Tervist, mina olen Urmas Vadi ja te kuulate vikerraadiot, kultuurikajasaadet. Kuidas saab veel raadiot kuulata ja mida raadioga teha nii et see oleks kunst? Räägivad Katrin essanson. Raul Keller. Ja üleüldse näib, et erinevaid võimalusi. Ta on lõputult. Isegi kui sa oled ja suure õllekõhuga oma elurutiinis kinni võib ühel päeval panna kokku rokkbändi kormoranid. Uuest filmist räägivad Rain Tolk ja Andres Maimik. Mis ilu- või õudu peidab endas sõna subMarino peab Katrin Jakobson. Kivisildnik akvaariumis küsib, kas meie ühiskond liigub sama kiiresti nagu viburitega ainurakne skulptuuriga päevikut ja Anu lamp. Head kuulamist. Seitsmeteistkümnendal ja 18. märtsil toimub Tallinnas Eesti kaasaegse kunstimuuseumisse selline festival nagu radiaator ja noh, tegelikult see ei ole nagu Azila radiaatris, vaid pigem raadios ja see ongi raadio Kristi festival, nii palju kui ma ette kujutan, on see siis helikunstivorm. Aga et mis täpsemalt sellepärast ma olengi kutsunud stuudiosse Raul Kelleri ja drin Essensoni. Mis asi see raadiokunst on? Et meil siin stuudios on kuuldemängud, aga ma saan aru, et seal on midagi muud. Kõigepealt, ma tahaks öelda, et radiaator on radiaator salongiradiaator on seina peal ja annab sooja eira, teataval tähendab kiirgaja. Päästan taga radiaatorite, kiirgab soojus, ainult et meil kiirgab ta siis raadiolained, radiaator ehk kiirgaja. Aga raadiokunst on selline helikunstivorm, mis kasutab oma nagu keskkonnana siis raadiot. Aga mis me kuuleme? Me kuuleme heli, aga see heli ei ole selline tavaline raadiost tuttav muusika või uudisteprogramm või, või reklaam, vaid. Pigem on see lihtsalt helikunst, mida vahendatakse läbi raadioeetri. Kuigi ma saan aru, et see valdkond on niivõrd lai, see spekter, kuidas neid helisid tekitatakse, on samuti hästi-hästi lai aga noh, seda vist ei saa nimetada muusikaks ja ma kujutan ette, et paljud nimetaksid seda müra. Nojah, põhimõtteliselt seda võiks, võib müraks nimetada, aga ma tooksin sellise võrdluse, et kui meil on analoograadio ja me otsime mingisugust lainet kust me teame, et tuleb mingisugust muusikat, mida me tahame kuulata ja kui me kruttima seda siis ühelt lainelt teisele, siis sinna vahepeale jääb miski mida võiks kutsuda ka raadio kaks, eks ole, aga, aga mis ei ole nagu mis ei ole nagu see muusika, et see on jah, seal on vahepeal näiteks mingit sahinat, müra, mingeid muid signaale kuhjub kokku, et kui me võib-olla kõige lihtsam oleks sellest aru saada sellest raadiokunstist helikunstivõtmisest kui, kui millestki sellisest, mis jääb nagu sellest fookusest, et kunstnikud, kes tegelevad sellega, mis jääb sellest fookusest välja, mis on, mis on siis näiteks kanalite vahel, et võib-olla oleks kõige lihtsam seda niimoodi ette kujuta. Müra ei ole ainult müra, et see, see võib olla ka noh, seal võib olla väga palju värve, detaile ja nii edasi, et, et see, mida inimene müraks võib-olla nimetab see selles, et ma tahan öelda, et see ei pruugi olla ainult mingi ebameeldiv kõrva häiriv nähtus. Et müra võib olla väga musikaalne. Kas mäng helidega omab ka mingit selles mõttes laiemat tähendust, et et selle kaudu on võimalik näiteks tajuda ruumi ruumi noh igasugused mõttes, et kas konkreetselt mingit ruumi või, või siis mingit kultuurimaastiku või siis kas või keskkonda, kus me asume. Jah, no see ongi tegelikult üks nendest lokaalraadio nagu sellistelt iseloomulikest joontest, et ta on küllaltki kohaspetsiifiline, et teda huvitab jah, ruum enda ümber ja loomulikult see nii-öelda imaginaarne raadioeeter või raadioruum, mis ta tekitab, et raadiokunst on selles mõttes just huvitav, et ta on mingis mõttes, sest nagu visuaalne selle läbi, et inimene, kes kuulab raadiot ja kui ta ei kuula seda kui mingisugust kindlat sellist programmi siis ta võib kujutada ette näiteks endale seda eetrit, mis seal on nagu, et eriti kui ta saab seda näiteks kuskil raadioskaalal kruttida, ta võib sealt kuulda mingisuguseid signaale, mis tulevad kuskilt kaugelt ja joovad meieni natukene ja nagu see annab talle sellise ruumimõõtme nagu raadio raadioeetris ja muudab sellega visuaalseks. Me võime seda ette, kujuta endale seda, seda kohta kuskil mujal, näiteks. Ja ma tahaksin veel lisada seda, et, et võib-olla isegi võin öelda meie et lihtsustamine on nagu see, mis mis teeb asjad võib-olla, mitte nii noh, nagu hästi tajutavaks või et siis meie lokaalraadio võimaldab selles piiratud süsteemis, mis meil nagunii on ruumiga, mille me endale ise seame. Siiski noh, selle me ei sõltu sellest valime ise selle aja, et, et näiteks viis minutit või viis tundi, et, et me ei sõltu sellest, et keegi väljastpoolt piirab meie aega või, või ruumi, et see, see on ka, mis mind huvitab. Kui ajaloost rääkida, siis sellest, kust ja kunas heli ja radio fooniline kunst on tekkinud, et kui vana see nähtus on, et noh, arvatavasti mitte mitte vanem kui raadio. No tõenäoliselt mitte vanem kui raadio ja esimesed raadiokunsti pioneerid olidki need, kes leiutasid raadio põhimõtteliselt ja kes tegelikult ju, kui nad selle leiutasid, ei teadnud, mida sellega teha, selles mõttes, et kõik see, et mängida seal muusikat, et edastada seal uudiseid ja, ja muud sellist meile harjumuspäraselt materjali. See kõik on tulnud hiljem, et ma arvan, et et raadiokunst ei ole, ei ole tekkinud varem kui raadi, aga ta on tekkinud täpselt samal ajal raadio leiutamisega, et et just need leiutajad olidki esimesed raadiokunstnikud. Minu meelest. Ja kui siin nüüd rääkida, et raadio, siis eksperimentaalne helikeskkond, radio, fooniline raadio, et siis tegelikult on olemas näiteid ka ajaloost, et Saksamaal kuuekümnendatel isegi need kaks valdkonda omavahel nagu segunesid Selline kogemus on tegelikult ju väga olnud ka töötavates raadetas eriti just riigiraadiotes, kus kus on tehtud selliseid radio fornis eksperimente ehk siis noh ütleme, et kõige lihtsam seda võiks olla ette võtta. Kui me kujutame endale ette lintmakkide kerimise hääli, mida lastakse kuhugi eetrisse või siis mingisugune spetsiifiline moduleeriv kaja või mingid sellised asjad, mis olid suhteliselt populaarsed kuskil seitsmekümnendatel, siis oli jah, mingisugune periood, kus kus seda nagu kasutati või noh, integreeriti sellesse raadiokeskkonda, et huvitavamaks muutuda. Lokaal raadiot saab kuulata internetist aadressil www punkt. Lokaalraadiopunkt. Ee. Aga oma raadiokunstiga jätkab nüüd Kivisildnik. Akvaarium number 21. Soovin teile Voluntaristliku lauk päeva head vikerraadiokuulajatest, valijad. Valimised läksid hästi. Justkui demokraatlik ja isegi natuke põhiseaduslik valimisseadus andis oodatud tulemuse. Võimule jäid need, kes seal olid väiksemad riigikogu parteid ja vabad mehed kolisid ajaloo prügikasti. Järjekordne valimisarvuti katastroof ei tekitanud aga süvendanud ühtegi uut vandenõuteooriat. Itimehed on lihtsalt tohmanid, muud midagi. Ja see tõsiasi, et rekordarv valijaid ei saanud oma tahtmist on igati normaalne. Ega te poest ka kõike ei saa, mida hing ihaldab. Pangaparteid jäid kraani juurde, järelikult saate südamerahus intress edasi maksta. Probleeme pole. Ärge muretsege, intresside pärast, neid koheldakse endiselt hästi. Pankurite hõlptulu ei maksustata ja see viiakse kiirendatud korras ühte sotsialistlikku kuningriiki, kus tal on hea olla. Isegi Albloomio liigub, ta sirutab oma kombitsad välja, läheb sinnapoole, kus on tema poolt tarbivad materjali, hoiab sealtpoolt eemale, kus on temale kahjulikke või ohtlikke aineid. See on juba tunduvalt keerulisem. Kui tekivad juba keerulisemad olendid, siis hakkavad need rakukogumid selles olendiks jaotuma. Erinevate elunditega kahtlemata üks esimesi tekkima on mingi informatsiooni edasiandmise süsteem. Me jälgisime šamaan Tiit terase mõttekäiku saates traditsiooni tarkus klassikaraadio heliarhiivist. Teras kirjeldab alglooma primitiivset olendit, kes liigub sinna, kus tal on hea ei liigu, aga sinna, kus tal on halb. Samuti väidab teras, et keerukamate organismidel on infosüsteem erinevalt viburitega, ainuraksed. Meie ühiskond ei liigu mitte kuskile. Ja mingit infosüsteemi ei ole. Kui võimutsevad pangaparteid ja tema isamaalise retoorikaga vasalli võimul hoitakse, siis pole see stagnatsioon. Stagnatsioon on seisak. Meil on aga loodud kõik võimalused kriisideks katastroofidega väljasuremiseks, üleüldiseks, vaimunutruseks. Suurem osa valijatest on veendunud, et elame parimas võimalikus ühiskonnas. Seega pole enam kusagile liikuda. Oleme juba kohal, oleme õnne tipul. Mingit infosüsteemi pole tarvis, sest kõik on selletagi selge. Meil on väga hea olla. Mida võiks informatsioon sellele õndsuse lisada. Keegi läheb metsa või kuhugi loodusesse, saab ühenduse loodusvaimudega šamanismis just loodusvaimudega diasaab nad nõusse ennast aitama, tuleb sealt metsast tagasi ja ta ongi see, kes saab oma kogukonnakaaslasi aidata. Lohutamaks neid, kes arvavad, et elu on raske, halvasti korraldatud, lootusetult ummikus ja vastikult korruptiivne. Soovitan väga hoolega kuulata terase initsiatsiooniriituse kirjeldust šamaani õpilane, omandanud teadmisi 20 aastat, see on sama kaua, kui meil on olnud seda luupainaja liku riiki. Õpingud on vaevanõudvad, kuid nende eesmärk on üllas, omandada imeline vägi, mille abil saab ühiskonda aidata, ravida, haigeid, äratada surnuid, otsida kadunud asju ja nii edasi ja nii edasi. Kuid õpingud lõpevad initsiatsiooni ka väga raske katsumustega, mille käigus saavutatakse kontaktvaimude riigiga. See kriis, mis meil käsil on, ongi 20 aastasele nõia õpingule järgnevexa initsiatsiooni. Teras kirjeldab tüüpilist nõiaeksamit. Õpilane istub neli päeva metsas ühe koha peal. Liikuda ei tohi. Süüa ei tohi, on külm, pime, halb, hirmigav pole telefoni ega interneti. Ühesõnaga totaalne kriis. Mina olen katsunud näiteks teadvuse kohta öelda, et mitte, et ta läheb kõrgemale tasemele, vaid väidan, avardub, näeme tõelustust, avarama ilmuvad rohkem detaile, et rohkem näiteks olendeid. Šamaan näeb oma muutunud teadvuse seisundis teatud hetkel vähemalt nii tavateadvuse olendeid kui ka nendega koos vaimolendeid. Kogu vaimset õpetust on raske tsiteerida, aga šamaani mõte on selles, et pole liikumist üles ega alla vaid ainult avardumine ja uute olendite nägemine. Meie ühiskonna nõiaõpingud on olnud edukas. Oleme hakanud initsiatsiooni käigus nägema uusi olendeid, näiteks töötuid, keda enne näha polnud ja kes on kindlasti vaimolendid, sest neil pole füüsilise kehaga seotud vajadusi. Meie ühiskond ei tohi praegu keset vastutusrikkast initsiatsiooni nõiaõpinguid katkestada. Siis oleks aastakümnete pikkune šamaani poliitik kõik olnud täiesti kasutu. Initsiatsiooni mõte ongi selles, et on väga halb olla, aga ei tohi ennast liigutada, ei tohi mitte midagi teha ega muuta, sest muidu ei tule vaimud sulle appi. Vaimud ja nõiad ongi see innovaatiline, kõrgtehnoloogiline ja hariduspõhine tootmine, millest meile kogu aeg räägitakse. Nõid liigub teisele plaanile ja võtab ühenduse vaimuga ning vaimu abil osutab teisel plaanil teenuse. Ning tuleb seejärel meie plaanile tagasi. Teenus tuleb koos temaga teiselt plaanilt kaasa. Ja niimoodi me tõuseme kõrgemale tasemele, nii-öelda vaimselt. Kus on selle arengupiir, seda ei oska keegi öelda, sest nii nagu ma ei oska öelda universumi piirišamaan ütleb, et kõiksus on suurem, aga ta ei oska selle piiri öelda. Nii, me ei tea ka enda arengu piire, kui kõrgele me võime jõuda võib olla inimene on praeguses elus vaat selline, nagu me oleme, võib-olla ta järgmises saates targemad ja võib-olla ta kusagil mingiks suureks vaimuks valla õpetajal, vaim, arenenud võimula saab tast kunagi isegi see, keda mingi teise aegruumi, pidevuse või materiaalse võnkesagedus olendid jumalaks peavad, aga see on ka ainult vaheaste Tehnoloogia saastamine, infrastruktuuri tooraine ja sotsiaalmaksud. See kõik jääb teise plaani kanda. Nimetagem teist plaani plaaniks B. Šamanism on ideaalne ühiskonnakorralduse vorm. Ühiskonda pole vaja mitte midagi panustada. Kõik võib tuuri panna. Mida raskemad on ühiskondlikud olud, seda enam tekib initsiatsiooni läbinud nõidu ja seda enam saame ekspluateerida vaime ja plaani B. Plaanil bee tekib lisaväärtus, mis tuuakse nõidade abil meie maailma ja majandus tõuseb. Samas kulu pole sentigi, loodus ei saastub ja kogu süsteem on täiesti metsikult jätkusuutlik. Eesti šamaani riigi kõrval on Platoni ideaalriik ja kampanella päikeseriik, nagu Läti või Kreeka. Alates 10.-st märtsist jookseb Kinos Sõprus Tomas vintenbergi film subMarino. See pealkiri kõlab nagu Cuba Libre või midagi muud sellist natuke põgusat lõunapärast justkui võiks olla mingisugune idamaine tants. Aga Katrin Jakobson, mida see pealegi tegelikult tähendab? No subMarino pealkiri viitab tegelikult teatud sellisele piinamismeetodile, kus ohvri pead hoitakse vee all ja siis lastakse välja napilt, sest enne uppumishetke, mis, mis võtab tegelikult väga lihtsalt kokku selle, selle filmi põhiidee tegelikult. Et kus inimene jätab sellise mulje, et, et tema allakäigu trepp tundub olevat lõputu, aga noh, ma ei saa seda lõppu lihtsalt ära, et ta rääkida. Aga ühesõnaga, arvatavasti siis ühel hetkel tõmmatakse pea vee alt välja. Täpselt. Vintenberg on tuntud kindlasti paljudele kui dogma koostaja, manifesti koostaja koos Lars von Trieri iga. Kui seda filmi vaadata, siis kas neid kunagi manifesteeritud lauseid, mida nad oma manifestis siis ütlesid, et kas neid asju on järgitud? Katrin Jakobson. Ma arvan, et mõneti kindlasti, et kui selle dogma 95 eesmärk oli tuua au sisse taaskord lugu ja stsenaarium ning näitlejatöö siis selle filmi puhul kindlasti just minu arvates noh mõlemad on lihtsalt super hästi esindatud, eriti eriti see näitlejatööst Noh, mingis mõttes on see kahe venna ja ühe vennapoja lugu ja kõik see leiab aset Kopenhaageni kusagil mingisugused, mitte kõige jõukama Se ilusas linnajaos ja ausalt öeldes on see üsna kurb lugu. Jah, Winter perega on ise ka öelnud, et see on küllaltki sünge film ent vaatamata kõigele sellele noh, mulle isiklikult näiteks ma vaatasin selle filmi ära ja mulle jäi kuidagi selline positiivne mulje, kuigi film oli tõesti noh, ta, ta on ta väga sünge, väga kurb. Aga ta räägib siiski armastusest ja lootusest. Rääkige sellest, mis seal toimub. Lugu on siis kahest vennast, kes nagu sa ise ka alustasid oma oma juttu, et kassa üles kusagil Taani äärelinnas ja nende elu On üsnagi trööstitu, et sinna kuulub vaesuse kuritarvitamine alkohoolikust ema. Ja siis see kõik see lapsepõlv lõppeb öelda ühe sellise traagilise ööga. Ja järgmine hetk läheb siis edasi, kui need poisid on suureks kasvanud ja mõlemad elavad eraldi oma elu kus siis sellest vanemast vennast on saanud alkoholiga kimpus ja peksmise eest vangis istunud eluheidik ning ning nooremgi vend Pole paremale elujärjele jõudnud. Et üritab üksikvanema kuna väikest poega martinit kasvatada ja samas on ise süstib narkomaan see kuidagi, need kaks paralleelset elu lõpuks jälle jõuavad kokku mingi hetk. Tegelikult. Kui, kui Taanit peetakse selliseks lisaks harmoonilisemaks euroop paaühiskonnaks ja, ja väga tore on tegelikult sellist paralleeli tuua ka Eestiga mida peetakse postsotsialistlikuks üheks edukamaks riigiks tegelikult Ida-Euroopas. Ja siis samas tegelikult üritatakse sellist väga positiivset kuvandit kogu aeg jätta kogu sellest ühiskonnast, aga samas mingisugused inimesed jäetakse tähelepanuta. Et seal tuleb selles filmis väga hästi välja. Ja ma arvan, et sobib väga hästi ka tegelikult Eesti konteksti. Kõik teised, kõik, vaat siin on nüüd tõmbame joone alla. Elu ole hea, tuleb ikka ise uude elu, tule, tule, tule. Ma teen ära. Rahu, Raumeed, kõik tappa. 20 sekundit. Paki oma pask kokku, Anna Savitskaja. Kuradi Simmi Hendrix ei viska seda ka välja. Meie põlvkonnale kurat, vee peale tõmmata muidugi. Musketärid, aeg on läbi. Kurat, pääsn. Pudukaup. Mina järgiv. Richard Me oleme veel farmis, eks ole. Kurat, Raoul. Võtan jope, jope. Järgmisel nädalal, seitsmeteistkümnendal märtsil esilinastub uus Eesti mängufilm kormoranid. Stsenaristid ning režissöörid Rain Tolk ja Andres Maimik on ka nüüd siin stuudios ja ma küsiks Andres Maimik sinu käest alustuseks, kuidas te koostööd teete, kuidas see välja näeb? Eks siis partner jätkab tööd pooleli jäänud kohast et kui üks režissöör kukub, siis teine on sõdur lahinguväljal edasi. Kas see on nagu see vene multifilm sõprustekvaatasin, et eskord kirjutab, kas siis koer ja siis onu Fjodor? Ei, tegelikult ei käi ümberlülitust kaupa, et see on ikkagi nagu dialoogi vormis, et töö algab juba stsenaariumi faasis, kus me istume koos väikeses ruumis põlvile läptop ja siis genereerime episoode tegelasi ja meenutame karaktereid, kellega on elus tulnud kokku puutuda ja naljakaid sündmusi ja vaatame, mis nagu noh, millised on partneri reaktsioonid ühe või teise jutu peale ja vaatame, mis nagu hakkab edasi triivima ja mis on niisugune noh, ird motiiv, mille võib kohe kõrvale heita, kui sul on nagu kõrval, kellel on samasugune maitse, samasugune huumorimeel ja kellel on, ütleme, siis mõnes teises osakonnas võib olla kõvemad võimed, kui sul endal siis on nagu hea genereerida, ütleme siis teksti, mis võiks olla nagu komöödia võtmes, et sa saad kohest tagasisidet, sa saad peegeldust ja ja nõnda läheb, võtteplatsil on meil tööjaotus ka selline, et et noh, ega me nüüd ei karju kõva häälega, et kes kõvemini karjub, seda kuulatakse, et me vaatame, kuidas stseen edeneb, arutame omavahel ja siis lepime kokku, kes räägib näitlejatega ja kes räägib siis operaatori rühmaga? Meil on nagu, kuidagi jookseb see hästi, võimuvõitlus kah ei ole. Mina olen seda filmi näinud ja mulle väga meeldis see film, kujutan ette, kõik on kuulnud seda juttu Eesti filmist, siis räägitakse mingisuguseid selliseid klišeesid, et kuidas kuskil mingi üksik intellektuaal on kõrkjates ja nutab või midagi sellist, midagi hämarat ja kunstitaotlusega. Aga see kormoranide film on, teil on väga tabav vaimukas, mis komöödia puhul tegelikult ei olegi väga tavaline. Et on vaimukas, õudselt hea tundega ja jookseb väga-väga hästi. Kas soov teha komöödiat? Noh, ilmselgelt ikkagi ongi komöödia. Et kas see oli kohe algusest peale selge? Rain Tolk. Ja see oli algusest peale selge selles mõttes, et enne kormoranide stsenaariumi esitamist siis rahastajatele esitasime veel tegelikult hulganisti muid, et ka et mis ei olnud nii otseses mõttes komöödiad. Meil oli üks selline sotsiaalkriitiline ajakirjanduskriitiline film ja oli üks armastusfilm. Olid mõned lühifilmid. Aga meile selgelt anti mõista, et millised võiksid olla publiku ootused. Ja arvati, et üks selline stiilipuhas komöödia oleks, oleks asi, mida me võiksime teha. Ja siis tükk aega mõtlesime, et mis teemad need võiksid olla. Vahepeal käid isegi välja, et me võiks teha filmi. Jan Uuspõld läheb Tartusse kaks, kus Juss Haasma mängiks Jan Uuspõllu, kes tuleb Tallinnasse ja sattub siis erinevates intriigid siin, aga see tundus sellise surnud hobuse pitsutamisena. Kuni me siis lõpuks leidsime oma arhiivis sobrades sele. Vana idee, mis oli meil tegelikult kirjutatud teleseriaali eks ansamblist Vanameeste ansamblist, kes üritab teha kambaki ja tundus, et see võti nagu toimib, kirjutasime, hakkasime seda ümber kirjutamas seda teleseriaali ja ühtäkki hakkas vahel nalja saama. Ja mida rohkem seda arendasin, seda nalja sai ja nüüd siis umbes poolteist aastat hiljem toimub selle filmi esilinastus. Sa mõtled, et aega on, aega on, aga ühel heal päeval nad tulevad ja ütlevad, et vanamees, kao teelt ees. Tee oma vabal. Turul Roger Roldu jahutud aeg. Aga ma ei ole sellega nõus. Me oleme sõdalased, võitleme lõpuni. Kui sa oled rock n roll, siis oled rock n roll surmani ja kogu muusika. See, et, et on hästi palju selliseid bände, mida teevad noored inimesed, see on kuidagi tavaline asi, selles midagi naljakat ei ole, aga aga mingid vanad juba suurteks kõhtudega mehed teevad rokkbändi kambaki, siis selles on midagi koomilist, samas selles on ka midagi kurba. Kas ta selle ka tahad öelda, et selline bänd, vanade inimeste bänd, mis tegelikult ei jõuagi põhimõtteliselt mitte kuhugi, kuigi noh, võib-olla jõuab ka. Aga kas sellega te tahate viidata mingitele protsessidele ühiskonnas, et kuidas meie meedia ja üldse meie meie mõtlemine on orienteeritud uuele ja noorele bändile võtan bändile jutumärkides, Andres Maimik. Ei, nagu sa ise juba vestluse alguses tonnitasid, et tegemist ei ole väga pretensioonikas linateosega, et tegemist on ikkagi nagu meelelahutus žanrissse kuuluva filmiga mis ei soovigi väljendada midagi väga palju enamat sotsiaalselt protsesside või poliitilise olukorra või demograafiliste protsesside kohta, kui see, mis ta on. Loomulikult on, seal, võib sellele juurde kirjutada allteksti Edda räägib vanade inimeste väärikusest ja ütleme siis elutahti piiritusest ja sellest, et kui sa ikkagi vägisi lükkad asja läbi ussi, siis siis on, see on võimalik imesid teha. No selles suhtes on tegemist elujaatava filmiga, mis nagu rasketel depressiooni ja majanduskriisi aastatel võib-olla tõstab inimeste tuju ja annab neile nagu anname neile usku, et nad on võimalik saavutada asju isegi siis, kui kõik kõik olud on sinu vastu, kas siis majanduslikud, sotsiaalsed, ealised, mis iganes. Aga ma ei, ma ei ole algusest peale soovinud seda filmi nagu ütleme, afišeerida, kui mingisugust sotsiaalpoliitilist seisukohavõttu, et kui ma hakkaks nüüd sellist juttu ajama, et meil on siin nagu suure südamega ja me vaatame sotsiaalselt tõrjutud klassi, siis oleks pehmelt öeldes silmakirjalik. Aga mis see komöödia iseenesest on, et on see mingisugune vabastav asi või et mis see teie jaoks on? No nali on ikkagi vabastav. Jaan Toomik vist on öelnud kusagil, et hea nali peab olema selline nagu peeretus, et võib-olla on natukene piinlik, aga samal ajal on see ka on selles üht-teist vabastavad. Aga kui palju te sellistest komöödiafilmivõtetest kinni hoidsite ja kui palju sa tõid ka suunas? No naljategemise kuldreegel on see, et nalja tuleb teha tõsiselt vähemalt seda tüüpi situatsioonikomöödia või ütleme siis elult elust võetud prototüüpide ja situatsioonidega komöödia, nagu meie soovisime teha, et sellisel juhul ei saa nagu nalja teha või nalja panna või läheb selliseks punnitamiseks. Ja me kõik teame, et noh, et mis seal siis ikka eesti eesti estraadihuumor nagu Ervin Aabel, kes kitsenimed, psühhopatoloogiline manerism või vanad ja kobedad, kes panevad parukad pähe ja mängib mehed mängivad naisi ja naised mängivad mehi. Et noh, sellist huumori tegemist on Eesti traditsiooniliselt Eestis päris palju viljeletud. Et me oleme nüüd püüdnud erineda ka kuldajan Sulev Nõmmikust, selle, selle poolest me üritame nagu huumori nivood hoida võimalikult realistlikku. Ehk siis need situatsiooni, mis seal filmis juhtuvad, enamik neist võivadki ette tulla vanameestega, kellel on ambitsioonid suuremad kui võimalused, mis neil elu pakub. Ja selles suhtes see oli nagu üks tingimus, mis me seadsime, see ei tähenda, et me nagu võtteplatsil nalja ei saanud, aga aga noh, palju ägedamalt mõjub see, kui tegelane, nagu kehastab psühholoogiliselt usutavalt, kimbutavad situatsiooni või ahastust või, või seda raudset pürgi või ja ütleme, kui me lavastame episoodi ja see tundub, et see on tõepärane, siis see tundub nagu oluliselt naljakama nagu siis, kui see on nagu ütleme, siis markeeritud koomilises võtmes. Mida tõsisem, seda naljakam on see kuldreegel jah, et et kui näitleja kehastab inimest, kes võtab ennast tõsiselt siis hakkab. Juba siis on juba hea alus loodud, selleks põhjaks hakkab nalja saama. Need Me üritasime stsenaariumisse kirjutada situatsioonid selliselt et noh, et väike kiiks oleks sees või väike kõrvalekalle või ütleme, et nad oleks sümmeetrist väljas. Nalja alus ongi see, et et olukord on nagu päris samal ajal natukene nagu tasakaalust väljas või et mida ebamugavam olukord elus, ütleme, kui keegi jookseb Kinni esinedes avalikult, siis kohutav tunne inimese jaoks läheb higiseks ja punaseks ja, ja hakkab kukkuma, et oma ja mikrofon ei tööta avalikul esinemisel. Õudne ja noh, kõik need asjad, mis õudusunenägu nagu reaalses elus võivad kinolinale olla puhas mahl, nagu ütleb Eino Baskin. Nii selle kormoranide filmi kui ka Jan Uuspõld läheb Tartusse. Filmi puhul on see see aeg ja koht tänapäeva Eesti, et see on ka teie jaoks tähtis või, või noh, selline positsioneering, et te räägite kaasaja Eesti inimesega või? No eks paljuski sõltub stsenaarium ka majanduslikest võimalustest. Näiteks eelmise filmi idee puhul tahtsime viia tegevuse paarkümmend aastat tagasi, mis tähendab kohe automaatselt sõda. Filmi teostada on kõvasti keerulisem-kulukam. Kulukam jah. Raha saada, sinna on keeruline. See on üks asi ja teine põhjus on loomulikult see, et miks teha film kaasa Eestist, kuna me ise elame kaasa Eestisse, on see maailm, mida me kõige paremini tunneme, me ei pea hakkama tuhnima arhiivides vaid saame keskenduda draamale. Et kui teatrilaval on võimalik tingliku olukorda luua, ehitada nagu kogu universumi üles kahest kapist ja ühest toolist siis kino kahjuks kenasse kahjuks võimalik ei ole, kuigi on üritatud teha selliseid kino eksperimente. Üks oluline asi nii jällegi selle kormoranide filmi puhul kui ka uuspõllufilmi puhul. Ja tegelikult vist see algas, Andres Maimik, sinu filmist tabamata ime, kus oli kasutatud läbisegi nii näitlejaid kui, kui ütleme inimesi, kes ei ole näitlejad, kes mängisid siis kas iseennast või siis kedagi teist. Ja ausalt öeldes selles kormoranide filmis tundub seal vahe nagu kõige väiksem, et nad polegi vahet, et kas see on nagu näitleja või mitte. Aga kas selle taga on ka see see soov, et segada mingisugust reaalsust fiktsiooniga ja näidata, et kõik on päris. Andres Maimik? Nagu me jutust ilmselt n eelnevalt selgub, et me hindame nagu elulähedust see siis pädeb ka, ütleme siis näitlejate valikut või osatäitjate valikut. Et kui on valida nagu üks sihuke vana kärss, kes on lohisenud läbi paljude Eesti filmide või siis üks täiesti tundmatu väga-väga võimsa füsiagnoomiaga isend, siis me kaldume jah, selle viimase kasuks otsustama, esiteks on värske ja teiseks noh, ütleme see baas on võib-olla oluliselt huvitav, kui see, et vaadata ahah, jälle, Tõnu Kark. Nüüd ta mängib sellist tegelast ja, ja teine asi. Kui me kasutame näitlejad, siis me üritame teda suruda võimalikult uude konteksti, sellisesse, nagu teda varem ei ole nähtud, näiteks mis vähemalt meie hinnangul õnnestus väga hästi Jüri Varssavi puhul, et mees, kes keda seni on harjutud nägema suhteliselt ekstra virtsus rollides ekstreemsetes rollides Kuldse Trio pullimehena on siinkohal vägagi sissepoole vaadata, tav võiks isegi öelda. Ta kurb ja melanhoolne tegelane, Guido Kangur, kes on olemuselt selline intelligentne intelligents, lihtne, tundeline, lüüriline džässi, rahulik, põpsutab oma mootorpaadiga või mootorrattaga ringi, käib lapsega kalal. Et me üritasime teda sellest mugavustsoonist välja kiskuda ja ka nii filmis kui ka ütleme siis promo kampaanias lausa reaalselt lavale lükata, kus ta peab kehastuma hoopis teistsugust, pöörast ja üle võlli karakterit, et noh, ütleme esile tuua tema sisemine rokk. Ja kui ta oli alguses üsnagi murelik, et kuidas ta sellega hakkama saab. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tal, nagu see sisepõlemismootor käima läks. Lõpuks tuli teda hakata laval. Maha sikutama. Uus. Uus. Pole, ei ema. Õe? Liikleja? V? Kuu? Näitlejatega on huvitav asi see et nad on alati justkui pildil ja räägivad palju. Aga enamasti on see ju võõras ette kirjutatud tekst. Kuid mida kirjutas Anu lamp kultuurikaja päevikusse? Teeni märk. Kool poole neljast kuueni. Pool seitse Kirjanike majas, pidulik kõnekoosolek. Tuglas 125, Karl Rumorast 125. Toomas Haug, Janika Kronberg, Peeter Olesk, Tiit Pruuli, Jaan Undusk. Inglise suutsin üliõpilastest koolist pärast tundi ikkagi kaasa meelitada. Pikk päev, kõik olid väsinud. Jaan Undusk räägib armussonist. Ingel on vist saalisolijaist ainus, kes nii värskelt armastuseni lugenud. Kuulan Unduski ettekannet ingli peale mõeldes. Nagu teisi polekski saalis. Isa kõneleb tütrele, seletab oma äsja ormussoni lugenud tütrele armussoni lahti. Kolmas märts käisin jaaguga lõunat söömas. Ta sõber ütles, et varjuteater on tema jaoks vaatamata oma väga headele lõikudele ikkagi maneristlik. Alates oma koraanilaadsest kujundusest räägib Seebaltist oma tõelisest lugemiselamusest tema pea pööritusest Sirkeli suurepärases tõlkes. Neljas märts kell kaheksa pehmed ja karvased. Kell 11 30 Lenja tänu prantsuse keele tund. Kell 15 15. Lauteri žürii draamas poole neljast poole 11-ni kool, individuaaltunnid ilma vaheaegadeta. Mõni päeviks on, kui ma ei pane kirja, kes on ta sõber, kes rääkis varjuteatrist ja kellele me Lauteri preemia määrasime. See pole käärik. See on avameelsusega flirtimine. Saksa keele õpikus oli kunagi lugu laiplitsist kelle jaoks kirjandite kirjutamine oli tõeline piin. Ükskord oli tulevane geniaalne matemaatik õpetaja antud teema üle tõeliselt rõõmustanud. Teema oli minu koer. Lätnets kirjutas ühe lause. Yhe habet käänenud hunt, mul pole koera. Viies märts, faktid panen siiski kirja, kui ei suuda Vadile hiljem öelda. Yhe have käin Taagi puh. Mul ei ole päevikut. Käisime hommikul Jaanika briketti hankimas Vana-Narva maanteelt otse laost. Õhtul hoidsin Karl Jahannat Denia Johanna trennis ehitasime Karliga diivanipatjadest tonni. Karel tahtised Nonni lävel, juttu ajasime. Istus ise väiksele toolile, mina istusin ta vastu põrandale. Karl küsis, milline sinu ema oli? Ütlesin, tore. Ma ei saanud päris hästi aru, mida ta selle, millise all mõtleb. Küsisin vastu, milline sinu ema on. Karl, ütles Johanna. Nii et nelja-aastase jaoks tähendab milline nime. Kuues märts käisin valimas. Siinkohal jälle ihade kainena. Viisin Johani sõjaväkke. Mõõtsin ukselävel Mariet Marion sentimeetri võrra kasvanud. Õhtul käisin oma sõbra juures raamatuid toomas, lisaks ka tänaval, muinasjuttudele võtsin lugemiseks kaks, see Baltit, peapöörituse ja Saturni rõngad. Läksin hommikul vara teatrisse, et enne uue inimese tööletulekut laua pealt disketid ära koristada. Reede õhtul pärast kooli ei olnud jõudnud seda enam teha. Kell pool neli loomenõukogu jälle. Nõude vitaalsus annab jõud. Kaheksas märts kell seitse 10 auto ees tulnukate võte. Sõitsime kosele. Tagasiteel rääkisin produtsendiga rahast esimest korda. Siiani polnud sel teemal rääkinud, nagu ikka, minu iga. Tahab maksta alla näitlejate liidu miinimumi. Naljakas poole jutu peal hakkas mind teietama. Ega te ei kurvasta selle summa üle? Ütlesin, et kurvastan iseenda üle, et ma ennast kaitsta ei oska. Siis rääkisin talle mõistest. Pottsepp tuli kohale, lutseb, rääkis kunagi kümmekond aastat tagasi, kuidas pottsepp käiste juures ahju üle vaatamas, mida ta parandama pidi hakkama ja küsis selle kohaletuleku eest 200 krooni. Töötata tol korral ei teinud. Aga pottsepp tuli kohale. Profi pilk maksis ametiväärikus ja aeg maksab ka. Pottsepp tuli kohale, kujunes omaette mõisteks. Jõuse produtsent. Meil on väga hea meel, et meiega koostööd tegite. Terve pärastlõuna valmistasin tundjate kell kuus kuni kell kaheksa. Kool. Alustasime Aleksandri iniga. Henrik puhtub, kurb. Üheksas märts tegelesin Holmeist asjadega. Vääriku unustasin ära, sest otsustasin, et ütlen Vadile, ihaabekaim Taage puh. Käisin teatris, tekstrailiabrintimas nägin Hendrikut. Vanasti üliõpilased vabandasid puudumise pärast. Kohtasin onut. Kes kirjutas täna lahkumisavalduse. Terve õhtu, mõtlesin onu peale. Mõtlesin, et tema äraminek on teatri tegelikult väga suur kaotus. Eesti parim grimeerija. Õhtul Mariega Kadrioru muuseumis avatud ahjude uste üritusel. Ühte pätsiaegsesse ahju on mesilased pesa teinud. Keegi ei tea, kui kaua nende pesa on olnud. 10. märts, tõusin vara tekstina sisse lugemist ära vormistada. Hüva, mängin kaasa. Pots tuli kohale, ajast olen ilma. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi kultuuriga päevikut pidas Anu lamp. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.