omaette maailm. Olgu vaid üks näide ikka nendest samadest 30.-test aastatest 30.-st aastast. Täna on vist tõesti kõik näitajad ainuüksi sellest aastast. Ajalehed tahavad, et 30. aasta teiseks kvartaliks on kinnitatud uued pesuseebinormid. Lihtsalt üks näide. Ja mida need normid enesest kujutasid ühele inimesele töölisele täpsustame, nõukogude maal ei ole inimesi, on sotsiaalsed grupid ja tööline sai kvartalis ka kolme kuu jooksul 1000 grammi pesuseep b. Teised töötajad, vaata kategooriad ja lapsed 750 grammi. Ning maa elanikkond ju siis neil on vähem vaja seepi kasutada, neile oli ette nähtud ainult 250 grammi. Tänasel päeval paistab, et 1000 grammi pesuseepi on tohutu kogus. Aga tuletame meelde ei ole ju pesupulbrit, ei ole muid vahendeid, ei ole ka nõudepesuvahendeid, mitte midagi ei ole ja ega muud seepi ju ka ei ole. Nii et see ongi ainus pesemisvahend nii inimeste peapesuks kui ka riiete pesuks ongi seesama pesuseep. Ja seda siis Jaak takse nende normide alusel kogu sõda tolleaegset elu iseloomustavad kampaaniat, see on jälle üks erinevus demokraatlike normaalsete riikide ja teistsuguste riikide vahel. Kõik ju toimub kampaania korras, initsiatiiv alati ülevalt, kuigi seda näidatakse altpoolt tuleva initsiatiivi naa. Ja üks kampaania, mis iseenesest on ju väga õige ja väga ilus, aga tüüpiline nõukogudekampaania. Esimesel märtsil algab üle terve maa, uus ettevõtmine kampaania laste peksmise vastu. See saab alguse Moskvas juba 15. veebruaril üle terve maa veel kord esimesel märtsil. Ja millest siis ajalehed kirjutavad näiteks Vetcherne Moskva et seoses selle kampaania algusega kuulutatakse välja muude igasuguste meetmete seas konkurss kes annab parema vastuse küsimusele, mida teha isa ja emaga, kes peksavad oma last, nii et niisugune konkurss inimesed annavad oma soovitusi. Kahjuks ma ei tea ja ei oska öelda, milline ettepanek selle konkurssi võitis. Lisaks toimuvad lasterong, käigud ka neid kirjeldab, tehakse ja tuuakse ära ka sihtpunktid, see on ka päris põnev ja huvitav, mitte igale poole vaidlust, nimelt tehaste ja vabrikute juurde. Nii et ei ole vaja minna mõnede teiste asutuste väravate ette, vaid sinna ja neelan, plakatid käes. Ja need plakatid kutsuvad vanemaid lõpetada. Kasvatamine peksu abil. Veel teatavad ajalehed, toimuvad organiseeritud karnevalid nimega rihmad, tused või midagi sellist, nii et pidulikult vitsad ja rihmad maetakse maa alla. Ja et kõigil oleks arusaadav, mis praegu üle Nõukogude maa on aktuaalne, milline kampaanial just päevakorral ühes Moskva ettevõttes, see oli tehas, kautšuk. Seal korraldatakse näidiskohtuprotsess niisugune avalik kohtuprotsess, kõik töötajad on saalis, vot seda peal. Ja see on kahe vanema üle, kes siis on oma last kehaliselt karistanud. Ja mis võiks selles olla halba igati teretulnud, aga küsimus on ju selles, mis peaks asendama vot seda kasvavat Dust, seda kasvatust, mida nimetatakse selleks endiseks selleks kodanlikuks kasvatuseks, selleks kasvatuseks peksuga ja ähvardustega. Seal asemele ei tule ju mingi nisukene, leebe ja ilus ja, ja mingi teistsugune kasvatus. Aga selleks uueks kasvatuseks on, ei hakka praegu seda lahti rääkima kommunistlik kasvatus. Nii et kepikasvatusvitsa kasvatus tuleb asendada kommunistliku kasvatusega, see on selle kampaania mõte. Nii et mitte niivõrd selles, et ärme lapsele enam vitsa anna, vaid just nimelt aktsent on seal, et kasvatame teda nüüd uue ühiskonna vääriliseks. Ta saakski ja kasvakski, selline kangelane nagu meil eelnevalt näidetes oli. Tolle ajarõõmu uudised on väga erinevad, need on ju väga palju kogu aeg ja teatatakse võitudest kõikvõimalikel rinnetel. Üks sündmus, mis jällegi on ka väga aktuaalne võib-olla tänapäeva kontekstis. Ja see on teade kolmandast märtsist, sel päeval suletakse Nõukogude maal Moskvas. Ja sellega kuulutatakse ametlikult, et nõukogude maal on tööpuudus likvideeritud ja jällegi kas saab olla suuremat rõõmusõnumit, me ju teame tänasel päeval milline vaev ja viletsus seondub tööpuudusega. Aga antud juhul ei ole ju oluline see, et kõik soovijad saavad neid töö kas ainult seda soovivad ja tahavad. See on ka oluline. Kuid tegelikult hoopis olulisem on see uus maailm, mis nõuab kõigilt töö tegemist mis ei jäta mitte mingisugust alternatiivi. Vähegi, mis variandis sa pead tegema, sest tööd ei saa mitte enda jaoks tööd, ei tee sa mitte oma perekonna või lähedaste jaoks või mingi muu. Ma ei tea, abstraktse idee nimel vaid tööd teed sa ainult ühel eesmärgil tööd, teed sa selle riigi heaks muid variante ei ole muid tööandjaid Pole olemas. Ja mida see tähendab, millised on need tagajärjed, kui saab tööd? Ei tee, jällegi, võtame ainult ühe näite. 30. aasta veebruaris Moskvas vastu võetud otsus. Ja kõlab see sõna-sõnalt nii, et lõpetada Moskvas mittetöötavale elanikkonnale lõunate ja hommikusöökide väljastamine. Ja see ei puuduta mitte ainult söömissööklates, vaid see puudutab ka üldse igasuguste produktide eraldamist. Neile inimestele lihtsalt rohkem ei jaotata Ta neid kaarte, mille alusel on võimalik saada osta leiba ja muid vajalikke toiduaineid. Ja selleks, et ei oleks mingit pettust, sellepärast inimesed, kui nad neid lähevad sööklasse, siis selles määruses on ka pikk loetelu dokumentidest, mis tuleb esitada ja mille alusel tõendatakse, et sa teed tööd. Kes ei, Ta, see ei. Kuidas aga need sööklad välja nägid ja nii võib ju muidugi öelda jutumärkides, et need inimesed ju ei jäänud millestki eriti ilma. Aga tegelikult ju alternatiiv praktilist ei olnud. Toon näitena kirjanik Prischwini mälestustes kirjeldus, kuidas ta tol ajal külastab ühte taolist sööklat. Räägib ta sellest, et ta valib ühe kõige silmapaistvama söökla. Tegemist on Moskva kesklinnas paikneva asutusega. Ja kui nüüd keegi soovib, võib seda pilti üritada silmade ette kuidagi manada, joonistada pikk järjekord. Kõigepealt on see järjekord kassaleti taga kassa taga, sest sinna tuleb maksta sinna, teatada vist oma soovist. Ja siis on ka järjekorrad, sellega nad ei lõpe. Iga laua taga. Laua taga istub neli inimest, söövad ja nende selja taga seisavad inimesed järjekorras. Neid kiirustavad võib-olla keegi taolist pilti, mäletad? Hilisemast ajast kardavlitavaris Kontšitseb paragandžats, aeg oleks juba lõpetada, teised tahavad ka süüa. Ja nüüd ta räägib sellest, kuidas ta pikalt seisab lääs järjekorras. Kuulab seal jutt, aitäh ja tema ees esitatakse tellimusi ning kõik tellivad Kuljaši. Kuidas ei ole mitte Ungari suppa antud variandis, vaid hoopis tõhusam liharoog, vähemalt nii ta peaks välja nägema. Ja ta küsib sabas kas eesseisja käest, et miks siis just nii, et miks Kuljaši ja üldse talle seletatakse, täna vist sellepärast ongi nii palju rahvast, sest on liharoog, Kuljas. Tema omalt poolt või tema oli disinud, kirjutab, et kas siis iga päev ei olegi liharooga ja talle seletatakse, et ei, liharoog on vaid kaks korda nädalas. Ja me näeme hilisemaks ajaks 70.-teks kaheksakümnendatel näiteks oli juba toimunud ilmne progress. Sellepärast hetkes malet. Kalapäev oli ainult kord nädalas. Aga nüüd viis korda nädalas on siis ilmselt midagi muud, kas alati kala ja liha ainult kaks korda. Ja need, kui ta oli seisnud ärasel saba, aga antud juhul sõnasaba sobib paremini kui järjekord, nii kassa kui laua taga tuli veel pikalt oodata kelnerit ütleb tardvaene kelner, higine jookseb seal ja lõpuks saab ta oma Kuljaši kätte. Seda Kuljaši iseloomustab, ma ei hakka seda tegema. Järsku meie kuulajatel kaob söögiisu ära. Aeg on ju selline, et pikapeale tuleb valmistada lõunasöögiks. See Kuljasholi subproduktidest ja sulgudes küsimärgiga kirjutab ta hobune. Kõrvale kartulid ja väga terav soust. Prišin teatab, et, et see ja ta ei kõlba kuid maksis 75 kopikat. Sinna kõrvale tellis ta salati kevad. See koosnes ühest neljandikust värskest kurgist mõned naeritükid ja kartulitükid ja kallatud oli see kõik üle äädikaga ja see maksis ka 75 kopikat, siis ta olevat võtnud kann õlut ja kokku maksis kaks, 25 ja kulunud olid allpoolteist tundi ja väljus ta sealt sama näljasena, kui ta oli varem, siis ta jätkab, et läks järgmisesse söögikohta, see oli üks vaksali sööma, Cla tegi seal läbi sama pikka protseduuri sai kätte väga soolase koha saba ja nii edasi. Nii et see on lihtsalt kirjeldus, kuidas nägid välja tolleaegset sööklat. Aga loomulikult me peame silmas pidama, et need kinnised ettevõtetesse parklad, rääkimata neist, mis paiknesid kuskil linnapark Tai komitees või veel kõrgemal või ka kuskil mõnes muus asutuses. Seal olukord oli ja varustatus olid hoopis teistsugused. Milline oli olukord tolleaegsetes poodides? Võib-olla, kuna juba mälestused tulid, siis ühe moskvalasi kirjutistes tema nime ei oska nimetada. Ta kirjeldab 30. aastal pilt Omaaegses luksuskaupluses Jessejevi poes kes tahab natukene seda tsaariaegset poodi meenutada, lugeda on fantastiline raamat, olen seda ka varem tsiteerinud kilja rovski. Moskva ai Moskvitši, seal revolutsioonieelne Moskva. Moskva elu ja see Elysee Vi poekirjeldus on lihtsalt uskumatu, kui palju oli seal ainuüksi kalamarjasort. Meie kujutame ette, Art on punane ja must, kass on loendamatu, väga põnev, väga huvitav. Soojalt soovitan ja nüüd näeb see pood välja järgmiselt. Osakond, kus varem olid mereannid, nii tuleb seda osakonda nimetada, seal polnud ju ainult kalad võimalikud elukad. Seal neid mõni aeg tagasi kirjutab ta müüdi paberasse, need valitseb täielik tühjus. Osakond, kus kunagi olid puuviljad, loendamatu valik on nyyd aegunud kevadine kevadlillede turg, kondiitriosakonnas, mõned laste mänguasjad ja vahetevahel viletsad kommid. Parfümeeriaosakond võib kujutada vaid ette, kuidas nägi enne revolutsiooni välja parfümeeriaosakond. Need heal juhul odekolonni seepi ei ole, täpsustab ta. Vorstid seal harva praetud liha ja ainus osakond, mis enam-vähem jõudsalt kaob, tuleb see on viinaosakond ning taga tagumistes ruumides kuskil tagumises osakonnas, seal väljastatakse kaartide alusel leiba ja suhkrut ja ta lisab, kui neid parajasti on. Vot selline näeb välja pilt Moskvas 30.-te aastate alguses. Ja neid võib-olla siia lõpetuseks teade ajalehest. Vist oli see Vetcheria Moskva 12. septembril ja seal kirjutatakse, et Moskvasse saabus india poeet ja filosoof rabinranat Ta koor koos tuntud saksa matemaatiku ja teadlase Einsteini tütrega ja miks nad sinna saabusid, et tutvuda Nõukogude liidus saavutustega ja loomulikult neid saavutusi, millest me täna rääkisime, neid saavutusi, mida nautisid tavainimesed loomulikult neile ei näidatud ja sellega võikski täna lõpetada.